neljapäev, juuli 25, 2019

Rumal nali

Huumor on keeruline teema. Kuigi räägitakse huumorisoonest kui millestki üldkehtivast, siis tegelikult sõltub nalja mõistmine siiski eelkõige naljataja ja nalja vastuvõtja omavahelisest suhtest. Kas ta saab aru? Kas ta saab õigesti aru? On neid, kellele sa võid igasugu piiripealseid nalju rääkida, sest nad tunnevad sind ja teavad, et sa tegelikult ei arva, et teiste inimeste üle irvitamine lahe oleks, lihtsalt mõnikord tahaks ennast väiksemas seltskonnas välja elada, räntida, oma kaaslasega samal lainepikkusel olemist kinnitada, lihtsalt tajuda, et maailmas on ka inimesi, kellega suhtlemisel ei pea oma harjumuspärasest mullist väljuma (Aro Velmet. Maarja Kangro kehtestab tõe). Sellisel juhul on ehmatav, kui vestluskaaslane kukub ohkima, et kuidas sa nõnna ikka võid?! Teistsuguste suhete (või pigem igasuguste isiklike suhete puudumisel) on teada, et selline reaktsioon tuleb ja "oma labasususe" demonstreerimisest võiks hoiduda.

Keerulisem on asi siis, kui sa auditooriumi väga hästi ei taju. Internetis kirjutades näiteks. Blogilugejad sind isiklikult ei tunne ja kuigi enamasti on vähemalt mul kommentaarid positiivsed olnud, siis ajab ikka harja punaseks küll, kui mõni üldse asjast aru ei saa (VVN kirjutas pmst samast asjast hiljuti - täiesti nõus, mismõttes mind ei mõisteta?!). Tegelikult võib aga mittemõistjaid olla palju rohkem kui mõistjaid, nad lihtsalt ei ava oma suud, vaid vangutavad omaette pead, seda muidugi ka päriselus - kuulavad su jutu ära, saavad ei-tea-kuidas aru ja panevad su oma peas paika. Sellepärast ma enam ei taha osata inimeste mõtteid lugeda, nagu ma lapsena igatsesin - midagi head sellest ilmselt ei tuleks.

Pole hullu, kui sa oled selline tavaline hall hiireke kusagil netiavarustes, hoopiski õudne on siis, kui saad millegipärast tuntuks ja inimesed oma interpretatsioonid sinust tabloidide esikaantele paiskavad. Lugesin just Lily Alleni raamatut, kus ta enamjaolt räägib sellest, kuidas on tavalisel kogenematul inimesel järsku rambivalgusse sattuda. Õudne on. Lily kirjutab, kuidas algul oli üksikuid valesid fakte, aga kuidas varsti tegutses ajalehtedes (ma olen Briti tabloide lugenud, need on kordades jäledamad kui meie omad, muide) keegi tema nimega tšikk, kes ajas suust välja hülgemöla, laamendas ja labatses ning tema ise sai vaid suu ammuli pealt vaadata ja ennast sellest isikust distantseerida, sest mismoodi sa selle masinavärgiga võitled? No näiteks arvas ta end ühel festivalil mingi noormehega flirtimas olevat, kui too küsis, et kuidas siis pealaval esinemist tähistad ja Lily vastas naerdes ja silma pilgutades, et ei noh, koti kokaiini ostan! Järgmine päev oli lehes pealkiri: "Lily Allen sattus kokaiinitsüklisse!". Seleta siis, et oot, see pidi nali olema, rumal nali, aga ikkagi!

Ma ise pidin ka kunagi aastaid ühe sarnaselt visatud lause tõttu kannatama. Nimelt rääkisime  seltskonnas tulevastest elukutsetest ja ma siis millegi peale viskasin, et "no jaa, kindel see, et strippariks tahan saada!". Aastaid peale seda, igal kohtumisel, pidas aga üks seltskonnas viibinud "naljahammas" mind nähes kohaseks üle ruumi karjuda, et näe, see tšikk tahtis meil kunagi strippariks saada! Ma ei tea siiani, mis tema motivatsioon oli.

Niisiis, kontekstist välja rebitud lausete juurest jõuame tagasi esimesena viidatud artiklini. Mis on minu meelest väga huvitav ja hästi kirjutatud, muuseas. Aga seal on ka üks õudne koht, mis mu taaskord häbist punastama võttis:
A) Teoste kiitmiseks ühiskondlikel või isiklikel põhjustel: "seletab lahti … selle virvatulukeste maailma telgitagused, mis moodustavadki kirjandusilma" (Peeter Helme); "mu meelest üks igavesti vinge raamat ja mitte ainult selle pärast ei ütle ma seda, et minu tagasihoidlik isik on seal ka äramainimist leidnud (vahtisin oma nime must-valgel, ahmisin õhku ja läksin kõrvuni punaseks)" (blogija Marca).

Mulle kõlab see mind puudutav osa umbes sellisena, nagu keegi kirjeldaks mingit kunstinäitust ja siis peamine asi, mille ta kiiduväärt leiab olevat, on see, et ta ise kuskil pildil vilksatas. Öäkk! See on ju lihtsalt üks ebaõnnestunud nali, enda üle veel samuti, mitte Kangro raamatu peamine pluss!

Eks selliseid momente tekib paratamatult, kas sellest, et sind mõistetakse valesti või siis sellest, et teisel on oma eesmärkide jaoks kasulik, et sina oleksid niimoodi öelnud. No selline kergem ärakasutamise vorm, mida blogijad ju väga sageli teevad - oma postituseks saadakse inspiratsiooni kelleltki teiselt, kelle öeldut aga võidakse hoopis teises kontekstis kasutada ja tulemus on ikka see, et algne postitaja jääb kehvemasse olukorda. Ega seda vist vältida annagi, ainult läbi täieliku erakluse, ikka jääb inimese osaks see "miks mind ometi õigesti ei mõisteta?!"



8 kommentaari:

  1. Ma tunnen seda iga kord, kui mõni blogipostitus teistest menukamaks osutub. Tavaliselt on rühm "oma inimesi", kõik teavad tausta, kõik saavad naljast aru (isegi kui ei naera, aga saavad aru, et tegin nalja). Ja siis hakatakse kuskil mu postitust jagama, lugema ilmuvad võhivõõrad, kes üldse aru ei saa, millal ma nalja teen ja millal tõsiselt räägin, ning lõpuks on mul hulk solvunud kommentaare. :D

    VastaKustuta
  2. Rumal nali on see mis paneb inimese ohtliku olukorda võib teda vigastada. See, et inimene iseendast totraid kujutluspilte loob ja pärast keegi seda ärapanemiseks kasutab selles pole midagi valet, see on koht kus nalja saab kellegi arvelt. Inimesel on väga raske tajuda seda missuguse mulje ta jätab teistele ehk normaalne saab ebanormaalset mängida, aga ikka tuleb millalgi tõde välja. Kui sa endasse kriitiliselt huumoriga ei suhtu, siis vaevalt et sa näed iseennast nii nagu teised ja ongi probleem käes. :)

    VastaKustuta
  3. Vahel ei pea isegi suud lahti tegema kui teine osapool juba arvab ja teab. Maaelu klassika!

    Aga naljateemale lisaks, käisin raamatukogust otsimas Kango auhindade raamatut ning korraliku bibliotekaarina tavaliselt ma leian mulle vajalikud trükised riiulist ise. Baas ütleb, et kohal aga raamatut pole. Lõpuks siis küsisin raamatukoguhoidjalt abi ja ta teatas täie tõsidusega, et see on neil kirjandusteaduse all. Kui nii, siis nii :)))

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma küll ei tea, missuguses raamatukogus sina käisid, aga Tartus Lutsus oli täpselt samuti. Kogu see "Kirjanikud omavahel" sari on seal ja...Elulood on ka kuidagi kolmeks jaotatud - ühed on millegipärast ilukirjandus, teised erialakirjandus ja muusikuid puudutav üldse muusikaosakonnas.

      Kustuta
    2. Ma olen seda kindlasti kuskil juba kirjutanud, aga minu elu raamatukogunduselamus oli siis, kui nägin TÜ raamatukogu uudiskirjanduse riiulis Juha Vuorise "Rasedusarme" meditsiini rubriiki liigitatuna.

      Kustuta
    3. Üks tuntud eesti literaat ja pühendunud kalamees ostis 1980ndate alul Brautigani Trout Fishing in America kalandus/jahinduspoest Leningradis.

      Kustuta
  4. Käisin poes nimega "Realiseerimiskeskus", käisin ringi ja vaatasin jop… igasugu imelikke asjasid maailmas tehakse huvitav kellele? Aga näetsa tehakse, nõmedad inimesed teevad asju nõmedatele inimestele või normaalsed teevad nõmedaid asju et saaks nalja nende arvelt kes kõike tõsiselt võtavad. Samamoodi tehakse ju muusikat ja kõike mida veel võib nimetada kunstiks. Normaalsed saavad aru, ega pea seda nõmedust kannatuseks mis just neile eriti ei meeldi, pigem naeravad nõmeduse üle ja need teistsugused inimesed nendele jääb see vihkamine, jälestamine, mittearusaamine ja pimedus see on nende normaalsus.

    VastaKustuta