teisipäev, juuli 09, 2019

Minu laulupidu

Nädalavahetusel proovisin järgi, mismoodi on olla normaalne inimene ja päev otsa teleka ees passida. Jube oli, pea paks ja uimane otsas, aga ära tegin. Peaaegu terve rongkäigu ja terve pühapäevase kontserdi, enne seda vaatasime lastega ära ka reedese tantsupeo. Miks ma ennast nõnda piinan? No Minil oli tema esimene laulupidu.

Mul pole ühtegi olnud, sest teatavasti on karu mulle kõrva peale astunud. Muidu oleks hirmsasti minna tahtnud - just see melu ja ööbimine ja vabadus ja massid. Pealtvaatajana olen korra käinud, ilmselt 1994. aasta laulu- ja tantsupeol, aga mu meelest pealtvaatajana erilist lõbu ei ole. Mäletan häguselt Kalevi staadionit, vist istusime ka liiga all, et mustreid näha, telekast palju parem ülevaade ja laulupeost mäletan enda piinlikkust, kuidas "suured inimesed ja laulavad niimoodi avalikult!", mu meelest lauldi "ma tahaksin kodus olla, kui õunapuud õitsevad". Põhimälestus laulupeost on aga hoopis lauluväljaku peldikud - kui olime emaga ilmatu pika rivi ära seisnud, sattusime kohutavalt haisvasse ruumi, kus põranda sees augud ja mu meelest, kas vaheseinad olid või ei, aga uksi mu meelest küll mitte (see on isegi usutav, Lemme telklas ei olnud veel eelmisel aastalgi kabiinide ees uksi). See oli, noh, elamus.

Mini saabus tagasi esmaspäeva varahommikul kell 1 ja esimese asjana teatas, kui jube pikad olla olnud vetsusabad ja kui sisse said, siis ei olnud mõnes isegi paberit! Heh-heh, no vähemalt oli pott ja uks ees.

Rongkäigust jooksis Mini kaadrist läbi, õnneks on nüüd see järelvaatamine, kerisime tagasi ja tegime ekraanist pilti, kokkuvõttes saigi sellest ainuke jäädvustus, kõigil ametlikel on plika kellegi teise varjus. Laulupeol teda samuti ei paistnud, aga mulle jäi kuidagi silma, et nende kostüümidega sarnane "jõuk" oli kõige kõrgemal kaare all, kuhu kaamerasilm ei ulatunud. Pärast leidsin Postimehest foto, mis seda tõestas - olidki kõige kõrgemal pead vastu kaareserva. Ilmselt oli vaade uskumatu, aga teisalt nii kõrgel võis päris hirmus ka olla. Igatahes äge! Kuigi Mini võtab asju hoopis külmema kõhuga kui mina, kes muudkui käib ja susib: "Onju oli vinge! Kas te seda ka nägite/tegite?! Ah, noh, kuidas oli? Räägi!" See on see, kui enda unistused aetakse lapse kaela.

Plikad kalpsasid seal omapäi 100000 inimese hulgas ringi, ostsid hirmkalleid näkse ja ära ei kadunudki keegi.  Ausalt, selles osas on ikka piinlik, topsitäis (ca 5-6 viilu) arbuusi 4 eurot, toika otsa aetud pool kartulit 2 eurot jne, aga lastel oli kõht tühi, sest said ainult lõunat, millegipärast lubatud õhtusööki pühapäeval ei antudki ja ole sa niimoodi poole ööni, kaasaantud toit oli ka teiseks päevaks otsas ju. Minil vedas, leidis prügikasti alt 5 eurot...Ta on mul kokkuhoidlik ka, keegi õnnetu oli ostnud 9 "iga loos võidab"-piletit. Sai mitu kärbselapatsit, hunniku postkaarte ja muud sellist. Nojah, hea, et mitte sina, sai ikka korrutatud. Ses mõttes vist tasub kokkuhoid eeskujuna ära, Mini pikalt seletas, kuidas ta valis parima hinna ja koguse suhtega friikaid endale...

Muudest kaebustest, mis hiljem ajakirjandusest leitud (teeme selle südamliku ühislaulmise ruttu ära, siis saab jälle üksteise maksa kallale nokkima asuda) - no mismoodi see 300000 sinna ära oleks mahtunud, visuaalselt ju oli aru saada, et seisti külg-külje kõrval? Kihiti? Et "pagana politsei", keelas piletimüügi ära? No aga kui oleks paarsada inimest laiaks tallutud, siis oleks ju jälle politsei süüdi, et mis lasi nii palju rahvast sisse. Miks vihastada, et sisse ei saanud, ilmselt tõelised fännid ostsid piletid juba eelmüügist ära ja need, kes mõneks viimaseks tunniks sisse tahtsid saada, olidki pigem juhukülalised, kui andunud laulupeoaustajad, kes aasta tippsündmusest ilma jäid. Pagana lapsevanemad oma kuramuse kärudega? Oma mugavuse nimel niimoodi teisi materdada on kole, samas ma ise ei oleks väikelapsega kindlasti sinna läinud. Enda mugavuse ja ohutuse pärast, liiga palju rahvast ja teada ju, et suur trügimine. Ainus asi, mis mind veidi häiris, oli see, kuidas kaameraga püüti neid nö "staare" tabada, mu meelest oleks võinud ikka pigem lauljaid näidata (st minu last, eks). Ei taha kaunil päeval neid poliitikute molusid vahtida.

Miks ma ise koha peale minna ei plaaninud, oli see, et oma last niikuinii ei näe, pigem ei näe üldse midagi ja selline mass pigem pelutab tänapäeval, kui tekitab mingit ühistunnet minus. Pluss laulda niikuinii ei oska. Telekast nägin üllatavalt palju tuttavaid isegi suures plaanis ära. Ja see ülevalt vaade pisikesi sipelgaid täis laululavale, taamal meri ja suur valge laev ning taustal Tallinna vaade ägedate tornidega - seda kah koha peal kuidagi ei näe. Ja hullem vedamine ikka ilmaga - meil sadas terve laupäeva lausvihma ja oli ca +10 kraadi ning ega pühapäevgi vihmata jäänud. Mini uued valged tossud ei saanudki mudaseks. Tore oli ikka see, kuidas ma enne minekut korrutasin, kuidas kindlasti tuleb minna sissekäidud jalatsitega ja lõpuks sai ikka päev enne minekut uued tossud ostetud, millega enne rongkäiku sammugi käidud ei oldud. Ei hakanud hõõruma. (See on muidugi õige koht, kus riskida, jajah).

19 kommentaari:

  1. Haruldane sissekanne - kui ma muidu noogutan alati mõttes kaasa, siis täna ei ole ma nõus vist mitte ühegi sõnaga. Tule mõnikord ikka ise kohale, ei ole üldse jube :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma olen aru saanud, et sulle istubki koorilaul, mulle miskipärast "kõik koos" laulmine üldse ei mõju. Koorilaulu puhul on mul isegi komme püüda kuulata kellegi häält koorist konkreetselt, mitte tervikut.

      Kustuta
    2. Eksju. Lisaks meeldib mulle laulupidu kui nähtus, meeldib sigin-sagin ja palju rahvast ja üldse kogu see.. ebatavalisus. Laulukaare ülemises otsas käin ma kogu aeg lihtsalt niisama (sõidame lastega ratastega läbi lauluväljaku ja lippame lusti pärast üles-alla) ja see on tegelikult nii paraja kaldega, et pole midagi karta. Telepildist näeb vist järsem. Kohale sain rattaga (ja ülejäänud pere ka), nii et transpordi-muret polnud; peldikus ei käinud; jäätise ja toidu sabad olid lühikesed; Lukase rumalat kõnet ei kuulanud; laulud meeldisid enamuses... ja no üldse :)

      Kustuta
    3. Lukase kõne - jah, see oli ikka õige imelik :)

      Kustuta
    4. Marca, me oleme koorilaulu koha pealt siis ühtekad. Kuigi kuulamise suhtes teen vahel erandi, kui on hea koor - suurel massil on oma efekt olemas. Aga suure koori sees laulda ajab lausa segadusse, kui vahel harva mingil iks põhjusel juhtub. Mismoodi ma laulan mitmehäälset laulu, kui ma teisi hääli korralikult ei kuule, sest oma häälerühm on nii suur ja ma ei kuule sellest välja? Mismoodi ma kontrollin, kas häälestub, kui ma ei kuule teisi?

      Kustuta
    5. Kindlasti on koorilauljatel ja -juhtidel sellele vastus olemas? Kõik need kümned tuhanded ju laulavad, ja saavad sellega mingil viisil hästi hakkama..

      Kustuta
    6. Kuuleb küll :) Mulle ilgelt meeldib, kuidas dirigent suudab selle üüratu massi nagu üks mees laulma panna.

      Mulle muidu massid ei meeldi aga laulupidu on erand. Piknik, söögid, kudumine, suur ekraan nina all. Head sõbrad koos ja hulgaliselt tuttavaid, kes kõik meie tekilt üle käisid. Lisaks lõbus vennastumine, mis seal tekib. Ja ma nägin esimest korda elus oma ühte sugulast (parim paik kohtumise orgunnimiseks muidugi :D ).
      Vetsujama polnud, sain kuidagi nii sätitud asjad, et polnud vaja. Tüdrukud leidsid kuskilt kaugelt kempsu, kus polnud saba. Lisaks kauplesid nato sõduritelt teise portsu jäätist välja. Söögivalik oli olnud suur - veganitele ja puha, mitu valikut suppi. Kõik olid väsinud, kuid õnnelikud. Nutta sai ka :)

      Kustuta
    7. Ei kuule ju! Sa räägid, nagu arvaks, et ma pole proovinud - mul on seljataga pikk koorilauljastaaž. Piisavalt suures kooris kuuleb vähemalt õigel ajahetkel ainult oma rühma häält, teise rühma hääl tuleb viivitusega saali teisest seinast (viivitusega, sest nii kaugelt) ja kokku ajada saab ainult tänu dirigendile - vaatan pingsalt tema liigutusi ja üritan ignoreerida seda, et teise tiiva häält kuulen mõnevõrra hiljem, kui tema liigutus käib. Mis tähendab, et kui koor kõlab publiku ja dirigendi jaoks nagu üks tervik, siis minu jaoks on kaos ja kakofoonia.

      Viimati oli selline kogemus, kui käisime oma (väikese) gregoriaanikakooriga kirikumuusika festivalil ja meid integreeriti festivali ühendkoori. Mingit ühesolemise tunnet see pakkus, aga muusikalist elamust (mulle kui osalejale) küll mitte.

      Hakkama saab, aga just nimelt dirigenti jälgides, oma kõrvadest tulevat infot tuleb (vähemalt ajastamise mõttes) ignoreerida.

      Kammerkooris saab veel hakkama, kui iga hääle peale on max 4 inimest. A kõige etem on ikka nii, et igaühel oma partii.

      Kustuta
    8. Kunagi olingi pikalt kammerkooride usku, kuni tegin sellise "no shit, Sherlock" avastuse, et mitmehäälseks lauluks - mis mulle väga meeldib - pole ju üldse koori vaja, piisab kui iga hääle jaoks üks inimene leidub. Lihtsalt koorikeskkonnas triivides polnud võtta eriti palju inimesi, kes suudaks oma hääle peal üksinda hakkama saada.

      Kustuta
    9. Dirigent võlubki selle kõik välja :)
      Solistiusku inimesed kooris vastu ei pea.
      Laulukaare all polnud kuulmisega küll probleemi.
      Vaid korra olen olnud paanikas aga see oli Estonia laval. Vot seal laulad kut kotti ja pead oma osa väga korrektselt helistikus hoidma, sest teisi ei kuule. Isegi oma häälerühma tervikuna mitte. See oli päris jube tunne aga ilmselt oli luukambreid selleks hetkeks nii palju olnud, et õnnestus. Sõimata igatahes ei saanud :D Kogemus siis enne renoveerimist.

      Kustuta
  2. Hehee, mul laulukauge inimesena polnud see üritus plaanis. Rongkäiku läksin vaatama, et paar pilti teha. No ja siis läksin käima. Kogu see rahva entusiasm nakatas. Annad kuradile näpu, võtab terve käe. Käisin mõlemal päeval kohal, isegi piletite puudumine ei takistanud sisse saamast :D Kui lapsena sai oodata, millal ometi lõppeb siis pühapäeval ei raatsinud lahkuda.

    VastaKustuta
  3. Ma laulan ise kooris ja teen seda meeleldi, aga "melu ja ööbimine ja massid" on minu jaoks öök. Eelmisel laulupeol oli meie koor kohal, rongkäigus oli kõik täiesti OK, aga kui meid laulukaare alla pakiti, sain midagi paanikahoo taolist ja järgmisel päeval ma enam sinna laulma ei roninudki. Nagu räägiti, mõned väljapraagitud kooride liikmed olla salaja siiski kaare alla roninud - jumal nendega, saagu neil minu koha võrra hõlpsam selline marodöörlaulmine. Entusiasm on tore, aga mitte liiga paksu supina.

    VastaKustuta
  4. Vastused
    1. Jah, seda hakati kohe jagama peale kõne lõppu :)

      Kustuta
    2. Ja Nolan juba peatas Lasnamäe :D #twitterist

      Kustuta
  5. Mina, kes ma ei talu püsti seismist ja eriti mitte rahvahulgas püsti seismist, sain ärevushoo juba puhtalt telekast vaadates. Minu arust on koorilauljad ikka mingid hoopis teistlaadi inimesed kui mina, mul kipub minestus juba sellest peale, kui ma mõtlen, et keegi seal laulukaare all seisab.... õeh.

    Õnneks ma viisi ei pea, nii et mul pole ohtu sinna laulukaare alla sattuda.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Kas su mureks on kaar ise või et palju inimesi?

      Ma käisin eile õhtul sealt astmete pealt läbi (käisin jooksmas ja jooksin kogu laululava alale ringi peale), oli nagu täiesti... suva.

      Kustuta
    2. Mu mureks on püsti seismine, inimeste arv ja asukoht pole absoluutselt olulised :) Ma võiks püsti seista ka ihuüksi ja keset oma elutuba, piisava aja möödudes ma minestaks. Aga koorilauljad seisavad ilgelt pikka aega järjest püsti ju!

      Kustuta
    3. Ma kartsin ka sel aastal, et jalad vanaks jäänud, tallavõlv lamenenud ja ei saa pikalt seista, vähemalt kontserditel on olnud paha. Aga laulukaare all tuli adrenaliin ja eufooria ning valu ja häda kadus. Kuigi ka meie kooris oli naisi, kes loobusid ühendkooridesse tulemast ega nautinud melu (nad olid esimest ja tõenäoliselt ka viimast korda).

      Kustuta