esmaspäev, juuli 22, 2019

Sündmusi kronoloogilises järjekorras

Vahepeal on nii palju puhata saanud ja puhkus ise alles nädalate kaugusel (dramaatiliselt).
Alustuseks oli Raadil iga-aastane Punk & Rock fest, mille tähelepanuväärseim osa oli sel aastal hoopis järelpidu UG-s, kuhu me juba enne Metsatölli esinemist  minema hakkasime. Metsatölli saabumisest andsid aimu dressides perekondade saabumine ja tavalise festivalipubliku enamiku lahkumine (liialdades muidugi, aga terake tõtt ka sees). UG pidu meenutas nostalgilisi Helli aegu, kus palavus, õhupuudus, suitsuvine ja inimmass, mis nüüd Heavenis pahatihti laiali hajub. Igatahes lahkusin ma sealt siidrist tilkuvate juuste, tagi ja käekotiga, kuna inimesed seisid diivanitel püsti ja jooki lendas laias kaares. Ja mind isegi ei vaimusta J.M.K.E. oma vanade lugude (kahju, et nemad üldse uut materjali kontsertidel ei tee, erinevalt näiteks Psychoterrorist, keda publiku nõudmised enamasti külmaks jätavad) ja hääletu Villuga.

Pühapäeva hommikul ärkasin aga täiesti kinnise ninaga ja päeva peale läks asi ikka nii hulluks, et olin kindel, et siit üks kangem põskkoopapõletik tuleb. Ilm ka just ei hellitanud ja tuju kadus täitsa ära. Suvi või asi! Esmaspäeval teatas Norra sõbranna, et võiks kokku saada ja pakkus selleks välja Tartu kõige peenema restorani Hõlm. Korra olin pärast (netist restorani menüü ja hindade vaatamist) veidi meeleheitel ka, sest no mida ma lähen peent maitseelamust saama, kui nina on kinni? Õnneks õhtusöögi päevaks oli seis enam-vähem talutav. Mis ma oskan öelda? Jah, toit oli hea, kuid mulle jäi meelde pigem teenindus kui toit, sest see oli harukordselt meeldiv, mitte pealetükkiv, aga jättis tõesti tunde, et oleme olulised ja oodatud külalised. Toiduga oli see häda, et ma oleks tahtnud kõike maitsta (ja arvestades koguseid, oleks see ehk isegi jõukohane olnud, küll aga oleks pärast nutnud rahakott). Pigem siis elamuse saamise, kui niisama söömise koht.

No ja siis Metallica. See oli naljakas, kuidas me kell neli kontorist välja astudes nägime inimhorde - siin Tartu kesklinnas, mõelda vaid! Meil oli mingi naaivne lootus, et sööme siinpool jõge ära ja jalutame vaikselt Raadile. Kaks tundi ja kolm söögikohta hiljem võtsime ERMi ees seisnud toidulavkadest wrappe, sest Ülejõe toidukohtades oli kõigis ooteaeg minimaalselt tund.
Tegelikult olin ma juba ette natuke frustreeritud sellest, kuidas enne kontserti küsiti mult korduvalt, et mis bändid need soojendajad on ja kuda ma neid tean? Hmm, ma tavaliselt käin ka festivalidel esinejatelisti läbi, kuigi seal on täiesti arusaadav, et tullakse melu pärast, aga 70 eurot maksta pileti eest, et vaadata kolmest bändist ainult seda ühte - no ma ei tea? Kuigi, kohapeal seda Guessi särgi ja valge tossu rahvast väga silma ei paistnud, ilmselt tehti palju ka nö "metalpesu" (analoog "rohepesule" siis ehk püüdele näidata mingit mitteöko asja ökona - laename tagi ja musta t-särki ikka kapis leidub). Bokassa kõlas üllatavalt hästi, kuigi olin kuulnud, et nende laiv on (oodatult) nõrgim. Hakkasin neid vaatama minnes kuskil keskelt lava poole tüürima ja üllatavalt kiiresti tuli fänniala aed ette, natuke kirusin ennast, aga mõtlesin, et Ghosti vaatab kuidagi ära, Metallica polegi seekord väga teema. Hiljem avastasime, et külgedelt näeb oluliselt paremini kui otse ja ka fänniala on sealt kaugemal, seega Miserere Mei (jah, loomulikult ma uurisin järgi, mis introlugusid iga esineja kasutab) kõlades kablutasin sõpru maha jättes läbi rahva minema. Mingi hetk saabus see piir ette, millest alates edasi polnud mõtet enam trügida, sest eespool üle peade ei näinud, aga mõnede õlgade vahelt veel nägi. Tunnen kaasa kõigile, kes pidid mu kohutavat lauluhäält kannatama, aga ilmselgelt massiefekt sel hetkel toimis, niiet isegi minul ei olnud piinlik. Ainult üks vanem mees mu selja taga oskaski kaasa laulda, pidime ju neile amatööridele näitama. Ghost oli äge, kurb ainult, et tänu päikesele sel ajal veel ekraanidelt miskit näha ei olnud. Hääl kähe, õudne janu, üritasin siis peale Ghosti sõpru jälle üles leida, helistada, kus nad paiknevad - imekombel sain ühe ka kätte, olevat mulle sõnumeidki saadetud, need jõudsid alles paari tunni pärast. Enamasti jäid telefonid tummaks, sest noh, kõigil oli ju vaja live-streami edastada ja võrku koormata. Joogi sain ka kätte sekunditega, sest enamik inimesi maandus olukorda hindamata mingitesse sabadesse, kui kõrvalt kohe leti ette sai. Tüüpiline.

Metallica ise oli parem kui ma eeldasin. Noh, jah, "Nothing Else Matters" tehti ka muidugi ära, "One" oli kuidagi lahjem, kui ma viimati nägin ja uue plaadi lugusid teadsin jälle ainult mina kaasa möirata. Kontserdi tipphetk saabus aga siis kui Trujillo "Insener Garini hüperboloidi" hakkas mängima ja minu taga üks minust vanem meesterahvas oma prouale sõnas: "Ohhoo - see on ju see Tuberkuloited! Lilleke rohus!" No johhaidii. Muidugi, netist leidsin ma hiljem veel tabavama vestluse stiilis: "Näe, ameeriklane õppis eesti keele ära!" "Lars Ulrich ei ole ju ameeriklane, vaid sakslane!" "Sakslane? Äkki taanlane ikka?" "Vahet pole, mitte ameeriklane igatahes" "Mis Lars Ulrich, laulab ju Hetfield hoopis?" Mõte siis selles, et konkreetse loo ajal ei olnud ei Ulrichi ega Hetfieldi kumbagi lavalgi....
Eks see iseenesest väga kuulsaks saanud bändide saatus ongi, et tullakse vaatame mingit hype´i, mitte asja ennast. Nirvana näiteks sõdis selle vastu kõvasti, sest see rahvas, kes vaatas neid staadionitel ei olnud üldse mitte see, kes neid Seattle´i rockiklubides kuulas. "In Bloom" räägib neist tüüpidest, aga kas see midagi muutis?

See näitab ka kenasti seda, kui erinevad infoväljad inimestel on - et kuidas mina tean mingit Ghosti? Samas, kuidas ma Nublu uut lugu ei tea? Metallica-sugustel on see "häda", et neid teavad kõik, vähemalt nime on kuulnud.

No ja siis käisime veel Avatud Talude Päevadel, suisa kahel päeval ja seitsmes kohas. Algus oli täielik läbikukkumine. Lumehelbeke vedas oma sotsiaalselt tundliku närviga lapse pmst karusnahafarmi, mis loomulikult lõppes ühelt poolt pisaratega ja teiselt poolt sisemise dilemmaga - kuidas ma sain nii naiivne olla, mis me siis nüüd teeme - saboteerime ja avame puurid või tunnistame külmalt, et nii need asjad käivad? Tagantjärele tunnen, et laps on ikkagi parem inimene kui mina, ma tegin liiga ilusat nägu sellele tädile ja vabandasin lapse pärast, kuigi nägin, et see on tõesti üks kole ja kalk mutt sisimas (ausõna, selles osas mu elukogemus veel petnud ei ole!). Me nägime ka pärast talusid, kus peeti loomi ja ikka hulga inimlikumates tingimustes (isegi, kui nad pärast ära söödi), aga see koht ei olnud kena. Nimi ei ole meeles. Aga nagu mida paganat ma küülikufarmis näha lootsin siis? Mida nad nende küülikutega minu meelest teevad seal? Kasvatavad lemmikloomadeks? Loll. Aga koti külge saba? See on ikka tõsiselt jäle ju?!

Kõige ägedam leid oli see:



Nii, sai enam-vähem kirja, mis vahepeal tehtud-nähtud. Lapsed jõudsid ära käia Värska SPA-s, Ahhaas, Hiiumaal, Lottemaal, spordilaagris, maal vanaema juures, Haapsalus (ja nägid kõiki neid ilusaid autosid, mida ma ka vaadata tahaks, aga kordagi pole jõudnud sel ajal sinna), Viljandis. See siis selleks, et mõni ei arvaks, et meil lapsed kuskil puuris kinni sel ajal, kui ise mööda festivale kondame.

13 kommentaari:

  1. Me nägime ka pärast talusid, kus peeti loomi ja ikka hulga inimlikumates tingimustes.
    Kas nendes taludes magasid loomad linadega voodites? :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. No võrreldes nende võrgust põrandaga pisikeste puuridega - peaaegu. Aga jah, "inimlik" on loll sõna, ega loom vabatahtlikult endale niisuguseid tingimusi valiks.

      Kustuta
  2. Metallica ülevaade... ehhh :)))))

    Ma käisin A.T.P. ajal kohalikus pruulikojas, oli super tore. Kelleiganes blogist ma selle päeva vihje sain - aitäh!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Me käisime Juhus pruulikojas, seal oli ka tore.

      Kustuta
  3. Ma sain just kogemuse, et Haapsalust tuleb nende autode ajal eemale hoida. Sommid paarutabad mööda peatànavat ja ümber kvartali ringiratast. Heitgaase on õhk täis. Ma napakas jäin veel koeraga Dietrichi terassile sööma ja pidin vingumürgituse saama. Ummikud ja lärmakad sommid, ei meeldi mulle selline Haapsalu.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Huvitav, mu vanemad olid koos lastega ka mingil terrassil söömas, kui neid autosid filmisid ja ei kurtnud. Ju siis ei olnud nii populaarne koht, sest lärmakad sommid on esimene asi, mis mu emal harja punaseks ajaks :)

      Kustuta
  4. Kui sa lapse nähes kellegi ees tema käitumise eest vabandad, on see kohe ka selge märk talle, et sa valisid poole. Sel juhul on ehk mõistlik hiljem selgitada, et see pole päris see, mida sa mõtlesid.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Õnneks ma seda lapse kuuldes ei teinud, lihtsalt endale jäi ikka nõme tunne sisse. Tädi pakkus neid "jänkusabasid" ja ma siis keeldusin, öeldes, et mul laps on loomakaitsjate poolel, mille peale tädil nägu pilve läks, aga minust jäi mulje, justkui ma ise ei oleks loomakaitsjate poolel, sest ma naeratasin meeldivalt seda öeldes, oleks kurjemalt pidanud ütlema, aga no ei tahtnud konflikti.

      Kustuta
  5. Vaatasin, et Rentsi juures oli kah just Metallicast juttu, aga otsustasin sinu juures sõna võtta, sa nagu rohkem muusika-inimene, Rents rohkem nagu ronib =) Igaks juhuks mainin, et ma olen suures plaanis sinuga ühte meelt teemal laenutatud tagid ja bändimeeste nimesidki ei tea ja Nothing Else Matters tehti kah ära jne. Seda enam, et juba vanuse polest olen „vana“ Metallica inimene.

    Sellegipoolest jääb praegune eestlastest die hard fännide suhtumine mulle täitsa arusaamatuks. Mismoodi neid kontserdipileteid siis müüma oleks pidanud? Ainult neile, kes peale musta albumit Metallica kuulamise lõpetasid? Paarisada tõelist fänni ei suudaks ju elu sees bändi kinni maksta, näiteks sina said Metallicat kohapeal kuulata ainult seetõttu, et need tagilaenajad ja „ohhoo, Tuberkuloited“ tüübid oma õla alla panid, rahalises mõttes.

    Mis Nirvanasse puutub, siis kui poisid tõesti ootasid, et staadionipubliku ja klubipubliku vahel on võrdusmärk, võisid nad küll vaid iseennast süüdistada.

    Muide, tead, mis mu muusika-alane eluunistus oli? David Bowie klubikontsert. Maksku pilet või miljon. Läksin isegi nii kaugele, et keerutasin peas mõtet, kas ei annaks teda kuidagi Eestisse saada, aga siis kolisin Eestimaalt ära ja Bowie kolis taevastele lavadele, nii et sinna kasti jääb mul linnuke tegemata.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Temaatiline artikkel, mu meelest täitsa loetav: http://www.alternativenation.net/why-metallica-mid-90s-identity-crisis-was-awesome/

      Kustuta
    2. Ma vist pole sellistele die hard arvamustele peale sattunud ja no kui võtta need tüübid, kelle jaoks must album kommerts oli, need vaevalt enam praegust Metallicat üldse vaataksid. Ma pigem imestan, et inimesed, keda selline muusika ei kõneta, üldse tahavad oma raha ja aega sellistele üritustele kulutada. Üldiselt ju inimesed püsivad oma nö žanri piirides, ainult sellised tõeliselt suured nimed toovad igasugust rahvast kokku - ja tore muidugi, et toovad, muidu ei saaks korraldada, lihtsalt kõrvalt kummaline vaadata.
      Ise oleks tahtnud neid suuri nimesid kunagi varem ja väiksemal areenil näha, oleks ilmselt vahetum kogemus, aga Eestis see üsna võimatu.

      Kustuta
    3. P.S. Lingitud artikkel ei ole loetav kahjuks, vähemalt mitte Eestis, nii ütleb mulle.

      Kustuta
    4. Inimesed vist tahavad lihtsalt Üritusi, olgu need siis laadapäevad või Metallica =)

      Hmm, artikkel pole loetav? Teinekord aitab IP Vanish või Incognito. Aga ega seal teab mis maailmaraputavat polnudki, lihtsalt läks kenasti teemasse.

      Kustuta