teisipäev, september 24, 2019

Ela mu sõnade, mitte tegude järgi!

Mina, kui osav endast väärmuljete jätja (tuletagem siinkohal meelde seda korda, kui mulle öeldi: "oh, ma vaatasin algul, et jälle mingi l*** istub siin, aga siis märkasin, et hoopis sina oled!") - "kas teie ei sooviks vanematekogu liikmeks saada, teil on alati asjadest arvamus olemas ja oskate ka väljendada seda?" Peaaegu oleksin vastanud, et vaadake, mina olen "suuga teeb suure linna, käega ei kärbsepesagi"-liiki inimene, aga selle oleks ilmselt saanud pareerida väitega, et nad kõik seal vanematekogus on sellised (ei ole, ma tean, seal on ikka tublid inimesed). Igatahes punastasin üle pika aja kõrvuni (seda ei olnud õnneks väga näha, sest nägu nõretas krohvist - ma olen nimelt ka seda tüüpi inime, kes kasutab viimseni ära kõik talle tasuta kätte juhtunud tootetestrid, isegi kui need absoluutselt ei sobi...) ja piiksatasin, et "a ma´i taha, kohe üldse mitte!"

Õnneks tegi järgnevalt vea suu lahti teha üks meeskodanik, kes muuhulgas kasutas sõna "sooneutraalne" positiivses kontekstis ja kuigi mul jätkus hooletust jälle suud pruukida ning teda toetada, siis otsustati seekord see meeskodanik vanematekogule ohvriks tuua. Tegelikult meeskodaniku mure oli minu hinnangul isegi õige - jõudiski kätte aeg, mil poisid-tüdrukud koolis lahutati ning ühtedele hakati õpetama käsitööd ja kodundust ning teistele kõlava nimega tehnoloogiat. Meeskodanik leidis mu meelest täiesti õigustatult, et üks neist on selline hobiteema, teine aga elus päriselt vajalik asi. Vastulausena leidis enamasti naistest koosnenud kuulajaskond, et aga tüdrukud ise on ometigi rahul - jah, olen nõus ja see on tegelikult õpetaja teene (mina omal ajal küll ei olnud rahul, mis, ma vihkasin käsitööd, aga seal oli suur roll perfektsionistist õpetajal, kes igasuguse asjaarmastajaliku suhtumise eos summutas ja ainult ideaalseid töid kiitis), aga see ei puutu väga asjasse, et naela seina lüüa nad pärast ikkagi ei oska. "No aga te õpetage ise kodus!" hõikas üks sõnakamaid daame. Ma vastasin, et õpetaks, aga ei oska, mindki õpetati kõigest kuduma. Noh, sinna see jäi ja ilmselt jääbki.

Kui minna kohe päris feministlikuks kätte, siis kas tegelikult see "oh, ega tüdrukuid endid huvitavadki rohkem pehmed teemad!" ei maksa hilisemas elus kurjalt kätte? Unustades siinkohal ära, et ma ei oska kududa-heegeldada-pilutada ka, siis eluks vajalike remonditöödega mina küll hakkama ei saa. Ma pole elus lambipirnigi pidanud vahetama. Selge, et ma absoluutselt sõltun meesterahvastest, sest see on mulle iseenesestmõistetav olnud. Ju kõik mehed oskavad, ju nad sündisid nende teadmistega. Hale ja abitu mutt. Hea, et ma elus pole kokku sattunud ühegi lumehelbekesega (vaataksime kahekesi läbipõlenud pirni ja nutaksime käsikäes, sest kumbki ei teaks, mida nüüd teha?) või siis kurja traditsionalistiga, kes leiab, et vastutasuks pirni vahetamise eest peaks minu roll olema umbes selline:"Ideaalne naine on nagu tarakan, teda näed ainult kas öösel või köögis" (laenasin selle lause siit, ausalt, pole ammu nii head kildu lugenud, kas see teeb ka minust Onu Heino?).

Selleks, et enda järeltulijaid vastassoost sõltumatuks muuta (see eesmärgina on raudselt juba saadanast niigi) peaks ilmselt ise kodus asju parandama hakkama (mitte, noh, sõna-sõnalt, seda ma endiselt ei oska, ikka suuri sõnu oskan ainult teha...). Tegelikult ju lapsi huvitab nii söögitegemine kui see, kuidas asjad töötavad? Mind näiteks enam eriti ei huvita, ma tahan, et asjad lihtsalt töötaksid ja et vandumine nad uuesti tööle paneks, kui ei tööta, aga ma olen vist nukker erijuhtum.

29 kommentaari:

  1. a ot mismõttes kodundus eluks vajalik ei ole? Okei, nii, nagu seda meile õpetati, jah ei ole (ma ei mäleta, et ma seal midagi söögitegemisest oleks õppinud, just nagu ma terves tööõpetuse tunnis midagi ei õppinud, sellega oli nagu kehalisega - kes oskas, see oskas edasi, kes ei osanud, puterdas kuidagi läbi ja sai millegi eest kolmed kätte).

    Ma olen kuulnud täpselt sama nurinat - et ei õpetatud ellujäämisoskusi - just poiste aspektist - "meil lasti vineerist kujundeid saagida, samal ajal kui tüdrukud said õppida söögitegemist, mida läheb elus päriselt vaja."

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Meil omal ajal koolis kööki ei olnud, seega endal kogemus üldse puudub. Lapse koolis siiani, kui vahel harva süüa tehti, tegid kõik. Nüüd öeldi kompromissina, et toidutegemise juures saavad mõlemad sood olla.
      Mu ema rääkis, et neil olla omal ajal selline tore kord olnud, et tüdrukud tegid süüa ja poisid sõid - tüdrukud ise ei saanud.

      Aga muidu jah, nõus, kõik need loovad ained olid sellised, et kes oskasid, need oskasid, ülejäänud vedasid kuidagi läbi. Vähemalt praegusel ajal on edasiminek see, et hindeid neis asjus ei panda.

      Kustuta
    2. meil oli nii, et tüdrukud tegid ja poisid kutsuti sööma, aga vähemasti sõid kõik. tobe muidugi ka nii.

      a mida sa siis kodunduse all üldse mõtlesid? söögitegemine oligi mumst ainus kodundusteema, ma ei mäleta, et seal kodust raamatupidamist oleks õpetatud. ja nõudepesemist ei peetud ilmselt vajalikuks õpetada, suht lineaarne ja loomuldasa arusaadav tegevus ju.

      igasugused käsitööained olid kõik muude teemade all, mitte kodunduse.

      tglt oleks lahe, kui olekski õpilastele "kodune ellujäämiskursus", mis garanteeriks, et isegi need, kes pole kodust neid oskusi saanud, oskaks lihtsamaid toite teha, nööpi ette õmmelda, pirni vahetada, naela seina lüüa jne.

      Kustuta
    3. Kodunduse all ma mõtlesin neid üksikuid söögitegemistunde, mis mu lapsel vahepeal olnud on.
      Koduse ellujäämiskursuse poolt kahe käega.

      Kustuta
    4. See oleks imeline tund!
      Päriselt kasulikud teadmised!
      Tehtagu!

      Kustuta
  2. Kohe tuleb Kaur ja räägib sellest, kuidas ta viib lapsi odavasse robootikaringi, aga tüdrukuid seal miskipärast ei käi.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Sest vanemad eeldavad, et see tüdrukuid ei huvita.

      Kustuta
    2. peer pressure on samuti olemas - üksik tüdruk peab väga kõva nonkonformist olema, et minna ringi, kus ta on nagu valge vares ja vbla lausa kõik jõllitavad.

      (mul on sellist kogemust mingil määral teatud mälumängusarjadega, aga ma olen vana ja paksema nahaga kui lapsed.)

      Kustuta
    3. Seda mainiti meil seoses sellegagi, et mõnes koolis saavat laps ise valida, kas käib käsitöös või tehnoloogias. Tehnoloogiasse ehk mõni julge tüdruk isegi läheks, aga poiss käsitöösse - väga kahtlane.

      Kustuta
  3. (Kaur siin)

    Jaa! Viin lapsi odavasse elektroonikaringi. Reklaamisin seda kõigile, kes vähegi pähe tulid. Muuhulgas hulk emasid ja tütarde vanemaid.
    Tulemus - lapsi on ringis suht vähe, ja kõik on poisid.

    Ma LUBAN teile, et robootikas, progemises ja igas muus tehnika-ringis on kõigil kaaslaste soost TÄIESTI suva. Kõik jõllitavad? Mida??? Nad jõllitavad vaheldumisi maketeerimisplaati ja oma mittetöötavat C koodi...

    VastaKustuta
    Vastused
    1. sa võid ju lubada ja see võibki tõsi olla, aga laps, kes ringi valib, ei TEA seda. Tema vaatab ikka seda, kus sõbrad juba ees on.

      Kustuta
  4. Mu arust panete kodunduse ja tehnoloogia õpetamise koha pealt koolile liiga palju rõhku. Ei ma ise, kaasa ega mu lapsed pole neid teadmisi koolis omandanud, ikka kodus.

    Selles mõttes isegi parem, et kodus ei tekiks küsimust kas tüdrukule või poisile mingi tegevus või huvi sobib või mitte. Lapsi huvitavad sõltumata soost kõik täiskasvanute tegevused, mõned rohkem mõned vähem.

    Oluline, et neid eemale ei peletata, sest nad ju segavad, mäkerdavad, saavad haiget ja kulutavad aega. Mis siis - nii õpitaksegi. Lasime neil iseseisvalt õiendada distantsilt pilku peal hoides, abistasime kui küsisid või asi väga rappa kiskus. Nõuab vanematepoolset kannatlikkust, hea et meid kaks oli, üks (enamasti mina) kippus vahel väsima ja tüdima.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Jaa, nõus täiesti. Lihtsalt alguse sai see teema kooli kontekstis seekord.

      Kustuta
    2. Ühest küljest tähendaks see süsteem, et kooli kodundus- ja tehnoloogiatund on lihtsalt ajaraisk ja selle võiks üldse ära jätta.
      Teisest küljest toob kodus õppimise süsteem kaasa sellesama häda, mis kodusõppimisega üleüldse: kõigi vanemad ei oska ka ise neid asju. St see süsteem süvendaks ebavõrdsust.

      Iseasi, et nii, nagu neid aineid enamikus koolides õpetatakse, saavadki lapsed need oskused de facto "koduõppel" ja koolitund on moepärast. See ühendab muidugi kooliõppe ja koduõppe halvemad küljed.

      Kustuta
  5. Minu meelest võiks kodundus ja tehnoloogiaõpetus, käsitöö vms olla mitte valitavad või gruppidesse jagatavad (poisid vs tüdrukud) vaid ikka pigem kõigile. Las olla ühe veerandi kogu klass kodundudes ja järgmise kõik tehnoloogiaõpetuses. Kust see lapsuke muidu teada saab, mis talle sobida võiks kui ei proovi... Ja iseseisvalt kuhugi proovima minna võib olla tõesti ei julge.
    Meil omal ajal koolis kokandust ei õpetatud. Ikka õmblesime, kudusime ja heegeldasime. Poisid sel ajal lihvisid lõikelaudu ja treisid küünlajalgu. Vabalt võiks ju ka poisid õppida kuidas niit nõela taha saab ja tüdrukud seda kuidas kruvikeerajat kasutada.

    VastaKustuta
  6. Vastused
    1. 10 aastat tagasi täpselt samad teemad ja ei mingit muutust.

      Kustuta
  7. Hmm. Tuleb välja, et ma olen suhteliselt sooneutraalset koolitust saanud, praegusega võrreldes. Vanemas koolieas tuli soost olenemata Kalashnikovi käsitleda ja põllul kartuleid võtmas käia.

    VastaKustuta
  8. Märgin, et mina õppisin süüa tegema kooli kodunduse tundides. (Käsitööd jälestasin täiega, aga kord veerandis oli kodundus, mille eest sai NELI hinnet ja tänu sellele sain oma kolme kätte isegi veerandil, mil ma ei teinud pistetki richelieu-tikandi proovlapi sisse ka mitte).
    Kodus oli meil "laps pliiti ei puutu" ja sokkide pesemine, kui ma seda viimaks teha sain, oli KARISTUS sussideta käimise eest. Olin väga vaimustuses, et viimaks saan ISE TEHA ja mul on see sokipesu siiamaani meeles.
    Tibukollased sokid olid.
    Aga käsitöö ... öäk.
    Tõsi, et ma pole õppinud naela lööma või puid raiuma või elektripirni vahetama või heina niitma, ei ole mind takistanud kõike seda tegemast. Lähenen asjale, mõeldes: "Kui raske see ikka olla saab?!" ja tõesti - saan tehtud.
    Kuigi ilmselt halvasti, osavad võiksid silmi pööritada ja naerda, aga kui mu eesmärk on asi ära teha, siis mind ei koti, et töövõtted on valed ja kuidas ma sedasi kirvest hoian?!
    Aint see kord, kui ma koos pirniga keerasin kogemata lambist välja ka sokli, seega uut pirni sisse ei saanud, sest polnud kohta, ja siis mõtlikult näpuga katsusin, et mis krt nüüd, on mul päris karmilt meeles.
    Sealt soklita lambipesast sai elektrit. Kõvasti.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Mul oli kodus enam-vähem sama poliitika koduste tööde osas.
      Vikatiga niita tahtsin hirmsasti, aga no see oli pmst mõrvarelv lapse käest ilmselgelt...Kahjuks (õnneks) pole mul hilisemas elus paljusid asju vaja olnud teha, sest ma pole üksinda elanud. Ilmselt saaks kah hakkama kui vaja, iseasi jah, kuidas ja mis vigastustega.

      Kustuta
    2. Ma mäletan siiamaani helgusega reha, mida naabrionu mulle (lapsele) tegi. Tõeline käsitöö meistriteos. Imekerge, õiges suuruses, peen ja elegantne. Kahjuks nüüdseks kadunud :(

      Vikatiga niita oskan küll, ja olen üsna palju niitnud ka.

      Kaur

      Kustuta
    3. Ma niitsin lapsena vikatiga, vanaema juures. Ei olnud mingi eriline raketiteadus, aga hea vikat peab olema (mu praegune vikat on ilgelt nüri, nii et luiskamisest jääb talle väheks, oleks vaja pinnimist, aga vat seda kunsti ma ei valda).

      Kustuta
  9. 🙄Noh kodanikud, keegi tahab jumala õnnistust😇? Marca blogi populaarsus on tänu kõigevägevama soosingule ületanud kriitilise künnise, et selliseid komme nagu eelnev tuleb😜

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Mul oli ka see ehk "näe, ma olen nii õnnetu, et isegi spämm on ahastamise puhuks!" (see oli mõned päevad tagasi.) Ja kõik probleemid lahendab õigekiri! Sest õigekirjapakkuja on parim! See oli nii nunnu mõte, et kaalusin isegi kommentaari allesjämist.

      Kustuta
    2. Kui pilutikandi ja hiieasjanduse apologeedid samamoodi spämmida oskaks, õitseks eesti (Eesti?) pärandkultuur nagu ei iial varem.

      Kaur

      Kustuta
    3. Vast asjasthuvitatud jõudsid eelmise kommentaari sisuga tutvuda, ma ikka kustutan ta ära, sest miskipärast on selle spämmiga kuidagi nii, et kui ühe alles jätad, hakkavad nad eriti agaralt paljunema.

      Kustuta
  10. Ma ei taha kedagi solvata, aga pealkiri sobiks hästi pedofiili vapikirjaks :)

    VastaKustuta
  11. Lisan ka siia temaatilise lingi: https://naistetugi.wordpress.com/2019/10/01/tooopetus-koolides-ja-sooline-ebavordsus/

    VastaKustuta