kolmapäev, september 11, 2019

Inimene on imelik

Ma, ausalt, hoidun enamasti Postimeest lugemast, aga see viimane kõmuline kontratseptiivide vastane arvamuslugu hakkas mulle silma Postimehe Tartu osast, mida ma kohalike uudistega kursis olemiseks ikka vaatan. Iseenesest on hea näitaja, et ka niivõrd peavoolust erinevad arusaamad meedias kajastust leiavad, ikkagi demokraatia, kedagi ei suukorvistata, kuid ma hästi ei usu, et toimetajad ise asjale läbi huumoriprisma ei vaadanud. See selleks, seegi oleks okei, kui oma suhtumine endale jätta, aga miskipärast tuli sama päeva õhtul (kuigi jah Elu24-st, kus miskit niikuinii oodata ei ole, aga mulle kuvas seda uudist taas Tartu Postimees) uudis, mille sisuks olid Twitterisäutsud eelnimetet artikli kohta. Klikimagnet missugune - kõigepealt kirgi küttev artikkel, seejärel naerame sama asja üle, mille ise avaldasime, kaks kärbest ühe hoobiga. Mis mind tegelikult ohkama pani oli lause: "loe vaimukamaid stiilinäiteid!" ja taaskord, huumoritaju on erinev, aga enamikes säutsudes nägin mina küll ainult labasust, mis nende autoreid küll kuidagi paremas valguses ei näidanud kui artikli autorit. Pean silmas eriti just neid "vaimukusi", mis käisid autori välimuse pihta - madalaim tase üldse.

Millegipärast on kuidagi nii, et "loll" on kohutav sõna, mida kuuldes kõik kangesti solvuvad, aga "kole" ei ole, kuigi lolluse vastu saab enamasti midagi ette võtta, välimuse osas on inimese oma süüd vähe. Ja ka lollid on tegelikult ideed, mitte inimesed (analoogia lasteaiast - paha ei ole laps, pahad on vahel tema teod, eks), kuigi meie meedia on varemgi harrastanud ilkumist vaimselt vähemvõimekate üle (a la Oksmaa, kes osales ju puuetega inimeste Eurovisioonil) ning siis me imestame, et kust see koolikiusamine ometi tuleb? Öäkk, ausalt. Ja ma ei ole siin mingi silmakirjateener, ise olen ka omavahel olles mõne isendi kohta arvanud, et loll ja kole, aga tegelikult on isegi siis pärast endal vääritu tunne. See ei ole mingi selline "avameelsuse uhkus", et niikuinii kõik räägivad nii, mõni vapram ütleb otse välja, kuidas asjad on. Ma lihtsalt ei kujuta ette, kuidas mõnda inimest üldse ei häiri kellegi teise välimust negatiivselt puudutavad kommentaarid ja ta need ilma filtrita avalikuks teeb. Ilmselt see näitab mu enda sisemist ebakindlust, eks, kardan, et keegi minu kohta midagi ütleb?

ERR-ist lugesin rahustuseks Sveta Grigorjeva luuletust, mis mulle meeldis ja avastasin, et küllap ma siis ikka loll pean olema, sest luule avaldab mulle muljet ainult siis, kui see on realistlik (ma isegi ei tea, kas see on õige sõna) nagu Grigorjeval või siis toreda riimiga a la lasteluule ja Contra. Ilmselt ma jälle tegin sel ajal koolist poppi kui luulest räägiti, aga ma ei tea siiani (humanitaarklass!), misasi on näiteks sonett ja kuidas luulet üldse hindama peaks. Ses osas ma pole vist vähemuses, luulet loetaksegi üldiselt vähe, aga ikkagi kuidagi piinlik on, kui loed Underi või Viidingu väidetavalt meisterlikku luulet ega saa üldse aru, milles kühvel. Ma isegi kahtlustan, et siin võib olla mingi seos sellega, kuidas ma ka tavasuhtluses mõistan vaid otseöeldut, igasugu tagamõtted ja tundevirvendused jäävad mu jaoks püüdmatuks. Luules võib mingi metafoor mind puudutada ainult siis, kui mul endal tekib sellega mingi assotsiatsioon, mälupilt isiklikust kogemusest, muidu mitte. Taaskord - on see empaatia puudumine? Pigem mingi "sisemise lüürilisuse" puudumine, mida mulle kunagi ka ette heideti stiilis - ei oska luulet õige rõhuga lugeda, järelikult ka ise tundetu. Kõrvalepõikena - luulet ette kandma mind sellest hoolimata sunniti (ma tõesti ei sallinud seda, sest ei mõistnud), kuna algklassides olin ma üks väheseid, kes seda suutis ja hiljem oldi juba harjutud, et kui olen kogu aeg lugenud, loen edasi. Kuni siis ühel hetkel tuligi õpetaja poolt see pettumus, et ma ikka ei suuda luulet õigesti lugeda.

Teisalt, reedel käisin ma vaatamas balletti Don Juan (soovitan soojalt, ma absoluutselt tantsukunsti ei tunne, aga seda tundmatagi oli lahe vaadata. Väidetavalt olla selline pikantne lavastus, aga mu meelest punastama võis seal miskit ajada küll vaid tõelisi puritaane. Ja me istusime päris esimeses reas, nii et nägemata ei jäänud miskit! Kujundus ja kostüümid olid fantastilised, näiteks kabeliaia stseen on mu meelest üks stiilsemaid, mida ma lavalt üldse näinud olen, selline peen gooti-romantika, kuigi, riivatu nunn meenutas kahtlaselt Lady Gagat...Seekord mängis kõige tähelepanuväärsemat, Diavolo ehk saatana osa Alexander Drew, mitte Brandon Alexander, keda võis näha varasemal hooajal ja ka etenduse plakatil. Mu meelest sobis Drew isegi paremini sellesse rolli, sest Brandon Alexander jätab fotodel väga leebekese mulje, kuigi ka tema osatäitmist väga kiideti. Aga jah, päris musta saatanat enam ei näe, selle asemel on teistest peajagu pikem imposantne põrguvürst. ), laupäeval aga põrandaalust punki, kohe päris põranda all, sest Hell tehti üle pika aja lahti ja peaesinejaks oli peavoolu-kriitiline Moskva punkbänd Rat's Eyes. No ja see meeldis mulle ka väga, kuigi elamused erinevad üksteisest nagu siga ja kägu.
Pildil Soome punt Cockbox

28 kommentaari:

  1. Oi Grigorjeva on tore, aitäh viitamast!!!
    Me sügisese Xdreami võistkonna nimeks panin Grigorjeva luuletuse pealkirja. Käisin ja küsisin "kelle luuletus?", mitte keegi ei arvand ära, olin nii pettund inimestes.

    Luulet peakski hakkama õppima kusagil 30-aastaselt, see tittedele sonettide tagumine on sajaga raisatud aeg. Eriti poisslaste puhul.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma just lugesin endast tunduvalt erudeeritumate inimeste vestlust teemal "mis on Grigorjeva fenomen?", kus siis inimesed aru ei saanud, kust otsast selline asi luule on.
      Noh, ma ei tea üldse, missugune peaks olema "õige" luule või ballett, aga mõni asi miskipärast siiski meeldib, aga ei oska põhjendada ka kuidagi, et miks. Niimoodi on jälle raske argumenteerida ja tunnen ennast sama targalt nagu üks, kes kunagi teatas, et luges Hesset, millestki aru ei saanud, aga õudselt meeldis :) No aga vahel ongi nii lihtsalt...

      Kustuta
    2. Raisatud ajast rääkides - vale, eriti see poisslaste kohta käiv osa. Poisid ja tüdrukud ei erine ses osas. Pff.

      Kustuta
  2. SG on moodsa aja Majakovski, ja Majakovski kohta ei kahtle keegi, kas ta oli luuletaja või ei.

    VastaKustuta
  3. Luulet ei saa vist õpetada. Eeskujud abiks ehk? Mul kodus loeti ja sõpradest üks kogu aeg tsiteeris ja piinlik oli kui ära ei tundnud. Ta oli teadmiste poolest mulle hull autoriteet muidugi ka.
    Suur fänn pole ma siiani aga ükskõikne ka mitte.

    VastaKustuta
  4. Välimus pihta käivate kommentaaridega on see kole lugu, et - a mis see asjasse puutub üldse? Kui sulle ei meeldi inimese avaldatud arvamus, siis kas see oleks ilusama inimese suust kuidagi rohkem meeldivam? Või kas kole olemine kuidagi muudab kellegi vähem tõsiseltvõetavaks arvajaks? Kas ainult ilusatel (mis on omakorda väga subjektiivne kategooria) inimestel on õigus arvamusele ja õigus seda avaldada?
    Meenub keegi ekrenoor, vist madison, kes üritas talle mittemeeldiva ajakirjaniku arvamusartiklit maha teha muuhulgas väitega, et see ajakirjanik on paks vaal ja ükski mees teda niikuinii ei taha, mis omakord tekitas minus hämmingut, et nagu äää - mis siis? Mis see asjasse puutub?
    Nojah.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma enda pealt olen vaadanud, et enamasti muutuvad ebameeldivat juttu ajavad inimesed mulle ka väliselt antipaatseks, pigem selles stiilis, et "tal ongi selline salakaval naeratus ja põlglik pilk", aga noh, argumendina seda ikka ei kasutaks.

      Kustuta
    2. Muidugi võetakse ilusa inimese arvamust tõsisemalt. Kõik - riietus, kasv, soeng, kehakuju, diktsioon, väline enesekindlus - kõik läheb arvesse. Seda kokkuvõttev termin on "karisma".

      Midagi pole teha, aga nii on. Kui kõrvuti esinevad pikk soliidses ülikonnas mees ja dressides paks naine, siis võib naine sama hästi ka esinemata jätta, ükskõik kui tark jutt tal öelda on.

      Suvaline avaliku esinemise või retoorika kursus / koolitus teeb selle väga reljeefselt selgeks.

      Kaur

      Kustuta
    3. Ah mine sinna kohta.
      See ei pea nii olema.

      Kustuta
    4. Marju Lepajõe oleks ikka mitu korda karismaatilisem kui mingi pintsaklipslasest sportlik mees. Hoolimata sellest, et teda saab nüüd ainult videost näha ja helisalvestistelt kuulata ja et pintsaklipslasel oleks elusolemise eelis.

      Kustuta
    5. Lepajõe osas - ei usu. Me räägime siin karismast "kogu ühiskonna" suhtes eks? Lepajõe kõnetas väga väikest sihtrühma väga tugevalt, ülejäänud valijaid või keda tahes - üldse mitte.

      Morgie, misasja? Karismat ja mõjuvõimu on oksendamiseni uuritud. Lääne inimene ootab oma juhiks suurt kasvu heas ülikonnas kõva häälega enesekindlat meest. Nais-juhi või poliitikuna võitled stereotüüpidega ja üldiselt kaotad. (Miks see reformierakond meil nüüd võimul ei olegi...?)

      Kustuta
    6. Lepajõe matusel (millest ma ise kahjuks liiga hilja teada sain) olevat kirik igatahes paksult rahvast täis olnud, ja mitte väike kirik.

      Ma arvan, et need, keda ta ei kõnetanud, polnud temaga lihtsalt kokku puutunud. Ega mina ka ei teadnud, et ta nii jalustrabav on, enne kui juhuslikult tema loengusse läksin (tõesti üsna juhuslikult). Ja selliseid, kelle loengutes ma olen käinud on palju, aga kõik sellist muljet küll jätta ei suutnud.

      Apropoo juhitüüpidest - kas presidendivalimistel ei olnud Kaljurand üks favoriite ja ei saanud valituks peamiselt häälte killustumise tõttu, sest kandidaate oli liiga palju?

      Ja reformierakond on see partei, kes sai valimistel kõige rohkem hääli.

      Kustuta
    7. ja kurat küll, mina olen ka lääne inimene. Ma pakuks lausa, et pigem tahab tingimata pintsaklipsasest meest juhiks just ida inimene (see klapib mis tahes Ida määratlusega, sest näiteks sobiks nii jaapanlased kui ka venelased).

      Kustuta
    8. ja mis nüüd välimusse puuutub, siis poliitika populistlikuma poole peal paistab edu toovat just halvastiistuv ülikond ja kole soeng. Võta Boris Johnson või Donald Trump (ja perek. Helme kannab halvastiistuvaid kaabusid, klassikalist kaabut ei tõmmata niiviisi pähe nagu suusamütsi); Johnson pidi enne kaamerate ette minekut espetsiaaalselt juukseid sasima, et näha välja, ee, spontaanne ja rahvalik.

      Kustuta
    9. Orbán on samuti selle näide ja tundub, et ka tema viljeleb koleriietumist sihilikult, "mina olen lihtne inimene, mitte mingi hästiriietuv eliit":

      https://168ora.hu/data/cikkek/152/1520/cikk-152005/oltony_fit_800x10000.jpg

      Kustuta
    10. no ja meie lähimineviku suurkarismaatik Savisaar - tüse, veniva ninahäälega nohikliku välimusega poliitik. Aga suhtlemisel pidavat jube sarmikas olema - kui tahab.

      Kustuta
    11. ja noh. ilmne näide - Hitler.

      Kustuta
    12. Kaljurand oli ootamatu kompromiss, kui mehed omavahel kokkuleppele ei saanud.
      Kõik su ülejäänud näited on ka mehed.

      Kustuta
    13. Aga halvasti riietuvad ja/või halva soenguga mehed, kes ei kvalifitseeru ka pikkadeks heas vormis meesteks.

      See, et mehed, on seletatav ajalooliste põhjustega.

      Aga kui rääkida läänest, siis Euroopa Liidu põhikehastus on praegu Angela Merkel, kes näeb välja nagu korralik tädike mullu ja muiste.

      Kustuta
    14. (riikide tasandil. Komisjoni uus pealik on Ursula von der Leyen, tema vastab veidi paremini pintsaklipslase välimusemallile. Aga naine.)

      Kustuta
    15. oot, kompromiss oli ikka Kaljulaid. Kuni valimised olid, oli KaljuRAND üks populaarsemaid kandidaate.

      Kustuta
    16. aa no ja selles ma ei kahtlegi, et populistide valijatele lähevad paremini peale "traditsioonilised väärtused", nad ei saagi naisi valida. Huvitav lihtsalt, et ilusad hästiriietuvad mehed on jäänud pigem liberaalidele.

      Kustuta
    17. kohalikest Marjudest ei maksa muidugi unustada Marju Lauristini (sotsidel üks põhiline häälemagnet).

      Kustuta
    18. hakkasin lausa mõtlema, et Eestis on naisjuhil v poliitikul võib-olla lausa kasulik näha välja vähemhoolitsetud või igatahes vastata vähem stereotüüpselt naiselikule imagole.

      Pähe tulevad Marju Lauristin, Ene Ergma, Ivi Eenmaa, Krista Aru, Marina Kaljurand (ning nüüd ilmselt on lisandunud ka Kersti Kaljulaid). Kõik nad tulevad esimeses järjekorras pähe inimesena, mitte naisena.

      Kuigi teisalt Kaja Kallas vastab sellele imagole päris hästi ja viimastel valimistel ta valijatele meeldis.

      Kustuta
    19. sest reform ei ole ju võimul lihtsalt seepärast, et nad ei pakkunud Rattale peaministrikohta ega läinud EKREga koalitsiooni.

      Kui sa nüüd just ei apelleeri sellele, et Isamaa koalitsioonipartnerite valik esindab eesti valijaskonna tahet kuidagi eriliselt hästi.

      Kustuta
    20. Aga oma lammaste juurde tagasi pöördudes: on selge, et hindaja silmis meeldiv välimus mõjutab positiivselt tema hinnangut ka jutule, tegudele ja võimekusele. Ainult et üldiselt ei ole seda hea toon tunnistada, üritatakse ju ikka muljet jätta, et "mina hindan objektiivselt ja meritokraatlikult".

      Niisiis on välimuse pihta käivates kommentaarides rabav see, et inimesed ise tunnistavad sisuliselt seda, kui kergelt neid hindamisel kõrvalised tegurid mõjutavad - kusjuures nad ei esita seda mitte enda, vaid hinnatava mahategemiseks. Aga ilmselt ei ole tegemist nii analüüsivõimeliste isenditega, et nad õieti arugi saaks, mida nende jutt nende enda kohta väljendab.

      Kustuta
  5. Inimese imelikkus tahab olla moodne ja teistsugune. Moodne kaerajaan https://www.youtube.com/watch?v=oZaF-ABKCwE :)
    Kes on teistsugune tahab, et kõik oleks tema moodi.
    Kaur armastab ilusaid pilte vaadata, maetea kui keegi ilusas ülikonnas sooja ebaadekvaatset juttu ajab ei tundu küll usutav ja neid jutumehi on piisavalt ja veel kuskil tolgendab armani või boss firmamärk vot see võtab arema inimese jalad nii pehmeks et palalt vaatamisest on kõigega nõus. Neiud kuidas teiega on kui näete tervelt pool mopeedi maksvat originaal käekotti kuldsete tähtedega süda ei hakka kaloppama ja minestusnõrkus peale tulema vanal ajal piisas tavalisest kilekotist. :)

    VastaKustuta