Mikro kurdab sel aastal jälle (ma saan aru, et on september, aga ju siis on hooaeg juba alanud), kuidas osadele lastele toob päkapikk enam-vähem uusi iPhone'e, aga tema saab ainult komme ja millegipärast saavad hinnalist manti just need lasteaia kõige hullemad väikesed saadanasigitised. Mis ma ütlen siis - päkapikud ongi ühed igavesed ebaõiglased tüübid? Mis on saanud sellest, et päkapikk piilub ja premeerib kena käitumist, mitte ei jaga kingitusi ette selle jaoks, et ehk väike Cevyn-Brändon siis ei karju oma emale avalikus kohas "värdjas, ma vihkan sind!" (nimi muudetud, aga elust enesest muidu) ja on üldse paar tundi vait ning näpib uut lelu? Ma tean, et mu ema oleks sellises situatsioonis mind hindava pilguga vaadanud ja lausunud pead vangutades, et tegemist on primikate perekonnaga ja loodetavasti ei võta ma seesugustest inimestest eeskuju. Ma muidugi tean ka seda, et selle tulemusena pidasin ma teatud eas just nimelt neid primikate perekondi parimaks kasvukeskkonnaks üldse...
Tõe hambahaldjate kohta avaldasin ma juba eos, seega päkapikkudega ei saanud ka niiväga üllatust tulla. Mu südame rahustuseks teatas Mini, et tema juba teadis seda, ma ise siiani ei olnud kindel. Mikro võttis selle samuti rahulikult teadmiseks ja ma oma tigedas südames isegi loodan, et ta levitab oma teadmisi teistelegi.
Ma päriselt ei saa aru, kust tuleb see totaalne empaatiapuudus või isegi "trumpame nad üle!"-mentaliteet. No, et kui lepitakse kokku jõulukingituseks üks raamat, siis keegi paneb enda võsukesele ikka kaks tükki pakki või ostab 10 eurose kingi asemel 50 eurose. See, kuidas söödetakse enda lapsele teiste laste nähes kommi näost sisse (selle jaoks pidi lasteaed suisa eraldi reegli tegema, sest mõni ei saanud muidu aru) või hõisatakse, et jah, muidugi, homme lähme
Eks see ole ajast aega teema olnud, et lastele meeldib kangesti eputada. Üldiselt peaks vanemad selleks olema, et selgitada, miks see tegelikult tore ei ole, aga samas meil on ka palju täiskasvanuid, kes eputamises midagi halba ei näe ja neid tekib aina juurde. Nagu neidki, kes leivad, et lastele mingitegi piiride seadmine on kuritegelik ja lapsevanema kohus ongi täita lapse kõik soovid. Omal ajal keelati mul kategooriliselt ära enda kodusest ainelisest olukorrast rääkimine, eputamise nõmedus ehk ei olekski peatanud, aga kuna olid karmid ajad, siis hirmutati röövimisohuga. Igatahes ühel hetkel ma enam vastu ei pidanud, kui koolis surve liiga suureks läks, ja plartsatasin välja: "aaaga meil on videomakk ja muusikakeskus!" Tulemus oli kesine, sest kuna ma muidu olin selline tagasihoidlik olnud, siis mind lihtsalt ei usutud...Mis tulemust ma lootsin - ikka staatusetõusu teiste silmis, mida muud. Kui sul on asju, on sul kohe ka sõpru ja noh, sõpru mul just lademetes ei olnud. Samas hiljem oli tegelikult natuke nukker vaadata neid, kes omale sõpru ostsid ja keda siis seljataga ikkagi naerdi.
* selguse huvides, "you" all ei mõtle ma lapsi.
Oijah... nii tuttav asi.
VastaKustutaMeil millegipärast käis koolis ka esimeses klassis jõuluvana ja iga vanem pidi tooma kingi kooli. Kokku leppisime, et mingi Lego maksimaalselt 15 eurot. Et need kõige väiksema hinnaga asjad siis. Siis jõulupeo järgselt saabus koju minu laps ootamatult vihasena. Et nii ebaõiglane oli olnud, mingid klemmid said suured Legod, et nendega on koguaeg probleeme, aga ikkagi said suured kingid, et milline ebaõiglus. Teised veel olid naernud ka, et hahaa, sa said nii väikse Lego...
Järgmine aasta enam ei teinud seda kinginalja.