teisipäev, mai 05, 2020

Kui tuleb musi, tuleb ka okse!

Selle, "Jääajast" pärineva mõttetera, lubas Mikro enda lipukirjaks võtta. Ta nimelt vihkab romantikat veel rohkem kui mina. Ok, võib-olla ma olin noorena sama radikaalne, sest esimese klassi pildi peal mind ei ole, kuna pildistati ühel üritusel, kus terendas ees oht tantsida ühe poisiga. Ma nimelt meeldisin sellele poisile, mina teda ei jälestanud ega midagi, aga lihtsalt kohustus temaga koos tantsida tundus mulle nii piinlik, et korraldasin kodus suurema pogrommi vältimaks peole minemist, mis mul ka õnnestus. Kõik armastusega seonduv oli "nii piinlik". Kohati on siiani. Lasteaias pidada teised lapsed üksteisele õhusuudlusi saatma ja pulmi mängima, Mikro öögib samal ajal nurgas. Ega mulle tunduvad need varajased pruudi-peigmehe mängud üsna kohatud, aga ju siis on see normaalne. Minu jaoks on pigem nii, et kui romantikat peaks vaja olema, võiks juba lahku minekut kaaluda, sest elukaaslane on ju põhimõtteliselt osa sinust, jäse. Mismoodi sa jäsemega romantikat teed? (Pihu-Pillet ja Kämbla-Katit me siin ei maini, eks). Romantikat saab teha kahe erineva inimese vahel, aga suhe on ju üks organism?

Kumb siis on tähtsam - romantika või "remontika" (Ritsiku juures arutati)? Kätlin Konstabel kirjutas Feministeeriumis emotsionaalsest tööst, mille juures tõi ära ka küsimustiku, millega enda "remontika" olukorda hinnata. Kuidas siis paarisuhtes selle tööjaotusega on? Ma kopeerisin sealt osa küsimusi:

Kes vastutab peres majapidamistööde ja toidu eest? Kes päriselt koristab ja kokkab, kes teeb nimekirju asjadest, mida vaja teha või poest tuua? Kes uurib pereliikmetelt, mida need süüa sooviks või millal sobib neile majapidamistöid teha? Kes tuletab meelde, kui midagi on tegemata ja tunnustab, kui on tehtud?

Üldiselt on see osa meil vist üsna 50/50, võib-olla veidi kaldu ja seda mitte minu suunas. Sellega on vist nii, et kui ajuti on võimalik vastutust enda pealt ära lükata, siis muutub see harjumuseks. Mulle jäävad meelde need korrad, kui mina panen ette, et äkki sööks täna seda või toda, aga mulle ei meenu kõik need, kus ma kohman, et minul vahet pole. Majapidamistöödega on üldiselt nii, et kui üks alustab, siis teine porisedes ühineb, sest muidu on süümekad. 

Kuidas on korraldatud lastega tegelemine? Õppimise kontroll ja mänguaeg, laste aja planeerimine üldse, kogu kasvatamine? Kes mõtleb välja reegleid lastele – netikasutuseks, viisakaks suupruugiks, söögi- ja uneajaks, kõigeks? Kes kuulab laste muresid, kes mängib legodega ja kes klaarib tülisid? Kes motiveerib lapsi nõusid pesema, tolmu võtma ja üldse tegema kõiksuguseid kasulikke asju … mille ees saab kiita laps? 

No ikka vist 50/50. Õppimine on rohkem minu teema, sest see meeldib mulle rohkem. Kasulikke asju tegema õpetab pigem mees, sest ta lihtsalt teeb neid kasulikke asju paremini. Ma ei viitsi õpetada lapsi koristama, kokkama ja pesema, sest see ei huvita mind ennastki ja seega ei saa ma olla kuidagi "innustav eeskuju". Laste juttude kuulamine tuleb jälle mul paremini välja, aga noh, pahatihti lõpeb see ikka sellega, et mina heietan ja lapsed nihelevad igavusest :) Seletame (loe: surume oma maailmavaadet lastele peale) üsna võrdselt tegelikult, läbi on võetud enamik teemasid alates drag-queenidest lõpetades Staliniga.

Kes hoolitseb selle eest, et perel oleks ka ühine vaba aeg ja lapsed veedaks seda sisukalt? Mõtleb selle peale, kuidas tagada kõigile hea tuju? Kes leiab üles rahvavabad looduskaunid kohad, teeb ettepaneku minna rattasõidule või linde loendama, saab tülivabalt kõik ühele nõule?  

Selles on mehel kindlasti põhiroll, sest ma vihkan ju organiseerimist. Ma organiseerin (loe: panen teised fakti ette, et nüüd on minek) ainult juhul kui asi mind ennast isiklikult huvitab, muul juhul piirdub mu panus sellega, et ma olen nõus ega vingu. Vingumist "võiks ometi kuhugi minna, aga ma ei tea, kuhu, tehke ometi midagi!" tuleb ikka ette.

Kuidas hoolitsetakse selle eest, et paarisuhe õitseks? Kas keegi tuletab üldse meelde, et paarisuhte aeg on ka tähtis? Kes teeb ettepanekuid romantilise filmiõhtu või rõdul aja veetmise asjus? Soovib ja pakub lähedust, igas mõttes? Kas kallimad innustavad ja lohutavad üksteist võrdselt, on üksteise jaoks emotsionaalselt võrdselt olemas? Kes küsib kellelt, kuidas päev läks ja kes üritab rohkem suhteolukordi parandada?  

Sellist asja meil ei ole. Ma alguses selgitasin, miks. Me oleme niigi üks organism, jumal teab, kuidas mees seda näeb, aga teda suhtest rääkimas kujutan veel vähem ette. Minu arust suhe kas toimib või mitte, igasugu "teeme nüüd kohtamisõhtu!" asjad, mis ei tule loomulikult, ei tööta. Me käime ju niigi koos väljas ja veedame kahekesi aega, et selliseid asju ekstra planeerima peab, sellist suhet ma ette ei kujuta. Muuseas, igasugu probleemidest rääkimine viib suhtes ainult tülide ja arusaamatusteni. Vähemalt mina jõuan rääkides enamasti alati punkti, kus ma isegi aru ei saa, mida ma siin teen ja kuidas siia jõudsin...Imeline suhtenõu, ma tean!

Kuidas üldse on jaotatud suhtlemine perest väljapoole? Kes suhtleb laste asjus kooli, lasteaia ja huviringidega, kõigi vajalike arstidega pere jaoks? Kes osaleb listides ja sotsiaalmeediagruppides lastekasvatamise, koduõppe, kodu ja aiapidamise teemadel, kuulab vaimse ja füüsilise tervise saateid – ja jagab pereliikmetele infot? Kes hoolitseb selle eest, et peres sõpradega suhtlemine  päris ära ei kaoks?

Lõpuks ometi ka midagi mulle! Vähemalt kõik, mida ma maha ei tõmmanud ja see viimane küsimus. Suhtlemine on minu teema (irooniliseks minekuks vaata eelmise punkti lõpus nenditut..). Peresõbrad on meil kõik mehe poolt, sest tema uute inimestega kohtuma ei nõustu ja seega on minu sõbrad ainult minu omad. 

Kokkuvõttes ma ei tea, kas hõisata, näe, meil on nii normaalne ja võrdne või siis pigem, hissand, kui kohutav naine ma olen? Mida ma aga järeldasin, oli see, et ma lihtsalt olen "remontikas" õudselt kehv ja selleks, et asi koos püsiks, peab teine pool sellega tahes-tahtmata rohkem tegelema. Äkki seetõttu ma "remontika" poolt rohkem hindangi ja need, kes ise praktilistes asjades käed külge panevad, organiseerivad ja lahendavad, hindavad pigem romantikat? Nemad saavad "remontikaga" ise hakkama.  

32 kommentaari:

  1. Normaalne. :)

    Kaur

    VastaKustuta
  2. mina näen asja nii, et suhte jaoks on ikka kaht eraldi organismi vaja, sest suhe eeldab suhtlemist, a mis seal iseendaga ikka suhelda. A. hämmastab mind regulaarselt sellega, et ta on täitsa teine inimene kui mina. Tema tugev külg on kindlasti remontika, aga see mõjub mulle väga romantiliselt - "minu isane lind tõi mulle suure kala!" Üks esimesi asju, millega ta mulle tõsisemalt meeldima hakkas (pärast esimest kohtumist, kus ma lihtsalt vaatasin, et ilus), oli see, et ta korjas mulle õuest naati, kui mul vaja oli.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Erinevad inimesed küll, aga suhtes moodustub mingi aja jooksul mu meelest ikkagi teatud süsteemiga tervik. Äkki see on muidugi hoopis see, mida mugavustsooniks nimetatakse - et no on mul vaja teda nende lilledega ehmatada? :)

      Kustuta
    2. No ja see, et remontika romantikana mõjub on mu meelest ikka teine asi ka, kui kontrollitult romantikat tekitada. Teil küll pole lapsi, aga ma olen aru saanud, et paljudel on ilmselt lastest tingituna mingid "peresuhte päevad", kus lapsed antakse kellegi kätte ja minnakse kahekesi "romantikat tegema". See tundub mulle asjana, millega mul oleks raske hakkama saada. Võib-olla meil on lihtsalt kergelt hallatavad lapsed ja seetõttu ei tunne vajadust nende haldamisest puhata ka. Mõtlesin siin hiljuti, et neil, kelle lapsed poole ööni ringi kargavad, võib tõesti keeruline olla, meil ju lähevad siiani kell 9 magama...

      Kustuta
    3. Sellest tervikust tuli mulle meelde, kui mul isa ütles ühe tuttava eks-paari kohta (kes on ikka sõbrad ja käivad ka pidudel sageli koos), et ta oli üllatunud, kui kuulis, et nad enam paar ei ole: näevad välja nagu rahulikus kindlas suhtes paar, kes "vaatavad juba ühes suunas, mitte kogu aeg üksteisele otsa".

      Kustuta
    4. Mina, nagu Notsugi, “näen asja nii, et suhte jaoks on ikka kaht eraldi organismi vaja.”
      Käin välja tsitaadi isiklikust arhiivist, mu mehe profiilist tol tutvumissaidil, kus me kohtusime. Vastuseks küsimusele “Describe the ideal relationship” kirjutas ta: “Don't know, "ideal" might leave out a lot of adventures and growth. I'm thinking as I write that maybe the "ideal" relationship is hand-forged in the heat of a couples passion, by all the parts an pieces and elements they mix together. Yeah. I think I like that idea.”
      Novot. Selleks et midagi kokku miksida, mis jätkuvalt põnev oleks, kasvaks ja muutuks, on ikkagi vähemalt kahte elementi vaja. Jätkuvalt.
      Mitte et sinu nägemus paarist kui ühtsest organismist vähimalgi määral VALE oleks, ei. Kuid minu nägemusega see kokku ei lähe =)

      Kustuta
    5. Ja selles osas olen kah teist meelt: sina ütled: “ Minu arust suhe kas toimib või mitte, igasugu “teeme nüüd kohtamisõhtu!" asjad, mis ei tule loomulikult, ei tööta.”
      Minu praeguses suhtes tuleb “teeme nüüd kohtumisõhtu” täiesti loomulikult. Teisisõnu – hot deitide kalendrisse märkimine vs spontaansus sajal juhul sajast ja suhte toimimine/mittetoimimine ei ole mu meelest mitte mingil moel omavahel seotud.

      Kustuta
    6. Sarikommenteerin.
      Ja see: “Igasugu probleemidest rääkimine viib suhtes ainult tülide ja arusaamatusteni.” Ma ei saaks rohkem mittenõustuda!! =) Jaa, muidugi, igapäevane terapaudikabineti vibe on suhtele ilmselt sama hävitav kui täielik kommunikatsioonipuudus, aga kui asju enam-vähemgi lahti ei räägi, vähemalt niipalju, et teine pool suures plaanis kaaslase ootustest ja arvamustest teadlik oleks, seda ma ausalt öeldes küll ette ei kujuta.
      Kuid samas, sa ütled, et te oleke nagu üks organism – äkki siis pole vajagi rääkida, teine tunnetab niisamagi? Null sarkasmi kusjuures, (hästitoimivad) kooselud saavad ju väga erinevatel alustel põhineda.

      Kustuta
    7. Normaalses suhtes räägitakse probleemid omavahel lahti, pole kunagi aru saanud terapeudi vajadusest - milleks kedagi võõrast oma probleemidesse segada, ta niikuinii ei saa aru. See Eesti sari kahest lahutamist kavatsevast suurte lastega oli samas hea komöödia.

      Laste osas pole meil olnud ei vajadust ega võimalust neid kuhugi "saata", et saaks omaette romantitseda. Kord olid nädal suvelaagris, meil kahekesi kodus kohe imelik, et nii vaikne. Ega seda romantikat kah hullult rohkem polnud. Kahekesi käisime Costa-Ricas, lapsed olid kodus - mitte nii palju romantika kui koduloomade hoidmise tõttu :P

      Kustuta
    8. Mh, ma jälle ei näe mingit vastuolu kahes absoluutselt erinevas indiviidis ja neist moodustuvas ühtses organismis. Lihtsalt jõujooned jooksevad mingil hetkel paika, mitte et inimesed muutuvad ühetaolisteks. Et noh, kui süsteem on olemas, siis pole vajadust seda segi lüüa mingi süsteemivälise romantikaga, kui see muidu süsteemi ei kuulu.

      See rääkimise asi, no ma ilmselt pole ühegi tõelise probleemiga kokku puutunud, mida lahti rääkida. Minu jaoks probleem on alati halvas tujus, olmepornos, arusaamatuses jms, mille puhul rääkimisest (ok, arusaamatuse puhul ehk isegi on) tõesti kasu ei ole, sest siis ma alles suudan probleemi suureks puhuda, parem on lasta paar minutit settida ja asi ära unustada. Ootused ja arvamused..hmm...kui mingeid olulisi vastuolusid ei teki, siis pole minu arust eluliselt vajalik teada? No kui tundub, et "vist on samad", siis miks nokkida, pärast võid miskit koledat nokka saada? Aga no ma toonitan, et see kõik kehtibki juhul, kui mingeid suuremaid probleeme või häirimist ei ole, rahuliku elu puhul.

      Kustuta
    9. Marca, jaa, ma olen täiesti võimeline ka sinu sinu vaatenurka nägema. Eks sellega olegi see asi, et erinevad inimesed, erinevad (kooselu) toimimismehhanismid.
      Ning jaa, probleeme pole mõtet suureks puhuda, ja väiksem või suurem settimine tuleb reeglina kasuks. Ma ise olen seda tüüpi, et settimine kaotab mõnegi probleemi täielikult, ilma et oleks vaja asja üles võttagi.

      Kustuta
  3. OI ma tahaks palju küsida

    VastaKustuta
    Vastused
    1. A kes see sul keelab? Samas, ega mina küll vastata osata ei pruugi...

      Kustuta
    2. n+1 korda kirjutasin küsimused, mis tekkisid, aga need ei ilmunud.

      Viimane proov nüüd lingina: https://apelsinimarmelaad.wordpress.com/2020/05/05/siidilipp-ja-valged-purjed/

      Kustuta
    3. Ok, imelik, sest need teised kommentaarid ju ilmusid? Kui mul see kommenteerimise error oli, ei ilmunud lihtsalt midagi, aga ju siis see blogspot ongi segane.

      Aga sinu vastuste puhul on algolukorrad minu arvates erinevad. No et suhte algul planeerid, jah, siis ikka, aga aastaid peale toimivat suhet sa juba tead, mis teile sobib, mis mitte. Ma ei ole kunagi eriti midagi planeerinud, sest mul ongi enamus ajast vaba.
      See teise ärakuulamine, no ei ole sel teisel mingeid sissepoole suunatud änge. Ja kui oleks, ma ei usu, et ma suudakski need välja kangutada. Mu mees ei vihasta mu peale, ausõna.
      Aga sellele ma kirjutan tõesti alla: …ja kes üritab rohkem suhteolukordi parandada?
      Ma ei taha sellist suhet, mida kogu aeg hooldama (ja remontima) peab.

      Kustuta
    4. Et tahaks sellist suhet, kust saab ainult võtta? Ei ühtegi kompromissi, ei ühtegi kokkulepet. Ei midagi lihtsalt teise inimese pärast. Kui MINUL ei ole mugav, siis on see sinu probleem? Kui sul on ebamugav - võta või jäta?

      Kustuta
    5. Ei ole ju siis kohe automaatselt nii? Milleks kompromissid ja kokkulepped, kui kõik toimib ilma nendetagi. Miks peaks olema sina või mina, kui kokkulepe oli, et kahekesi võimalikult kaua koos?

      Kustuta
  4. Sa ei tee ühtegi liigutust teise inimese pärast?
    Mulle väga ei meeldi nt viiulikontsert, aga lähen ikkagi. Liigutus, mis on tehtud teise inimese heaks, sest tema tahab minna. Mingis mõttes kompromiss, sest ise oleks võib-olla tahtnud nt. kooki küpsetada.
    Kokkulepe, et nt. nõud enne kappi panekut rätiga üle kuivatada. Mulle oluline, temale ükskõik. Teeb ikkagi, sest see on mulle oluline.
    Suvalised näited.
    Seda pean ma kompromissi all silmas, mitte põhimõttelisi kümne käsu tüüpi asju. Seda ma nimetaks ka hooldamiseks. Pisiasjad, igapäevaselt, et temal oleks mugav. Ei tee?

    Või remondinäide.Suvaline.
    Ühel ununeb laps lasteaeda,kuigi oli sel päeval selline kohustus, kuid midagi tuli vahele. Ei ole vaja sirgeks rääkida, niiöelda ära remontida, sest teine saadi ju telefoni teel kätte, see jättis oma asjad pooleli ja tormas ummisjalu lasteaeda. Kõik on korras, probleemi pole?

    Kuidas sina mõtleks?

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Need näited on hästi erinevad...See kontserdiasi on üldiselt tõesti meil nii, et kui talle pole oluline, siis lähengi mina üksi, ei eelda, et tema peaks kaasa tulema. Tema samuti oma huvide puhul minuga ei arvesta, kuigi üldiselt on selliseid asju väga vähe meil.
      Mingid kodused pisiasjad pole meile kummalegi olulised, et neid kokkulepeteks pidada. Last lasteaeda unustada ei saa, me käime alati koos tal järel. See, et keegi võiks lapse lasteaeda unustada tundub nii absurdne, ma ei suutnudki välja mõelda samalaadset olukorda, mis remontimist vajaks. Ma ei kujuta ette, et ma oma idiootsuse tõttu helistaks teisele poolele, et jäta nüüd oma asjad ja lahenda ära. Tema poolt ka sellist asja ei oleks. Kui on mingi hädaolukord, siis ikka välistel tingimustel ja siis tõesti pole mingit arutamist vaja, et mida keegi valesti tegi.
      Hmm..pisiasjad, igapäevaselt, et temal oleks mugav? Mu meelest on nii, et kui mugav on ühel, on ka teisel. Ma ei suutnud mõelda ühelegi asjale, mida ma teeks AINULT tema pärast. Tema ka mu meelest ei tee midagi sellist. Meenub isegi, et ta on olnud nördinud, kui ma tema nõud ära pesen, sest "ega ma mingi abitu ole".

      Kustuta
    2. Ma olen küll lapse lasteaeda unustanud :) Korduvalt ilmelt.

      (Ma ei kujuta ka üldse ette, miks peaks lapsel kahekesi koos järel käima, mida see annab nagu???)

      Kustuta
    3. Me käime koos, sest me töötame koos ja läheme sama teed pidi koju. See ei annaks ka midagi, kui ma ütleks - mine nüüd ees, ma võtan lapse.

      Kustuta
    4. "Mina käin poest läbi, sina too laps ära?"

      Kustuta
    5. Ei, poodi tahaks ka ikka koos minna, meile meeldib šopata ja üle riiulite üksteisele karjuda, et ei tea, mida võtta, mida jätta :)

      Kustuta
    6. on jah erinevad. Viiulikontserdi näites ei saa ma üldse aru, miks seal peaks mingit kompromissi tegema - see, kes tahab, läheb kontserdile, see, kes tahab kooki küpsetada, küpsetab kooki, pärast on kontserdilt tulijal ka hea kooki süüa. Kui ma ise tahan kuhugi kontserdile minna, kuhu A. ei taha (ta ei taha peaaegu kunagi sellistele ürkadele minna), aga ma ei taha ka üksi, siis ma otsin mingi sõbra kaasa. Mis lõbu pakuks mulle kellegi kaasavedamine, kes ei taha ise tulla?

      ühiste probleemidega à la "laps lasteaias" (meil pole lapsi, aga eks analoogilisi asju on ikka), on samuti, nagu Marca ütles - need juhtuvad mingitel välistel asjaoludel, seal ei ole midagi lappida või parandada.

      Ma olen vahel küll mingites oma asjades A. appi kutsunud, kui olen valesti planeerinud, ja kui A. on leidnud, et see tegi talle liiga palju tüli, siis ta on öelnud, ma võtsin teadmiseks ja üritasin edaspidi paremini. Ega seal pikka rääkimist ei olnud, pmst ainult teema, et "kuidas edaspidi saaks nii, et oleks paremini".

      just nagu ka siis, kui ta palus, et ma ei ehitaks kraanikaussi nõudest torni, vaid paneks nad pigem kraanikausi kõrvale kapi peale ootele (kui kohe pesta ei jõua), sest ta ei kannata nõusid pesta, kui neid on seal korraga liiga palju. Mul ei olnud väga raske seda soovi täita, kui ma olin teada saanud, mismoodi talle meeldib.

      Aga ma ei defineeriks seda "remontimisena", sest ega minevikku ju ümber ei tee. See on lihtsalt informeerimine põhimõttel "mulle meeldib niiviisi rohkem" või "mind häirib, kui on nii-ja-nii", et teine saaks tulevikus arvestada.

      Kustuta
  5. Lasteaianäide on ikka juhuks kui nt hommikul on kokku lepitud, et läheb A, aga unustab. Ja lasteaiast helistatakse peale tööpäeva lõppu B-le, et klge. Kui on olnud justkui vastastikku austav kokkulepe, aga seda ei võeta tõsiselt ja ei peeta vajalikuks sirgeks rääkida põhjusel, et tahaks remondivaba suhet. Et kui ma olen olnud väga siga, siis sinu asi on see alla neelata (konstanteerida, et polnud ju nii raske ise lapsele järgi minna, selles näites) ja mitte tahta võimalust kaasnenud tunnetest rääkida, sest päike tõuseb homme idast nagunii.

    Hoolduse näide on ilmselt parem siis kui sa teadlikult teed midagi teise heaks, lihtsalt näitamiseks, et sa hoolid, ta on sulle oluline. Võib-olla pole need kodused pisiasjad.
    Võib-olla on see hoopis auto ära pesemine, või kallistus või kompliment. Mul on lilledest sügavalt ükskõik, aga korjan möödaminnes õitsva varrekese ja panen matkaauto armatuurlauale, sest mu kaasale see meeldib. Selline teema. Teise tuju tõstmiseks tehtud pisiasjad, mis näitavad et sa hoolid. Ei peseks ju suvalist autot, kallistaks kedagi suvalist.

    Kui pidevalt hoolt kanda/hooldada, väiksed asjad, klaasipesuvedeliku juurdevalamine autosse, õigeaegne õlivahetus, siis pole aasta eest soetatud auto paari järgmise aastaga ront. Sest no tõesti, ma tahtsin ju ainult sõita, hooldusvaba autot. Hooldus on nii tüütu.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Sellega on nii, et ma olen püüdnud. Teha neid väikseid kingitusi, komplimente, mõne asja eest ära, mida ta ise saaks teha. Ta tunneb end ebamugavalt selle tulemusena ainult. Miks sa teed? Ma saan ju ise ka, pole vaja, ma ei taha, mul on piinlik!
      Ma olen isegi mõelnud, et äkki niisama moe pärast, tegelikult ikka naudib, aga ilmselt siiski mitte.
      Tema küsib minu käest ka, et noh, naistepäev, pean sulle lilled ka tooma või?
      Võib-olla meil on olulisem see, et me sisimas teame, et võime üksteisele loota.

      Kustuta
    2. Lihtsalt pole ninnunännu inimesed, kes üksteise jagamatut tähelepanu vajaks?

      Kustuta
    3. Sellised juhud, kus üks jätab mingi lubatud asja tegemata ja unustab nii totaalselt, et isegi ei maini, siis ma ütleks talle, et õu kuule, ise sa ju lubasid, mulle ei meeldi niiviisi asju pooleli jätta, kui sa tahad mind õnnelikuks teha, siis teinekord pea meeles.

      praktikas on meil vist juhtunud rohkem seda, kus mina olen see unustav jobu ja A. on öelnud, aga pmst ma arvan, et ma ise teeks samamoodi, sest see tundub olevat töötav süsteem.

      Kustuta
    4. "samamoodi" = ütleks, et mulle ei meeldinud, ja ka seda, kuidas mulle meeldiks.

      Kustuta
  6. Mu meelest ei ole mingit kindlat suhteretsepti olemas. Kui kaks inimest koos on, tuleb ju indiviidipõhistele omadustele lisaks ka kooseksisteerimise dimensioon mängu, mis teeb “one size fits all” stiilis soovitused ja arvamused täiesti mõttetuks ju, mistap edasine on vaid ja ainult minu vaatenurk, eks.

    Teemal “ei taha sellist suhet, mida kogu aeg hooldama (ja remontima) peab.” – oma praeguses vanuses ja praeguses suhtes arvan sedaviisi, et tuleb hooldada, et remontimist vältida. Sorry, jälle tsiteerin oma meest: “You have to work IN the marriage, to avoid working ON the marriage”. Mitu aega tagasi oli mul ühe lähedase sõbraga tuline semantiline vaidlus sõna “work” üle, kooselu kontekstis. Tema arvas, et kui TÖÖTAMA peab, pole mõtet koos eladagi, et kõik peaks iseenesest sujuvalt laabuma. Mina jälle arvasin ja arvan siiani, et suhe, kui sel teadlikult tuld all ei hoia, kustub lõpuks visinal või muutub sihukeseks õe-venna stiilis kooseksisteerimiseks.

    Ja siis on muidugi veel see aspekt, et kui alustad uut suhet ca 50senena, on juba niipalju elu seljakotiga kaasas, et paratamatult on mõningate asjade kohta erinevad seisukohad, konkreetsetest elukogemusest tulenevalt. Siis kaevataksegi natuke sügavamalt, leitakse põhjused, miks teine nii või naa arvab, räägitakse asjad läbi, ja juhul kui suudetakse teise erinevust aktsepteerida, ka olulisemates küsimustes kui olmeasjades, minnakse eluga edasi.
    Jeerum, kui pikk ja tark jutt sai =)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. kahtlustan, et mõnikord on toimivates suhetes selle töötamise endaga sarnasemad lood kui "töötamise" defineerimisega.

      sest mu enda näitel - kui mees palub mingi pisiasja kohta, et ma edaspidi teeks nii või jätaks naa tegemata, siis see ei ole ju mingi eriline töö. ma ju tahan, et ta ennast hästi tunneks, ja tänu sellele, et ta ütles, ma nüüd tean, kuidas tema elu mõnusamaks teha (või vähem rikkuda).

      aga kui on mingid suured põhimõttelised lahkhelid ja erinevad ettekujutused heast elust, siis ma kahtlen, kas selliste asjade kallal töötamine on üldse võimalik (ennast vägistamata).

      Kustuta
  7. Notsu, just! "...siis see ei ole ju mingi eriline töö. ma ju tahan, et ta ennast hästi tunneks, ja tänu sellele, et ta ütles, ma nüüd tean, kuidas tema elu mõnusamaks teha."

    VastaKustuta