kolmapäev, mai 06, 2020

Mis suhteprobleemid?

Ma tunnen endal täielikku õigust sel teemal kobiseda, sest vaadake, ma olen viimased 22 aastat veetnud pidevalt suhetes. Ok, umbes 2 kuud 17-aastasena vist tuli vahe sisse, aga kogu ülejäänud aja olen saanud ankeeti lisada "püsisuhtes" ja mitte iialgi "vallaline". Jah, muidugi, see esimene "püsisuhe" oli naljanumber, kestis umbes pool aastat, aga statistika kauniduse mõttes arvestan sisse.
Siiamaani saan ka oma ekse sõpradeks pidada, ok, taaskord va see esimene, aga temaga on lihtsalt kontakt kadunud. Kui üks tuttav mulle kord ühest mu eksist klatšida soovis, sest too oli hiljuti ka tema eksiks muutunud, vastasin ma talle, et "minu ajal oli ta küll täitsa normaalne", mille peale sain fenomenaalse vastuse, mis mul tol hetkel sõnad suust võttis - "ju siis sa oled lihtsalt selline selgrootu l***, kes kõik meeste tahtmised täidab!". See toimus muide ülikooliajal, loengus, ma ei saanud stseeni korraldada :) (Täpsustus siis selleks, et te ei arvaks, et ainult punkris puuriida taga võib sääraseid avaldusi kuulda).

Et noh, üks arusaam siis sellest, kuidas on võimalik probleemideta suhtes olla - ole üks selgrootu l***! Khm, ma siiski kahtlustan, et ma ei mahu selle kauni stereotüübi alla. Samas ma ei tea, et mul oleks kunagi olnud suhetes mingeid pikaajalisi kriipivaid probleeme, mis oleksid mahaistumist ja arutamist vajanud, mingeid kardinaalselt erinevaid elueesmärke, käitumisviise vms. Mis ei tähenda absoluutselt, et kõik mu suhted on täis harmooniat ja käsikäes viljapõllul kepslemist. Kaugel sellest! Kaugel sellest! Aga kõik tülid ja arusaamatused on toimunud olmeporno, halva tuju, sita tähtedeseisu jms tulemusena. Need ei ole kunagi olnud mingid väärtustekonfliktid. Need on sellised "karju välja ja unusta ära" tülid. Ma ei ole iial ärganud järgmisel hommikul mõeldes, kuidas seda vaikimismaratoni nüüd jätkama peaks. Või kaheldes, äkki on tõesti kõik nii halvasti, et peaks lahku minema. (See viimane on alatu vale muidugi, see mõte käib ikka iga suvalise vihasööstuga korraks kaasas).

Oot, aga miks ma siis need 22 aastat ühes ja samas suhtes pole olnud? Sest ma olen räme sariarmuja, anna aga võimalus ja kohe jooksen minema. Ei, nii hull asi ei ole, aga jah, kõik suhted peale esimese, milles mind maha jäeti, olen ma ise "veel parema" suhte nimel asja ära lõpetanud ja alati ALATI on see jant ka mulle endale üllatusena tulnud. Selguse huvides, eelmine suhe oli mul üle kaheksa aasta ja praegune üle kaheteistkümne, seega noh, väga tihti ei ole seda sariarmumist kah ette tulnud.

Mulle tundub, ja ma võin nüüd olla ebaõiglane, aga kui ma näen kõrvalt tekkimas suhteid, kus kaks inimest on täiesti erinevate väärtushinnangute ja elustiilidega, aga koledal kombel armunud, siis ma tunnen alati, et siit head nahka tulla ei saa. Ja ma ei mäleta, et ma oleksin eksinud. "Küll minu armastus teda muudab" ei toimi. Või siis toimib lühiajaliselt. Võib hoopis olla, et tegu on minu enda nõrkusega, äkki oleks hoopis tõeliseks väljakutseks armastada inimest, kellel on minust radikaalselt erinevad põhimõtted ja elustiil? Ma olen mugav inimene, ei armasta väljakutseid. Ütleme, et mu süda (või siiski pigem aju ebaratsionaalsem külg) otsustaks armuda ontlikku, süvausklikku, karskesse noormehesse? Eh, ma ei suudaks seda ette kujutada. Isegi kui mina, loll, armuksin, tema ju mind ei tahaks? Või kui tahaks, siis eeldusel, et ma muutun talle vastuvõetavaks, aga ma tean, et ma ei muutu ja ma tean ka, kuidas mind ärritavad need, kes mind muuta tahavad, isegi need, kes seda õilsal eesmärgil soovivad ("ma tahaksin, et me saaksime veel palju aastaid koos veeta, seepärast sooviksin, et teeksid tervislikumaid valikuid."). Sellisel suhtel ei oleks minu jaoks tulevikku. Ma kahtlustan isegi, et ma ei suudaks armuda endast väga palju erinevasse inimesse, ma olen ju isekas.

Loomulikult ei tähenda see seda, et ma püüaks leida täpselt endasarnast, sel juhul peaks mul olema kõva kogus õnne, et ma siiani olen sellised inimesed leidnud. See on ebatõenäoline. Seetõttu piisab mulle sellest, et me lihtsalt ei ole olulistes teemades vastandlikel seisukohtadel ja meie eluviisid on enam-vähem sarnased. Et ma ei püüa muuta teda ja tema mind. Seepärast ma ei taha ka väga kellegi põhimõtetes kaevata - kui pealtnäha on kõik kooskõlas, siis milleks riskida sellega, et pinna all on tegelikult vastuolud, mis ilma kaevamata sinna jääksidki? Kusjuures, mulle on mulje jäänud, et nii mu eks kui ka praegune elukaaslane toetaksid seda arvamust neljal käel - mitte kumbki neist ei ole nõustunud lugema minu kirjutatud mõtteid. Keegi blogijatest või oli neid isegi mitu, väitsid, et nad ei kujutaks sellist asja ettegi, et nende lähedane inimene millestki sellisest keelduks ja tunneksid end pigem reedetuna. "Ma ei suudaks käia inimesega, kes ei loe mu blogi, sest järelikult ta ei huvitu minust inimesena ja sellest, mida ma tegelikult mõtlen ja tunnen!" Ma isegi mõtlesin sellele pikalt ja katsusin seda seisukohta omaks võtta, aga ei suutnud. Las ta jääb, lihtsam on muretu olla, kui oma peas probleeme juurde mõelda.

11 kommentaari:

  1. Mul on pigem hea meel, et mu kaaslane ei viitsiks eales mu blogi lugeda - see tähendab, et ma saan rahus end väljendada ja rääkida neist asjadest, mis meil omavahel ehk jutuks ei tulekski.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Seda mõtlen minagi...

      Kustuta
    2. mul on vist natuke nagu Rentsil, aga peamiselt lihtsalt õlakehitus - "ahah, talle ühesõnaga ei meeldi blogisid lugeda".

      Kustuta
    3. Blogiteemal - mina (õnneks või kahjuks) ei samasta end oma blogiga, nii et mul on suhteliselt ükskõik, kas mu mees seda loeb või ei. Ma ei arva, et ma teda inimesena ei huvita, kui ta mu kirjutatut ei loe, sest ega keegi ei jõua ju kaaslase KÕIKIDE tahkude vastu katkematut huvi üles näidata. No ja nagu vist Rentsilgi, seda blogiküsimust tegelikult teravalt üles ei kerkigi, sest minu blogitekstide Google tõlge eesti keelest inglise keelde on enamjaolt eksitav, ja see on veel pehmelt öeldud =)

      Kustuta
  2. Jaaaa!
    Ma olin ka kunagi see romantik, kes uskus, et armastus võidab kõik ja kõigega saab kohaneda jne.
    Aga no ei võitnud ja ei saanud.
    Kui siis lõpuks kohtasin inimest, kellega ongi nii, et põhilistes asjades me tahamegi samu asju, sain aru, et kui lihtsad ja rahulikud tegelikult suhted olla võivad.
    Täpselt nagu sina ütlesid, siis neid olmetülisid on ikka, aga sisulisi tülisid mingite oluliste eriarvamuste pärast pole.
    Kui ma varem ikka soovitasin sõbrannadele ja sõpradele ka kannatlikku meelt, siis nüüd vastupidi on mu põhisoovitus, et kui ikka ei klapi, siis ei klapi ja tuleb otsida inimene, kellega põhiasjades soovid ühtivad ning elu muutub maagiliselt lihtsaks.

    VastaKustuta
  3. Aga seda pean ma küll ütlema, et minu jaoks on täiesti võõras see ühest suhtest teise liikumise teema. Lojaalsus on minu jaoks kuidagi nii automaatselt suhte komponent, et ma suudaksin uude inimesse armuda ainult siis, kui üks suhe on lõppenud. Ja kui suhe on oma aja ära elanud, siis ma ei jää ju lihtsalt sinna suhtesse passima, kuni miskit paremat ette satub. Või ei tea, äkki laulaksin teist laulu, kui mitu last oleks, aga siiani pole jäänud.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma enda kaitseks võin öelda ainult seda, et ma lõpetasin eelmise suhte kohe ära ka, kui aru sain, et üks teine inimene meeldib rohkem.

      Kustuta
    2. Meenub, et ma eeldasin seda ühe suhte lõppemist enne uue ettevõtmist oma eksilt ja sellest ei tulnud head nahka :D
      Mõni vist hoiabki alati tagavaraks kedagi ja nii osavalt, et väljavahetatav ei pruugi isegi mõnda aega seda ise teada (noh ku oled silmini armunud ja usaldad pimesi).
      Aga võib ka nii olla, et kui uuesti armud, siis on lihtsam vana juures minema kõndida. Eriti kui keegi kipub ülemäära küljes rippuma (see tagaukse teema siis). Aga kui on uus silmarõõm, siis on see nagu fakt, mida ei saa eirata. Konkreetne inimene.
      Lihtsalt naljaga pooleks mõte selline.

      Kustuta
  4. Absoluutselt nõus. Ma ei mõista ka neid naisi, kes kritiseerivad teisi naisi selle alusel, et nad on olnud järjest pikkades suhetes. Sarnaselt sinuga pole ka üle paari kuu vallaline olnud viimase 9 aasta jooksul. Olgu öeldud, et ''suhtest suhtesse'' pole kunagi hüpanud, alati lõpetanud asjad enne ära. Eksist läksin lahku enne kui praeguse elukaaslasega tutvusin.

    Mõni inimene armubki väga ruttu ära. Elukaaslasega kolisime kokku nii, et tundsime üksteist vähem kui kuu aega ning hetkel on 3 ja pool aastat õnnelikku suhet. Me oleme sarnase iseloomuga, sarnaste väärtuste ja ellusuhtumisega. Meie mõlema parim suhe.

    Mõni inimene vajab rohkem aega, et eelmisest suhtest üle saada, mõni suhe on jälle nii katkine, et jääb alati inimesega ning aastadki ei ravi neid hingehaavu. Siin pole ühte kõigile toimivat valemit, et ole-nii-kaua-vallaline, siis on õige. Inimene ise tunneb, millal ta valmis on. Siinkohal määrab eelmise suhte lõpp ka väga palju.

    Üldiselt olen sinuga kõikides punktides nõus, ka selles, et kõige paremad suhted on paaridel, kes tajuvad maailma sarnaselt. Nii ei saa tekkida maailmavaatelisi konflikte, mis suhtele saatuslikuks saavad. Ükskõik kui suur kirg, rutiin lööb lõpuks sisse ja siis on oluline, et teine inimene päriselt meeldiks.

    VastaKustuta
  5. Ma olen ka sariarmuja (või noh, praeguses vanuses natuke vähem, aga kus alles noorena!), aga suhte lõppemiseni on see viinud siis, kui suhtes oli enne juba mingi mõra sees. Muidu on armumine lihtsalt selline hormoonivirvendus, mille pärast teab mis põhjapanevaid otsuseid tegema ei hakka. Pigem midagi sellist, millest oma paarilisega hommikusöögilauas rahulikult vestleda ja üksteist nende crushide pärast nokkida.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Mul tuli see viimane põhjapanev otsus just nimelt niimoodi, et ma mõtlesin, et pole vist päris õige, kui ma oma elukaaslasele pidevalt ühest teisest mehest jahvatada tahan. Otsest mõra ma tagantjärele ei oska tuvastada, pigem oligi meil venna-õe suhe välja kujunenud, vähemalt minu jaoks.

      Kustuta