neljapäev, mai 07, 2020

Räägi minuga lihtsas keeles!

Üritasin siin lugeda seda lõputult kiidetud "Maailm kontoris ehk kuidas kärbitakse heeringat" Jete Leo Normanilt ja ei suutnud. Mul on vist trauma. Mitte sellest raamatust siis, vaid oma kogemusest avalikus sektoris ning nüüd on nii, et pruugib mul vaid lugeda sõnu a la "struktuurifond", "riigihange", "riigieelarveline" või "arengukava", kui mul silmad juba kinni vajuvad. Ma lihtsalt ei suuda midagi seesugust lugeda. Mitte miski selles ei suuda mu tähelepanu köita, see on totaalne igavus! Ma võin end sundida, aga ma ei saa aru, mis selle kõige mõte on. Ma ei suuda hoomata, et see, just see, ongi kogu meie maailma alustala, kõige tähtsam asi, millest kõik sõltub, selle peaks endale selgeks tegema, et normaalne täiskasvanu olla.

Lisame siia selle, et ma õppisin neli aastat ülikoolis riigiametnikuks, lõpetasin edukalt ja hiljem suvatseti mind õppekavade muutmise tõttu lausa sel alal magistriga võrdsustatuks lugeda. Kuidas ometi? Seal raamatus on keegi Noor Menetleja, kelle töövestlust esimestes peatükkides kajastatakse, no et näe, noor ja naiivne usub sellesse, mida räägib, et tuleb ja annab oma panuse riigiaparaadi efektiivsemasse toimimisse, usub läbipaistvusse ja nii edasi. Ma ajasin ju täpselt seda sama juttu, ainus asi, et juba siis ei uskunud ma sellest sõnakestki. Mul oli päriselt ülemus, kes leidis, et tema töökoht on selline, kus saab "midagi ära teha". Põhimõtteliselt tegeles ta palgaastmestikuga. Ma ei saanud mitte midagi aru. Mida saab siin ministeeriumis "päriselt ära teha"? Ma aiman, et see lugemata jääv raamat räägib samast asjast ja ma lihtsalt ei suuda ega taha seda uuesti kogeda.

Erialaloengutes oli ka igav, aga päris jamast sai viilitud ning ainepunkte huvitavatest kõrvalainetest ja erialadest kogutud. Millegipärast tuli mul teise magistritöö (mitte enam sellel erialal muidugi) teemat valides geniaalne idee kirjutada toona alles jõustuvast EL-i isikuandmete kaitse üldmäärusest (GDPR). Hakkasin siis neisse tekstidesse süvenema...ja surin. Mida ma ometi eeldanud olin? Et ma olen võimeline lugema juriidilist teksti ilma magama jäämata? Ju mu ajul on mingi kaitsereaktsioon, aga see lukustub, kui ma ei suuda asja endale huvitavaks mõelda. Valisin teise teema.

Juriidilised tekstid on minu jaoks igavuse tipp. Ahjaa, tegelikult tahtsin ma ülikooli juurat õppima minna, aga õnneks läks ajaloo riigieksam kehvasti. Nii loogiline inimene olengi. Ülikoolis olid riigiõigus ja haldusõigus kohustuslikud ained, lahendasin neid kaasusi kõhutunde põhjal, 50/60 läks täppi ka, hindeks sain mõlemad ained C-d. No ma ei tea, õppejõud ju ütles, et õigeid ega valesid lahendusi pole...Meelde jäid loengus õppejõu värvikad reisimälestused Aasiast ja tema kanepit pooldav suhtumine. Riigi- ja haldusõiguse erinevusi nimetada ei oska.

Hämmastav tundub, et on inimesi, kes päriselt sellistest "täiskasvanute asjadest" nagu seadused, määrused, arengukavad, riigihangete korraldused ja sisekorraeeskirjad, vaimustuda suudavad. Nendega lobedalt tegeleda, nagu see ei olekski piin. Need on ju ka ometi tekstid, keel, mulle meeldib lugeda ja kirjutada?! Äkki see on miski praktiliste asjade mitte sallimise avaldumine kirjalikus vormis? No see vaidleja isiksusetüüp, et seltsimehed, tähtsad on ideed, unustage reeglid ja muu selline tühi-tähi? Mis me ajame paberil näpuga järge, teeme parem ära! Või noh, teie tehke.

Või olen ma lihtsalt lootusetult loll ja lapsik. Suutsin täna salli tuulejope luku vahele tõmmata, ikka nii põhjalikult, et mees pidi mu vabastamiseks tange kasutama. "Mis ma ilma sinuta teeks?" õhkasin, "helistaks Päästeametisse?" Mees arvas, et ma lõikaks end kääridega vabaks, jäädes ilma nii sallist kui jopest. Oeh, sellega seoses meenus, kuidas ma lapsena kappidest sünnipäevakinke otsides ujumisrõnga otsa komistasin ja seda siis muidugi ka ümber proovisin. Ära ei tulnud. Sikutasin nii, et higimull otsa ees. Appi, ema-isa tulevad kohe koju! Mis nüüd saab? Haarasin käärid ja lõikasin selle paganama rõnga pooleks. Inimene ei arene eriti.

16 kommentaari:

  1. Ma olen vastupidi - tasapisi avastanud, et juura pakub üha rohkem huvi. Sh selle ajalooline külg: miks on asjad seadustes just niiviisi jagatud (no kasvõi see, mille kohta peetakse vajalikuks eraldi seadusi teha ja mis topitakse ühte seadusesse kokku).

    Aga Eesti õigustekstid võiks lihtsalt paremas keeles olla. Nad pole küll enam nii hullud nagu üheksakümnendatel, aga päris head ka veel mitte. Nt prantsuse õiguskeel näeb üldjuhul palju ilusam välja, mäletan oma kunagist elamust, kui ma Prantsuse tsiviilseadustiku lahti võtsin ja imestasin: milline kaunis, elegantne prantsuse keel, kohe saad aru, et Racine'i ja Corneille' keel!

    VastaKustuta
  2. Lugesin ja kommenteerisin täna uut Liiklusseaduse muutmise seadust. (Niisama Facebookis, mitte kuidagi ametlikult.) Üks mu ving oli keel. Näiteks topelt-eitused. "On keelatud mitte teha asja X".

    Ma arvan, et selle alus on järgmine:
    Seaduse looja mõtleb, mille eest on võimalik teha trahvi.
    Tee ületamine vales kohas... paneme kirja.
    Tee ületamine punase tulega... paneme kirja.
    Tee ületamine nii, et ei vaata vasakule ja paremale... paneme kirja.

    Ja saabki seadusesse nõue
    "On keelatud ületada teed ilma enne seda vasakule ja paremale vaatamata."
    Selle asemel, et kodanikule teada anda:
    "Enne tee ületamist tuleb vaadata vasakule ja paremale."

    Ehk siis. Seadust kirjutab konkreetne inimene konkreetsest asutusest konkreetsel eesmärgil. Tal on mingi oma, khm, agenda. Ja puudub see instants, kes vaataks seda kõike reguleeritava isiku vaatevinklist.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Muidu nõus, aga kas seal pole mitte mingi juristide salakood, noh et kui on kirjas "seda tuleb teha" siis on see kuidagi pehmem värk ja kui on kirjas "selle mittetegemine on keelatud" siis saab juba trahvidest rääkida.

      Kustuta
    2. St kui koodis on "on keelatud" puudu, siis ei ole tehniliselt võimalikki sinna otsa "trahv niimitu ühikut" kinnitada. Äkki on nii?

      Kustuta
    3. Aga kas seadus on kirjutatud trahvijale, et tal oleks kergem trahvi teha, või liiklejale, ta teaks, kuidas peab liiklema?

      Seadus ei peaks sisaldama salakoode. Tehniliselt korrekset ja juriidilist teksti - seda muidugi. Aga igasugu knihvid on sulaselgelt keelatud.

      Kaur

      Kustuta
    4. Mu meelest saab "on keelatud ilma" asendada "on kohustatud (teed ületades vaatama paremale ja vasakule vms)". Kohustuse eirajale võib vajadusel trahvi ikka määrata. Kuigi mulle meeldib Kauri küsimus, kas seadus on loodud pigem liiklejale või trahvitegijale?

      Kustuta
  3. Läksin minagi "põleva" sisemise tundega riigileivale, et saan muuta, paremaks ja säästlikumaks teha. Pingutustele vaatamata, pettusin, seda laeva ei keera, sest on liiga palju muutujaid (st olukorraga harjunuid). Piisaks karikas, mis üle ääre ajas, oli määruse loome, kus ühest huvitatud isikust lähtuvalt ministeeriumi ametnikud määruse sobivaks timmisid.

    Igapäeva töises elus kuulun kategooriasse "inimesed, kes päriselt seadustest jms vaimustuda suudavad". Seaduse tekstid ajavad vahel aju krussi ja mõtlen omaette, kas normitehnika loengud on ajahõlma vajunud. Vanasti ülikoolis sai seda söögi-alla-ja peale.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Mina jälle igatsen, et ma oleks elus mingi.. ühe tunni ulatuses normitehnikat õppinud. Sest nüüd ma ei tea, mis see on, kasutan seda sõna lihtsalt lambist ja tunde pealt.

      Aga ma nüüd lähen ja kuugeldan ja saan äkki päriselt teada, mida see sõna tähendab.

      Kustuta
  4. Raamatut pole lugenud, aga blogi lugesin mõnuga. Tragikoomiline.
    Aga riigiametis ei suudaks ma samuti töötada, Mu kokkupuuted on nendega küll põgusad, aga see eluvõõrus ajab lihtsalt karjuma.

    VastaKustuta
  5. Riigiametnik olin, see raamat on õudne. Miks? See nii ongi. Nii täpselt ongi ja see on õudne, et nii asjad käivad.
    Koosolekud, kus mitte kuhugi ei jõuta. Arengukavad, mille järgi mitte midagi kunagi ei arendata. Tööplaanid, mille koostamisse pannakse meeletu vaev ja mida võib nii kergelt üle lasta. Seadused, mida väänatakse sinna poole,kuhu juhid käsivad, kes oma korda lähtuvad sellest, kes istub peatoolis ja mis erakonnast ta on.
    Sama jõuetuse tunne tekkis lihtsalt juba mingit järjekordset memo lugedes.
    Ja siis vaatad neid noori, särasilmseid, teeme kõik ära - suhtumisega tüüpe. Näed, kuidas reaalne elu laksab neile kaikaga pähe ja kuidas varsti hakkavad nad samamoodi rääkima meetmetest, indikaatoritest, määrustest jne.
    Ja jõuetus tuleb peale ka neid kivinägudega endast üliheal arvamusel olevaid eluaegseid ametnikke vaadates, kes on rahulolematud oma 750 eurose kontoritooli üle või kaebavad, et miks peavad lähetuses nii odavas hotellis ööbima. Ammu on nad ära unustanud, kust raha tuleb ja kelle heaks nad töötavad.
    Kuskile vahepeale jäävad need, kes on veel piisavalt rikkumata, et ei nõua endale liigseid hüvesid ja siiski nn "süütuse" kaotanud, et ei usu enam, et nad väga palju saavad ära teha, aga annavad parima. Siiski selliseid veel toimetab. Neid, kellel on päriselt halb tõsta toetus vajalikust kohast hoopis riigikogulase kodukülaseltsi kiige rajamiseks või muudesse "olulistesse" kohtadesse.
    Riigiamet ei tohi olla esimene töökoht ja ei tohi olla eluaegne töökoht.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. "Riigiamet ei tohi olla esimene töökoht ja ei tohi olla eluaegne töökoht" -- absoluutselt.

      Kaur

      Kustuta
    2. Ega suurfirmades asi parem pole. Alati on punt hulle, kes omale mingite mõttetute projektidega nime teevad ja siis kui igavaks läheb, edasi liiguvad. Raha tuleb vaid teisest "potist".

      Kustuta
  6. OK,
    Universiumist lähenedes
    See maailma kokkutõmbumine,
    sotsiaalne kokkusurutis ja
    sotsiaalne distantseerumine
    samaaegselt, kus sa tegelikult
    peadki 24/7 elama vahetult koos oma valikuga...
    Otsused, mida sa teha ei suuda, tehakse sinu eest.
    Korontšik, laia profiiliga koristaja, toob teenuse kätte.
    Paned tähele, et keegi ei räägi asjast, supernoova Marca plahvatusest?

    VastaKustuta
  7. Marca oleks siis hea õigustekstide abitoimetaja. Kasutajakogemuse ekspert.

    VastaKustuta
  8. Jalgrattafoorumis püütakse praegu aru saada, mida Liiklusseadus ratturile üldse lubab või keelab. Kas aeglaselt sõitvast autost võib vasakult mööduda? Üks tõlgendab "jaa", teine "ei".

    See on muidugi puhtalt teoreetiline arutelu, jaur. Aga näitab hästi, kui raske on seadusi tavalise kodaniku vaatest mõista... ja kirjutada.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. hoian end praegu jõuga tagasi, et mitte kohe liiklusseaduse jalgrattajuttu lugema minna, vaid natuke ikka tööd ka teha.

      Kustuta