reede, september 03, 2021

Keda sa usaldad?

Mini tunneb kaasa oma sõbrannale, kes ei saa ühelegi klassi väljasõidule teatrisse ega muuseumi kaasa tulla, kuna ta ema ei luba teda ei vaktsineerida ega ka testida. Ema kardab. 

Hakkasin mõtlema, kui võõras selline hirm mulle on, ja miks. Ilmselgelt on oluline taust. Mul oli vanaema meedik ja ema on siiani. Ma ei kujuta ette, et meedik võiks olla pahatahtlik, mitte tunda oma tööd, olla ükskõikne, mitte püüda aidata. Meedik on see, kes alati aitab. Doktor-Jänes (Lottest, noh). Teisalt peitub selles minu usus ka paradoks - paljud inimesed, kes meditsiinis pettunud on, on ilmselt samalt eelduselt alustanud, aga siis kusagil on nende lootusi petetud. Iseasi, kas tahtlikult (oligi keegi ebapädev ja hoolimatu arst) või lihtsalt seetõttu, et meditsiin ei ole kõikvõimas. Õnneks mulle tehti see lapsepõlves selgeks, et kõikvõimsust meditsiinilt eeldada ei saa. Inimlikult mõistan, et antud arusaam kehtib ilmselt ainult selle hetkeni, kui olukord puudutab teisi, mitte sind ennast. Kui ennast, siis minnaksegi kõigi võimaluste ära kasutamise teed - kui tavameditsiin määrab surema, siis äkki kusagil keegi ikkagi? Niikaua, kui alternatiivid ohtlikud ei ole, on mu meelest ok. Kui kanep kellegi valusid leevendab, las olla, lihtsalt valida üks ja täielikult välistada teine, on mu meelest vale. Viskame rohud minema ja joome kust. 

Ma näiteks ei saa aru inimestest, kes otsustavad sünnitada kodus. Mina olin see, kellel oli hirm pigem selle ees, et mind valudega koju saadetakse. Mismõttes mind saadetakse ära inimeste, masinate ja medikamentide juurest, kes/mis mind aidata saaksid, koju, kus ma suudan ennast ainult lolliks mõelda "ei tea, kas see peabki nii olema või suren kohe ära?" Et ma usaldaks ennast rohkem kui õppinud meedikuid? Ei. Mind tegelikult suisa hämmastas, kui toona ka arstide käe all kõik libedalt ei sujunud, aga ainus järeldus, mis ma sellest tegin, oli, et omapäi oleksin ma ilmselt ammu surnud, mitte see, et oleks ma olnud omaette, omas kodus, oleks kõik palju paremini töötanud. 

Ei usalda ennast, ei tunne oma keha, ei mõtle oma peaga. A kas on alati vaja? Kas on vaja olla kõiges ekspert? Kas peaks end ise ravima, samal ajal kui autot parandab ikkagi spetsialist, maja kah ise ei ehita jne. Ok, siinkohal erandeid on, aga ikkagi. Kas üldse saab ennast usaldada, kui poolt elus kogetut-õpitut ei mäleta ja pool on valemälestused? Usaldada saab neid, kes pole (veel) alt vedanud.


8 kommentaari:

  1. Aga miks ei saa sõbranna kaasa minna? Kas see covidi digitõend ei ole kohustuslik mitte alates 18. eluaastast?

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Hea küsimus, peaks ju jah olema, ma ei teagi, kas selle jutu taga oli lihtsalt valearvestus või on gruppidele mingid erisused kuskil.

      Kustuta
  2. Ma üldiselt usaldan eksperte aga vaid omal alal (arsti oma auto alla ei laseks) ning üldtunnustatud teaduslikke teooriaid (astroloogia, vaimud, ennustajad, religioonid jäävad välja). Ennast usaldan enamasti aga mitte absoluutselt, oma mälu suhtes olen üsna kriitiline.

    Autot julgen parandada juhendi järgi kuna laias laastus mõistan tööpõhimõtet ehkki pole selle ala spets. Ennast oma peaga ravida küll ei julgeks kui mingi tõsine haigus kallale tuleks. Las jääb spetsidele, ise torkimiseks risk liiga suur. Aga kui surmale määrataks küllap prooviks mõistuse piires suvalisi asju, kaotada poleks ju miskit.

    VastaKustuta
  3. Uaskdada saab neid kellel on sinuga ühesugused huvid või neid kes käituvad omakasupüüdmatult. Usaldada saab neid kes täidavad lepingut. Usalda, aga kontrolli.
    Kui oled õppinud, siis on teadmised need mille järgi saad hinnatad enda usaldatavust, aga kui oled ebaadekvaatne siis ise paistad endale väga tark ja nii saadki teoreetiliselt kõiki maailma tarkust omada.

    VastaKustuta
  4. Ma näen perekooli foorumis inimesi, kes ütlevad tõsimeeli, et sünnitavad kodus, et ei peaks ainult ninast testi laskma teha. Ma pole küll mingi ekspert, lähen isegi esimest korda, aga ma kardaks seda alumise korrusega seonduvat valu natuke rohkem kui tikku ninas ...

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Jah, ma mõtlen ka iga kord, et kui sa (mitte sina, vaid nood perekoolikad) kardad sünnitama minnes koroonatesti valu, siis oh boy, do I have bad news for you.

      Kustuta
    2. Kusjuures mina saan sellest täitsa aru, sest mul on surkimisfoobia ja ma lasin rasedana endal alati ainult veenist verd võtta, sest näpuotsast never-ever. Korra sain ka võtta selle suhtumise eest, et "mismoodi te üldse sünnitada kavatsete?", aga näed, ära sünnitasin. Siiamaani olen veendumusel, et tavasünnitusest ja keisrilõikest hullem oli nina karbikute opp, sest see hõlmas oluliselt rohkem surkimist :)

      Kustuta
  5. Uskumatu, mis maailmas toimub. Kõik on lambist spetsialistid. Räägin siis tollest emast. Pakun, et ta ei oska oma tütre matemaatika ülesandeid teha, aga vaktsiinidest ja biokeemias teab kõike. Üldistus siis kui keskmistada kõik sellised emad, isad.
    Veider nähtus üldse hetkel ühiskonnas. Võibolla on kogu aeg olnud, aga internet lihtsalt võimendab kõiki selliseid profaanseid seisukohti. Hirmutav on see, et nende osakaal ühiskonnas, meil ja mujal, on nii laiahaardeline.
    maailm on kõvasti keerulisem, kui 7 klassi loodusõpetuse õpik. Iga valkond on sügavalt spetsiifiline. Meditsiin tundub veel eriti. Miks ei usaldata spetsiliste jääb nii arusaamatuks.

    VastaKustuta