In Memoriam

Eelmisel pühapäeval lahkus meie hulgast igaveseks minu keskkooliaegne saksa keele õpetaja. Kui ta meid õpetama asus, märkis mu vanaema, et tema vist mäletab seda õpetajat, nüüd sain järelhüüdest teada, et õpetaja oli 2 aastat minu vanaemast vanem.
Saksa keel oli meile kolmas võõrkeel, meil polnud suurt tungi sellesse süveneda, pealegi tundus see võrreldes inglise keelega väga raske. Ma ei oska siiani saksa keeles end korralikult väljendada aga ometi on mul saksa keele tunnid meeles. Meie õpetaja oli tõeline väärikas saksa daam, olgugi, et temas voolas eestlanna veri. Ta tutvustas meile tundides saksa kultuuri, rääkis Goethest ja kuulsatest saksa kohvikutest. Ta oli ainus õpetaja, kelle tunnis mul oli mahategemise pärast häbi, sest ta usaldas meid, mitte ei kooserdanud mööda pingivahesid ringi. Ta oli selline inimene, kellest õhkub intelligentsi ja kes selle jagamiseks ei peagi miskit konkreetset õpetama vaid kelle aura langeb su peale lihtsalt samas ruumis viibimisest. Ta oli alati sirge rühiga, viimati mäletan teda samasugusena paari aasta taguselt kooli kokkutulekult. Minu jaoks esindas ta seda ammukadunud eestiaegsete intelligentsete inimeste rassi, keda tänaseks hääbunud on. Sellist, kellest kirjutab oma mälestustes Jaan Kross.
Kunagi mainis keegi mulle, et oma õpetajate positiivses valguses nägemine pidavat olema pugejaloomuse väljendus. Minu arvates on õpetajad täpselt samasugused inimesed nagu kõik teisedki ja põhimõte näha õpetajates vaid pealesurutud võimu esindajaid jätab inimese paljustki ilma. Vähemalt minu õpetajatest mitmed olid siiski õpetajad suure algustähega, mitte inimesed, kes parema puudusel kooli lapsi ahistama olid tulnud. Millegipärast on see õpetaja Lauri kuju ilmunud just rohkem vanade õpetajate näol - ilmselt on tänapäeval lihtsalt uued ajad ja kombed. Vanasti oli rohi rohelisem jne - kangesti tahaks, et tuleks tagasi selline aeg, kus väärikad vanadaamid kohvikus kohvitassi taga Goethest räägivad. Äkki me ise oleme kunagi sellised, ainult Goethe asemel on muud teemad? Või jõuame meiegi otsaga lõpuks vanadesse aegadesse tagasi?

Ma olen fänn

Juhtusin suvel lugema üht raamatut Moodsa Aja sarjast, mille autoriks oli Nick Hornby. Raamatu pealkiri oli "Elu edetabelid" ja mu mäletamistmööda oli sellest ka mingi Hollywoodi film tehtud. Sellest tulenevalt arvasin, et raamat eriti hea olla ei saa. Tegelikult oli täitsa tore raamat, selline suvine suhteraamat, kus lõpuks kõik hästi läheb (vist läks?). Ema luges ka ega nurisenud. See peaks nüüd kõik tõsised kirjandushuvilised eemale peletama :)
Nüüd avastasin, et samalt kirjanikult on samas sarjas teinegi raamat, "Julia, alasti", ilmunud. Praegu loen, meeldib rohkem kui "Elu edetabelid". Tuhlasin veidi netiavarustes ja tuli välja, et Hornbylt on eesti keeles suisa 6 raamatut välja antud. Päris paljud lugemispäevikute pidajad on teda lugenud ja arvustanud ka. Mulle ta lihtne stiil meeldib, meenutab natuke Bukowskit oma muheduses. Muhedus on üldse minu jaoks kuidagi maskuliinne omadus, muhedalt kirjutavaid naiskirjanikke pole nagu lugema juhtunud, naiste huumor kipub pigem torkav ja sarkastiline olema. Astrid Lidgren tundus muhe aga tema raamatuid ma viimasel ajal lugenud ei ole. Minu vanaema on ka muhe aga isegi temal on vuntsid :)
Olen nüüdseks Hornbylt küll vaid kahte raamatut lugenud aga mõlemaid neid ühendab üks minu jaoks oluline joon - nimelt on mõlemas üheks suureks teemaks melomaania. Inimesed, kelle jaoks muusika on kergelt maniakaalne teema, mis kipub "päris"-elu varjutama. Raamatutes on sellisteks inimesteks ikka mehed, "Julia, alasti"-raamatus lausa mainitakse, et kõik ühe ammuunustatud muusiku fännilehe kommenteerijatest on mehed ja kui üks naine sinna satub, tekitab see omajagu üllatust. Miks on enamik tulihingelisi fänne mehed, mitte naised? Suur osa mu tuttavaid naisterahvaid kuulab muusikat niisama taustaks, eks neil ole oma lemmikud olemas aga seda, et omaks lemmiku kogu diskograafiat või peaks selle omamist üldse oluliseks, pole eriti märganud. Nooremana oli asi veidi teistmoodi. No praegugi kohtab ju näiteks Koit Toome kontserdil kiljuvaid tüdrukutekampu. Tavaliselt aga leiab suurem osa neist fännidest, et Koit Toome on jube nunnu, mitte seda, et tema muusika kuidagi väga eriline oleks. Tean ka üht tütarlast, kes oli kunagi nõus kõigile turja kargama, kes ta käest küsisid, mille Backstreet Boy talle kõige rohkem meeldib, sest tema fännas neid vaid pelgalt muusika pärast (ma saan aru, et seda on raske uskuda...). Backstreet Boys oli üldse omal ajal teema. Mulle nad ei meeldinud aga fännamisest sain ma aru küll ja seetõttu oli minu silmis täielik luuser üks neiu, kes lõpetas fännamise peale seda kui oli kokku arvutanud palju see lõbu talle kokku maksma oli läinud. No mis see loeb! See-eest oli tal ju olemas otse Saksamaalt tellitud fännikraami, mis nii mõnegi teise kohaliku fänni kadedusest roheliseks oleks ajanud! Minu eesmärk tollal oli oma lemmikbändi kohta KÕIK ilmunud asjad kätte saada: ajaleheväljalõiked, läbi sahina lindistatud kontsersalvestused ja raadiosaated, kus bänd oli käinud, kõik udused fotod jne. Kuna fännasin kodumaist bändi, siis oli see eesmärk peaaegu reaalne. Arutasime just lapsepõlvesõbrannaga kui piinlik see ikka oli kui kord kohtasime pealinnas (üheks põhjuseks pealinnas käia oli tollal just lootus kedagi NEIST näha) kohvikus üht bändiliiget ja pidime ärevusest südameataki saama. Tollane fänlus oli ju ikka seotud õhkamisega suure staari poole ja lootusega temaga kunagi abielluda.
Meeste fänlus vist sellega seotud ei ole. Enamasti mehed ju üldse naistebände ei kuula. Ehk soovivad nad lihtsalt samastuda? L. on küll alati maru õnnelik kui Psychoterrori Freddy talle purjus peaga kulpi lööb ja õhkab siis, et nad on hõumid :) Aga üldiselt meeldivad mulle kirglikud inimesed - need, kes mingit bändi jumaldavad ja neist lõputult rääkida võivad. Või üldse muusikast või raamatutest või filmidest või kunstist. Inimesed, kes võivad tundide kaupa autodest, arvutitest või lastest rääkida, mind niiväga ei vaimusta.
Ilselt tunduvad mittefännile Hornby raamatute melomaanidest kangelased napakate luuseritena. Mul tuleb lugedes sageli aga endale tunnistada, et "ma tean seda tunnet".

Kaasahaarav agoonia

Sõbranna rääkis kord ühest rusuvast filmist, mida ta lõpuni ei suutnud vaadata, see oli Cormac McCarthy raamatu "Tee" ekraniseering. Nii jäigi see raamat mulle raamatukogus silma. Ei kavatsenud, aga lugesin selle ühe jutiga läbi.
Netist leiab täiesti seinast seina arvustusi - siin üks minu arvamusega rohkem kattuv, siin veidi teistsugune arvustus, siin ka lühike arvustus + palju linke teistele arvutustele. Seda, et ma õudusi ja jälkusi ei kannata, olen ma ennegi öelnud aga rusuvusega on ilmselt teine lugu. Miks ma ei suutnud seda raamatut käest panna? Kas tõmbas see sünge utoopia või vastupidi minu lootus, et mingitpidi läheb kõik paremaks? Ilmselt segu mõlemast. Mingit happy endi muidugi ei saabu, aga ometi on raamatut lugedes tunne, et see kõik ei ole veel lõpp.
Maailm nagu meie seda tunneme on mingi raamatus mittemainitava katastroofi tulemusena hävinenud. Hävinenud on nii taimestik kui ka loomastik. Kõikjal laiuvad põlenud tuhaväljad, mille kohale tuhapilve mähkunud päike enam ei paista (hästi ilus on see lause päikesest kui leinavast emast). Inimkonnast on järel vaid riismed, kes on jagunenud jahtijateks ja jahitavateks. Selle kõige taustal kulgevad mees ja poiss, kes pole iialgi teistsugust maailma näinud. Nende perekond kehastab inimeste erinevaid valikuid taolises põrgus - ema, kes end tapab, sest antud olukorras on see ainuke ahvatlev võimalus, isa, kes võitleb edasi vaid seetõttu, et tal on laps, kelle eest hoolt kanda ning kes on külmalt kohandunud kehtivate hundiseadustega ja laps, kes hoolimata sellest, et ta paremat maailma näinud ei ole, kannab endas ikkagi hoolivust ja lootust. Paratamatult paneb raamat mõtlema, millise rolli valiksid inimesed sellises olukorras tegelikult. Ei ole ju saladus, et väga paljud minetaksid tõepoolest oma inimlikkuse ning teine suur osa annaks alla. Kui palju oleks neid, kes hoolimata kõigest rühiksid edasi, uskumata, et midagi on veel tulemas, samas ikka veel millestki kinni hoides? Võiks tõmmata paralleele Remarque´i "Elusädemega" - osa inimesi valib surma, teine osa säilitab oma elutahte ka lootusetus olukorras. Ükski raamat ei anna vastust, miks see nii on. Inimesed on lihtsalt erinevad. Keegi ei tea kunagi ette, kuidas ta tõsises kriisiolukorras käitub. 9/11 - osa inimesi hüppas akendest välja, osa ootas abi, osa tõttas ennastsalgavalt appi - hukka said nad kõik.
Teine mõte, mis raamatut luges tekkis tuleneb tsitaadist "Ehk oleks hävinud maailma vaadates viimaks võimalik mõista, kuidas see tehtud on. Ookeanid, mäed. Asjade olemast lakkamise vägev, tagurpidine vaatemäng." Pole ju hundiseadused midagi uut, ka hallil ajal võitlesid inimesed hammas hamba vastu peavarju ja toidupoolise eest. Ei usu, et tollane kiviaegne maailm kuidagi "humaansem" oleks olnud kui raamatus kirjeldatud antiutoopia. Ometi pärineb kiviaegsest maailmast tänapäevane - järelikult on tsivilisatsiooni võimalik üles ehitada. Päike ei olnud ju kadunud, ta oli vaid tuhapilvede taga ja ilmselt ühel päeval pilved hajuvad ning tuumatalv lõpeb. "Kellavärgiga apelsin" oli ses mõttes palju lootusetum raamat.

Filmi raamatust mina aga vaadata ei suudaks. Lihtsam on õudsest lugeda kui seda iga hetk suurelt ekraanilt näkku kargamas karta. Danzumehe tsitaat ütleb juba ära, et film ongi just selline nagu ma kardan ehk siis "Mis aga meeldis, oli see pidev kannibalide-hirm, mis terve teekonna isa ja pojaga kaasa rändas. Raamatus oli ainult ehk paar kohta, kus need konkreetselt olid...". Huvitav nüanss muidu, sest raamatu kaasahaaravuse üks komponent on minu jaoks kindlasti see "kas nüüd kuskilt kargab koll välja" aga filmi ma ei taluks. Sõbranna kunagi põhjendas oma õudukatevastasust sellega, et õudusfilmide tegijad manipuleerivad vaatajate meeltega ja tema ei taha manipuleeritav olla. Ehk tõesti - manipuleerid endaga justkui ise ja see on vähem alandav - keegi ei saa teada, kas piilusid paar lehte ettepoole või ei.

Naise päev

Üks tuttav just rääkis, kuidas ta ei salli blogisid, sest seal ju kirjutatakse ainult sellest, et käisin poes, ostsin kartuleid, praadisin kartulid ära, kõht sai täis ja jäin magama. Ma ka selliseid žanrisolkijaid ei armasta (samas blogi kui päevik - äkki on hoopis teistsugused blogid need, kes midagi solgivad? Samas ei olnud isegi mu põhikoolis peetud paberil päevik nii igav.) aga täna tuleb just selline "käisin seal-nägin seda"-postitus.
Eile oli selline puhas beibeilu päev. Kõigepealt läksin ilusalongi, et nautida kinkekaardi eest üks tunnike massaaži. Öeldi, et saaks kasvõi kohe. Ok, suurepärane! Siis muutus teenindaja nägu kurvaks ja ta ütles, et kahjuks praegu saaks ainult meesteenindaja juurde. Ma saan aru, et ilmselt on see siis nii mõnelegi probleemiks kui seda eraldi mainima peab. Eks minagi oleksin eelistanud naist aga massaažist äraütlemine massööri soo tõttu tundus siiski ebameeldivam kui etteantud valikuga leppimine. Massaaž oli ise hea, jäin rahule ja midagi piinlikku ei juhtunud aga väljudes mõtlesin, et kui oleks veel öeldud, et massöör pole paraku kodumaine eesti mees vaid tumedamapoolse nahavärviga tõmmu väljamaa mees, kas see oleks siis potentsiaalseid kliente eemale peletanud või just ligi meelitanud?
Edasi läksin järgmisse ilusalongi, et lunastada oma 5 korra pääse so...ei, mitte solaariumi vaid hoopis soolakambrisse. Uksel tabas mind aga analoogne blond hetk nagu järgnevas videos nii 23 sekundi peal näha võib:

Seespool ust vaatasid teenindajad õudusega pealt, kuidas ma nätaki! vastu klaasi maandusin. Kusjuures eelnevalt olin ma ust uurinud, sest mulle tundus, et mu ees on midagi, aga misasi, sellest aru ei saanud. Klaasi peegeldus meenutas kahtlaselt Ahhaa keskuses olevat udukardinat. Ma tõesti ei saa aru, mis hallukas see oli! Korjasin oma väärikuse riismed üles ja tippisin tähtsal sammul oma soolaseansile.
Imesta siis, et kui hommikul küsisin lapselt, mida ta hoiukassasse kogutava raha eest ostab, vastas ta, et huulepulga.
Lastevanemate koosolekul käisin ka. Tänapäeval juba lasteaiaski need. Huvitav, kuidas mujal on, aga meie eesrindlikus eralastehoius pole ma neil üritustel veel ühtegi meessoost lapsevanemat kohanud. Peale enda lapse oma. Pooled lastest tundusid ka jõulupeol isatud olema. Kas tõesti on eesti mehed kogu aeg tööl? Või on ikkagi levinud arusaam, et kõik lastesse puutuv on naiste teema? Kooliajast mäletan, et minugi isa istus lastevanemate koosolekul enamasti paariana mõne teise üksiku õnnetu meeshingega kanakarja sees. Kuidagi nukker mu meelest. Siiamaani peetakse meil lapsega tegelevat meest mingiks eriliseks ingellikuks olevuseks, mitte normaalseks situatsiooniks.

Naistest, lihtsalt

Mulle on alati meeldinud lugusid ja eriti erinevaid karaktereid välja mõelda. Kui koolis veel arutlevat kirjandit ei nõutud, sai oma fantaasiat seal lendu lastud, nüüd mõtlen end erinevateks inimesteks tavaliselt omaette mööda linna ringi kõndides. Seetõttu meeldis mulle ka blogija-kirjutaja Daki viimatiilmunud raamat "Naistest, lihtsalt". Mõned aastad tagasi ilmus ka "Meestest, lihtsalt" aga naiste raamat istus mulle kuidagi rohkem. Meestega on lugu vist selline, et igal naisel on see oma mehetüüp, kelle otsa nad elus tavaliselt komistavad ning teiste naiste tüübid neid niiväga ei kõneta. Erinevaid naisi satub meie teele seevastu palju rohkem ja erinevamaid, rääkimata juba sellest, et iga naise enda sees elab neid veel mitukümmend.
Raamat oli selline lihtne, kerge ja kaasahaarav. Mitte üldse halvas mõttes, vähe on neid, kes oskavad nauditavalt "diipi panna", paljud aga millegipärast üritavad. No võtke või "Värske Rõhk" kätte ja üritage aru saada, mida mõned noored kirjanikuhakatised küll öelda tahavad. Võib-olla olen mina rumal aga siiski ei meenu mulle ühtegi arvestatavat kirjandusteost, millest ma midagi aru ei oleks saanud - seega hea raamat on enamasti ikka selline, millest lugeja ka miskit mõikab.
Igatahes on Daki raamatus nii mõnigi huvitav naisetüüp, kellega mingi nurga alt samastuda. Mainin siis mõned ära ka:
Aliis - usun, et enamikul on olnud "halb sõbranna", iseasi kui halb. Meie tänavas oli ka, ta meeldis mulle kohutavalt. Minu meelest oli ta ilus, julge, tegi ägedaid asju ning oli mulle üleüldse suureks eeskujuks. Alati kui mingi pahandus oli, suutis tema end puhtaks pesta ja sina jäid süüdi aga sa andestasid talle, sest ta oli ju ometi nii äge! Minu "halb sõbranna" oleks mu ükskord kogemata ära tapnud kui me kaklesime (mingi poisi pärast muidugi) pooliku ehituse peal ja ta oleks mu äärepealt ühte prahti täis auku lükanud. Hiljem sain ma juba ise sageli "halva sõbranna" tiitli juurde, kuigi siis olime juba vanemad ja asi oli kambavaimus mitte ühe inimese mõjus teiste üle. See esimene "halb sõbranna" aga ei unune iial ja mul on hea meel, et tal kaugel Soomemaal hästi läheb kuigi me enam ammu ei suhtle. Samas äkki kõiki ei tõmba pahade tüdrukute poole? Äkki mõni tahab hoopis ontlik ja tubli laps olla? On selliseid lapsi?
Bianca - huh, ma kardaks selliseid tüdrukuid ja õnneks minu koolis neid ei olnud. Sadistlikult paha kiusaja, kes naudib oma võimu. Kahjuks tuleb nentida, et pole ka ise patust puhas olnud. Meie koolis käis üks plika, kes millegipärast mulle ja veel paarile klassiõele ei meeldinud. Tundus kuidagi ülbe näoga või midagi sellist jaburat. Üritasime talle vahel jalga ette panna või ei lasknud trepist üles. Üks kord läks ta pimedas minu ees koolist koju ja ma võtsin ta kinni ning toppisin lund krae vahele. Mis mul ometi arus oli? Jube adrenaliinilaks oli, seda mäletan. Õnneks tuli mõistus pähe aga kujutan ette, kuidas sellest sõltuvusse võib jääda.
Fatima - Fatima juures tundsin ennast ära mina-jutustajas. Selles, kuidas vahest lähed kaasa mingite imelike inimestega, ise ennast veendes, et ma olen ju ka selline aga siis mingil hetkel jõuab reaalsus kohale. Enamasti muutun ma siis selliseks nagu raamatus maailmarändur Olga - vingun nii, et kõigil on tuju läinud ja lõpuks lasen vaikselt, saba jalgade vahel, jalga. Või noh, kes poleks end draakoniks joonud ja pärast ikka oma kääbikuolemuse avastanud? Ja ma pole kindel, et need "päris-draakonid" ka tegelikult sisimas kääbikud ei ole, lihtsalt nad suudavad seda paremini varjata. On üldse olemas tohutut väljapaistvat enesekindlust ilma sisemise alaväärsuskompleksita?
Jane ja Katrin. On sellised inimesed tõesti olemas? Eks ma olen kahtlustanud, et on ja ma väga loodan, et ei pea sellistega iial kohtuma. Või on mõni mu tuttavatest, kes peale mokaotsast poetatud "tere" kiiresti jalga laseb, just selline, kelle jaoks mina olen liiga vaene ja edutu, et suhelda? Ma pole kunagi mõelnud, et keegi peab täpselt silmas, mis firma hilbud sul seljas on, aga mul oli klassiõde, kes kirjutas üles kõik ühe teise klassiõe outfitid, mille põhjal tuvastas, et too suutis septembrist jõuludeni käia koolis iga päev erinevate riietega.
Uma. Üllatuslikult leidsin kõige rohkem endasarnast just temas. Ilmselt enamik mulle mitte nii lähedasi ei tea, milline provotseerija ma olen. No mitte päris nii hull kui Uma, aga vahepeal oli ikka probleemiks, et minuga ei saa kuhugi peole minna, sest tekib "olukordi". Ilmselt mingi kompleks, et on vaja kuidagi tõestada, et oled teistest parem. Rahuldus sellest, et saad stereotüübist välja tulla ja inimesi šokeerida. Eks enamasti tekkis neid olukordi muidugi ööklubides, kuhu ma suht vastumeelselt niigi läksin ja kui seal veel keegi varba peale astus või nõmedalt ligi hakkas tikkuma, siis ma reageerisin tavaliselt nii "nagu head tüdrukud ei tee", sest ma tahtsin ometi näidata, et ma ei ole mingi mõttetu ööklubimutt. Püüan nüüd enda jaoks võõrastest seltskondadest hoiduda ja jamasid on palju vähem. Rockkontserdil ju ei kakelda! Muidugi, intelligentne inimene ei lase end provotseerida ja jääb alati oma käitumises mõõdukaks, aga mulle pole kahjuks seda oskust antud.

Viini vorstike parandab olukorda

Ma üritan rohkem enam sel teemal mitte kirjutada, sest teadagi tehakse tavaliselt suuga suurem töö ära kui käega ja üks kõige hullem seesuguse käitumise vorm on oma hariduse pidev äramärkimine, mis minu kogemuste kohaselt iseloomustab kõige paremini siin viini vorstikestena kirjeldatud inimtüüpi.
Aga ikkagi - viimati lõpetasin ma kraadiõppe 7 aastat tagasi ja sel sügisel alustan uut ringi. Eks ta ärev ole. Avatud Ülikooli peale tehakse muidugi igasuguseid grimasse (ma ise teen ka) aga minu uut eriala muus vormis ei õpetatagi (märk sellest, et kellelgi pole selle eriala lõpetajaid tegelikult vaja, eks) ja päevases õppes tudeerimine ei tuleks minu puhul enam kõne alla. Töö-pere-endaelu ühildamine, teadagi. Ma tõesti loodan, et seekord asun õppima asja, mis mind ka huvitab, sest tõele au andes olin ma ka ise 7 aastat tagasi see "viini vorstike". Olin lihtsalt liiga noor ja rumal mõistmaks, et alal, mis sind huvitab, on palju tõenäolisem edukas olla kui alal, kus statistiliselt võiks rikkaks saada aga mis sind ennast karvavõrdki ei koti. Vähemalt sai TÜ-s harrastada süsteemi, et võtsid hästi palju vabaaineid, mis sind huvitasid, kuid mis ei seostunud kuidagi su peaainega. Nii ma siis õppisin geneetikat, folkloori, semiootikat, usundilugu ja keeli. Samas avastasin nüüd vana matriklit uurides, et mööda kõrvalerialasid kapates olid kahe silma vahele jäänud nii mõnedki praegu huvitavana tunduvad peaaine kursused. Ma näiteks ei mäleta üldse, mida räägiti loengus "Poliitilised ideoloogiad". Või ütleme ausalt, ma ei mäleta enamikku tollal õpitust, isegi õppejõudude nimed ei tule tuttavad ette. Sellegipoolest tuli mu tollase keskmise hinde ja lõputöö hinde summaks 93% 100st võimalikust, millega sain AÜ-sse sisse suisa kolmandana (kohustuslik enda upitamise koht) - ehk siis olen ma tõesti viini vorstike?

Tartu vs Tallinn

Pea igapäevaselt vastab keegi FB-s küsimusele stiilis "Tartu või Tallinn?". Ei küsita siis mitte sinu elukoha kohta vaid ikka eeldatakse selles igikestvas võitluses poole valimist. Tartu enamasti võidab, sest olles küll rahvaarvult kõvasti väiksem, koonduvad Tartu taha ka paljud mittetartlastest (suur)linnavihkajad ja ilmselt ka need, kes pealinna Edgariga seostavad. Käib mingisugune üldistamine, et Tartus elavad vastavalt valitud poolele siis kas intellektuaalid või imelikud pesemata kampsunid ning Tallinnas ajudeta rahakultuse kummardajad või moodsad avatud maailmakodanikud. Eks ma ka tunnistan, et mingisugused inimtüübid on ühes asumis ilmselt tõesti rohkem esindatud, kuid kindlasti ei saa rääkida, et intellektuaal ei leiaks pealinnast mõttekaaslasi või oss Tartust kiirendusesõpru.
Ma ise olen mõlemas elanud. Tallinnas muidugi tunduvalt vähem aga alates pubekaeast on see mu unelmate sihtkoht olnud - no teate küll, tüdruk väikelinnast unistab Tallinnast, Tallinna tüdruk Helsinkist, Helsinki tüdruk Stockholmist, Stockholmi tüdruk NY-st. Või umbes nii. Kahjuks minu unistuste Tallinn minu päris-Tallinnaga ei ühtinud. Sattus olema vale koht, valed inimesed, deprekas sellest kõigest ja õigetesse kohtadesse ma ei jõudnudki. Aga ma tunnistan, et õiged kohad ja inimesed on Tallinnas kindlasti olemas ja neid on tunduvalt rohkem kui Tartus, sest Tallinnas lihtsalt on kõike rohkem. Julgeb keegi tartlane öelda, et Tallinnas on vähe kultuuri? Ei ole ju - igasugu üritusi toimub seal kõvasti rohkem, head esinejad jõuavad peamiselt vaid pealinna, ääremaile tilgub neid harva. Kõik need kultuskohad - kohvikud, baarid, peod, teatrid ja kinosaalid - ma olen terve inimene ja tahan neid kõiki saada! Tartus on muidugi ka palju head, aga Tallinnas on veel rohkem. No eks ilmselt ole ka halba seevõrra rohkem. Aga rohkem on ju ikkagi uhkem?!
Miks Tartu? Samal põhjusel miks Eesti: minu inimesed. Igas võõras kohas peaksin nad üles leidma ja see on mu meelest pagana raske ülesanne, pealegi ma pole selles üldse kõva käsi. Kergem on jääda omadega ja õhata kauguste poole. Või vinguda, et miks meil ei ole või tunnistada, et viinamarjad on hapud. Neid viimaseid üritan mitte teha ning keeldun kategooriliselt Tallinna ja Tartut vastandama.

S&M

Fännid ilmselt juba teavad, et Marilyn Manson valmistab hetkel ette oma sel sügisel ilmuvat uut albumit Born Villain. Esimene pääsuke on juba ilmunud ka: samanimeline lühifilm (no minu meelest mitte erinev muusikavideost).
Videot saab vaadata siit aga ka kodumaine Elu24 on selle ära märkinud. Elu24 toonitab ka, et videot pole nõrganärvilistel soovitav vaadata. Või õigemini pealkirjas ei soovita seda kellelgi vaadata, millest tulenevalt kommenteeritakse: Kui strippar Marco saab hakkama mingisuguse üllitisega, mida Elu24 nimetab muusikavideoks, siis on pealkirjas, et vaadake kõik. Kui tõeline muusikaline artist aga saab videoga maha, siis on pealkirjas ärge vaadake. Huvitav! Pealegi peaks ka strippar Marco videote juures olema hoiatus, et ei sobi vaatamiseks mitte ainult nõrganärvilistele vaid mitte kellegile.
Mina isiklikult videot korralikult läbi ei vaadanud, sest silma jäid veri, ketid jms. Mina ju olengi see nõrganärviline. Igasugune piinamine pole just minu teetass. Mitte et ma uih-aih, veri pritsib, kiljuma hakkaksin vaid mul on lihtsalt liiga hea kujutlusvõime ja füüsiliste vaevuste vaatamise puhul suudan ma selle kergesti endale üle kanda. Öeldakse ju, et valus vaadata. Sellepärast ma parem ei vaatagi, ei ole masohhist.
Avastasin, et termin "nõrganärviline" iseloomustab mind ka üldises plaanis väga hästi. Või kas olukordade sügavam läbitunnetamine tähendab just närvide nõrkust, pigem on nahk õhuke vastandina paksunahalisusele või kõht soe vastukaaluks külmakõhulisusele.
Raamatutega on kuidagi kergem. "Ameerika psühhopaat" jäi mul pooleli enne kui kurikuulsate rõve-stseenideni jõudsin, sest kogu see detailsus ja firmanimede virrvarr ei suutnud mu tähelepanu piisavalt köita. Teistest rõvedatest raamatutest meenuvad Remarque´i "Elusäde" ja Kenderi viimane üllitis "Comeback". Remarque´i puhul õigustas eesmärk abinõud ja koonduslaagriteema puhul on ilmne, et ilma piinamisteta eriti ei saa, Kenderi vägivald oli Tarantinolikult ülepakutud ja pigem grotsekne kui reaalsena tunnetatav. Lugesin hiljuti kellegi blogipostitust (vabandan, lugesin seda blog.tr.ee-st ja unustasin autori) Sofi Oksaneni "Puhastusest", et olevat rõve raamat olnud. Minu arvates oli kogu see rõvedus ja paine õhkkonna edasiandmise juures vajalik, see oligi see, mis loo meeldejäävaks muutis. Kõik need kärbsed, roiskuv toit, haisvad mehed jne andsid edasi Aliide olemust, maailma, muutsid loo täpselt nii õõvastavaks nagu see tegelikult ka oli.
Igatahes, visuaalne vägivald on minu jaoks hullem kui loetav kuigi teoreetiliselt peaks loetu suutma tekitada rohkem fantaasiapilte kui nähtu. Ilmselt suudan ma oma kujutlusi kergemini kontrollida kui silme ette jäänud pilte mälust kustutada.
MM-i plaati aga ootan küll, kuigi ka tema puhul on jäänud mulje, et "parim enne" on juba ületatud.

Olen eriline inimene-meem

Leidsin vahelduseks ühe meemi Punase Hanrahani blogist.

Kriipsuta läbi, mis tehtud:
Lõpetanud keskkooli
suitsetanud
suudelnud
kalal käinud
midagi tobedat kogunud
Ümbrikupilte, udupilte (keegi veel mäletab, mis popid asjad need olid?), marke (see kui "ametlik" hobi ilmselt küll tobedate alla ei liigitu), kleepekaid, portselanikilde, postreid.
kedagi omakasupüüdmatult aidanud
Ma üldiselt ikka lähen appi küll kui näen, et abi vaja ja vihastan kui näen, et abivajajast mööda minnakse aga samas ei salga ka maha, et see tekitab ju endaski tunde, et olen nüüd kuidagi parem inimene.
alkoholi joomisest mäluaugu saanud
Mööndustega. Kas just alkoholist aga mul kaovad vahel niisamagi mälust mõned episoodid ära. Alkohol on ka abiks ikka sellistel puhkudel. Päris nii, et lähen prügiämbrit välja viima ja ärkan Poolas ei ole olnud.
ühe päevaga vähemalt kolme filmi vaadanud
Ükskord siirdusime ühelt kinoseansilt otse teisele ka.
üle 36 h magamata olnud
Päris kindel ei ole aga paar sinnakanti üritust on isegi olnud, korrata ei tahaks.
kellelegi valetanud
Tahaks näha inimest, kes seda läbi ei kriipsuta.
kokaiini teinud
Ei liigu sellist peenet kraami siin ja üldse on mu ümber väga vanamoelised inimesed, kes joovad viina ja hammustavad hapukurki peale.
mõnes aines läbi kukkunud
NOOOHIK! Ei, tegelikult ma ju jäin kunstiõpetuses korra keskkoolis suvetööle aga seda praktikalt puudumise tõttu (ei suutnud veeta nädalalõppu antisanitaarsetes tingimustes...)
tornaadot näinud
Keeristormi Ropka tööstuslinnakus olen näinud küll, aga tornaado alla see vist ei lähe?
keemilisi narkootikume teinud
Viin ja kurgid, nagu ma ütlesin.
matustel käinud
end ära põletanud
Päris ära pole end põletanud, näppe kõrvetanud küll.
suusareisil käinud
Ja kui elu annab, siis ei lähe ka. Või noh, läheks, kui mäele ei aeta ja lastakse mägimajas kamina ees vedeleda.
lennukiga lennanud
endale sisse lõiganud
parimat sõpra omanud
vangis olnud
arreteeritud olnud
koolist poppi pannud
vaimuhaiglas olnud
Käinud küll, aga mitte olnud.
kõiki “harrypottereid” vaatanud
kasiinos mänginud
valedetektori testi teinud
delfiinidega ujunud
meremaailmas käinud
Ilmselt mõeldakse siin mingit uhket Ameerikamaa asja. Rootsi omas olen ma käinud küll.
lugenud rohkem kui 20 raamatut aastas
Euroopas käinud
pärast 12 eluaastat värviraamatut värvinud
operatsioonil käinud
Mingid, krõks-ja-valmis sünnimärkide eemaldamised ei lähe vist arvesse.
taksoga sõitnud
näinud Washingtoni monumenti
omanud alkoholi- või uimastiprobleemi
rusikavõitluses olnud
Mitmest löögist algab võitlus? Mingeid rüselemisi ja rusikaga löömisi on ette tulnud küll aga mitte päris Fightclubi stiilis.
hamstrit omanud
2 nädalat pidas vastu.
surfanud
juukseid värvinud
end tätoveerinud
raamatukogust raamatu(id) varastanud
Ei ole selle pealegi tulnud, sest mind on alati häirinud need, kes hooletult raamatud tagastamata jätavad ja lihtsalt laiskusest viivisevaba päeva ootavad. Või lihtsalt võõra raamatu ära kaotavad. Sihilik varastamine üllal põhjusel (mitte viinarahaks maha müües) oleks isegi andeksantav ja heroiline.

Ema, ma olen telekas!

Puhkus läbi, ilmad halvad, laps peale ühepäevast lasteaias käimist tatine - mida sa hing oskad veel tahta, eks.
Puhkus lõppes tegelikult päris meeleolukalt. Osa sai võetud sellisest algatusest nagu Filmitalgud. Pidi tulema Eesti filmiajaloo suurim massistseen: 10000 inimest matkavad maailmalõpu meeleolus Luualt Palamusele. Facebooki andmetel jäi rekordist kõigest 9842 inimest puudu. Meie olime see-eest kohal ja kaunilt kostümeeritud. Stsenaarium nägi ette maailmalõpust hullunud eestlasi pühal jõuluajal lunastusmatkale minevat. Enamik inimesi andis +25 kraadi juures alla ja nagu kõrvalolevalt pildilt näha, viskasin ka mina vahel suusamütsi peast ja lasin villasel sallil vabalt rippuda. Jõulumatka tulemusena sain omale solaariumiäpardust (kui mitte öelda prügikastipäevitust) meenutava päevituse - esmakordselt sel suvel. Igatahes kaamerate ette me jäime (hoiame nüüd novembrikuuni pöidlaid pihus, et meid filmist välja ei lõigataks) ja kõige ebakainem meie hulgast sai lausa sõnalise rolliga ühele poole. Kahe lause jaoks kaks raiskuläinud duublit on ilmselt hea saavutus kui hinge taga on pea pool liitrit viina. Too tegelane sattus meie hulka tegelikult üsna juhuslikult ja minule oli üldse esimene kord seda härrasmeest kohata (see siis neile, kes muidu mõnd muud meest alkoholi kuritarvitamises süüdistama hakkaks) aga teised teadsid rääkida, et ongi selline vend, kes kosis küla kauneima näitsiku, pani sealjuures veel vasakule ja paremale ning nüüd sai veel filmis osa kah! Elu on ebaõiglane. Huvitav, kuidas sookaaslased vaieldamatut karismat ära ei tunne? Minule kui naisele oli kohe esimesest pilgust selge, et kui keegi meist staariks saab, on see tema. Hoolimata sellest pudelist viinast.
Lisaks oli ärev hetk ka Amme jõe ületamine, mida tegime koos kahe vanainimese ja ühe raseda naisega (nemad muidugi suure hurraaga ees, meiesugused hädiselt kiunudes: vesi külm, kallas kõrge, nõgesed näpistavad, järel). Sellest, kuidas heteromehed vikerkaarelipu lähedusse sattuda ei taha, ma parem ei räägigi. Ma ausalt öeldes ei uskunud, et neil selle ees ikka nii suur hirm on.
Jube tore töö see näitlemine-lavastamine-filmimine eks! Kohe kahju hakkab, et omal ajal lavakasse ei saanud, äkki oleks pidanud veel proovima! Tegelikult jäi silma ka üks probleem, mispärast ma kultuurirahva hulka väga kuuluda ei armasta. Nad on kõik ju nõnda kõvad isiksused. Eks muidu sõidetakse sinust ja su ideedest ilmselt üle ka aga ma nägin seal päris mitut inimest, kellega paar tundi võiks tore olla koos majandada aga terve päev läheks juba liiaks. Mul lihtsalt ei ole seda energiat ja enamasti tunduvad sellised sahmerdajad mulle liiga pealetükkivatena. Eks ma teen kultuurirahvale siin liiga sellega - ilmselt on müügimeeste hulgas selliseid tüüpe veelgi rohkem aga nendega on mul õnne mitte kokku puutuda.
Kunagi kirjutas keegi minu iseloomustamiseks sõnad, et olen optimistlik aktivist. Kuhu see osa kadunud on? Või ma lihtsalt ei oska seda ise märgata? Mugavusest leian, et mulle sobibki uimerdamine rohkem?

Sünnipäevaunenägu

Sünnipäev möödus täpselt nii masendavalt nagu arvata oligi. Vähemalt nägin öösel üht viimase aja ilusamat unenägu. Ma ise ei viitsi ilmaski teiste unenägusid kuulata (kui need just minust ei räägi), veel vähem neist mingeid tähendusi välja lugeda aga selle kavatsen ikkagi kirja panna (sest niikuinii pole millestki targast kirjutada).
PTA sulgeb teatavasti uksed ja sel puhul on viimastes avatud poodides suured allahindlused - sattusin minagi unes ühele sellisele. Ma pole PTA-st vist peale ühe t-särgi ealeski miskit ostnud aga unes krabasin igasugu kraami, justkui oleksin Montonis :) Järsku avastasin, et poe tagaosas on veelgi huvitavam väljapanek igasugu rockiplaatidest ja fännisärkidest. Kablutasin siis sinna poole ega teadnud enam, mida võtta, mida jätta. Järsku märkasin ühes vahekäigus kummalist perekonda - mees nägi välja nagu Nosferatu kiila pea, teravate kõrvade ning veriste kihvadega, naine oli gooti vampiir ning kärus kügeles mingi värdjalik laps mustad tätoveeringud pitsina keha katmas. Nende ees seinal rippusid särgid erinevate sarimõrtsukate portreede ja muude võigaste piltidega. Kõlaritest kostus hääl, et kaubanduskeskus suletakse poole tunni pärast. Enne kui Nosferatu minu poole vaadata jõudis, taganesin riiulite vahelt välja ja üritasin teiste inimeste tähelepanu veidrale perekonnale suunata, kuid keegi ei teinud minust välja, kõik olid ametis viimaste ostude tegemise ja poest enne sulgemist välja saamisega. Mina ei suutnud midagi valida, aeg muudkui tiksus ja juba tõmmatigi vaateakendele katteid ette. Hirmuga märkasin, et peale minu on poodi jäänud veel vaid see jube perekond.
Siin muidugi mu unenägu lõppes. Õudne ja kurjakuulutav unenägu iseenesest, kuid samas nägi see friikide perekond esteetiliselt kaunis välja oma stiilipuhtuses. Need ei olnud mingid haledad Halloweeni kostüümid vaid Nosferatu ise oligi oma kaaskonnaga meie hulgas ja mina olin ainus, kes seda märkas. Lahe.
Täna öösel nägin, et läksime koos Barutoga jooma. See ei olnud üldse nii lahe.

Viru Folk

Viru Folk on selline kena tsiviliseeritud koguperefestival, kus umbjoobes kalkareid naljalt ei kohta. Istud murul ja iga nurga tagant kostab muusikat, piletid on küll kallid aga ka ilma nendeta ei jää paljust ilma.
Sättisime end alustuseks vana koolimaja hoovi, kus sai tasuta bände kuulata-vaadata. Laps hõivas endale tantsimiseks kogu vaba ala meie ja eesistuvate inimeste vahel. Ühel hetkel märkas ta endast mõned aastad vanemat tüdrukut, kes otse lava ees tantsis. "Tahan selle tüdruku juurde minna!" Läksime. Laps läks otse tüdruku juurde ja võttis tal hea tahte märgiks käest kinni. Suurem oli küll üllatunud aga sõbralik. Nii nad siis seal koos tantsisidki, vahepeal lõi kampa ka suure tüdruku väike õde, kes uue õekandidaadiga ehk veidi rivaalitses. Üks onu saatis plikadele õhusuudluse - minu laps vastas samaga. Ürituse ametlik fotograaf tegi tantsupaarist ilusa pildigi. Lõpuks tahtis laps lausa lavale ansambli juurde ronida aga seda ma ei lubanud. Kontserdi lõppedes ütles ta, et nüüd on vaja inimestele lehvitada. Mulle tundub, et sellisel esinemisjulgusel ei tohiks kaotsi lasta minna. Et tulevikuski jätkuks julgust toredatel inimestel käest kinni võtta ja neid tantsima kutsuda. Paraku pidavat mingis eas see julgus kergesti kaduma minema. Suurem osa lapsi ei taha tegelikult üldsegi vanemate sülest kaugemale minna, ei tunne muusika kutset ega vajadust sõnu teadmata kaasa laulda. Aga kui see tahtmine olemas on, siis kuidas seda säilitada? Kas piisab sellest kui hoiduda kommentaaridest stiilis tagasihoidlikkus on voorus? Mida sa trügid sinna, inimesed vaatavad! Kõige turvalisem on hoida omaette!
Järgmisel päeval ühel teisel kontserdil olid teised lapsed. Ma tean, et nii pole ilus öelda, aga need lapsed ei meeldinud mulle. Üks neist tuli minu lapse juurde aga minu oma, selle asemel et käest kinni võtta, putkas eest ära. Ilmselt tundus tallegi, et teine tahab sõpruse otsimise asemel hoopis näpistada. Huvitav on vaadata kui erinevad on juba väga väikesed inimesed, ma ei usu, et kõiki erinevusi saab vaid kasvatuse kaela ajada. Inimesed lihtsalt on isemoodi. Samas on elus väga oluline, et leiaks üles need, kes on sinu moodi. Selle jaoks on aga palju kasulikum julgus ja sõbralikkus kui endassetõmbumine või kiuslikkus. Oleks see ainult kuidagi arendatav. Intro- ja ekstravertsus on mu meelest pigem kaasasündinud.

Folgil jäi tegelikult veel palju nägemata-kuulmata-tegemata. Oleks tahtnud, aga kõike ei jõudnud. Öine nahkhiireloeng oli vahva, kuigi teadsin enamikku räägitut juba varemgi, oli ikkagi kuidagi teistmoodi kuulata juttu otse sündmuskohalt. Sellistest üritustest võiks rohkem osa võtta, aga ikka mõtled, et pole aega, võimalust jne. Pärast elamust on alati hea tunne, et seekord end kokku võtsid ja asja ära tegid. Järgmisel aastal jälle!

Miks me sellest bändist midagi kuulnud pole?

"Ukse vahelt hõikas üks julge paljas naine, jorsid tulge sauna, kes on veel kaine!" - see tore viisijupp hakkas mind eile saunas kummitama ja kummitab vahelduva eduga siiamaani. Mitte et saunas miskit sarnast oleks toimunud, lausa üksi istusin seal.
Puhkus algas sellega, et esmaspäeva hommikul helistas üks reibas noormees cv-portaalist ning alustas oma juttu sellega, et kuna ilmad juba jahedamaks läinud ja kaugel see sügiski enam, tuleb hakata uut tööaastat planeerima. Ma siis kraaksatasin vahele, et mul just puhkus algas...

Laupäeval sai külastatud Valgamaal toimunud üritust PunkRock Keldrist Välja. Publik oli veidi teistsugune kui muudel sarnase muusika üritustel ehk siis olid ennast kohale vedanud kõik kohalikud kaagid, sest palju neid üritusi maakohtades ikka toimub. Plussiks oli ka see, et üritus oli tasuta ning kaasavõetud viinapudelit ei tulnud keegi konfiskeerima. Umbjoobes peaga läheb ka Koit Toome fännile rajum muusika peale. Probleemide korral võeti ikka vana hea talupojatarkus appi - peldiku järjekorras ettetrügijad said kohe rusikat tunda ja kui naistele vägivald ei meeldinud peksid nad omakorda kaklejad paari jalahoobiga laiali. Kiirabigi oli mõnele vaja. Meie jäime telkima ja kui poole öö pealt avastasin, et telk oli kokku langenud, oli kerge süüdlasi leida. Hiljem tuli õnneks välja, et ilmselt oli telk siiski vanadusest kokku vajunud ja kellegi kurja kätt mängus ei olnud. Hea seegi. Peale kontserdi lõppu sai paar tundi kuulata ka võõrast muusikast küllastunud diskomeeste enda repertuaari ning umbes tund aega enne järgmise ekipaaži saabumist isegi magada. Umbes poole nelja ajal saabunud melomaan oli see-eest visam ja lasi meil enda meelismuusikat hommikuni nautida. Valus oli see, et tema musavalik oli suures osas heast muusikast koosnev pärlite sigade ette loopimine nagu sõber mainis. Frustreerunult viseldes registreerisin ära hetke, mil hiidkoivik mu näost möödus ja sellega mu telgielu ka lõppes. Kella kuuest lõdisesin auto tagaistmel ja üheksa ajal hirmsas palavuses üles ärgates avastasin, et olen kõigest hoolimata veel paar tundi magada saanud.
Muusikalise valiku poolest andis üritus aga ühe tõeliselt üllatava pärli - nimelt oli ühe ärajäänud bändi asendamiseks kohale tulnud Tõrva bänd R.U.D.E. , mis osutus kokkuvõttes kogu festivali kõige kõvemaks esinejaks. Miks me teame Metsatöllu ja Tharaphitat aga mitte sellist bändi? Poisid tunnevad pille, laulja omab häält ja oskab laulda ning ka laulusõnad kannatavad kuulamist erinevalt mõnest teisest sarnast stiili viljelevast bändist. Ilmselt on põhjus selles, et poisid pole pealinnast.
Teised toredad bändid olid näiteks Narvast kasti õlle eest kohale sõitnud 4 Elements ning Haapsalust pärit Ohutsoon, kelle käest ma ka isiklikult plaadi sain :)

Üks R.U.D.E. lugu ka siia lõppu:


Loom su sees

R.U.D.E. | Myspace Music Videos

Kõik! Aitab!

Mitte ühtki klaasikest enam! Võib arvata, et ma jõin ennast eile täis, kukkusin trepist alla, sõimasin läbi kõik oma sõbrad ja oksendasin täis oma ainsad ilusad riided ning praegu nutan kohutavas kassiahastuses, kuid tegelikkuses jõin ma klaasikese õlut ning piinlesin terve õhtu ja öö paistes ning tilkuva ninaga. Nii kui mu armas nina tajub, et veresooned laienevad (oli vist niipidi?) hakkab ta meeletutes kogustes tatti tootma ning ma rikun oma pideva aevastamise ja nuuskamisega ka teiste peotuju ära. Punane vein peaks allergilise nohu (mu allergia on siis nö mittemillestki, lihtsalt kergelt ärrituv nina) puhul vastunäidustatud olema kuna põhjustab ninas turset aga minu puhul põhjustab seda juba igasugune kerge alkohol. Koos kerge joobega saabub kohe ka maitsetundlikkuse kadumine ehk siis lisaks alkoholile pole mingit mõnu ka joogi kõrvale pakutavatest snäkkidest ja vihaga söön ma neid seetõttu veel topelt. Ja mitte miski ei aita. Ja mul on sellest kõrini.
Ehk siis võtsin vastu otsuse, et ma enam ei ürita. Hüvasti hea vein ja peened juustud. Mille kõrvale ma seda head juustu nüüd sööma peaks? Magusad lakked nagu mahlad ja limonaadid mul alla ei lähe. Tomatimahl läheks aga selle peale hakkab söögitoru valutama - tere tulemast vanadus ja haigused! Ainus variant on vist enamasti halvad alkovabad õlled (siidrit ma kah ei joo) aga veini vist küll millegagi asendada ei anna. Seda Torrese alkovaba valget veini sai korra proovitud, mõttetu suhkruvesi. Mina tahan kuiva ja haput veini! Ilmselt hakatakse mind varsti seltskonnast kah välja arvama, sest kõik normaalsed inimesed ju joovad. Hakka või narkootikume tarbima aga esiteks ma ei tea, kust neid saada ja teised ei või ma teada, et needki mu nina paiste ei aja.
Lõpuks muutun ka kibestunud karsklaseks, kes šampuseklaasi pakkujale kõrri kargab ja kogu vaba aja spordisaalis rassib, rääkides sellest kui naudingust! Kohutav väljavaade. Kas on võimalik olla karsklane meie ühiskonnas ja sealjuures ise alkoholi vihkamata?

Sügis käes?

Tundub nii. Poed on alustanud sügisväljapanekutega, sügis-talvise hooaja kataloogid saabuvad, lapsi hirmutatakse (no mina omal ajal ootasin pikisilmi tegelikult, üksiku lapse rõõmud) algava kooliga, lõuna ajal on mu kohvik rahvast täis, inimesed blogivad ja laigivad FB-s. Hirmutage pealegi - mina kavatsen nädala pärast suvepuhkusele minna. Miks peaks puhkama juunis (juuni alguses!!!)-juulis ja sellega oma suve lühikeseks muutma - mis suvi see peale puhkust enam on. Augustis puhates on puhkus alles ees terendamas mitte vastikult läbi ja pealegi on juunis-juulis niikuinii vähem tööd ning kontoris viieni istuma ei pea (no vähemalt meie õnnelikus ettevõttes).
Ja ma ei kavatse leppida sellega, et minu sünnipäev on nüüd sügisel kui see vanasti ikka suvel oli. Täpselt nagu jõuludegagi, alustatakse meil sügise-propagandaga kuid varem, et ikka rohkem müüa saaks. Osta jope kohe ära, pärast enam pole! Ok, suvi hakkab neil ka varem aga siis panevad kõik tähele, et hangede vahel pole oma suviselt lendlevate kleidikestega eriti realistlik heljuda, praegu petab nii mõnegi ära, et äkki tõesti ongi kampsikut (öäkkk, mis sõna!) vaja.
Ainuke asi, mis mind hirmutab on see, kuidas ma ilma netita elada saan. Kui inimesed kavatsevad nüüd igapäevaselt blogida, siis kuidas ma oma Readeri loetud saan? Kui palju halbu ja häid mõtteid jääb kommenteerimata! FB- s saab olema üle tuhande lugemata hiljutise postituse! Õudne - ja see on mõne (normaalse) inimese reaalne igapäevaelu! Ta ei olegi kogu aeg kõigega kursis! Mitte et mul suvilas internetiseeritud arvutit ei oleks aga kus sa seal keskendud.
Viimane šokk oli näiteks Rock Ramp, mille ajal juhtus nii palju sündmusi, et online-s tagasi olles ei jõudnud ära imestada.

Nädalavahetus oli kohutav. Ma praegu võin selle üle küll nalja visata aga tegelikult oli asi naljast kaugel. Ära kunagi mine kuhugi kui juba hommikul kõik viltu veab! Laupäeva õhtul tegin õige otsuse kell 19 magama minna ja mitte enda ning teiste elu rohkem kahjustada. Pühapäeva hommik ei alanud sellegipoolest paremini. Jõle.
Muidu oli plaan loomaaeda külastada. Eelmise aasta veebruarist alates esimest korda pealinna väisata (kas ainult mina loen pidevalt selle kolesõna asemel vägistada? kas feministid peaksid seda sõna taunima?), loomulikult oli see üks kole päev nagu juba lehtedestki lugeda võib. Loomaaeda ei saanud, vihma tibutas, ilm läks kohe ilusaks kui kriitiline aeg loomaaeda minekuks oli möödunud, laps keeldus wc-st, kiiresti koju jõudmise asemel istusime tunnikese ummikus jne jne. Põis pidas vastu, närvid mitte. Kulinaarsed katsetused ebaõnnestusid. Mis seal rääkidagi.

Lõpetuseks õpetusi esivanemailt: "Sel aastal mustikaid süüa ei tohi, sest rebased pissivad neile peale ja võib saada koleda haiguse! (sisaldas vist kõhuusse)"
Ja veel ka reaalsuslaks - mida arvata kui esivanem küsib, kas sa peole minekuks juba liiga vana ei ole?

Tätoveerimisest

Rockiüritustel ringi vaadates tekib küsimus, kui suur protsent tätoveeritutest on seda endaga teha lasknud ebaadekvaatses olekus. Näiteks nägin ma üht umbjoobes kutti, kel kena roosikimp oli käele tätoveeritud. Suurel osal inimestest on kaootiliselt üle keha mingid arusaamatud käkerdised lajatatud. Pole hiir ja pole konn ta, mingi veider värdjas on ta. Mul ei ole tätoveerimise vastu midagi kui see on hästi tehtud ja silm seletab, mida on kujutada üritatud. Endale enam ei tahaks, sest tätoveerimata inimene on juba suurem haruldus kui tätoveeritu. Pealegi ei suudaks ma piisavalt head pilti väja mõelda. Mis mõtet on tätoveerida endale mingi liblikas või delfiin lihtsalt sellepärast, et see on jube nunnu? Mulle ka meeldivad kassipojad aga ma ei näe mõtet endale ühte seepärast õlale joonistada. Alati kui keegi mingit tätoveeringut põhjendab, ütleb ta, et see toob välja tema erilisuse ja peaaegu alati on see "erilisus" kätketud mingisse absoluutselt tavalisse kujundisse. Mingid tähekesed, lillekesed, päikesed. Jube eriline küll. Tribal võib iseenesest ilus olla aga kuna see on enamasti mingi tähenduseta siis ilmselt ma tüdineks sellest samamoodi ära nagu ühesugusest soengust (mitukümmend aastat mul muidu see "lihtsalt pikad juuksed"-soeng on?).
Mõned põhjendavad oma pisikesi ja mittemidagiütlevaid tätoveeringuid sellega, et need ei paista välja kui vaja peen välja näha. No mis mõttega siis üldse end tätoveerida lasta? Ja ma ei kujuta tõesti ette, et tänapäeval veel keegi tätoveeringut nähes mõtleb, et selle kandja on endine vang. Eriti kui tegemist on naisterahvaga ja tal on õlal liblikas. Eks vist ole küll ameteid kuhu tätoveerituid ei taheta aga minu meelest on see ikka väga iganenud mõtteviis. Üks mu tätoveeritud sõbranna (jalal ja käel suured mustrid) töötab välismaal lastega - huvitav, kas Eestis tehtaks talle takistusi?
Mina kasutan vahel üritustel käies kleepekaid. Rock Rambil oli mul üks väike ämblik õlal ja teine jalal. L. hoiatas mind küll ette nende liigse tõetruuduse osas aga ikkagi ehmatasin vähemalt viis korda endal südame rütmist välja nende peale.
Muidu tuli üks hea tätoveeringuidee ka. Selline mida kellelgi ei ole ja mida ilmselt keegi ei taha ka, aga see oleks vaieldamatult originaalne ega häiriks ka pika piduliku kleidi puhul. Punased veretilgad reite sisekülgedel. See on vist valus koht tätoveerimiseks?

Festivalidest ja paranormaalsustest

Eile siis teatati, et seoses viimasel hetkel koha üles ütlemisega jääb selleaastane Punk'n'Roll festival ära. Kohaks oleks sel aastal olnud Raadi park ning niikuinii pidi selleaastane festival vaid ühe päeva kestma. Päris huvitav oleks olnud kodulinnas olla - oleks isegi telgist pääsenud (kuigi sõbrad arvasid, et üllatuste vältimiseks ei tasuks telgist siiski loobuda). Nüüd siis nii. Sel aastal jäid ju ära ka Lelle Alternatiiv ja Püssi Punk. Vedas, et Rock Rambile mindud sai - muidu olekski suvi ilma festivalideta jäänud. Amme Rockile ma vihmase ilma tõttu minna ei viitsinud ja seal oli vaid 1 minu maitse bänd ka, augustis peaks Haapsalus Rocknektar kah toimuma aga kahjuks augustis ma Haapsallu enam minna ei tahaks, eriti veel telgiga. Niikuinii olin ma moodsate lukkudega telkide tõttu putukaohu peaaegu unustanud aga Viljandis ööbisime me veneaegses lahtiste ustega telgis ning otse loomulikult tervitas mind hommikul sõbra põlvel kükitav hiiglaslik koivik. Brrrr. Ilmselt ma kaaluks augustis Haapsallu minekut kui seal esineksid Iron Maiden, Motörhead ja The Birthday Massacre (minge metsa, mis bänd! Kuulasin terve diskograafia läbi ja seal ei ole MITTE ÜHTEGI halba või isegi igavat lugu!) koos. Valge daam ilmutab end vist ka augustis? See proua on mul kah lapsepõlvest peale kinnisidee olnud ja ma ei olegi teda kunagi oma silmaga näinud. Midagi kahtlast on selle Haapsaluga mul tõesti.

Eile juhtus veel midagi ebanormaalset - nimelt ma nägin enda last kohvikus. Ses mõttes, et ma nägin siis enda lapse mõni aasta vanemat koopiat. Silmad olid samad, nina oli sama, põsest oleks tahtnud kohe näpistada, rääkis sama hääletämbriga ja liigutusedki olid samad. Täpselt minu laps, ainult mõned aastad vanem. Jõllitasin varjamatult, õnneks ei pannud keegi tähele. Laps oli koos vanematega, kes ei sarnanenud mulle ega mu lapse isale kuidagi. Kust nad sellise lapse said? Ei hakanud otse küsima ka. Võib-olla olid siiski meie sugulased, kõiki ju ei tunne. Samas olen ma lapsest peale imestanud, kuidas saab samast materjalist nii palju erinevaid nägusid. Lapse peal olen olnud tunnistajaks sellele, kuidas juba paistes huul muudab inimese näo kardinaalselt teistsuguseks. Igatahes kummaline kogemus oli see eile. Loodetavasti jääb mulle see nägu meelde ja mõne aasta pärast on selge kui palju ma oma lapse tulevases välimuses eksisin.

Meid ei šokeeri miski

Huvitav, millist muusikat eeldab tavainimene ansamblilt, mille nimi on Giuseppe Perverdi Big Band? Mul tekiks vist kergeid kahtlusi, kas sellenimelist bändi tasuks kuulama tulla koos kogu pesakonnaga. Ja kui ma ka oleks heausklik, siis pageksin ma ilmselt tervituslause "Tõstke käed, kes on oma ema k******d!" peale. Minu lähedal istunud neljalapseline perekond vaatas seda kõik tuima näoga pealt. Ees istunud keskealine prouga kihistas veidi ja küsis sõbranje käest, kas too soovib ära minna, mille peale sõbranje vastas, et kuulame ikka ühe loo veel. Selguse huvides tuleb mainida, et antud bändi esitlusele tulnud repertuaarist 90% sisaldas obstsöössusi. Paljast tilli sai ka näha. Kui keegi arvab, et see võiks rahvast šokeerida, siis ta eksib. Keegi ei tunne ennast ebamugavalt, keegi punasta. Tavaline asi ju!
Ei ole see tänapäeva ansamblil kerge publikut millegagi irriteerida. Kõike on juba nähtud ja tehtud.

Kolmandat sugu paluks!

Teadagi meeldib mulle targutada teemadel, millest ma tegelikult suurt ei tea. Armastus on õnneks see teema, millest keegi midagi ei tea, seega lõksutan laialt lõugu. Keskkooli lõpukirjanditeemadest puudutas üks armastust ja õpetaja palus meil tungivalt seda mitte valida, sest kontrollijal tekib paratamatult eelarvamus kui ta loeb 18-aastase targutusi armastuse teemal. Samas oli mul klassiõde, kes juba siis teadis elutõdesid ja kirjutas perekonnaõpetuses vastuseks küsimusele, millised omadused peaksid tema tulevasel väljavalitul olema, et kuna füüsiline truudus on meeste puhul võimatu, siis tema nõuab vaid emotsionaalset truudust.
Tegelikult tahtsin kirjutada hoopis samasooliste armastusest. Lugesin Sofi Oksaneni "Baby Jane"-i, mis on üks ütlemata hea ja ilus raamat, rääkimata sellest kui head muusikat seal tsiteeritakse. Lugu ise räägib aga naistevahelisest armastusest ning psüühilistest häiretest. See on vist üks esimesi homoseksuaalsust käsitlevaid teoseid, mida lugenud olen. Tõnu Õnnepalu mu meelest nii "gay" ei olnud, üleüldse sain vist alles poole raamatu peal aru, et jutt käib kahest mehest...Tegelikult ei oleks ehk "Baby Jane"-i puhulgi aru saanud kui seda kohe otse välja öeldud ei oleks. Ehk siis armastus on armastus, hoolimata sellest, mis soost kehad olema juhtuvad. "Baby Jane"-i puhul jäi silma aga just see kuivõrd omas peategelase armastatu neid mehelikke jooni, millest enamik naisi meeste puhul unistab - hoolitseb oma naise eest, kaitseb teda, käitub nö džentelmenlikult ning tema peamine "tõmbenumber" on tema hääl. Teiseltpoolt omas ta ka neid naiselikke jooni, millest naised meeste puhul sagedasti puudust tunnevad - temaga sai rääkida ning ta oli õrn. Ehk siis peaaegu täiuslik komplekt mõlema soo plussidest.
Kui mõned inimesed räägivad "õpitud homoseksuaalsusest", kas nad ei mõtle siis just seda? Et inimene, kes on ühes soos pettunud, üritab talle vajalikke omadusi leida teises soos? Iseasi muidugi, et enamasti tuleb keha siiski ette ja tõmbest mingite füüsiliste omaduste vastu ei saa üle ega ümber - seetõttu ma väga seda homoks õppimist ei usu ka. Raamatust tuleb muidugi välja ka see, et lesbid eelistavadki enamuses välimuselt mehelikke tüdrukuid ehk butchiesid ja naiselikud lesbid on pigem põlu all kui populaarsed. Samamoodi on ju ka keskmine homomehe stereotüüp naiselik. Et tegelikult eksisteerib vajadus kolmanda sugupoole järele? Homoseksuaalsed, ja eriti bid on ses mõttes soodsamas olukorras, et nad saavad valida mõlemast soost parimad omadused? Tegelikult ilmselt mitte, sest ükski hea omadus ei eksisteeri ilma pahupooleta - naiselikkus koos neurootilisusega, mehelikkus koos liigse macholikkusega. Pealegi on homoseksuaalsed kui vähemus siiski partneriotsinguil raskemas olukorras . Seda õiget on raskem leida aga kui leiad, siis täiuslikuma? Ilmselt pole täiuslikke inimesi siiski olemas ja oma risti peavad kandma kõik need, kes üldse kellessegi armuma juhtuvad, olgu nad siis ükskõik, mis soost.

I am a murder tramp, birthday boy

Inimesed ei pidavat eriti elu jooksul muutuma. Üks asi, mis vähemalt minu puhul palju muutunud on, on muusikamaitse. Pikemalt kirjutasin juba siin. Viimasel ajal olen last.fm-ist kuulanud grunge raadiot ehk siis muusikat, mida ma teismelisena jälestasin. Kohutavalt igav muusika ju! Depressiivne. Selle asemel kuulasin selliseid šedöövreid:



Tuli välja, et ka L. oli seda lugu omal ajal fännanud. Õnneks me videot tol ajal kumbki näinud ei olnud :) Praegu tundub selline muusika naeruväärne ja labane. Aga miks? Äkki oleks vaimsele tervisele palju kasulikum kuulata naiivselt lõbusaid laulukesi kui ammu surnuks süstinud grungemeeste sügavamõttelist elutüdimust? Üks mu sõber kuulab siiani 90'ndate diskot. Mõni inimene on teda seetõttu gayks pidanud. Muusikamaitse paistab meie kohta nii palju ütlevat. Osa sellest on kindlasti poos. Mina näiteks ei usu inimesi, kes kuulavad vaid ühte stiili või isegi ainult ühte bändi (üks selline radikaal-Rammsteini fänn on näiteks olemas). Vastumeelsus teistsuguse muusika vastu on pigem endal peas valmis mõeldud. Et kuidas minusugune karm mees nüüd popmuusikat kuulab või et rock on vaid koledate karvaste inimeste muusika. Gruppidesse kuulumise vajadus on inimestel aga ürgne ja seetõttu ongi ilmselt rohkem neid, kes end mingite muusikastiilidega defineerivad. "Kõigesööjaid" peetakse mõnikord lausa iseloomututeks või arenemata maitsega inimesteks. No ma avastan ka mõnikord uusi stiile ja suundi, mis mulle meeldima hakkavad, kuid samal ajal ei keera kohe selga kõigele muule, mida varem kuulasin.
Ega patust pole puhas minagi. Näiteks igasugune "rahvalik jorin" - šlaagrid ja lorilaulud kuuluvad minu arvates nö lollide muusika alla. No missugune normaalne inimene seda kuulab! Imestama panevad ka inimesed, kes kuulavad vaid seda, mida raadio neile ette mängib ja peavad kõike muud kahtlaseks friikide teemaks. Sellised, kellele ei tasu rääkidagi, et peale Inese, Koit Toome, Terminaatori ja Powerist tuleva Rumeenia disko on veel muusikat olemas. Kes küsivad, et misasi see Roskilde üldse on ega tea peale kodumaiste suvetuuride ühegi suurema festivali esinejatest tuhkagi. Võib-olla pole muusika nende elus lihtsalt olulisel kohal ning minul on selle üle sama kohatu imestada kui mõnel teisel minu üle, et mismoodi ma käsitööd ei armasta või ilma trennis käimata elada suudan.

Taaskord suudan ma muusikast jahudes jumal-teab-kuhu välja jõuda ja täiesti ära unustada, millest ma tegelikult tahtsin kirjutada...
Lõpetuseks panen ühe hea laulu ka. Bändilt, millest ma varem miskit kuulnud ei olnudki aga nüüd kindlasti otsin infot juurde, sest see lugu on lihtsalt võrratu!

Mind raha ei huvita, mind huvitab, et ilusaid asju saab!*

Märkasin täna blog.tr.ee lehe alaosas vilkuvat reklaami, mis kutsub ostma 2 eurost juubelimünti, mis olevat "kõigi Euroopa kollektsionääride poolt ihaldatud". Tuli kuidagi tuttav ette. Maksin just täna ühe sellisega Säästumarketis. Ilusad asjad, mis ma tema eest omandasin, olid hapukoor ja odavad makaronid. Ilmselgelt mind raha ei huvita.
Pealkirjas oleva lause autorit guugeldades sattus ette taas üks "pärl". "Naine peab kandma seelikut"-Merike. Jama on see, et selliste artiklite puhul ei saa iialgi aru, kas intervjueeritav mõtles oma juttu tõsiselt või tõmbas ajakirjanik lihtsalt ühe lause kontekstist välja. Igatahes hakkab juba üle viskama see "naine/mees peab/tohib" temaatika. Mis sajandis me elame?

* Kuulsa lause autoriks keegi "Minu imelise elu" Olja.

Lahedat suvelugemist

Sattusin raamatukogus sellise raamatu peale nagu Rebecca Miller "Pippa Lee eraelu". Pealtnäha mittemidagiütlev raamat aga nimi tundus kuidagi tuttav. Tagantjärele avastasin, et sellest on ka küllaltki kuulus ja häid arvustusi saanud film tehtud.
Raamat algab sellega, kuidas 50-aastane naine kolib koos oma 80-aastase mehega seenioride linnaossa elama. Ei tundu just eriti põnev? Tegelikult on tegemist päris kaasakiskuva looga, mis jätkub tagasivaatega naise värvikale elule alates narkosõltuvuses "superemast" kuni New Yorgi seksuaalvähemuste, kunstnike ja hipide kogukonnani. Raamatus puudutatakse emade-tütarde teemat, eluvalikute tegemist, usuhullustki ning igal tegelasel on kapis omad luukered. Lõpp läheb ehk isegi veidi liiga seebiooperiks kätte aga põnevust jätkub. Meeldiv on, et jutustamises ei langeta ei sentimentaalsustesse ega labasustesse, mida paljud sellelaadsed raamatud teevad. Kõik loo tegelased on mitmetahulised ja inimlikud. Raamat on meelelahutus aga seda positiivselt. Meie Elmed ja Milvid võiksid šnitti võtta.

Mis teil, krt, viga on?!

Taas on üks tore raamat ilmunud - Jim Ashilevi "Ma olen elus olemise tunne". Ma pole selle autori loominguga varem üldse kokku puutunud aga see raamat oli tõesti hea. Kui sulle meeldis Birk Rohelennu "Mu sõraline sõber", siis ilmselt meeldib see raamat ka. Sulle meeldib see raamat ilmselt siis kui sa ei otsi raamatust suuri seiklusi vaid naudid pigem sõnu ja pilte, mille need sõnad moodustavad. Seda raamatut juba klaasi veini kõrvale ei loe, sest iga sõna nõuab tähelepanu - ei, ei ole raske lugeda vaid lihtsalt üle lennates jääd paljustki ilma.
Millest raamat räägib? Tänapäeva noore inimese angstist muidugi. Sellest, kuidas me olla ei oska, ei suuda, ei taha.
"Mis teil, kurat, viga on?" küsis üks vanema generatsiooni esindaja (mäletan kui kasutasime seda terminit kunagi kõigi üle 25-ste kohta) minult hiljuti peale seda kui olin tunnistanud, et mu lähimas tutvusringkonnas pole eriti inimesi, kes mingeid vaimu rahustavaid/ergutavaid tablette ei tarbi või regulaarselt psühholoogi ei külasta.
Ma ei oska vastust ilmselt paremini sõnastada kui Chuck Palahniuk seda juba teinud on:
"We’re the middle children of history, man. No purpose or place. We have no Great War. No Great Depression. Our Great War’s a spiritual war… our Great Depression is our lives. We’ve all been raised on television to believe that one day we’d all be millionaires, and movie gods, and rock stars. But we won’t. And we’re slowly learning that fact. And we’re very, very pissed off."

"Naisteta küla"

Sel aastal nägin oma lemmikfilmifestivali (toimub suvel, mil ma suudan kauem kui kella 22-ni üleval püsida, kantakse telekast üle ning mulle tundub päris elu huvitavam ja mõtlemapanevam kui lavastatud olukorrad), Pärnu filmifestivali, filmidest ainult ühte ja nagu just avastasin, televaatajate lemmikut. Ühel aastal õnnestus mul näiteks ära näha kõik ülejäänud filmid peale televaatajate lemmiku. Otsusta siis nüüd, kumb olukord parem on! Ilmselt ikka see teine aga mõningaid mõtteid tekitas see võidufilm, "Naisteta küla", küll.
Film räägib ühes Serbia mägikülas (kas üks maja moodustab tõepoolest küla?) elavatest kolmest vennast, kellest vanim otsustab endale lõpuks naise leida. Lähikonnas ühtki naist ei leidu ja nii peabki ta oma lootused naaberriigi Albaania peale panema, kus naised väidetavalt vagad ja leplikud on. Serbia naised nimelt olevat vaid materiaalse poole peal väljas ja seda paraku mägikülameestel pakkuda pole. Meeste jutust jääb mulje, et kõik Serbia naised on linna või kaugele maale õnne (ja raha) otsima läinud ning külades rabavad rasket tööd ainult mehed. Nende ainus lootus on patriarhaarses moslemiühiskonnas üles kasvanud Albaania tütarlapsed. Paraku Albaaniasse kohale sõites selgub, et ka seal on neiukesed hakanud alkoholi jooma ning kuldehteid himustama. Kohalike serblaste tutvumispidu jätab veelgi kahtlasema mulje - poolpaljad tütarlapsed ühemõttelistes poosides oma kehi hõõrutamas.
Mis stereotüüp meile sealt filmist vastu vaatab? Kõik slaavi naised on litsid ja mehed on koledad lollpeadest jõmmid. Ausõna - pea kõik filmis näidatud naised nägid välja nagu odavad hoorad ning mehed sellised, et pimedal tänaval nendega kokku sattuda ei tahaks. Kas nii ongi või on see seotud meisse sisse kasvanud eelarvamustega? Suures osas ilmselt nii ongi - välimus ju kellegi iseloomu ei määra, me lihtsalt oleme sellise välimusega inimesi näinud enamasti negatiivsetes rollides. Kas meie ühiskond 90ndail oli samasugune? Eks meiegi ole rahale orienteeritud, kuid millegipärast tundub, et sealsete inimeste (naiste) igatsus hea elu järele on hullem kui meil kunagi oli. Meie riigi olukord pole vist küll kunagi nii hull olnud ka kui sealsetes sõjast räsitud riigikestes. Ilmselt on just äärmine vaesus (koos harimatusega) see, mis sunnib naisi prostitutsioonile (suur osa naisi ju välismaal sel teel õnne otsib) ja mehi kuritegevusele, mitte mingi geneetiline eelsoodumus.
Ah, eks muidugi ei saa ühe filmi puhul mingist riigist oma arvamust luua. Ka Eestist saaks väga nukra mulje luua filmides kusagil ääremaal poe taga õlut libistavaid eluheidikuid. Meie mulje Balkanimaadest on aga ikkagi selline, et tegemist on mingite vaeste kolmanda maailma riikidega, mitte mingil juhul Euroopaga, kus elavad slaavlased, kes elatavad ennast kuritegevusega. Naised on sealt kõik ära putkanud Saksamaale prostideks. Hea, et ise sealt pärit ei ole.

Laste kaitseks

Lugesin igavusest ühe laste-teemalise artikli kommentaariumit. Artikkel oli ise täitsa mõistlik - sellest, kuidas mingis eas tekib tohutu ühiskondlik surve ja küsimused, et millal teie siis lapsed saate. Kommentaaridki olid imekombel mõistlikud vaid paar iibehullu halises, kuidas Eesti rahvas egoistide tõttu välja sureb, enamik siiski pooldas inimeste vaba valikut sel teemal. Ja siis oli seal üks naine, kes ütles, et laste saamine on olnud tema elu suurim viga.
Ma ei ütle, et see on nüüd mingi pühaduseteotus, loomulik ju, et mingil hetkel sa mõtled, et oli seda jama siis nüüd vaja. Võib-olla isegi ei ole loomulik aga ma saan sellest väga hästi aru. Eriti lapse esimesel eluaastal ja esimese lapse puhul kui sa veel kohaned ning iga algus on raske. Ma ei tea muidugi, äkki see naine oligi alles paar kuud tagasi lapse saanud aga mulje jäi, et tegemist on juba mitu last üles kasvatanud inimesega. Isegi kui see konkreetne naine kõrvale jätta, olen kohanud mitmeid emasid, kes laste peale hullumiseni röögivad, ohivad kui jube kõik ikka on - ja sünnitavad veel mõne lapse juurde. Ongi selline elu nende meelest normaalne? Nad ei ole endas päris kindlad, kas see kõik ikka sobib neile ja loodavad, et järgmiste lastega läheb paremini? Võtavad laste peale hullumist kui paratamatust? Või nad lihtsalt elavad kui automaadid, endale kõigest aru andmata?
Ma ei ole tegelikult õige inimene targutama aga mind hämmastavad need, kes räägivad, kuidas elu läheb seda hullemaks, mida vanemaks laps saab. No ei usu. Minu jaoks oli kõige hullem arusaamatu vastsündinu, kes ei olnud eluga kohanenud ja kellega mina ei olnud kohanenud. Rääkima hakkav laps on ju lausa lust selle kõrval - sa saad aru, mida tahab ning üha enam on temaga võimalik suhelda nagu inimene inimesega. Mulle ei sobi ehk abitute eest hoolt kandmine, ma ei tunne end pädevana - mõnele ehk see sobib, paneb südame heldima kui keegi sinust 100% sõltub. Mind see ahistab. Mulle tundub, et need, kes nö pettuvad oma lastes, pettuvadki pigem enda ettekujutuses oma lapsest. Ei olegi selline nagu mina tahtsin! Kui võtta last kui teist inimest on väiksem võimalus temas pettuda kui last omaenda kätetööna võttes.
Meil pidi ju kõik nii ilusti välja kukkuma aga näed - sina oled sihuke vastik jonnipunn, sulle meeldivad koledad riided ja kole muusika ning sõbrad on sul ka kõik halvad! Ajad veel meie abielugi lõhki!
Võib-olla on kogu asi geenides ja vastikutel inimestel ongi lihtsalt vastikud lapsed. Vanemate patud nuheldakse laste kaela, kus need omakorda vanemate silma riivavad.
Loodetavasti on need lapsi oma elu suurimaks veaks nimetajad vähemalt nii targad, et suudavad seda oma laste eest varjata. Kuigi ilmselt mitte. Ma tahaks tegelikult teada, mida vinget need inimesed oleks oma eluga muul juhul ette võtnud? Kirjutanud raamatu, teinud kõrgelennulist karjääri, rännanud pool maailma läbi, avastanud universumi saladused? Kahtlustan, et enamik mitte. Nad oleks samamoodi vingunud, et molutasid oma elu maha ja vanaduspõlves pole kedagi, kes nende eest hoolitseks. Elus on liiga palju valikuid, et teada, kuidas teisiti valides läinud oleks, seepärast on mõttekam oma valikutega rahul olla. Eriti kui valisid ka teiste eest - lapsed ju ise ilma sündida ei otsustanud (väitku mõned, mida tahavad).

Kallis kauge informatsioon

Läks sõbraga jutt ühe ühise tuttava peale, kes mõni aeg tagasi meie seast lahkus. Jutu käigus mõistsin, et sõber seda ei teagi. Imestas, et kuidas mina seda tean. No ma loen lehest surmakuulutusi.
Koolikokkutulekuga paar aastat tagasi oli sama asi. Mõni pahandas, et temale pole keegi öelnud ja tema ei teagi, et selline asi tulemas. No lehes oli ju kuulutus.
Paberlehti paljud ei telli - mis tast tellida, internetis ju ka üleval. Surma- ja muid kuulutusi näed ei ole. Minu arvates on neti- ja paberlehe vahel ikka vaks vahet. Tähtsamad uudised seal küll on, kuid pikki arvamuslugusid on mu meelest ikka palju mugavam paberilt lugeda, lisaks on need netis sageli ka tasulised. Netilehes on suurem rõhk kergel meelelahutusel - uudised Nõia-Intsust ja sellest, kuidas mehe jaoks targem välja paista nõuavad tähelepanu. Mõni ehk ei teagi, et paberlehes neid rubriike sellises mahus ei kohta. Sageli aga netist lehelugemise all just sellist kollast/roosat infot mõeldaksegi.
Teiselt poolt räägitakse kui kole asi on infosõltuvus. Infomüra tuleb ustest ja akendest - parem mine metsa elama ja lülita kõik moodsad kanalid välja. Mina end infost ohustatuna küll ei tunne, pigem tunnen end halvasti kui infosulus olen. Suvilast tulles loen ka vahepeal ilmunud ajalehed üle. Internet on kolkaski kaasas. Blogide uuendusi ja Facebooki jälgin oma nutitelefonist. Mõne meelest haige inimene kindlasti.
Minu meelest on halvem internetist vaid Buduaari ja Perekooli lugeda ning õndsalt ohata, et "mina küll neist maailma asjust miskit ei tea, vaata ainult lapsega koos multikaid!".
Samamoodi olen tähele pannud, et eksisteerib mitu erinevat infovälja ja enamasti peavad mingis infoväljas olijad ka teisi iseenesestmõistetavalt selles kodus olevaks. "Sa eile Reporterit vaatasid?" Ja nii iga kord kuigi teine vastab alati, et ei, ta ei vaata telekat. Blogijad ehk ei eelda, et oma kildkonnast väljaspool seisjad nende maailmas kodus oleksid, telekavaatamine peaks aga nagu iga normaalse inimese kohustus olema. Ja mitte igasugune telekavaatamine - peamiselt tunduvad kohustuslikud lisaks Reporterile veel ka igasugu kodumaised seriaalid ja staaride valimised. Keskmise inimese jaoks on pigem see oluline informatsioon kui see, mida saab lugeda mõnest paberlehest.
96% Eesti lastest vaatab regulaarselt telekat. Enamik neist lisaks lastesaadetele ka seda, mida vanemad parajasti vaatavad ning olgem ausad, keskmises Eesti peres mängib telekas kogu aeg. Mida muud on kodus teha? Kodutööde taustaks sobib telekas hästi, lugeda suur osa inimesi ei armasta (kuigi mõned (mehed) suudavad ka lugemise ja telekavaatamise edukalt ühendada) ja arvuti taga istumine on ju ometi paha. Miks on arvuti halvem kui telekas? Füüsiliselt ei hoia vormis kumbki, kuid samas kui telekas on enamasti passiivne meelelahutus (isegi 100 taevakanalit on köömes võrreldes interneti võimalustega), siis internetis saad vaadatava ise valida ja soovi korral ka loomisprotsessis kaasa lüüa. Seda viimast pidi tegema Eestis alla 5% arvutikasutajatest! Enamik inimesi arvutis mängib. Ehk ei ole asi arvutis vaid pigem inimeses?

Klassijuss tegi fesarisse konto!

Tegigi. Aga aja möödudes olukord muutub ja "klassijussist" saab mingil hetkel täiesti tavaline inimene, keda kohates pigem rõõmsast äratundmisest naeratad kui silmi pööritades kihistama kukud. Ok, juba keskkooliski oli klassijuhataja täiesti aktsepteeritav inimene (ilmselt sõltus see ka inimesest, meie oma juhtus olema pubekaid mõistev) aga põhikooli oma oli tollal ikka mingi arusaamatu tädi. No nagu vanemadki olid olemas üksnes selleks, et su elu põrguks muuta.
Meenub, et kord kutsus klassijuhataja kõik meie klassi tüdrukud enda juurde ja pidas meile loengu sellest, kuidas noor inimene on meigitagi ilus ja kool pole üldse koht, kus möksituna ringi käia. Nagu ei ole, eks! Pööritasime silmi ja ilmusime järgmisel päeval kooli oma parimates sõjamaalingutes. Õpetaja saatis meid pikema jututa WC-sse "ennast korda tegema". WC-s ei olnud elektrit, tulime tagasi ja teatasime, et pesta ei saa. Õpetaja, meie jultumusest ilmselt üsna tüdinud, kähvas, et mingu me ja otsigu elektrit siis. Läksimegi, koju. Vabanduseks ütlesime, et õpetaja käskis ju meil elektrit otsida ja kodus seda teatavasti leidus. Kanged mutid olime. Praegu vaatad ise samamoodi mõnd 13-aastast tibi ja mõtled, et kas peab ennast nii koledaks tegema kui meikida ei oska. Ilmselt tundis meie õpetaja sama ja tahtis vaid head. Loomulikult olime meie targemad.
Praegu enam klassijuhataja sellise tänitava vanainimesena ei tundu. Täitsa normaalne inimene, ilmselt oleks meil omavahel rääkida küll. Võiksime ilmselt koos oma lolluste üle naerdagi. Vanusevahe ei ole ju aastatega vähenenud aga mingi vahe on vähenenud küll. Kui isegi püüda väita, et mina küll täiskasvanuks ei saa, siis mingis osas ikka olen vist saanud ka. Iga õpetajaga muidugi nii ei juhtu. Mõni on ilmselt tõesti selline vastik ja ebaõiglane türann, et ka täiskasvanuna lähed teisele poole teed kui ta vastu tuleb. Iseasi, kas sellist õpetajat saab väga täiskasvanuks pidada. Minu teele ühtegi niisugust õnneks ei sattunud. No "napakaid" muidugi oli aga praeguseks ajavad nende teod pigem naerma kui tekitavad viha.
Ise ma õpetajaks iialgi ei läheks. Peavad ikka närvid olema, et klassitäie puberteetidega hakkama saada. Ma ei kujuta raskemat tööd ettegi. Kui aga autoriteedi saavutamisega vaeva nägema ei pea, on laste õpetamine ja suunamine kindlasti üks nauditavamaid ülesandeid.

Minu pidu

Avastasin õudusega, et ühe teatud tähtpäevani on jäänud vähem kui kaks kuud. Kunagi oli rate.ee's küsitlus, et mis tähtpäev teile enim meeldib. Mina vastasin jaanipäev aga enamik pakkus enda sünnipäeva. Minul enda sünnipäevaga mingeid erilisi mälestusi ei ole. Olid sellised väikeste tüdrukute peod missivalimiste, mälumängude, kookide ja võileibadega. Siis saabus aga aeg, mil kedagi külla ei saanud kutsuda, sest kodus oli permanentne remont. Või oli aed kole. See aeg sattus olema samal ajal kui minul tekkis unistus ühest toredast peost, kuhu saaks kutsuda palju rahvast sh kenasid klassivendi. Ühel tüdrukul meie klassist olid vanemad tihti ära ja tema korraldas selliseid koosviibimisi - need olid muuseas täiesti ontlikud, keegi purjus küll ei olnud, alkoholi ka justkui ei mäleta, vähemalt tüdrukud seda küll ei tarbinud ja kõige dekadentlikumaks teoks oli tikumäng. Võib-olla on isegi hea, et minul sellise peo unistus iialgi ei täitunud - mõelda vaid kui keegi polekski kohale ilmunud nagu tavaliselt nohikute lugudes? Ma ei oleks seda üle elanud. Ema ütles alati, et kui suureks saan, siis korraldan oma peo. Sain suureks, aga peod muutusid väiksemaks - olid sellised pubides korraldatud istumised, pärast mindi kuhugi klubisse jalga keerutama. Ei midagi meeldejäävat. Kõik sõbrad on kuhugi laiali valgunud ja kui ma nüüd saadaks kõigile inimestele kutse, et tulge suvilasse mu juubelile, siis ilmselt annaks positiivse vastuse umbes 5%. Igal ühel ju oma elu ja tegemised ning kuna ma ei ole mingi sünnipäevade korraldaja kunagi olnud, siis pole ka mingit traditsiooni, et "augustis Marca sünnal näeme". Kusjuures ma tean inimest, kelle sünnipäevad on igaaastane traditsioon, millega arvestades lausa puhkusi planeeritakse.
Lisaks unistusele korralikust sünnipäevapeost oli mul üks unistus veel. Või õigemini oli see üks verstapost minu etteplaneeritud eluloos. Korralikud tüdrukud lõpetavad ülikooli ja seejärel abielluvad. Seda otse loomulikult enne 30ndat eluaastat. Ma ei usu, et ma olin ainuke, kel selline arusaam asjadest oli. Vaadates kui paljud minuealised veel vallalised on, peaks see teistelegi paras šokk olema. Meie emad olid ju kõik abielus, keegi ei elanud niisama koos. Mis meil siis viga on, et meid ei taheta? ("Litsid olete kõik!" vastas tüüpiline netikommentaator) Pulmad on kallid ja meie jumal on raha. Ma ei teagi, kas ma tahaks suurt pulma. Suure pulmaga on sama asi, mis sünnipäevagagi, et kes need sinna tuleksid? Aga unistustes on ju pulm ikka suur - pika laua ja kõikide sugulastega. Selline nagu vanadelt fotodelt näha on olnud. Ainus asi, mis mind pulmade juures heidutanud on, on vanad pulmakombed. Lapsena nägin pilti, kus mu sugulane lõikab leiba, leib vastu rindu. Mu vanaema lõikas ka nii. See oli õudne, kartsin, et kui seda selgeks ei õpi, siis mehele ei saa. Õnneks on tänapäeva leivad enamasti viilutatud. Aga mehele ikka ei saa.

Üks tont käib ringi mööda Eestimaad

Istusime eile oma umbses kontoris ja uimerdasime nagu tavaliselt kui sisse astus üks särtsakas preili. Ta oli jõudnud oma sissejuhatuse juba maha vuristada ning viimane, mida peale klappide peast krabamist kuulsime oli see, et ta nõudis meie firma nime ja kontaktandmeid. "Aga miks?" Alustas siis uuesti, et tema olevat Eesti Fonogrammitootjate Ühingust ja meie kontor olevat avalik ruum, kus muusika kuulamise eest võib kenakese kopika taskusse pista. Ütlesime siis, et ei ole midagi avalik ruum, meil ei käi siin kedagi. Tema kohe vastu, et tema sai ju sisse! No sai jah, me pole veel selle peale mõelnud, et ennast töö ajal kontorisse lukustada. L. nähvas, et aga kes teid kutsus. Mina üritasin viisakamat joont hoida ja seletasin, et meil on selline virtuaalne töö, et Eestis meil kliente ei ole ja seega ei külasta ka keegi meie kontorit. Tundus, et pigem L.-i nähvamise kui minu seletuse peale ütles siis preili teatava tooniga hääles, "et no andke andeks siis!" ja pühkis minema.
Et nagu nii käibki see asi või? Üks õudne töökoht lisandus mu nimekirja tolmuimejamüüjate ja karvatekkide esitluste korraldajate juurde. Hiljem teine kolleeg märkis, et olevat jah hiljuti sellisele tööle inimesi otsitud.
Mina muide maksan oma kuulatava muusika eest. Last.fm-i subscriber olen. Kuigi peab möönma, et peale tasuliseks minekut on sealne muusikavalik kesisemaks muutunud.
Tegelikult mängib meil kontoris raadio ka. Aga vaidle sa nende kontrollidega, et kui sul on klapid peas, siis sa raadiot ei kuule ja tegelikult kuulab seda kolleeg oma tarbeks. Aga vetsu või kohvi järele minnes ju võtad klapid peast? Või see ei ole "avalik esitamine"? Loogilisem oleks kui maksu nõutaks neilt, kes muusikat nö meelelahutuseks oma klientidele lasevad - poed, pangad (kas pangas kõlab muusika? vist mitte - hoiavad kokku, raisad), ilusalongid. Samas parem karta kui kahetseda.
Igatahes olete hoiatatud selliste südikate inimeste külastuste osas.

Ilunurk kah vahelduseks.
Ostsin endale välismaalt (loomulikult šoppan ainult Milanos, Londonis ja Pariisis, sest Eestist pole ju mitte midagi osta) ilusad sukkpüksid (need, mis pildil). Paki peal oli veel kiri, et new improved quality - sai korra jalga pandud ja kohe jäi käekett külge kinni ning auk tuli sisse. L. pärast targutas, et ilusaid asju ei tohtivatki kunagi selga/jalga panna vaid neid tuleb lihtsalt endaga kaasas kanda, soovitavalt koos hinnasildiga. Igatahes eile avastasin, et antud lahedate sukkade/sukkpükste/retuuside jms pood tegutseb ka internetis ja hind sealt tellides on pea täpselt sama, millega ma need ka poest ostsin. Poe aadress on siin ning seal on päris ilusaid asju.
Kvaliteediga on nagu on aga juba ema ütles mulle, et minu seljas on iga asi nagu koeral vorst kaelas, nii et võib-olla on kõik minu süü.

"Päris koopia"

Pidin kirjutama filmist, mida vaatamas käisin - "Päris koopia". Tean, et ma ei ole filminduses üldse kodus ja seega oleks ilmselt patt midagi targutada üritada kui on juba kirjutatud sellised kõikehõlmavad arvustused nagu näiteks Sirbi oma. Tegelikult oleks selle filmi puhul targem enne film ära vaadata ja seejärel arvustusi lugeda, sest lahkamine ei jäta enam eriti võimalust enda tõlgendustele.
Keda aga lihtinimese arvamus huvitab siis hea film oli. Juhul kui sulle istuvad filmid, kus actionit eriti ei ole ning keskendutakse sõnadele, loodusvaadetele ja suurtele plaanidele. "Nad peaksid kõik filmid Itaalias tegema!" olid mu esimesed sõnad kinost väljudes. Film keskendub mehe ja naise suhetele, seda siis just sügavamas, teineteisemõistmise mõttes. On see üldse võimalik? Vahepeal saab ennast kõrvalt näha ja avastada, et see mida filmis kujutatakse 15-aastase abielu tagajärjena võib ka palju varem pärale jõuda. Kinost tulles oli tunne, et sain vist millestki valesti aru aga hiljem arvamusi lugedes tuli välja, et see oligi ilmselt taotluslik - mis oli päris, mis koopia? Harjunud ju arusaamaga, et tõdesid on üks mitte mitu, kuigi see on ilmselgelt vale. Selles filmis ei jutustata sulle üht konkreetset lugu vaid lugu sünnib enamjaolt su enda peas sõltuvalt su enda kogemustest. Eks me ole ju kõik koopiad üldistest naiste- ja meeste stereotüüpidest. Samamoodi on kõik meievahelised suhtedki mingites üldjoontes sarnased. Mitte aga ühesugused nagu üritavad väita naisteajakirjad ja muu selline suhteabikirjandus. Filmis kohtumegi Naise ja Mehega, kelle tausta ja loo saame ise välja mõelda. Tavaliselt filmides ju sellist luksust ei lubata - kõik on kandikul ette kantud.
Naispeaosatäitja Juliette Binoche sai oma rolli eest 2010. aasta Cannes´i filmifestivalil parima näitlejanna auhinna. Tema osatäitmine on tõesti huvitav. Ta justkui ei näitle, ta on. Ja seda korraga nii mitmel erineval moel - kord tundub ta lausa vastik, siis armastusväärne, seejärel naeruväärne, tema välimus muutub filmi jooksul ärritavast kaunini. Mees on ses osas üsna staatiline. Vaid korra plahvatab ja ka siis naise jaoks mõttetus kohas. Muidu on kogu aeg selline eemalolev mühakas nagu üks mees olema peab.
Kas lihtsam on olla sellel, kes üritab igat asja lahti mõtestada või sellel, kes näiliselt midagi endasse võtmata stoilise rahuga kulgeb? Ilmselt mitte kummalgi kui nad kokku satuvad. Miks me ikkagi oleme kahesoolised*? Selleks, et igav ei hakkaks?

Ahjaa, guugeldades selgus, et "Päris koopiat" oli näidatud Tallinnas ka Beebikino raames. Hmmm...ei kujuta hästi ette. Üsna jälgimist nõudev film. Või on jälle minu eelarvamus Beebikinos käijatest kui sellistest, kes tingimata "Printsessi päevikuid" vaadata tahaksid.

*Lugesin, vist "Imelisest Teadusest", et otsest bioloogilist seletust sellele polegi. On väidetud, et bioloogilise mitmekesisuse tõttu, mis tagab tugevamate selektsiooni ja seeläbi liigi püsimajäämise. Selle vastu räägib aga see, et ka ühesoolised liigid on läbi ajaloo püsinud. Kahesoolistel läheb ju kõva aur paarilise otsimisele ja kui see ei õnnestu ongi geenide edasikandumisel kriips peal. Pigem miinus?

Mida vanem eit, seda roosam kleit

Mu vanaema tavatses nõnda öelda kui talle mõnd heledamat riideeset soovitada püüdsime. Ei sobivat kohe üldse mitte. Tollal oli ta umbes 60-aastane. Ema siis seletas, et Soome pensionärid käivad kõik roosades ja valgetes hilpudes ringi, mille peale vanaema vaid põlglikult muigas.
Eks kõik on näinud neid "tagant gümnaasium, eest muuseum"-tädisid. Mõni ütleb, et ei osata väärikalt vananeda, teine imestab miks ei või hingelt noor ka väliselt nooruslikkust rõhutada. Tädisid on muidugi igasuguseid. Saagimi Anu on ka lühikestes pükstes kena vaadata, Eve Kivi vanuses oleks lühikesed püksid juba veidi kohatud, samas ei saa öelda, et Eve mutilikult ringi käiks. Eks ta ole maitse asi ka - mõni võib ju öelda, et Saagimi Anu pole üldse hea vaadata aga ma usun, et kui asja objektiivselt vaadata näeb Anu* kadetsejate kiuste siiski oma vanuse kohta ülihea välja. Tema muud omadused võivad küll olla maitse asi.
Igatahes, edasi pükste poole. Oli eile plaan kinno väärtfilmi vaatama minna. Filmist endast kunagi hiljem ehk aga enne filmi jäi paar tundi vaba aega. Mida muud siin "kaksnurgas" (Tallinnas oli kunagi "kolmnurk" - Viru, Kaubamaja, Stockmann, meil siis ilmselt siin "kaksnurk") teha kui šopata. Isa kunagi ütles, et mul on aeg endale oma stiil otsida - siis kui Tähtsasse Asutusse tööle läksin ja eks ma vahel püüan seda joont hoida ka, et ostame vaid riideid, mille ema heaks kiidaks aga libastumisi tuleb ikka ette. Läksin Terranovasse, sest õhukesed t-särgid olid ootamatult otsa saanud. Peale kahe, kergelt kahemõttelise prindiga särgi omastamist tuli mõte, et särkide alla oleks ka midagi vaja. Mis oleks kuuma ilmaga parem kui paar lühikesi pükse. Võtsin, proovisin, oli täitsa ok, keerasin end siis peegli ees ümber ja...TSELLULIIT! Jõllitasin veidi lummatult ja mõtlesin, et that's it, see ongi nüüd käes - aeg, mil põlvest kõrgemal lõppevad seelikud ja püksid vulgaarseks muutuvad. Vihaga tahtsin püksid tagasi viia aga siis tuli trots ja ostsin need ikkagi ära. Äkki ikka peegel valetas? Sõbranna kiitis pärast veel takka, et proovikabiinide peeglid valetavadki.
Mitu korda olen ma mõnd "eakohatult" riietuvat tädi vaadates sosistanud, et "palun öelge mulle kui ma ka siukseks muutun!" Kas ma nüüd muutungi? Kui raske on inimesel tegelikult aru saada, et välimus siiski aja jooksul muutub ja riided, mis varem sobisid, ei lähe enam mitte? Mõni vaatab seda muidugi kalendrist ja kui 25 kukub, hakkabki riides käima nagu tädi. Hea ja turvaline.

*Keelenalja kah. Avastasime eile sellise toreda lause nagu "Anus on midagi naljakat" ja naersime selle üle kõhud kõveras. Vaata ka: "Kõikjal sügavad hanged" või "Sealt sai ta ka lauluhääle".

Kõhuhäire korral varjuda kooli sööklasse!

Selline silt seisis kunagi minu koolis laulmisklassi uksel. Algselt muidugi ilma esimese k-täheta. Sööklasse tuli varjuda seetõttu, et see asus maja keldrikorrusel.
Sõjahirmu postitusi on paljud kirjutanud, viimati jäi silma Punase Hanrahani tuumapommi oma. Mina kui temast hilisema väljalaskeaastaga isend jäin õnneks igasugu tuumaõppustest ilma, kuid sõjahirm ei olnud võõras minulegi. Minu sünniks oli sõjast juba oma 30 aastat möödas aga tollases meedias figureeris sõda igapäevaselt. Ja kui ma mõtlen meediat, siis ikka tollasele minule eakohast: lastefilmid, multikad, ajakirjad. Meenub üks väga jube multifilm sellest, kuidas väike tüdruk mängib sõjas purustatud koolimajas oma mänguasjadega kooli ning järsku kuuleb kauguses tankimüra, ta jookseb välja vaatams, lootes, et tema suur vend tuleb koos Punaarmeega aga tankide lähemale jõudes paistavad nende külgedelt haakristid ning tank suunab oma toru tüdruku poole. Edasi ma ei mäleta, mis sai ja loodan siiralt, et see multikas ikka nii õudne ei olnud vaid tegemist oli lapse fantaasia edasiarendusega. Teine kolepilt seoses sõjaga on pärit mingist välismaisest (Idabloki omast ikka siis) ajakirjast, mida vanaema mulle iga nädal putkast tõi, sest seal olid toredad meisterdamisleheküljed. Muu hulgas oli seal ka pilt, kuidas tank sõidab sõdurite poole, kes end kaevikus varjavad. Mõtlesin tihti, mis tunne see oleks kui tank otse minu poole tuleks.
Sõjahirmud lõid minu jaoks uuesti lõkkele seoses Augustiputšiga. Mäletan, kuidas küsisin vanaemalt, millal mu sünnipäeva peetakse ja sain vastuseks, et "kui siis juba sõda pole". Jällegi kahtlustan, et ehk mu mälu petab ega usu, et vanaema last nõnda hirmutanud oleks. Suuremad lapsed hirmutasid väiksemaid küll, et öösiti kui me magame, sõidavad juba tankid mööda meie tänavat ning jagasid õpetussõnu sellest, mida siis teha kui tanki või vene sõdureid näha on. Peamiseks soovituseks oli siis joosta ("Lollakas, sai ei saa tanki eest ära joosta, tank laseb kahurist kuuli ja saad ikkagi surma!") ja sõduritele silma vaatamist vältida (analoogia kurja koeraga ilmselt).
Igatahes olid tollal absoluutselt kõik lapsed veendunud, et kõik venelased on halvad. Meie tänaval ei elanud ühtegi venelast ka ja kõik kokkupuuted "vene poistega" olid olnud negatiivsed. Kõik lapsed kartsid venelasi. Kust see hirm tuli? Eks ilmselt ikka vanemate käest. Kui ühest rahvast on teisel nii palju halba sündinud, siis vaevalt, et see hirm kiire kaduma on. Muidugi saan ma nüüd aru, et kõik venelased ei ole pätid ja vargad või tiblad ja kommunistid, samas saan ka aru, kust tuleb see arvamus, et venelane kui rahvus on juba iseenesest halb. See arvamus ei muutu iialgi enne kui ei kao ära teiselt poolt arvamused stiilis "okupatsiooni ei ole olnud" või lippude ja loosungitega lehvitavad noored (ehk siis ilmselt minuvanused ja nooremadki, kellel mingit kokkupuudet Nõukogude Liiduga enam ei olegi) nagu näiteks need vene jalkafännid (peaks vist jutumärke kasutama?), kes lehvitasid Eestis käies loosungit sellest, et "peremehed on tagasi".
Relvadega sõdureid nähes tabab mind siiamaani ebamugavustunne ning püüan neile mitte silma vaadata. Hirm geenides?

Ebasoovitav kirjandus

Avastasin raamatukogust avariiulilt Sofi Oksaneni "Puhastuse" ja enne kui sääsed mu hulluks ajada jõudsid (ei ole nad mitte ainult Lõuna-Eesti nuhtlus nagu mõned väidavad), sain paar esimest peatükki loetud. Eks ma olin "Puhastust" lugeda plaaninud küll, kuid ei viitsinud end sellesse ilmatupikka laenutusjärjekorda panna, nüüd siis ilmselt on see kõigil teistel läbi loetud. Teiseks teadsin, et tegemist ei ole mitte meeldiva lugemisega. Paar loetud peatükki kinnitasid mulle mu eelarvamust - ei, ei raamat ei ole halb, just vastupidi - juba esimestest ridadest on tunda, et kirjanik on osanud väga hästi edasi anda inimese halvimaid jooni, komplekse, hirme. Tean päris mitut inimest, kes arvavad nagu meie presidendiprouagi, et selliseid raamatuid ei tohiks üldse lugeda - milleks end traumeerida? Oli mis oli, milleks minevikus sorkida ja haavu lahti kiskuda? Unustame parem ära! Lihtsam ilmselt oleks, aga mind ajendab ikkagi tagant "haiglane uudishimu" (nagu unustada soovitajad sageli märgivad) ja soov mõista, lahti mõtestada, mingeid seoseid luua. Eks ma ise olen enam-vähem samal arvamusel õudusfilmide fännidest - milleks igasugu jälkusi vahtida? Eks ma õudukate puhul eeldan muidugi, et inimesed vaatavad neid lihtsalt "meelelahutuseks", igasugu tõestisündinud lugude (türannide elulood, sõjakoledused, kuriteod jne) vaatamine/lugemine oleks justkui "kõrgem" - sisaldades endas mõista püüdmist. Sellest, et mõista püüdmist kõrvutatakse väga sagedasti õigustamisega olen ka kirjutanud. Jään ikkagi enda juurde, et vaenlast tundma õppides on lihtsam teda ära tunda ja talle vastu astuda. Rõvedus rõveduse pärast on teine asi. Aga lapsepõlvest mäletan küll "suurte ja tarkade" inimeste imestamisi näiteks selle üle, et lugesin läbi Remarque´i "Läänerindel muutusteta" - olevat ju nii kole raamat, miks ma seesugust asja loen, lugegu ma parem mõnda ilusat (no ja kui just draamat vaja, siis traagilist) armastuslugu. "Remarque´il on ju peale nende koledate sõja- ja vangilaagriraamatute ka ilusamaid teoseid!" Võib-olla tõesti mõnda inimest traumeerivad "koledad raamatud" liigselt (samas ma ise olen ka vägagi nõrganärviline) aga pigem kumab mulle läbi soov noort inimest "säästa". Võib-olla ma oleksin õnnelikum - rõõmsalt sinisilmne kui oleksin kõik "keelatud" raamatud lugemata jätnud?
Kui palju üdini positiivseid raamatuid on maailmakirjanduse suurteoste hulgas? "Väike Prints" ehk? Kuigi mulle tundus see lapsena lugedes (absoluutselt sobimatu iga selle kohustusliku kirjanduse jaoks) vägagi masendav ja kurb raamat olevat.

See on mingi pedede muusika!

Ilmselt seoses sellenädalase OMA Fesitvaliga on gay-teema taas eetris. Jälle imelik kokkusattumus, sest tegelikult minu mõtted gay-muusika teemal ei olnud algselt üldse sellega seotud. Mina sattusin neile radadele seetõttu, et kuulates rriot grrl-ide muusikat, jõuab varem või hiljem välja sellise muusikastiilini (tegelikult on see siiski vist pigem üldnimetus, mis koondab enda alla erinevaid stiile pungist elektroni) nagu queercore. Pedede muusika, noh. Ausalt öeldes läheb mulle selle nimetaja alt peale pigem siiski tüdrukute tehtu, meeste oma on enamasti liiga gay :) Millegipärast teevad lesbitüdrukud pigem normaalset punki, gaymehed sageli aga kahtlase väärtusega elektro-diskot. Eks asi ole suuresti minu maitses ka ilmselt. Tüdrukud võitlevad kurja häälega karjudes naiste õiguste eest, poisid keksivad niisama lillekestega. Vaid muusikaliselt lähenedes tundub naiste quuercore olevat pigem poliitiline asi - muusikast olulisem on sõnum. Võtke või bändide nimed - üks, mis silma jäi oli näiteks Phallus Über Alles. Meeste muusika on selline keskmine gay-stereotüüp: Angeli klubi ja gayparaad. Loomulikult teevad gayd muud muusikat ka kui ainult quuercore alla mahub. No näiteks Judas Priesti laulja on ju ka homoseksuaalne kuigi enamasti eeldatakse, et heavymehed on kõik hirmsad machod. Kuigi jah, ilmselgelt on ta erand. Millegipärast on Rob Halford minu jaoks kõvasti rohkem macho kui Freddy Mercury, kuigi ka tema tegi rockmuusikat.
Kui oled homoseksuaalne ja aktsepteeritud muusik, siis ei kipu eriti keegi munadega loopima. Tavaline alternatiivne quuercore punt peab ilmselt palju rohkem selle võimalusega arvestama. Neil on muidugi enamasti sõnum ka, sõnumiga muusikul on jälle raskem ülemaailmset kuulsust saavutada. Oleneb sõnumist muidugi: rahu maailmas vs naistevastase vägivalla avalikustamine.
Lady Gaga pidavat kah lesbi olema. Tema uut plaati arvustati lausa Postimehes, kus peavoolu muusikat üldiselt harva mainitakse (arvustuste küljel siis) ning sai seal maksimumpunktid. Tõesti hea plaat on. Lady Gaga on suutnud lõpuks ometi oma ekstravagantsuse ka enda muusikasse üle kanda - nii öeldakse lehes ja ma noogutan kaasa. Sõnumit just eriti ei ole aga tantsida saab (meie klubides küll vaevalt seda eriti mängitakse, siin läheb peale pigem Koit Toome ja rumeenia disko).

Just kuulasin laulu nimega Heterosexism Sucks And So Do You. Ei tundnudki end puudutatuna, kuigi puhas homopropaganda ju. Ilmselgelt ei hooli ma meie rahvuse püsimajäämisest piisavalt.

Kaotatud kott õllega

On jah. Reedel sai piknikult tulles kaasa võetud kilekott kolme Rocki õllega, võib-olla oli seal miskit muud veel, ei mäleta. Kott ise üsna haruldane - punane kilekott Vilniuse lennujaama kirjadega. Kaotatud kas Pauluse surnuaia väravas või meie maja koridoris, ülejäänud kohad ebatõenäolisemad. Surnuaia väravas tõstsime nimelt lapsekäru trepist üles ja võis olla, et kott sai korraks maha pandud.
Ausõna, me ei ole alkohoolikutest lapsevanemad nagu mulje jääda võib. Asjade kaotamine on mul lihtsalt veres. Või juba geenides - vanavanaema kaotas mitu vihmavarju bussi ja vanaema pidi tihti turuhoonest tulles tagasi minema, sest mõni produkt oli letile jäänud (milline viitsimine mõeldes, et enamasti oli kaotatud asi ammu läinud ja linna minemiseks kasutati liinibussi). Ma ise näen pidevalt asjade kaotamise teemalisi unuenägusid - enamasti kaotan oma jalanõud ja pean paljajalu neid mööda linna taga ajama. Kõige hullem kaotamise juhtum, mille tulemusena kaotasin ilmselt mitu head närvirakku oli siis kui olin enam-vähem esimest päeva Tähtsas Riigiasutuses tööl ning mulle anti kurssi viimiseks kaasa Tähtsa Dokumendi Originaal. Läksin Viru Keskusse automaadist raha välja võtma, panin mapi Tähtsa Dokumendiga automaadi peale ja loomulikult unustasin ta sinna, ise hakkasin sammuma bussijaama poole. Umbes Stockmanni juures tuli meelde. Mõnus tunne oli. Käed-jalad võdisemas tormasin Virusse tagasi - kedagi mu dokumendimapp vahepeal huvitanud ei olnud. Kui oleks olnud? Tööle poleks ma vist julgenud enam tagasi minna, samas neil olid mu kontaktid olemas. Dokumendil oli ministri allkiri all ja ilmselt oleks sealt mingeid "riigisaladusi" saanud välja lugeda küll, mõned õrnad teemad olid sees - kuigi ma täpselt ei tea, mis asi see "riigisaladus" on. Süüdi oleks jäänud ilmselt mu ülemus, kes mulle originaali usaldas. Ehk poleks midagi juhtunud - dokumendi koopia oleks ju sama infot sisaldanud ja kui originaal mulle juba koju viimiseks usaldati, siis ilmselt ei olnud see nii tähtis asi. Ministri allkiri paberil ajab muidugi inimese endast välja. Kuidas nad minusugust üldse usaldada said? Ma olin 23-aastane, esimest korda suures linnas ja täiesti kogenematu. Kuidas mind üldse tööle võeti? Kuidas ma nad ära petsin? Müstika!

Klassikokkutulek

Eile lõunal käies märkasin kohvikus istumas ühte laudkonda vanemaid daame. Nii umbes 70-aastaseid (Reet Linna sai just 67 - ma ei suuda seda uskuda!). Jutust tuli välja, et tegemist oli klassikokkutulekuga või pigem lennukokkutulekuga, mingist vanusest alates pannakse kõik paralleelid ühte patta, märkasin seda ka meie kooli kokkutulekul. Enamasti räägiti sellest, kes kuna suri ja millesse ("Oi, tal olid KÕIK haigused!"). Kuna ka meie lennust on paar tükki juba hukka jõudnud saada, siis see teema on üheks ühendavaks lüliks vist kõigi kokkutulekute puhul. Meil ealiste iseärasuste tõttu oli veel see ka, kes lapse saanud.
Järsku ütles üks proua teisele: "Vaata! Vaata mu käsi! Kui kortsulised!"
Inimesed vananevad endale märkamatult - meenutatakse kooliaega ja samas avastatakse, et ollakse vahepeal täitsa kortsu läinud. Huvitav oli vaadata just seda aspekti, et inimestest kumab igas vanuses välja seda, et tegelikult nad ei muutu, ainus muutus ongi see, et tekivad kortsud, tulevad haigused ja hambad kukuvad välja. Ja endal jääb üle vaid imestada.
Ema väitis kunagi ka seda, et kui nö aktiivse elamise periood läbi saab, muutuvad igasugu kokkutulekud palju populaarsemaks - inimesed tunnevad rohkem seda põlvkonnavaimu, mis neid ühendab. Või siis inimeste vähenemise tõttu püütakse kinni hoida neist, kes veel alles jäänud on. Meie esimene klassikokkutulek pandi ka paika klassivenna matusel.
On ka seda öeldud, et klassikaaslastega satume kokku juhuslikult - nad on juhuslikud inimesed, kes meie eluteele satuvad ega pruugi meiega kuidagi sobida. Äärmuslikemate juhtumite puhul võibki nii olla, kuid tavaliselt saavad neist juhuslikest inimestest meile ühed olulisemad, sest just nendega veedame koos oma kõige olulisemad kujunemisaastad. Minule oli küll ehmatav see hetk kui keskkool läbi sai ja avastasin, et inimesi, keda olin viimased 3 aastat viis päeva nädalas näinud, ei pruugi ma enam kunagi näha või vähemalt mitte tihedamini kui kord viie aasta jooksul. Enamike puhul aga on taaskohtumine õnneks samasugune nagu Indigoaalane oma nostalgiateemalises postituses mainib - vahepealseid aastaid poleks nagu olnudki.
Ma õudselt tahaks, et mul oleks ka 70-aastaselt omad prouad alles, kellega koos minevikku meenutada.

Hea tähelepanek on veel see, et meie põlvkonna vanadussurmast saab ilmselt aimu nii, et surma võib eeldada kui keegi pole pikemat aega MSN-i ega Facebooki sisse loginud.

Sünnita mulle pärija!

Vaatasin allolevat videot 50 Cendilt (ei pea ennast piinama selle vaatamisega):

...ja silma jäi üks asi. Videos härra 50 siis kujutleb end ette elamas koos kellegi neiuga, kes aga reaalses elus mingi getoneegri naine on. Unelmates elavad 50 ja too neiu uhkes majas ning neil on kolmikud pojad (kas need lapsed on päriselt 50 enda omad? üsna temasarnased on...või on hoopis tegemist arvutitrikiga?), karmis reaalsuses aga on neiul oma mehega väike tütar. Kas ei löö mingit lampi põlema? Minu feministilambike süttis küll - et 50 on nii kõva mees, kes sigitab poegi, suisa kolmikuid, aga mingi madalam vend suudab vaid tütre valmis teha? Ma väga ei usu, et seal videos ei olnud kasvõi veidikenegi viidatud sellele, et poisid on ikka paremad. (Vähemalt on nad aru saanud, et lapse sugu sõltub mehest, mitte ei raiu naisel tütre sünnitamise pärast pead maha nagu kunagi tehti.)
Võib öelda, et minu ülemõtlemine on tingitud sellest, et mul endal on tütar. Mu vanavanaemal oli üks tütar - minu vanaema, minu vanaemal oli üks tütar - minu ema, minu emal on üks tütar - mina. Mu isal on üks tütar ning mõlemal isa vennal on kummalgi kaks tütart. Kui mulle ultrahelis öeldi, et ma ootan tütart, siis ma ütlesin, et teisiti see olla ei saakski. Muidugi oli mu mõtetes minu lapseks alati tüdruk, ei osanud teisiti ette kujutadagi.
Inimesed ütlevad, et eks emad tahavad ikka tütreid, isad poegi. Ma ei ütleks. Samas peetakse sageli poja saamist meilgi kuidagi paremaks. Mis mõttes "kinkisin mehele poja"? Ma hakkan oksele selliste avalduste peale! Mis krdi "pärija" sündimine - mida see poeg ühe keskmise mehe käest pärib - korteri paneelmajas ja viinavea? Ok, see oli kole üldistus, keskmine mees ei ole selline aga keskmine "poeg peaks ikka olema"-mees minu arust küll. Ühel mu tuttaval emal on veidi originaalsem suhtumine - tal on kolm poega ja tütart ta väidetavalt ei taha, sest nii saab tema üksinda perekonna "printsess" olla.