Paksu eide masendav suvi

Kõigepealt tahaks ahastada, et kas see siis ongi suvi või? Üks kuu suve on juba läbi ja mis siis, et alguses isegi oli ilusaid ilmu, siis meelde jääb ikkagi see pidev sadu viimastel nädalatel. Nüüd veel mingid uudised, et kogu juuli tuleb sügisehõnguline - no tule taevas appi! Meil on küll traditsiooniliselt puhkus augustis, aga ikkagi on masendav. Ei ole muidugi halba ilma, on väike rahakott, aga minu arvamus titega reisimisest on siiski üsna negatiivne.
Nädalavahetusel tegin tööd. Enda pealt vaadates ei saaks küll öelda, et 1,5 aastat kodus olles kaotad oma oskused ja kvalifikatsiooni - mul oli tunne, et jätkasin täpselt sealt, kust pooleli jätsin ja kõik tuli hetkega meelde. Korralikult kontorisse tööle ei saa ma küll kindlasti enne veel ühe aasta möödumist, kui siiski.
Presidendi vastuvõtu pildid sain kah kätte. Hoolimata sellest, et ma ise Presidendiga pilti teha ei saanud, olen ma nii mõnelgi pildil taustal jõllitamas (no ma ju ootasin oma järjekorda, enne kui täpselt nina all öeldi, et selleks korraks on pood kinni), nii et põhimõtteliselt on mul ka pilt Presidendiga olemas. Mina, salamõrtsuka pilgul, üle Presidendi õla irvitamas. Teisel pildil seisan Kunstimuuseumi taustal ja kuigi see on igati professionaalselt tehtud, on sellel pildil üks kole viga - nimelt ma näen välja PAKS!

"Kuuskend kilo kaaluda on ikka ilgelt nõme" laulis juba Kurjam. Tegelikult ma saan aru, et paksuks teeb üldpildi see, et mu käsi jätab mulje, justkui läheks keha käe taga veel edasi, ideaalis peaks käe ja keha vahelt taust paistma. Või siis tuleb kah dieediblogi pidama hakata. Või siis pigem "enne magamaminekut ei joo"-blogi. Tegelikult tunnen ma end normaalkaalus olevana siis, kui tegelikult olen alakaalus ja dieeti ma niikuinii pidada ei suuda, veel vähem õlut külmkappi jätta. Tagatipuks avastasin veel Vana Tallinn Summer Lime'i, millega saab ka võhik ja kokteiliinstrumentide mitteomaja keelt allaviivaid kokteile valmistada. Ja ema juba näpistas mind tähendusrikkalt kõhust. Issand kui meeldiv see naisterahva elu ikka on - kõik rõõmustavad kui sa paar kilo juurde oled võtnud! Muidu sa ju olidki "liiga" kõhn.

Presidendi vastuvõtul käidud

Nii, ma nüüd üldse ei tahaks vinguda, aga ilmselt tuleb see ülevaade veidi vingumismaiguline...
Igatahes, presidendi juures sai käidud. Sel aastal olid gümnaasiumi-kutseka lõpetajate ja kõrghariduse omandanute vastuvõtud lahku löödud ning tegelikult kutsuti vastuvõtule kõik kulla või kiitusega lõpetanud. Mu Võrumaal elav kursaõde sai oma kutse õhtul enne vastuvõttu kätte ja ilmselt juhtus nii ka mitmete teistega, sest kutsete kättesaamise aeg oli jutuks nii vastuvõtul meie ümber kui ka Internetis, kus mõni "nõrgem" kaebas, et sai kutse reageerimiseks liiga hilja kätte - ilmselt oli aga tegemist korraldajatele teada probleemiga, sest mu kursaõde sai oma kirjale vastuse veel vastuvõtu hommikul ehk siis moraal, et kunagi pole liiga hilja ja alati tasub reageerida.
Kuna kohalekutsutuid oli ilmselt rohkem kui eelmisel aastal, oli ka ürituse formaati võrreldes eelmise aastaga muudetud. Ehk siis kui varasemalt oli tegemist traditsioonilise vastuvõtuga - punane vaip, kätlemine ja igaühele lilleõis pihku, siis sel aastal...oli teistmoodi. Ilmselt siit tekkisidki käärid ootuste ja tegelikkuse vahel - no ma ikka mõtlesin, et ehk saab miskit mälestuseks. Peale presidendi ja õpilaste esindaja kõnesid algas...söömine. Ja samal ajal kõndis president mööda aeda ringi ning julgemad said temaga selfisid teha. Mitte, et ma julge ei oleks, aga mu ainsaks jäädvustusvahendiks oli mitte-nutitelefoni kaamera. Algul kõndis presidendiga kaasa ka ürituse ametlik fotograaf, kellelt sai siis enda ja presidendi jäädvustamist paluda. Samal ajal algas koolide kaupa pildistamine - ehk siis terve koolitäis lõpetanuid pluss president ja tema proua - pilt, kust ennast hiljem vaid ise üles leiad ning just meie nina all teatati, et rohkem eraviisilisi pilte ei saa, kuna on vaja see koolide pildistamine ära teha. Kuna vastuvõtu lõpuni oli veel aega, siis lootsime, et peale koolide pildistamist jätkab president oma ringkäiku, kuid kahjuks suundus ta hoopiski ära lossi. No mis siis ikka - lasime ühel noormehel endist telefoniga lossi taustal pilti teha. Pärast avastasime, et ametlik fotograaf tegi ka soovijaist ükshaaval fotosid ja seekord vedas - olime 2 viimast, kellele seda õnne jätkus, sest fotograafil oli vaja minna bändist koos presidendiga pilti tegema (ei tea, kas see õnnestus, sest selleks ajaks oli president juba jalga lasknud). Meist jäi maha rodu õnnetuid, kes kannatlikult sabas oodanud olid, millal neist pilt tehakse.
Ja kogu üritus oli alkoholivaba. Ma saan aru, et alkohol on väga paha ja keskkoolilõpetajate hulgas võib ehk olla ka alaealisi, aga kõrghariduse saanud on siiski enamasti vastutustundlikud täiskasvanud. Ahjaa, ka president toonitas (nagu ka TÜ rektor), et ilmselt on meist osa omal ajal nohikuteks peetud - nohikud ju ometi ei joo end purju! Ilmselt olen nn kultuuri ohver, aga mulle seostub pidulik üritus ikka klaasikese šampuse või veiniga, mitte kaljaga.
Kokkuvõttes jäi nii mulle kui ka kursaõele parem mulje TÜ rektori vastuvõtust, presidendi oma jättis kuidagi kaootilise mulje. Aga hea, et käidud sai ikka, muidu oleks veel mõelnud, et millest kõik ilma jääda võis.

Jaanipäevast ja glamuurimaailmast

Varem oli Jaanipäev alati mu lemmikpüha, sest enamasti oli ikka soojemapoolne ilm ja süüa sai mu lemmikut lambašašlõkki. Enam ma lambaomajaid ei tunne, poešašlõkid on enamasti jõledad ja süüa peab kah ise tegema. Ehk siis allakäik. Sel aastal istusin lastega üksinda kodus ning tundsin uhkust selle üle, et mulle on humalased käsitööõlled maitsema hakanud. Eelmisel päeval oli meil Võrumaal kursa kokkutulek, mida ilm küll ei soosinud, aga mis muidu oli väga tore. Vedasin kohale kolm liitrit veini, mis kõik puutumata jäi. Intelligentsete inimeste pidu ikkagi :) Õnneks pidas L. minu eest korralikule eestlasele kohase Jaanipäeva, kukkus saunast väljudes libedal paadisillal kõhuli ja näeb nüüd välja nagu oleks korralikult kakelnud. Mina lugesin kodus Nukkude orgu - millegipärast olin seda mingiks pornoks pidanud ja nüüd sattusin seda lugema, kuna tegemist on Courtney Love'i ühe lemmikraamatuga. Oli selline korralik silmi avav raamat noortele naisterahvastele - mehed on enamasti sead, naisi ei saa usaldada ning tipus puhub kõle tuul. Inimesed teevad kõike hiilguse nimel, teiste imetlusest saab narkootikum, võimust relv ja mitte keegi ei saa õnnelikuks. Ole ettevaatlik sellega, mida soovid, sest soovid võivad täituda. Courtney Love'i elu ja loominguga kursis olles on väga kerge paralleele tuua - tema pealt on näha, kuidas kõik raamatus kirjutatu ka tegelikult tõde on. Kuulsusega on väga keeruline toime tulla, see kas murrab su või muudab tuimaks, vähesed suudavad inimeseks jääda. Ometi tahavad nii paljud kuulsaks saada. Enne raamatu lugemist vaatasin filmi moelooja Valentinost, mu meelest oli kogu see glamuur nii võlts ja läbinähtav, inimesed, kes üksteist sisimas vihkasid, naeratasid oma kõrvade taha tõmmatud naeratust ja olid pingutatult sõbralikud. Aga ikka neid kadestatakse, tahetakse olla modellid, keda seesugused "tähtsad isikud" pelgalt riidepuudeks peavad. Modell pidavat intelligentne olema - emotsionaalselt võib-olla tõesti, et ta ei hakkaks protesteerima kui teda nagu kõntsa koheldakse. Samas ei kujuta ma ette, et mõistusega inimene seda palagani läbi ei näe ja välja kannatada suudab. Mängitakse tähtsat äri ja ülimat andekust kuigi tegelikult on  ju tegemist lihtsalt hilpudega, mida kellegi meelest tähtsad inimesed kannavad ja mida siis miljonid mitte-nii-tähtsad järele ahvivad, lootes, et need hilbud ka neile glamuuri lähemale toovad. Fassaadi taga on toitumishäired, iluopid, erinevad droogid jne. Ilusate inimeste ilus maailm.
Vahepeal tuli Lana del Reyl uus plaat välja - absoluutne meistriteos taaskord. Vähemalt kahes videos on kaasa teinud selline mees nagu Mark Mahoney. Ütle veel, et mulle vanad mehed ei meeldi. See mees meeldib näiteks:

Sain Vabariigi Presidendilt kirja

Täna koju jõudes leidsin postkastist endale adresseeritud ümbriku, saatjaks Vabariigi President. L. muidugi hõõrus käsi kokku, et ilmselt on mu lõputöö plagiaadiks tunnistatud ja kraad võetakse riiklikul tasandil ära. Kuna see oli "üsna ebatõenäoline", aimasin pigem miskit head. No näiteks, et mu lapse töö ikkagi saadeti Presidendi joonistusvõistlusele ja ta pälvis mingi auhinna. Aga nad tahtsid siiski mind. Õnnitleda. Roosiaias. And I was like omg! OMG! (ja muu ebatäiskasvanulik tõmblus). L. suutis mu kohe maha rahustada, kuna kaardil olnud osalemisest teatamise tähtaeg oli mõni päev tagasi möödunud. Endale omaselt ei andnud ma alla, sest isegi ümbrikul olnud tempel oli sellest kuupäevast hilisem ja kirjutasin vastavale kontaktile, keda ma arvasin küll mitte enne pühade lõppu mu kirjale reageerivat. Aga nagu tublid ministeeriumiametnikud kunagi (been there, done that), oli ka tema tubli tund peale tööpäeva lõppu veel kättesaadav ja sain vastuse, et olen ikkagi oodatud. Seda ei olnud aga L. oodanud - ta vaatas mind etteheitvalt ja küsis, et kas ma tõesti kavatsengi sinna minna. Siin tuleb vist see hetk, kus peaks Malluka blogisse kirjutama, et mida teha kui mees on mölakas ja Mallukas peaks vastama, et jäta ta kohe maha...Igatahes sain ma aru, et minu pidevad tööpäevased käigud (no kaitsmine, aktused ja muu tili-lilu) on ikka üle piiride läinud. Kodus on siiski väga ebamugav tööd teha (mis sest, et ma ise tegin seda päris kenakese aasta igapäevaselt, aga minu töö olevat ikkagi midagi muud, mis sest, et enne laste saamist ei olnud). Oi, rsk noh!
Teine viga, mille ma tegin, oli see, et enne end taustinfoga kurssi viimata küsisin kursaõelt, kes ka kiitusega lõpetas, et kas tema sai samuti selle kirja. Ta ei olevat "õnneks" saanud. Hiljem guugeldasin ja saingi teada, et tõepoolest tehakse mingi valik mingite saladuslike parameetrite alusel (Delfi kommentaatorid arutasid igasugu vandenõude üle - ausõna, ma enda teada pole ühegi poliitiku sugulane ega ühegi partei hingekirjas).
Igatahes on mul nüüd selline tunne, et ma olen mingi haige eputis kui plaanin sinna üritusele minna (kuhu ma nüüd enda osalemise juba ära kinnitasin). Ja tegelikult see üllatab mind. Et kas inimesed ongi enamuses sellised introverdid-sotsiofoobid, et iga pidulikum üritus tõmbab bloki ette? Kas päriselt ka ei tahetaks ükskord elus sellisele üritusele minna või on lihtsalt viinamarjad hapud? Mu meelest on ebaõiglane, et mina pean ennast nüüd süüdi tundma, et oma "edukusega" teistele ebamugavusi põhjustan. Ma võiksin ka tuua sada põhjust,  miks mul oleks mugavam mitte minna, aga ma tean, et ma hiljem ikkagi kahetseks. Seega, ma kavatsen minna ja kui see mul ei õnnestu, siis süüdistan segajaid veel surivoodilgi. Olengi egoist.

Kaks aktust

Ja ongi kõik läbi. Üleeile oli lõpuaktus ja eile rektori vastuvõtt "oivikutele". Ja lund ei sadanudki kummalgi korral. Aktus oli väga kena, lugesin enne eelmise aasta aktuse ajakava ja kergitasin skeptiliselt kulmu, kui nägin, et muusikaline esineja oli Chalice. Olgugi ta presidendi õuelaulik, aga mulle ta väga peale ei lähe millegipärast. Meie aktusel pidas kõne ja esines muusikalise vahepalaga ei keegi muu kui Arvo Pärt. Oma kõnes jättis ta tõeliselt meeldiva ja sooja inimese mulje, oleks ma teadnud ja omanuks ma veidigi musikaalsust, oleksin kindlasti tema loenguid külastada soovinud. Igatahes saan nüüd öelda, et olen selle kõige kuulsama eestlase ära näinud. Esitatud klaveripala oli ka absoluutselt meisterlik - isegi klassikalise muusika võhikuna tõusid ihukarvad püsti. Tartu Ülikooli aula on muuseas üks parima akustikaga saale Eestis.
Tean päris mitut inimest, kes "põhimõtte pärast" lõpuaktusele kohale ei lähe või arvavad, et neil pole miskit selga panna - ma soovitaks ikkagi minna. Ametlikule videosalvestisele suutsin ma muidugi taas jääda kui pidevalt lobisev latatara, aga no üle oma varju ju ei hüppa. Vabanduseks võin öelda, et lobisemiskaadrid on sissemarsilt, koha peal istudes olin ma (vist) enamasti vait ikka.
Eilne kiitusega lõpetanute vastuvõtt toimus vabas õhus, kuid õnneks jõudis paduvihm kohale alles ametliku osa lõpus, kui kõik telgi alla sööma-jooma olid kogunenud. Naljakas oli see, kuidas rektor mainis ära, et ilmselt on meiesuguseid nohikuteks-oivikuteks narritud. Ümberringi vaadates tuli siiski tõdeda, et suur osa "oivikuid" ei näinud sugugi keskmise raamatukoina välja. Ka arvamusele, et kiitusega lõpetamine nõuab tohutuid ohverdusi ja rasket tööd, ei kirjutaks mina alla. Võttes arvesse, et kiitusega lõpetanuid oli sel aastal rekordarv - üle 200, ütleks ma pigem, et kiituse saavutamine on aasta-aastalt kergemaks läinud. Statistikast nähtub, et cum laude'de arv hakkas drastiliselt kasvama aastast 2008 - ehk siis ilmne seos Bologna deklaratsiooni ja üleminekuga 3+2 süsteemile. Kui lugeda kokku õppeained, mida hinnati arvestuslikult ja mida hindega, siis minu tunnistusel on kaalukauss esimeste poole kaldus. Huvitava näitena võib tuua ühe inimese, kes sai meie erialale sisse (kuid ei asunud õppima) keskmise hindega 5,0, kuid hiljem selgus, et see oli saavutatud ühes kutseõppeasutuses, kus hindelisi aineid oligi vaid üks ning ülejäänud arvestuslikud. Lõputöö tuleb muidugi ikkagi A-le kirjutada ja ses suhtes ei saa praegusi kiitusega lõpetanuid kehvemaks pidada. Kiitusega lõpetanute vastuvõtul seisis minu lähedal üks modellivälimusega ja -mõõtudes üleni firmahilpudes preili - mõtlesin omaette, et palun-palun ole matemaatika-informaatikateaduskonnast! Aga ei, kahjuks ikka sotsiaal-haridus, rikutud mõtlemine kahtlustas kohe psühholoogiat, aga nuhk nagu ma olen, uurisin järele, et tegemist oli hoopis tulevase noore poliitikuga. Üldse ilma irooniata (bakaastmes õppisin politoloogiat kõrvalerialana ja ütleks, et enamus sealseid aineid nõudis suurt lugemust ja laia silmaringi) - ilusad inimesed ei ole rumalad!

Kuidas elada fuuriaga

Lugesin Aili Alberi postitust ja kommentaare. Ikka see vana hea - loe kümneni, rahune maha, see on mõtlemises kinni jne. Mõtle, kuidas see su mehele mõjub!
Aga mis siis, kui sa ei ole võimeline maha rahunema ja psühhiaater kah Cipralexi välja ei kirjuta, sest no katsu ikka kõigepealt ilma? Siis saabki sinust fuuria. Ega see kerge ei ole, aga miks mitte olla kaasinimeste vastu "emotsionaalselt laastav ja ebaõiglane"? Elu ongi krdi ebaõiglane. Mida mina oma põlvkondade viisi fuuriaid jälgides aga tähele pannud olen, on see, et inimesi tõmbab fuuriate poole. Ok, see ei kehti ilmselt kahjuks siis, kui sa oled paks, kole ja loll, aga muul juhul ei ole enamasti fuuriad need, keda maha jäetakse. Maha jäetakse just neid igati kaunilt käituvaid olevusi. Teate ju küll - naisi pidavat tõmbama "pahad poisid", mehi seevastu "natuke hullud" naised. Ma ei mõtle siin fuuriaid, kes pidevalt märatsevad - märatseda tuleb ikka nii jaopärast (no kesse koguaeg viitsikski). Samuti peab fuurial olema oskus välja valida kannatlikud ja/või madala enesehinnanguga mehed, sest need ei kipu nii kergesti alla andma. Kaks fuuriat vist omavahel hästi ei sobiks - samas kui fuuria tunneb rahuldust "auru välja laskmisest" siis võib selline suhe tegelikult mõlemale poolele hästi mõjuda. Karta on ainult, et kahe fuuria suhe läheb kiiresti üle piiride. Selleks, et kellegagi suhtes olla, tuleb ta välja kannatada, nii heas kui halvas. Mida raskem see on, seda suurem on armastus? Muidugi võib fuuriale see lõpuks spordiks kätte minna - kui kaugele ma võin minna ilma, et mingeid tagajärgi järgneks? Kõrvaltvaatajaile tundub suhe olevat kirglik, fuuria teine pool võib küll kaevata, et naine on hull, aga miski teda selles suhtes kinni hoiab. Destruktiivsus on tegelikult magnet, see on nagu mäng päriselu sees. Sul võib hiljem kahjugi olla kõigist neist lõhutud nõudest, põlema pistetud riietest jms aga sel hetkel, mil sa seda teed, on see lihtsalt imeline - elu nagu filmis! I'm doing it, because I can! Igaühel on õigus mängust lahkuda, aga millegipärast ei minda. Mängu eelistatakse leebele rutiinile, kus kõik käituksid viisakalt, teineteisega arvestavalt ja kainelt kalkuleeritult. Fuuria on vaba ja vabad tahaksime me kõik olla. Fuuria valib ise oma käitumise, mitte ei arvesta ümbritsevate arvamusega. Mehed armastavad üllatusi - mis oleks, kui teeks õhtul ühe korraliku skandaali?!

M. Haddon "Kentsakas juhtum koeraga öisel ajal" ning koledad vanemlikud tunded

Üks koleda kujundusega raamat, mida ilmselt tausta teadmata kätte ei võtaks. Raamatut ei tuleks muidugi kaane järgi hinnata, nii ka sel korral - sisu on hoopiski omapärane. Lugu on jutustatud läbi 15-aastase autistist noormehe silmade, kes kirjutab raamatut koera mõrvaloost, kuid läbi selle paljastub palju muudki "normaalsete inimeste" maailma kohta.
Autismi võib pidada üheks õudsemaks haiguseks, sest tegemist on olukorraga, kus autismihaige ja ülejäänute vahel oleks justkui sein - üksteisemõistmine on võimatu. Ka selles raamatus peab enamik kõrvalseisjaid haiget veidrikuks või siis leiab, et too manipuleerib teistega ning on puhtalt õelusest veel endaga rahulgi. Tegelikkus on see, et autist lihtsalt ei mõista tundeid, tema jaoks on kõik sirgjooneline ja sõna-sõnalt võetav. Autist ei ole õnnelik. Ka raamatus on üheks kurvemaks kohaks poisi lemmikunenägu, milles kõik "normaalsed inimesed" on surnud ja ta saab lõpuks ometi maailmas tülitamata ja segadust tekitamata elada. Meie ei sobi tema maailma ja tema ei sobi meie omasse. Raamat lahkab teistki rasket teemat - mis siis, kui autistiks osutub sinu enda laps? Raamatus hävitab autistlik laps oma vanemate kooselu ja õnne, ilmselt juhtub seda ka tavaelus tihti. Erinevalt keskmisest lahkub ema (tavaolukorras jääb puudega lapse eest hoolitsema enamasti üksikema, kuna ilmselt on naised keskmiselt kannatlikumad), kes on nn "keevavereline" ega suuda poja "veiderdamisi" alati rahulikult taluda.  Kas faktist, et tegemist on sinu enda lapsega, piisab, et seletada lapse käitumist haiguse, mitte kangekaelsuse ja sihilikkusega? Kas sellest, et sa oma last armastad, piisab selleks, et teda taluda? Ma kujutan ette, et see on üsnagi tabuteema. Ikka leitakse ju, et oma last tuleb tingimusteta armastada ja mõista. Aga kui kõrvalseisjad seda ei suuda, miks peaks lapsevanemad kuidagi teistsugused olema? Vt ka L.Shriver "Me peame rääkima Kevinist". Jah, vanemad peavad enda heaolu laste omast tahaplaanile seadma, sest muidu muutuvad nad ühiskonna silmis rongaemadeks-isadeks. Kui su laps on autist, pead sa kogu oma elu tema järgi ümber kujundama - sa lähed ühe korra elu jooksul perereisile, nagu normaalsed inimesed teevad, ja su lapsele jääb sellest eluks ajaks kole mälestus. Ilmselt ka sulle endale, sest tunned süüd, et püüdsid enda heaolu lapse arvelt suurendada. Sa pead leppima, sest see on sinu laps. Kui paljud seda tegelikult suudavad? Mina ütlen ausalt, et mina (vist) ei suudaks. Aga mis mul üle jääks? Ses osas on tänuväärne algatus puuetega laste hoiukodu, mille idee looja on muuhulgas välja öelnud kibeda tõe selle kohta, kuidas ta end tegelikult raskematel hetkedel tundis. Ahjaa, see kole "Pere ja Kodu" vanemlike tunnete edetabel, kus teise ja kolmanda koha eest võitlesid raev ja viha - sellele vastasid ilmselt enamikus tervete laste vanemad. Kui juba "normaalne" laps võib su hauda ajada, siis mil moel paneb närvid proovile erivajadustega laps? Aga taas - see ei ole viisakas teema, lapsed peavad olema rõõmupallid ja meis ainult kauneid tundeid esile kutsuma. Mulle tegelikult meeldib see "Pere ja Kodu" edetabel - ehk paneb see end vähem süüdi tundma vanemad, kes alati roosat mulli enda ümber säilitada ei suuda.
Cipralexi saab vist kahjuks ainult retseptiga?

C. Palahniuk "Lämbumine" ja 32 raamatut, mis su elu muudavad

Naljakas, kuidas ma olen siin põlastanud raamatuid, kus kolmandal leheküljel genitaalidest rääkima hakatakse, ja nüüd kiidan raamatut, milles on vähe lehekülgi, kus neist ei räägita. Huvitav on veel see, et "Kaklusklubi" meeldis mulle filmina rohkem kui raamatuna. Tagantjärele usun, et see oli ilmselt filmi "viga" - raamat tundus liialt filmistsenaariumi lugemisena. "Lämbumine" meenutab oma stiililt Charles Bukowski raamatuid, kus kõik on kole, räpane ja perversne, kuid samas antakse seda autori poolt niimoodi edasi, et peategelastest koledad ja räpased perverdid tunduvad sulle sümpaatsed ja sa suudad ennast nendega samastada paremini kui mingite "hallide varjundite" steriilsete trendikeppijatega (mitte, et ma varjundeid lugenud oleks või kavatseks seda teha). Ka autori küünilisus on samamoodi võluv nagu Bukowski puhul. Kuigi kirjeldatakse inimese keha igasugu võimalikke funktsioone, olid minu jaoks rõvedad vaid need kohad, kus niidiga hambavahesid puhastati...Kõigile kindlasti ei sobi, aga kui sa oled küünik ja leiad, et elul ei ole tegelikult mingit suuremat mõtet ning maailm on peamiselt üks idioote täis hädaorg, kus ellu jäämiseks tuleb ennast tuimaks teha, siis võid julgelt ka seda raamatut lugeda.
Raamatu juurde sattusin tegelikult sellelt leheküljelt ehk siis 32 raamatut, mis peaksid su elu muutma. Mitte, et ma oma elu kangesti muuta tahaks, aga teoreetiliselt peaks tegemist olema huvitavate teostega ja nüüd ma üritangi neid kõiki otsast lugema hakata. Kõiki neid ei ole küll eesti keelde tõlgitud, aga mõned siiski on. Seal pakutud Palahniuki "Invisible Monsters" näiteks ei ole. Peale "Kaklusklubi" oligi "Lämbumine" ainus eestikeelne Palahniuki teos, mis raamatukogus olemas oli. Iseenesest peaks vist ingliskeelseid raamatuid lugema hakkama, mida ma siiani veel teinud ei olegi. Eks ma ikka mõtlen, et keel pole piisavalt hea. Samas kui ma kirjutasin oma magistritöö 60 erineva ingliskeelse teadusliku artikli põhjal, siis peaks ju ka ilukirjandus loetav olema? Hetkel on mul 32st raamatust 2 loetud - "Sada aastat üksildust" ja "Kassikangas". Ei saaks öelda, et need mu elu eriti muutnud oleks, aga eks proovime veel.

Ja oma riided ostavad nad ka Seppäläst

Eile õhtul lugesin seda postitust ja kommentaare ning hakkasin mõtlema, et mina sain alles hiljaaegu teada, et Ecco üldse lastekingi teeb...Ma arvasin, et see on mingi überkallis vanainimestekingadele spetsialiseerunud ettevõte, sest mu ema hõiskas, et Ecco kingad on mugavad. Mugav, teadagi, tähendab surnusussi :) Reima-Huppa-Lenne müsteeriumisse pole ma ka süvenenud, sest...hmm, ma ei tea, mul pole aega. Ma tean ainult, et korralikke lasteasju saab Lindexist, muidu saab käigupealt riideid ja jalanõusid haarata toidupoodidest ja kasvõi Jyskist. Vanavanemad käivad vahepeal pealinnas ja toovad sealt H&M-i asju, mis on ka sellised korralikuma klassi omad. Esimesele lapsele ostsin asju veel ühest normaalsest kaltsukast (ABC Lastekaubad), mida enam kahjuks ei eksisteeri (vist) ning ühtki teist mittehaisevat kaltsukat ma veel näinud ei ole.
Minu jaoks on kriteerium see, et on odav ning ma saan asja kätte ilma liigse pingutuseta (ei pea sõitma linna teise otsa mingisse spets poodi ega tegema lisatööd, et mis mudelit just täpselt vaja oleks). Jah, mina olengi see, kelle tõttu Aasias lapstööjõud rügab ning kes ostab oma lapsele Jyskist kaheeurosed "Crocsid", mis haisevad nii jubedalt, et peab kolm päeva kodu tuulutama. Kusjuures selle viimase  - koleda keemia probleem, ajab mind tegelikult vihale - miks pean mina tarbijana tegelema mingite e-ainete ja asjade päheõppimisega kui selleks on teoreetiliselt olemas ametkonnad, kes peaks rämpsu lettidele mitte lubama. Kahjuks tunnen ma, et kogu selle "teadliku tarbimisega" kursis olemine võtaks mult ebamõistliku aja ja lisaks eluisu ning seetõttu olen käega löönud. Ma eelistan päris-eluga võimalikult vähe kokku puutuda - ma ei suuda istuda kuskil foorumites või tervislike eluviiside lehtedel. Põhimõtteliselt eeldab "teadlik tarbimine" seda, et tarbimisest saabki su elu sisu.
Teine asi, mis mind selle "teadliku tarbimise" ja teatud kaubamärkide eelistamise juures hirmutab on see, et minu meelest viib see kaudselt välja inimeste lahterdamise ja koolikiusamiseni...Sina võid küll heast tahtest oma lapsele turvalisust ja kvaliteeti soovida, kuid laps saab sellest ikkagi aru nii, et mingi firma on lihtsalt parem kui teine ja järelikult ka inimesed, kes neid märke kannavad on paremad. Kust tuleb see, et kui sul ei ole a la Nike'i tosse (täiesti suvaline näide, ma ei tea, kas need enam ongi popid), siis sa ei ole koolis popp? "Meie küll Seppäläst riideid ei osta!"; "Ma tahan IPadi!"; "Ma tahan PÄRIS- Barbiet, mitte poole odavamat koopiat!"

Filosoofiamagister cum laude

Nii, lõpuks ometi saan ma selle kaua tagasihoitud enesekiitustiraadi siia üles panna...
Ei tahtnud varem laskmata karu nahka parkima hakata, kuigi ega ma teistsuguseks tulemuseks kindlasti valmis ei olnud. Kui kümme aastat tagasi sai bakatöö A peale tehtud, siis miks peaks nüüd kehvemini minema. Tollane bakaaste on tegelikult võrdsustatud praeguse magistriga, nii et sisuliselt tuli mul teha teine bakatöö, kuna kümne aasta tagune jäi vaid kümmekond lehekülge praegusest magistritööst lühemaks. Tänapäeval nimelt saab baka kätte ka peale 20 lehekülje kirja panemist. Toona oli meil ka sajalehelisi bakatöid...Mitte, et maht kvaliteeti näitaks, aga mina näiteks ei kujuta ette, mis uurimus mahuks 20le lehele. Bakaastmes oli meil tihti erinevate ainete kodutööde mahuks 20 lehekülge. Tänapäeval vist lastakse bakaastmes veel referaategi teha. Ehk siis jah, minu kindel hinnang on, et kõrgharidus on kohe kindlasti devalveerunud (puhtalt mu enda kogemuse põhjal, kõikjal ei pruugi see nii olla).
Samas kui ma naersin, et sain oma magistritöö pmst kahe kuuga valmis, siis pööritas mu isa silmi, et tema tegi omal ajal diplomitöö ikka kahe päevaga...Bakatöö ma tegin ka nii kahe nädalaga, mäletan. Kusjuures magistritöö puhul läks ka kõige suurem aur uuritavatelt vastuste saamisele. Just selle, teistest sõltumise tõttu, ei tahtnudki ma algselt uurimust teha, vaid kirjutada teoreetiline töö - bakaastmes ma seda tegin ja õnnestus väga hästi, kuigi õppejõud hoiatasid, et pidavat raskem olema kui uurimustöö kirjutamine. Esimene katse magistritööd kirjutada oligi tegelikult üle aasta tagasi, kui plaanisin seda teha teatud EL-i dokumentatsiooni põhjal. Kes kunagi EL-i dokumentatsiooniga kokku on puutunud, saab ilmselt aru, miks see ei õnnestunud (tegelikult sain ma vahepeal ootamatult lapse ka, nii et see ka omakorda keeras plaanid pea peale) - lihtsalt, uni tuli peale...
Igatahes jõudsin ma lõpuks ainuõigele äratundmisele, et töö tuleb teha asjast, mida ma tunnen ja armastan (mis mu meelest ongi hea töö põhitrump) ning ainsaks probleemiks oli juhendaja leidmine, kuna esmapilgul ei tulnud mulle kedagi ette. 5. jaanuaril käesoleval aastal lõi üks nimi järsku pähe ja nii see alguse saigi. Akadeemilises maailmas on 4 kuud enne töö esitamise tähtaega muidugi kõva hilinemine, kuna reeglite järgi tuleb lõpetamiskevadele eelneval sügisel juba töö plaan ja juhendaja ära kinnitada. Õnneks reeglitest keegi eriti ei hooli. Lõpuks saidki ainsana A-d kaks tööd, mida alustati kõige hiljem.
Kuna juhendaja iseloomustas mu tööd sõnadega "hiilgav" ja muu selline, siis ime ka, et ma puhevile ei läinud. Suurim rõõm saabus aga nii üleeile kui saime kätte retsensioonid ja selgus, et minu tööd oli hinnanud üks kõige põhjalikum retsenseerija üldse (hea, et ma seda ette ei teadnud), kes eelmisel aastal cum laude lõpetanule töö hindeks suisa C-d soovitas. Mulle soovitas A-d. Ehk siis oli mul kõige parem stardipaik, aga samas hiilgav võimalus kõik ära puterdada.
Kaitsmine oli korraldatud nii, et eeldatav parim töö viimasena, ehk siis sain seal ka veel praadida, aga õnneks ei läinud lavale saades pilt tasku ja suu lukku. Kaitsmise põhinipiks oli mul kõik peast rääkida ja mitte pabereid vaadata, sest nii kui ma paberit vaatasin, kadus jutulõng käest ära ja ühtki sõna enam meelde ei tulnud. Komisjoni ees oli muide palju mugavam rääkida kui kodus aknast välja vahtides. Õhtuni väldanud medikamentidele allumatu peavalu sain see-eest ikkagi.
Mida ma nüüd oma eluga edasi teen? Doktorisse on mõtet minna siis, kui sul on midagi olulist öelda mingil alal, mida sa lõpuni valdad. Ma olen pigem Onegin - ehk siis tahaks kõigest midagi teada. Eriti tahaks tundma õppida universumi ja elu saladusi. Kus seda antakse, ei tea?

Suhtlemisest ja huumorist

Vahel mõtlen, kui erinevad on ikka inimeste suhtlusharjumused/vajadused. Ma olen üksiku lapsena harjunud väga palju oma aega vajama. Mul on peas nii palju erinevaid huvitavaid isikuid, et nendega suhtlemiseks läheb ilmatu aeg! Kui ma nendega suhtlen (ehk normaalselt öeldes, omi mõtteid mõtlen) ajab mind segamine lausa hulluks. Teiselt poolt, kui "nendega" asjad aetud, olen ma tavaliselt tõsine ekstravert. Oluline on see, et asi käiks minu seatud graafiku järgi. Ses osas on igasugu sunnitud suhtlusolukorrad mu jaoks üsna piinavad - näiteks reisid koos teiste inimestega, kes ei saa aru, miks minusugune "muidu nii normaalne inimene" järsku tigedaks herilaseks pöördub. "Päevad, raudselt!" Vabalt võibki olla mingisugune hormoonide tasakaalutus, aga ma tõesti ei suuda end viisakaks suhtlejaks sundida kui tegelikult on tahtmine looteasendis ümiseda, kuid selle asemel peab seltskondlikku vestlust arendama. Teiselt poolt olen ma tööl käies L-ga  enamasti 24/7 koos. Omade inimestega on see hea asi, et neid ei pea pidevalt lõbustama nagu sõpru. Vahel on mõni imestanud, et kas ära ei tüdine, kui kogu aeg koos? Ma võin kellegagi füüsiliselt ju ühes ruumis asuda, aga kui mul on klapid peas või raamat ees, siis tegelikult olen ma hoopis kusagil mujal. Sõpradega poleks nii viisakas. Mingi pidev käe hoidmine ja kudrutamine oleks küll õudne, aga vaevalt keegi seda harrastab (raudselt harrastab tegelikult). Ilmselt ajaks sunnitud ühiselu mu kiiresti hulluks (ma mõtlen ikka päris, kirvega hulluks). Või siis töö inimestega.
Muidu olen ma seltskonnas suht täht, selline kloun-täht. Lugesin kunagi mingit teooriat sugude ja huumori kohta. Kuidas naisi ei peeta humoorikateks, kuna huumor on meeste pärusmaa, sest see aitas neid partneri leidmisel (naised armastavad kõrvadega), naistel huumorit meeste meelitamiseks vaja polnud, seega see oskus kui evolutsiooniliselt ebavajalik taandarenes (mehed armastavad silmadega). Mulle õudselt meeldib nalja teha. Kunagi, õudses tööõpetuse tunnis, sain siiani meeldejäänud tunnustuse osaliseks, kui mulle öeldi, et minu kõrval on alati hea istuda, sest ma teen nalja. No ja peale 1,5 kuud haiglas imestati ka, et must huumor pole mind maha jätnud. Eks mulle meeldib see ka, kui mehed mu naljade üle naeravad, kuigi ega ma loodagi, et nad mind seetõttu kohe kosida tahaksid. Pigem on nii vist oht "friendzone"-i sattuda. Samas kui meeldiv mees mu naljade peale ei naeraks, ega ta siis kaua meeldiv ei oleks kah. Enamik mehi on siiski huumoritajuga. Naiste hulgas on selliseid tõesti vähem, aga samas on need üksikud sellised pärl-inimesed, et ühe järgi nimetasin oma esmasündinu ja teist julgen nimetada oma parimaks sõbrannaks, kuigi me kohtume heal juhul aastas korra ja seda ka juhuslikult. Ma kahetsen vist kõige rohkem temaga suhete unarusse jätmist, aga no ma pole just eriline suhetehoidmisemeister - vastuolu - igapäevaselt ei suuda ma enamikega suhelda, aga harvema suhtluse puhul kipun võõraks jääma.

Kuidas (mitte) minna paksuks

Olgem ka trendikad ja kirjutagem rannahooaja saabudes kaaluprobleemidest. Mul neid küll pole ja seega peaks kaalust rääkimine minu puhul vist pühaduseteotuse alla minema. Noh, umbes nagu see, kui depressiooni kõrvaltvaataja pilguga analüüsida. Õudselt hea on rääkida, kuidas mitte paksuks minna kui endal seda hirmu ei ole. Aga no minusugused on ka inimesed ja ei tasu telliskividega loopima tulla, sest alakaal on ju ka ometigi kaal ja sünnikaalu saavutamine võib olla eesmärk. Ok, kaaluteema puhul ei tohi vist nalja teha, nagu ma aru saanud olen...
Igatahes on mul üks tore salat, mida ma vahel iga päev söön ja L. kirtsutas selle peale nina, et vastik, jube ja paksukstegev, kuna sisaldab õli. Tema meelest on ainuõige salat hapukoorega ja oliiviõli on mingi itaallaste narrus. Selguse huvides olgu mu salati retsept(imoodi asjandus) ka ära toodud:
Kogus siis ühele sööjale:
kaks peotäit mingit rohelist salatit (rukola on hetkel minu lemmik)
3 kirsstomatit sektoriteks lõigatuna
1 avokaado tükeldatuna
väike tükk külmsuitsulõhet ribadeks rebituna
5-6 oliivi (oliivid võib vabalt ära jätta, lõhe ka, aga koos lõhega on palju parem)
Extra Virgin oliiviõli
palsamiäädikat
sidrunimahla (võib ära jätta vabalt)
maitsestamiseks kuivatatud basiilik ja tüümian (võib ma usun muude maitseainetega ka)

Jube hea salat! Ma ei usu, et see küll kedagi paksuks teeb, mis sest, et oliiviõlis olevat rohkem kaloreid kui hapukoores - ega sa seda ju pudelitekaupa ei joo!
Ma üldiselt võin öelda, et paksuks ei tee üldse mitte tavapärane toidukordade ajal toitumine (no kui sa just ekstreemselt ei toitu). Enda pealt olen tähele pannud, et kõige väiksem number on kaalul olnud alati nii pool aastat peale lapse saamist, sest siis ju õhtuti pudelit õlut või klaasi veini ei võta. Ega need õlled-veinid ise ehk nii palju ei mõjutakski, aga kes siis ikka nende kõrvale miskit ei näksiks. Terve känts juustu läheb mul kenasti korraga sisse nii. Samal ajal on enamike söögikohtade praed minu jaoks liiga suured. Tegelikult pidi juba paar pudelit õlut prae kõrvale teise prae mõõdu välja andma. Kui sa veel lisaks sellele päeva ajal normaalselt toitud, ongi ülekaal käes. Ehk siis ainuvõimalik dieet - joo aga nälgi?
Muuseas avastasin hiljuti, et varem kasutasime kodus praetaldrikuna taldrikuid, mis praegu on kasutuses leivataldrikuina. Nii suuri taldrikuid, nagu on tänapäeval müüdavad praetaldrikuid, meil kodus ei olnudki. Tere tulemast Ameerikasse?

Kõige lihtsam püreesupp

Võta purk Felixi või Salvesti ükskõik millist purgisuppi. Keeda valmis. Sega hapukoor juurde. Võta saumikser ja lase kõik ühtlaseks püreeks. Garneeri kaunilt! (Väga oluline punkt!) Ja valmis ta ongi!

Nägin täna ökopoe müüjat tavatoidupoest purgisuppi ostmas. Kas see pole mitte ülim patt? Igatahes jääb igasuguste purgisupiteemaliste artiklite kommentaaridest mulje, et purgisupp on surm. Ega ma ühtegi head purgisuppi iseenesest ei tea küll, aga söönud olen ma neid väiksest peale, sest nullist supi keetmine nõuab aega ja tööl käival inimesel pole seda aega kusagilt võtta. Päris suppe tegi mul ainult vanaema, sest tema oli pensionil. L. arvas ka siin ükspäev, et söögitegemine on privileeg, mida saavad endale lubada ainult need, kes muud tööd tegema ei pea. Vaatasime purgisupi taustaks Jamie Olivier'i, kes näitas, kuidas ta poole tunniga kolmekäigulise lõuna valmis teeb. Tal on muidugi ruumikas köök, kõik vajalikud vahendid ja tooraine kohe võtta. Tavainimene peaks korraliku toidu igapäevaseks valmistamiseks iga päev ka poes või soovitavalt turul käima. Kalliks läheks selline elu. Lisaks võin ma kodus isegi mingi maitsva asja valmis meisterdada, aga see ei maitse mulle ikkagi nii hästi kui kuskil restoranis, sest ma olen ihne snoob - kodus on ikkagi kodumiljöö - suvalised nõukaaegsed nõud ja pühkimata laud, interjööri panustamine nõuaks jälle hulgim väljaminekuid. Mina olen ikkagi sellest põlvkonnast, kus pulmaserviisi hoiti aastaid kapis, samal ajal igapäevaselt mõranenud taldrikutelt süües. See pole ju mingi taaskasutus, kui ma võtan oma vanad, aga kasutuskõlblikud asjad ja viin need kuskile taaskasutuskeskusse selleks, et endale uus ja peen serviis osta! See on õudne tarbimishimu, mida leevendab mõte sellest, et tegeldakse heategevusega.

Kõik need poolelijäänud raamatud

Hakkasin eile mõtlema kõigile neile raamatuile, mille lugemise ma pooleli jätnud olen. Iseenesest on see üks tundlik teema, sest inimesed kipuvad ikkagi järeldusi tegema - küllap sa oled üks ebaintelligent, kui mu lemmikraamatu pooleli jätsid. Eks mind ka paneb imestama, kui keegi minu lemmikuid igavaks või loetamatuks peab, aga enamasti on see siiski vaid maitseküsimus. Noh, võib-olla kui välja jätta need "ma teisi raamatuid ei ole viitsinud lugeda, aga Videvik oli küll hea"-tüübid. Muuseas Videviku-saaga teise raamatu ma lugesin läbi, ei jätnud pooleli...Raamatute soovitamine on üldiselt üks tänamatu töö, niisamuti nagu ka muusikasoovitused - enamasti ei jäta need teistele sellist muljet nagu soovitajale endale. Minu puhul küll ühe erandiga  - oma viimast eriala läksin just õppima mulle soovitatud raamatute põhjal, kuna need olid seal soovituslikuks lugemiseks ega pidanud pettuma. Igatahes võtsin ette oma raamatulaenutuste nimekirja ja püüdsin meenutada raamatuid, millega ma lõpuni ei jõudnud (koju ma muretsen üldiselt vaid mulle meeldivaid raamatuid).
E. M. Remarque "Gam" ja "Jaam silmapiiril" - oeh, kohe esimesena ühe mu lemmikkirjaniku teosed...Ma armastan Remarque'i hilisemat loomingut, aga need esimesed teosed pole kohe sugugi minu maitse. Kusjuures paar nädalat tagasi rääkisin sõbraga, kes pidas just Remarque'i varast loomingut nauditavaks, kuna see pole nii depressiivne kui hilisem, peamiselt sõjatemaatikaga seonduv. Mul on lausa kahju, et mulle ei sobinud.
R. Williams "Ühel päeval keegi" - popstaar Robbie Williamsi elulooraamat. No nii igav, nii igav. Tõlge vist oli ka halb (see pealkiri on ju juba imelik?) või oligi see halvasti kirjutatud - tundus selline punnitatud Google Translate lausetega jutt.
"Milena: Eesti modelli päevik" - sellest saastaraamatust olen siin varem kirjutanud ka (otsing ei tööta normaalselt, ei saa linki anda). Igatahes oli see kunagi Eesti esimene e-raamat, salapärase autori poolt kirjutatud modellide glamuursest elust. Glamuuri ei olnud kusagil, kohutavalt igav oli hoopiski. Selline teema, millest ju annaks põnevalt või kasvõi naljakalt kirjutada, aga raamatus polnud kumbagi.
B.E. Ellis "Ameerika psühhopaat" - ma ei teadnud sellest raamatust enne lugemist eriti midagi. Seda, miks ta kuulus on. No pealkiri oleks võinud aimu anda muidugi. Igatahes ei jõudnud ma lugemisega paarikümnest leheküljest kaugemale, sest kogu see firmamärkide ja brändide virvarr ajas mu haigutama ja ma ei suutnud sisule keskenduda. Pärast sõbranna rääkis, et hiljem tulevad rõvedad mõrvad, mida samasuguse detailitäpsusega kirjeldatakse. Peab vist õnnelik olema, et edasi ei lugenud. Ma põhimõtteliselt saan aru küll, mida autor selle raamatuga öelda tahtis. Võiksin vist kirjandigi kirjutada, aga ma ei pea selleks seda häirivat raamatut läbi lugema. Kooliajast oleme arutanud, et vähemalt mina ja L. kirjutasime küll edukalt kirjandeid raamatuist, mida me lugenud polnud - "Kuritöö ja karistus - kuidas südametunnistus inimese hävitab" jne.
M. Lembe "Käed eemale Õnnest" - pikemalt siin.
V. Woolf "Orlando: elulugu" - üks mu lemmikarvustajaid analüüsib siin raamatut sügavuti. Ma olen seda tüüpi, kes pikki kirjeldusi lugeda ei suuda - mul on peas juba keskkond ja tegelased välja mõeldud, täpsed kirjeldused pigem mõrandavad seda. Mis ei tähenda, et ma ootaks raamatust pidevat tegevust. Lisaks käsitleb romaan (vähemalt selle esimene osa) ajajärku, mis mind millegipärast ei köida. Kogu see aadlike moraalikoodeks ja kombestik on mulle võõras. Näiteks on ka "Anna Karenina" mulle mõistetav vaid tollase ajajärgu kontekstis, üldinimlikuna tollased probleemid minu jaoks ei kvalifitseeru, ma ei suuda seda aega ja inimesi mõista.
D. Mitchell "Pilveatlas" - raamatust tehti ka film, järelikult pidi seal ka midagi toimuma. Mina nii kaugele ei jõudnud. Raamatu õhkkond ja tegelased peaksid, no vähemalt viiendalt leheküljelt, köitma hakkama, selle raamatu puhul nii ei juhtunud.
E. Bernhardt "Minu Bangkok" - ma ei saa aru, kas härra narkomuul püüdis intellektuaali panna või mis, aga mina ei saanud mitte midagi aru. Või noh, sain ikka, aga kogu see metafooride supp oli liiga sogane. Mees, kirjuta asjast, mitte ära soiu mingitest paradiisi väravatest ja golemitest!
J. Kerouac "Teel" - selle maailmakuulsuse jätsin ma ka üpris kiiresti kõrvale, kusjuures Kerouaci "Pilvealused" on mul lausa kodus olemas ja hea raamatuna kirjas. Või äkki ma ikka lugesin ta lõpuni? Minu meelest mitte. Kõrvalepõikena võib öelda, et kogu laenutuste nimekirjas oli päris mitu raamatut, mille kohta ma ei osanud midagi öelda - olin ma need lõpuni lugenud või mitte? Millest need rääkisid? Raisatud aeg?
G. Orwell "Kummardus Katalooniale" - taas üks muidu lemmikkirjaniku teos. Antud juhul on asi puhtalt temaatikas - võõras sõda, võõrad poliitilised olud, võõrad probleemid. Pool raamatut lugesin läbi ka, aga siis sain aru, et võiks oma aega millegi huvitavamaga sisustada.
Ja lõppu kõige piinlikum poolelijätmine üldse - J.Kross "Wikmani poisid" - krt, tegemist on mu vanaema kapsaksloetud lemmikraamatuga. J. Kross on üks paremaid Eesti kirjanikke üldse. "Wikmani poisid" on üks tema tähtteoseid. Kuidas see mul pooleli jäi? Kui ma kunagi siin kirjutasin "Kallitest kaasteelistest" mainis keegi  Kaur Virunurm, et tema ei suutnud seda detailirohkuse tõttu lugeda. "Wikmani poisid" peaks ses mõttes palju lihtsamalt loetav olema, aga mina nautisin pigem "Kalleid kaasteelisi" kui "Wikmani poisse". Teisest otsast hädaldan, et Woolfi kirjeldused on mulle liig...Ilmselt asi tõepoolest mingites maitsenüanssides või ka ajahetkes, milles konkreetne raamat kätte satub. Ses osas olen nõus sellega, et paljud kohustusliku kirjanduse raamatud hakkavad kõnetama alles palju hiljem - samas kui neid koolis peale ei sunnitaks, võib-olla ei satuks hiljem neile enam peale?
Muuseas, hetkel maadlen "Matemaatika õhtuõpikuga" - paistab, et kui soont ei ole, ei aita ka üldhariv info ja lihtsad seletused, no silm vajub ikka kinni...

Sofi Oksanen - Kui tuvid kadusid ja Õhtumaa viimased tunnid

Enne enda arvamuse kirja panemist lugesin läbi ka muud Internetis olevad arvustused ja tuleb nentida, et jään kõigiga ses osas vastuollu, et mulle meeldis "Kui tuvid kadusid" rohkem kui "Puhastus". "Puhastus" meeldis mulle küll ka väga, aga kahjuks on selle lugemisest päris palju aega möödas, nii et ma enam täpselt ei mäleta, mis emotsiooni see minus just tekitas. Tagantjärele domineerib siiski seks ja vägivald, mida ma iseenesest pean negatiivseks - mis see sisu täpselt oli, seda enam ei mäleta (hullumaja, mul on pea kõigi asjadega nii, et mäletan vaid emotsiooni, aga mitte süžeed või tegelasi, teistel seda probleemi ei paista olevat. Ise olen selle enda hea lühimälu halbade kõrvalmõjude alla liigitanud).
Teiseks asjaks, millega ma mitme arvustuse puhul ühel nõul ei olnud, oli nende arvamus sellest, et teose karakterid olevat liiga konstrueeritud ja ebareaalsed. Minu meelest ei saa iialgi väita, et "sellist inimest ei saa olemas olla!", see viitab vaid inimese kalduvusele hinnata kõiki teisi enda parameetrite järgi. Minu arvates on raske anda mingit ühtset inimliiki iseloomustavat määratlust. Osa inimesi on nõus end kõrgemate aadete nimel ohverdama, teine osa hindab asju kõrgemalt kui inimesi, kolmandat osa ahvatleb võim rohkem kui kuld või puhas armastus. Mulle just meeldiski selle raamatu puhul erinevate inimtüüpide väljatoomine. Sellest ma ka ei saanud aru, et mismoodi oli paljude meelest Edgar jätis ja jube inimene - ta ei olnud tegelikult ju oma loomult teiste kannatusi nautiv sadist. Ta lausa tunnistas, et "mõnikord ta lausa vihkab oma naist" - ehk siis enamuse ajast ta mingeid tugevaid tundeid ei tundnud. Ka Klooga õudused eelistas ta unustada ja pidas nende esilekerkimist luupainajaks, mitte aga erutavaks mälestuseks. Edgar oli lihtsalt pragmaatiline inimene, paraku empaatiavõimeta ja oma nahka armastav. Mu meelest on lausa silmakirjalik näha temas jätist - ma usun, et pea igaüks leiaks enda ümber ringi vaadates (või enda sisse vaadates) mõne seesuguse. Samamoodi võib olemas olla Rolandi-suguseid aatemehi. Tänapäeval küll ilmselt üha vähem ja üha enam nende hulgas, kes eelistavad oma tajud tuimaks juua või süstida. Pikemas plaanis "võidavadki" Edgari-sugused. Eks see üks Pyrrhose võit ole, sest isegi kui ma kogu raamatu ootasin, et lõpus õiglus võidule pääseb ja pahad oma palga saavad, siis isegi ilma selleta oli selge, et tegelikult ei võitnud mitte keegi. Samas kas saab keegi oma elu lõpus üldse öelda, et "jah, ära tegin!" Ilmselt on kõigil kappides mingid luukered, mis neil puhast võitu nautida ei lase. Sellistel aegadel elanud inimeste elu oligi suures osas läbikukkumine, argipäevadeta elu üksikute, juba ette teada varastatud rahuminutitega. Ses osas on meie põlvkonnal vedanud. Isegi niipalju, et me eeldamegi elult vaid rõõmu. Praeguse Ukraina-olukorra valguses on kõik, kellelt olen küsinud, plaaninud võimaliku okupatsiooni tingimustes Eestist jalga lasta. Olen kuulnud ka arvamust, et sõda olekski vaja - see paneks inimeste prioriteedid paika, kaoksid ära mõttetud pseudomured  - asjadekultus jne. Iroonilisel kombel nimetatakse Tuvide-raamatus üheks põhjuseks, miks küüditamisele vastu ei hakatud, just nimelt hirmu oma asjade kaotamise ees, ka põgenikelaevale sooviti sageli kaasa võtta mitte omakseid vaid sigu, keda hiljem rahaks teha. Inimeste loomuses on teha kõik, et nende harjumuspärane argipäev kasvõi mingil kujul säiliks - mis isamaa, mis vabadus, "ehitame Siberis üles Eesti riigi".
Kuna mul raamatute sisu peale mälu ei ole, siis armastangi rohkem neid raamatuid, mis millelegi edasi mõtlema panevad (kriminaalromaane me seetõttu üldiselt ei loe). Tuvide-raamat pani mind rohkem mõtlema kui "Puhastus". Mis on tegelikult oluline? Üldises plaanis ju elu edasi kestmine. Lihtsalt elu iseenesest, mitte selle kvaliteet, ausus iseenda vastu või aated. Kuna paljud lugejad-arvustajad imestasid homoteema sissetoomise üle, siis tekkis mul mõte, et ehk läbi selle - Edgar järglasi ei saanud - jäigi ta kõigest hoolimata ikkagi kaotajaks. Roland ja Juudit said tütre, seda enam, et "korraliku tüdruku", keda ei huvitanud poliitika, vaid armastus ja pesapunumine - ilmselt läks nende sugu edasi, evolutsiooniliselt jäid nemad peale. Kas olukorras, kus kõik muu taandub ihaldatava argielu ees, polegi see mitte kõige olulisem?
Järgmiseks ootan muide Richard Dawkinsi "Iseka geeni" lugemist, mis peaks teemaga haakuma ses osas, et meie oma tühiste eludega, mida me nii kangesti ületähtsustada püüame, oleme siiski vaid vahendid suuremas mängus - evolutsioonis, kus võidavad vaid need, kelle geenid edasi kanduvad.
P.S. Ma ei taha absoluutselt kritiseerida inimesi, kes on otsustanud järglasi mitte saada. Ma mõtlen laiemas plaanis - keskmiselt alla ühe lapsega peres eurooplased vs moslemipered - ühed, kes keskenduvad võimalikult õnnelikule argielule indiviidi kohta vs teised, kes toovad mugavused ohvriks geenide edasikestmisele. Kvaliteet vs kvantiteet. Äkki me oleme esimest teisele eelistades valel teel? Tagasi pöörduda ei suudaks me ilmselt kunagi. Isegi kui ma tean, et käes on Õhtumaa viimased tunnid, olen ma ikkagi õnnelik, et olen just siia sündinud.

Spordiklubis saab anaalseksi? *

Sõitsin mina üle pika aja mööda Anne ringi ja äkitselt kerkis silme alla üks stringides urvis naisetagumik, juures kutsuv tekst: "Enne drill, siis chill!". Urvis naisetagumikud reklaamtahvlitel ei peaks enam kedagi üllatama, seda et naine üks peata perse on, oleme juba kõik ennegi kohanud (millegipärast sageli spordiga seotud ettevõtete reklaamides). Aga mida siin siis reklaamitakse? Päris avalikult anaalseksi? Drill tähendab eesti keeles tegevuse tuima, mehaanilist kätteõpetamist (ÕS-i andmed) - ilmselt ei taha ju keegi oma ettevõtet sellises valguses näidata. Samuti puudub eesti keeles sõna chill, seega võiks järeldada, et ka drill on otsene laen võõrkeelest. Inglisekeelne drill tähendab esmajoones puurimist. Urban Dictionary ütleb otsesemalt  - to root on chick hard, näitelausena "I drilled her so hard lastnight, that today my dick hurts." Et siis ei ole asi minus ja mu ropus mõtlemises, pigem on taaskord üritatud "vahvat kahemõttelist nalja" teha, mille peale Tarbijakaitse või kes kurat nende reklaamide sündsusega tegeleb, saaks taaskord öelda, et "täname teie tähelepaneku eest, aga meie komisjon reklaamiseaduse rikkumist ei tuvastanud". Tean päris mitut juhtumit, kus just selline vastus saadud. Kõik on JOKK.
Kõige rohkem tahaks teada, mismoodi sellised reklaamid ostjatele maha müüakse. No kohe koledasti tahaks sellisel koosolekul istuda, kus reklaamifirma Pets ja Aiku irvitavad, et "a paneks sinna plakatile ühe perse!" "a kle, jumala kõva, paneme jah perse!" "Höö-höö-höö!" Sportlased on ju nii lollid, et nemad on persega ikka nõus, mõni teine ehk hakkaks kahtlema aga no nemad olid trennis ju, kui mõistust jagati.

* Ettevaatust, ropp sissekanne, aga kehvast algmaterjalist paremat ei saa

Lip job ebaõnnestub alati

Eile ilmutas Courtney Love ka oma singli eetrikõlbulikuma loo video:

Minu jaoks on visuaali natuke nukker vaadata, kuna kahju on sellest, et kunagi imekena olnud inimene on end ära rikkuda lasknud:

Courtney 90ndate keskel

Courtney 00ndatel

Tegelikult on muidugi ka see esimene pilt ilukirurgide teene, kuna 80ndate Courtney on hoopis selline olnud:

Nose job õnnestus, lip job mitte. Kui välja arvata see, et originaal-nina ei olnud Courtneyl just ideaalne, siis ülejäänud tema iluoppe on pigem depressiooniga põhjendatud. Nii nagu tavainimene püüab end uuesti leida soengut vahetades, vahetavad staarid oma nägu. Nende puhul on kindlasti ka meelelahutustööstus see, mis "värskendatud välimust" eeldab. Aga no see krdi lip job - kellel on see õnnestunud? Lisaks Courtneyle on see ära rikkunud veel mitu imeilusat naist:

Miks see kuramuse pardimokk ilus peaks olema?
Ok, meil on Angelina Jolie ja Lana Del Rey aga nemad väidavad, et nende puhul on kõik loomulik ja nad suudavad paksud huuled ka välja kanda, nägemata välja nagu herilaselt nõelata saanud:

Iluoperatsioonide suurimaks puuduseks ongi see, et need on näha. Mitte keegi ei usu, et sa üleöö nooreks ja ilusaks muutusid - seega, mis mõte sellel on? Keegi ei sosista, et "vaata, kui kena ta on!" vaid ikka "vaata, mis ta endaga teha on lasknud!" Ok, ma saan aru kui inimesel on juhtunud mingi trauma, aga enamasti teevad iluoppe inimesed, kes niisamagi keskmisest kenamad on. Miks neil nii madal enesehinnang on? Tegelikult tahtsin kirjutada ka napakatest vanasõnadest ja kõnekäändudest. Üks neist oleks ka "ilu nõuab valu" - mh, ma ei teeks iial endaga vabatahtlikult miskit, mis mulle valu põhjustab. Ilu nimel kannatada? Tänan, ei. Ma lõikan juustest ka pigem salgu välja kui vaevan end pusa lahti kammimisega...Tõeline hedonist?

OTD

Ma olen nii ebapopulaarne blogija, sest ei pane oma blogisse üldse pilte. Kaevasin siin natuke ringi ja isegi enamik videoid, mis blogis üleval, on ammu maha võetud. Tegelikult peaks siin minust pilte isegi olema, aga ainuke, mille ette viskas, oli see, kus ma olen tossudes ja hommikumantliga (filmivõtted, noh). Peaks veel olema üks minust leopardimaskis ja teine peale telgis magamist tuhamägede taustal. Ei midagi glamuurset, ühesõnaga. Eile käisin justnimelt glamuuriüritusel (kunstinäituse avamine ju ometi on seda?), televisiooni küll kohal ei olnud, aga fotograafe siiski jagus (sest oli fotokunsti näitus). Igatahes tehti üsna mitmeid ilupilte, sealhulgas minustki. Olen nii lahke ja riputan ühe siia kah:

Topsis on Värska.
Saapad Samelin, sukkpüksid Pamela Mann, seelik Mr. GUGU & Miss GO, pintsak E5P, kott Nabo.

Abielluda või mitte?

Kokkuvõttes on vist ainult 2 peamist põhjust, miks abiellutakse: romantika ja majanduslik kindlustatus, mõlemad enamasti olulised naispoolele. Mõlemat poolt mõjutavaks põhjuseks võiks olla mööndustega kolmas - alati on abiellutud, komme on selline. Meeste puhul lisandub siis mõnel juhul ehk see "õige mees võtab ikka oma naise ära". Ma ei viitsi hakata statistikat tegema, kui paljud mu tuttavatest abielus on, aga ise olen käinud nii ühes pulmas iga viie aasta tagant, nii et üüratult populaarne see tegevus olla ei saa.
Igasugused "unelmate pulma" saated ja ajakirjad teevad mu meelest asjale karuteene, sest kõik võtavad pähe, et pulmad on mingi über-pidustus, mida ilma laenu võtmata ja 500 inimest kutsumata läbi teha pole viisakas. Pulmad on justkui selleks, et teistele näidata - "because I can!" Kui raha laristada pole, siis ära parem pulmi pea, muidu vaadatakse viltu. Kui romantikat tahta, siis võiks mu meelest lihtsalt kuskile reisile minna, mitte teiste jaoks pidu korraldada. Väike ja viisakas vastuvõtt on ka kena, aga alati on seltskonnas mõned "vana-kooli" esindajad, kes kirtsutavad nina kui laual pole sült-kartul ja labrakas küla kultuurimajas hommikuni ei kesta. Võeh. Ma juba väiksena kartsin seesugust "rahvalikku pulma", sest olin näinud pilte sugulaste pulmast, kus pruudil lasti leiba lõigata - no niimoodi, leib vastu rinda surutud, ma pelgasin, et veristan end raudselt niimoodi ära. Nukku mähkida ma ka ei osanud ja Pampersitest võis siis vaid und näha. Igatahes ei ole selliseid peod midagi olulist, mida ma elus kogeda tahaksin.
Majanduslik kindlustatus - kaob ära vajadus selle järele kui ebavõrdsesse suhtesse lihtsalt ei astuta ega lasta end ülal pidada. Ma eriti ei usu sellesse - "muidu oli ta nii tore aga siis ühel päeval varastas mu paljaks"-juttu. Märgid, et kaaslane kahtlane tüüp on, avalduvad ikka juba varem, tuleks veidi tähelepanelikum olla. Üldiselt ega see riik ka ikka ei aita, kui ise enda aitamiseks midagi ei tee.
Jääb järele vaid "nii on kombeks"-põhjendus abielule. Ei tasu salata, et ka mina eeldasin lapsena, et ühel hetkel tuleb abielluda (ja neli last saada). Ilmselt on aga enamik mehi õnnelikud selle uue moraali üle, mis neid abielluma ei sunni ja naised ei leia midagi võluvat ise meeste käe palumises. Nii need vabaabielud õitsevadki. Kas pole imelik, kui lapsed on mehe nimega ja ise oled nagu võõras inimene perekonnas? Samamoodi on ju tegelikult imelik see, et abielludes oma nimest loobud - lihtsalt see on harjumuseks kujunenud. Abielludes isegi ei pea keegi kellegi nime võtma. Räägitakse, et abielu annab kindlustunde, kui selle all just ei mõelda majanduslikku kindlustatust, mida ma juba mainisin, siis lahutatud abielusid tean ma vist veidi rohkem kui neid, mis püsima on jäänud. Kusjuures on huvitav see, et kord abiellunud ja lahutanud inimesed abielluvad suure tõenäosusega uuesti. Justkui käiks abiellumine kokku teatud inimtüüpidega. Traditsioone austavate? Pidusid hindavate? Ma ei tea, ma ise ilmselt sinna ei kuulu.
Abiellumise vastu on üheks heaks argumendiks ka see, et saad surivoodil kallile kaasale habiseda, et "ma kahetsen ainult ühte asja, seda, et mitte keegi ei armastanud mind piisavalt, et minuga abielluda..." See oleks mõnusalt dramaatiline lõpp. Ei tahaks võimalust käest anda.
Ses suhtes ei saa ma aru mingist kooseluseadusest - mis imelisi hüvesid see kooselu annab, et nii kangesti on vaja seda registreerida? Mis mõttes ei taha ma abielluda, aga notari juurde kooselu registreerima läheksin? Vahet ju pole? Mis jube püha asi see abielu on, et samasooliste kooselu selle sõnaga tähistada ei või? Kas poleks mõistlikum ja lihtsam öelda, et abielu kehtib kelle iganes vahel ja poleks vaja mingit eraldi kooseluseadust? Oi ei, meil on ju see võimas kirik ja Varro Vooglaid, keda me sugugi vihastada ei taha. Tuleb veel Nool ja viskab odaga...

The Bitch Is Back

Üldiselt arvan ma muusikast nagu mu vanaema filmidest (peale Tuulest Viidud ja Heliseva Muusika pole enam midagi tulnud), viimasel ajal pole peale Lana Del Rey midagi head tulnud. The Pretty Reckless tundus ka nagu olevat, aga nende viimane plaat oli pigem pettumus. Õnneks ärkavad vahepeal ellu ka vanad kalad, nüüd on Courtney Love juurte juures tagasi ja paneb vana Hole'i koosseisu kokku ning annab vahepeal ka paar soololugu välja. Esimesena sai avalikuks singli b-pool "You Know My Name":

Ning eile ka a-pool "Wedding Day"

Mu meelest on esimene neist ülihea ja teine...noh, veel parem. Kättemaks, jalaga aialipid puruks, karjun hääle kähedaks ja panen suitsu ette. Täiesti sobiv kompott tähistamaks Courtney juulikuist 50. juubelit. Mis mõttes on tal hääl kähe? Loomulikult on, peale vähemalt 30 aastat ahelsuitsetamist. Kusjuures on kummaline lugeda, et Courtney ise on suitsetamist vähemalt noorena kangesti maha jätta püüdnud, uskudes, et ühel päeval see ta tapab. Ostsin e-bayst "Dirty Blonde - Diaries of Courtney Love". Võrratu materjal mõistmaks, kuidas tõeline andekus (plika kirjutas 14-aastaselt selliseid luuletusi, et karju appi) kompotis hoolimatu perekonna, tütarlaste koloonia ja kange iseloomuga end tippu välja näris, hoolimata sellest, et kõik, mida ta puudutas, hävinema kippus. "He only loves those things because he loves to see them break." - öeldud küll Kurt Cobaini kohta, kuid kehtib ka Courtney kohta, kuigi ta ilmselt just ei armastanud seda purunemist. Lihtsalt, mõni inimene on selline, koba. Maailm muuseas armastab inimesi, kes kõigi silme all kiirelt tuhaks põlevad. Courtney on end alati samastanud retard girl'iga, "Throw her in the trash can - See what she does" - algusest peale imelikuks peetuga, kes kõigest hoolimata tõuseb tuhast kui fööniks, saab kõik, mis tahab, ja maksab maailmale kätte. Kindlasti on Courtney imelik, kindlasti on ta keeruline isiksus - I'd describe my personality as a cunt, kõik need artiklid selle kohta, kas ta ikka on hull või mitte. Inimesi ikka häirib, kui keegi käitub erinevalt "korralikele inimestele" seatud normidest ja ütleb välja, mida viisakas inimene ei ütle. Õnneks ei ole kogu maailm täis valge põllega kahepalgelisi vooruse verstaposte. Õnneks on olemas muusikuid, kes leiavad, et nende muusika peaks midagi ütlema ega sea lihtsalt sõnu ritta. Naljakas, et just Courtneyga seoses räägitakse palju sellest, kuidas ta on celebrity ja vähe tema muusikast - kui ta oleks nii kangesti tahtnud kuulsaks saada (seda ta tahtis tegelikult küll), oleks selleks olnud palju lihtsamaid teid.

Hilbumajandus

Tahtsin juba kirjutada, et vahelduseks eidemöla kah, aga tuli meelde, et muud siin  ju ei olegi...Igatahes, praegu on see kõige hirmsam aeg, mil suveriided on veel ära pakitud, talveriideid ära panna ka ei saa, sest iga hetk võib jälle lund pursata ja selga pole mitte midagi panna. Nii õnnestus mul eile Raekoja platsis retuuside väel õlut juua. No ikka nii, et särk kanni ära ei katnud. Õudne on kui oled juba piisavalt vanaks elanud, aga riides käia ikka ei oska. Üldiselt oli varem mu riietus tavaliselt "mingid püksid" ja "mingi särk". Suvel lühikeste, talvel pikkade käistega. Siis avastasin, et kui pükste ja pluusi puhul tuleb ikkagi miskit kombineerida, on kleit veel lihtsam variant - lihtsalt üks ürp selga visata. Talvel käib ürbile mantel peale. Jope on kehvem variant, sest kleidid sellega üldiselt ei sobi (isegi mina saan aru) kuna keskkoht jääb vale koha peale ja sa näed välja nagu vales järjekorras lumememm. Kihilist riietumist ma pelgan, kuna alati hakkab palav ja kuhu siis see ära võetud kiht panna? Minu puhul kaotatakse see lihtsalt kuhugi ära siis. Poes on ka piin käia, sest seal jääb alati mõni hilp silma, mis ülejäänud koduste hilpudega absoluutselt kokku ei sobi. Mu ema loeb regulaarselt ajakirja "Mood" ja jagab seda mullegi. Piinlik öelda, aga enamasti sirvin ma selle läbi ja loen vaid filmi ja raamatuarvustusi, sest moest ei tea ma tõesti muhvigi. Eile igavusest lugesin intervjuud kellegagi, kes rääkis, kuidas poodlemine on ikka mõtestatud oluline tegevus, mille puhul peab hea nina ja mis kõik veel olema. See intervjueeritav ei saavat tavapoodides käiagi, sest asjad "ei kõneta" teda. Mind kõnetab tavaliselt hind - et no odav särk, kuhugi ikka kõlbab, eriti kui mingi haige slõugan on peale kirjutatud. Viimati ostsin näiteks särgi kirjaga "All my bitches love me". Ma olen tõesõna püüdnud, aga nö korralike asjade puhul ajab mind vihale nende hind (üle 50 euro hilbu eest maksta on ikka röövimine) ja see, et need on nii korralikud, et jäävad kappi seisma, kuna ma ju ei liigu korralikes kohtades. Ajakirjas "Mood" oli näiteks lugu ka naisest, kellel on kapp täis ballikleite, mis sest, et tal pole neid pea kunagi võimalust kanda. Sellest ma ei saa üldse aru - ma nutaks seal kapi najal siis...Muuhulgas on mul lähenemas lõpuaktus. See on nii lõbus, kuidas kõige üles vurhvitum ollakse põhikooli lõpetades, keskkooli ajal saab ka ikka mööda õmblejaid ja juuksureid joosta, aga magistridiplomi puhul mõtled, et milline neist vanadest kleitidest kõige vähem ära trööbatud on...Iseenesest võiks ma oma põhikooli kostüümi või keskkooli lõpukleidi ka veel selga ajada, sest mõõdud pole eriti muutunud, aga akadeemilise aula jaoks on need vist liiga lühikesed. Kuigi bakat lõpetades tuli keegi semiootik oma diplomile järele otse rabamatkalt - seljakoti ja kottpükstega. Nii ikka ei sobi, eks.

Pane mulle diagnoos!*

Oeh, ma pean sageli sõnaraamatu appi võtma, kui hakkan endale pandud diagnoose lahkama. Inimestele ikka meeldib mind kuhugi lahtrisse lükata, ise ma püüan sellest tegevusest hoiduda aga ei saa öelda, et õnnestunult. Eks ma ikka õhka mõne "10 märki, et oled hull/ideaalne naine/feminist/seksijumalanna"-artikli juures, et täpselt minust, aga avastan siis järgmine päev, et ma olen absoluutne vastand sellele, kes ma eile olin. Ühte jõkke kaks korda ei astuta jms. Ma olen kogu aeg mõelnud, et kas teised inimesed ka nii tunnevad, aga siiamaani on enamus selle peale vaid naernud ega saanud aru KUI tõsiselt ma seda "isiksuse kahe(saja)stumist" mõtlen.
Igatahes  - seekordne diagnoos siis - lapsik, ebakindel ja alaväärsuskompleksist puretud. Mulle tundus see kuidagi tuttav, otsisin isegi, kas olen sellest juba kunagi kirjutanud aga paistab, et ei ole. Panite tähele - ma pidin igaks juhuks enne guugeldama, et teada saada, mis arvamus mul varem võis sellest teemast olla, sest tegelikult ma ei tea. Sellest, et ma põhimõteteta inime olen, olen ma raudselt kirjutanud, aga otsing vist ei tööta siin  blogis normaalselt. Lapsik olen ma kindlasti - ma ju tegin testigi, et mu mental-age on 16 ja sinna ta ilmselt jääb kah surmatunnini. Aga, et see kuidagi häbiasi oleks? Kas te siis ei tea, et meestele meeldivad drama-queenid?! Cosmo lausa soovitas mehe töö juurde minna ja seal skandaal korraldada - pidavat suhtele hästi mõjuma. Mees ei olnud kahjuks samal arvamusel...Näe, olengi ebakindel - tahan meestele meeldida! Vot siit tulebki sisse minu jaoks vastuolu minu ebakindel ja kompleksides olemise ning reaalelu vahel. Kas ebakindlusel ei peaks mitte mingisugune põhjus olema? Kompleksid millegi tekitatud? No, et kooli ajal olin puseriti hammastega vinninägu, keda poisid tahvlilapiga loopisid ja kodus ema kah mind ei armastanud. Mitte, et ma nüüd naeraks selliste inimeste üle. Puseriti hambad mul isegi olid. Vinnid on siiamaani. Tahvlilapiga olen ehk ka pihta saanud ja ema ei ole mulle vist kunagi öelnud, et ta mind armastab, aga see ei tähenda, et ta ei armastaks. Ehk siis  ma peaks kaevama kuskilt üles midagi, mis mind sügavalt puudutanud on, ja jätnud tunde, et ma olen kuidagi kehvem kui teised (ja seetõttu nüüd neile kõrri kargan). Seda blogi lugedes pole raske tähele panna, et ma tegelen siin üsna tihti soorollide teemaga - kas see on mind kuidagi kannikast kaksanud? On. Ma tahtsin väiksena kangesti poiss olla, sest poistele olid kõik normaalsed asjad lubatud, tüdrukud pidid seevastu viksilt istuma, vait olema ja puhta põllega kodutöid tegema. Ma mõtlesin juba siis, et "f*** that s***!" AGA - ma ei tundnud end kunagi seetõttu halvemana, et mind need "naiselikud voorused" ei tõmba, ma tundsin end hoopis paremana...Mina olen see, kes šokeerib, kes troonib bazooka õlal, kodukanade kohal! Ma tunnistan pattu, et ma olen naiselikesse omadustesse alati halvustavalt suhtunud ja röökinud kui keegi mind naiselikuks on julgenud nimetada. Sest kõik naiselik on nõrk ja halb. OMETI olen ma kõrvaltvaatajale igati naiselik - seda lihtsam on šokeerida. Alaväärsuskompleks oleks mängus mu meelest siis, kui ma tegelikult sisimas kangesti tahaks teistsugune olla - aga no "cut me open!" - ei ole sihukest asja. Kui ma tahaks nüüd õel olla, loeks ma üles kõik enda head omadused, mille poolest ma teistest parem olen, aga no seda ei jõuaks ju keegi ära lugeda...
Aga, miks kurat, on vaja siis "lapsikult" käituda ja mitte viisakalt argumenteeritud vestlust pidada? Geenid (just lugesin GEOst artiklit selle kohta, kuidas psühhopaatidel ajus afekte taltsutav piirkond ei tööta ja noogutasin kaasa - muuseas, ka seal nenditakse, et psühhopaatide saatus sõltub oluliselt nende sots.maj päritolust ehk nagu mullegi psühholoog rõõmsalt teatas:"ühiskonnas saate te ju kenasti hakkama "- haridus, töö, pere  - kõik on olemas), harjumus (see on lihtsalt minu viis lõpetada tüütav vestlus), rõõm teiste šokeerimisest. Mida on veel õnneks vaja? :P Ah, üldse küsivad inimesed liiga tihti, et miks? Because F*** Y**, that's why - nagu ütleb kiri mu särgil.

*ei, ma ei loosi midagi välja

Asi on maitses

Ostsin eile sama kuupäeva kanaliha, seda, mida alla hinnatakse. Kuna mul on kerge nohu, siis lõhnade ja maitsete tundmisega on hetkel kehvapoolne. Igatahes, tegemist oli paneeritud kanalihaga, viskasin pannile, laps kiitis, et jube hea söögi lõhn olevat. Muidu ta liha eriti ei fänna. Natuke hiljem tuli L. ja küsis, et misasi siin haiseb? Ei osanud vastust anda. Hakkasid siis kõik sööma, va mina, kes samal ajal Mikrot söötis. Laps sõi ja matsutas. L. tahtis kangesti kanaliha pakendit näha, et vaadata, mida see küll sisaldab. Küsis, et kas see oli mingi keefiriga kanaliha. Ei olnud. Laps sai esimesena söödud, mida suht harva ette tuleb. L.-l millegipärast liha ei läinud. Sain siis Mikro söödetud ja istusin ise ka lauda. Kana...kana maitses nagu keegi oleks keefirit praadinud...või noh, ütleme otse - okset praadinud. Selle aja peale kavatses ka L. oma portsjoni minema visata, millest ta pool oli suutnud endale sisse ajada. Ma võtsin igaks juhuks teise ampsu veel, et ikka kindel olla, et see tõepoolest süüa ei sünni (ega ma siis nii kergelt ka alla ei anna). Ei sündinud. Küsisin lapse käest, kuidas maitses, ta vastas, et väga hea oli (ma sõin täpselt sama tükki, mida laps, see oli pooleks lõigatud). Hommikul keegi kõhuhäda ei kaevanud. Ega ma teadlikult halvaks läinud liha varem söönud ei ole, seega ei teagi nüüd öelda, kas asi oli lihtsalt maitses või oli ikkagi tegemist halvaks läinud asjaga. Peaasi, et lapsele maitses...

Paljuga te ennast müüte muidu?

Ükspäev juhtusin millegipärast vaatama FB postkasti kausta "Muud" ja leidsin sealt säärase kirja: "Tere, loodan et ma ei eksi ja oled kena, ma olen diskreetse sõbranna otsingul, sponsoreeriks 800 eur -ga kuus. Kohtuda sooviks Tartus või Tallinnas kord nädalas tunnike..." Kirja saatjaks oli keegi valenimega keskealine onuke, poseeris teine valge jahi taustal. Esimese ehmatusega virutasin postkasti kinni ja raporteerisin Zuckerbergile, et häirivaid kirju saadetakse. Zuckerberg reageeris ja tänaseks ongi see konto kadunud. Issand, milline pealekaebaja ja jube inimene ma olen! Ma ei tea, miks, aga mind panevad sellised kirjad end alati odavalt tundma, eriti kui mõni veel targutab, et see on kõik seepärast, et mul on enda foto profiilipildiks. No oleks ma seal siis bikiinides vms, ei, portreefoto on. Oleks ju võinud vastata ka, et kahjuks te siiski eksite ja ma olen päriselus ikka täielik peletis ning kui te just pole nõus alati paberkotti kaasa võtma, siis jääb kaup katki. Aga arvestades seda, mis organiga selliste kirjade saatjad mõtlevad, vastaks ta ilmselt, et "a muidu olete nõus vä?" Teisest otsast on jälle huvitav mõelda, et keegi on nõus nelja tunni eest nädalas 800 eurot välja käima (huvitav summa üldse, kuidas ta selle paika pani?), ma kahtlustan küll, et ta hakkaks keerutama ja lõpuks näeks potentsiaalne "sõbranna" seda raha sama palju kui oma kõrvu. Pealegi hakkaks ma mõtlema, et mis paganat tal ikkagi viga on, et seksi eest sihukese summa on nõus välja käima - ma ei usu, et enam-vähem välimusega ja kõva rahakotiga (ma ei usu, et ta selle 800 eurot iga kuu kõhu kõrvalt kokku hoiab) mees kuskilt seda tasuta ei saaks. Kui meeleheitel peab olema inimene, kes võhivõõrale sellise sisuga kirja saadab? Igasugu tutvumissaite peaks ju meil olema, miks otsida kedagi FB-st, kus enamasti suheldakse vaid tuttavatega? Isegi FB-s on omaette tutvustesobitamisgrupid, ühinegu nendega, mitte ärgu tüüdaku normaalseid inimesi! Sellised ilmselt arvavad, et eks igal inimesel ole hind ja igaüks on äraostetav. Ses suhtes on mul hea meel, et vihahoos miskit vastama ei hakanud, muidu arvabki, et küsimus on lihtsalt summas.

Tallinkil kehtib hundiseadus

Vahvaid uudiseid üha potsatab. Tegin Postimehe lahti ja selline imeline mehike hüppas ette. Ühe šovinistliku seaga võiksime ju veel leppida aga vähemalt pooled kommentaatorid jagavad tüübi arvamust. Eks see Rootsi ju ongi mingi feministide poolt ülevõetud võrdõiguslik riigike, kus õrnahingelised tõde kuulda ei taha. Meie riigis kehtib ikka hundiseadus - nõrgem tuleb võimalusel maha murda. Eriti kui ta veel ise seeliku selga paneb ja paar drinki teeb, eks see ju viitab, et ta lausa küsib vägistamise järele. Selliselt mõtlevaid inimesi kõnnib siis ilmselt hulgakesi meie keskel ringi. Ei ole midagi India ohtlik maa, meil siin kõik samamoodi. Loogika nagu moslemitel, et lihtsam on naine kui ihatekitaja, süüdlane, kinni katta, kui õpetada meestele, et vägistamine ei ole mitte mingil juhul ok. No ei usu mina, et mehed nüüd kõik nii loomad on, et ennast talitseda ei suuda. Usun pigem, et enamik mehi ei tahaks säärase kuvandiga samastuda. Miks õpetatakse väikestele tüdrukutele, et peole minnes tuleb end kinni katta ja tänaval üksi jalutada ei tohi, sest keegi võib su ära vägistada, poistele aga ei öelda, et vägistamine on alati vale? Isegi siis kui sulle tundus, et umbjoobes neiu mõmises midagi "jah"-i sarnast.
Et mitte ainult vägistamisest rääkida (jah, ma usun, et on olemas ka vägistamisega manipuleerijaid, kuid nende olemasolu ei peaks muutma suhtumist vägistamisse), siis üldse on mulle silma hakanud osade inimeste poolne ohvrite süüdistamine. No mida sa läksid läbi pargi, ime ka, et peksa ei saanud, no miks sa jätsid ratta trepikotta, ime ka, et ära ei varastatud, miks sa lasid võõra korterisse, ime ka, et see hiljem tühjaks ei tehtud jne. Mulle tundub see lihtsalt argpükslik - ohvrit süüdistada on ju lihtsam kui hirmsa kurjategijaga miskit ette võtta. Sealt edasi seondub ohvri süüdistamine juba ka ohvri abita jätmisega - näe, peksavad joodikut, mis ta siis jõi ennast täis, mina küll vahele ei lähe, saan ise kah veel. Isegi ühed korterivargad olla hiljem tunnistanud, et sel ajal kui nemad mitte eriti vaikselt raudust maha murdsid, pandi kõrvalkorteris lihtsalt muusika kõvemaks. Loomulikult tuleb enda eest seismist õpetada ja ega paha ei tee kui oled teadlik, et purjus inimene on kurjategijale kerge saak, kuid vastutust kuriteo ohvriks saamise eest ei saa kindlasti ohvrile lükata.
Tallinkil pole näiteks mingit vastutust - nende laevas ju Rootsis kehtiv seadus, et umbjoobes tegelastele rohkem ei müü, ei kehti. Justkui ei saakski midagi teha, eks? Naine, püsi kaine, hoia jalad koos ja tuleta enesekaitsevõtted meelde, sest siin laevas seisad sa üksi vägistamishimulise meestekambaga! Tõeliselt kutsuv reklaam ühele ettevõttele. Ilma naljata leiab muide mõni kommenteerija, et eks see olegi enamike naiste unistus....

Tabuteema - toit ja kaal

Veetsin üleeile 2,5 tundi laste EMO-s ja eile 2 tundi lastehaiglas erinevate uste taga. (Ei, lapsel pole midagi häda, lihtsalt osav väike simulant). Minuga kaasas olnud inimene väitis, et see oli päris põnev kogemus jälgida inimesi, milleks muidu aega ei ole (ehk miks vanainimesed juba hommikul arsti ukse taga passivad kui neil aeg pärastlõunaks on...). Igatahes väitis ta, et tema vaatluste tulemusena selgus, et iga teine inimene on ülekaaluline. Eriti paksud olevat noored emad ja puberteediealised lapsed. Eks vaatasin siis isegi veidi ringi ja tõsi ta oli. Ülekaalulisus põhjustab muidugi terviseprobleeme ka ja sellega on ehk seletatav paksude noorte hulk lastehaiglas. Emadus teadagi põhjustab samuti kaalutõusu. Teiselt poolt lugesin Eesti Ekspressi lugu sellest, kuidas ajakirjanik end 200-kiloseks maskeeris ja siis alandust pidi tundma. Või teine äärmus - Liis Lass on viis päeva pärast sünnitust supervormis ja artikli all olevad sapised kommentaarid. Väga paks olla on alandav, sale olla on ebaviisakas paksude suhtes ning anoreksiapropaganda. Kas normaalne on siis tänapäeval olla 5-10 kilo ülekaalus? Ülejäänu on juba äärmused? Mina kui õel kõrend ei tea siiski mitte ühtegi juhtu, kus selline ülekaal ei oleks toitumisega seotud. Trenni ei sunni ma kedagi tegema, sest ise ka ei tee ja nälgima ka ei õhuta, kuid ikkagi ei usu ma seda "geenid on  mu paksuses süüdi"-juttu. Paksus tuleneb ikkagi sellest palju kaloreid sa endale sisse sööd ja palju neist ära kulutad, tee või tina. Tuleb kas vähem ja/või kalorivaesemalt süüa või siis rohkem liikuda. Kui seda teha ei taha/ei suuda pole vaja end petta geenide jutuga. (See käib siis nende kohta, kes kaaluga hädas on, loomulikult on ka neid, keda kaal üldse ei häiri ja see on igatahes targem variant kui kõhnu kiruda ja kreemikooke suust sisse ajada). Söögil, mida suust sisse aetakse on ka oma roll, sest kuigi ma ise ökot taga ei aja, hämmastab mind ikkagi mõne enamiku toiduvalik. Näiteks oli poes tugevalt rasvunud ema koos tugevalt rasvunud 3-aastasega, nendega kaasas olnud (tugevalt rasvunud) tädi pani korvi paki kartulikrõpse, mille peale ema ütles, et võta parem suurem pakk, sest laps pole õhtust söönud...Kas need ongi need meie alatoidetud lapsed, kellele kodus õhtusööki ei anta? Mu meelest on odavam osta kilo kartulit ja need ära praadida kui krõpse suust sisse ajada. Nii tervisefanatt ma ei ole, et praekartuli surmatoitude alla liigitaks aga krõpsude (väike)lastele pakkumist ma ka ei mõista. Lapsed nõuavad üldiselt seda, mida neile pakutud on - paljud ütlevad, et no mis sa teed kui laps krõpsu ja koolat nõuab. Laste sünnipäevadel on eranditult krõpsud ja limonaad laual - nii näebki laps, et see on mingi ihaldusväärne värk, mida peo ajal saab. Nii nagu meil omal ajal olid kartulisalat ja viinerid. Tänapäeva lapsed kartulisalatis midagi imelist ei näe - seda ostetakse Selverist iga nädal.
Kuskil oli huvitav fakt, et sale aitab olla ühekülgne toit. Meie peres pole keegi eriti kokakunsti armastanud ja seega olen ma harjunud vähemalt korra nädalas kartuleid ja hakklihakastet sööma ning nälja korral võileiba tegema. Magustoite ei olnud meil kodus pea kunagi ja ma ise teen kooki häda sunnil mõnel tähtpäeval. Tänapäeval on vist aga see ühekülgne toit pigem kord nädalas valmispitsa või burger ja näljakustutuseks krõpsud, ehk siis see ühekülgsuse valem ei toimi enam.

Õegh õäöü õõõh!

Ei ole vist mõtet kõiki telegram.ee fänne oma sõbralistist ära kustutada, sest täna andis FB mulle teada, et keegi tore inimene on lisatud nõnda intrigeeriva nimega gruppi nagu "Ettevaatust meditsiin! Tähelepanu - tõhus ravi!" Grupp on avalik ja nii ma siis piilusin kah. Oh, püha lehm, pidin pimedaks jääma - grupi kirjeldus siis, muutmata kirjaviis: "Kaasaja meditsiin on sügavas kriisis.

Ta mitte ainult et ei suuda inimesi ravida terveks haigustest, vaid pahatihti hoopiski süvendab neid veelgi. Meditsiin on täna üks suuremaid surmapõhjustajaid. Alla surudes sümtomeid, pole ta enam teadlik haiguste tegelikest põhjustest.

See on sundinud teadlikke inimesi võtma tervist omaenda kätesse, nagu ka meditsiiniavangardi otsima tagasi- ja edasiteed teadusliku ravikunsti rüppe, mis katkes aastakümnete eest (v.a diagnostika ning kirurgia jms kiirabi) seoses medikamenditööstuse "pealetungiga" ning püüdega muuta arstkonda tohutukasumliku tootmisharu pelkadeks müügimeesteks.

On aeg luua tervikpilt ja koondada elutähtsat Informatsiooni ning paljude inimeste isiklikke kogemusi nii meditsiini Tumedast kui ka Heledast Poolest."

Liikmeid on selles vaimustavas rühmas 929. No comments. Kas on hulle ja lihtsameelseid kuidagi eriti palju siginenud (ilmselt meditsiini viga, see on see vaktsineerimiste tulemus) või on tänu Internetile sellised lihtsalt paremini näha? 
Igatahes on meditsiin süüdi kõigis meie haigustes, vastasel juhul oleks meil eluiga sama pikk kui see oli imelisel keskajal, kus end sookailuga raviti, saunas sünnitati ja mingeid hädasid ei tuntud. Kui me vaid õigesti mõtleksime, ei sureks me kunagi ära! Või noh, kui neid mürgitriipe seal taevas ei oleks. Autism on ju puhtalt vaktsiinide põhjustatud, varem ei pandud mitte kedagi hullumajja kinni. Kõik see on uuema aja värk, sest varem me ju ometigi teadsime, mis igal pool maailmas sünnib ja sihukesi asju lihtsalt ei olnud olemaski! Arstid on ära ostetud, koolid on allakäinud ning õige tark harib end ise Luule Viilma raamatust. Või kui seda pole, siis liitub vähemalt FB "valgustatud" gruppidega ja saab targematelt informatsiooni. Meie Jumal on esoteerika!

Haiguste ravi

Tegelikult on see teema, millega seoses ma absoluutselt vaielda ei taha, sest ma olen jõudnud olukorda, kus tahaks lihtsalt näpud kõrva ajada ja "la-la-la" karjuda, sest vastu seina jooksmisel pole mõtet. Teine pool tunneb ilmselt sama. Aga ma tahaks enda arvamuse ikkagi kirja panna, et selge oleks. Mul endal siis.
Ma ei tea, kas see on see inforohkus, mis inimesi umbluu teele ajab või on tõesti meie elu siin liiga hea ja "päris"-ohte enam kuskil ei ole ning seega tuleb need välja mõelda aga igasugu "alternatiivide" fänne on viimasel ajal kerkinud nagu seeni pärast vihma. Mulle tundub, et need inimesed ei ole aru saanud sellest, et meditsiin ei ole kõikvõimas aga nad on millegipärast veendunud, et peaks olema. "Tavameditsiin ei suuda mind aidata - pöördun homöopaadi poole!" Homöopaatia on siis põhimõtteliselt ravi platseebo abil (mida on ka paljud teised, ravisse uskumist eeldavad alternatiivid), popiks sai ta ajal, mil tavameditsiin tähendas aadrilaskmist ja tuimestuseta opereerimist - ehk siis ilmselgelt ohutum variant ja tõepoolest - mõned saidki terveks! See "mõned saidki terveks" on mu meelest võtmemoment, sest tegelikult on nii, et "teatud biol. ajal avastab inimene “tee” tervisele." (Ülo Kiple). Mõned saavad vähist ka jagu. Mõni on HIV-le immuunne. Miks? Meditsiin ei tea (veel) vastuseid. Aga mõnele on vastuseid vaja ja ta leiab need - sain terveks, sest palvetasin, jõin kust, torkisin end nõelaga jne. Kui palju on aga neid, kes saavad ka terveks aga ei pane seda suure kella külge? Ma arvan, et tegelikult on neid ka päris palju. Lihtsalt meelde jäävad need "imelised" juhtumid. "Imelistest" juhtumitest on hea ju ka äri teha -  mina sain terveks, küllap mõjub sulle ka! Ega see alati halb ole, inimesed ikka soovivad oma positiivseid kogemusi jagada, ainuke asi on see, et me oleme kõik erinevad - mis sobis sulle, ei pruugi sobida mulle. Ahhaaa! Meditsiinivastased haaravad nüüd siit kohe kinni - järelikult ei ole ka vaktsiinid ja ravimid kõigile sobivad! Ega ilmselt olegi, ainult, et meditsiin on tõenduspõhine teadus ja kuna medikamentide mõju on siiski teaduslikult tõestatud, mitte lihtsalt kellegi peal ükskord toiminud asi, siis on neid, kellele see ei sobi, siiski väga väike hulk. Kindlasti väiksem kui tavaravist hoidujate hulk. Ma ei usu iialgi kõigi arstide ringkaitset, kes siis rahamaiastena ravimifirmade poolt on ära ostetud ja meile keemiat sisse topivad. No olge nüüd, kindlasti on arstide seas ka selliseid (igal pool on pahasid) aga et eksisteeriks mingi üldine kole vandenõu? Näiteks vaktsiinide kasutuselevõtu otsustab siiski terve komisjon, mitte keegi ainuisikuliselt. Arstid on siiski kõrgharidusega spetsialistid ja telegram. ee on lihtsalt suvaline veebileht. Ma üldse ei eita, et ravimtaimedel on mõju - ka tavameditsiin on sealt palju üle võtnud, samuti on mõju uskumisel (taaskord - platseebo - seda asja võiks teaduslikult rohkem uurida, sest tegemist on äärmiselt huvitava teemaga) aga see kõik ei tohiks tähendada tavameditsiinile selja pööramist. Praegusel ajal jääb aga mulje, et tavameditsiin on just see meid hukutav kurjajuur ning inimestele ei tule meeldegi näiteks kui kõrge oli eeldatav eluiga enne meditsiini arengut. Inimesed alahindavad tugevalt juhuse rolli ning vajavad mu meelest liiga palju kindlaid vastuseid. Nii nagu vanal ajal kui loodusseadusi veel ei tuntud, aeti kõik jumalate kaela. Kui kaks inimest söövad sama riknenud toitu ja üks saab seedehäired ning teine mitte, kas siis põhjuseks on nende inimeste erinev immuunsüsteem või hoopis see, et üks neist mõtles häid mõtteid ja teine halbu? Äärmused paistavad ka rohkem silma - on inimesi, kes iga väikse nohu puhul arstilt antibiootikume nõuavad ja normaalse toidu asemel purkidekaupa vitamiine söövad kui ka neid, kes vähki ja AIDS-i palve jõul ravivad.

Õudsed visuaalid

Ostsin endale magamistuppa sellise pildi (mitte sellise hinnaga kui seal :)) ja sain kohe kommentaari, et mõttetu kitš ning sama hea kui Jyskist pilt osta. Miks ma selle pildi ostsin? Sest NY on mu unistuste linn, selle pildi koloriit sobib mu magamistoaga ja mulle meeldib. Magamistuppa pidavat aktid passima. Ei taha. Miks ei taha, et nagu teine naine või? Ei ole asi selles. Lihtsalt mulle ei meeldi aktid. Meesakt ei ole parem. Või noh, kui see oleks paljas James Dean või Tommy Lee, siis sobiks. Ma olen nagu rohkem postritüdruk. Varem oli mul tuba maast laeni postreid täis, nüüd oleks see vist imelik. Samas kui ma oleks kodu sisustamisel kogu aeg sellega arvestanud, siis ehk sobiks ka. Muidu olin ma selline iseäralik laps (vähemalt praegusel ajal on see vist väga iseäralik), keda veeti kunstinäitustele ja ma pean tunnistama, et enamasti mulle seal ei meeldinud. Enamik pilte tekitas minus ebameeldiva tunde. Mõnda kohe päris kartsin. Praegu mulle näiteks ei meeldi überpopi Epp-Maria Kokamäe pildid. No ei ole üldse minu teema. Enne Campbelli purgisupp kui selline pehme joonega unenäoline maal, mis on mu meelest kuidagi...ähvardav? Maastikupildid ja lilled mind üldiselt ei ähvarda aga needki meeldivad mulle rohkem konkreetsete pliiatsijoonistustena kui värviliste maalidena. Endale mulle ka maalimine ei istu, joonistada veel võin, kuigi ei oska. Üks lemmikpilt on mul ka, Navitrolla "Harilik rõõmukera", kahjuks seda enam netist ei leia aga pildil on siis selline armas-õudne valge elukas. Justnimelt armas-õudne. See pilt on kah kuidagi õõvastav aga põnevalt. Kunagi käisime hullumajas ekskursioonil ja seal olid hullude tehtud pildid seintel, mu kunstiandega sõber võdistas õlgu ja ütles, et selliseid pilte ta omale seinale küll ei tahaks, paha ja närviline energia olevat tuntav. Ma ei tundnud miskit ja ostsin emale hullude õmmeldud padja.
Õudsetest visuaalidest veel rääkides oleme viimasel ajal lapsele Eesti Ekspressiga kaasas olevaid lastefilme ostnud. Oo õudust, mis mälestused! Ma vist kartsin enam-vähem iga teist Eesti multikat. Filmidest rääkimata. Nukitsameest pole ma iial täispikkuses näinud. Kunksmoor hüppas korstnasse, Põld oli psühhedeelne õudus, isegi Kilplastes on jube koht, kus hobusest jääb järele luukere. Suur Tõll! Brrrrr....Ja siis vaatasime nukufilme. Ott kosmoses - mäletasin, et oli tore film. Ent! Seal on üks koht, kus Ott põrutab raketiga Marsile. Puujalg, gaasimask, okastraat, sõjanui, kuulipildujatärin ja aatompomm - ehk siis kogu kompott mind lapsepõlvest peale õudusunenägudes painanud detailidest! Lõpuks sain siis teada, kust see kõik pärit on. Laps vaatas kah kõrval, ei teinud teist nägugi. Teise põlvkonna inimene, ilmselt. Või no loodan, et temale see psühhotraumat ei tekitanud. Kolle ja pimedust ta mul ei karda. Kunagi nägi unes roboteid, siis karjus. Mina ei saanud magada, sest kardinavoldid tekitasid mulje verejanulisest jänesest. Vaatasin isaga idée fixe-i, oli selline saade, kus ühes osas räägiti mingitest koledatest väljamõeldud loomadest aga no ma ei saanud ju tollal  aru, et need väljamõeldud olid.

Ma tahan, et see päev oleks ideaalne*

Enneaegse lapse emana lugesin siin just teiste endasuguste kogemustest ja tundub, et ma olen vist kuidagi erandlik. Nimelt väidavad paljud, kuidas nad tunnevad ennast alaväärtuslikena kuna ei ole suutnud rasedust lõpuni kanda ning nende laps on nö elule aidatud. Mu esimene laps sündis küll õigeaegselt ja täitsa ise aga ma küll ei leia, et see oleks asi, mille üle uhkust tunda või, et need, kes seda teinud pole, kuidagi alaväärtuslikud oleksid. Huvitav on veel seegi, kuidas suur osa räägib, kuidas nad ootamatust keisrilõikest teada saades šoki said ja nutsid nii, et ei saadud korralikult anesteesiatki teha. Mul oli ausalt öeldes pigem põnev ja tundsin kergendust, et vähemalt ei pea ise sünnitama...Mul ei olnud kunagi mingeid illusioone a la "sünnitamine kui imeline kogemus, mille lõpus su imeline imik sulle kõhu peale pannakse ja sa tunned kõikehõlmavat armastust ning taevasse kerkib vikerkaar (ja ponid)". Jäi ära igasugune pettumus ja tuli lihtsalt nentida fakti, et see kõik on üks rõvedalt valus aga üleelatav jama. Muuseas on haigla juures suisa arutelugrupid, kus saab siis välja elada oma tunded seoses sünnitusega ja rääkida sellest, kuidas reaalsus plaanitust erines ja mida järgmisel korral teisiti teha...Ehh. Päriselt ka inimesed planeerivad oma elu niimoodi või? Kas ei ole just mitte selline planeerimine süüdi hilisema alaväärsustunde tekkimises? Minu talupoja kõhutunne ütles, et kogu see küünalde, delfiinihäälte ja veevulina asi on kasutu kui sul ikka kõhtu nii räme valu lööb, et sa pigem eutanaasiat eelistaksid. Igaks juhuks ikka võtsin kaasa pleieri Hole-i diskograafiaga aga selle kuulamiseks küll mingit aega ega tuju ei tulnud. Miks inimesed end niivõrd ebaolulise fakti, nagu raseduse ja sünnituse kulg, pärast pool elu halvasti tunnevad? Kas resultaat, ehk laps pole olulisem kui see, kuidas resultaat saavutati? Mulle tundub, et see "loomuliku sünnituse" teema on mõnede jaoks varjutanud ära fakti, et inimese sünnitus muutus valusaks peale seda kui ta kahel jalal käima õppis ja selle füüsika vastu lihtsalt ei saa. Valus asi aga ei saa minu jaoks mingi nipiga ideaalne olla. Mingi new age mind juba valu unustama ei pane.
Esimeseks asjaks, mida ma enneaegsete kohta lugesin, oli see, et enneaegse lapse sünd pidi olema elu suurim stress. Mind ajavad stressi pigem pisiasjad kui suured ebaõnnestumised. Või noh, enneaegne laps ei olnud minu jaoks mingi ebaõnnestumine. Võib-olla ma olin sinisilmne selle koha pealt, mis kõik oleks võinud olla ja kujutasin ette, et enneaegne on lihtsalt pisem kui teised aga stress see kindlasti ei olnud. Mulle pole muidugi keegi öelnud ka, et mu laps kuidagi teistsugune oleks. Mõni on nimelt kohanud suhtumist, et meditsiin sekkub liigselt looduse käekäiku. Noh, ilmselt ei ole see inimene väga statistikaga kursis, sest tänapäeval on lõviosa enneaegseid siiski hilisemas elus teistega võrdväärsed kodanikud. Aga, et rasedus peaks kestma täpselt 40 nädalat, selle tulemusena peaks valuvabalt soojas õhkkonnas sündima 3500 grammi kaaluv (eelistatult poiss)laps, kes siis rinnale panduna koheselt emainstinkti tekitab - miks see ainult minu jaoks utoopia tundub? Hiljem muidugi hakkavad lapsed ka erinevalt kaalus juurde võtma, arenema jne ning ka see tekitab mõnedes vanemates tohutu stressi - kas siis kui ta 10-kuuselt ei käi, ei saa ta ka pärast eliitkooli sisse?

*sedasi vist öeldakse pulmade kohta - taas üks asi, mis järelikult kohe kindlasti ei saa ideaalne olla

Meie sekt

Ja feministide grupist tulin kah ära. No ei suuda. Ei tahaks kasutada sõna "hüsteeriline eit" aga siiski tundub see siinkohal nii mõnegi tegelase iseloomustamiseks parim väljend olema. (Minu kindlasti ka, olukorras, kus mõni teine hüsteeriline eit mu selliseks ajanud on). Ega ma vist feminist olegi, pigem võrdõiguslane siiski, sest enam kui machod, kes on küll napakad aga kergelt ülemängitavad, häirivad mind igasugu "eided". Ja feminist ei tohi ju teisele naisele "eit" öelda, vaenata võib ainult mehi. Naine, kes teisi naisi vaenab on, issand jumal, kuidas see peen sõna oligi, no igal juhul tähistas see šovinistliku ühiskonna poolt ajuloputatud naist. Aga mind häirivad nii kullakaevajad, kes normaalsete naiste mainet alla tõmbavad ja samuti ka need femikad, kes mehi kõigis maailma hädades süüdistavad ning iga nurga peal diskrimineerimist näevad. Üleüldse muutuvad igasugu maailmavaatelised grupid mingil hetkel nö sektideks, kus teisitimõtlejad (või isegi asju naljaga võtta proovivad isikud) armutult välja pekstakse ja suurem enamus ei julge iitsatadagi kui juhtimise võtab üle grupp ringkaitses liidreid, kes enam teist arvamust peale enda oma ei näegi ja üksteist tagant õhutavad. Hoidku selle eest, et ise selliseks ei muutu. Mingi maailmavallutuse plaan sigib alati sekka nii feministidel, taimetoitlastel, tervisefanattidel jne. Meie oleme avastanud TÕE ja te kõik peate seda kuulda saama, meie tõde tuleb kasvõi jõuga peale suruda ja teisitimõtlejad hävitada! Ja me ei tee nalja! Sest nende teemade üle nalja ei tehta! Ei taha selliseid inimesi enda ümber.
Huvitav, et kui patroneerivad isased polegi mind eriti tüüdanud ja need üksikud olen suutnud kenasti ära ehmatada, siis igasugu emmet mängivaid emaseid on päris palju ette tulnud. Selliseid mämmerdisi, kes tulevad õpetama, kuidas õigesti elada ja üritavad muudmoodi "head" teha. Sest nemad on tõde kuulda saanud (Internetist lugenud) ja peavad seda nüüd kõigile kuulutama. Kas ma tekitan oma vähese kogukuse ja õpitud abitusega mõnel emainstinkti või? Jehoovatunnistajad peatavad mind ka alatihti. Viimane brošüür oli eriti õpetlik. Teemaks oli siis abieluõnn ja et kuidas olla kindel, et Jumal teab, mis meile hea on? Vastuseks siis, et Piiblis on nii kirjas. Issand kui lihtne ja loogiline, eks! Mulle tundub, et see info üleküllus on suure osa inimesi sama "loogilisteks" muutnud - miski oli kuskil kirjas, ju siis nii on. Punkt.

Inimesed ei sobi mulle (aga avokaadod küll)

Taaskord oli L.-l õigus kui ta ütles, et võõraste inimestega pole vaja suhelda. Ma ei tea, miks ma ikka veel rõõmsa ärevusega uutesse suhetesse hüppan ja inimestest vaimustun kui pole mingit märki sellest, et ma nendega üldse sobiksin. Me räägime naistest siis. Naised on minu jaoks kordi keerulisemad kui mehed. Naistes pettun ma kuidagi sügavamalt ka kui meestes, nad lähevad rohkem korda. Igatahes on algul alati see faas, et issand kui tore. Siis mingi hetk hakkan ma millegipärast teise inimese valikuid enda omadeks pidama, temaga sarnasemaks muutuma aga sisimas tunnen, et see on vale, see ei ole üldse mina. Enne mind ju need asjad üldse ei huvitanud? No ja siis? Äkki ma lihtsalt olen nüüd enda jaoks midagi uut avastanud? Ei! Tegelikult mind ju see ei koti! Eriti hull on olukord siis, kui teine osutubki selliseks, kes arvab, et on tema arvamus ja vale arvamus. Sest üllatust-üllatust! mina olen ju ka selline, ainult tutvumise alguses unustan selle millegipärast ära. Või noh, ma ei kannata kui keegi mind õpetama kukub ja targutab nagu mõnedel tavaks on. Kas nad näevad mu sisemise puberteedi läbi, et kohe on vaja kasvatama hakata? Noh, kahjuks nad vist ei näe seda läbi, et ma reageeringi nagu pubekas. Ja ma ei saa öelda, et see mind häiriks. Mulle meeldib inimesi šokeerida. Minge ja sisisege oma sõbrannakestega nüüd, et marca on hull! Haa-haa-haa! /hullumeelne naer/ Vabandada ma küll ei kavatse, see konflikt eskaleerus (jess, sain ära kasutada!) niigi ja hea on, et nüüd asi kaelast ära on. Parem õudne lõpp kui lõputu õudus.
Ahjaa, mis mu eneseteostusest sai, millega ma siin eemal olin pikemat aega? Valmis sai, hea sai, kõik kiitsid. Kuna ma tean, et pauk tuleb alati luuavarrest, siis otsisin omast arust kõik luuad üles ja hävitasin ära, aga loomulikult jäi üks ikka tagaplaanile alles ja paugatas õigel hetkel. Ma ausalt öeldes pigem naersin kui nutsin, sest see oli lihtsalt nii naeruväärne prohmakas. Ma veel ei tea, mismoodi see kõik laheneb ja kas laheneb, aga tunne on, nagu mind oleks tanki pandud ja head nahka sellest ei saa. Õnneks osutus magistritöö kirjutamine oluliselt lihtsamaks kui ma arvasin, kõige keerulisem oli loomulikult pihta hakata ja seega ma väga ei nuta, et elutöö läks raisku vms. Seega ei kavatse ma ka isikuliste erimeelsuste tõttu lasta oma toredat tööd näiteks E-le hinnata ja jätan ta pigem kaitsmata.
Positiivse poole pealt ostsin täna oma esimese küpse avokaado ja see osutus väga heaks asjaks. Varasem kokkupuude nende kivikõvade tooreste junnidega oli sügavalt negatiivne olnud.