Kaval kass ja puterdajast inimene

Kahe eelneva postituse süntees ehk siis loomade käitumise eripärad vs inimese halb mälu*.

Mini saadab koolist tulles pildi - kassi kauss põrandal kildudeks, krõbinad laiali. Kuidas see juhtuda sai? Kassi kausi koht on ju põrandal, niimoodi kildudeks minna saab see ainult kõrgelt kukkudes. Ma täidan kaussi enamasti köögileti peal, kust ma selle siis pärast täitmist põrandale asetan. Ju ma siis ei asetanud, jätsingi letile. No aga kuidas Mini seda kooli minnes ei märganud, ta oleks pidanud võtma letilt (ärge muretsege endale koju letti, see on ideaalne koht, kuhu koju tulles kõik asjad käest panna ja siis sinna jättagi, nii et see muutub võimalikust kohvilauast suvalise rämpsu hoidmise kohaks) telefoni ja võtmed? Ahaa, Mini läks ju kooli sel päeval enne, kui meie tööle. Kuidas ma sain kassi kausi lihtsalt leti peale jätta? Kas keegi segas mind täpselt nende kahe tegevuse - kausi täitmise ja maha tõstmise vahepeal, et ma viimase tegemata jätsin? Muudmoodi ei ole see mõeldav, kui just..noh jälle see sageneva unustamise/tähelepanematuse häiriv teema...

Miks kass kausi aga maha lükkas? See olla küll kasside tavaline käitumine endale tähelepanu tõmbamiseks käpaga asju kõrgetelt kohtadelt alla lükata, netis on sadu videoid, aga ma ei ole oma kassi veel kordagi selliselt tegevuselt tabanud. Ta lükkab asju maha ainult eesmärgiga need kätte saada. Niisiis, kassi kauss oli vales kohas, aga kass tahtis süüa. Leti peale mineku oleme tal ära keelanud, samuti nagu söögilauale või köögi tasapindadele hüppamise. De Waal muuseas tähendab, et see seostub kassile lihtsalt ebamugavusega, mitte mingisuguse keeluga - ta käib "keelatud" kohtades ainult siis, kui meie ei näe, sest tüütu on, kui see suur loom kisab ja käsi plaksutab. Leti peal pole kass harjunud sööma, lisaks on seal ka kitsas. Vabalt võis olla, et kass tahtis kausi lihtsalt õigesse kohta lükata, aga ei arvestanud sellega, et kauss kukkumisel puruneb ja toidu laiali paiskab. Ma ei tea, kuivõrd kass oskab sellega arvestada? Kass aga kausi kõrvale kukkunud krõbinat üldjuhul ei puutu, see ei kvalifitseeru toiduks, sest pole õiges kohas. Millegipärast muu toit, mis on põrandale kukkunud, aga ei ole spetsiaalne kassitoit, siiski toiduks kvalifitseerub. Kassi reeglid on kindlad, inimene on aga räpakas, tema söök sobib ka põrandalt? Mahakukkunud pala on põnev erand?

Kui ma kassi kaussi leiba või piparkooki paneks, siis ta ilmselt ei sööks, aga lapse looduslootunni katseleib, millele oli vaja hallitust peale kasvatada, sobis söögiks küll, see kougiti käpaga katseanumast välja ja järati pooleldi ära, enne kui selgus, et siiski leib kõigest. Piparkooki varastati ka kausist. Nädalavahetusel olime pikemalt ära, kassil sai toit enne otsa ja ta otsustas olukorra lahendamise oma käppadesse võtta. Ta teab küll, kus krõbinaid hoitakse, aga enamasti ainult hõõrub end selle korvi vastu, seekord oli aga kraapinud augu toidukotti ja selle kaudu krõbinad kätte saanud, oluline on aga see, et niimoodi ei avanud ta mitte oma regulaar(dieet)krõbinate pakki, vaid lapse ostetud kassimaiuste paki, ehk siis ikka selle maitsvama. Kui koju tulin, sain oma kümme minutit kassisõimu ka muidugi. Sõimab ta üldiselt ainult mind kui toitjat. Üldse suhtleb peamiselt minuga. Ja enamasti taunivas toonis. No näiteks, kui ma tal keelan kuhugi ronida või midagi teha, siis ta vastab sellele spetsiaalse kätsatava tooniga ma eeldan et midagi "ole sina vait, kui mina tahan!"-stiilis. Seoses sellega, läksin mina ükspäev midagi riidekapi pesuriiulist võtma, meil sellised korvi stiilis riiulid, kui järsku silmanurgast registreerin ära, et miski ühes teises korvis liigutab. Mul on esimene reaktsioon alati kiljuda, lapsed eeldavad sellest, et emme nägi ämblikku. Ei olnud ämblik, kass vahtis pesu vahelt. Pean nüüd magamistoa ukse kodunt lahkudes kinni panema, sest pikad mustad karvad aluspesul pole väga kaunid. Huvitav, et varasemad kolm ja pool aastat ei ole ta pesukapi vastu mingisugust huvi üles näidanud, nüüd on aga kohe jaol, kui uks kogemata lahti jääb.

Inimene üldiselt arvab, et kui kass talle surnud hiiri ukse ette toob, siis see on a la kingitus ülemusele, tegelikult pidavat see olema pigem kassidele omane komme hoolitseda hädisemate kaaslaste eest - see suur kohmakas loom küll hiirepüügiga hakkama ei saa, eks ma viin siis talle kah.

P.S. Kirjutasin selle postituse eile ja lugesin täna üle, leidsin mitu sõna, mis olid valed - no ses mõttes, et kirjas oli õigele sõnale sarnane sõna. Kohutav. Ega ma ju ei kirjuta seda teksti ka kuskil vaikses nurgakeses, enamasti ikka avatud kontoris muu tegevuse kõrvalt, raadio mängimas. Muuseas, lugesin Veiko Märka "Elu on sõna" ja seal ta põhjendab ka meie ajakirjanduse kehva taset suurte avatud kombinaatkontoritega. Ainsad mõttega kirjutet artiklid on arvamusartiklid, mille sageli kirjutavad mitte ajakirjanikud, vaid sellised inimesed, kes saavad kuskil omaette süveneda. Meil on ses osas veel hea, et meid on kõigest neli ja enamasti ollakse vait. Ja me ideeliselt ei tegele loova tööga.

*Vist peaks pigem ütlema "tähelepanuhäired"

Frans de Waal. Kas oleme küllalt nutikad mõistmaks, kui nutikad on loomad?

Kõik, kes ei ole sellised nagu meie ega oska meiega sama hästi asju, mida meie oskame, on lollid. Mul läks näiteks vaja oma silmaga veendumist, enne kui taipasin, et düsgraaf ei pruugi olla ebaintelligentne, ta ei ole lihtsalt mingil põhjusel võimeline reeglitekohaselt kirjutama. Ta on teistsugune, aga mitte tingimata rumalam kui mina.

Loomade kohta on sääraseid müüte hulgim. Loom ei oska rääkida, loom olla üldse vaid instinktide kogum, loomadel pole kultuuri, loomad ei tunne end peeglis ära, loomadel puudub eneseteadvus jne. Frans de Waal näitab siin raamatus, kuidas need müüdid sugugi tõele ei vasta ja siin pole isegi erilist ohhoo! efekti, pigem vangutad pead, et loogiline ju, teisiti polekski võimalik. Lihtsalt väärõpetus on meie nooruses vohanud ja see on oma jäljed jätnud.

Saame aru, et lihtinimene võib olla taipamatu, aga uskumatu on see, kui paljud teadlased samasugused on olnud. No näiteks leiti pikka aega, et üks inimahvide alaliik on teistest rumalam, sest nemad millegipärast tööriistu ei kasuta. Lõpuks tuldi selle peale, et nende käe ehitus on veidi teistsugune kui teistel ning neil lihtsalt ei olnud füüsiliselt võimalik kasutada neid abivahendeid, mida uurijad neile pakkusid. Abivahendid vahetati sobivamate vastu ja ahvid võtsid need kohe kasutusse.
De Waal näitabki, kui palju väärarusaamu on tulnud valest küsimusepüstitusest või siis mingi asjaolu eiramisest. Peamine asjaolu, mida eiratakse on muidugi see, et raske on pidada võrreldavaks katseid, mida inimesed teevad võrdlevalt inimlaste ja loomadega - inimesed on siiski inimestega samast liigist. Sageli seda erinevust aga millekski ei pandud, no näiteks inimkatsealustega suheldi, loomi püüti võimalikult vähe segada, lisaks hoiti loomi sageli "tõeste tulemuste" saamiseks näljas, väsimuses jms, mis pidavat tagama, et nad on keskendunud. Samas, kas inimene on õppimisvõimelisem puhanu ja rahunenuna või kurnatuna? Millegipärast loomadele see uurijate meelest ei laienenud.

Põhiline erinevus, miks me üksteist ei mõista, ongi see, et me oleme erinevatest liikidest ja seetõttu on meil üksteisest arusaamine raskendatud. Paraku ka sedapidi, et inimene ei mõista looma, kuigi arvab enda mõistuse ülimusliku olevat. De Waal räägib umwelt´i ehk omailma mõistest, mis erineb igal liigil sõltuvalt tema ehitusest ja keskkonnast - evolutsioonilistel põhjustel oleme kõik efektiivsed omaenda maailmas täites liigile vajalikke ülesandeid ning kui mingit oskust otseselt vaja ei ole, siis seda ka välja ei arene. Ei ole nii, et inimeste oskused on selgelt üle loomade omast. Meil isegi puuduvad paljud oskused, mis on loomadel. Teoreetiliselt peaks keerukaimateks loomadeks olema hoopis elevandid (neil on suurim aju) ja kaheksajalad (neil on lausa mitu aju), aga me lihtsalt ei oska nende võimekust uuridagi. De Waal toob ära ka Wittgensteini tsitaadi "kui lõvi oskaks rääkida, ei saaks me temast aru." Kõrvalepõikena meenus siinkohal üks hea kodumaine novell antud teemal, õnneks on see netiski üleval.

Me oleme niivõrd harjunud loomi alamateks pidama, et liigsel inimesesarnasusel tekib suisa nö õõvaorg (uncanny valley), mille näiteks toob de Waal raamatus inimahvid, keda õpetati ühes loomaaias külastajate rõõmuks teepidusid korraldama. Loomad õppisid selle nii filigraanselt ära, et külastajad hakkasid hoopis nurisema - käituvad ju nagu inimesed, õudne vaadata! Talitajad õpetasid siis ahvid toitu loopima ning külastajad olid rahul - näe, ahvid ikkagi! See on mu meelest ilmselt raamatu uskumatuim näide. Inimene tahab olla looduse kroon, ta ei taha mitte mingi hinna eest olla erioskustega ahv. Miks? Sest muidu tekitab liigselt südametunnistusepiinu, et me oma vendi enamasti üsna inetult kohtleme?

Selleks, et uurida erinevaid loomi kui iseseisvaid liike ja püüda aru saada, missugune on elu nende omailmas, tuleb enda paremaks pidamisest ja vaid enda oskuste silmas pidamisest üle olla. Paraku pidada ka loomauurijad sageli takerduma tarbetutesse vaidlustesse stiilis "minu varesed on targemad kui sinu ahvid!" Keegi pole kellestki targem või parem mingil üldisel skaalal, sest seda lihtsalt ei ole, igaüks on parim omaenda maailmas, selline on paraku evolutsiooni tulem. Teistsugusel juhul oleksime kõik arenemas üheks ja samaks, parimaks liigiks. Oot, või inimene seda teiste liikide väljasuremist soodustades just teebki? De Waal leiab siiski, et väljastpoolt vaadates (UFO seisukohalt näiteks) ei pruugi Maa edukaimaks asukateks sugugi inimesed olla. Sipelgad on näiteks äärmiselt organiseerunud rohkearvuline liik, mida me aga endi jalge all enamasti tähelegi ei pane. Miks peaks aga UFO olema just tingimata inimesesarnane?

Raamat, mida võiks oma maailmapildi avardamiseks või vähemalt egotsentrismi kinni jäämise vältimiseks kindlasti lugeda. Ja anda lastelegi lugeda, et nad tulevikus samasse "loll nagu loom!" võrku ei takerduks. Milleks valida lihtsustatud maailm, kus inimene on looduse kroon ja kõige mõõdupuu, kui võib hoopis rohkem võimalusi avastada?

Kui aju alt veab

Ma olen varem ka kirjutanud sellest, kuidas aju ei saa usaldada. Kindlasti paneks mõni nüüd selle järgneva episoodi täiskuu arvele, aga mulle tundub, et see on pigem iseloomulik näide selle kohta, kuidas aju asju filtreerib arvestades nende olulisust ajuomaniku jaoks ning kuidas ta info kuhjudes vahel ka üsna ebamõistlikke otsuseid teeb.

Kuidas saab olla nii loll, et lased oma pangakaardi ära blokeerida? Paned kolm korda valet PIN koodi? Ei ole ju nii tuhm, saad ju aru, et on vale ega pane tuima järjekindlusega kolm korda järjest valesti? Ma arvasin ka nii.

Meil on ju nüüd viipemakse. Ma kasutan seda päevas mitu korda, hea ja mugav. Aga siis juhtus selline erandlik olukord, et mul oli automaadist sularaha vaja võtta. Seal ei ole ju viibet. Seisan siis ja imestan. Oot, see käsi käis klaviatuuril ju kuidagi nii, aga kood? Oli ju raudselt mingi ümmargune number ja teine osa umbes pool sellest, aga mitte päris? 5035? 6025? Proovisin mõlemaid. Üks katse veel, seejärel sööb masin kaardi ära. Ei riskinud.

Loomulikult ei mäletanud ma pärast enam, mis kombinatsioone ma seal proovinud olin, aga 95% olin ühes neist kindel. Läksin poodi, sest sealne terminal kaarti ära ei söö. "Teie PIN on blokeeritud" Jah, koodi sisestades tundus mulle tõesti, et viimati see käsi küll neid nuppe pidi ei käinud. Ma teadsin, et käsi tegelikult teab, aga aju ei suuda kätte saada seda kohta, kust käsi oma infot ammutab. Ajul on meeles mingid kombinatsioonid, aga ta ei ole enam üldse kindel, mis on ID kaardi PIN, mis suvila valve PIN ja mis pangakaardi oma ning mis üldse mingid muud kaunilt kõlavad kombinatsioonid. Kas ma sellist aju tahtsin?

Igatahes otsustasin, et mina seda häbi üle ei ela, uut kaarti tellima ei hakka, veel rahagi maksma oma lolluse pärast ja lasen edaspidi kogu raha L.-i arvele kanda, kes selle siis mulle automaadist välja võtab. No hüvasti iseteeninduskassad, aga ilmselgelt peab loll elustiilis järeleandmisi tegema. (Igaks juhuks lisan, et liialdamine on mu lemmikspordiala) Hiljem kodus avastasin, et PIN koodi saab panga kodukalt tasuta vaadata (miks ma seda ometi enne kolmandat korda PIN-i vajutamist ei teinud? Mul oleks pool päeva aega olnud? Sest ma olin ju kindel, et ma tegelikult ikka tean seda PIN-i peast). Vaatan ja see ehmatas mu täitsa ära. See PIN kood ei olnud ligilähedanegi mu peas olnud valemiga 5035 või 6025 või midagi sarnast. Täiesti võõras number. 5035 oli ilmselt olnud mingi mu varasema kaardi PIN ja see uus, mida olin küll juba pool aastat kasutanud, oli täiesti ajust välja lõigatud, tühi koht, ebavajalik info. Ma poleks seda justkui kunagi varem näinud, aga ometi pidi see õige kood olema.

Ega ma kaarti ikkagi kasutada ei saanud, pidin panka minema, kust teenindaja helistas peakontorisse ("Mul siin on klient...jah, kolm korda sisestas koodi valesti, jah, poes, mitte automaadis"/kõnekas vaikus - ilmselgelt teises otsas ohatakse, et jälle üks imbetsill, jah?) ja alles seejärel sain kaarti uuesti kasutama hakata. Ainus õnn, et raha ei kulunud, nii palju oidu oli olnud, et mitte automaadis kolm korda järjest eksida. Igatahes lähen ja sisestan siis selle õnnetu koodi masinasse ning käsi tunneb kohe ära, et just niimoodi ta pidigi liikuma, kuidas aju seda ometi ei teadnud. Ilmselgelt õige kombinatsioon, mida ma varem kogu aeg olin kasutanud.

Aju viskab ära kolikambrisse kõik, mida kasutajal tema hinnangul enam vaja ei lähe ning lisaks kaotab ära ka kambri võtme. Lugedes vanu blogipostitusi eelistab ta isegi jalgratta pigem iga kord nullist leiutada, kui kasutada kunagi varem omaks võetud põhimõtteid.  Ainult mingi kõhutunne (?) ütleb sulle, et kuidagi tuttav tunne on, me oleme siin vist varem ka olnud. Aju vaikib kangekaelselt. Mida rohkem infot läbi käib, seda kindlamalt suurem osa sellest kolikambris maandub. Sellest võiks ilmselt järeldada, et lisaks asjadest mõtlemisele tuleks neid ka aktiivselt päriselus rakendada. Kuidas see välja võiks näha? No et ei kirjuta oma geniaalseid mõttevälgatusi ainult üles, vaid jutlustad neid aktiivselt kõigile vastutulijatele? Siis jääks ilmselt endale ka meelde. Ilmselt sellega populaarsust just ei koguks ja õnneks on loodus andnud ka teistele samasuguse unustamisvõime - loed kellegi teise sada korda korratud mõtet iga kord kui uut. Ehk siis kuidas blogida üle kümne aasta ja sellest mitte ära tüdineda.

Ja kui mul nüüd viie aasta pärast Alzheimer on, tuletage mulle meelde, kuidas ma selle esimeste märkide puhul asja üle nalja tegin...Kuigi noh, siis on juba hilja.

Rammstein - Rammstein (2019)

Kui see oleks kontseptsioonalbum, siis teemaks ilmselt "Armastuse erinevaid vorme". On vaja ainult ühte tikku, et süüdata leek, kui albumikaant tõlgendada. (Alternatiivse tõlgenduse annab üks youtuber, saksa keelt valdajatele link siin,  kes näeb albumit kui ühe ahistaja elutsüklit* - ma ise sellega 100% nõus ei ole, aga huvitav vaatenurk sellegipoolest)

Rammsteini armastatakse üldse palju tõlgendada, kuigi kõigepealt oleks üldse vaja aru saada, mida nad seal laulavad. Õnneks on nüüd olemas Genius.com, kus juba esimesel päeval sai lugeda laulusõnade tõlkeid nii inglise, vene kui ka hispaania keeles. Mu meelest on tore, et leidub inimesi, kel on huvi ja kes viitsivad midagi sellist käigus hoida. Ilmselgelt kuulun ma sellesse kontingenti, keda huvitab ka vanade bändide puhul uus looming ning pigem ärritavad need, kes kontsertidel vanu hitte nõuavad ja pidevalt teatavad, kuidas vanasti oli ikka rohi rohelisem.

Esimene singel uuelt plaadilt oli Deutschland, millest ma kirjutasin siin. Mu meelest see lugu hälbib  ahistaja-kontseptsioonist ning räägib pigem sellisest armastuse liigist nagu kodumaa-armastus ("siinkohal vaatame slaide!" nagu oli ühes anekdoodis).

Teisena ilmunud singel Radio kuulutati enamasti fännide poolt nõrgemaks, kui esimene, kuid mulle isegi meeldis see veidi rohkem. Selline Kradftwerkilik vaib on sellel mu meelest, lisaks on see pea ainuke "rõõmus" lugu plaadil, kuigi räägib ju loo üsna nukrast perioodist ajaloos, mida meiegi hästi teame - ainult läbi raadio sai salaja kuulata helisid väljastpoolt Suurt Kodumaad. Ahistamine, kui on, siis riigiaparaadist tulenev ja mitte seksuaalne, armastus aga elu ja selle rõõmude vastu.

Ülejäänud lood olevat küll enne plaadi ametlikku ilmumist kuhugi lekkinud, aga mina kuulasin ausalt ja õigeaegselt Spotifyst.

Kolmas lugu "Zeig Dich" oli väga tugevaks täienduseks kahele esimesele. Salvestatud ilmselt Valgevenes koos Minski kooriga, räägib see deemonite elustamisest kiriku müüride vahel. Jah, siin võib kindlasti näha vihjet pedofiiliale, aga ka muudele pimedatele tegudele. Minu jaoks on teatud kirikukooride laulud alati veidi kõhedusttekitavad olnud ning siinne "needmine" koos õelalt väljasülitatud "Zeig Dich"-iga (ilmselt kõla järgi valitud pealkiri?) kõlab tõeliselt kurjakuulutavalt. Needmissõnu on püütud muide netis ka dešifreerida, aga pigem ongi see lihtsalt pseudo-ladina keel, mis sobivalt kõlab, ma ise guugeldasin, sest huvitav tundus termin "murisuri", mis ilmselt on lihtsalt parafraseering "surimuri"-st, millele etümoloogiasõnaraamat annab sellise vaste. Võimalik mõjutaja siis alamsaksa keel ka meil, huvitav, kust Rammstein selle välja kaevas? Meenutab Ghosti parimaid palu - kõlekaunis õelus.

Plaadi neljas lugu "Ausländer" on üks otsituma tekstiga Geniuse statistika põhjal. Pole ilmselt ime, miks. Ka minult küsiti alles hiljuti, et "eks, see Rammstein on ikka noh, veidi natsibänd?". (Ega inimese hinge ju ei näe, aga ma pigem leian, et nad on intelligentne trikster-bänd, selle asemel, et olla halvasti varjatud natsibänd). Seega eeldatakse loost "Ausländer" ilmselt mingit rassismi. Aga seda ei ole. Lugu räägib hoopis keskealistest valgetest meestest, kes käivad kolmandates riikides oma seemet külvamas, seksituristidest, nemad on selle loo välismaalased. Osav lüke, mu meelest. Muusikaliselt ehk mitte nii särav, kui kolm esimest.

Järgmine lugu "Sex" räägib...seksist. Sellest, kuidas maailm on seksist üleküllastunud, kuidas see ronib sisse uksest ja aknast, mõjub groteskselt, on muutunud täielikult asjaks iseeneses, lahus tunnetest ja inimlikkusest. Ajab juba oksele, aga teeme seda veel! Korduv motiiv Rammsteinil, ka muusikaliselt selline üsna mittemidagiütlev. (St lugeda seda siiski "endiselt parem kui ükski eurolaul")

Kuuenda loo, "Puppe", puhul olin juba ette lugenud, kuidas see on väidetavalt parim Rammsteini lugu üldse ja asi, mille pärast tõepoolest tasus kümme aastat oodata. Algab see kui tavaline Rammsteini ballaad, aga refräänini jõudes on selge, mis "Puppe" niivõrd eriliseks teeb. Inimesed tahavad näha päris valu, nad tahavad, et kunst nad ära petaks, nad tahavad, et kunstnik oleks veenev ja Till Lindemann selles loos seda kõike kindlasti on. Sa usud, kui ta röögib jõuetus vihas, sa usud, et ta teab, mis tunne on sellel väikesel poisil, kelle õde kõrvaltoas vägistatakse ja kes samal ajal oma nukku tükkideks rebib. See valu ja vihkamine selles loos toovad kananaha ihule, see ei ole mingi tilu-lilu kollitamise pärast, sest sa ju tegelikult tead, et sellised väikesed poisid on olemas. "Puppe" seostub ses osas "Ausländeriga", sest enamikul neist seksituristide poolt "tarbitavatest" töötavatest neiudest on kusagil väikesed õed-vennad või lapsed, sageli tõepoolest ka kõrvaltoas, kelle maailma rikkad onud purustavad. Laps vihkab neid onusid täpselt samamoodi nagu ta muutub tundetuks oma ärakasutatava lähedase suhtes ja rapib oma nukku, et end välja elada. Rohkem kui teema ise, vapustas mind Lindemanni ehedus, ma ei usu tõesti, et Rammsteinil oleks teist nii mõjuvat lugu.
Sarnaste momentidena artisti ja loomingu lahutamatusest meenuvad näiteks Psychoterrori Freddy sõnad: "Teie jaoks on see bänd, minu jaoks elu!" või see kuidas Courtney laulis kunagi staadionitäie rahva ees "Someday you will ache like I ache", rahvas röökis kaasa ja siis mingil äkilisel selgushetkel vaatas Courtney neid ning küsis "Do you really think that you can ache like I ache!?" Ma ei tea Lindemanni isiklikust kogemusest antud teemaga, aga igal juhul on tal võrratu sisseelamisvõime.

"Was Ich Liebe" räägib taaskord armastusest, taaskord düstoopilisest -  kõik, mida armastan, selle pean hävitama. "Diamant" stiilipuhta ballaadina ühepoolsest armastusest, pigem sõltuvusest. "Weit Weg" kättesaamatust, keelatud armastusest. "Tattoo" enesearmastusest, kus teised on vaid dekoratsioonid  - kui su kehale on tätoveeritud kallima nimi ja teie teed lahku lähevad, siis leiad lihtsalt uue, kellel on sama nimi. "Halloomann", mis plaadi lõpetab, vaatab maailma läbi maanteeperverdi silmade nagu seda enne on teinud näiteks Nirvana loos "Polly" või Therapy? loos "Diane". Jah, seda võib võtta kui tsüklit lapsepõlves kogetud ahistamisest, sellest tulenevast külmusest ja võimetusest armastada, mille lõpetab ise ahistajaks hakkamine. Vihjeid sellele võib leida "Halloomannis" mainitud roosikrantsist, mis justkui viiks tagasi kirikuteemale.

Muusikaliselt on kõik need lood siiski üsna meeldejäämatud. Mulle tundub, et Rammstein maadleb selle sama nö geniaalsuse taagaga, millega mu meelest näiteks Mansongi - ideid on, aga need üritatakse ideaalseks viimistleda, mis omakorda muudab lood kuidagi igavaks, konstrueerituks, ei ole enam seda "nooruse uljust", et teeme nagu torust tuleb ja vaatame, mis saab. Osa lugusid ongi pärliks vormitud, teised aga mitte. Kas on vajagi, ilmselt Rammsteinil küll mitte, neil on piisav pärand ammu olemas. Seoses sellega -  mu meelest on Rammsteini puhul nende saksa keel plussiks muutunud, nad on niivõrd kuulsad, et inimesed viitsivad uurida, mis neil ka öelda on, samal ajal kui ingliskeelse muusika puhul eeldatakse, et sõnadest saab niigi aru, pole vajadust mingeid varjatud sõnumeid otsida (va osa bände, kes ka inglise keeles krüptilisi sõnumeid edastavad). Teisalt vähem tuntud võõrkeelset bändi eriti kuulata ei viitsita (samuti saksamaalt Oomph!-i selleaastane plaat "Ritual" on mu meelest väga hea, aga tunduvalt vähemkuulatud kui Rammstein).

Igatahes õnnestus mul uut Rammsteini plaati lisaks kõrvaklappidega intensiivsele kuulamisele kuulda ka reede õhtul klubis, kus "Zeig Dich", "Ausländer", "Sex" ja "Puppe" kahe bändi vaheajal ette mängiti. Ütleme nii, et oli hoopis raskem vaimustuda. "Zeig Dich" veel tõmbas kuulama, aga ülejäänute ajal oli mul ikka raskusi enda kõrval istuvat tüüpi süvenema sundida (stiilis "Ghas thäid võib gäperhdada?" "Hõss, pagan küll, jäta juba, kuula laulu ma ütlen sulle, saa aru, see on Rammsteini uus plaat, praegu on väga tähtis, et sa seda kuulaksid, hiljem ma analüüsin sulle ja eeldan ka sinu aktiivset panust, ei-ei nicht käppen!"). Noh, põhimõtteliselt taaskord see "Me explaining things"-meem, õnneks mul on blogi, kus saan  segamatult vahutada ega pea nägema, kuidas kuulajad haigutavad ja nina nokivad. Kokkuvõttes, see plaat nõuab süvenemist, aga enamik seda ei suuda.




* He thinks that the album could be about the full life story of one human being by describing the curve from being sexually abused to do it oneself. It could be a kid that has experienced sexual abuse in the church (“ZEIG DICH”), maybe the son of a foreigner who just had an one-night stand (“AUSLÄNDER”). Early experiences of sexual abuse often lead on to hypersexualization but without feeling joy while having sex which could be the reason why the song “SEX” displays sex in a weird way. In “PUPPE”, the kid has another traumatic experience which leads to the kid not daring anymore to have feelings or to bind to another person or thing in any way (“WAS ICH LIEBE”, “DIAMANT”).
The kid becomes an emotionally stunted man which nevertheless pines for a closeness and caring which he cannot get because he is too broken (“WEIT WEG”).
He tries to handle his emotional brokeness with his tattoos (“TATTOO”) and at the very end it is possible that the victim becomes an abuser and the circle rewinds (“HALLOMANN”).

Store My Kids! *

Eile oli mul üliraske tööpäev, äärepealt oleks pingepeavalu saanud rööprähklemisest, aga tulemus on teie ees. Nimelt kuulasin ja kommenteerisin töö kõrvalt Eurovisiooni. Visuaalselt materjali ei vaadanud, Spotifys on kenasti kõik lood playlistina (kas selle eestimaine teisend on tõesti ainult "esitusnimekiri" - sõnaus, auu!) olemas. Detailne aruanne allpool, võib vabalt lugemata jätta.

Mina sain tõuke kuulata Madli ja Kristallkuuli blogidest, samas lapsed on kodus täielikult Eurovisioonilainel (ja mees piinleb). Minile meeldivad kõige rohkem (peale Victor Crone´i siis) Kreeka ja Prantsusmaa, kõige õudsemaks peab Islandit (!), Portugali ja San Marinot (nende kahe viimase osas samal meelel). Muuseas, Victor Crone on tore, ta kirjutas Minile vastu (või oli see tema assistent) Instagramis.
Mulle vist meeldisid Suurbritannia, Holland, Šveits, Sloveenia, Leedu, Poola, Tšehhi ja Island. Ausalt öeldes ühtki päris sellist lugu, mida enda playlisti jätta, küll ei olnud. Sloveenia esitajate plaati kuulasin, aga midagi erilist see polnud.

Aga täna ilmus Rammsteini kümme aastat oodatud seitsmes stuudioalbum, Lana Del Reyl ja Slipknotil uued lood - tõotab taas raske päev tulla.


1. Holland  - Duncan Laurence "Arcade" - ilus laul, võiks vabalt kuulata
2. Šveits - Luca Hänni "She Got Me" - normaalne raadiolugu, paneb jala tatsuma küll.
3. Itaalia - Mahmood "Soldi" - ei läinud nagu käima, kuigi itaaliakeelsed lood mulle üldiselt meeldivad.
4. Küpros - Tamta "Replay" - selline tümpsu taustal hale naisulg, nagu meil Eesti Laulule ikka saadetakse.
5. Rootsi - John Lundvik "Too Late For Love" - hale meesulg, nii igav lugu...Rootsist ei oleks oodanud sellist jama.
6. Norra - Keiina "Spirit in the Sky" - 90ndate disko, kummaline ja kergelt piinlik, aa ok, nüüd algas see joigu osa, piinlik, piinlik. Mitte, et joigumine piinlik oleks, võtke Enigmast eeskuju, seal näiteks pole.
7. Aserbaidžaan - "Truth" - meeldejäämatu lugu, kõlatu, sõnad nagu läbi mingi vati, rütm tuim. Vabalt võib olla see valem selliseks looks, mis pidevalt pähe tambituna lõpuks meeldima hakkab.
8. Prantsusmaa  - Bilal Hassani "Roi" -  laulda ta (tundub, et tegemist transuga) oskab, aga see keelte vahetamine loos loob liigse segapudru ja laul justkui ei toimi.
9. Malta  -Michela "Chameleon"  - jälle mingi veiderdamine rütmi ja häälega täiesti igava loo juures, et popp oleks. Ei aita.
10. Hispaania  - Miki Nunez "La Venda" -  vähemalt korralik rahvamuusika, Zorro ja kappavad hobused. Traditsioonide juurde tagasi,  mitte mingi lahjendatud eurokompott. Kuulata väga ei kannata muidugi.
11. Kreeka - Katerina Duska  - "Better Love" - iseenesest põnev hääl, aga tobe paatosega lugu, siuke õhkamine ja jookseme lippude lehvides paremasse tulevikku. Eurokas.
 12. Venemaa - Sergey Lazarev "Scream" - euroklišee meesulg, booooring.
13. Eesti
14. Suurbritannia - Michael Rice "Bigger Than Us" - kes oskaks mulle öelda, miks mõni meesulg tundub hea ja ilus, teine ajab haigutama? See siin mulle meeldib. Ilus laul ju, mida siin ohkida? Holland ja britid ilusad meesulud, Rootsi ja Venemaa nõmedad. Nii on. Võiks öelda, et see laul on suisa võimas. Meeldejääv. Siiani parim lugu. Või on asi selles, et käisin vahepeal lõunal ja "kõht täis, meel hea"?
15. Belgia - Eliot "Wake Up" - mehi sel aastal kuidagi silmatorkavalt palju? See jääb jälle lahjaks, pole mingit eristuvat tugevat refrääni, rütm ei voola.
16. Leedu  -Jurijus (Jurij Veklenko) "Run with the lions"- veel meesulge. Refräänis üks koht meenutab The Weekndit, mu suurt lemmikut, aga kahjuks ülejäänud laul seda väga ei toeta ja läheb liiga tüüpilist Eurorada. Muidu tundub huvitava häälega mees.
17.  Valgevene  -ZENE  "Like It" - igav tibudisko, väikeste tüdrukute muusika. Ilmselt jääb kummitama ja hakkab lõpuks meeldima.
18. Läti  -Carousel "That Night" - etno-indie inin. Habiseva naisvokaaliga nagu meil siin ka paar trendikat bändi. Meenutab väga seda Go Away Birdi, kes meilgi Eesti Laulul osales ja paar head lugu tegi, aga terve nende plaat jäi siiski liiga ühetaoliseks mu jaoks.
19. Tšehhi - Lake Malawi "Friend of a Friend"- päris lahe gaydiskolugu. Selline õhuline.
20. Austraalia - Kate Miller-Heidke "Zero Gravity" - esimene lugu, mida ei tahaks lõpuni kuulata. Totakas hääleväristamine, lõpuks tümm ka taha, et ikka kõigile midagi. Vastik lugu. Huvitav, kuidas nad nii ilmselgelt meie eelmise aasta loost šnitti on võtnud?
21. Iirimaa - Sarah McTerman "22" - eee, tundub, nagu ta ei oskaks väga hästi laulda, leitud selline lihtne lastelauluke, mis eriti võimeid ei nõua. Kummaline valik. Midagi lihtsale inimesele lõkke ääres kaasa laulmiseks.
22. Taani - Leonora "Love Is Forever" - no pmst sama, mis eelmine - võtame kätest kinni ja kõigutame end "üten rütmin". Mingi lastefilmi soundtrackiks sobiks. Ja nüüd kõik koos kõigis Euroopa keeltes ka muidugi.
23. Armeenia - Srbuk "Walking Out" - jälle mängime rütmiga ja laseme lauljal imelikke hääli teha vahepeal, see peaks peale minema praegu vist? Ei päästa seda igavat lugu. Tüütu meeldejäämatu eepos.
24. Sloveenia - Zala Kralj & Gašper Šantl "Sebi" - Muuseas, ERR-i Eurovisioonilehel on meeslaulja perenimest tehtud laulu pealkirja osa. Häbi. Ilus mõtlik lugu, selline "traagiline slaavi hing". Aru ei saa millestki, aga kõnetab.
25. Rumeenia - Ester Peony "On A Sunday"  -võib-olla on tekstist mitte arusaamine teeneks, sest selle laulu tekst on nii klišeelikult nõme, et tõmbab kohe ootused maha. Laul ise on ka igav ja mõttetu. Sellise haleda inina peale küll ükski mees su juurde tagasi ei tule.
26. Saksamaa - S!sters "Sister" - no vabandust, aga see mahajäetud naiste inin pole ka kuidagi inspireeriv või "väestav". Piinlik.
27. Iisrael - Kobi Marimi "Home" - ajast ja arust Eurovisioonilik meesballaad, järgmine palun.
28. San Marino - Serhat "Say Na Na Na"  - päriselt siuke lugu? 80ndate disko, mõmisev meesvokaal, taustaks tädid, tekstiks mingi pläma? Kõlab nagu paroodia, aga vist ei ole. Ahjaa, Eurovisioon ju.
29. Soome - Darude feat Sebastian Rejman "Look Away" - Darude tegi vanasti ikka korralikku tümakat, nüüd mingi küündimatu lahja tümps. Laulja hääl ei vea ka kõrgemaid noote välja. Jama.
30. Island - Hatari "Hatrid mun sigra" - hah, ma sain kohe esimestest taktidest aru, et see vist see Islandi lugu, sest kõlas koheselt teistmoodi. Üldse ei meenuta Rammsteini mulle. Pigem mingit elektroonilisemat asja, Pain´i näiteks. Iseenesest pole väga minu teetassike, aga midagi värskendavat ja tantsitav lugu ju ka.
31. Ungari - Papai Joci "Az En Apam" - vilistamisega lood lähevalt üldiselt inimestele peale vist? See osa loost on kõige kaasahaaravam, muu jääb natuke liiga eksootiliseks. Meloodiat iseenesest on, aga niisama nananaa tundub kuidagi liiga labane.
32. Makedoonia - Tamara Todevska "Proud"  - klassikaline naisballaad, igav, järgmine palun. Pmst Iisraeli naisversioon.
33. Portugal - Conan Osiris "Telemoveis" - ee, mis **** see veel on? Oleks nagu kutse palvusele? Aga taustaks keegi ohib? Miks?
34. Horvaatia - Roko Blaževic "The Dream"  - jälle klassikaline Eurovisiooni paatoslik meesulg, erinevad keeled ja me kõik unistame armastusest, ühendagem käed jne.
35. Serbia - Nevena Bozovic "Kruna" - ballaadile lisatud veidi kitarri, aga muidu tüüpiline Euroballaad seegi, jälle mitmekeelne.
36. Albaania - Jonida Maliqi "Ktheju Tokes" - veidi põnevam ballaad, aga ei miskit erilist, häält lauljannal iseenesest on. Balkani ulg.
37.  Poola - Tulia "Fire Of Love" - rahvamuusikat taas, noored setu memmed? Algul tundus võõrastav, aga samas täitsa rütmikas värk ja kokkuvõttes ei häiri, võib kuulata täitsa. (Ausõna, ma ei hääletanud omal ajal "Tii" poolt, aga ega ta mind väga ei tülgastanud ka)
38.   Austria - Paenda "Limits" - mul on valus, kui inimesed nii kõrge häälega laulavad. Lily Alleni viimane plaat ei kõlba minu jaoks selle tõttu kuulata. Asi on ilmselt minus, kellegi jaoks kindlasti ilus laul, aga mul ei kannata kuulata. Pea hakkab valutama selle kõrge väreleva häälekese peale.
39. Georgia - Oto Nemsadze "Keep On Going" - pealkirjast hoolimata pole tegu ingliskeelse looga. Jube äge keel! Eriti need kõrihäälikud ja muidugi meeskoor seal taga. Võimas lugu. Mulle meeldib. EDIT: Kuulasin teist korda veel, enam ei meeldinud.Võta siis kinni...
40. Montenegro -  D-Mol "Heaven" - Kindlasti tublid muusikud kõik, aga laul on selline mittemidagiütlev nagu meil oli see "High Heels In Neighbourhood". Ei häiri, aga lemmikuks ka ei pretendeeri.
41. Moldova - Anna Odobescu "Stay" - võimsa häälega naine, meloodiat ka on, aga kuidagi liiga klišeelik lugu, ei jää millegagi meelde.


* "Store My Kids!" on siis Eesti euroloo kõla Mikro suust. Teadmatutele, originaalis "Storm Like This".

Teenage Whore

Lugesin Kerrangist Hole´i Violet´i video analüüsi ning seal on see lõik: There’s a bleak, compelling, heartbreaking central idea in using skills learned in gleeful ballet lessons in adulthood to titillate a leering, exploitative audience. Lapsepõlves õpime balletti, et tulevikus olla tublid stripparid. Mu meelest on see päris tabav ja jõuline sümbol selles videos (mille niimoodi tõlgendamiseni ma ise ei ole tulnud). Igatahes seostus see mulle kohe igasuguse "süütuse aja" kontseptsiooniga ja millegipärast meenus üks tõestisündinud seik, mis tõestab teravalt kui erinevalt näeb maailma teismeline mina võrreldes praeguse, kalestunud normaalse reaalsustajuga minaga.

Olin mina umbes 15* ja kõndisin palaval päeval mööda tänavat. Sellise õhukese kleidikesega, mida ikka sooja ilmaga kantakse. Trillallaa-trullallaa, Punamütsike kepsleb, eks. Järsku peatub minu kõrval üks uhke, lahtise katusega auto, kus istub sees üks onu. Mitte mingi paks ja kole perv, vaid üsna tavaline, meeldiva välimusega täiskasvanud meesterahvas. Ja kutsub mind kaasa, et kui õige läheks tema autoga mõnda looduskaunisse kohta, ilus ilm ja puha, ostaks miskit kaasa ja mis ma arvan? Täiega haige pervert, eks? Last meelitama! Teame küll, mida sa tegelikult tahad! Eee...no eks ma olin toona ka muidugi kuulnud, et võõra inimesega kaasa ei minda ja igasugu koledaid asju juhtub, aga kamoon, ma olin teismeline, sel juhul juhtub halbu asju ainult teistega, mina olen võitmatu, minuga juhtub ainult lahedaid seiklusi!

Kuidas ma tegelikult mõtlesin? (Jaajaa, mälu petab, see ongi toimunud sündmuse meelevaldne konstruktsioon, üldse ei sunni uskuma, et just nii oligi) OMG! See täiskasvanud inimene, mees, pani mind tähele! Ta märkas mind, järelikult on minus midagi head, mis silma jääb! Äkki ma olen isegi tema meelest ilus!? OMG, koolis ei pane keegi mind tähele, aga näe, tema pani! Appi, kui lahe, kui praegu teised seda näeks! Ma olen märgatud, ma olen keegi! Tegelt on veits mark ka, raudselt teised ei saaks aru, ütleksid, et sa nägid välja nagu mingi lits, ta vaatas sind ainult kui lihakeha. Ma ei usu, ta lihtsalt nägi mind kui huvitavat inimest. Mõtle, kui me lähekski kuskile piknikule, siis ma räägiks talle igasuguseid asju oma elust ja koolist ja kui nõme mul kodus on ja siis ta saaks nagu täiega aru ja kuulaks ja siis me saaks nagu parimateks sõpradeks ja ta saaks mind aidata ja kui mul jälle nõme oleks, siis ma helistaks talle ja me sõidaks koos tema autoga minema ja kõik oleksid kadedad ja ema nutaks! See oleks nagu täiega lahe! **

Aga õnneks olen ma sellest kõigest tabatuna oimetu ja suudan kohutavalt punastades vaid keelduda, sest see on sellises olukorras kindlam võimalus segadusttekitavast situatsioonist pääseda. Onu sõidab ära. Näen varsti üht klassiõde ja räägin talle kohe "kujuta ette, mis minuga just juhtus!". Ta jääb reserveerituks ja väidab, et ma näen halb välja - "sul on vist päikesepiste, sa oled näost nii punane, pead vist vett jooma või midagi". Loll, raudselt on kade. Tal on muidugi hea ükskõikne olla, tema on ju ilus ja meeldib alati kõigile. Loll olin, et rääkisin üldse, nüüd veel haletseb mind. /Pettunult, aga siiski kergelt kõrvust tõstetuna koju/


Moraal? No see, et ei tasu imestada, miks teismelised igasugu onudega kaasa lähevad, nende mõttemaailm ongi teistsugune, isegi kui nad ohtusid teavad, on muud kaalutlused neist olulisemad. Nad on naiivsed, sest usuvad endaga vaid toredaid asju juhtuvat (kodu ja kool on nõmedad, ülejäänu lihtsalt peab lahe olema!).

Epiloog. Pool aastat hiljem istus mu sõbranna ühte autosse, millega lubati teda klubisse peole viia, aga auto sattus avariisse, juht sai surma ning mu sõbranna vigastada. Ta oli enne minekut lootnud ka mind kaasa kutsuda, aga ei saanud kätte. Ma ohkasin, et mõtle, kui ma oleks kaasa tulnud, äkki ma oleks surma saanud? Tema lootusrikkalt vastu - aga äkki me oleks siis hoopis klubisse jõudnud?!

*Jah, olingi hilise arenguga, 14-aastaselt mängisin veel tasodega, mitte ei käinud pidudel.
** Mu meelest olid teismelistel endast vanemad peikad just neil samadel kaalutlustel - et ära pääseda maailmast, milles sind endiselt titeks peetakse.

Head emadepäeva!

"Aga naistele ju meeldivadki pätid?!" naeris mul siin üks lähikondlane ükspäev. See tõi mulle meelde ühe uskumuse, mis mul endalgi päris pikalt oli, nimelt ei suutnud ma aktsepteerida, et kõik lähisuhted ei põhinegi vastastikusel meeldimisel. Ok, romantiline armastus, see isegi veidi tundus ainult minusuguste õnnelike pilvedes elajate kriteerium olevat, aga olla koos inimesega, kes kohe tõesti isegi ei meeldi, on vastik, tekitab tülgastust, viha, hirmu?

Ilmselt olen ma elanud niivõrd head ja turvalist elu, et see ei mahtunud lihtsalt mu maailmapilti. Ma ei ole kunagi nõustunud olema halvas olukorras, sest mul on olnud võimalusi neist välja tulla. Ma jätan selle suhte katki, sest mul on kuhu minna, sissetulek, millest elatuda, inimesed, kes mind toetavad. Miks ma peaksin kannatama?! Ma ikka seletasin inimeste kohta, kes oma elukaaslasi mustasid, et küllap nad mingi nurga alt ikka ka neile armsad on, miks siis muidu. Sa jätad ju nõmeda inimese maha?! Muidugi, on ka selliseid, kes niisama kobisevadki ja kui neile öelda, et jäta see vastik mees/naine ometi maha siis, saavad hoopis sinu peale vihaseks, et kuidas sa julged nende musikest solvata.

Olen kuulnud, et kõigil on alati valikuvõimalus. Aga kui valikud on ikka nii nigelad, et minusugune ei oska neid ettegi kujutada? Kui eelnevast elukogemusest tingituna ei osata valikuid näha? No näiteks olen ma lugenud lugusid naistest, kelle pea esmane valik töö kaotamisel on prostitutsioon, mis aga ei tähenda, et nad "loomult litsid" oleksid, vaid lihtsalt seda, et nende keskkonnas on selline valik loomulik, mitte aga näiteks ülikooli minek vms. Aga kunagi sai arutatud küll, et no kuidas, mis inimene nii teeb, see oleks ju mõeldamatu, enne nälgin. Lihtsalt meie jaoks on see nii, sest me oleme teistsugused inimesed. Keeruline on omaks võtta, et teistsuguste tingimuste korral, teises elus võiksime me ise vabalt olla ohvrid. "Ei-ei-ei! Ikka ise teed oma valikud, kõik, mis mul on, olen ma oma hea iseloomu ja tugeva tööga saavutanud!" Jama. Jah, muidugi on üksikuid erandeid, kes on end slummist salongi võidelnud, aga ka seal tuleks tunnistada soodsaid juhuseid ja õnne. *

Mõni inimene ongi harjunud kannatama ja see ei ole tegelikult tema enda valik. "Vähemalt on mul mees..."; "Eks kõik naised on samasugused"; "Kõik tööd on rasked ja vastikud".

Ma muuseas ei tahtnud seda paljujagatud vägivallaartiklit lugeda, sest juba tsitaatidest läks mul vererõhk kõrgeks. Lugesin, kuidas paljusid ajas nutma, mind ajas vihale ning õhutas omakohtule. Mul on ikka see "mina olen Buffy"- tunne, et lähen ja maksan nüüd neile vägivalduritele personaalselt kätte. Huvitav, kas noorest peast igasugu õiglaste kangelaste filmide vahtimine on tekitanud minus võltskujutelma, nagu oleks võimalik ka päriselus õiglus jalgele seada ja kannatajate eest kätte maksta? Näiteks häbi ei kujuta ma ka hästi ette, mul on valdavam tunne see, "krt, kuidas ta julges, nüüd ma lähen ja räägin kõigile", sest mul on millegipärast ettekujutus, et mind kuulatakse. Mulle tundub, et see "sina oled oluline"- mõtteviis on üks tähtsamaid asju, mida oma järeltulijatele edasi anda.

 * See on vist see koht, kus ma kõige enam olen kõrvale pööranud teest, mida mulle kogu aeg õpetatud on - see "sina ise ainult vastutad", mis on kohati õige, aga viib pahatihti välja järeldusteni, et kehvas olukorras olijad on ainult ise süüdi. Kas see on tulnud sellest, et mulle ju ometi ennustati niivõrd lennukat tulevikku, aga nende ennustajate silmis pole ma endale pandud ootusi täitnud? Et kui ma ikka juba Brüsselis oleks, siis ma sellist "kaastundlikku" juttu ei ajaks? Võib-olla. Ja see, et ma praegu ütlen, kuidas ma tõesti olen tänulik, et Brüsselis pole, on lihtsalt hapud viinamarjad? Brüsseli seletuseks niipalju, et mainisin, kuidas üks mu kursaõde seal on (neid on seal tegelikult mitmeid) ja siis ema torkas vahele, et "aga miks sina ei ole?!"

P.S. Teemasse mittepuutuvalt lisan siia lihtsalt ühe mõtteavalduse, mida eile kuulsin. See ei ole välja mõeldud. Ma ei oska kommenteerida, kuulates ma ka vist lihtsalt naeratasin debiilselt, sest no kuulge, ei ole ju võimalik?! Aga on.
"Tead, ma nägin eile jälle neegrit! Meie väikses poes! Selline väike junn neegripoiss oli! Vaatasin kohe, et ei tea, mis ta siin teeb, varastab või?! Aga kassapidaja rääkis temaga täitsa eesti keeles?!" 

Minu geniaalne sõbranna*

Enne kui me kuus aastat tagasi praegusesse elukohta kolisime, olime umbes kuu aega kodutud ja elasime mu vanemate juures. Sellest ajast saadik on mingid kolimisel kaasa võetud asjad seal seisnud. Nüüd siis sai selgeks, et varsti vaja lastele oma tuba vanavanemate juures ööbimiseks ning need maha jäänud asjad tuleks ära sorteerida. Igasugu põnevaid asju tuli välja, näiteks mu vana fotokarp.

Siin ma juba kirjutasin, kuidas mul oli omal ajal terve hunnik kirjasõpru, nüüd siis leidsin sealt karbist pildid enamikust neist. Mõtlesin, et tahan ühest kirjasõbrast pikemalt kirjutada. See oli see tüdruk, keda ma pidasin ülimalt ilusaks, aga kes alati oma fotod ära sodis - ma toona arvasin, et ebakindlusest, nüüd mõtlen, et äkki hoopis kaunistamissoovist. (Millegipärast on ju levinud arusaam, et naised meigivad end ebakindlusest, kuigi see on sageli samamoodi eneseväljendus nagu riietumisstiil ja seda ei kahtlusta justkui keegi, et sa kannad riideid, sest häbened end paljalt näidata...).

Kirjutas ta mulle siis, kui otsisin endale Meie Meele kaudu sõbrannat Tartust, kellega koos suvetuuridel käia (ma tean, haletsusväärne üksiklane olin), tema aga elas ühes väikses külas mitme maakonna kaugusel. Me ei kohtunud kunagi, aga hoolimata sellest oli ta mu pikaaegseim kirjasõber. Ja lemmikuim. Ta ei kirjutanud kunagi...normaalselt, vaid alati läbi kõrverpeegli ja huumori, pigem maagilist realismi kui suvalist teismelise ängi. Siis me muidugi nimetasime seda lihtsalt lollitamiseks. Eks ma algul olin vist ka veidi nõutu, aga kuidagi see inspireeris mind ja hakkasime koos lõõpima, ikka mitu kirja nädalas, sest meie tekstid ei sõltunud üksteisest, vaid andsime, nagu torust tuli. Mäletan üht korda, kui talle (ka tal oli kirjasõpru tohututes kogustes) oli keegi kirjutanud "kas sul on oma poiss? kas sa oled kunagi mõne poisiga maganud?" ja siis me irvitasime ühiselt selliste triviaalsuste kirjutamise üle. Me ei rääkinud kunagi midagi seesugust, meil olid üle võlli seiklused igapäevaelu koomilistes koridorides. Ma arvan, et ma võtsin talt palju üle, sest ma olin temast paar aastat noorem - no näiteks hakkasin igasugu küsitlusankeetides (toona olid need populaarsed, umbes nagu blogimeemide moodi asjad) "vaimutsema" ning mõtlema välja erinevaid naljalugusid tavasündmuste "keel põses" kirjeldamiseks. Igal juhul tekkis meil oma maailm, mida kõrvaltvaataja ebanormaalseks võis pidada.

Mu ema näiteks leidis, et sellise tütarlapsega ei peaks mina küll mitte suhtlema, kes ümbrikutele igasugu nägusid ja nende keskele meeste suguorganeid kleebib. Kõik meie kirjad olid kunstiteosed, eks vahest sattus ka säärast kraami sisse jah. Samas need "stiilivääratused", mida ette tuli ja mis minugi kohati kohmetuks tegid, ei vähendanud mu vaimustust just nimelt seetõttu, et "korralikud tüdrukud nii ei tee". Ega alati meie ümbrikud tõesti tsensuuri ei läbinud, sest me tegime need ise (osalt kulude kokkuhoiust, osalt isetegemisrõõmust) ja ka marke kasutasime nii, et kleepisime neile peale kile, mille pealt sai näpuga postitempli maha nühkida ja seejärel marki taaskasutada.  Tema sai vist ühe korra sides selle eest noomida kah, kuna väikses kohas pidi oma kirjadel personaalselt järel käima (ta vist sel juhul elaski seal enam-vähem). Mäletan ka seda, et tahtsin talle kunagi Kihnu saarel olles kindlasti sealt ka kirja saata ja mõtlesin, kas oleks võimalik kuidagi surnud kala ümbrikusse sokutada...Me saatsime üksteisele ikka igasugu pahna. Ka orgaanilist.

Pärast ta abiellus ühe punkariga ja sai lapsed. Kuidagi möödaminnes tuli see pigem jutuks, ta kirjutas mulle viimati kui ma bakas õppisin, vahepeal oli mitu aastat paus. Seejärel jäi suhtlus katki. Muidugi olen ma teda guugeldanud, kuskilt FB-st teda ei leia, aga muidu elab täiesti tavalise inimese elu. Ei ole ohtlik hull nagu mu ema püüdis mind veenda. Ma ei tea, miks me kunagi kokku ei saanud. Ma isegi ei kujuta ette, milline ta inimesena olnud oleks, sest põhimõtteliselt tundsin ainult tema loomingut. Aga ta on mulle meelde jäänud, sest erines kõigist teistest kirjasõpradest kardinaalselt. Täiesti väljastpoolt kasti nagu värske tuulehoog. Selline sõber, nagu enamasti on vaid need väljamõeldud tüübid a la Pipi või Karlsson. Huvitav, kas ma kunagi ütlesin talle, et ta on äge? Ilmselt mitte.

P.S. Maimu Bergil on "Meie hingede võlgades" üks valus, aga tõene lause: "Sõprust ongi kergem taga igatseda kui elus hoida." (lk 40).

*Jah, Elena Ferrantel on sellenimeline raamat, olen teadlik. Kui keegi selle kohta arvamust otsib, siis minu meelest oli see hea raamat, palju parem kui "Üksilduse päevad".

Vanaemadusest

Ma olen kindlasti juba maininud, kui väga mulle "meeldivad" arvamusavaldused stiilis "kõik inimesed/mehed/naised/lapsed on niisugused-naasugused", need näitavad mu meelest ainult ütleja enda piiratud kujutlusvõimet, eraldi meistrid on muidugi veel poliitikud, kes väidavad end esindavat "kogu Eesti rahvast".
Jagati jälle üht sellist artiklit pealkirjaga "Sa saad vanaemaks!" Kõik emad ootavad seda sõnumit/../". Pani mõtlema. Ma tean ikka päris palju emasid, kes seda sõnumit mitte oodanud ei ole ning ma ei räägi siin neist, kelle lapsed on liiga noored, ebakindlas suhtes või midagi muud sinnakanti, vaid on inimesi, keda nende vanavanemaks saamine lihtsalt ei huvita, sest neil on oma elu. On see halvem variant, kui ema, kes pidevalt pinda käib, millal sa ometi lapse saad? Muidugi oleks tore, kui ema vähemalt rõõmustaks beebiuudise üle ning soostuks lapselapsega koos aega veetma, aga kas see on ainuvõimalik variant? Kas vanaema on kohustatud just selline olema? Mu meelest mitte, sest inimesi lihtsalt on igasuguseid ja ei saa kuidagi öelda, et kõik kunagi emaks saanud naised ihkavad kohe kindlasti ka vanaemadeks saada.

Ma ise ei kujuta vanaemadust üldse ette, kuigi ideeliselt võiksin ma seda täiesti olla ja sealjuures ei pruugiks ei mina ega ka minu laps olla olnud alaealine lapsevanem. Inimeste elukaared on ses osas väga erinevad ju - mõnel on samal ajal endal väike laps kui vanaemaks saadakse, teisalt on praeguseks esmasünnitajate iga nii kõrge, et paljud ei pruugi oma vanavanemaid üldse kohatagi. Ma olin 26, kui lapseootele jäin ja just hiljuti tuli jutuks, et mu ema esimene reaktsioon olla olnud "Lolliks oled läinud või!?". Ma ise seda ei mäleta, sest see pole minu jaoks mingi erandlik reaktsioon, kõrvaltvaatajale jäi aga meelde, tema jaoks ilmselt oli. Osalt oli see tingitud ka sellest, et toona ei teadnud keegi, kes lapse isa võiks olla (mitte, et kandidaate oleks olnud jalaga segada, vaid vastupidi, ühtki kandidaati ei paistnud olevat, ma selline diskreetne mutt kohati). Igatahes enne 25. eluaastat sigimine või rohkem kui kahe lapse saamine on minu ema meelest alati pigem normaalsuse piiridest väljumine olnud. Mõistlik inimene nii ei tee. Palju lapsi võib saada ainult erandlikult tubli* inimene ja minusugune seda ilmselgelt ei ole. Vähemalt olen ma ise sellist hoiakut tajunud, mitte aga seda, et "mida rohkem seda uhkem, millal sa juba lapsed saad?" Võimalik, et see hoiak oleks muutunud, kui ma 30. eluaastaks lapsi saanud ei oleks.

Vanaemadusest veel see tähelepanek, et see on ju selline kumulatiivne protsess - mida rohkem sul endal lapsi, seda rohkem (tõenäoliselt) ka lapselapsi. Ilmselt on väga erinev olla vanaema ühele-kahele või paarikümnele (mu ema ühel sõbrannal on selline olukord, tal endal üheksa last) lapsele. Sellisel juhul on suhted lapselastega ilmselt paljuski erinevad.

Aga tagasi sinna, kuidas kõik emad ootavad seda sõnumit. Meenub see "aga mis sa siis teed, kui su tütred lesbideks hakkavad?"-küsimus. Järsku on siin mingi seos - homoseksuaalsus on jube, sest ei vii  sugu edasi, samas lapsi neile ka anda ei saa, juhtub veel midagi hullemat või "ühiskond pole selleks valmis" vms. Vanaemaduse triumf seisnebki selles, et näed, kuidas su sugu edasi läheb? Ilmselt, iseasi, kui palju isiklikku panust see sisaldab. Sa võid ju ka lihtsalt rahulikult teada, et sinu veri läheb edasi kusagil teisel pool maakera, aga millegipärast tahetakse enamasti ka isiklikku suhet, mingeid tähtsaid elupõhimõtteid edasi anda jne. Aga taaskord, enamasti, sest on inimesi, keda nende geenide edasikandumine väga ei loksuta või siis püütakse seda hoopis vältida.

Millegipärast räägin ma siin ka ainult vanaemadest, vanaisadusest justkui kuskil väga juttu ei ole. Isad ei survesta ju tütreid sigima, seda teevad ainult meespoliitikud miskipärast? Lapsed on ikka naiste rida olnud, vähemalt selles põlvkonnas, kes praegu vanaisad. Kusjuures, mulle on jäänud mulje, et need mehed on paremad vanaisad, kui nad oli isad, sest omal ajal lihtsalt ei olnud kombeks mehel lastega tegeleda, aga nüüd on nad avastanud, et see võib päris tore olla. Teisalt, mul oli 4 vanaema (koos vanavanadega) ja ainult 1 vanaisa, vanaisad ongi haruldasem nähtus. 

Kokkuvõttes on vanaemadus mu meelest veelgi mitmekesisem teema kui emadus. On neid, kes lapselastest kuuldes kohe end töölt lahti võtavad ja poodi beebiasju ostma tormavad, on neid, kes lihtsalt noogutavad, et ahah. On neid, kes kasvatavad lapselapsi rohkem kui laste vanemad, on neid, kes lapselapsi aastas korra näevad. Kõik variandid ja suhtumised sinna vahele ka.

*koob, keedab, küpsetab, ehitab oma kätega maja, mängib sealjuures viiulit ja omab kahte kõrgharidust-stiilis tubli.

Mingem kompromissidele!

Tegin ka ERR-i valijakompassi , tulemus sai säänne:

Urgitsesin veidi edasi, seal saab vaadata, mis küsimustele kuidas täpselt vastati. Sellesse süüvides saab selgeks, et mitte miski ei saa selgeks, näiteks minu puhul ERE (Elurikkuse Erakond) on jäänud lihtsalt mitmetes küsimustes neutraalseks ja kui mina olen vastanud pigem jah või pigem ei (kindla ei või jah-i saidki vähesed), siis see ongi kompassis suuremas osas kattuvuseks loetud. ERE on ka oma lehel nende vastuste tagamaad lahti seletanud ja see on eriti lõbus - nimelt said kõik kandidaadid (vist?) hääletada ja siis erakonna vastuseks pandi see, mis keskmiselt tuli - statistika ehk suurim vale. No näiteks kui pooled kandidaadid olid nõus ja pooled mitte, siis läks kirja, et erakonna seisukoht antud küsimuses on neutraalne, kuigi tegelikult on see pigem...problemaatiline. Mis mõttes te seal erakonna moodustate, kui teil olulistes küsimustes nii erinevad seisukohad on? Kusjuures täpselt sama asja arutasime sõbraga Eesti 200 juures peale Riigikogu valimisi - programm on neil iseenesest ok, aga rahvas selle taga nagu pudru ja kapsad, tundub selline kokkuklopsitud punt üksteisega ideoloogiliselt sobimatuid inimesi, ei julge selliseid valida. Ses mõttes on EKRE kenasti ühtlane, eks. Teisalt on ERE vastused siiski ühed täpsemad, sest ongi antud konkreetsetele küsimustele, kõigi teiste erakondade vastused on tuletatud nende üldprogrammist ja/või erinevatest valimisprogrammidest.

Lisaks lähtub valijakompassi radarist seegi, et Rohelised, Sotsiaaldemokraadid ja EKRE on selgelt ainult teatud teemadele orienteeritud, sest osades valdkondades on nende eelistus 0 ja teistes 100 või sinnakanti. Eurovalimistel on see vast isegi vastuvõetav, aga muidu jätab küll kangesti ühe-teema erakonna mulje, kuigi tegelikkuses ei saa näiteks keskkonnakaitset ja majandust üksteisest lahus vaadelda jne. Mu meelest on see muidugi üsna sümptomaatiline - taotaksegi ju enamasti vaid ühte trummi "Meie alandame makse!", "Meie vähendame töötust!", rääkimata sellest, kuidas need otsused muid valdkondi mõjutavad ja neist mõjutatud on. Teine äärmus on lubada õõnsalt head elu kõigile. Pikem programm koos seisukohtadega oligi vist ainult Eesti 200-l, kuid nende lühiajalised tegevused jätsid soovida.

Et siis põhimõtteliselt ei ole jälle mitte kedagi valida. Kui peaks valima maailmavaate järgi, siis tundub mulle, et enamikul seda lihtsalt pole - ollakse selle poolt, kust tuul puhub ja mis suuremat edu tõotab tuua. Eravestlusteski tuleb välja, kuidas valitakse ikkagi inimest, mitte erakonda, sageli isegi vastandades - "seda erakonda ma üldse ei salli, aga inimesena on ta tore tüüp!" Paraku üksikindiviidil on poliitikas vähe võimalik ära teha ja sellepärast ma poliitikat ei salligi. Ainuõige variant oleks leida kandidaat, kes jagab sinu vaateid 100%, aga see jääb ilmselt utoopia valdkonda. Selline inimene vaevalt poliitikasse trügiks, ma loodan :)

Siis kui süda on niigi paha

Empaatia kõrgeimal tasemel - üritan kuulata kaunist muusikat kollektiivilt "Surev loode", aga ei suuda, sest okserefleks tuleb peale. Ah et miks? No proovige ise, laulja kaunist tämbrit on kuulda kuskil viiekümnendast sekundist:

Ehk siis asi ei ole mitte koledates sõnades (kuidas neile üldse pihta saada?) vaid selles konkreetses hääles, mis minu kõrvus kõlab kui maosisu väljutamisega kaasnev. On muidugi lugusid, kus päriselt ropsitaksegi, Dead Kennedyse loo "Too Drunk To Fuck" lõpus näiteks (ärge öelge, et see on teeseldud!) või tehakse muud koledat, näitena Bloodhound Gangi "Diarrhea Runs In The Family", aga need ongi tehtud spetsiaalselt inimeste häirimiseks. Eelpool viidatud bändi laulja aga lihtsalt laulabki niimoodi. Selliseid bände, kus laulja niimoodi jõriseb, on ju veel ning ju siis nende kuulajaid see ei sega või siis isegi mõjub neile meeldivalt. Mul hakkab füüsiliselt kurgus keerama, ma kujutan ette, et peaks selline tunne olema, kui niisugust häält teed.

Miks ma siis üldse kuulasin? Sest nad tulevad Eestisse Ministryt soojendama ja ma tahaks minna. Kuigi nädalavahetusel enne seda on Punk & Rock fest Raadil ning neljapäeval Metallica + Ghost, samuti Raadil, neile on mul piletid olemas, Ministryle pole. Guugeldasin, Rock Cafe on peaaegu bussijaamas, saaks isegi pärast koju sõita ilmselt. Eks ma pean vist jälle üksi minema, sest millegipärast kuulasid inimesed Ministryt 90ndail, nüüdsetest tegemistest palju ei teata. Stone Souril käisin üksinda ja väga tore oli, nii et probleemi tegelikult pole. Naljakas on aga lugeda inimeste kommentaare selle kohta, kuidas Ministry oli tore varem, kui nad ei olnud nii poliitilised!! Ee, millal see veel oli? Siis kui nad kunagi 80ndate alguses sündipoppi tegid? Aga ma kahtlustan, et sellist Ministryt keegi ei teagi. Mu meelest on nende viimane "AmeriKKKant" lahe ja kuuldavasti pidi varsti ka uut kuulda olema, "sest nüüd tuleb ruttu tegutseda, enne kui Trump meiesugustel suu kinni paneb" nagu teatas bändi liider Al Jourgensen.

Mis seal salata, mu meelest on vähemalt üks asi, millele viimase aja poliitiline liikumine positiivset muljet on avaldanud, ning see on muusika (huumor ka osaliselt). Kuulake või teise poliitilise bändi Bad Religion viimast plaati "Age of Unreason", mis reedel ilmus, see on imetore! Neilt pole mu meelest aastaid midagi erilist tulnud. Lingin siia ühe lõbusa naljaloo nende 2018 ilmunud singli b-poolelt (mis on küll saanud pigem sõimu, kuid mu meelest ei olegi tegemist mingi tõsiseltvõetava esinduslooga neilt):

Ehk siis, mis mu tuju taas normaalseks tegi, ikka muusika. Et näe, on ka toredaid valgeid keskealisi mehi. Umbes nagu Lobjakas ja Pärnits (sorry, viimane on siiski täitsa noor). Ma saan aru, et suur osa minuga sarnase maailmavaatega inimesigi pööritab siinkohal silmi, aga mis sa teed, mulle nemad meeldivad. Mul ei ole keskteed, mul on ainult äärmused. Emotsionaalselt kergesti ülesköetav bravuuritar, nagu ma olen. Aga ma ei saa ka olla see, kes ma ei ole, sest siis ma olengi vait ning istun passiiv-agressiivselt nurgas ja söön iseennast.

Ma räägin, ma läksin ju suisa psühhiaatri juurde selle probleemiga (aastaid tagasi). Jah, psühhiaatri, sest psühholoog tundus liiga pehmo minu metsikute probleemide jaoks. Tema leidis, et eks ma veidi keskmisest kaldus olen jah, aga miks ma arvan, et see tingimata paha on? Omad riskid muidugi eksisteerivad (mu vanaema näiteks sai oma esimese infarkti siis, kui töö juures ülemuse peale vihastas), aga kes ütleb, et keskmiste reaktsioon see ainuõige ja kohane on? Lihtsalt teine temperament, aga mitte tingimata vale. Siinkandis lihtsalt on levinud teistsugune ja siis nad käsevad sul vait olla ja tooni võrra tasasemalt võtta, sest nõnda on meil kombeks. Kuigi keegi pole tõestanud, et ainult nii oleks õige. Mulle see psühhiaater meeldis. Vist poetasin koduteel pisaragi tema heaks, et nõnda tore inimene. Nime muidugi olen unustanud.

Mis lauset te lapsepõlves enim vihkasite? Ma vihkasin seda  - "Rahune nüüd ometi maha!".
"Räägi vaiksemalt!" oli teine. (Selle viimasega suutis mu ema mind vanaema matustelgi endast välja viia.)

Sally Rooney. Vestlused sõpradega

Me oleme kõik seal olnud ja mulle pigem tundub, et "ooo noorus on ilus aeg", aga seda raamatut oli küll igavene piin lugeda. "Minu kahekümnendad küll sellised ei olnud!" Märkasin ka üht kommentaari, kus öeldi, et selle raamatu võlust saavadki aru ainult millenialid (inimesed, kes olid 21. sajandi alguses noored täiskasvanud), kuigi ma mingi osa definitsioonide alusel ka nende hulka kuulun veel  (mu üks suur lemmikraamat on siiski D. Couplandi " X generatsioon").

Lisaks viskan õhku väljakutse - pakun, et mehed seda raamatut lugeda ei suuda. Ma ilmselt lootsin siit midagi muud, aga see on naistekas selle kõige õudsemal ja mehi peletavamal moel. Ei, menstruatsioonist siin nii väga ei räägitagi (kuigi piisavalt), pigem lahatakse tundeid, eeldatakse ja mõeldakse üle ning mängitakse muid suhtemänge. Ühesõnaga räheldakse oma meeleheites ja elatakse ise oma elu hästi keeruliseks mõeldes sinna juurde, kuidas ollakse hästi erilised oma ületamatute probleemidega.

See on muidugi teema, millega kõik on kokku puutunud, aga sellest kas kasvatakse välja või ei hakata seda külge endas kunagi tunnustama. Lugeda raamatut säärastest tegelastest on raske. Spoilerina võib öelda, et ka siin jõutakse lõpuks äratundmisele, et mõistlikum oleks siiski rääkida asjadest otse ning mitte eeldada ja järeldada. Tegelikult on autori oskus elu keeruliseks elavate noorte inimeste sisemaailma kujutada päris adekvaatne - see pidev enda kõrvaltvaatamine ja nentimine, et ahaa, kui ma käitun nõnda, tundun ma teistele sellise inimesena, kui teistmoodi siis teisena, enesevaatlused ja kusagilt loetud-kuuldud teooriate alusel elu ning inimeste lahterdamine tulevad endalegi tuttavad. Noor inimene alles avastab ennast ja seda enamasti teiste inimeste peegelpildis. Teisalt on ka autor ise nii noor (sünd . 1991), et tekib kahtlus - äkki ta ikka arvab, et elu selline ongi? Peaks ilmselt ka mõnda tema järgmist raamatut (see on juba kirjutatud ning kannab intrigeerivat pealkirja "Normal People") lugema, et selgemat sotti saada.

Lisaks on loos ka mitmeid allhoovusi, millele ma ehk päris hästi pihta ei saanud ja mis tekitasid minus tunde, justkui oleks autor tahtnud nö "diipi panna", mis ikka lugemise ebamugavaks teeb. Miks pidid peategelase mõlemad silmarõõmud tingimata ülimalt kaunid välja nägema? Olid nad seda ka tegelikult või oli see lihtsalt noore inimene ebakindluse üks väljendus (kõik on minust kenamad). Miks räägitakse, kuidas peategelase lesbisõbratar (klišee tänapäeva noorteraamatutes vist) on äärmiselt intelligentne ja humoorikas, aga lugedes see kuskilt välja ei tule. No umbes nagu N. Hornby "Naljakas tüdruk", kus me peategelase naljakusest grammigi välja ei pigista. Üleüldse, kõik tegelased on ebameeldivad kujud. Aga ilusad. Ja see vaene koer, kes paljudes peatükkides figureerib, aga kordagi täit tähelepanu ei saa - mida tema sümboliseerib? Ja titt, kes meespeategelase heldima paneb lihtsalt sellega, et ta on...imeilus? Kas see ongi Instagrami maailm, kus tänapäeva noored elavad? Ja samas on nad kõik nii lõpmata andekad - õpivad ülikoolis, töötavad kooli kõrvalt, kirjutavad nagu muuseas luuletusi ja novelle (ning neid tunnustatakse ja avaldatakse!), käivad kultuuriüritustel ning on absoluutselt kursis uusimate ühiskonnateooriatega. Neil on depressioon, endometrioos, nad lõiguvad ennast ja saavad kahe sekundiga orgasme. Mulle tundub see kõik kangesti ebareaalne, ime siis, et aru ei saa ega meeldi ka - "meie omal ajal..." jne.

Raamatu pealkirja parafraseerides - kui sul on sellised sõbrad, ega siis pole ka ime, et elu metsa poole kisub. Muidu oli minu lemmikraamat täiskasvanuks saamisest (või mitte saamisest) "Kuristik rukkis", aga tagantjärele olen lugenud, kuidas Holden Caulfield enamikku lugejaid hoopis öökima ajas. Mind toona ei ajanud, ta oli mu kangelane, ei ole julgenud sellest tulenevalt raamatut üle ka lugeda. Üldse ei imesta, kui "Vestlused sõpradega" peategelane Frances kellelegi samamoodi kangelasena tundub, lihtsalt minu kangelaseks ta ei sobi, sest mina ennast (enam?) niimoodi ei tunne, et peaks oma koha üle siin maailmas arutlema. On nagu on. Ära eelda, küsi üle, ütle välja. Raamatu lõpus jääb mulje, et ka Frances jõudis selleni. Aga vaevaline oli see tee ja uuesti läbi käia ei tahaks.

Aitäh Varrakule raamatu eest!

Jurmala ja Riia

Blogides liikus vahepeal üks keeruliste küsimustega ankeet ringi, kus esimesena taheti teada, kas ranna- või suusapuhkus. Mõned vastasid, et hoopis linna. Mulle tundub nüüd ka, et ma olen vist selles paadis, kuigi ilmselt on iga liigi jaoks oma koht*.

Igatahes kavatsesime minna lastega Jurmalasse Livu veeparki. Hotelli bronnisin juba kunagi varem, aga veepargi kohta hakkasin alles hiljuti lugema ja olgu taaskord blogid kiidetud, sain teada, et alla 120 cm kodanikke diskrimineeritakse seal täiega. Põhimõtteliselt titebassein ainus valik, hooajavälisel ajal on õueala kah kinni. Mikro on aga oma nimele (ei, see ei ole ta pärisnimi siiski) vastavalt keskmisest väiksem (kuueaastane, aga 109 cm) ning tundub, et tal on Livusse asja heal juhul teismelisena (?!). Praegu minna oleks selge hapu olukord, sest Mikro armastab liutorusid ilmselt meist kõige rohkem (mujal pole tema pikkus probleemiks olnud).

Otsustasime aga ikkagi Jurmalasse minna, Riia loomaaias pole ka näiteks käinud. Sõber tahtis ka kaasa tulla. Ma Bookingus bronnisin toa siiski neljale inimesele, aga pilte vaadates jäi mulje, et toas on viis voodit. Täpselt nii äge hotell oligi nagu piltidel (spas ei käinud), paistis päris uus ja meie tuba oli läbi kahe korruse. Igatahes ma olin valmis, et viienda inimese eest küsitakse lisaraha, aga keegi ei tundnud huvi. Ma isegi ei tea, kuidas tavaks on - iseenesest külalisi ju ööseks jätta ei tohi, aga kui voodeid ongi viis, mitte neli? Ehk sõltub seltskonnast, võiks ju ka kümme matsi samas toas ööbida nagu me kunagi Rootsi laeval üle koridori kajutis nägime. Hotelliga olekski kõik ideaalne olnud, isegi vann oli, kus lapsed said spad mängida, kui Mikro poleks mingil hetkel vannitoas kiljatanud, et mingi putukas oli. Ma kohe vaatama ei läinud, sest raudselt ämblik, aga hiljem Mikro kirjeldas putukat nii - pruun, kahe tiivaga, tundlad peas. No teate isegi kes silme ette tuli. Loomaaias olid kah prussakad eksponeeritud ja seal ta ka kilkas, et jah, just säärane seal vannitoas oli. Ma tõesti ei tea, iseenesest kõik läikis, aga vot maksimumpunkte ma ei suutnud hotellile selle intsidendi tõttu ikkagi panna. Brrrr. Peaasi, et kotis koju ei toonud. Mul Pelgukas kunagi olid need nuhtlused (sest naabriteks narkarid ja prostid) ja siis istusime kunagi kino ees autos ning üks elukas kooberdas üle armatuurlaua. Võeh.

Muidu oli tore. Ilm oli suvine, alustasime aga hoopis Ikeast, sest tuleb tunnistada, et keegi meist ei olnud seal veel käinud, tahtsime näha, millest kogu see kära. Ega seegi kord väga käimise alla ei läinud, jooksime pmst läbi, sest miskit vaja ei olnud. Ostsime XS suuruses laste kollase rattavesti, sest meil müüakse minu arust ainult täiskasvanute L-e, mis suurele osale meestest väike ja naistele-lastele suur. Ikeas oli muide tore söökla, väga head toidud normaalse hinnaga.

Üldse kujunes see reis meil kuidagi sujuvalt gurmee-reisiks. Riias sõime vanalinnas Läti rahvusroogi - ma armastan nende krõbedaid verivorste, mida nad ei häbene pakkuda ka jõuluvälisel ajal. Jurmalas õhtustasime aga hoopis restoranis Usbekistan, kus sai lambamaksa ja muud eksootilist. Ma muide ei teadnud, et mulle maitseb bakhlava - täiesti ulmeliselt hea asi. Peamise gurmeeelamuse saime aga hoopis Gruusia restoranis Kinza House  - asub Jurmalas rannaäärses elamurajoonis, sattusime sinna täiesti juhuslikult, sest oli lähim toidukoht hotellile ja lastel jalad väsinud. Super teenindus, peakokk (seesama vanaonu tübeteikaga, keda FB piltidel näha) käis isiklikult õpetamas hinkaalide söömist (põhiline on puljong hinkaali sees, mis kahvli-noaga süües lihtsalt välja voolab), toit oli autentne ja hea. Lisaks saime maitsta imelist puskarit (kellele siis puskar ei maitseks, eks) - tehtud mädarõikast kohaliku tüübi poolt, poes seda ei müüda.  Puskari pilt peabki udune olema.

Soovitan soojalt, kes sinnakanti satub! Nagu vanade tuttavate juures oleks käinud, kes juhtumisi ka korralikult süüa oskavad teha.

Jurmala on mulle muidugi varem ka meeldinud, just see laguneva vana ja ultramoodsa uue natuke nukker kombinatsioon, aga päris Riias sees pole ma käinud peale klassiekskursiooni umbes aastal 95 ja ma tõesti ei saa aru, miks. Riia vanalinn ei ole ehk nii vana, kui Tallinna oma, aga on see-eest suurem ning jätab suurlinlikuma mulje. Ka seal on lahedalt kombineeritud uus ja vana nagu näha näiteks neil kahel pildil (see värviline on Mustpeade maja, mis renoveeriti 1999):

Peetri kiriku torni ronisime ka (tegelikult sõitis sinna lift, selline tore vanakooli-lift, mis lõpus kerge jõnksu allapoole teeb ja kõhust õõnsaks võtab), sealt avaneb imeline vaade tervele Riiale. Piltidega sealt juhtus aga see viga, et pildistas Mini, kes paraku ulatus täpselt rõdurinnatiseni, seega on need pigem rõduäärest, kui vaatest üle selle...

Sellise salapärase sõbra leidsin ka linnamüüri äärest:

Loomaaias käisime ka, ausalt öeldes meeldis Riia loomaaed mulle Tallinna omast rohkem, sest see on kompaktsem ja rohkem loodusega kooskõlas. Võrreldes mälestustega 95. aasta külastusest on paljugi muutunud, näiteks pole enam elevante. Kaelkirjakud on ja neid saab vaadata väga lähedalt, näiteks meie saime üht nii lähedalt kaeda (klaas on vahel, sellest ka peegeldus):

Kindlasti tasub külastada troopikamaju, kus elavad kohutavalt suured krokodillid, tõeline ägedate konnade kollektsioon (konnad on mu lemmikloomad), paljastuhnurid (need pimedad karvutud elukad, kes valu ei tunne), igasugu pimedaloomad (ongi täiesti pime maja seal, kus vaja silmi teritada, et asukaid näha).

Loomaaia parkla juures nägime kõnniteel mingit kuldset märki ja lugesime, et see suunas ühele majale, kus sõja ajal olevat varjatud juute. Päris huvitav mälestusmärk.

Ma jäin reisiga väga rahule, Mikro tahtis üldse Lätti elama jääda ning õnneks saab juba augustis Riiga tagasi, sest Rammstein. Rohi oli seal igatahes juba rohelisem, kui meil siin. 


*Sõber rääkis selle peale, kuidas ta töökaaslased Hispaaniast sõitsid kolmeks nädalaks Mehhikosse, kole kallis reis oli, sõber kadestas. Kui töökaaslased tagasi, siis uuris, et noh käisite džunglis, templeid vaatamas, mida nägite? Nood vastu, et oo ei, see ju ohtlik, meil oli väga turvaline all inclusive hotell, traataiaga muust maailmas eraldatud. Ok, ma saan aru, et sa lähed meie kliimast sooja päikese alla päevitama, aga minna Hispaaniast raske raha eest kaugele Mehhikosse selleks, et kolm nädalat hotelli territooriumil tiksuda?!

Kuidas tajuda pühalikkust?

Ma ei ole kunagi Pariisis käinud, ei ole väga igatsenudki, sest Pariis riimub mulle enim siiski sõnaga "giljotiin". Kaks kuulsat linna, mis on minu jaoks ajalukku läinud, kui kohutavalt verejanulised ning ebaõiglust täis, ongi Pariis ja London. "Prints ja kerjus" ning "Hüljatud". Kõle tuul, räbalates vaesed inimesed kolossidena kõrguvate hirmuäratavate ehitiste varjus. "Hüljatud" "Jumalaema kirik Pariisis" ju algabki sellega, et lausa lehekülgede kaupa kirjeldatakse Jumalaema kirikut  - kus löövist valgus peegeldas missuguse kuju peale. See oli minu jaoks toona kohutavalt igav ja ilmselt lehitsesin hooga edasi, et tegevustikuni jõuda. Kusjuures ema hirmutas, et nende toonane kirjandusõpetaja olevat selle raamatu lugemiskontrollis küsinud just detaile kiriku sisemusest ning seda, mis värvi olid Esmeralda sussikesed...Ma oleks ilmselt põrunud.

Teisalt tekitas see hiiglaslik tontlikus gooti stiilis ehitis minus tohutu aukartustunde (mida see ilmselt tekitama oligi plaanitud), eriti veel oma 850-aastase ajaloo juures. Hoone, mis on vanem kui meie, näinud igasuguseid aegu, seisnud samas kohas aastasadu. Jah, ilmselt tekitaks iidne puu minus sama emotsiooni. Just see mõne asja jäävus tekitab kerge kananaha ja kõheduse, sest ülejäänu on ju kõik pidevas muutumises, ka ehitised - ning siis see üks, mis vaatab samasugusena vastu ka saja aasta tagant, seisnuna seal ammu enne seda aega, mil fotod üldse võimalikud olid. Loomulikult sellise asja hävimine kohutab. Mu meelest on lausa ime see, kui palju kiriku sisemusest siiski alles jäi, eriti vaadates seda droonifotot, kus kogu kesklööv kirstuna tules lõõmab. Häving on õõvastav, kuid tõmbab magnetina. Ma ei kujuta ette, et inimene märkaks seda uudist: ahah, põleb, nojah siis, ning jätkaks kassivideote vaatamisega. Inimesed on erinevad, aga mulle jääks selline reaktsioon võõraks, ma olengi see, kes õhtu otsa neid pilte ja otseülekandeid kananahk ihul vahtis.

Ma ei ole Jumalaema kirikut oma silmaga kordagi näinud, ma pole ka usklik, aga ikkagi. Seonduvalt, tahtsin juba varem kirjutada ühest loost, mis mulle selle aasta uutest lugudest enim korda on läinud,  nimetaks selle näiteks "ateistide hümniks":

Samamoodi tekitab kananaha, eks ta laulab ka kenasti, aga peamiselt just sõnumi tõttu - et meie ümber on tühjus, pole mingit igavest elu ega plaani ning selles on oma ilu ja ülevus. Laulu sõnu ja nende taga peituvat sõnumit saab lugeda siit. (Kui tekstis nende hallina märgitud ridade peal klõpsata, saab lugeda ka konkreetsete ridade tähendusest) Laul astrofüüsikast, põhimõtteliselt siis. Ükskord saab algama aega, mil kõik on jälle pime. Ma ei tea, igavikulisus, kas see ongi sama, mis pühalikkus? Naljakas on ka see, kuidas ERR-i arvustuses Hozier ja kirik omavahel põimitud on. Jah, ta varasemast loomingust on mu lemmiklood tõesti "Take Me To The Church" ja "Foreigner's God". Ma toona üldse tausta ei uurinud, et tüüp on iirlane (neil usuga oma teema ju) või millest need laulud üldse räägivad (mõtlesin, et otseselt kristlik muusika...).

Mis sa üldse tahtsin öelda on vist see, kuidas minu jaoks pühalik ja sellega seonduvalt aukartustäratav, vagadusele suunav, kui nii võib öelda, on kõik argiülene, igavikuline, suurem kui elu. Ja see ei pea olema üldse mingi Jumala plaan*, vaid ka looduslik, inimlik, maine, kosmiline. Selline asi, mis oli siin ammu enne meid ja on olemas ka siis, kui meid enam pole. Jumalaema kirik või taevatähed näiteks.

*Jumala plaani mainimine võib asja hoopis madalaks teha nagu näiteks Drake´i loos "God's Plan", kus ta leiab, et oli Jumala plaan teha temast edukas mees. Pffff.

Muusikaküsitlus

Tegelikult küsib ERR neid küsimusi Raadio 2 õhtuse vööndi saatejuhtidelt, aga mulle tundusid need inspireerivad ja tahaks hoopis ise vastata. Küsimused konkreetselt saate kohta jätsin välja, aga neid oli ka ainult kaks.

Artist, keda oled kõige rohkem oma saates mänginud? 
Kronoloogilises järjekorras teab Last.fm ütelda, et 1. Hole 2. Iron Maiden 3. Vennaskond 4. Motörhead 5. Marilyn Manson


Kuidas leiad uut muusikat? 
Spotify igal reedel saadab. Kuulan mingi endale meeldiva artisti raadiot, kus sellele sarnast asja soovitatakse (Spotify, varem Last.fm). Meeldiv artist ise soovitab mingis kanalis. Meeldiva artisti fänn soovitab FB-s. Juhuslikult komistan otsa.


Kes on sinu iidolid?

Kill Your Idols. Ok, Courtney Love. Ma imetlen paljusid.


Kas ise raadiot kuulad? Kui kuulad, siis mida?

Väga vähe. Rahva oma kaitset kuulan. Enne kui kinni pandi, siis ka Punkpolitseid. Kunagi Rockarollat. Miks vähe? Sest raadio ei lähe Last.fm-i statistikasse kirja. Enamasti mängitakse pidevalt sama repertuaari. Minu viha raadioreklaamide vastu on kustumatu. Sky Plus on Kõige Saasta Ema ja Isa. Eriti Kirsti Timmeri Naistekas, mida kuulab ebanormaalne arv taksojuhte, muide. Olen mõelnud, et sunniks neid jaama vahetama, aga olen jäänud viisakaks. Raadio on pealetükkiv. Järelkuulamine on ok. 

Vinüül, CD, mälupulk, arvuti või miski muu? Miks?

Ma olin vist ainuke laps, kel vene ajal vinüüle kodus ei mängitud. "Onu Remuse lood" -  mäletate ju küll? Mulle vanaema kinkis paar plaati, aga ema ei lubanud mängida, sest plaadimasin on katki vms. Kuigi paar korda justkui mäletan, et mängis. Seega - kust ma praegu selle plaadimasina välja võlun? See vinüülihullus on üks igavene neetud hipsterlus, ma ütlen. CD - oojaa, mul on kogu ootamas seda päeva, mil ma ta uhkelt elutuppa üles rivistan juba aastaid. Reaalsus on see, et arvuti. Õiged mehed annavad välja muuseas kassette. Ma siiani ootan, millal J.M.K.E. viimane Youtube´i üles laetakse, eelviimane õnneks on seal  ja see on imeline. Miks te niimoodi inimesi kiusate?! 

Plaat, mille võtaksid kaasa üksikule saarele? Miks?

Hole - Live Through This. Sest äkki elan siis selle katsumuse üle. See on maailma parim plaat ka, muidugi.  Aastal 1994 nimetas ajakiri Spin selle aasta parimaks plaadiks, eile just lugesin - huvitav, mis meil toona Tartu Raadios selleks sai, ilmselt midagi DJ BoBolt? Ilged Eesti üheksakümnendad.


Viimane plaat, mille ostsid?

Psychoterror - Käärid. Ma aastas ikka paar-kolm asja ostan, sel aastal pole veel põhjust olnud.

Viis lugu, milleta ei kujuta enda elu ette?     

Kõige raskem küsimus...Need ei ole mu enimmängitud või isegi kõige lemmikumad lood, lihtsalt märgilised teosed kuidagi.

Phil Collins - Another Day in Paradise

J.M.K.E. - Tere, Perestroika

Nirvana - Smells Like Teen Spirit

Vennaskond - Dostojevskilik Doris

Motörhead - Born To Raise Hell

 

Lugu (või plaat), mida oled alati vihanud? Miks? 
Juba varajasest lapsepõlvest peale ajab mind öökima Bobby McFerrini lugu "Don´t Worry, Be Happy". Füüsiliselt võimatu kuulata. Õudus. Ma ei tea, miks.

Must Kast - Ernesto küülikud

Mini soovis sünnipäevaks teatripiletit ja esialgu oli tal nõudmine, et etendus toimuks Vanemuise suures majas. Lapsed ikka ihalevad glamuuri, nii nagu ka mu vanemate teatrikogemusse kuuluvad kindlasti kook-kohv-konjak. Ma ise võin vabalt kuskil tilkuvas angaaris puupingi peal ka istuda (ok, mitte väga kaua), kui etendus mind köidab. Vanemuise suure majaga oli aga see häda, et meil seal etenduvatest lastetükkidest kõik nähtud va Kaunitar ja koletis, sest sellele ma sügisel pileteid ei võtnud, kuna enamik etendusi toimus alles kevadel. Kevadel muidugi selgus, et teised inimesed niimoodi ei mõelnud ja meil jääb üle oodata järgmist hooaega. Pidin kurvastusega teatama, et teatrisse vist ikkagi ei saa, kuni märkasin kesklinnas lehvimas üht plagu kirjaga Must Kast mängib Saksa Kultuuriinstituudis lastelavastust Ernesto küülikud. Kõrvalepõikena - esimese hooga ei jäänud mulle etenduse nimi meelde ning guugeldasin tulutult "lasteetendus jänesed", mis õiget tulemust ei andnud ning pidin spetsiaalselt uuesti kesklinna plagu lugema minema (ja ta on kuulutanud, et tal on hea mälu!).

Ostsin piletid ainult lastele, kuigi peale Danzumehe arvustuse lugemist plaanisin endalegi pileti osta (koha pealt oleks ka täitsa saanud). Siiski õnnestus Mikrol paar päeva enne etendust endale jõletu köha hankida, ma tean, et paljusid see teatri- ja kontserdisaale külastamast ei sega, aga mind küll. Selle tulemusena saan aga teile nüüd suure suuga etendust kiita! (Mikro ei pidanud õnneks kurvastama, sest ta oli teatrikülastuse ära unustanud ja me lihtsalt teesklesime, et läheme Miniga hoopis lastevanemate koosolekule #aastaema.)

Aga lavastusest siis -  ma ei ole ammu midagi nii hoogsat, leidlikku ja kaasahaaravat teatrilavalt näinud ning elukaarest sõltuvalt vaatan ma just peamiselt lastelavastusi.

Mulle meeldis koht - väga intiimne, pisike ruum, kus isegi prillid koju unustanud siinkirjutaja näitlejate miimikat päris hästi nägi.  Taaskord kõrvalepõikena - ma lapsena tegelikult pelgasin selliseid saale, üks esimesi pisisaale oli siinkandis toona Ugalas ja mulle, kui suurte saalidega harjunule, oli see paras ehmatus. Teisalt on tänapäeva lastele eksperimentaalteatrid ilmselt rohkem tuttavad. Teatritelk on samuti selline huvitav kadumakippuv nähtus, mille elustamine on tänuväärt tegevus.

Igasugu pisidetailid ja markeeringud "puust ette ja punaseks" asemel on samuti üks mu lemmikasju teatris. No et ei ole täisdetailne mootorratas laval, vaid ka mootorratast mängitakse. Antud lavastuses veel peategelase liikumine kohtade vahel, öö ja päeva vaheldumine, taustahelid. Kõik põnevamalt üles ehitatud kui mingi jutustaja hääl rääkimas, kuidas "kahe päeva möödudes jõudis peategelane suurde linna". Teekonnaloole väga palju juurde andvad elemendid! Kolmandat korda kõrvalepõikena, kunagi ammu (kooli)teatrilaagris, juhendas meid Andres Puustusmaa, pidime etendama massistseeni turult - et no mis see siis on, igaüks pusserdab midagi teha ja ongi olemas?! Üldse mitte - igaühel oli oma konkreetne lause (täiesti juhuslik, muide), mida ta pidi ütlema ja sellest siis moodustus kokku ühtne "turuatmosfäär" - tegelikult väga täpne töö, et jätta mulje millestki korratust. See oli mul toona vau-efekt ja ilmselt seetõttu hindan kõrgelt kõike sarnast, kui kusagil silma-kõrva jääb. Antud etendusest jäid meelde veel ka telefoni "lahendus", vangla, lihuniku röövimissteen ning muidugi ka tegevusse sobivalt seotud mustkunstitrikid.

Sisu, sõnum - lastelavastustega ja üldse lastele mõeldud kultuuriga on sageli see häda, et sõnumit kas pole üldse, on mingi arusaamatu jant või siis on sõnum väga moraalitsevalt ette kantud - "rebjaata, budjem žit druužna!" nagu vanasti kombeks oli. Siin seda ei olnud, selgus saabus tegevuse käigus, loogiliselt, mitte hiljem näppu viibutades. Isegi karakterite puhul oli suudetud must-valget lähenemist vältida. No näiteks politseinik, keda jäneste kannatused üsna külmaks jätsid, aga kes kohe elavnes selle peale, kui selgus, et loomafarmis on palkade maksmisega probleeme. Ei olnud märgata ka seda erisust, et näe, need naljad olid väikestele, nendest teistest aga saavad ainult suured aru. Vägagi mõistetavalt oli näiteks esitatud pankade ja laenu temaatikat, mis jõudis sarnaselt pärale nii suurele kui väiksele. Ja teema oli aktuaalne - karusloomafarmid, mitte lihtsalt üldine "maailmarahu". Lisan, et Piret Raua algteksti ma lugenud ei ole.

Näitlejad ja rollid - kõik olid ägedad! Päriselt, igas rollis (ja neid nelja peale jagus) oli midagi omapärast, kõik olid omaette karakterid, keegi ei jäänud statistiks.

Igatahes soovitan väga soojalt vaatama minna, etendusi on veel aprillis-mais.

P.S. Hetkel populaarsesse muti-teemasse läheb samuti hästi, kuna parim ravim mutistumise vastu on elurõõm ja lapsemeelsuse säilitamine, seega sobib see nagu rusikas kortsukreem silmaauku. Jah, ma olen kursis klišeega, et teatris käivat enamasti keskealised naised koos sõbrannadega, aga mutt tsirkusetelki pisikeste pinkide peale istuma ei tükiks.

Primo Levi. Kas see on inimene

Olgu öeldud, et kirjutan ma raamatu kõige uuemast versioonist, varasemalt on "Kas see on inimene" ilmunud eesti keeles koos loo järjega "Hingetõmbeaeg".

Auschwitzist on palju raamatuid kirjutatud ning nii mõndagi olen ka ise lugenud, seepärast üritan keskenduda sellele, mis teeb just selle loo omapäraseks. Miks üldse lugeda selliseid raamatuid, mis räägivad millestki nii koledast? Mina loen näiteks sellepärast, et teada saada - mismoodi? miks? kuidas oli see võimalik? Antud küsimustele vastab loetud teostest just Primo Levi oma kõige paremini, sest tegemist on pigem arutleva raamatuga kui konkreetselt ühe inimese looga, lugedes jääb peategelane pigem kõrvaltvaatajaks. Tegemist on üsna fragmentaarse looga, seda möönab eessõnas ka autor ise, kuid mu hinnangul see raamatut kehvemaks ei tee, ehk küll vähem "kirjanduslikuks", aga rohkem mõjusamaks. Lugu sai kirja alates detsembrist 1945, seega üsna vahetult, osad peatükid on pigem üldised arutlused, mida peategelase lugu lihtsalt läbib, teised aga kirjeldavad otseseid päevasündmusi. Mulle meeldisid need arutlused isegi rohkem ("meeldis rohkem" on muidugi absoluutselt kohatu väljend selle teose kontekstis), sest igapäevaelu absurd on tegelikult üsna sama Gulagiga (ja ilmselt praeguse aja sunnitöölaagritega Põhja-Koreas...), mis Auschwitzi teistsuguseks tegi,olid ju just nimelt need korstnad - jah, Gulagis tapeti inimesi tööga, kuid otsest süstemaatilist hävitamist ette ei oldud nähtud.

Ma tegelikult ei usu, et sellised raamatud ühtki holokausti-eitajat kahtlema paneks, aga ometi vastab Levi mitmetele seda teemat puudutavatele ebamugavatele küsimustele otse. Neid oli ju palju, miks nad vastu ei hakanud? Tegelikult vastab sellele küsimusele kogu raamat, mis sisuliselt keskendubki dehumaniseerimise võimalikkusele. Kui inimeselt võtta ära kõik, mis teda teisest temasugusest eristab (isiklikud asjad, riided, juuksed, lähedased suhted), kohelda teda kui mitte-inimest, kuid samas allutada ta absurdsetele reeglitele, kaotab suur osa inimesi igasuguse pidepunkti ja kontakti reaalsusega. Levi arvab isegi, et oleks see "sotsiaalne eksperiment" (kohati näeb ta koonduslaagreid niimoodi) kauem kestnud, oleks see võinud tekitada ka täiesti uue keele (osati žargoo ju tekkiski), sest laagrite reaalsus ei sarnanenud kuidagi eluga väljas. Näitena toob ta sõnad "nälg" ja "külm", mida tavainimene hoopis teistes kategooriates kasutab.

Samuti kirjutab ta ausalt sellest, miks osa inimesi ellu jäi ja suurem osa mitte. Ma olen alati koonduslaagritest lugedes (need lood on ju ellujäänute kirjutatud) mõelnud, kuidas need inimesed tegelikult riskisid ning võitlesid oma elu nimel ning arvanud, et enamik ei oleks olnud selleks võimelised, enamik oleks lihtsalt vooluga kaasa läinud. Levi ütleb ausalt, et kõik vooluga kaasa minejad surevad. Kui sa ei sahkerda, mata maha oma moraali, müü ennast mingil moel, et saada lisahüvesid, siis ellu sa ei jää. Halastamatu looduslik valik."Alistuda on ääretult lihtne; piisab, kui täita kõik saadud korraldused, leppida ainult oma portsuga, alluda laagri- ja töödistsipliinile. Kogemus on näidanud, et üksnes erandjuhul võib selliselt vastu pidada üle kolme kuu." (lk 98)
"Kui allajääjatel pole oma lugu ja kui hukatusse viib üksainuke lai tee, siis pääsemise teid on palju, nad on rängad ja ettearvamatud." (lk 99) Enamik meist läheks sellele laiale teele. Inimene on karjaloom, kuid kas sellest kohutavast ajalooeksperimendist ei tulene otseselt, et ellu jääda on võimalik vaid oma teed minnes, sealjuures sageli inimlikkuseks peetavat hüljates? Inimlik on vahel elus teiste abi vajada ja normaalne inimühiskond seda pakubki, selle lagunedes (nagu laagrites) aga hukkub enamik inimesi, keda normaalse ühiskonna mehhanismid kriisihetkedel vee peal hoiavad. Ja tuleb välja, et suurem osa meist on sellised abivajajad.

Levi kirjeldab ka seda, kuidas 1944. aasta lõpus hukatakse laagris keegi Birkenau mässust osavõtnu, kes enne poomist hõikab "Seltsimehed, mina olen viimane!" ning kuidas peale seda tabab Levit ja ta sõpra häbi, sest nad mõistavad, et hoolimata ellujäämisest ei suudaks nemad siiski vastu hakata, sest nende tahe on  niivõrd murtud, et ainus asi millega nad tegeleda suudavad ongi enda ellujätmine, seevastu see poodud mees "pidi olema kõva, olema tehtud teisest puust kui meie, sest need olud, mis meid murdsid, ei suutnud teda painutada." (lk 166) Kujutan ette, et enamik meist peab end tavaolukorras kõvaks ja paindumatuks, kuid sellised lood näitavad, et pole me seda mitte. "Miks nad vastu ei hakanud?" on niimoodi mõeldes ju kerge küsida. Tugevad siiski enamasti tapetakse, nõrgemad hukkuvad ning ainult üksikud keskmised tulevad koju, need, kes aktiivselt iseenda ellujäämisele keskendusid.

Kas see on inimene, küsib Primo Levi ja seda mitte ainult koletuid tegusid teinud indiviidide kohta. Raamatu pealkiri ei märgi ainult natsismi ebainimlikkust, vaid püüab leida seda piiri, millest üle astudes koonduslaagrid toimima hakkavad - et ühed hakkavad teisi selekteerima ja teised vaikides surema. Levi kirjutab: "Osa meie hingest kuulub kokku nendega, kes meid ümbritsevad, just sellepärast ongi ebainimlik selle kogemus, kes on üle elanud päevi, mil inimene oli teise inimese silmis asi." (lk 191) Kui meile tuleb vastu teine inimene, siis me peaksime suutma temaga suurel määral samastuda - tal on mingid vajadused nagu meil, omad rõõmud-mured, lähedased, mõtted, me ei näe teda kui hunnikut mateeriat. Me ei näe niimoodi isegi loomi (kuigi ma usun, et mõned näevad) ja meile tundub uskumatuna, et niimoodi üldse saaks - näha inimest, kui asja. Koonduslaagrite kogemus näitab meile aga ähvardavalt, et see on täiesti võimalik. Siia lõppu sobib hästi autori tõdemus raamatu sissejuhatusest, miks ta üldse oma loo kirja pani ning mis on ilmselt ka üks tsiteeritumaid kohti teosest:
"Paljud inimesed või rahvad võivad vaistlikult tunda, et "iga võõras on vaenlane". Enamasti elab see veendumus hingesügavuses otsekui avastamata põletik; ta ilmutab ennast ainult juhuslikult ja ettearvamatult, ega ole aluseks filosoofilisele süsteemile. Kui aga see juhtub, kui sõnastamata eelarvamus saab loogiliselt esitatud kaalukaks väiteks, siis on selle ahela lõpus koonduslaager." (lk 7)

Aitäh Varrakule raamatu eest!