Maailm minu õlul*

Jüri Kolgi novell "Ada", loetagu, hirmus hea.
Selliseid asju peaks vist Facebookis jagama, aga ma ei taha. Hiljuti keegi kuskil rääkis, kuidas tema kavatseb igasugu vaiksed jõllitajad oma sõbralistist ära kustutada, sest mis see siis olgu - vahivad, aga ise ei panusta! Ega siis Facebook selleks ei ole mõeldud, et seal niisama konutada, kaastööd tuleb teha! Mina ei pane oma tite- ja kassipilte, vaktsiinivastaseid üleskutseid ja sügavamõttelisi tsitaate sinna mitte niisama, vaid ikka selleks, et miskit vastu saada. Kont kondi vastu!
Mul on FB-s küll vaid ca 180 "sõpra", aga häda on selles, et ma tean neid kõiki ja mul on kole komme hakata mõtlema umbes nii, et ok, sõber K.-d see ehk huvitab, aga seda vana kirjasõpra ilmselt mitte ja no hoidku veel too sugulane või lapse õpetaja, tema seina see ju suisa risustab! Ei hakka mina häid inimesi tüütama, panen parem blogisse, mida loeb jumal-teab-kes, aga ma vähemalt ei pea muretsema, ise vastutab, kui siia lugema satub.

Inimeste veebiharjumused on üldse minu jaoks kummalised. No kõik need inimesed, kes siia ära eksivad, näiteks. Ma näen palju on lugejaid läbi feedly, aga rohkem on ju neid, kes niisama kuskilt läbi astuvad. Miks? Mina ei astu tavaliselt mitte kellegi blogist niisama läbi. On need, keda ma loen ja kõik. Vahel kui viidatakse või blog.tr.ee-s (jah, ma siiani kasutan seda aktiivselt, kõik ülejäänud kodumaiste blogide loendid on mu meelest haledalt läbi kukkunud, ainult see vana, mis inertsist töötab, toimib endiselt) tundub midagi olulist olevat, siis satun mõnesse võõrasse kohta ka. Aga et ongi inimesi, kes käivad ühest blogist teise inimeste blogrollides olevaid linkepidi? See on ju kohutavalt tüütu?! Ja ometi tuleb sealt suur osa liiklusest.

Vastutusest veel, olen siin kaks päeva trapi kuulanud, ilmselgelt need 68 minu jälgijat Last.fm-is seda ei oodanud, keegi neist pole kordagi kuulanud ühtegi neist noortest emodest, keda ma siin ketran. Suunamudijamaterjali minus pole, mind kisub ikka mitmesse suunda korraga, ei sobi selline teistele teenäitajaks. "Ärge käige mu järel, olen ise ka eksinud" või kuidas see tekst t-särgi seljal oligi.

Miks üldse end vastutavana tunda? Ma pidevalt maadlen selle probleemiga ja olen jõudnud ainult niikaugele, et vahel õnnestub endale selgeks teha "küll kõik kuidagi laheneb, see pole AINULT minu probleem", sest miskipärast ma tunnen, et kõik asjad on eranditult AINULT minu kraes ja suisa üllatun, kui keegi vabatahtlikult kaasvastutust tajub või lihtsalt nendib, et "kõik saab ju korda?!".

Praegu näiteks tunnen ma end süüdivana selle karja inimeste ees, kes meile tööle kandideerisid, et noh, mul on siin see riisutud koor, mingi 15 kodanikku, kellele ma veel ei saa ära öelda, sest pole täpselt teada, kas peaks nad testile kutsuma või mitte. Nad kõik ootavad seal kusagil, sõltuvad minust! No ja siis meenub, et mina ei ole kogu meie ettevõte, mina ei ole tingimused, mis tulenevad klientidest jne. Mina olen lihtsalt sõnumitooja!
Lastega oli sama asi, ma alati hullult üllatusin, kui tuli meelde, et neil on ju isa ka! Enne seda olin jõudnud alati pikalt ennast haletseda, et kuidas ma küll ometi hakkama saan ja siis keegi ütles, et teeme nii või naa. Ohhoo! Sa ka siin! Kuidas ma su ära unustasin!? Ja kohe oli mure kui käega pühitud. Ma ei ole harjunud delegeerima, kahman kõik endale. Seal, kus teised inimesed veel ei näegi muretsemise kohta ("eks läheb seegi mööda, mis me ikka teha saame"), olen mina juba kümmekond õudset stsenaariumi omas peas valmis vorpinud. Üks paganama ärev eit olen.

Emoräppi teilegi, mulle meeldib. Kuidagi "päris" muusika, tavalised inimesed, tavalisest elust. Mulle meeldib see 48-aastase Adam Westoni kommentaar video all I can totally understand the importance of the lyrics and the actual music is genius. At my age it's nice to find out that some new music actually satisfies me. 

Ja totaalselt muul teemal...
Mikro teatas eile, et ta olla lasteaias õpetajalt küsinud, kumb tollele rohkem meeldib, Lenin või Stalin? Õpetajale meeldis Lenin rohkem. Tiia Toometi "Vaja aja koolilood", mis muud. Ostsin lastele, et ise lugeda saaks. Toometi "Kodused asjad" oli lapsepõlves mu suur lemmik. Või oli see "Vaja aja lood"? Need on mu mälus ühte sulanud, ilmselt olid mõlemad head. Ühes neist olid pildid kõigist vana aja jäätistest ja klaaskuulidest, millega mängiti. Mäletan, et mulle tundus selle põhjal vana aeg hoopis parem kui see 80ndate lõpp, kus ma elasin.

*Täiesti ootamatult sain kalambuuriga hakkama

Pildikesi tööelust

Märkasin hiljuti kahte sarnast töökuulutust - sama oli ettevõte, sama oli positsioon, ainult et ühte töötajat otsiti Tallinnasse, teist Tartusse. Tallinna kuulutusel oli palganumber juures. Kommentaare pole vist vaja.

Otsisime siin just ka ise ühte inimest. Panime palganumbri juurde, et kellelgi asjatuid illusioone ei tekiks. Üle 300 kandidaadi laekus ühele kohale. Inimesi oli igasuguseid, tõepoolest täiesti seinast seina igas mõttes. Uskumatu. Nõme on see, et hetkel pole üldse kindel, kas meil seda inimest üldse vaja ongi. Üldistus: inimesed ei taha tegelikult töötada kusagil teeninduses, nad tahavad sooja kontorisse arvuti taha.

Ilmselt tuleb siinkandis elades mugavast töökohast kümne küünega kinni hoida. Mida lisaks pakutakse? Täna pakuti näiteks aktimodelli tööd foto jaoks, 45 eurtsi saaks. Mhmm, ma vist mõtlen veel...Muuseas, oma töökarjääri ma alustasin kunstikooli modellina, mitte aktina küll, toona sain umbes 190 krooni selle eest, tundus ja tundub siiani parem valik kui 45 euri palja pee eest.

Üks arulage klient tahab iga trükivea eest valurahaks 40 eurtsi saada. Mingu ta ka puu taha! Teate ka, kui paljud inimestest suudavad ühe ja sama blanketi peal omaenese nime kolm korda erinevalt kirjutada? Tee siis selgeks, on see trükiviga või loll klient. Pärast ikka lööb käsi kokku, et "mina ometi niimoodi ei kirjutanud, eks need tuhmid idaeurooplased mul selle dokumendi ikka ära solkisid!" Teisalt, preili perfektsionist minus hõõrub selgelt käsi.

Kazuo Ishiguro. Kui me olime orvud

Kirjanduses kasutatakse terminit "ebausaldusväärne jutustaja", mis on iseenesest veidi problemaatiline, sest kas tegelikkuses üldse eksisteerib mõni jutustaja, kes oleks täielikult aus ja mälumoonutustest vaba, kas keegi saab olla enamat kui vaid subjektiivne tema ise, erapooletult objektiivne?

Raamatuid lugedes me enamasti siiski eeldame, et lugu juhtus täpselt nii, nagu seda meile serveeritakse. Ma ei tea, miks. Kui jutustaja trikitab, saame me sellest tavaliselt ka juba esimestel lehekülgedel aru, sageli on sel juhul minategelane kas laps või siis mingit sorti eripäraga tegelane. "Kui me olime orvud" esitleb end meile aga kui detektiivilugu ning esmapilgul ei leia siit midagi mõistusevastast. Mõne aja pärast avastad ennast aga keset unenägu, sellist, kus kõik on unenäoloogika järgi korras, aga ometi sa saad aru, et asjad ei ole päris nii nagu nad olema peaksid. Mõistad, et eesmärgid, mille poole peategelane püüdleb, on saavutamatud, inimesed, keda ta kohtab ebaloogilised ja üleüldse tunnetad iga rakuga, et kõik sumbub ebaõnne, ometi läheb peategelane kõike seda tähele panemata ikka edasi. Nii nagu unenägudes, kus siht on silme ees, aga sa tead, et iial kohale ei jõua. See võiks olla tüütu, kui see ei oleks nii osavalt kirja pandud ja ka sügavamõtteline. Ilmselt on see suur risk, kirjutada selline raamat, mida pinnapealselt lugedes võidki end avastada ühes täiesti ebaloogilises detektiiviloos ja pettuda. Mulle tundub, et päris mitu arvustajat ongi selle pealispinna õnge läinud. Võib-olla ei tasuks seda lugeda Ishiguro esimese romaanina, vaid alustada mõnest muust, siis peaks olema selge, et autori lemmik uurimisteema on inimmälu ja selle võime moonutada, varjata ja petta.

Antud lugu, nagu tegelikult ka pealkiri viitab, keskendub lapsepõlvele ja selle olulisele rollile inimese elus. Autor paigutab oma tegelased keset pöördelisi ajaloolisi sündmusi (Teise maailmasõja eelmängust Aasias siinkandis ju ka väga palju räägitud ei ole, selles osas on jutustaja usaldusväärne  ning ajalooline taust on raamatus huvitav ja informatiivne) ning püüab läbi selle näidata, kuidas enamasti paikneb meie isiklik turvasaar just nimelt lapsepõlves ning me tegeleme sinna tagasipöördumisega aktiivselt kogu elu, iseasi, kas see ka tegelikult võimalik on. Me elame illusioonis, et minevik on kusagil konserveerituna tallel ning sinna on võimalik naasta. Me usume, et nostalgia aitab mäletada, aga palju me tegelikult mäletame?

"Kui me olime orvud" tegelik lugu peitub metatasandil, romaani tegevusliinid on pigem dekoratsioon, samas need kaks ka täiendavad teineteist ja segadust tekitab seegi, et erinevalt mitmest teisest autori teosest, on sellel konkreetne lõpplahendus olemas.  Ometi jääb tunne, et olulisem on siiski see, millest ei räägita. Kui me ei küsiks "miks?" ehk olekski meie elud samasugune unenäoline ja ebareaalne kulgemine nagu peategelase oma, kes oma otsuste tagamaid tutvustama ei kipu. Kas selle tõttu, et ta on endas kindel või hoopis selle tõttu, et ta luiskab? Või tahetakse meile näidata hoopis seda, et tegelik elu võrdubki suures osas unenäoga, kuna me lähtume eeldustest, mida me ei mäleta, minevikust, mis on meie peas kummalise kuju võtnud ega sarnane sellega, mis ta tegelikult oli. Ja isegi kui me seisame kõikuval pinnal, on meie olukord siiski tunduvalt parem neist, kelle minevikus on lahtiseid otsi ja vastamata küsimusi - sellise dilemmaga inimesel on väga raske elada olevikus, samas ei saa ta  ka pöörduda mineviku poole, sest see on lõplikult läinud ja muutunud.

Väga huvitavalt kirjutatud romaan. Ilmselt nõuab seesugune metatasandit arvesse võttev stiil erilist vilumust kirjutamisel ega ole igaühele jõukohane. Tekstiline kunstiteos ja sellena kindlasti väärt kirjandus.

Aitäh Varrakule raamatu eest!

Tippkiskja kannatused

Ma ei tea, kuidas teiega, aga mul on küll hea meel, et oleme inimkonna arengus jõudnud nii kaugele, et vähemalt osale inimestest lähevad korda ka loomade kannatused ja nad püüavad nende ärahoidmiseks midagi ette võtta. Ei saa öelda, et ma oleksin ise loomade heaks viimse kui sendi nõus ära andma ja oma kodu hoiukoduks muutma või teeksin alati kõige keskkonnasäästlikumaid otsuseid, vegan samuti ei ole, aga ma olen täiesti nende poolt, kes on. Just eetilistel kaalutlustel siis, et vähendada teiste kannatusi ja surma. Isegi kui öko laiemas plaanis jätkusuutlik ei ole, siis ilmselgelt on positiivne see, kui me natukenegi vähendame liha tarbimist või püüame mitte osta kaupu, kus sees näiteks palmiõli vms. Mul ei ole küll ka mingeid kogemusi nn võitleva veganluse või lausa ökofašismiga, aga pakun, et enamikul siin Eestis ei ole.

Just seetõttu ongi minu jaoks ebamugav kuulda arvamusavaldusi stiilis "täna jälle oli poes mingi idioodist toidujälgija, vahtis seal luubiga koostisaineid ja ajas näpuga äpis järge!" Nojah, aga las ta oli siis? Äkki oli tal allergia? Äkki uuris hoopis mõnd retsepti veebist? Kuidas ta sulle ette jäi, et sa niimoodi reageerid? Mina näen seoses lastega palju rohkem neid inimesi, kes toidavad oma järeltulijaid peamiselt krõpsude ja kommidega, keda ei huvita, et lapsed on nähtavalt ülekaalulised ja allergilised, kes laiutavad käsi, et laps ei söö koolis ega lasteaias, sest noh, ta pole harjunud suppide ja putrudega, kastmedki on kahtlane värk, salatist rääkimata.

Või siis "need lollakad loomakaitsjad, Eesti ajal kandsid kõik daamid naaritsakasukaid ja keegi ei kobisenud, see on alati nii olnud! Mitte, et ma loomapiinamist õigustaks, aga no need tehiskarvad on ju lihtsalt ko-le-dad!" Mu aju tõrgub selle koha pealt, et sinu õigus ilule kaalub üles looma õiguse elule? Ma saan aru jahindusest, aga karusloomafarmid on siiski täiesti tarbetu julmus. Loomi on alati piinatud, milleks peatuda nüüd?

Ma ei saa just sellest reaktsioonist aru, et värdjad on need, kes püüavad midagi muuta. Mulle tundub, et see on kaitsetaktika, et ise ometigi muutuma ei peaks. Või tunnistama, et äkki kõik mu valikud ei ole just parimad olnud. Aga miks peab alati eksimatu olema? Lihtsam oleks ju ümber mõelda, eriti kui enda arvamuse juurde jäämine sellise vastureaktsiooni tekitab. Mulle meenutab see olukorda, kus keegi kritiseerib mingit sinu valitud asja ja siis tunned endas kohustust seda miskipärast kaitsma asuda, niimoodi hästi teravalt, stiilis "ma tean, et sa arvad, et kõik, mis mina valin on saast ja mina olen ka su silmis saast, jah! Tunnista üles!" Ise ka pärast imestad, et kust see jama nüüd tuli. Ma võin ju ometi tunnistada, et ma ei ole ideaalne, ma ei tee alati parimaid valikuid, olen teinud halbu otsuseid ja tean, et saaks paremini. Mis ei tähenda, et ma tulevikus kindlasti nüüd ainult paremini teen. Ma ei pea ju süüdistama eetilisemate valikute tegijaid selles, et nad justkui minu halbu valikuid mulle nina alla püüavad hõõruda.

Aga võib-olla on see kõik minu fantaasia vili ja tegelikult lihtsalt mõeldaksegi, et veganid ja loomakaitsjad on mingi ullikesed, ilma igasuguste kahtlusteta?

Hoopis etem kui kellegi lolliks tembeldamine, on mõistlik arutelu. No näiteks sai hiljuti räägitud kanadest. "Peaks ikka oma rahakoti peale vihane olema, kui neid ökomune ostan! Mingid kanad?! Mõtleks!" Pidada aga olema nii, et õrrekanade munad ei ole sugugi etem variant kui puurikanade munad, seda siis tööstusliku farminduse puhul. Nimelt olla õrrekanade puhul rohkem konkurentsi pesakohtade pärast, kanad nokivad üksteist surnuks ja tallavad jalge alla, (Houellebecq oma viimases "Serotoniinis" muide mainib kah seda), puurides olla kanad viiekaupa ja seal seesugust võitlust ei teki. Loomulikult oleks kõige parem variant osta vabapidamiskanade mune, aga vaid nende toodangust äraelamine on tänapäeva maailmas võimatu. Võimatu ei oleks aga ilmselt inimlike tingimuste sisseseadmine farmides. Ei tehta seda kasumi maksimeerimise ihas, ainult tarbijad võivad seda käitumist muuta. Kui inimesed ei oleks nii ignorantsed, võiks maailm parem olla.

"Ma küll ei mõtle mingi sea peale, kui ma kotletti söön!" Selles ilmselt asja uba ongi. Me oleme niimoodi harjunud, sest nii on mugavam ja südamel kergem. Ma ju ka ei mõtle, aga on see päris õige? Mis juhtub, kui ma niimoodi küsida julgen? Äkki on ikka lootust, et asi paraneb, mitte ei lähe veel hullemaks? (Jah, läheb ilmselt hullemaks, sest inimesi on ammu liiga palju, ületarbimine on sissejuurdunud norm jne, aga äkki ikka keegi kuskil mõtleb midagi välja?). Mis see teine võimalus parem on, et irvitame nende üle, kes midagi muuta proovivad ja peame pidu katku ajal? Või ongi juba mõelda ka liiga jube? Mul on ka kohati.

Leidsin täna ühe hea tsitaadi kah, minu silmis selle teemaga seonduva, nimelt on saksa filosoof Peter Sloterdijk oma "Küünilise mõistuse kriitikas" (1983) öelnud niimoodi: "Küünikud pole lollid, ja aeg-ajalt nad muidugi näevad seda eimiskit, milleni kõik viib. Nende hingeaparaat on nüüdseks aga piisavalt elastne, sellesse saab sisse ehitada püsikahtluse kui ellujäämisfaktori. Nad teavad küll, mida nad teevad, aga teevad seda ikkagi, sest lühiajaliselt kõneleb oludesund ja enesesäilitamistung sedasama keelt ning ütleb, et just nii peabki olema. Teised teeksid seda ju niikuinii, ja võib-olla hoopis hullemini." (Hasso Krulli tõlkes, P. Sloterdijki "Jumalahulluse" järelsõnast, lk 199)

Kõik teed viivad mehele

Ma lubasin enne jõule, et kirjutan Simone De Beauvoir'i "Teisest sugupoolest", aga noh, siis juhtus see, mis ülalolevalt pildilt näha. Sai suisa kaks kodust dineed korraldatud (võikalt väikekodanlik, ma tean!) ja kuigi oli miinuseid (no ma näiteks eeldasin, et kaks pidu tähendab ühekordset koristamist, aga ei, üllatus-üllatus, ka kahe peo vahel tuli korra koristada!), siis peamine pluss koduste ürituste juures on siiski see, et kõik ülejäägid jäävad sulle! No nii ma siis lebasin voodis, mängisin arvutimänge (sest ei suutnud end raamatukokku vedada) ja nentisin, et uus aasta saabub mandumise tähe all. Aga võta sa näpust, juba kolmandaks päevaks olen triksis-traksis ja kirjutan kohe ka pühast feminismuse alustekstist.

See on üks õudne raamat! No nii kahju hakkab endast ja suguõdedest, et õudne kohe! Õnneks on see kirjutatud aastal 1949 ja enamik rõlgustest on vähemalt siinkandis juba ajalugu. Samas ei saa öelda, et mineviku võiks ära unustada, sest vähemalt mina tajusin küll õige mitmes kohas, kuidas toonane elukorraldus meid siiamaani teatud valdkondades kummitab. Noh, üleüldse on hea ajalugu tunda, muidu loed Anna Kareninat nagu 16-aastane mina ja mõtled, et mis tal ometi viga oli, mida ta vingus ja midagi ette ei võtnud?! Kahjuks toona enamiku naiste ainus võimalus oligi vinguda, sest eneseteostusvõimalused pehmelt öeldes puudusid. Negatiivsed vabadused olid muidugi olemas, alati sai hakata vargaks või prostiks, aga see tähendas põhimõtteliselt ühiskonnas lindpriiks olemist ja sellega on väga vähesed vabatahtlikult nõus.

Aga edasi rohkem tänapäevasema kraami juurde. Ja jõulude. Mul oli kunagi üks tuttav, kes küsis: "Mida sa jõuludeks said? Sõrmust ei saanudki? Nojah, mis sel muul ka mõtet..." Oligi selline "meeleheitlikult tanu alla"-preili. Me natuke naersime ta üle, sest me olime nooremad ja meil oli veel aega. Ent ometi nägi minu elukaar minu peas välja täpselt nii: kool - ülikool - abielu. Kõik. Sinna kõik teed suubusid, saabus suur õnn ja paradiis ning kõik oli saavutatud. Kõik lahenes iseenesest.
Sealjuures ma ei olnud mingi lambapea, akadeemiliselt edasijõudmatu või selliste vanemate laps, kes 40-selt vanavanemateks ihkasid saada. Ei, meil kodus oli haridus väga hinnas. Teisalt, hariduse omandamine tundus mulle köki-möki selle abiellumise kõrval. Vot see oli tõeline väljakutse! "Mind küll keegi et taha" kummitas pidevalt peas ja võib-olla just see oli üks põhjustest, miks ma seda väljakutset nii tõsiselt võtsin? Inimene ju vajavat väljakutseid?

Karjäär? Eneseteostus läbi töö? Kuhu see jäi? Kui sa kuuled kogu elu, kuidas on teatud tööd, mis on naisele sobilikud ja teised, mis seda ei ole, siis võib uskuma jääda. Et on olemas hea palk naise kohta ja meeste tööd ja palgad. Karjäär on kohustuslik mehele, naine võiks eneseteostuse leida rahulikumalt. No näiteks mõnus soe raamatupidajakoht on väga hea. Naisele. Beauvoir toob välja ka selle, et enamik inimesi on mugavad, loomulikult on kergem jäädagi teistest sõltuma, eriti kui seda ühiskondlikult soositakse, seega ei saa naistele pahaks panna, et nad oma positsiooni eest ei võitle. Kõik need vastikud intrigantidest naisjuhid, kellesarnaseks muutumise eest meid hoiatatakse, ei, me ei taha sellised olla! Parem madalapalgaline ja vaga, aga austatud. Vastik karjäärimutt! Eluvõõras ja naeruväärne sinisukk! Kõik need kaunid tiitlid, mida naised ise sageli jagavad kaitsmaks iseenda status quod. Neile ju ometi räägiti, et abielu on paradiis, paraku enamasti see ootus ei täitu ja nii piinlik on end avalikult petetuks tunnistada. Kas on mõni mees, kellele maast-madalast räägiti seda, et elu mõte on leida hea naine? Pigem niipidi, et poiste puhul laideti maha kõik see, mis majanduslikku edu ei tõotanud - mees peab ju peret ülal pidama, kuigi ega seegi mingi mõistlik ja kasulik eeldus ei ole.

Nüüd ma vähemalt tean, et hoian iga kord keele hammaste taga, kui tahaks öelda oma tütardele, kuidas "pulmadeks paraneb ära" või "ära nii tee, siis sa ei meeldi poistele!" Et neil ei tekiks mõtetki, et just see asi on elus kõige olulisem. Ah, et seda öeldi ju naljaga? Ju ma olin siis eriti kergesti mõjutatav. Näe inimest, mitte sugu.

Oma aja trendina lähtub Beauvoir päris palju Freudist. Mulle on psühhoanalüütikud alati tundunud veidi liiga lennuka fantaasiaga tüüpidena. Mitte, et seal terake tõtt sees ei oleks, aga kõikehõlmava ja -põhjendava teooriana see ikka üldse ei päde mu meelest. Ajaloona jällegi oluline teada, aga siin raamatus mõjus muu kõrval kerge anakronismina, mis siiski ei tähenda, et kogu Beauvoiri teooriat võiks naeruvääristada. Kahetsusväärselt palju oli neid kohti, kus sai kaasa noogutada, et nii on. Parem kui ei oleks. Loodetavasti aitab mustrite teadvustamine nende muutmisele kaasa.

EDIT. Lapsed vaatasid aasta spordiauhindade galat ja rääkisid Kelly Sildarust. L. pistis vahele, et eks ta varsti mehele läheb ja siis on spordiga kindlasti kööga. Ma olen selles mõttes nii õnnelik, et meil on praegu naispresident. Vähemalt üks väga nähtav ja oluline eeskuju väikestele tüdrukutele, et kõik teed ei lõpe abieluga.

Minu 2019. aastal loetud raamatutest parimad

Goodreads annab teada, et lugesin eelmisel aastal 126 raamatut ja 30 692 lehekülge, sh 3 pooleli jäänud raamatut ja tegelikult oli sel aastal neid kohe päris alguses vastu hakanud teoseid veel. Ei teagi kohe, mida edaspidi sellistega teha st kui mitme protsendi läbi lugemise järel võib raamatu nimetada poolelijäetuks ja kui vähe peab lugema, et kvalifitseeruks pigem "alustamata" alla? Viie tärniga hindasin 14 raamatut, seega saab erinevalt eelmisest aastast top 10-ga hakkama. Õnneks olen enamikust viietärni väärilistest juba ka kirjutanud (lingid pealkirjas), sest leidub seal nimekirjas neidki, mille võlusid ma praeguseks enam mäletada ei suuda. On see halva mälu või hoopis õnneliku hetkes elamise tunnus?

1. Andrus Kasemaa - Vanapoiss

Ma arvan, et see oli aasta kõige ägedam avastus. Lisaks tegemist ka kenasti 2019. aasta väljalaskega, seega aktuaalne ja ERR- i aasta parimate tabeliski kõrgel kohal. Lugesin selle peale veel mitu raamatut Kasemaa luulet ka otsa ja julgen sedagi soovitada. Võib-olla isegi salongikõlbulikum kraam, kui "Vanapoiss". Mulle tundub, et see raamat kas meeldib või mitte, külmaks ta ei jäta. Paha tujuga või hingelt sügavalt lillelastele ei soovitaks. Ta ei ole päris see, mis ta esmapilgul tundub, aga samas ta ei ole ka väga midagi muud.

2. Andrus Kivirähk - Sinine sarvedega loom

Näe, kaks Andrust esikohtadel. Ühtmoodi nunnud raamatud ka. Ja tegelikult on vist sarnane ka see, et igapäevane elu tundub mõlema teose peategelastele kummalise ja tüütu tsirkusena. Tavainimene on raamatu kohta ka ütlemata kenasti ja tabavalt öelnud.
P.S. Mõtlesin hiljuti, et olen hakanud üha rohkem ikkagi aimekirjandust lugema, ilukirjanduse osas olen kaunis kapriisseks muutunud. Kui see ikka midagi uut teada ei anna, siis milleks? Teisalt on need kaks esimest siin selgelt ilukirjandus, ok, Kivirähki loo prototüüp on ajalooline isik ja tema elulooga tutvumist võib uue info ammutamiseks pidada, aga jõle palju ilmub ikka igasugu a la Õnne 13 kirjeldusi kirjanduse pähe. Tahaks ikka mõttega lugeda, mitte inertsist ja haigutust maha surudes. Uskumatu, kui paljud tõlgitud väljamaa bestsellerid sellisteks on osutunud! Hea ilukirjandus peaks olema meelelahutus, mis paneb mõtlema, mitte aga meelelahutus, mida tapeedina tarbida.

3.  Arstiraamatud ehk Henry Marsh - Ära tee kahju. Lood elust, surmast ja ajukirurgiast ning Adam Kay - See teeb haiget. Nooremarsti salajased päevikud.

Ilmselt eelmise aasta "Kui hingusest saab õhk" meeldivuse laines, aga needki olid äärmiselt silmiavavad teosed. Henry Marsh siis ajukirurg nagu "Kui hingusest..." autor Paul Kalanithigi ja Adam Kay  - günekoloog. Seda viimast päris tõsiselt ei soovita lugeda rasedail või laste saamist planeerivatel! Õnneks mina enne sünnitama minemist seda kõike ei teadnud. Inimeste uskumatust idiootsusest on see raamat ka ja no kohati on see veel õõvastavam. Kui sa arvad, et sinu töö on keeruline ja kliendid nõmedad, siis neist raamatutest leiad lohutust.

4. Frans De Waal - Kas oleme küllalt nutikad mõistmaks,  kui nutikad on loomad?

Ma ei tea, kuidas teil, aga ma ise küll kuulen ikka veel teematõstatusi stiilis "vat koer on tark loom, aga kass loll"; "mis sellest närilisest pidada, ta ju loll loom?". See raamat selgitab kenasti ära, miks need vaidlused nii rumalad on ja kust see rumalus tuleb. Ei ole nii, et tark on ainult see, kes teeb nii, nagu inimene tahab ja kelle andeid inimene hinnata oskab. Loomad on huvitavad ja mitmekülgsed olendid ning neid ei tasuks võtta inimese mõõdupuu järgi.

5. Hyeonseo Lee - Seitsme nimega tüdruk

See raamat annab vastuse küsimustele stiilis "aga miks nad sealt ära ei põgene? miks nad oma paha valitsust ei kukuta? miks nad sealt ära põgenevad?" Põhja-Korea on kindlasti suur äärmus, kuid riike, mis totaalse kontrolli ja oma elanike ajude pesemise suunas liiguvad on maailmas päris mitmeid. Kuidas see mõjub inimestele ja mis ootab neid ees, kui nad sellega leppida ei suuda ning mida meil ehk kogu sellest loost õppida oleks.

6. Maarja Kangro - Minu auhinnad

Kangro on minu puhul miskipärast alati kindla peale välja minek olnud. Sel aastal ilmus Kangrolt luulekogu, mu suhted luulega on, noh, keerulised  - "sisemise lüürilisuse puudumine" nagu ma kord mainisin, Kangro puhul kahtlustan endal ka vähest intelligentsi, aga eks ma püüa lugeda sedagi kui kätte saan.

7. Annie Saumont - Aeg elada ja teisi jutte

See raamat ilmust Loomingu Raamatukogu sarjas 2018. aasta päris lõpus ja ilmselt selle tõttu jäi paljudest tabelitest teenimatult välja. Pealegi ilmus LR sarjas tänavu üüratult palju imelisi teoseid sh novellikogumikke. Kui aus olla, siis LR pelutas mind nooremana oma halli ja kuiva väljanägemisega, kuid tuleb tunnistada, et erinevalt mitmetest kunstilise kaanekujundusega raamatutest on need mind sagedamini positiivselt üllatanud. Tuleb lisada, et viimase aasta kaanekujundus on siiski ka päris värvikas olnud.

8. Mare Kandre - Kurat ja Jumal

2019. aasta esimene Loomingu Raamatukogu raamat. Muinasjutud tekitavad minus alati kahtlusi, et no äkki on jälle miski puust ette ja punaseks "kuidas õigesti elada" lugu. "Kurat ja Jumal" selline ei ole. Kandre on suutnud luua imeliselt kauni ja võrratult õõvastava gooti mõjutustega maailma. Lisaks ilusale keelele on siin ka mõte sees ja õnneks viisakalt peidus pinna all, mitte näppuvibutavalt esil.

9. Elena Ferrante - Lugu uuest perekonnanimest

Elena Ferrante "Lugu uuest perekonnanimest" ehk siis Napoli tetraloogia teine raamat on imeline. Ma ei oskagi öelda, mida see meenutab - terava skalpelliga lahkamist äkki? Tegelikult täiesti tavaline lugu, terve hunniku tegelastega, kes võivad omavahel sassi minna, aga raamat on kenasti tegelaste loendi ja nende suhete ning varasemates osades (see on küll alles teine) toimunuga varustet, aga mingil hämmastaval moel suudab Ferrante lihtsalt looga, ilma igasugust omapoolset moraalitsemist, seletamist, targutamist, appi võtmata, välja tuua olulisi seoseid, üldistusi, seaduspärasusi. Raamat, mis väga lihtsalt viisil maailma toimimist selgitab. Kõik tegelased on oma ekstravagantsusteski inimlikud, kõik on usutavad, kõik on põhjendatud. Tundub, et autor on suutnud loo mängleva kergusega kirja panna, mingit konstrueeritust kuskilt ei paista.
Minu poolt mugandatud (eemaldasin otsesed vihjed konkreetsele situatsioonile, milles lause öeldud) tsitaat, mis mul lausa silma märjaks võttis, pole ammu nii head ja veel kulumata mõtet lugenud:
"Maailmas ei olegi midagi võita, elu on tulvil mitmesuguseid tobedaid juhtumusi, aeg lihtsalt libiseb mõttetult minema, aga on tore teineteist aeg-ajalt näha, kuulmaks ühe aju hullu häält kajamas vastu teise aju hullus hääles." (lk 393) See on sõprusest siis.

10. Anne Sverdrup-Thygesen - Putukate planeet

Mulle on alati loodus huvi pakkunud ja ma arvan, et oleks kena, kui teistelegi pakuks. Raamatu autor on bioloog ja nii palju, kui mina selle ala esindajatega kokku olen puutunud, siis kipuvad nad huvitavad inimesed olema. Sellised, kes oma teadmisi teistele huvipakkuvalt edastada suudavad. (Erinevalt matemaatikuist - kole isiklik torge, ma tean. Kindlasti ei vasta reaalsusele.) Palju huvitavam raamat kui näiteks Maja Lunde "Mesilaste ajalugu", mis püüab putukatest ilukirjanduslikus vormis rääkida. 

Maskuliinselt alanud tabel lõppes puha feminiinselt, ma vaatan. Elena Ferrante olevat mõne arvates siiski mees, lisan aususe huvides. Klassikast, mis väga meeldis, lisaks siia veel vendade Strugatskite "Miljon aastat enne maailmalõppu" ja  Harper Lee "Tappa laulurästast". Ma püüdsin lugeda ka H. Lee teist, "Mine, pane vahimees välja", aga ei jõudnud eriti kaugele, see ollagi väidetavalt "Tappa laulurästast" varajane variant, mis anti välja, sest pärijatel oli raha vaja. Ei meenutanud terviklikku lugu, pigem toorikut ja käeharjutust. Nora Ikstena "Emapiima" olen ka viie tärniga hinnanud, aga ausalt öeldes, ei mäleta üldse.

Ülekaitstud laps

Vahepeal kulub inimesele ära ka lihtsakoeliste, aga lõbusate raamatute lugemine. Mina märkasin neid kutsuvate pealkirjadega raamatuid "Miks emme joob?" ja "Miks emme vannub?" kõigepealt toidupoe raamaturiiulis. Kes küll sellised moraalitud lood kirjutanud on? Briti blogija Gill Sims, kolmas osa triloogiast on veel eesti keelde tõlkimata. Jah, igasugu emadusjüngreid panevad need teosed ehk tõesti silmi pööritama ja teine osa on kohati lausa üllatavalt ropp (ja mina olen see inimene, kes kunagi seadis endale süsteemi, et iga sobimatu sõna korral paar senti purki - kumb võidab, kas ropp suu või ihnsus? Võitis üllataval kombel esimene või siis olin ma lihtsalt liiga ihne - "no seda sõna ma päris välja ei öelnud tegelt/ see sõna ju eriti ropp nagu polegi"). Kohati klišeelik, aga nii mõnelgi korral sai täitsa naerda ka.

Näide: seal on üks suunamudijast Insta-emme, ma ei julge neid hashtage siia pannagi, mida too kasutab, sest päris mitmed mu tuttavad kasutavad neid samu oma perepostituste all, ju siis ma ikka ei ole ainuke, keda see trend luksuma ajab, aga see lause on tolle proua suust on üsna geniaalne ja võiks leida taaskasutust, mil iganes on egoboosti vaja: "Mulle ikka kiputakse ütlema, et olen inimestele asendamatuks inspiratsiooniks ja see teeb südame päris hellaks!". Igatahes nipp, mida kirjutada oma cv-sse - mida inimesed teie kohta ütlema kipuvad? Ilus, tark, inspireeriv? Kui see tuleb teiste suust, ei ole see ju mitte oma saba kergitamine?

Paar lausenäidet veel: "Kui nüüd sõnades lahke olla, võiks papsi kirjeldada eaka liiderdajana." "Ma ei taha unisex vetse, ma ei taha tampooni vahetades kuulata, kuidas Brian turundusosakonnast oma eelmise õhtu India toitu välja sittuda ägab." Teisemelisena oli ainus raamat, mida ma lugesin, "Väike solvamise käsiraamat" (pärandasin selle tütrele, ta on nii ontlik, et ei julge seda avada), see on umbes sama stiiliga.

Kirjutada tahtsin ma aga raamatusarja teisest osast ja nimelt sellest aspektist, et peategelasel (kelle  prototüüp on autor) on kaks last, vanem sai raamatu lõppedes 12 ja noorem on nii paar aastat tagapool ning enamik kammaijaad keerleb selle ümber, et ta oleks justkui hoolimatu ema, sest töötab täiskohaga. Meie kultuuris on see (veel) täiesti tundmatu teema, aga ma saan aru, et brittidel vist tõesti ongi juba seaduse tasandil selgeks tehtud, et alaealine ei või minutitki omapäi olla? Ma ei tea täpselt, aga selline mulje jääb. Ma tean ka inimesi, kes on olnud lapsehoidjad, vist küll Saksamaal, kus sarnane teema ja on juhtunud olukordi, kus a la 14-aastane hoitav on ära armunud oma 18-aastasesse hoidjasse. No näiteks talvisel koolivaheajal peab raamatus üks vanem võtma puhkuse esimeseks vaheajanädalaks ja teine teiseks, sest lapsi omapäi koju ju ei jäeta ja tol hetkel neil hoidja puudub. Suvi, mis neil kestab kuus nädalat, peab samuti olema ära organiseeritud algusest lõpuni. Ma olen lasteaias ka kohanud teemat, et "koolivaheajal ärge mingeid üritusi tehke, siis on niikuinii vähem lapsi kohal" - ma ei saa aru, mis valemiga, kui ma oleks kõik koolivaheajad puhkusel, siis peaks ma ju suve tööl veetma? Brrr. Normaalne parasvöötme elanik tahab ju ikka puhata ka sel ainsal ajal, kui õues veidi soojem ilm on ega pea kontoris higistama.

Ehk siis saab õndsalt ohata, et jumal kui normaalne elu meil siin Eestis on. Ma saan aru, et kasulik on hoida mingit osa ühiskonnast lastega rakkes, sest nii väheneb tööpuudus, aga kas nad laste peale ka mõtlevad? Ma kahtlustan, et meil siin on igasugu üleilmsete PISA testide tulemused just seetõttu head, et lisaks normaalsele koolisüsteemile on lastel lubatud oma aju kasutada ka vabal ajal. Laps peab endaga toime tulema, sest enamik käib ise kooli ja koju, suudab endale võileiba teha ja tegevust leida. Võrdluseks näiteks enda elust, meil seoses elukohaga kesklinnas on päris palju jalgsi kõndimist, ka lapsed teavad, kuidas mingist punktist teise jõuda, autoga kaob see teadmine mu meelest ära. Mini klassikaaslane, kes elab linnast väljas ja keda sõidutatakse, pidi näiteks kesklinnast jala Riia mäele jõudmiseks kasutama Google Mapsi - jala kõndijate jaoks arutu olukord.

Kust see laste loomulik iseseisvus aga pärit on? Äkki on siin mingi seos nõukogudeaegse "au tööle!" mentaliteediga, kus kõik käisid tööl ja lapsi pidi kasvatama riik? Lääneriikides seda perioodi vahel ei olnud, rikkamates riikides on alati kombeks olnud, et naine on kodune ning lisaks kasvatavad lapsi lapsehoidjad. Maapiirkondades on ilmselt veidi leebemad lood laste vabadusega. Kuidas on aga võimalik, et seesugune õudne ja kurnav kohustus oma lapsi sekundikski mitte järelvalveta jätta nii iseenesestmõistetavaks on saanud? Mis tohutu ebaturvalisuse hirm see on? Kunagi nägin mingit dokki samuti Suurbritanniast, kus olevat suur protsent lapsi, kes päevade kaupa majastki välja ei saa, sest "pedofiilid on kõikjal" ja vanematele tundub hästi hea variant lapsed päevadeks ekraanide ette jätta - lapsed on ju rahul ja vanematel ka vaikus. Jube.

Ma hetkel loen Simone De Beauvoir'i "Teist sugupoolt", lõpetan ajaloolist ülevaadet, mis on hästi põnev, sest ma pole iial selle peale mõelnud ja ilmselt pean ma sellest raamatust kirjutama ka, seega ilmselt tuleneb sellest teooriast palju põhjuseid, miks lapsi valvama peab. Teisalt, Beauvoir kirjutas oma raamatu 1949, olemata väga kursis NL-i reaalsusega ja ka sellest ajast on palju vett merre voolanud. Kas tänapäeva kontrollivajadus tõukub meie infoküllusest, mis toob koju kätte kõik koledad lood üle maailma ja paneb meid oma võsukeste pärast üle muretsema? Kas see tähendab, et varsti oleme muu läänemaailmaga samal nõul, et alla 18-aastane ei või iseseisvalt sammugi teha?

Aasta 2019 parimad albumid, vol 2

Jätkame siis nende kõige-kõige paremate albumitega ning alustame sellest, mis oli minu hinnatutest ERR-i tabelis kõrgeimal kohal:

Lana Del Rey - Norman Fucking Rockwell



Ma olin tegelikult algul natuke pettunud, sest kolm lugu sellelt plaadilt ilmusid juba 2018. aastal ja tundusid seega "vanad". Kriitikud peavad seda Lana parimaks plaadiks, jah, seekord on tõesti kõik lood pärlid, mitte nagu eelmisel, kuigi kokkuvõttes on Lana kõik plaadid meistriteosed olnud. Minu isiklik lemmik on üldse Paradise, mis on Born To Die lisa ja pigem EP. Lana laulud on nagu raamatud, nad räägivad mingi loo, tekitavad emotsiooni, neisse saab sisse minna. Minu lemmik "lugu" sellelt albumilt on vist "California", kuigi see räägib vist ammusest armsamast, siis samamoodi esindab see neid erinevaid nostalgilisi suhteid, mille puhul sa mõtled, et "kui sa vaid tuleksid, küll me siis jälle teeks ja oleks - ma viiks su peole, ostaks sulle su lemmikjoogi...aga sa tead, et seda ei juhtu mitte kunagi, sest ei tee sina seda sammu, mis teid tagasi kokku viiks ega tee tema". Spotify ütles mulle ka, et Lana oli minu viimase 10 aasta lemmikartist tema statistika arvestuses.

Post Malone - Hollywood's Bleeding



Oi, tere, halb maitse! Vot seda plaati küll ükski kriitik ära maininud, rahvas see eest kuulab hirmsat moodi. Mulle jällegi alguses ei meeldinud, et mis sentimentaalne ohkimine (Circles), aga tüüp teab kaasakiskuva loo valemit, seega mitu korda kuulates hakkab jalg iseenesest tatsuma. Lemmikud on "Wow" ja "Die For Me", siia panen live-video Internetti raputanud loost, kus Post Malone'le sekundeerib Pimeduse Prints Ozzy. Mu meelest sobivad nad kenasti kokku ja mulle meeldib!

The Elysiums - Heartless



See on nüüd bänd, mida ilmselt maailmas väga vähesed teavad. Mina avastasin nad sellest neetud FB grupist, mis on pühendet Courtney Love'le ja kus pidevalt üks sõda käib, aga samas, vahel harva saab sealt ka infot põnevate asjade kohta nagu The Elysiums. Grupis esitlesid nad küll enda tribüütbände, nimelt esinevad nad ka kui Hole'i ja Nirvana tribüüt ja teevad seda paganama lahedalt. Nende kodukalt saab infot. Lauljal on üsna Cobainilik hääl ja kohati läheb suisa liiga kopeerimiseks lahti ka nende oma loomingu puhul, aga ikkagi on imeline, et aastal 2019 viitsib keegi püüda grunget ellu äratada. P.S. Seal videos võib näha tüübi seljas särki "loveKilledKurt", mis oli neil algselt bändi nimi, aga nad pidid selle ära vahetama, sest inimesed ei saanud aru, et nad mõtlesid tapja all armastust, mitte Courtneyt. Üldse läks osa fänne närvi, et mingi karvane mees laulis pulmakleidis Courtney lugusid, aga mumst on Courtney ise neile oma õnnistuse andnud ja mu meelest väga äge.

Brooke Candy - Sexorcism



Oot, kas ma ütlesin, et Post Malone on halb maitse?! No maitske siis seda, see kindlasti on. Brooke tõestab ära ka selle, uskumatuna näiva fakti, et tisside puhul ei ole rohkem parem - kuue tissiga Brooke plaadikaanel on ikka üsna õõvastav. Muusikaliselt sarnane Tommy Cashiga, aga vabameelsem. Muuseas on tegemist Brooke'i debüüdiga, varasemalt on ta vaid singleid ja EP-sid välja andnud. Fännid kiidavad albumit taevani ja tegelikult on Brooke täitsa armas ning lood paremad kui keskmisel uue laine naisräpparil. "Ma teen teile lihtsaks mind vihata!" irvitab Brooke ja ilmselt konservatiivses Ameerikas ta võibki olla "most hated", samas outsider ta enam ei ole, isegi Charli XCX teeb plaadil kaasa. Brooke'i videod on lausa kunst omaette, ma panen siia plaadi kõige viisakama loo:

Lil Peep - Everybody's Everything



Tegemist siis selle filmi soundtrackiga. Postuumne kogumik ametlikult avaldamata lugudega. Peal üsna erineva tasemega kraami, aga üsna huvitav kuulamine, mis minu arvates näitab, et tüüp oli tõesti äärmiselt mitmekülgne vend, ei ole mingi ühtlane mõmin. Panen siis ühe tema esimestest lugudest, noor peaaegu tätoveerimata Peep, filmitud kodus, miksitud Queeni. Ikka parem kui kodumaine mõminaräpp.

Leonard Cohen - Thanks For The Dance



Veel laule surnud meestelt. Plaat Coheni viimaste lugudega, mis tal 2016. aastal lõpetamata jäi ja mille miksis kokku Coheni poeg. Justkui Bowie "Black Star", ilmselgelt teadlik otsade kokku tõmbamine, meenutused, vanadus, hääbumine, hüvastijätt. Cohen lohutab mahajääjaid - ah, ära kuula mind, kuula koolibri laulu. Üks väheseid selgeid tõendeid sellest, et inimese elu on tõepoolest ikkagi liiga lühike, isegi siis, kui see on pikk. "Ja ongi kõik?! Kas see oligi kogu mu elu nüüd või?" küsis mu enda 91-aastane vanaema oma viimastel päevadel. Inimesed surevad 21-aastaselt, aga elad 70 aastat kauem ja ikka jääb kõik samamoodi pooleli. Eks me ikka lohuta end sellega, et näe, saabki vanainimene lõpuks puhata, aga Cohenil oleks ilmselt olnud veel palju teha. Imeilus plaat ja jube kahju, et teda enam meiega ei ole.
Oh, esimene kommentaar video alt: It's clear now that a lifetime wasn't enough, for all that this man had to share with the world. Just!

Lindemann - F&M



Hull, hull album! Hoopis parem kui eelmine, ingliskeelne oli. Inimesed jäägu ikka oma liistude juurde, eks. Seos Eestiga lisaks Rummu karjääris filmitud videole, mida ilmselt kõik juba näinud on, tsenseerimata saab Redditist, on siin plaadil ka lood Hansu ja Gretekese muusikalist, mille lavastajateks olid Till Lindemanni kõrval Ene-Liis Semper ja Tiit Ojasoo. Perversselt kaunis?! Kas nii saab öelda? On kiireid, on rahulikke lugusid, taustad on mu meelest meisterlikud, ei ole päris nii, et Paini taustal Rammsteini laulud, on midagi omaette täitsa. Nimilugu on äge, mulle meeldib see Tilli (ja ka Rammsteini) Ida-Saksa taust, mille mõjusid nad ei häbene kasutada. Videos võib muuseas näha Ukraina eurolaulikut ning muidu suurt staari, kelle kohta sahistatakse, et ta olla Tilli pruut ja suisa lapse ema, aga seda on samavõrra ka ümber lükatud. Kusjuures, hoolimata kunstlikust beibevälimusest on Svetlana Loboda päris arvestatav laulja. Huvitav paar, igal juhul. Lood eraldi, kui neid otsast avaldama hakati, mulle ei mõjunud, aga tervikuna moodustab plaat just täpselt õige koosluse.

Pixies - Beneath the Eyrie



Taas üks vanameeste bänd on üllatava uudisplaadi teinud. Bänd, mida Nirvana pidas enda üheks suurimaks mõjutajaks. Lood kõlavalt värskelt ja huvitavalt, ei ole selline "tegime plaadi, et mitte koju konutama jääda" vaid "tegime, sest tahtsime ja ideid oli".

Korn - The Nothing




See ei ole nii hea plaat, kui Korni eelnev oli, aga samas ta ei ole ka halb. Lihtsalt üks valusalt vihane plaat nagu Kornil nad kõik on olnud, paha tuju plaat, muusika neile, kelle jaoks maailm ei ole alati kaunis paik olnud. Kindlasti kraad nõrgem kui Slipknot, aga Slipknoti sellel aastal ilmunud väidetav meistriteos on minu jaoks juba kuulamatu. Ma ei tea, ma vist nii vihane ikka ei ole. EDIT: Kuulasin just huvi pärast eile Eestis esinenud Mardukki ja see mulle sobis - ajalugu (Marduk) vs isiklik viha (Slipknot) erisus vist. Kornil on vähemalt meloodia alles jäänud. Korni puhul sa saad alati seda, mida eeldad.

HEALTH -  Vol 4 :: Slaves Of Fear




Juhuslikult avastasin selle bändi, pidada üsna tuntud olema. Miksivad mürarocki elektroonika ja tantsumusaga. Varasemaid väljaandeid kuulasin ka, need olid rohkem sinna tantsu poole kaldu, viimane on pigem müra, mille taustal õrn naisehääl. Päris huvitav asi. Ilmselt peaks kuulama suurtest kõlaritest ja hästi kõvasti.

Aasta 2019 parimad albumid, vol 1

Traditsiooniliselt siis, aga ebatraditsiooniliselt sel aastal kohti ei jaga, sest ei oska. Kõik on omamoodi head, mis ära märgitud said ja mõned ei saanud ka, sest näiteks täna kuulsin esmakordselt Rahva Oma Kaitsest Metro Luminali uut plaati ja kuigi mulle alguses uue koosseisuga Luminal väga ei meeldinud, siis nüüdseks olen ära harjunud. Nende eelmine plaat on Spotifys, aga uuega on see häda, et see anti välja ainult vinüülil. Mul ei ole vinüüliga mitte midagi teha. Isegi kui oleks, ma ei kuula muusikat nii, et tulen koju, viskan kingad jalast ja asun tugitooli muusikat kuulama, nagu vinüülimängija omanik peaks vist tegema. Minu muusika on arvutis ja kõrvaklappides, ilmselt Luminal ei taha, et minusugused neid kuulaks. Millest on kahju. Aga siis need paarkümmend poolitatuna kahesse posti, mida ma kuulasin ja heaks kiitsin. Muuseas, ma olen täitsa aktsepteeritav melomaan nüüdseks, avastasin ERR-i parimate plaatide esiviiekümnest päris mitu, mille ka mina olen ära märkinud, kriitikute isiklikest edetabelitest veel rohkem. Ja kohe kindlasti kuulasin ma veel ka sellist kraami, mida keskmine kriitik kuulnudki pole (ja võib-olla ei tahaks kuulda ka). P.S. Mind üllatas, et kriitikute tabelis ei olnud eelnevalt aasta oodatuimaks plaadiks tituleeritud Tooli, mida 13 aastat oodati. Ma ei julgenud algul kuulatagi, et säärane intellektuaalne legend, äkki ma ei oska hinnata, aga tegelikult meeldis. Ikkagi põnev, kuidas Spotify enimkuulatud plaatide listis oli bänd, kelle keskmine loo pikkus on nii kümne minuti kanti. Üllataval kombel on kõik selle aasta parimad plaadid Spotifys kättesaadavad, ostsin küll veel mõned, vist 4, füüsilisel kujul CD-d ka, aga need olid kõik vanad (Metro Luminal ja Kosmikud, mõlemaid 2). Spotify päralt on tulevik.

Rainday Station - Bitter 




Sellest toredast Eesti bändist kirjutasin ma pikemalt siin.

Queen Zee  - Queen Zee



Roosa-lilla löga vürtsikas kastmes! Kõigi maade lumehelbekesed ühinege ehk "Raise your sissy fists!" nagu karjub esikuninganna, kelle soo ja orientatsiooni määramisega võib lihtsal inimesel raskeks minna (ah, ei, lihtne inime ütleks, et "mingi räme pede" tegelikult). Mu meelest värske hoovus peaaegu surnuks kuulutatud rockis ja pungis, mille alla Queen Zee vist enim sobitub.

Evestus - Post 18 Depression



Viis lugu on tegelikult EP ja Evestus teeb praegu stuudios juba uut plaati, aga see on liiga hea, et mainimata jätta. Kaanepildi pärast puhtalt juba.
one - we’re not the same we’re nothing like you
two - we look the way we fucking like to
three - you fuck with us and then we’ll fuck with you
and we will kill you and your fucking god 

Tears For Fearsi kaver sellelt samalt EP-lt

Hands Off Gretel - I Want The World



Nemad on iga oma albumiga siia tabelisse jõudnud. Usinad noored inimesed. Lauljanna andis tänavu välja lisaks ka oma unplugged sooloka, bändiga peaks aasta alguses ilmuma EP ja samal ajal teeb neiu ka hoopis teisest žanrist räpiplaati. Ja ometi ei kõla nad nagu odav müügiartikkel. Lauren kujundab ise kogu oma bändi atribuutika (ja seda on palju) ning produtseerib ka videod. Ja saab netis jõhkralt heiti...Sest noh, tal perekond ju toetavat tema püüdlusi, üldse on ta nõme roosa-lilla löga, laulda ei oska ja lõpuks tehti talle libakonto ka, mille alt nõmedusi levitati, mille tõttu Lauren oma sooloka ilmumise oli sunnitud edasi lükkama. Minu meelest on nad lahedad, laulavad asjadest, mis ka päriselt midagi tähendavad, mõtlevad oma peaga ja on leidnud bändile oma erilise äratuntava käekirja.

Brutus - Nest



Brutuse esimene plaat "Burst" ilmus 2017 ja tegemist on Belgia bändiga, kus industriaalsel põhjal laulab jõhkralt erilise häälega naislaulja. Naisvokaaliga mürarock, aga selline meloodiline. Unenäoline ja karm samal ajal.

L7 - Scatter The Rats



L7 on legendaarne naisgrungebänd, kelle esimene aktiivsusperiood jäi aastaisse 1985-2001 ja kuulsaim lugu "Pretend We're Dead" lammutas MTV-s. 2016. aastal nägi ilmavalgust ka dokumentaalfilm nende toonasest "kaltsakatest rikkuriteks ja tagasi kaltsakateks"-eduloost. Minu jaoks olid nad Hole´i kõrval teine äge punt, kellel oli nii suhtumist kui ka head muusikat. Sel aastal otsustati aga uuesti vana koosseisuga kokku tulla ja plaat teha ning paistab, et aastad pole daame sugugi muutnud. "Emme, kui ma suureks saan, tahan olla täpselt nagu nemad!"

Bad Religion - Age Of Unreason



See on see poliitiline vanameeste punkbänd, aga paistab, et sobis sellesse aastasse nagu rusikas silmaauku. Last.fm-i teateil kuulasin ma seda plaati aastal 2019 kõige rohkem. Pool tundi ja 14 kiiret lugu. "Candidate" ja "Big Black Dog" on need kõige-kõigemad lood. Las olla ka midagi traditsioonilist selles segases maailmas.

Rammstein - Rammstein



Sellest plaadist sai siin pikalt-laialt jahutud.

Miley Cyrus - She Is Coming



Taaskord EP ja ma tõesti pole iial Miley austaja olnud, aga see transformatsioon mulle meeldis. Teatavasti olla Mileyl mandliopp veidi viltu läinud ja võib-olla temast lauljat enam ei olegi, üsna uskumatu lugu sellise kaliibriga staari puhul, aga ega selle eest pole keegi kaitstud. Mulle meeldib Miley ülbus. Jah, ta teeb kõik, et šokeerida, samas on ta lood piisavalt hüpnootilised, et meelde jääda. Kindlasti on kõik endise nunnu lapsstaari fännide emmed rõõmsad, et nüüd räpib Miley loos kuulsaim dragqueen Ru Paul: "Bust my pussy nut while I'm fingering your butt Do I suck dick? You ain't seen shit"

Dead Furies - Stay Gold



Eesti muusikat jälle! Fuuriate kolmas stuudioplaat on parem kui oli teine ja meenutab rohkem nende debüüti, kus kõik lood kõlasid värskelt ja kaasahaaravalt. Pigem vist välisturule suunatud, sest meie kuulajad kipuvad eelistama puises maakeeles lauldud viisikesi. Ma ei tea, neil see punt kuidagi kõlab kokku, mitte aga nagu näiteks mõni teine kodumaine rockipunt, kus kõik on kena hetkeni, mil laulja suu lahti teeb. Kuidagi väga vähe on meie maale antud neid karismaatilisi lauljaid, Ardo Kivi on üks väheseid erandeid.

 

Elu on üks hädaorg

Vana tõde ju, aga inimene ikka ei taha õppida - kui tekib tahtmine tööd teha, tuleb lihtsalt ruttu magama heita, küll see üle läheb.

Ma siin nimelt mõtlesin, et võiks ju. Mingi koletu ebaõnn on tabanud, esimese maailma probleemid, aga ikkagi - augustis võika summa eest (kõik summad, mis kuluvad muuks, kui meeldivaks äraolemiseks, on nii või teisiti võikad!) remonditud auto otsustas veel korralikumalt sussid püsti visata, ikka keset maanteed, võõras linnas. Sõiduta seda korisevat laipa treileritega ja tee veel sada imet, ma läheks hea meelega kurikaga sinna hoovi peale, kus ta, tõhk, külitab ja peksaks ta sodiks, saaks natuke rõõmu vähemalt, aga ei lubata. Ma vihkan seda autot. Ta rikkus mul tuju ära. Kaks aastat käitus kenasti ja nüüd siis niimoodi. Üleüldse on autod mõttetult kallid, täiesti kujuteldamatu, et mingi transpordivahend sedasi raha neelata oskab. Mul ei olegi teda ju niiväga vaja va üksikud väljasõidud, mis jäävad enamasti suvisesse aega, aga mõned siin tahavad nädalavahetusiti teises linnas trennis käia, valus on mõelda lihtsalt sellele mahavisatud rahale. Ema helistas ja poetas, et kas  ma ikka tean, et täna on Kaupsis kosmeetika - 20%, ma urisesin, et siin majas ei osteta enam leiba ka, muust rääkimata! Mitte et hetkel veel raha väga läinud oleks, aga juba see kujuteldav must auk raha neelamist ootamas ajab masenduse peale mulle kui üdini ihnsale inimesele.

Niisiis ma mõtlesin, et äkki saaks lihtsalt kuskilt pappi juurde. Igasugu väikese otsa pakkujaid meil ju on. Hea meelega teeks midagi oma soojast kontorist, aga esialgu vaatasin lihtsalt, mida pakutakse. Orjatööd pakutakse! Kas kujutate ette, et läheksite kümneks tunniks tööle, alla neljaeurose tunnihinna eest, ette nähtud üks pooletunnine paus, mis ei kuulu tööaja sisse? Jah, see olla hea võimalus lisaraha teenimiseks! Kuidas on üldse, üleüldse võimalik kümme tundi järjest tööd teha? Mismõttes ei kuulu lõuna tööaja sisse? Reaalne elu on ikka nii hirmus, et öökima ajab. Vaatasin ka niisama töökuulutusi. Koolidesse psühholooge ja lasteaedadesse abiõpetajaid otsitakse 400 euro eest kuus, ehitusele abitööliseks pakutakse üle tonni. Mitte et ma kummalegi kaaluks, aga kas ei ole ilge? Mul on töö juures igav, sest töö jaoks kulub kokku ca 2,5 tundi päevast, teisalt, kust ma veel nii häid tingimusi saan, hea meelega kasutaks tööaega kuidagi kasulikult ära. Topin blogisse reklaamid üles, nagu Google soovitab? Ega sellega ju märkimisväärselt ei teeni, inimesi vihastab aga küll. Miks on kõik lisatööd sellised, et tapa ennast ära paari euro eest tunnis? Kellele need on, eriti meeleheitel masohhistidele?

Kas ongi variant, et teed täiskohaga mingit pingelist tööd või siis igavled niisama ja osaajaga töid ei eksisteeri, sest keegi ei taha neid teha, kuna maksusüsteem ei soosi mitmest kohast kasu saamist? Peaks ju olema võimalik ennast kuidagi rakendada kuhugi ja selle eest ka tasu saada, aga näe, ei ole. Vähemalt mõistlikult mitte. Hari ennast, õpi aga, küll siis kõik su järel jooksevad ja sulle raha pakuvad. Mkm, võib-olla, kui sa oled programmeerija, aga peamiselt otsitakse müüjaid. Kuhu kõik need ülikoolide popimate erialade omad lähevad, ma ei tea. Neid ei taha ju keegi. No igatahes on see hea teraapia, veidi ringi vaadata ja avastada, et mitte kusagil ei ole mitte midagi head, mitte kusagil ei ole seda maas vedelevat rahahunnikut, mängi aga rahulikult arvutimänge edasi ja irvita riigi üle, mis raiskas sinu harimisele koleda summa raha.

Oot, ma tegelikult tean, kuhu koer on maetud. Need tööpakkumised, mis on kuskil portaalides üleval, need on vaid jäämäe pealmine osa, need ongi need kohad, kuhu kellegi tuttava tuttav ka minna ei taha! Sest kõik parema otsa tööd lähevad enne ära, neid jagatakse ühiste kontaktide kaudu. Ma olen see ainuke inimene maailmas, kes on oma elu kolmest töökohast kaks saanud ausa konkursi korras. Üks oli avalik sektor, kohustuslik konkurss, kuigi ka sellest saab mööda hiilida, aga ju siis polnud nii magus koht ja teine olukord, kus välismaa ettevõttel ei olnud Eestist lihtsalt piisavalt infot ja kontakte. Nüüd olen ma 14 aastat töötanud ettevõttes, millel ei ole Eestis mitte ühtegi kontakti, mitte keegi ei tea, et me olemaski oleme, kuidas saaks keegi mingi professionaalse valiku puhul üldse minu peale tulla - et ahhaa, seal töötab see, tema meile sobiks? Sest asjad käivad nii. Tähtsas Ministeeriumis helistasid töötajad kogu aeg teistesse Tähtsatesse Ministeeriumitesse, inimesed töötasid kord ühes, kord teises, liikusid edasi allaasutustesse jne. Ma võin siin sada imet korda saata, aga kui keegi ikka sind ei tea, siis pole lootustki, et sa talle olulisel hetkel pähe torkad.

Kui sa inimestele meelde tuled, siis saad asju. Näiteks sain ma nädalavahetusel gini ja tooniku lõhnalise huulepalsami, sest sõbrannale olin seda nähes kohe mina meelde turgatanud. See on minu lagi vist, paraku.

Aastal 2019 kuulatud lugudest parimad

Traditsiooniline üksikute heade lugude tabel siis, kus sees need, kes albumite toppi ei pääsenud ja lood, mis pärit varasemaist aastaist, aga minu kõrvu kaikusid alles sellel.

1. Kui see, et punk on surnd, kõlab pigem loosungina, siis grunge surm on peaaegu, et kindel. Üksikuid erandeid leidub, üks tuleb albumite tabeliski ette, aga üldiselt on tegemist millegipärast põlu alla sattunud muusikaga. Aga mulle jubedalt meeldib, sest grunge on just see "suren kõigi silme all"-stiil, ehtsad tunded, kulunud kampsunid, ehe elu oma naeruväärsuses. Stone Temple Pilots, Sponge ja Bush olid mu selle aasta suuravastused võssa kasvanud grungemaastikult. Kõige kõvem lugu, mille ma avastasin oli kindlasti Bushi "The Heart of The Matter". Võimas, meloodiline, kaasahaarav. Panen live-esituse, sest isegi see on hea (ja laulja pole kah just kole vaatepilt..):

2. Kes oleks võinud arvata, et selle aasta parima loo teeb...."The Boss" ehk Bruce Springsteen?! Minu jaoks jäävad tema parimad lood ikka sinna aastate taha, aga sõber jagas FB-s videot ja ma jäin suu lahti kuulama. Võrratu lugu! Hullumeelselt kaunis! Ülejäänud plaat, mida tegelikult ka kõvasti kiideti, jäi minu jaoks natuke liiga kantriks, aga see lugu! Vaimustav! Ja ma ei oleks seda iialgi avastanud, kui sõber jaganud poleks! See on see sama Ameerika, milles seikleb Lana Del Rey.

3. Kõik fännid oigavad, et oleks "Seven Inches of Satanic Panic" ometi paar lugu pikem, saaks sellest Ghosti parim EP. Aga tegemist on pigem nostalgilise naljaga, mille moodustavad lugudepaar "Kiss the Go-Goat" ja "Mary On A Cross" (khm khm päevakajaline laul), mis mõlemad on hitimõõtu. Tere tulemast tagasi, 80ndad!

4. Ma loodan, et The Weeknd aasta lõpus veel plaadiga välja ei tule (kuigi võiks, aga mul lööb tabeli sassi), sest peale eelmist melanhoolia-plaati, mis mulle väga peale ei läinud, paiskas ta eelmisel nädalal välja kaks uut, Starboy-väärilist lugu! The Weeknd on uus Michael Jackson. Isegi kui see on Mersu reklaam, on ta hea! Teine lugu,  "Heartless" väärib ka kuulamist, õigemini, ma ei tea, kumb neist parem on.

5. Hetkel on kurjad naised moes. Greta Thunberg, Billie Eilish. Ängie on kah Rootsist ja teeb trap-hopi, tema esimene hitt oli "Smoke Weed Eat Pussy", mis võib sulle päevadeks kahe kõrva vahele kummitama jääda. Eelmisel aastal ilmunud EP kannab nime "Suicidal Since 1995" (viimane siis neiu sünniaasta muidugi) ja selle kaanel on Ängie pea poomissõlmes. Selline tänapäeva noorte stiil, noh. Ega see vist oli ka meil omal ajal teemaks, ainult narko asemel debüteeris vodka. Üks viimastest Ängie lugudest on see, pealtnäha nagu armastusest, aga taamal ikka saatan irvitab. Kui praegu on Mini iidoliteks veel Billie ja Ariana, siis pea ta Ängiet ja teisi temasuguseid ei avasta. Muusika on ju ilus!

6. Ängiega samalt maalt ja üsna samast stiilist, aga temast kuulsam on Tove Lo - "Sweden's darkest pop export". Ausalt öeldes meeldib mulle Tovelt küll vaid üks lugu, aga see on imeline. Drugs, again.
Huvitav, et tänapäeva pop muusika selliseks on muutunud, omal ajal räägiti popis ainult kõigest rõõmsast, kas see omamoodi peegeldab tegelikkust? Optimism on kadunud, me naerame ainult ainete all olles? Õppematerjal neile, kellel kodus kasvab teismeline.

7. Tänapäevast ära kaugele minevikku. Sattusime üsna ettevalmistamata sellele üritusele. Oli väga vinge! Reverend Beat-Man tuleb muide Šveitsist ja on seal kohaliku psychobilly skene keskne kuju. Ei tasu arvata, et sedasorti muusikat vaid New Orleansis viljeletakse! Mulle meeldib Reverendi sooloprojektidest rohkem aga tema pungilikeim pool koos ansambliga The Monsters. Stiilinäide neilt:

8. Mõne artistiga juhtub nii, et kuuled ühte lugu, mis hirrrrmsasti meeldib, siis krahmad kuskilt suures ootusärevuses terve plaadi ja see on täielik ... pläma. Phoebe Green. Seda lugu, mis mulle meeldib, saab plaadiversioonina ainult Spotifys, siia leidsin akustilise, ometi on see parem kui kõik tema muud lood kokku!
Phoebe Green - Pure Blue from Media Centre on Vimeo.

9. Eesti muusikat ikka ka! Maria Stuartil ilmus sel aastal uus plaat "Kollaaž". Seal peal on igasugust, head ja halba. Aga seal on ka minu meelest selle aasta parim kodumaine lugu "Liivatera". Millegipärast meenutab see mulle The Birthday Massacret ja Jakalopet, kuigi Maria Stuarti stiil pole muidu üldse nendesarnane.

10. Tegelikult oli see viimane The 69 Eyesi plaat "West End" tervikuna päris hea. Lugudest märgiks ära "27 & Done", "Black Orchid", "Cheyenna" ja "Hell Has No Mercy". Viimast soovitan ka kindlasti, see on muust plaadi materjalist erinev, meditatiivne aeglane lugu, aga videoga panen siia esimese, see on selline catchy tüüpiline The 69 Eyes. Video on muuseas väga nõme mu meelest.

Mis juhtub, kui naine ei naerata?

Käisin siin hiljuti uusi dokumente taotlemas, aeg oli kenasti ette broneeritud, laekusin umbes pool tundi enne seda, et putkas pilt ära teha.

Peale kümmet minutit fotosabas sai selgeks, et pool tundi viiele inimesele võib osutuda ebapiisavaks. Üks proua seisis putkas kümme minutit liigutamata, lootes vist, et asjad iseenesest paranevad. Järjekorras ülejärgmine kärsitu meestaotleja haaras selle peale käisest (piltlikult!) möödunud politseitöötajal, et äkki läheks ja vaataks, mis toimub, inime lihtsalt seisab. Kõigega harjunud ametnik nentis, et küllap ikka kuidagi saab. Saigi. Kivistunud daami järel tulid ema ja vanaema eelteismelise lapselapsega, ilma olukorraga tutvumata pöördusid kohe kärsitu meesterahva poole - ega me niikuinii ei oska, tulge ja näidake, te ikkagi mees! Mees keeldus, saagu ise hakkama. Ma pööritasin silmi, aga veidi juba kartsin, et ei tea, mis hirmus aparaat seal putkas küll olla võib. Järjekord selja taga oli ka muljetavaldav.

Saabus minu kord. Aparaat oli leebe ja mõistlik, lasi peale iga küsimus 5 sekundit mõelda, aga kiiremad said ka enne seda "edasi"-nuppu vajutada. No ma siis vajutasin, teeks kiirusrekordi või midagi. Pärast mõtlesin, et huvi pärast oleks pidanud vaatama, mis see masin teeb, kui viie sekundiga ei suuda ära otsustada, kas sul siis on kõik sõrmed küljes või kas sa kirjutada suudad. Äkki tõesti jooksis kokku? Kõige pikemalt mõtlesin peale fotot, kui masin küsis, et kas sobib või? Aju oli aga juba keskendunud kiirustamisele või püüdkem näida altruistlik - mõtles sellele, et inimesed ju järjekorras ootavad, mida ma siin ikka pirtsutan. L. olevat kardina tagant piilunud, ju teda ka see hirmuäratav masin paelus ja väitis, et "täitsa normaalne pilt oli ju..."

Millal ma ometi õpin, et lähimad inimesed muutuvad pimedaks su vigade osas? EDIT: Või teavad arvestada, millega vale vastuse puhul riskivad.

Nädalakese pärast sain dokumendid kätte. Noh, paberi peal justkui polnudki nii hull, pealegi nägin ma läbi selle pruuni filtri välja nagu äsja troopikast saabunu, elu sees pole nii jumekas olnud. Tuleb siis (mees)kolleeg uusi dokumente kaema ja pistab viisakalt: "Hmm, sa käisid vist päris vara hommikul neid pilte tegemas, mis?". Jah, ma tänan aususe eest.

Õhtusel koosviibimisel tahavad ka inimesed dokumente näha, oli mul vaja mainida, et tegin, eks. Sõber (mees) nendib: "Olgem ausad, see pilt sobiks illustreerima artiklit "Tappis ära 20 meest"". Imeline. Ei tea, kas üle piiri lastaksegi.

Stiilinäide "kohe haarab noa"

Michel Houellebecq. Serotoniin

Olen juba korduvalt kirjutanud, et Houellebecq räägib meile kõigis omas raamatutes ühte ja sama lugu ning nii seekordki, kuid mulle tundus, et "Serotoniinis" jääb meelelahutusest puudu. Jah, siin on olemas nii zoo- kui pedofiilia, läheb peaaegu lapsetapukski, aga see ei päästa. Ilma ironiseerimata, kui varasemates teostes ma tajusin autori sooja suhtumist oma tegelastesse ja "keel põses" huumorit, siis nüüd on kõik lihtlabaselt masendav.

Ehk on see taotluslik - elu läheb ju aina hullemaks, lääne tsivilisatsioon tõmbleb agoonias, mida siin enam. Jah, ilmselt toonitab see raamat Houellebecqil enim armastuse tähtsust inimese elus (kõige -fiiliate kiuste) ja tema soovi näidata, kuidas üksildus on meie ajastu suurim katk, kuid tema tegelased on juba nii katki, et neile ei saa kaasa elada. Ainsa erandina siin raamatus küll peategelase põllumehest sõber Aymeric, kes läheb kaunisse märtrisurma.

Ühesõnaga, ainsana on oluline armastus. Armastus võrdub Houellebecqil seksiga. Kuigi iga seks ei ole armastus, mingi erinevus siin on, aga seda autor mu meelest põhjapanevalt ära ei seleta. Et andumus viitavat armastusele? Aga kuidas siis teadis peategelane, et tema "elu armastus" on just seesugune, kohe esimesest pilgust? Ma vist nii romantiline ikka ei ole, ei usu seda "esimest pilku". Kui armastus on seks, siis impotents on järelikult armastuse surm. (Ka naise karjäär on seda muuseas, pühenduma peaks mehele, mitte tööle). Impotendiks teevad uue põlvkonna antidepressandid, aga ilma nendeta on lääne inimese elu üldse võimatu. Alkohol on teine variant ja kui sul on valida, kas värisevad käed või jahindushobi, mis sul ainsana eluvaimu sees hoiaks, siis loomulikult valid esimese, sest teisiti ei saa. Houellebecq marsib otse mööda kõige mustemat stsenaariumi ega jäta muid võimalusi. See on tema missioon ja nagu ta ka raamatus nendib, siis vahel on äärmuslikud vahendid ainsad, mis toimivad. Samas nende kasutamist on valus pealt vaadata ja ka see raamat oli minu jaoks tüütu. Võib-olla vajavad seda raputust need, kes erinevalt Houellebecqist armastuse ülimusse ei usu? Mina usun, mind pole vaja veenda.

Aga sina, kes sa oma elu armastust esimese ettejuhtuvaga petad, tea, et sa sured üksinda, kahetsedes ja impotendina. Oot, aga ma ei usu ju seda?! Ehk ka sellepärast "Serotoniin" mind ei veena, et on hulgim neid, kellega nii ei lähe. Kes elavad terve elu ilma armastusest puudust tundmata ja enda meelest õnnelikult ära. Mind veidi häirib Houellebecqi komme esitada peategelase mõtteid üldkehtivate printsiipidena ja seda just konkreetselt "Serotoniinis", teistes tema teostes on see isegi eraldi sügavust juurde andnud, aga siin on peategelase mõttekäigud ja teod minu jaoks liiga vastuolulised. "Serotoniinis" mainitakse ühel hetkel ka Gogoli "Surnud hingi", millest Houellebecq paistab olevat inspiratsiooni ammutanud ja on selge, et kõik raamatus ette tulnud karakterid olidki ühel või teisel moel "surnud hinged". Iseasi, kas me ka päriselus nii selgelt selle stsenaariumi poole liigume ning kas tõesti oli vanasti rohi rohelisem.

Tänan Varrakut raamatu eest!

Lil Peep - kõigile kõik

Kindlasti on kõik näinud seda unenägu, kus nad on tagasi keskkoolis ja püüavad märkamatuks jääda, et teised aru ei saaks - sina oled umbes kakskümmend aastat vanem. Mul läks eile korda seda situatsiooni päriselus kogeda, nimelt käisin ma vaatamas filmi "Everybody's Everything" 21-aastaselt üledoosi surnud räpparist Lil Peep'ist. Kui te arusaamatult õlgu kehitate, siis teadke, et filmi esimesed seansid Tallinnas ja Tartus müüdi läbi juba 2 nädalat enne linastust ning mõlemas linnas lisati seansse juurde. Ehk siis totaalne tänapäeva fenomen, kus keegi on Internetis osa inimeste jaoks ääretult tähtis, aga peavoolumeediasse ei imbu temast sõnakestki, vähemalt meil siin. Ometi on maailm sedavõrd globaalne, et info jõuab noorteni igas kolkas. Ilma igasuguse promota, ametliku plaadita, käis tüüp esinemas näiteks Moskvas, kus 3000 inimest mahutanud saal oli välja müüdud ja leidus fänne, kes olid kohale saabunud näiteks Kasahstanistki. Meie Tommy Cash on ju sarnane fenomen.

Kui Tommy tundub selline lõbus trikster, siis Lil Peep oli pigem kurva kuju rüütel. Ta ei laulnud lõbusatest pidudest nagu enamik räppareid, vaid ängistusest hinges. Minu jaoks oli tema muusikas erilist ehedust, samas meloodiliselt olid need äärmiselt kaasahaaravad. Ilus ja kurb muusika ühesõnaga, mida räpi kohta üldiselt öelda ei saa. Tegelikult avastasin ma Lil Peepi vist üldse bubblegothide muusikalistist (iseloomustuseks siis äkki roosa nukker nätsumullimusa?), enamasti kirjeldatakse tema stiili kui emo trapi, mis sisaldas endas mõjusid nii räpist kui ka rockist. Täpsemalt saab lugeda suisa eestikeelsest Vikipeediast (väga vähestel artistidel on nii põhjalik biograafia seal).

Mida ma filmist lisaks teada sain? Ühe kurva, kuid klišeeliku loo liiga hea südamega poisist, kes ühiselu reeglitele alla jääb, sest ei oska ennast kaitsta ja öelda ei. Väikelinna poiss on omamoodi andekas ja karismaatiline ning saab ühtäkki kuulsaks. "Ma lähen suurde linna ja saan kokku inimestega, kellega ma netis kohtusin!"  - see Lil Peepi lause kõlas enam-vähem sellisena nagu mina suvel enne blogijatega kokkusaamist poetasin, kuid tänapäeval see elu just niimoodi käibki. Lil Peep aga ei taha üksinda rambivalgusse lennata, tunneb end isegi süüdi - miks mina ja teised mitte, ning hoolitseb igal hetkel oma vähemate vendade eest, isegi siis, kui enam ei jõua ega taha. Kui sõpru tekib nii palju, et näod enam tuttavad ette ei tule. Tema ideaaliks ongi kommuunielu, kus kõigil on võrdselt ja kõigil on tore, aga nagu näha ei tule see kunagi kellelgi välja. Ühes kaadris on poisi seinal suisa Lenini pilt ning samas räpib ta oma kallites hilpudes, kuidas kapitalism on paha. Noore inimese võitlused. Ette rutates sureb Lil Peep üksinda rahva sees oma tuuribussis ja kui "sõbrad" avastavad, et ta on surnud, siis hiljem selgub, et juba neli tundi...Kui ei oska enda eest seista, siis astutakse sinust üle. Elton John muide, mainib seda omas raamatus, et noored räpparid, ma saan aru, et te tunnete kohustust toetada oma "perekonda", kuid ärge vedage neid endaga kõikjale kaasa, sest kahjuks on igaühel sellises olukorras küüned vaid enda poole, tekivad intriigid, mis su enda lõpuks kurnavad, sest sina oled justkui ainsana see, kes hoolib ja vastutab. "Tahan olla kõigile kõik" on Lil Peep'i enda lause, millest sai ka filmi pealkiri. See ei ole võimalik, aga ilmselt on nii mõnigi kaunis hing sellest unistanud.

Huvitav oli ka see, kuidas Lil Peep endast ise outsideri vormis, nagu filmis mainiti. Ta oli üks esimesi, kes oma nägu tätoveerima asus, kuigi kõik ütlesid, et sisimas oli tegu tagasihoidliku noormehega, keda järelevahtivad pilgud tänaval häirisid. Tegi ta seda aga selleks, et välistada enda jaoks koht "normaalses" maailmas - näotätoveeringutega ei saa sa iial normaalset tööd. Mulle, muuseas, näotätoveeringud väga meeldivad, mõtlesin, et teeks endalegi mõne, kui juba vana ja kortsus olen, aga nüüd tundub see justkui ühiskonnareeglitega leppimisena - vanana võid kõike teha :) Täitsa lõpp, kuidas see Barbari tiibadega konn mul kripeldama on jäänud! Ja rääkides moest, vot Lil Peep'i stiil mulle ka meeldib, ta figureeris veidi ka moemaailmas (taaskord, nagu Tommy Cashgi), selliseid riideid ma ostaks (kui mul oleks narkari närb keha):

Natuke häiris see, et film oli kirjutatud eelkõige Lil Peep'i ema poolt, kellega poisil oli ka väga lähedane suhe ning ühe "kurja juurena" käsitleti tema suhet isaga, samas isale sõna andmata. Lisaks oli Lil Peep'il äärmiselt soe ja erakordne suhe oma vanaisaga. Kurb mõelda, et isegi, kui sa oled oma lähedaste poolt hoitud ja armastatud nagu filmist mulje jäi, siis vanemate lahutus õrnas eas võib su ikkagi musta auku tõugata. Depressioon ja ärevus olid Lil Peep'i ellu just sel ajal saabunud. Ses osas oli palju kokkupuutepunkte Kurt Cobaini eluga, kellega Peep end ka kõrvutanud on. Mõni võib öelda, et krdi lumehelbekesed, kuid ilmselt tundlikumaid natuure mõjutab perekonna lagunemine ikka väga tugevalt. Ma arvan, et sellised filmid võiks panna inimesi rohkem sellele mõtlema. Mitte nii, et ära jumala pärast lahuta, mis sest, et endal on paha, aga kuidagi...ma ei teagi kuidas.

Filmi lõppu oli raske jälgida, sest suur osa saalist kõõksus häälekalt nutta. Mina seekord ei nutnud üldse, ei olnud sellist tunnetki, et tahaks. Mulle tundub, et ma pigem mõtlesin ja mõtlemise ajal on raske nutta, nutmine on konkreetselt tunnetega seotud. A la siis kui vaatasime perega "Lammas Shaun. Farmigeddon" ja seal pisike tulnukas vaatab oma võõrale planeedile maha jäänud emme ja issi pilti - mul oli kohe nutt lahti...Täiesti kummaline teema selle nutuga.

Igatahes oli huvitav heita pilk maailma, kuhu enam päriselt sisse ei pääse. Hommikul ostsin Judas Priestile piletid ära, eakohasem. Lisaks oli peale filmi kohe selline tunne, et viskaks endale peotäie tablette sisse ja loputaks viinaga alla  - "Anna veel üks Rivotril!" nagu räpib Genka. Samamoodi astusime peale Kukumäe filmi kinost välja ja sõber ohkas: "Täitsa lõpp, kus tahaks viina!" See on vist jälle see "õnneks olen mina elus ja selle peale võtame!"-fenomen. Allakäiku lähedalt näha on kummaliselt paeluv.

Ilu on vaataja silmades, aga kas te teate mõnd inimest kombinatsiooniga blondid juuksed + pruunid silmad (loomuomaselt, mitte värv+läätsed), kes ei näeks paeluv välja? Lil Peep'i artistinimi tuleneb samuti tema silmadest ja oli ema hüüdnimi väikesele Peep'ile.

Üks iseloomulik video ka siia lõppu, hästi mõtlemapanevad on need kommentaarid selle all  - ta oli meie generatsiooni hääl, ma tunnen, et ta oli justkui minu parim sõber, kui me suureks saame, peame tegema nii, et meie lapsed teaksid, kes oli Lil Peep, et tema pärand elaks igavesti:

Mu jälgedes käivad mu imelised lapsed*

Hiljuti küsis psühholoog mu käest, mis mulle enda lapses kõige rohkem meeldib. Ei, kõik on absoluutselt korras, lihtsalt rutiinne arenguvestlus, mille käigus tuvastasime, et laps on tubli. See küsimus aga ehmatas kuidagi ära, päris ootamatu oli. No kuidas sa vastad sellele? Mu meelest on imelik leida mingi asi, mis meeldib kõige rohkem, sest loogiline on ju see, et enda laps on tervikuna ideaalne. Vähemalt minu laps minu jaoks on. A miks? Sest ta on täpselt nagu mina! Aga no nii ju ei ütle, nad ehmataks ära, ei hammustaks läbi, et alasti tõde. Ei mäletagi, mida ma ütlesin. Ilmselt midagi nii, et inimesena suurepärane. Eelkõige inimene, suure tähega.

Mõni aeg tagasi tegi sõber sellist testi, et ütle ühe sõnaga, kuidas iseloomustaksid oma kaaslast. Ma ütlesin "lahke" ja mulle öeldi, et "lahe". "Lahe" tundub esmapilgul vist etem, sest no mõelda vaid, kui ta oleks "ilus", "tark" või midagi hullemat - "usin" näiteks, öelnud, ma oleks kohe pea otsast hammustanud. Minu "lahke" tundub selle kõrval üsna hale vist. Aga ma seletan, mida ma mõtlesin. Lahke, see ongi üldiselt inimlik inimene, südames hea, mitte mingi mölakas, kes seljataga urgitseb, teenindajat mõnitab, kui tuju tuleb, või nõrgema üle irvitab. Vastand õelale inimesele. Mu meelest oli see kuskil blogis, aga mälu petab, kus räägiti inimestest, kelle kohta öeldakse:" Ta tundub jah ülbe ja vastik, aga kui sa teda tundma õpid, siis ta omadega on tegelikult tore ja lahke." Et siis sellised inimesed on siiski kõike muud kui toredad ja lahked, nad on hoopis silmakirjalikud õeluskotid, kes teavad, kellega võib oma tõelisel palgel "särada lasta" ja kellega on kasulikum suhteid hoida.

Ma võin ju mõelda, et õel inimene on sellepärast õel, et temaga on oldud õel, aga ikkagi püüan eemale hoida. On inimesi, kes iga hinnaga väldivad konflikte, on selliseid, kes konflikte ei salli, aga teatud nuppude vajutamisel ikkagi käima lähevad (mina) ja on mu meelest selliseidki, kes konfliktide nimel elavad. Ma ei tea, on see loomuomane või oludest tingitud käitumine, aga minu jaoks on see hirmutav ja ohu märk - hoia eemale! Oli vist Doris Lessing see, kes kirjutas, et sõjad on inimkonnas vältimatud, sest olgem ausad, mingile osale inimestest lihtsalt meeldibki sõdida, nad ei taha rahu, nagu me millegipärast kõigile omistada oleme püüdnud. Ilmselt on see seotud sooviga saada võim teiste üle ja järelikult peaks see olema ka üks ohumärk, millise vajadusega inimestest eos eemale hoida. "Keelab, käseb, poob ja laseb" nagu mu vanaema armastas öelda.

Ja ometi on päris ilma võimuta võimatult raske. Tulles tagasi Mikro juurde, kellest alguses juttu oli - tema omapära olevat see, et ta on emotsionaalselt tundlik inimene. Üllatus, üllatus, eks, kust ta küll selle pärinud on. Mina oleks pigem mures, kui ta külmaverelise mühaka omadusi kannaks. "Kas ta kodus ka kergesti ärritub?" Ei ärritu, sest meie oleme omad ja omasugused. Lasteaias on aga teatud tüüpe, kohe konkreetseid, kes ta käima tõmbavad, kahtlustan, et sageli ka teadlikult, sest noh, oma kogemus. "Miks nad siis on sellised?! Käituvad halvasti, siis läheb mul ka tuju ära ja käitun ise ka halvasti!" ahastab Mikro. Kuidas seletada, et sul ei ole ega saagi olema võimu muuta teiste inimeste käitumist enda soovidele vastavaks. Seletan, muidugi seletan, aga taaskord oma kogemusest tean, et abi ei ole muust kui eemale hoidmisest ja lõpuks omasuguste leidmisest. Kollektiivis on alati teatud kogus ebameeldivaid tüüpe. Tulebki püüda kogu elu väikestesse, meeldivatesse kollektiividesse kuuluda (ülikeeruline) või siis püüda mingi emotsionaalne sein "nende" ja "enda" vahele tekitada (raske ja tervistkahjustav).  Teisalt, muutuda ise "nende"sarnaseks - veel hullem variant. Ainus, mida mina praegu teha saan, ongi vist see, et öelda  - olla sina on igal juhul etem, kui olla "nemad", mina olen sinu poolt.

Eile näiteks tundus mulle, et midagi on vähemalt õigesti ka läinud. Mini helistas endast üsna väljas olles isale: "Ma helistasin just politseisse!" Nimelt olla mingid "suured, umbes 18-aastased kiilakad poisid" 30 meetrit tema ja sõbranna ees mingi tossupommilaadse asjanduse lõhanud. Ei tea, kas eesmärgiga just neid hirmutada või siis nad lihtsalt ei märganud lähenevaid väikseid tüdrukuid, jõmakas oli kole olnud. Ma kahtlustan, et minus poleks olnud 10-aastasena niipalju otsustavust, et politsei number valida. Ega häirekeskus ilmselt seda kõnet kuhugi ei suunanud, mis sa ikka enam teed, otsest kahju ju ei sündinud ja kaagid ammu laiali jooksnud, aga pahandada Mini ei saanud, tänati teatamast. Ma ei hakka ju tänitama, et mida sa tüütad tähtsaid politseionusid oma pisikeste probleemidega, oluline on ju just, et sa julged mingi jama tekkides endale abi otsida. Mina oleks ilmselt emmele-issile helistanud (ja nutnud). Muidugi, piir tuleks tõmmata sinna, kus inimene hakkab otsima probleeme, millest "organitele" teatada, stiilis "naabril lumi lükkamata, tuleks neile trahvi teha!". See läheb juba sinna "otsin konflikte"-inimeste iseloomustusse ja ma loodan, et mu lastel seda soolikat ei ole.

*J.M.K.E. "Lõputu laupäev"

Triviaalsetel teemadel

Ma seda riietemeemi ei hakka tegema, sest liiga palju oli küsimusi, millele ma vastata ei oleks osanud. Teiste vastuseid lugedes sai aga selgeks see, et mul ei ühegi riideeseme või värvi suhtes erilist tõrget ja kohe kohmetuma pani, kui paljud täiesti normaalseid asju sinna "iial ei kannaks"-lahtrisse seadsid. Neid Manjana loetletud riietumistüüpe lugedes ka ükski päris sobiv ei tundunud. Asi ei ole selles, et mulle riietumine üldse korda ei läheks, kuigi teiste puhul ma tõesti haruharva midagi märkan, mul on pigem see asi, et mulle meeldivad tõeliselt üsna vähesed asjad, aga kuna nudistina on külm, siis midagi ajan ikka selga. Seepärast ei salli ma ka poodlemist - seal ei ole ju asju, mida mina tahaksin! Ja õmmelda ma ei oska. Mu lemmikdisainer on Vivienne Westwood, ta on muidu ka vinge mutt ja temalt ma tõesti ostaks, kui rahakott kannataks. Mu ema armastab muuseas ülekõige moodi ja poodlemist. Ta võiks päevad läbi Fashion TV-st kõrgmoodi kaeda, aga mulle millegipärast see nakkunud pole. Kuigi, lapsepõlve ühed kaunimad hetked, tuleb totralt tunnistada, möödusid koos emaga väljamaa kaubamajades. Muuseas, oli selline õudne komme, et endisest idablokist pärit turistid tegid sealse küllusliku kaubavaliku taustal suisa pilte, piinlik. Fotosid pidi siis ju veel jaopärast tegema, sest käibel oli 24 või 36 kaadriga filmid, mitte digikad ja seega tundusid need klõpsud toona ilmselt olulised.

Mida ma tõesti ei kannaks, on surnud rebased ja analoogid. Klaassilmad ja käpakesed küljes, kellegi kaelas. Juba lapsena tundus see rõlge, siis nägi seda "trendi" ikka tihedamini. Samas mu enda armsal vanaemal oli ka miski naarits justkui. Ja pärisnahast karvamüts, kuhu oli nii hea oma nina sisse pista, kui vanaema sellega just pakase käest tulnud oli. Naha suhtes säärast tõrget ei ole, sest sigu ja veiseid ei peeta ainult naha pärast. Nahk on praktiline, karusnahk ainult ilu pärast. Ostsin just kunstmaterjalist dubljonka (näe, selle ) ja väga ilus on ning imeliselt pehme sisuga (nagu 500 kassi, kommenteeris Mikro). Iseenesest on see nüüd üks viimase aja kallimaid oste ka, kuigi ostsin Mustal Reedel ja sain letihinnast ikka alla. Mantlisaaga algas sellega, et kevadel jäi mu sulejope krae keemilisse, avastasin selle novembri lõpus ja keemilises ei mäletanud enam keegi ööd ega mütsi. Ilma kraeta on see jope nagu Orissaare seenelise oma, samas üle kahe aasta kantud ja sulgi ka juba lendas. Uue krae eest küsiti 30 eurot pluss materjal. Kappasin siis pigem midagi uut soetama - Zara veebipoes kenad mantlid, klikid peale, saadavus Eestis 0. Koha peal poes mannekeeni seljas ilus mantel, enda seljas...hommikumantel, sest keegi geenius oli pannud talvemantlile ainult ühe nööbi ja arvas, et vöö ajab asja ära.

Muidu üks ekstravagantsemaid ja kallimaid oste oli kunagi 800 krooniga ostetud Derhy kleit. Kahjuks ei leidnud ühtki pilti sellest, aga see oli kootud hall kleit (kõlab õudselt, onju), rinna ees kivikesed, pärlid ja ketid, seelikuosa satsiline ja seljal tekst Romantic Rock. Ma ikka kandsin seda aastaid pidevalt, kuni kivikesed irdusid ja kette sada korda uuesti külge õmblesin. Viimati võtsin selle kapist välja ja avastasin, et olen teda mingis meeltesegaduses sinise niidiga parandanud, ilmselt eeldasin, et ega keegi lähedalt ei vaata. No paistab kaugelt ka. Õudne lugu.

Aga muidu, kuna Kristallkuul lisas omalt poolt meemi pesuteema, siis minu puhul on raudselt proportsionaalselt kõige kallim riietuse osa pesu. Viimati ostsin Changest neli paari 90 euro eest, sest neil oli 1=2 soodukas. Ja siis on need, kes krahmavad suvalisest poest proovimata kolm rinnakat ja kannavad edukalt või saavad netist pesu tellida. Minu jaoks on pesu ostmine tõesti väljakutse. Viimati sobis mulle Changes suurus 70J ja müüja tunnistas, et see on poes ainuke ja suuremaid enam ei ole. Helistasin emale ja hirnusin telefoni õuduse summutamiseks. Change ja Triumph müüvad minu teada Eestis ainukesena kvaliteetseid suuri numbreid, aga Triumph on viimastel aastatel mutilõigetele üle läinud. Ülejäänud firmad kipuvad arvama, et üle E korvi ei osta keegi ja sel juhul peaks ka ümbermõõt 90 olema. Tegelikult pole asi isegi numbris, number võib sobida, lõige enamasti aga mitte, seega netist ostmine jääb samuti ära. Välismaale kaubareisile pesu ostma?

Lisaks tahtsin mainida dekoratiivkosmeetika osas seda, et kunagi keegi küsis mult, kus ma meikima õppisin. Pööritasin selle peale silmi, sest küsija oli selline, kes ilmselt eeldas, et meikimiseks on üks õige tee, mis selgeks õppida, aga minu jaoks oli meik alati eneseväljendus, mitte mingi kohustuslik enda õigeks tegemise moodus. Möönan nüüd, et koolituselt võib saada ka häid nippe, mitte ainult seda "õiget" moodust, aga õppinud ma seda ametlikult siiski ei ole, ikka oma kogemusest. Mis kohati oli ilmselt kõrvaltvaatajale valus kaeda - ma näiteks siiani leian, et huulevärvist tumedam huulepliiats on lahe, kuigi teatud vanusest (ma juba vist olen selles) muutub groteskseks. Ehk siis tehke, mis tahate, ärge arvake, et kuskil on mingi ainus õige tee. Ainuke asi, mis mind meigi puhul imestama paneb on see, kui inimesed kasutavad meigipõhja, mis nende näol koorub, ketendab või laikudena paikneb. Miks? Sa ju näed, et see nahahaiguse mulje jätab ja ilmselgelt ei ole ükski oma naha omadus meigita hullem. Et lihtsalt peab panema seda puuderkreemi, nui neljaks?

P.S. Mitte keegi ei ole veel kirjutanud, seega kahtlustan, et emotsioon on sama - Eesti Laul 2020? Mis õudus see sel aastal on ometi? Päriselt, täiesti uskumatu ila! Üle viie laulu, mille pidin poole pealt või enne seda piinlikkusest kinni panema, nii halb oli. Enamik neid tundmatuid esitajaid olid alla igasuguse arvestuse, suur enamus tuntuid lihtsalt igavad nutulaulud ilma igasuguse ideeta. Ainukesed laulu moodi olid kaks Laurat - Põldvere ja Prits (Ziggy Wild). Ma rohkem sellest jamast ei kirjuta ja üritan unustada.