Legendaarsed üheksakümnendad

Äärepealt oleks täna Facebooki postituse teinud, aga õnneks tehnoloogia vedas tol hetkel alt ja jäi tegemata. Õnneks seetõttu, et mõni oleks mu postituse pannud ehk samasse potti nende EKRE-sõprade omadega, kes hurjutasid peaministrit-presidenti 20. augusti üritusel tantsimise ja lipuga vehkimise eest - "teeseldud! ei armasta te tegelikult oma rahvast, ei armasta! teie ei ole ÜKS oma rahvaga!"/pööritab siinkohal silmi/

Mina lugesin lihtsalt pealkirju, nagu ma tavaliselt tarkuse ammutamiseks teen, ja silma jäi, et keegi Andreas Poom esitas öölaulupeol legendaarset lugu "17". Mõtlesin, et möh, mina tean küll ainult üht sellenimelist lugu ja seda ei saaks ometi kuidagi "legendaarseks" pidada, pigem selline keskmine 90ndate piinlik popp, äkki ma liiga noor ja rumal ning miskit sellenimelist ka Ruja või Mattiiseni (mitte Mihkel Mattiseni, eks) loomingus leidub? Tuleb välja, et ma hoopis kole vana ja 90ndad ongi legendi staatusesse tõusnud.

Omalt poolt oleksin sellest perioodist küll hoopis sobivamaid lugusid leidnud. Miks mitte Musta Q "Rahvaspordipäev" - rahvaüritusele kuidagi sobivam, pealegi kajastab alati aktuaalseid teemasid?! Kui tahta just laule hukkaläinud teismelistest, siis on meil enamasti vaid noorte neidude hulgas populaarne olnud Black Velveti kõrvale lisada hoopis laiemaid masse erutanud Meie Mees ning nende "Tütreke Second Hand"? 

Tegelikult ma olen lihtsalt siiamaani solvunud, kuidas inimesed toona tõeliselt legendaarse Musta Q üleöö Black Velveti vastu vahetasid. Nagu, kas teil pole kõrvu ega silmi peas või? Black Velvet oli nagu mingi...ma ei tea...Jam?! Hullemat solvangut minu jaoks siis ei eksisteerinud, sest polnud lamedamat bändi, kui Juss and Mihkel (mis ei takistanud mul neile Atlantise lastepeol külje alla ujumast ja autogrammi küsimast...)! Igatahes, Black Velvet pole mingi legendaarne! /sülitab maha/ Ilmselt oli asi selles, et Musta Q ajal olin ma piisavas vanuses, et olla hardcore fänn, Black Velveti ajal tekkisid juba uued huvid. Kui ma praegu mõtlen, et mu tütar fännaks 5Miinust.../sülitab kolm korda üle õla/ Vahe ongi ilmselt selles, et Must Q sai meeldida ainult mässumeelsetele teismelistele, lapsevanemaid ajas see nähtus kas nutma või oksele, selline bänd peavoolus "legendaarseks" ei saa, Black Velvet oli siiski pehme ja nunnu, neid saab turvaliselt hea sõnaga meenutada ka hiljem. 

Kes tahtis lugeda siit seda, mida ma 30 aastat tagasi tegin, siis mäletan ainult seda, et küsisin vanaemalt, millal mu esimest suurt juubelit peetakse ja vanaema vastas, et ei tea, äkki tuleb hoopis sõda. Ja seda, kuidas suuremad plikad õpetasid, et kui tankid meie tänavasse tulevad, siis ära jumala eest sõdurile silma vaata.

Puhkeküla

Aknast välja vaadates hakkab nii hirmus, et tuleb paremaid aegu meenutada. Puhkusest rääkides on oluline teema majutus. Pärnus oli meil näiteks nii tore, et broneerisime sama koha uuesti ja veetsime seal veel kaks kaunist päeva ja ööd. Näe, milline idüll, peaaegu sama nagu enda suvilas!

Seejärel sigines aga (teatud geopeituse väljakutsest tingitud...) vajadus külastada saari, kus me viimati suisa neli aastat tagasi käisime. Väljakutse vastu võetud - kolm täiskasvanut ja kaks last, ma olen rõõmuga võõrustajate meelest polüandria harrastaja! Igasugu hirmujutte sai jälle lehtedest loetud, et ei saa praamile ja nii edasi, seetõttu broneerisime öömaja ainult Haapsallu. Mis oli viga (sest praamile sai ja kohe). Mitte Haapsalu, mu üks lemmikuid, muidugi. Haapsalu oli fantastiline! Kaks ööd meie karjale 100 eurot tavalises panelkas, aga mis vaade ja mis olud! Merevaade, pluss esimesel ööl oli meie ümber äikesetorm, mida oli kaunis kaeda, korter ise sedasorti uuenduskuuri läbinud, mida mina tahaks, aga ei oskaks sõnadesse panna. Põhimõtteliselt astu tühjade kätega sisse ja kõik on olemas - ilus, uus ja stiilne pealekauba. Ja nõnda rõõmsalt meelestatult ja väljapuhanuna hakkasime siis otsima öömaja saartel, sest no äkki ikka saame Hiiumaa praamile.

Päriselt. Pane pool juurde Haapsalu hinnale ja saad äkki mingi putka kuhugi keset põldu. Ehk oleks pidanud varem või oli halb kuuseis jne, aga lõppes see meile sellega, et ok, sorry Hiiumaa, aga me põrutame sust läbi ning ööbime Saaremaal. Mis lõppes omakorda nõnda, et ok, ega siingi miskit head ole, võtame ühe poole kallima kui Haapsalu, mis näeb piltidel äge välja ja naudime kogu raha eest. Paraku piltidel ei näidata teile ämblikuvõrke (mu personaalne kiiks, aga näitab ka midagi, eks), pesemata nõusid, iidamast-aadamast inventari jne. Vähemalt oli hoovis oma kuus kassi kompensatsiooniks. Ma ei ole absoluutselt mingi puhtusefriik, aga kui ma pean kõik toidunõud igaks juhuks üle pesema, siis see ei ole väga see, mida ma raha eest saada tahan. Ligadi-logadi ja absoluutselt null investeeringut. Pluss ämblikud, kas ma ikka mainisin neid? Tädi küll teatas, et ta jah, pole väga jõudnud ajakohastada, aga ega hinda pole ka muutnud juba aastaid...See oli poole kallim kui tutikas korter Haapsalus! Ainus vahe see, et jah, korteris oli ametlikult neli kohta ning majas kuus ja oleks rohkem ära pigistanud vajadusel. Ütleme nii, et meil olid veidi teised vajadused.

Millest ma aga tahtsin hämmelduda, on hoopis need puhkekülad. Neid meile viskas Bookingus ikka omajagu ette. Sa saad puust kuudi, mis mahutab kaks kahest nari, kusagil põllul, naaber kohe kõrval ja küsid selle eest 60-80 eurot öö. WC ja pesemine on kusagil üle põllu ühine. MIKS? KELLELE? Ok, siis kui ilm on nii ilge, et telki tõesti püsti ei saa, aga selle raha eest? Välja arvatud hotellipuhkus, ma eeldan privaatsust, ma eeldan rahu, ma eeldan meeldivat ümbrust. Neid kõiki korraga enamasti puhkekülas ei saa. Alati on need putkad tühjad ka olnud, kui meie oleme vaadanud. Tasub see jama end siis tõesti ära? Mingi (pioneeri)laagri nostalgia? Me olime Lätis kord ühes endises pionerkas, aga me olime seal enam-vähem ainsad. Huvitav kogemus, aga sai ainult häda sunnil valitud ja ei kordaks. 

Lõpetuseks meeleolukas kollaaž Puhhist, kes end Jänese elamisse pressib. P.S. Mitte meie ööbimiskoht siiski.

Need teiste mured mannetud...

Tundub, et mõnes mõttes on pikk paus täitsa kasulik, sest koheselt saab selgeks, mis on oluline, mis mitte. Ma nimelt mingeid mustandeid kunagi ei tee (see on siis minu panus sellesse mõnenädalatagusesse meemi). Siinne postitus on mul ikka pikalt meeles mõlkunud vastupidiselt niisama käisin-nägin puhkusemuljetele. Ma ilmselt jõuan nendenigi, kuni igapäevane igavus mu kätte saab, aga olulisemad asjad ikka enne!

Situatsioon sai alguse sellest, kuidas seltskonnas sõbranna jagas oma kunagisi Viker-peo muljeid, et ah, mis neist geidest, neist mul suva, mõned butch*id ajasid aga küll hirmu nahka. Mille peale siis seltskonna mehed lõid enam-vähem omavahel patsu, et "jee, näe, ja teie, naised, ei saa siis aru, miks meile homod ei meeldi!" Mina vahtisin selle peale suu ammuli, et miks kuskil ei mürise, KUIDAS te mitte mingit empaatia-analoogiat siin ei näe?! Lõpuks ikka prääksatasin neutraalselt, et muuseas, enamik mehi on enamikest naistest füüsiliselt suuremad ja sealjuures neist seksuaalselt võib-olla huvitatud - kas siis ei oleks loogiline, et enamik naisi kardaks enamikku mehi? Hirm endast tugevama poolt ära vägistatud saada. Homodele laieneb see ilmselt meil seetõttu, et homoseksuaalsus seondub siinmail ikka kangesti nõukogudeaegsete vanglate ja kukkede teemaga, mitte aga vabatahtliku suhtega kahe võrdse täiskasvanu vahel. Tegelikult see on täiesti ratsionaalne hirm ju - tuleb mingi suur ja tugev ning toimetab sinuga vastutahtsi. Mis sest, et enamik sellised ei ole, mõni võib ju olla ja piisab ühest katsestki, et inimesse eluaegne hirm kinnistada. Teie kardate homosid? Palju neid ikka on? Eriti suuri ja tugevaid ja kurje? Aga te ei saa aru ja naerate naiste hirmu üle? Hiljuti just lugesin mingit lugu naisest, kes vanemaid mehi intervjueerides kuskil kolkatalus äärepealt oleks ära vägistet ja kuidas siis ta tuttavad mehed aasisid, et "höhöh, vana hobune tahab kah kaeru!" A tuleks üks kuri karvane homo pimedal tänaval vastu ja püüaks kätt püksi ajada? Ei ole üldse võrreldav? No minge puu taha...

Tegelikult avastasin tookord veel ühe päris lõbusa tõe enda kohta, ma olen ikka peast nii feminist :) HOIATUS! Järgnev jutt on rõve ega sobi lugemiseks alaealistele! Nimelt räägib sõber ühest ühisest tuttavast ja tema koledast kombest labasusi levitada - olla too mingil olengul nilbete anekdootide rääkimise eest suisa välja naerdud. Sõber ütleb, et anekdoodid olla olnud ikka tõsiselt ilged ja toob ühe näite viisakamast otsast: "Kuidas on menstruatsiooni maakeelne vaste? Suupäev!" Mille peale mina naljast aru ei saa ja mõtlen omaette - hmm, tegelt võib päevade ajal naisele suuseksi tegemine ikka üsna ebameeldiv olla...Alles pool minutit hiljem jõuab kohale, mida rääkija selle all tegelikult mõtles.

*Maskuliinsed lesbid

Liis Lass. Minu Singapur. Praktiline paradiis

Mõned mõtted raamatutest, mida olen vahepeal lugenud. Kõigepealt on tunne, et peaksin selgitama seda nelja tärni "Minu Singapuri" juures, sest muidu äkki keegi arvab, et ma olen täiskasvanuks saanud ja noogutan kaasa ideele "turvalisuse nimel on iga vahend õigustatud". Ma lugesin seda raamatut ikka päris pika hambaga tegelikult ning mingil hetkel tundus, et osa sellest oleks võinud vabalt kirjutada näiteks Eva Braun - maailm on kord juba nõnda säetud, et mõned on lihtsalt rohkem väärt kui teised ja nende edasijõudmist tuleb toetada ning seda lihtsalt ei saa muud moodi kui "alaväärtuslikke" piirates. Teisalt on autor väga kavalalt kogu kriitika elimineerinud juba eos kinnitadeski, et otsis just nimelt positiivset vaatenurka ega soovinud keskenduda negatiivsele, tegemist on tema subjektiivse muljega. Mulle tegelikult väga meeldis, et siin ei olnud tüüpilist kirjeldavat teed mindud, vaid autor võttis vaevaks asjade üle arutleda. Ma ei pruugi olla nõus, kuid ma möönan, et tema moodi mõeldes jõuadki just nimelt selliste seisukohtadeni, siin ei ole midagi valesti ega tulistata puusalt, kõik on kaine arutelu tulemus. Distantsilt on sellise mõttemaailmaga põnev tutvuda.

Aga mina nii ei saa, minus ei ole ratsionalisti. Ma ei suuda mõelda, et tegelikult on need kepihoobid ju õige asja eest, mõni tulekski maha lüüa ja mõnel mitte lubada lapsi saada. Või noh, emotsionaalsushoos ma suudan nii mõelda kindlasti, aga kaines arutelus seda pooldada ei suuda, sest ma ei usalda võimu. Kas kusagil on mõni garantii selle kohta, et kui sa seda tolereerid, siis sinu lapsed ei ole järgmised, kelle vastu kepp tõuseb? Lugesin enne "Minu Hongkongi", kus samuti selle teemaga tegeldakse ja ma tahaks kangesti näha nende kahe raamatu autoreid väitlemas. Ma usun, et Liis Lass võidaks, sest ta on täpsem, faktidele toetuv ja külma peaga, aga ma kardan temasuguseid. Kas on ok pahandada inimõigusi eirava Hiinaga, aga mitte seda sama tegeva Singapuriga lihtsalt selle tõttu, et viimane on edukas, pestud-kustud-kammitud? 

Mina olen siiski see nõrguke, kes ütleb, et demokraatia on ilmselt siiski halvimatest parim, sest meie, ebatäiuslikud inimesed, ei saa rohkemat endale lubada. Me keerame ikka kõik pekki, sest me ei ole eksimatud ja me oleme kõik oma väikeste vigadega - kes peab riigi raha eest sünnipäeva, kellel saab agarusest ogarus jne, me ei ole robotid ja see on meie viga. Kohe meenub viimatiloetud ""Hukkunud alpinisti" hotell" - just selline huumoriga segatud mõru tõdemus inimkonna vääramatust vääritiolekust teeb mul südame soojaks. Ei tule siin mingit Head Uut Ilma. Võim on kasulik ainult võimulolijaile endile, võim korrumpeerub alati jne. Küll see Singapur ka...

Liis Lass muidugi seda ei eitagi, tema lihtsalt näitab, et praegu, siin ja temasugustele Singapuri mudel toimib, äkki me peaks ka midagi ette võtma oma riigiga? See kriitika, mis tema poolt tuleb, on absoluutselt adekvaatne. Aga äkki me ikkagi oleme erinevad asiaatidest? Mõelge või sellele, milline vastuseis on meil igasugusele solidaarsusele, maskide näitel, kasvõi. Mulle tundub, et kalduvus lapsehoidjariiki mitte pooldada tuleb osalt individuaalsest egoismist ja teiselt poolt vähesest huvist (või skepsisest selle võimalikkuse üle) maailma muutmise vastu. Endaga katsun hakkama saada, teised vaadaku ise, kuidas nemad saavad. Minul ei ole lapsehoidjariiki vaja ja mingit usku maailmamuutmisse samuti pole, seega parem elada omas mullis, kui osana süsteemist. Taaskord see multikas nahkhiirest "Ei lind ega loom" - istutage oma lillekesi ja sulatage jääd, mis see minu asi on, jätke mind sellest välja! Süsteemist tulenevad kohustused tunduvad keerulisemad taluda, kui sellest kokkuvõttes saadav hüve. Või on asi ajaloos, selles, et eestlased on alati mingite võõraste süsteemide ohvrid olnud? Samas, milline rahvas poleks? Oleme kuidagi eriti illusioonideta ühiskond? Kõik illusioonidega on siit ammu jalga lasknud või laskmas?

Hea raamat on see, mis annab mõtteainet!

P.S. Muuseas mina olen Aasiat alati kartnud. Jaapan on end tänu toidule, disainile ja moele huvitavaks suutnud teha, aga üldiselt seostuvad selle piirkonnaga mulle eelkõige äärmuslik vägivald ja piinamine ("Hiina piin", kõik need mingil põhjusel õrnas eas silma alla sattunud Hiina sõjafilmid, "Punane sorgo", Pol Poth jne), filmid ebaõiglaselt narkoveos süüdistatud valgetest naistest kuskil Aasia vanglaurgastes surma ootamas jne. Aasia pornost ei hakka rääkimagi. Huvitav, kas ma olen ainuke, kel selline rassistlik eelarvamus?

Puhkus enne puhkust

Üle pika aja kontoris...huhh, damn, it feels good to be a gangsta või midagi. Ega mul puhkus ei lõppenud, pole teine veel alanudki, lihtsalt tegin tõelist "kodukontorit" ja see oli kole! Kodust kodukontorit teha on veel enam-vähem, aga katsuda seda teha suvilast, ilus ilm akna taga - õudne! Mismoodi need soojade maade inimesed üldse midagi asjalikku teevad, aru ma ei saa. Ahjaa, õige, nad ei teegi, kõik nad lesivad seal palmi all ja ootavad Euroopa Liidu toetusi. 

Niisiis, lõpuks ometi on suvi, mis mu hinge rahule jätab ehk siis ma ei tunne pidevat survet - ruttu, tee midagi, äkki on täna viimane ilus päev, suvi läheb raisku! Tundub, et neid päevi veel jagub. Ometi üks normaalne suvi. Just lõpetasin võitluse isaga, kes tahtis meile konditsioneeri korterisse paigaldada. Mina kui tagurlane keeldun. Ma olen haige eranditult suviti, nina jookseb mingit allergilist ollust, sügeleb, aevastan 20 korda järjest, korra nädalas tuleb astmahoog jne ning mulle tundub, et siin on seos selle kunstliku õhuga. Mu nina ei talu seda ootamatut voogu lihtsalt. Ok, tegelikult oli põhiline probleem mitte selles kondis endas, mis oleks niikuinii pandud elutuppa, kus mina harva viibin (mul ei ole elu, noh), vaid selles, et seda oleks tehtud ajal, mil mind kodus ei ole. Ma ei saa. Ma ei ole võimeline seda taluma. Ma nii väga tahaks koristaja palgata, aga ma ei saa, sest ma ei talu mõtet kellestki võõrast oma territooriumil. Ilma igasuguse ratsionaalse põhjenduseta, lihtsalt ei taha. Mida aeg edasi, seda rohkem ma oma emastun-  tema ei kannata enam isegi külalisi. Meil ei tehtud peaaegu kunagi remonti, sest "võõras inimene meie kodus!" Nii see läheb. Juba tunnetasin sedagi, kuidas mul on vaja mingit vahepealset perioodi töö ja puhkuse vahele, sest arvuti tagant randa on võimatu minna. Emal on need vahepealsed perioodid juba nii pikad, et kolmest nädalast üks kulub puhkusele, ülejäänu on sisse elamine ja välja tulemine...Eks ta põhjendab neid pesemis- ja koristamisvajadusega, ma nii julmalt endale valetada ei oska (ok, mu ema päriselt ka küürib).

Vahepeal ma käisin Pärnus. Ma olen aastaid igatsenud minna Pärnusse suvisel ajal, sest enamasti olen seal alati vaid koledal aastaajal käinud. Loomulikult avaldati täpselt enne minu Pärnu mineku ideed mitu artiklit sellest, kuidas Pärnusse on võimatu minna, sest kohti pole ja hinnad on laes. Mul tavaliselt veab Bookingus ja vedas nüüdki, saime tipp-topp majakese, kaks korrust, neli kohta, saun, terrass, konditsioneer, köök, 150 eurot kaks ööd, tundub täiesti mõistlik hind. Nädalavahetus oli, muide. Samal ajal pakuti jah Terviseparadiisi tuba samaks perioodiks samuti neljale hinnaga 761 eurot...Ma ei saa üldse aru, kuidas sinna Terviseparadiisi ööbima saab - maja on suur nagu koloss, aga iialgi ühtki vaba tuba pole! Ainuke teatav miinus meie majakese puhul oli see, et asus ta Mai rajoonis, mitte päris kesklinnas, samas täielik vaikus ja rahu, sai oma aias grillida* jne ning rand on Pärnus siiski nii pikk, et ulatus ka meie kanti, lihtsalt see ei ole see popp põhirand. Ega meie muidugi randa ei tulnudki, kuigi tuleb tunnistada, et tol hetkel +25 kraadine merevesi tegi siiski kadedaks meie koduse Põhja-Eesti ranna +13 võrreldes...Geopeitust tegime, varbavaheplätudega käisime päevas üle 20 km maha, sest lihtsalt ei raatsinud (mitte hinna, vaid ilusa jalutuskäigu tõttu) taksot võtta rohkem kui ühe korra. Vahepeal tekkis juba tunne, et Pärnu on nii äge, meil seal Põhja-Eestis nagu polegi nii väga. See tunne läks üle pühapäeva õhtul Tartusse tagasi sõites, kui selgus, et kogu Tartu veedab nädalavahetused Pärnus - tee oli paksult autosid täis ja see pole sul mingi neljarealine Tallinn-Tartu (mida me ka teadlikult väldime) vaid sinka-vonka kitsas tee. Tüütus kuubis! Vähemalt põhjarannikult mööda Piibet Tartusse saamine on oluliselt mugavam. 

Lõpetuseks pilt ühest ägedamast loodusnähtusest, mida ma oma silmaga näinud olen - aurustumine reaalajas ehk pilvede teke puust ja punaseks:

See oli üks neist üle +30 päevadest, vihmapilv liikus üle poolsaare ja selle järel tõusid metsast kummalise kujuga niiskuse pahvakud.

Ja varsti algabki puhkus - jeee!

*Ja kuigi meil jooksid aias siilikesed kassikestega võidu ja muidu oli imetore, siis mõistsin, et mina ikka oma aia inimene üldse pole. Ma tahaks ikka "seda Aperol Spritzi seal kuskil südalinna terrassil", sest no melu ja rahvas ja.

Ja see on alles algus...

No kirjutame siis kah. Kell on kohe 13 saamas, kella üheksast kontoris, siin on permanentselt +28 kraadi, tööd pole tilkagi olnud hommikust saati, internet on läbi loetud ja Candy Crush Sagas hetkel elud otsas. Eelmise kuu eest sain ületunnitasu 14 töötunni eest, kuigi ei teinud ühtegi. A no ma olin "pühade ajal valves", igaks juhuks. 

Kuu aega sai maru kiiresti läbi, nagu puhkus oleks olnud, kuigi selleni on veel kuu aega. Mis ma tegin? Mitte midagi. Vedelesin suvila taga ripptoolis. Vedelesin kodus põrandal. Selle +34-ga tuli mulle meeleheitlik idee magada paljalt maast laeni akna ees, sest see on ainus võimalus, kuidas blokeerida kassile tee aknani (ok, paljas ei pea tingimata olema, aga tol hetkel tundus muudmoodi ilmvõimatu). Muid aknaid ei saa pärani lahti hoida, sest meie magamise ajal käis kassil maru kähku see aknalauale (ja võimalik, et ka sealt alla)  hüppamine. Kui ma seal laibastunult lebasin, tuli kass mingil hetkel mind üsna agressiivselt koonuga tõukama stiilis "kas elame veel või saan juba silmamunadega maiustama tulla?". L. väidab, et temaga olla kass sarnaselt toiminud, kui ta kunagi kõrges palavikus oimetuna teki all lebas. Ega loom loll ole. 

Kui eelnevast võiks järeldada, et mul on midagi palavuse vastu, siis ei. See tundub mulle põnev, ohtlikult, midagi muud kui tavaline. Sama on igasuguse ekstreemse ilmaga. Jah, aju on hangunud, pea valutab, aga ikkagi - vaheldus. Loll inimene. 

Lugesin blogisid ka, sain teada, et ärevushäiret mul kohe kindlasti pole ja kuna ma midagi ei tee, siis pole lootust seda saada ka ning isegi depressioon läheb minust mööda, sest ma ju tean, et mu mõtetel ega tegudel pole mingit kaalu. Need kõik on hetkeemotsioonid ja lähevad mööda. Pole kuskil mingit ühtset mina, on ainult üks keha, mis hoiab koos erinevaid impulsse. Mis ei tähenda, et mul vahel ei oleks sundmõtteid stiilis: "kõik on pekkis, keegi mind ei salli, ma olen loll, kole ja saamatu, peaks end ära tapma, oleks kõigil parem!" Sellise asja peale ma lihtsalt ohkan, et "Not you again, Negative Nancy!" (jaa, ma räägin mõne oma peas elava isikuga võõrkeeli ka!) ning ootan, millal ta ära läheb, sest ma tean, et ta läheb. Labiilsus on hea ravim depressiivsuse vastu. 

Pildikesi kah, vasakul all on kakk suvilahoovist, keda jätsid absoluutselt külmaks oma viis tigedat rähni, kes teda sealt ära ajada püüdsid. Looduspiltidel on veel kaks erinevat järve ja kaks erinevat mereranda. Siis on veel autoarmatuur, mis näitab välistemperatuuriks +35 ja mina niisama pesuväel voodis.

Elena Ferrante. Lugu kadunud lapsest.

 

Otsisin praegu tulutult selle romaanisarja eelmist osa, mis peab mul kodus olemas olema, aga mida ma kusagilt leida ei suutnud. Täpselt sama tunne valdas mind ka neljandat raamatut lugema hakates  - ma ei mäletanud kolmandast mitte vähimatki. Ometi hindasin raamatut lugemisejärgselt väga kõrgelt. Mulle tundub hoopiski, et lugu oli pooleli jäänud selle koha pealt, kus lõppes seriaal, ehk siis teise raamatu lõpus. Kas seletada seda asjaoluga, et ma lihtsalt loen rohkem ja vaatan vähem, seega jääb nähtu paremini meelde? Väga häiriv tähelepanek iseenesest. 

Raamatut otsisin aga seetõttu, et mulle tundus neljanda osa kaanel olev reklaamlause - "Mitte miski, mida on võimalik Ferrante loomingu kohta lugeda, ei valmista sind ette millekski nii raevukaks" Amy Rowland, The New York Times - tuttav juba varasemast ajast, aga siiani arusaamatuks jäänud. Viimase osa lugemise järel sain aga sellest aru. 

This ain't no summer of love ehk kui kerget suvelugemist soovite, siis unustage see raamat parem heaga ära. Parafraseerides üht mu sõpra, kes ütles peale kinos "Sügisballi" vaatamist, et "hea film, aga kui sa juba niigi mängid mõttega endale nöör kaela panna, siis pigem mitte.." See raamat on puhas äng.

Päris kohe see silma ei hakkagi, autor pühendab tüütult palju aega selgitamaks välja, miks üks inimene laseb ennast kohelda nagu jalamatti. Palju jätku eelmises osas alguse saanud emadus vs tööalane eneseteostus teemale. Sellele, kuidas meestele on üldjuhul lihtne oma pere juurest minema jalutada, naine aga tunneb süüd juba siis, kui peab paariks päevaks tööreisile sõitma. Kõik see muidugi Ferrantele iseloomulikus vahedas ja täpses stiilis, nämmutamata, puust ja punaseks tegemata. Siiski, see ei ole see, milleks oleks pidanud neljanda osa kirjutama. (Kuigi "Emadus on taak" on üks olulisi märkmeid, mille ma lugemise ajal tegin ja seda teemat ei saa selle raamatu juures kuidagi alahinnata.)

Ja siis ühel hetkel see tuleb. See, millest kogu teos tegelikult räägib ja mis päriselt põhiline on. See, mis matab su raevukalt enda alla, tahab panna unustama ja õhku ahmima, see mida sa näha ei sooviks , aga mis ometi on. "/.../me oleme ülimalt täis tuubitud olevused, täis füüsikat, astrofüüsikat, bioloogiat, religiooni, hinge, väikekodanlust, proletariaati, kapitali, tööd, kasumit, poliitikat, lugematuid harmoonilisi ja disharmoonilisi väljendeid, kaost seest ja kaost väljas. " (lk 233) "/.../ kurjus kulgeb ettearvamatuid teid. Sellele pannakse peale kirikud, konvendid, raamatud /.../ ja kurjus murrab läbi põranda ja ilmub välja seal, kus sa seda ei oota." (lk 375). Entroopia meie sees ja meie ümber, mida me kardame end lõpuks kätte saavat. Ferrante näitlikustab seda Napoliga, kus progress ei vii mitte millegi paremani, see lihtsalt pühib vana vaiba alla, katab pealtnäha suhkruvaabaga, aga tegelikult ei muutu midagi. Kurjus on kui mitmepealine hüdra. Kui üks paha maha lüüa, ei parane miski. See ei mõjuta süsteemi. Süsteem on ikka sama. Meie ise olemegi see süsteem. Kõik on kasutu, sest see kurjus on meis sees. Haridusest ei ole mitte mingit abi. See on sadul sea seljas. Me oleme madalate ihade järel jooksvad vägivaldsed loomad, vähemalt liigina.

Ma imestasin pärast teiste kommentaare lugedes, kuidas enamik nägi Lilas manipuleerivat tegelast. Kui sa oled juhtumisi inimene, kes elu kõikehävitavat loomust läbi näeb, võib see tõeliselt piinarikas olla. Lila nägi ainsaks võimaluseks kontrolli. Aga inimene ei oma iialgi elu üle täit kontrolli. Mina ei suuda uskuda Lenut, kes ütleb oma tütrele: "Sa ära usu, et maailm hammustab oma saba, kord läheb hästi, kord halvasti, siis jälle hästi. Me peame töötama järjepidevalt, distsiplineeritult, samm-sammult, olenemata sellest, kuidas lood meie ümber lähevad, ja püüdma mitte eksida, sest vigade eest tuleb maksta." (lk 368). Ma pigem usun nagu Lila, et sellest kõigest ei ole mitte mingit abi. Tema peamine neurooside põhjus oli ju selles, et ta oli proovinud, aga ikka tegi elu omad korrektiivid. Miks mõni tahab end ajalukku jäädvustada ja teine end sealt kustutada? Ma ei saa midagi parata, et tunnen just Lila-suguste vastu poolehoidu. Kas inimühiskond on üldse seda väärt, et tahta sinna panustada?

"Ainult halbades romaanides mõtlevad inimesed alati õigeid asju, ütlevad alati õigeid asju, igal tagajärjel on põhjus, on meeldivad ja ebameeldivad, head ja halvad, lõpuks lohutab sind kõik." (lk 375)

Aitäh Varrakule raamatu eest!

Kiri minu nooremale minale

Hetkel populaarne teema, aga mul ei ole vaja seda nooremat mina üldse ette kujutada, mul on see 30 aastat noorem mina kodus olemas. Huvitav, et Miniga ei ole mul sellist ehmatavat äratundmist kordagi nii teravalt ette tulnud, muidugi on meil sarnaseid jooni, aga ta on siiski täiesti erinev inimene oma temperamendi, huvide ja käitumisega. Mikro on nagu minevikku näitav peegel. Sealt minevikust ilmub kummalisi asju - näiteks pidasin ma oma trotslikkuse põhjustajaks vanemate ülikaitsvat käitumist, kuigi mulle meenub ka päris palju juhtumeid, kus ma kusagil käisin, ilma et mind takistatud oleks. Mikro puhul on nii, et luba teda kümme korda ja keela ühe - ta teatab vihaselt, kuidas teda "ei lubata mitte iialgi mitte kuhugi". Kui nüüd võrrelda seda minu enda mälestustega, siis ilmselt ma ise samuti dramatiseerisin neid keelamisi üle ja kardetavasti oli trotslikkus olemas ilma igasuguse kontrollitagi. 

Õpetaja kirjutas eile taaskord e-kooli, kuidas tal on kurb näha, kuidas inimene valib alati lihtsaima tee asjade tegemiseks ega püüagi pingutada ning seeläbi keeldub arenemast. Oh jah. Mul oli mingil ajal koolis päevikusse isegi motona kirjutatud: "Tee alati nii vähe kui võimalik, aga nii palju, kui vajalik". Ma olen sellest sada korda kirjutanud, kuidas ma absoluutselt ei pingutanud ning tundsin headmeelt minnes koolist läbi nagu nuga pehmest võist, seda kõike seanahavedamise ja pettuste teel. "Ma olen andekas, ma võin!" Tagantjärele olen mõelnud küll, et kui keegi oleks mind natukenegi sundinud ennast kokku võtma, äkki ma siis oleks...? Oleks mida? "Saanud edukaks"? Ma olen rahul oma mugava eluga, sisimas soovin lapsele sama, kas siis on õige talle selgitada, kuidas ikka pingutama peab? Pean ma silmakirjalik olema? 

Muidugi ma räägin, aga on sellest kasu? Kas need "kirjad nooremale minale" peaksid miskit muutma? Kui ma kuulaks, ma ei oleks ju enam tulevikus seesama mina ja praegu ma isegi ei tea, kuhu rajale ma selle lapse niimoodi suunan. Ega ta ei kuula ju ka niikuinii. Ta teeb ühe katse, kui see ei õnnestu, siis tuju on läinud ja minge te ka kõik! Õpetaja pidada norima, et miks tal kogu aeg mossis nägu ees on. Mida see annab ühele niigi trotslikule lapsele? Kuidas õpetaja aru ei saa, et seesugusest ässitamisest tõuseb 0 tulu? Ma mäletan oma ema triaade sellest, kuidas "kõik teised lapsed on rõõmsameelsed ja lõbusad, ainult sina käid ringi jalgu trampides ja vihase näoga". Kas see pani mu naeratama või? Sündisin maailmaga vaenujalale lihtsalt. Nagu Mikro ise ütles "Ma lähen ju kooli rõõmsa tujuga, aga seal need teised lihtsalt rikuvad mu tuju ära!" Nii ongi ju, need teised. Ainus, mis ma oskan öelda on see, et ajaga läheb kergemaks. Kui sa leiad sellised teised, kes su tuju pidevalt ära ei riku. Saan ma garanteerida, et Mikro leiab? Veel vähem saan ma garanteerida, et ennast vägisi muuta saab ja see teeb elu paremaks. Mina küll ei saanud. 

Ükspäev vaatasin, kuidas Mikrol oli vastasseis oma sõbrannaga. Sõbranna tahtis puhtalt kiusamise soovist mutukat maha tappa, Mikro ei lubanud. Ma olin nii uhke ta üle, argumenteeris nagu normaalne empaatiline inimene: "Mis tunne sul oleks, kui keegi suur su ootamatult laiaks litsuks?" Teine ajas vastu, et sina ei tule mulle ütlema, mida mina teen või ei. Tahtnuksin öelda, et see kehtib ainult juhul kui selle õigusega ei rikuta teiste, antud juhul mutuka, õigust elule. Noh, üldse on keeruline mitte sekkuda sellistesse võitlustesse, aga ma püüan, sest see on vist õige ja pealegi ma olen neid hoiatanud ka, et kui minu appi kutsute, siis pärast kõik nutavad. Minu omadega ei norita! Aga ma annan aru, et need teised on ka kellegi omad, ma ei peaks neid paika panema, nad on ka alles tited. Ja minu omad saavad hakkama. Mingi hetk kuulsin, kuidas Mikro sõbranna ütles: "Ma ei ole hälvik!" Pärast kui Mikroga seda juhtumit arutasime, mainisin, et kedagi hälvikuks kutsuda ei ole siiski kena, mille peale ta vastas: "Ma ei kutsunud teda hälvikuks, ma küsisin, kas ta on seda!" Siin ei ole mul ju enam mitte midagi teha? :)

Sellise minevikku näitava peegli olemasolu on aga mulle näidanud, kui raske võis mu enda vanematel olla. Hirmuga mõtlen, mis veel tulemas on. Mind aeti ju politseiga taga, kui ma kodunt minema jooksin...(Õnneks ei saa kuskilt Postimehe arhiivist leida pilti pisikesest ja paksult meigitud Marcast, toonane politseiülem oli meil peretuttav ja otsiti seetõttu diskreetselt ja eraviisiliselt...) Aga sellest kõigest hoolimata olen ma praegu enda eluga rahul, kes võib öelda, mis oleks saanud minust siis, kui ma kõiki endale suunatud õpetussõnu ja nõuandeid kuulda oleks võtnud? Ok, enesega rahulolu vist väga ei sõltu objektiivsetest teguritest. Ma eelistan mitte mõelda "mis oleks kui", see on kindlasti üks õnne valemi komponente.

Raadiomöla

Hommikul oli ilm halb, sai autoga tööle mindud, miskipärast oli muusikamängija raadio peale jäänud (no saab valida ka mälupulga, plaadid või läbi telefoni Spotify), tuli mingi normaalne lugu, aga kohe kui see ära lõppes, kisendas miski õudse ennasttäis häälega onkel midagi labast eetrisse ja meil mõlemil käed sirutusid, et ruttu mingit nuppu vajutada, et ta vait jääks. Sarnane asi oli mõni aeg tagasi kolleegi autos - laul lõppes ja enne kui keegi reageerida jõudis, olid kõrvad täis mingit roppu ila, sõna otseses mõttes, kusest ja sitast pajatati, kolleeg vabandas ette ja taha. Ma üldse ei hakka siin nimesid nimetama, igaüks ju teab, mis sorti raadiojaamadest juttu on? Meil on normaalseid raadiojaamu, kust tuleb normaalseid saateid ja juttu ning siis on meil see teatud kontsern, mille jaamadest tulevat kuuldes on tunne nagu oleksid sattunud kainena peole, kus jõmmid juba teist päeva jorisevad. Tõele au andes, minu tuttavad ei aja isegi niisugustes situatsioonides nii tüütut mula. 

Igasugu avalikes paikades on säärane müraterror kõige tülikam asi, ei hakka ju üle poe/salongi vms karjuma, et pange see ila ometi kinni! Kui inimesed kuulavad, ju neile meeldib ja kes olen mina, et neile seda ette heita. Mingi puritaanist snoob? Taksodes on mul küll üsna sageli tunne olnud, et ütleks midagi, äkki ta minu pärast kuulab seda, arvab, et kui on populaarne, siis kliendile meeldib, ise tahab äkki "Müstilist Venemaad" vms kuulata? No päriselt, kui ma istun taksosse ja sealne meessohver kuulab "Naistesaadet" (seda vist enam ei ole, aga vanasti sageli oli), siis ma tahaks tõsiselt teada, kas ta vabatahtlikult kuulab sellist asja? Ükski mees ju ei kuulaks ometi? Ükski normaalne naine ka mitte? Hüppa tagasi oma mulli, ilmselgelt kuulatakse sellist saasta küll ja veel, nii mehed kui naised, nii noored kui vanad!

Ma ise kuulan näiteks "Rahva oma kaitset", mis on oma sisult ju ka täielik möla, vahepeal satub mõni raamatututvustus või plaadiinfo sekka, aga see ei ole miski informatiivne saade, ometi ei ole see võrreldav nende kanalite tekstiga, millistest enne juttu oli. Niisama juttu saab ajada ka meeleolukalt ja intelligentselt. Informatiivseid saateid ma tegelikult väga ei kuulagi, sest jälle see silmad vs kõrvad teema. Ma salvestan silmadega. Huvitavaid raadiointervjuid eelistan hiljem tekstikujul lugeda kui võimalik. Siis lisaks see valestikuulmise teema. Kunagi kui oli veel saade "Punkpolitsei", olin ma püsti hädas sellega, kui öeldi mingi esitajanimi, lugu tundus huvitav, oleks tahtnud edasi uurida, aga no ei saanud aru, kuidas see nimi täpselt kirjutati või mis see üldse oli...Tänane minu poolt valesti kuuldud lause oli näiteks selline: "This kid's got no talent". Tegelikult oli "Your skin's black metallic". 

"Lahedate" raadioonudega meenus üks lugu noorpõlvest veel, ma vist seda ei ole siin jaganud, igatahes ei leidnud. Oli toona üks populaarne saade, mida vedas üks populaarne diskor. Meil Tartus toimus toona diskorite festival "Raadioragin", tahtsime sinna kangesti minna, aga ei lastud, sest olime alakad. Diskorid olid igal juhul tehtud mehed meiesuguste silmis. Jalutasime siis ühel õhtul "Raadioragina" ajal sõbrannaga linnas ühe ööbimiskoha lähedal ja järsku näeme, kuidas ühest taksost sikutab üks neiu välja seda populaarset raadiodiskorit. Jäime muidugi suud lahti vahtima, et "oh my god, see on ju tema, me nägime kuulsat inimest!" Onu vahtis uduse pilguga meie poole ja kraaksatas "Kuulge plikad, te keppi ei taha saada vä?!" Minu puhul on kummaline see, et ma ei jäänudki tookord juhmilt vaatama, vaid käratasin oma teismelisejulguses vastu "Sul endal rõve ei ole vä? Ma tean küll, kes sa oled! Sa oled .......!" Eks nõme tunne jäi ikka sisse, ilmselt veel nõmedam oli sellel neiul, kes "härrat" taksost välja sikutas. Mis see moraal on siin? Et labane inimene ajabki labast juttu, aga sellega saab miskipärast kuulsaks teatud ringkonnas. Ja noh, ütle mulle, mis raadiot sa kuulad, ma teen sellest omad järeldused. 

Lõpetuseks muusikat. Ausõna, ma sellel nädalal esimest korda kuulsin seda lugu. Olevat "uskumatult populaarne rahvusvaheline hitt" olnud omal ajal...Me vist kuulasime siinkandis pigem DJ BoBot ja Scooterit. Niiiiii hea lugu! Kogu kompott muidugi, teema ja tekst ja video.

Ta isegi ei ürita, milline jultumus!

Lana del Rey avaldas kolm uut singlit, millest igaühe kaanepildiks on tema enda portree, selline lihtne, kergelt kiiruga tehtu mulje jättev, mitte sätitud ja viimse detailini paigas. Ja osa inimesi on šokeeritud - vaheta kohe oma plaadi kujundus ära! See on kole! See on amatöörlik! See ei sobi sulle! Sa oled muidu ju nii kena tüdruk, Lana, miks nüüd siis niimoodi? Mõni ütleb, et Lana on ju niisamagi kena, aga sellistele vastatakse, et asi ei ole selles, kas Lana on loomulikult kena või mitte, asi on selles, et ta ei püüa! Ta ei püüa olla parem!

See meenutas mulle kohe eelmise postituse kommentaariumi, kus samuti toodi välja mentaliteet, et muudmoodi kui ilus ei tohigi olla ja maksimaalse ilu nimel tuleb pidevalt võidelda. Võeh, ma ütlen.

Ilu nimel mitte pingutada on kuritegu? Vabandan juba ette stereotüübi kasutamise eest, aga kas pole mitte levinud arusaam, et näiteks vene naised on sellised, kes alati pingutavad, on sätitud, kenad. Vot vene naine ei lähe prügiämbritki välja viima, ilma et meik peal oleks ja kontsad all! Ma mäletan, et mul oli ka kunagi põhjenduseks alati võtta, et miks olla oma tavaline kui võiks olla oma parim? Ja no teisalt sai ikka silmi pööritatud paari tuttava üle, kes väidetavalt ärkasid peikade juures enne kukke ja koitu, värskendasid wc-s meigi ja heitsid siis kaissu tagasi, et ikka hommikul meest oma kauni näoga rõõmustada. Mehhiko teleseriaalides ju ka daamid ärkasid alati, täismeik näos ja sonks peas. Ei saa öelda, et poleks dilemmat olnud - mis siis saab, kui ta mind meigita näeb? Midagi ei saanud üldiselt, enamasti ei pandud tähelegi. 

See oli selline ealine iseärasus mu meelest. Enamikul läks üle. Mõnel ei läinud ka. Hiljuti just üks kommenteeris oma trenni- ja ilupostitusi, et siis pole häbi end mehe kõrval näidata. Mees on tal muide kõvasti ülekaaluline lõtv töll. Täismeik, juuksurisoeng, liibuvad riided ja tikkkonts peavad olema, siis ei ole häbi ja mees on uhke. Prioriteetide küsimus ilmselt.

Mehed meesteks, aga meil siin töö juures oli varem üks muidu tore iluteenindaja, veidi vanem korpulentsem daam ja siis tema mind nähes kukkus alati survestama - "oleks mulle antud selline raam nagu sulle, küll ma alles tuuniks seda! No miks sa ometi miniseelikut selga ei ole pannud! Miks sa ometi omale pikki küüsi ei taha! Mis hallid või beežid küüned, ma paneks kohe neoonroosad, siis on ikka ilus!" Tal oli valus vaadata mu rakendamata potentsiaali, ilmselt professionaalne kretinism, aga ikkagi. 

Ilus naine on hoolitsetud naine! Kas see hoolitsus tähendab igapäevast ilusalongi või seda, et pea pestud, puhas riie seljas, küünealused puhtad ning higihais ei käi üle pea? Muuseas, esimene võib teise ka välistada, on selliseidki kohatud.

Ilu nõuab ohvreid, kui ohvreid pole, mis ilust me siin üldse rääkida saame?

Kehade võitlusest

Lugesin ükspäev dokfilmi "Keha võitlus" režissööri Marian Võsumetsa arvamuslugu ja igasugu erinevaid ning vastandlikke mõtteid tekkis. Paar päeva hiljem läksin arsti juurde oma teist surakat saama ja sealse 15-minutilise "ootame nüüd kõrvaltoimeid"-istumise ajal tõstatus jälle see teema, et "kas on ikka vaja neid pakse promoda?!"

Ma olen nõus, et kedagi tema keha põhjal narrida ei ole ilus. Samuti olen nõus sellega, et keha on tohutuks probleemiks paljudele, see on ebanormaalne, kui paljud inimesed selle pärast kannatavad. Teisalt, rasvunud inimesi on oluliselt rohkem kui varasemal ajal ja kas meil ei jäägi muud üle, kui nentida, et tulevikus on keskmise inimese kaal nii paarkümmend kilo raskem kui tänapäeval? Terviseargument, et nii mõnigi ülekaaluline on tervem kui normaalkaalus isend, pädeb siiski vaid kergelt ülekaalus inimeste puhul, ärge tulge rääkima, et 150 kilo võib olla väga tervislike eluviiside tulemus. Siinkohal meenub analoogiana artikkel mehest, kes koroona tõttu oma kopsud kaotas ja mille all oli mitu kõigeteadjate kommentaari, kuidas "raudselt oli ahelsuitsetaja, muidu ei tee see koroona midagi!". Selle peale mainis mu ema, kes ca 40 aastat meditsiinis töötanud, et paraku on tema kogemuse kohaselt rohkem neid kopsuvähi saanuid, kes iial sigarette tõmmanud ei ole, kui neid, kes ahelsuitsetavad aastaid. Millest ei tuleks järeldada seda, et suitsetamine ei ole vähi riskitegur, vaid pigem seda, et mittesuitsetamine ei pruugi sind vähi vastu immuunseks teha. Sama kaaluga - ülekaal on riskitegur, kuid see ei tähenda, et kõik saledad terved oleksid või kõik ülekaalulised haiged. 

Mu meelest on selgelt näha, miks inimesed rasvuvad - istuvad tööd, autod, odav kiirtoit. Kui lehitseda mõnd koju tulevat toidupoe reklaamlehte, on toitu sellest kindlasti alla poole, kõik ülejäänu on maiustused ja snäkid. On raske minna poodi ja võtta ainult sooja toidu valmistamiseks vajalikku materjali - pisikesed ahvatlevad värvikirevad pakendid odava nänniga piiluvad sind igast riiulivahest. Me ei saa neid ära keelata, ma ei poolda lapsehoidja-riiki, inimesel peaks omal aru peas olema. Aga ei ole. Mida siis teha?

Mulle tundub ainsa mõistliku variandina rääkida just ülekaalu ohtlikkusest tervisele, mille vastu näib käivat see kõigi kehade võrdsuse kampaania. Millegipärast langeb ka vastasleer pea alati ekstreemsusse - igasugu dieedid, fitness massidesse jms. Miks mitte lihtsalt teadvustada, et ära söö s****? Söö normaalset toitu, mitte burksi, krõpsu, liitrite kaupa limonaadi, värvilisi komme jms. Ma olen nõus Võsumetsaga ses osas, et sellesarnased Terviseameti kampaaniad on olnud täielikud läbikukkumised ("kapsas kanni ei kasvata"). Piinlik. Lame. Keegi ei taha närida paljast kapsast. See viib ainult kauni kanni nimel nälgimiseni ja hiljem tagasilöökideni. Kõige ilgemad on need igasugu "patuvabad" toidud. Lähen pärast sööki pihile või? Olin nii patune, sõin, andestatagu! Mulle tundub, et äärmusi on pildil rohkem kui keskmist - käib kas tõsine dieeditamine või toitutakse pea ainult kiirtoidust. Mõlemad on kahjulikud, nii nälgimine kui rasvumine. Promodes kehapositiivsust jääb varju see, et ülekaal siiski on ohtlik ja promodes tervislikkust unustatakse dieetide negatiivne mõju. 

Üldiselt mulle justkui tundub, et erinevate kehade aktsepteerimist on tänapäeval rohkem, sest erinevaid kehi lihtsalt on rohkem näha. Ülekaalulisi on rohkem, enam ei ole keegi üle kooli ainuke paks poiss/plika. Üks eluaeg suuremat sorti olnud inimene ohkas, et oleks tema ajal nii olnud, oleks temagi julgenud ilusaid riideid kanda, mitte ainult võimalikult varjavaid kartulikotte, mille peale üks teine hiljem minu kuuldes valjusti mõtles, et kuidas ta ometi aru ei saa, et ilusad riided paksu seljas on lihtsalt kole, õige ongi, et tollane avalik arvamus sundis paksud kottidesse, praegu on lihtsalt valus linnas ringi käia ja neid võbisevaid volte vahtida! See sama, kes mulle kunagi ütles, et teda häirib, kuidas teised välja näevad, sest tal on lihtsalt arenenum ilumeel, äkki ma peaks ka enda kallal tööd tegema, et samale tasemele jõuda? See nagu räägib veidi vastu patriarhaadi ja male gaze'iga kõige põhjendamisele - naisi vaatavad kritiseeriva pilguga eelkõige teised naised ja mu meelest pigem mitte kui konkurente üldse. Meestest märkimisväärsele osale meeldivad kogukamad vastassoo esindajad oluliselt enam kui 0-suuruses modellid. Mulle tundub, et siin on pigem moemaailma ja meedia koosmõju see, mis saleduse elunormina määratleb. Minagi olen harjunud, et inimene peaks välja nägema selline nagu mannekeen poe aknal ja imestan, miks samad asjad minu seljas niimoodi ei istu. Mingi rumal eeldamine, ei oleks isegi reaalne, et rõivamannekeenid suudaksid esindada kõikvõimalikke kehatüüpe, aga miskipärast me neid endaga võrdleme. Ses mõttes oleks ju kena, kui mannekeene oleks igas suuruses? Siiski mõjub see meile kui paksuse propaganda ja olemegi kaarega alguses tagasi. 

Ehk siis tänan lugemast, midagi tarka ma soovitada ei oska. Nokk kinni, saba lahti. 

P.S. Lugesin just, et tuntud infoühiskonna teoreetik sotsioloog Manuel Castells on nimetanud blogimist "elektrooniliseks autismiks". Lehva-lehva, kaasautistid! :)

P.P.S. Mis oli selle nädala tähtsündmuseks? See, et selgus, ma kaalun nii viis kilo vähem kui ma arvasin. L. suisa seitse. Miks see meid nii rõõmsalt elevile ajab?! Ilmselt tuli kaalulangus lihtsalt sellest, et me oleme rohkem liikunud, mitte isegi sporti teinud, vaid niisama jalutanud ja looduses matkanud.

Miks ma meeskonnamänge ei mängi

Juhtusin mina mingit töökuulutust lugema, nagu ikka, on need kõik eranditult õudustäratavad, sest mitte keegi ei paku midagi, ainult nõutakse, eks ole. 

Üks nõudmine teeb mu aga eriti nõutuks, nimelt see, kui eraettevõte otsib algatusvõimelist inimest. Avalikus sektoris ma saan aru, on mingid ülesanded, mida keegi peab täitma, mingi arengukava või tööplaani alusel midagi arendama, käivitama, korraldama. Aga erasektoris peaks ju eraettevõtja selle nimel ise tegutsema? Temal on idee ja tema peaks olema käivitav mootor, tööjõudu on vaja selleks, et juhi ideesid ellu viia, kuna ta lihtsalt füüsiliselt kõike ei jõua ega ole kõiges ekspert. Kui mina olen algatusvõimeline, miks ma peaks raiskama oma energiat ja talenti sellele, et tuua kasu kellelegi teisele? Ma olen siis piisavalt algatusvõimeline, et luua oma ettevõte. Või mõtleb keegi kuskil tõesti, et ta nii väga tahaks aidata a la Teliat, H&M-i, Tallinkit või Coca-Colat (suvaliselt valitud ettevõtted) veel paremaks, suuremaks ja kasumlikumaks saada? Suurde ja edukasse ettevõttesse ma lähen siis, kui tahan head töökeskkonda, usaldusväärset ja stabiilset kohta, konkurentsivõimelist palka, karjääri teha. Aga sel juhul keegi ütleb mulle, mida ma tegema hakkan, mitte ma ei lähe ust jalaga laiali lööma, et mina nüüd tean, kuda kõik olema peab, mul on idee ja visioon, viime selle ettevõtte viie maailma parima hulka! Ma arvan, et olemasolevad juhid seda ei taha ka. Või olen ma valesti aru saanud ja olemasolevad juhid just tahavadki jalad seinal kõhtu kasvatada, et mingi noor ja loll "algatusvõimeline" tuleks ja nende töö ära teeks, mitu korda väiksema palga eest muidugi, aga nemad saaks suured juhid edasi olla? Või on kuskil mingid ettevõtted, kus vedeleb hunnikutes pappi, millega keegi miskit teha ei oska ja nüüd oleks vaja leida inimene, kes selle papi kuidagi kasvama paneks, mingi mõistliku ärimudeli valmis mõtleks ja tööle rakendaks? Et kuskil istub juba firmatäis minusuguseid loodreid ja ootab, et oh, "tuleks üks noor ja tugev mees" ning leiaks meile tööd? 

Mida see algatusvõime tähendama peaks? Et ei istu nagu mömm, kui töö otsa saab, vaid otsib endale ise tööd juurde? Issand, milline naiivsus! Kui ma lähen palgatööle, siis ma eeldan, et kusagil on tööd üle, mitte ma ei pea seda endale ise otsima hakkama, et oma olemasolu õigustada. 

Algatusvõimelistele on eraettevõtlus. Kui sa aga oled küll algatustest pakatav, kuid mitte eriti riskialdis, siis kellegi teise ettevõttesse maandudes ja seal oma oskusi mängu pannes saad ju ikka mööda pükse? Või vähemalt hakkab sul sees närima, et miks ma pean end kellegi teise huvides rakendama, äkki üksinda oleksin veel edukam ja ajaksin kamaluga pappi kokku, need teised ainult takistavad ja kammitsevad? 

Heureka! Selle minu mõtteviisi nimi on vist "ei ole meeskonnamängija"?! Ja no ma ei ole jah. Kohe, kui mind meeskonda topitakse, hakkan seanahka vedama - las teised teevad! Aga kui selgub, ja varem või hiljem see selgub, et nende teod pole minu standardite kõrgusel ja mulle tundub, et see hakkab mullegi varju heitma, kipun ma end rakendist lahti tõmbama ja üksinda võimete piiril tegutsema hakkama. Pärast tänitan - on ikka põrsad, mina üksi pean rabama! Milline on ideaalne meeskond? Selline, kus kõik seanahka veavad ja kellelt keegi mingeid tulemusi ei oota :) Kõige õudsem on see, kui su heaolu sõltub teistest inimestest, paratamatult see alati sõltub, aga painavaks läheb asi siis, kui sa sõltud mingitest troppidest. Troppidest hoidumine on edu ja õnne valem - üks tropp valemis ja kõik kukub kokku. Mida suuremad grupid, seda suurem tõenäosus troppe kohata. (See on universaalne seaduspära, kehtib ka kortermajade, suguvõsade, perekondade, hobigruppide jms kohta). 

Ah et võiks ikka inimesi usaldada ja enamik on ikka toredad ja tublid ja. Ma tean! Aga mind teeb ettevaatlikuks see, KUI suure jama võib kokku keerata kõigest üks erakordselt ebameeldiv inimene. See on õudne! Ma olen näinud elusid kokku varisemas, sääste kahanemas teraapiate ja juristide peale ning ma alati võdisen kõhedusest mõtte ees, et ühel päeval võivad ka minu teed mõne sellisega ristuda.

Siilid ja konnad

Jalutasime mööda tänavat, kui järsku, kurb vaatepilt - siilike laiaks sõidetud. Keegi oli juhust kasutanud ja siilikese seest tühjaks söönud, nii et põhimõtteliselt oli tee ääres alles ainult siili okkaline nahk. Nendime tõika ja jalutame edasi. Järsku L.: "Leiaks ühe naha veel, saaks punktagile ägedad õlakud õmmelda!" Mnjahh, loodetavasti kellelegi ideed ei andnud või kui andsingi, siis otsigu oma nahad ise, spetsiaalselt siile püüda ei ole lubatud! Tagi tuleks kindlasti vinge, tõeline DIY, rahvas kadestaks hoiaks kaarega eemale. 

Külastasime ka kauneid kohti kodumaal:

Ka seal juhtus, otse allikasse oli uppunud üks kena priske konn, või noh, mis priske, laip oli kõvasti pundunud lihtsalt. Katsusin konna pulgaga kätte saada, äärepealt oleks ise sisse kukkunud. Aga uppunud konn? Mini irvitas, et see oli üks blond konn lihtsalt. Ma guugeldasin ja leidsin "Kas konn võib uppuda?" vastuseks sellise lingi. Järelduse peab sealt ise tegema, ilmselt siis võib ikka küll, ei pea blond olemagi.

Kas sul käivad kah hood peal?

Ma ei ole kirjutama jõudnud, sest olen kogu oma vaba aja kulutanud ühe võistluse peale, mille puhul mul paluti "natuke aidata". Päädis see sellega, et ma magasin ööpäevas nii kuus tundi, und ei tulnud, sest nii palju mõtteid, mida, kust lahendusi otsida. Mootor töötas täistuuridel, ühesõnaga. Üks pisiasi on veel teha, siis on lõpp ja ma olen kõik ideaalselt ära lahendanud. All hail me! Ma olen monstrum enese kokkuvõtmise masin ja pigistan kivist vee ka välja kui vaja! 

Ja nüüd konks. See on tegelikult grupitöö. Mind seal grupis üldse ei ole. Põhimõtteliselt peaks vist töö osad grupiliikmete vahel ära jaotatud olema, aga ma ei usalda mitte kedagi, kui asi on täpses töös. Ma olen kogu töö üksi ära teinud. Õudne on see, et lõppvariandi pidi keegi teine ära saatma. Ma püüan nihverdada nii, et minu variant ongi lõppvariant ja midagi lisada ei tule. Ikka on hirm, et ehk peaks ise selle ära ka saatma, äkki too inimene unustab ära. Maniakk olen. Aga kedagi teist vist väga ei huvita ka. Mul vahet pole, et ma selle eest midagi ei saa, mul on mingi sportlik huvi ja endale millegi tõestamise vajadus. Et ma olengi ikka see, kes läheb lõpuni ja saab hakkama. 

Mõelda vaid, kui keegi mu päriselt niimoodi töötama paneks. No et mul olekski vastutusrohke töö - ma ilmselt põleks ülikiiresti läbi. Üks asi on aeg-ajalt endale selliseid ülesandeid võtta, teine asi on pidevalt endast maksimum anda. Mingisugust tööd, mis ei lõpe kell viis ust kinni lüües, ma üldse teha ei saaks, siis ma istukski ööd läbi üleval, mõtleks, kaalutleks, kärsataks ajusid. L. mainis ka, et tal ei ole karjääriambitsioone ega eraettevõtluseiha, sest ta eelistab normaalset ööund. Teine variant oleks, et ma mingil hetkel lihtsalt lööks käega ega viitsiks enam endast maksimumi anda. Mulle sobib sööstudena töötamine.

Mis toob mu Katrin Pautsi raamatuni "Minu salajane elu", kus ta Praha kõrval põhimõtteliselt samast asjast räägib - oma maniakaalsetest episoodidest, mil ta töötab, aga võib ka hullu panna ning sellele järgnevast pohmellist. Bipolaarsuse diagnoosi alla see tal ei lähe, raamatus avaldab ta oma kogemuse sellest, kuidas ta nende hoogudega toime tulema õppis. Väga huvitav lugemine, soovitan! Prahast saab ka palju huvitavat teada. Kui keegi on märganud, siis ma kirjutan üsna samamoodi, mingi aeg kirjutan korraga ja palju ja siis tuleb pikem paus. Selle pausi ajal ei saa ma aru, kuidas ja millest ma varem üldse kirjutada võisin, sest no ma ei oska ju! Ja siis ühel hetkel tuleb jälle see tunne, et teisiti ei saa, kui pean kirjutama. Pauts lahkab neid spontaanseid tujumuutusi mustemateski värvides a la Praha tuntud enesetapjate sild - sageli on sealt alla hüpanud inimeste juurest leitud poekott äsja ostetud produktidega - järelikult inimesel ei olnud enne silda mingit plaani sealt alla karata, see otsus tehti spontaanselt. Katrin kardab seda spontaansust, sest mis siis saab, kui endal kuskil ohtlikus kohas mõni selline tung peale tuleb? Ma usun täiesti, et suur osa enesetappe ei ole ette planeeritud. Samamoodi nagu ka suur osa lahkuminekuid, rääkisime sellestki hiljuti pikemalt - ei pruugi olla mingit kaua vindunud ja kaalutletud otsust, ongi ühel hetkel tabanud selgus. Mul näiteks oli nii, mäletan siiani lugu, mis telekast tuli, kui ma tõusin püsti ja ütlesin, et nüüd on nii. Samal ajal oli kuklas keegi ehmunud, et vau, sa päriselt teed seda, kuidas sa suudad! Samamoodi nagu Pauts, ei suuda ka mina end pärast neid kummalisi episoode kuidagi süüdi tunda  - seda tegi ju keegi teine, see hull osa minust, ma ei oska põhjendada, miks ta seda tegi,  ma ei oska end ka tema tegude eest süüdi tunda. Eeeh, kahtlustan, et nii mõnigi mõrtsukas mõtleb sarnaselt...Ma kedagi maha ei ole löönud, aga lambist tüli norinud ja näo täis sõimanud olen küll. Üks naljakas episood oli see, kui ma hakkasin minema Tallinna Ülikooli sisseastumiskatsetele, kirjaliku tõlke magistrisse. Bussipilet oli ostetud, istusin juba bussis, enne starti tuli sisse üks inimene, kes otsis oma kohta, aga kõik olid juba võetud, bussijuht siis ütles, et andku heaga end üles see, kes valel kohal istub vale piletiga, keegi ei iitsatanud, mul oli õige pilet, aga tõusin üles, ütlesin, et vahet pole, tulge, võtke minu koht, ma ei tahagi ja läksin koju tagasi. Miks? Kust ma tean?

Ehk siis kui eelmise postituse alt notsu kommentaarile lisada, siis kolmas variant planeerimise ja hetkelise vaimustuse põhjal otsustamisele lisaks oleks kuskilt pähe karanud arusaamatu tungi ajel tehtud otsused. Mulle tundub, et neid on ikka märkimisväärne hulk. Mina kui inimene ei ole ratsionaalne olend. Käituda ettearvamatult - see on vabadus :)

Enesevalitsuseta, aga andekas

Õpetaja kirjutas Mikrole: "Töö tegemise ajal püüa end valitseda. Hakkad omaette podisema ja jonnima, kui näed, et on vaja pingutada ja proovida. Sa oled tubli ja andekas, püüa endast võitu saada. Harjutamine teeb meistriks!"

Tahaks "podiseda", et "..ja hiljem laojuhatajaks" ning patsu lüüa, et "That's my girl!", ema tuleks ka kampa, temagi väitis, kuidas lapsepõlves paberid ja pliiatsid laias kaares lendu läksid, kui asjad esimesel katsel ei õnnestunud. Geenid. Kodune eeskuju. "Ma viskan selle paganama purgi põrandale pooleks, kui ta lahti ei tule! AAArrggghhh!" Teisalt no ma tean, et nõme, milleks, asjatu energiakulu, hale. Aga kui ma olen nii programmeeritud, kas ma ikka saan endast võitu? Kui ma saan endast võitu, kas ma siis olen veel mina, see tubli ja andekas? Palun õpetage mulle ka, ma olen varsti 40 ja ikka ei oska, mis te lapsest tahate? 

Mulle natuke tundub, et see on sama "no kuidas sina ei saa, kui mina saan!"-suhtumine, mis inimestel enam-vähem kõiges on*. Eneseõigustuseks võin veel lisada, et elu on näidanud - mina, kes ma pisiasjade peale närvid kaotan, olen see, kes tõsises kriisis rahulikuks jääb. Äkki see on evolutsiooniline eelis? Ohver pikemaajalise kasu nimel?

Teine asi on see paganama andekus. Mina olin ka jõõõhkralt andekas laps**, kogu aeg löödi käsi kokku, selge see, et minusugune õppima ei pidanud, selge see, et minusugune läks tigedaks, kui vaja oli - kelleks te mind peate, mina olen see "andekas laps", mina haaran kõik lennult ja kui ei haara, ju pole vajagi! Sest inimesed jagunevad ju kaheks - andekad, kes õppima ei pea ja lollid, kes rabavad! Temaatiline laul siia:

Mõnes mõttes on mul hea elu olnud tänu sellele, ma polegi õppinud õppima ega pingutama. Mu andekus tugines ühele tugevale sambale - hea lühimälu, mis omakorda tugines silmamälule. Mul olid õpikud peas olemas, mis viga niimoodi kontrolltöid teha! See-eest ei oska ma ennast sundida, motiveerida tegema asju, mis ei huvita või mida parajasti ei viitsi. Aga kas on vaja? Seega, mul on kahetised tunded selle pingutama sundimise koha pealt - kuidas ma seletan lapsele tõsise näoga, et peab ikka pingutama, tasa ja targu, elu peabki raske olema, mitte ühe korraga õnnestuma, kui ma ise teistsugust eeskuju annan? Looder ja seanahavedaja nagu ma olen. Ainus abi, mida ma olen leidnud, on näägutamine stiilis: "Kui sa üldse ei pinguta ega tee raskeid asju, mis sulle ei meeldi, siis tuleb sinust tulevikus samasugune keskpärane inimene nagu emmest ja issist! Kas sa seda tahadki?!" Ma kahtlustan, et see väga ei motiveeri. Keda huvitab, keegi ei arva nooremana, et temast saaks kunagi säärane mõttetus nagu ta ema või isa :)

*Asjassepuutumatu, aga hetkel on selle mõtteviisi supernäiteks mu meelest Varro Vooglaid ja tema soov lahutamatuks abieluks. Ma võiks temaga vabalt kaasa noogutada - minu vanemad on siiani abielus, minu mehe omad ka, me ka siin püüame, kuigi abielus ei ole - no kuda siis need teised ei saa elatud! Püüdku natuke rohkem, eks! Mis iseenesest on ju ilus soov ideaalses maailmas - õnnelikult koos aegade lõpuni! Eks idealiste peab ka olema, iseasi, kas nende utoopiaid peab võimaliku edasise stsenaariumina esilehtedel kajastama.

**Kas teil ka vanaema mõõtis lapsepõlves laupa ja kuulutas, et uus Messias on sündinud sellest tuleb üits tark lats? Ja teie mõtlesite samal ajal "äkki kui see laup nii kõrge ei oleks, näeks ma vähe kenam välja"?

Mis nõiakunst see on?

Eilne peaga vastu klaviatuuri hetk saabus siis, kui vaatasin FB-st tuttava jagatud videot, mille kohta ta oli esitanud kommentaari "Kas see on lihtsalt juhus?" Video ise tutvustas seesugust asja:

Ma tean, et niimoodi küsinud inimesel on keskharidus, ta ei olnud koolis sugugi rumal inimene, tavaline, keskmine õpilane. Mina ei tea matemaatikast mitte midagi. Ainus asi, mida ma tean, on see, et matemaatika on süsteem, see on teadus ja see on olemas. See peaks olema piisav, et aru saada - antud videos ei ole mitte mingit seost juhusega ega saagi olla. Ka video postitanud inimene nimetab videos toimunud maagiaks...

Sellest tulenevalt tekkis mul kerge ahhaa-moment - järelikult osad inimesed hindavadki kõiki nähtavaid asju täpselt ühel ja samal skaalal - ime on see, kuidas numbrid käituvad ja ime on see, kui sa mõtled Marile ja järsku Mari helistabki. Ma olen alati juhuse poolt kõneleja olnud, aga mina niimoodi mõtlemise peale ei oleks tulnud. On teadus, mis põhineb seaduspärasustel ja reeglitel ning neid juhus ju ei mõjuta - ei ole mitte kuidagi juhuslik, et puu otsast kukkuv õun kukub maha, mitte ei lenda taevasse. Miks see maagiline ei ole? Miks keegi ei küsi, et hei, olete te kunagi mõelnud, miks puu otsast kukkuv õun alati allapoole langeb, mitte üles - kas see on lihtsalt juhus? Hmm, äkki varsti küsib mõni nii ka muidugi...Kui inimese jaoks on reaalteadused täpselt samaväärsed kui suvalise Vello arvamus, siis ei ole võimalik teda milleski veenda või normaalset dialoogi pidada. Põhimõtteliselt on tegemist valgustuse-eelse inimese mõtlemisega, kelle jaoks võib vabalt kuu olla juustust, maa püsida kilpkonnadel, kelle all on veel kilpkonni ja välk olla Jumala viha. Hämmastab mind see, et need inimesed on sama palju kooliharidust saanud kui mina (ma ei õppinud ülikoolis matemaatikat, füüsikat ega keemiat), vabalt võivad nad olla reaalteadustes paremaid hindeid saanud kui mina, kuidas neile mitte midagi külge ei jäänud? Mulle ka ei jäänud, aga erinevus on vist selles, et ma suudan näha nende teaduste üldist kohta elus, mingi seostamisvõime on olemas. Osade jaoks jäid need ilmselt asjadeks, mida oli koolis vaja ja mille olemasolu võib hilisemas elus unustada. Ma usun, et vabalt võivad nad siiani osata võrrandeid tasakaalustada, mida mina ei oska siiamaani, aga nad ei tea, mis sellel võiks pistmist olla päris eluga. 

Veel meenub üks iluteenindaja, kelle juures ma rasedana käisin ja kes hakkas mulle rääkima, kuidas tema sai kuskilt teada, et lapse sugu sõltuvat mehest - kas pole see ime? Ma jäin üllatunult vait, sest mulle tundus, et see on miski common knowledge, mida iga inimene, kes on vähemalt põhikooli läbinud, peaks teadma. 

Kindlasti on põnev elada, kui kõik ümbritsev näib imena. Natuke hirmus vist ka, kui ei tea, miks taevas müristab..."See ei ole mingi teadus, see on puhas füüsika!" nagu keegi tark sotsiaalmeedias tähendas. Oma peaga mõtleb see, kes kangutab teaduse alustalasid - ega ma lammas ei ole, et usun - maakera on ümmargune! Oma teadmistega tuleb see selgeks teha. Ma ei oleks üldse vastu, kui seda osataks teha, paraku pakun, et nende teadmistega on üsna kehvasti. Kõik ei ole ju subjektiivne, vaieldav ja sõltuv vaatenurgast. Matemaatika näiteks. 

Lõpetuseks üks pähkel pureda, mille puhul ilmselt minusugune ütleks, et päris äge juhus, teine aga näeks süsteemi, täpselt samamoodi nagu kellanäiteski. Aga on need võrreldavad?

Mina olen tähtkujult Lõvi, mu mees on Skorpion. Minu ema on Skorpion, minu mehe ema on Lõvi. Mitu mu parimat sõbrannat on Skorpionid, mu mehe üks parim sõber on Lõvi. Maagiline!

Amfiibinimest* siit ei saa

Inimese suurim organ on nahk. Mul on sellega kummalised lood.

Vaatasin üht veebiküsitlust, kus taheti teada, kuhu inimesed peale piirangute lõppu esimesena tormata soovivad. Üheks enimvastatud variandiks olid ujulad ja spaad. Tervis läbi vee? No mul ei tule. Käisin kunagi kolm kuud vesiaeroobikas, rohkem ei saanud, sest keha hakkas sügelema. Ikka nii hullult, et öösiti kratsisin ennast läbi une siniseks. Pidin enne uinumist Xanaxi sisse võtma. Minu ainuke kokkupuude kurikuulsa Xan-iga...Nahaarst soovitas kloorivett vältida. Kui ma käin spaas, siis pärast seda on mu nahk kaetud valge ketendava kihiga, kisub, sügeleb ja selle leevendamiseks pean end kõvasti kreemitama. Kus see ilu ja tervis siin on, ma küsin? Iga kreem ei kõlba ka, poeomadest ainult Body Shopi võided, need kõige rasvasemad, ülejäänud on nagu hane selga vesi või tekitavad ise uue ketendava kihi naha peale. Mäletan, et mu vanaemal olid ka jalgadel kuivusest suisa soomused. Ilmselt pärilik värk.

Hiljuti olin hädas sama murega peas - kasutasin üht kiidetud looduslikku soolašampooni, mulle mõjus nii, et kraabi või pea verele pärast. Häda leevenduseks proovisin kõigepealt teist kiidetud ökošampooni Nurme rosmariini, pidi aitama spetsiaalselt sügeleva peanaha vastu - ei läinud paremaks. Pea sügeles kohe peale pesemist hullupööra. Kahtlustasin juba täiu. Vihaga ostsin mentooliga Head & Shouldersi. Mitte midagi. Kuu aega pea sügelemist. Lõpuks registreerisin end apteeki peanaha uuringule (hetkel Rimi kaardiga 2 eurot, teen tasuta reklaami täitsa) ja soetasin selle tulemusena Eucerini apteegišampooni. Sain muidu teada, et ma ei tohiks kasutada rasvaste juuste šampoone vaid rasvase peanaha omi. Peale Euceriniga pesemist pea kohe ei sügelenud. Praegu (pesin eile), no natuke sügeleb, aga mitte võrreldavalt varasemaga. 

Mu ema viib pool palgast apteeki, ma pean vist ka sinna rajale astuma. Näiteks näokreemid olen ma juba ammu ainult apteegiomade vastu vahetanud. Varem arvasin, et mul on ketendav nahk ka näol, pärast apteegikreeme selgus, et nahal on lihtsalt kallis maitse. Siiski nägu veega pesta - nalja teete! Kohe ketendab, kisub, punane - peale duši all käimist esimese asjana pean kreemi näkku viskama. 

Ma ei saanud pikka aega aru, et teised inimesed võivadki ilmselt veeprotseduure nautida, minusuguse nahaga inimene ilmselgelt mitte. Mõnele meeldivat vannis käia näiteks. Ulme! Mul vanemate juures on mullivann, mitte keegi ei kasuta seda. Algul ma kohusetundest käisin. Kõrvalpõikena - neil on ka näiteks nõudepesumasin, remondist saati, vist nii 20 aastat seisnud valamu all, kokku ühendamata, sest ema ei taha. 

Aga ujumine looduslikes veekogudes? Mõtlesin selle peale ja sain aru, et minu jaoks on selle juures ainsaks tõmbenumbriks eneseületus - "nii tehtud, käidud, üks number statistikas juures". Aga et oleks mõnus iseenesest? No ei tea. Justkui peab lihtsalt. Mees on nii tüütu, tahab alati suvel igasse lompi sisse karata, kus aga tee peale jääb. Miks? Ujumine on raske ja väsitav, ma ilmselt ei oska seda õigesti. Samas, ühed minu elu kõige imelisemad kogemused on olnud snorgeldamised Punases meres ja ma tahtsin nii väga sukelduma õppida, aga siingi tuli füüsis vahele  - kõrvad ei kannata rõhku, sain isegi sukeldumiskoolituse raha tagasi, ei anna sihukest santi koolitada. 

Mu lapsed on Kalad ja Veevalaja, muideks.

* A. Beljajevi samanimeline jutustus oli mul lapsena suur lemmik. Sarjast "Seiklusjutte maalt ja merelt"

Suur teema: toitumine

Tegin eile (poest ostetud) hapuoblikasuppi. Mu vanaema tegi sarnast asja rabarberilehtedest ja mulle väga meeldis, oli selline teistmoodi asi. See hapuoblikasupp oli üsna sarnane, veidi hapukam ehk ja purgisupile omaselt liiga vesine, aga käras küll. L. keeldus isegi proovimast, Mikro sõi, ei kurtnud ja rõõmustas, et sai asja, mida ta varem söönud ei olnud, Mini sõi ja tahtis oksele hakata. Sama asi, aga vaata, kui palju variante! 

Mu lapsed on alati olnud head sööjad. Nad sõid lapsena kõike, anna aga ette. Kui Mini veel tilluke oli, siis trenditoitudest väga ei teatud, vähemalt mina mitte ja kui ma algaja entusiastina olin ostnud "Beebitoitude kokaraamatu", püüdsin selle järgi avokaadopüreed teha. Hiljem sain aru, et olin lapsele täiesti toorest avokaadot sisse söötnud...aga ta sõi seda isukalt...Kui ma oleks inimene, kes oma lastest pilte ja videosid jagaks, ma võiks näidata, kuidas see inimesekene sõi toona - iga ampsu vahepeal mõmises häälekalt "mämämämäm!" Huvitav, et tal on nüüdseks tekkinud asjad, mida ta ei söö. Enamasti just sellised uued ja harvaesinevad asjad  - marineeritud ingver, teeseenejook, läätsed. Ta üritas siin mingi aeg tagasi sõbranna eeskujul koolivaheajal veganlust proovida ja see läks täiesti aia taha, sest selgus, et ta suudab süüa vaid vegan-analooge asjust, mis maitsevad nagu originaalid, aga vähegi erinevaid ei suuda. No näiteks taimsed piimad ja nende saadused. Ma sõin lõpuks kõik ise ära, sest nii huvitavad maitsed ju. Kui tema jaoks on see pigem - see maitseb imelikult, ma ei taha, siis mul on oo, see maitseb imelikult, las ma proovin veel! Irooniliselt on tema kinnisidee Jaapan, soovin juba ette õnne sellega :)

Kui mina lähen lõuna ajal endale soojaletist süüa võtma, siis ma tavaliselt võtangi midagi kummalist, sest põnev ju. Mulle tõesti maitsevad läätsed, kinoa, kikerherned, igasugu juurikad jne. Kui L. läheb, siis ta võtab midagi turvalist nagu kartulipuder hakklihakastmega, plov, tatraroog, pelmeenid vms. Ta alati pööritab silmi, kui vaatab, mida hirmuäratavat mina jälle söön. Mõelda vaid, milline sale ja tervislik preili ma oleks, kui ma kellegagi koos ei elaks! Neljale inimesele on siiski kordades lihtsam potitäis kartuleid või makarone keeta, kui üritada sealjuures endale midagi eksootilist lisaks teha. Pealegi, ega tegijat minust ju ole, seepärast mulle need soojaletid meeldivadki. Ainult ühele inimesele toidu tegemine on ka paras väljakutse. 

Asjad, mida ma ei söö, on kilu ja heeringas. Mingid variandid teatud kaladest teatud olekus ka, aga mitte nii kategooriliselt. Selleri hais on rõve, aga kui ta laua peal seisab dipikastmega või Waldorfi salati sees on, ma võin süüa. Muud ei tulegi meelde. Ma jumaldan äädikaseid asju! Ian McEwanil on raamatus "Päikesest" üks koht, kus paks mees sööb rongis äädikamaitselisi kartulikrõpse ja seda oli nii talumatu lugeda, sest no tahaks ju ka! Jõuludeks ostsin emale itaaliapäraselt marineeritud baklažaane, õnneks tuli mõistus enne kinkimist pähe ja sain aru, et ilmselt ta ei hindaks seda piisavalt kõrgelt ja tegin ise purgi lahti. Taevalikud asjad! Keegi teine perest ei julgenud proovida. Äädikas marineeritud lillkapsast olin ka ostnud, seda L. maitses ja vingus, et nii hapu, et söödamatu. Jumalik oli! Andke mulle äädikat! Aga näiteks magusat ma samaväärselt hinnata ei oska. Kook võib välja näha isuäratav, aga süües olla suvaline magus plönn, äädikas pole mind siiani nõnda petnud. Ja need igasugu hapud "sour" tüüpi käsitööõlled! Purtse "Plaadimeri" - võimas! Kõik need õlled mulle, mida mitte keegi teine ei joo! Peale Gambrinuse-suguste entusiastide. Vähemalt ei konkureeri ma oma toidu- ja õllelaua pärast eriti paljudega :)

No ja siis ma vaatan inimesi, kes ei söö asju. Mu sõbrannal on mees, kes ei söö - juustu! Mismoodi sa elad, inimene? Mis nauding on elu ilma juustuta? Mikrol oli lasteaias poiss, kes sõi ainult teatud kujuga pastat, teistsugust mitte ja kui ta ükskord proovima keelitati, oli ta maru üllatunud, et tõesti, ongi sama maitsega asi! Siis mu endine kolleeg, kes pidas Siriust (Tartu burksiputkanduse kunn) ja Hessi ülimaks ning suutis alati peenetes restoranidest piinlikkuseni toidu üle vinguda - kusjuures, omas kodus meeldis talle igasugu eksootiliste toitudega eksperimenteerida. Sõbranna peika, kes sõi ainult kartulit ja kastet ning keeldus avalikes toidukohtades kõigest, ta ema oli talle eluaeg eraldi süüa teinud, seda ainukest toitu, mida pojuke sõi (toona oli "pojuke" üle 30-ne). 

Mu meelest võiks selle toitumise keerukuse lisada üheks inimeseks olemise eritunnuseks. Loomad söövad seda, mille kätte saavad, ega kurda. Vähemalt kassidel-koertel pole ka maitsete tundmine nii hea kui inimesel, ilmselt teistelgi loomadel mitte, sest miks peaks? See ei annaks neile mingit eelist, kes pirtsutab, see vähem elab. Inimesel on see aga üsna ekstreemsuseni arenenud, sest ta saab seda endale lubada. Ma nõuan ööbikukeeli, sest ma olen niivõrd peen inimene! David Quammen kirjutab oma põnevas, ajakohases ja eks natuke hirmuäratavaski raamatus "Hüpe. Zoonoosid ja järgmine üleilmne pandeemia", kuidas Aasia ülirikkad võistlevad selles, kes mida kummalisemat oma toidulauale lisab ning tõstavad sellega erinevate nunnude viiruste ülekandumisvõimalust loomadelt inimesele rohkem, kui lihtsad põllumehed, kes karjade kaupa kehvades tingimustes koos elavad.

Kui kodus on despoot, kes allkirja anda ei mõista

Ei, me ei räägi minust.

Olen tööl, helistab Mikro:

"Emme, ma tahan õue minna, aga ma ei saa, Tommy magab mu mütsi ja salli peal! Ma proovisin mänguasjaga ja krõbinapakiga teda ära meelitada, aga ta ei tule!"

"Anna toru kassile! Kas õde ei saa sind siis kuidagi aidata?"

"Ei saa, tal on Zoom!"

Sellised mured distantsõppega siis siinpool. Ma ei teagi, kuidas olukord lahenes, aga ta lahenes. 

Et miks Mikro kassi lihtsalt sülle ei võtnud ja asjade pealt ära ei tõstnud? Mikro on umbes 20 kg ja kass umbes 6 kg. Mikrol pole siiani kordagi jätkunud julgust seda suurt ja enesekindlat volaskit sülle võtta, ta on veendunud, et ei jõua. Kass muidugi tunnetab tema kohmetust ja kasutab seda täiega ära. No näiteks siis kui veel koolis käidi, ootas ta sageli Mikrot ukse taga ja põgenes ära, kui too ukse, seljakoti ja võtmega maadles. Muidu polnud hullu, sest enamikel päevadel oli Mini sel ajal kodus ja sai ülemisele korrusele kassi püüdma minna, va esmaspäeviti. Loomulikult pani Tommy just esmaspäevadel plehku ja ükskord veel nii edukalt, et snepper läks kinni ja ka Mikro ise jäi ukse taha. Õnneks elab ta klassiõde meiega samas majas ja see on selline hakkajam naisterahvas - krahmab kassi sülle (olgugi, et Tommy teda hammustas) nii et pole asigi. Mikro seevastu: "Ei-ei, ta on raske, ma ei oska teda õigesti hoida!" Iseenesest ma väga ei taha ka, et ta peaks kass süles trepist alla tulema, mis on omajagu ohtlik, ta ei näeks üle kassi astmeid. Kas ma üldse mainisin, et see kass VIHKAB ka, kui teda sülle võetakse? See on ülim alandus. Kui mina lähen teda ebasobiva koha pealt ära tõstma, siis ta kõigepealt klammerdub küüntega pinda ja kui ma loobun, siis tõuseb ise võimalikult aeglaselt ja lahkub - peaasi, et omal jalal, MIND EI TÕSTETA!

Katsu sa mu kõhu alt asju kätte saada! Proovi ainult! Küll ma siis sulle näitan, kuidas Luukas õlut teeb!

Hoopis teisest ooperist - vaatasin, et keegi müüb raamatut, aga on vähemalt aus, näitab kohe ära, et see on lapse kätte jäänud:

Siis avastasin, et ta müüb seda kirjeldusega "autogrammiga eksemplar". Ahsoo siis.

Täna meil oli töö juures just diskussioon teemal "kas allkirjareale tehtud rist kvalifitseerub allkirjana või mitte." Otsustasime, et mitte.

Kõike ja kohe!

Niisama juttu, sest mitte midagi ei toimu ja hirmus igav on. Avastasin, et mul on mingi teema sellega, et kui ühe korraga ei õnnestu, siis ma enam mitte kunagi ei ürita ka, igasugune huvi kaob ja mitte teeseldult "viinamarjad on hapud", vaid kohe päriselt. Andsin endast parima, ei õnnestunud, rohkem ei huvita, mis seal's ikka. Oeh, kohe meenus see:

TÜ või TalTech või miski muu asutus (ma olen reklaamipime, noh) näitab mulle FB-s pidevalt reklaami, kuidas kõik edukad on enne sada korda ämbrisse astunud ja alles seejärel õnnestunud ja mina mõtlen, kuidas "not me, baby, not me!". Mina juba sigade ette pärlite loopimist ei jätka! See oli irooniaga öeldud, sest kehtib ka näiteks igasugu mõistatuste, mängude jne kohta. Kui minu esimene lahendus ei sobinud, siis ma ei jätka. Las ta jääb, pole minu jaoks. L. pusib edasi, aga mind juba tüütab. Palun järgmine, ma seda rohkem ei viitsi! Kusjuures ma teengi kõik pingutust nõudvad asjad ühe pika pingutusega ära. Lõputöid kirjutasin ühe hooga söömata ja magamata, sest tänasida toimetusi ja nii edasi. Mind ärritab, kui L. laseb tolmuimejal vahepeal jahtuda, sest no mida, teeme kohe ära, saab kiiremini õhtale. Ilmselgelt see ei ole edu võti. Ärge teie nii tehke! Ses suhtes ma olen prokrastineerimise vastand - ma ei saa mingit rahu enne kui asi tehtud, mul tiksub kuklas. 

Siis ma avatasin veel seda, kui suured käärid on ikka mu ettekujutuse ja tegelikkuse vahel. No näiteks tuleb mul suvel suur juubel, eks. Ma kujutan seda ette nii, kuidas mu sõbrad broneerivad mulle Viirelaiu ja teevad üllatuspeo. Siis meenub, et krt, mul ju pole selliseid sõpru. L. midagi mõmises sellega seoses ja ma kohe irooniliselt kiitsin, et jube tore, et sa juba selle teemaga toimetad ja korraldad, ma nii ootan seda pidu! Et äkki saab kuskilt sõpru laenutada? L. pakkus Viljandi Kultuurikolledži näitlejaeriala tudengeid, ma laitsin maha, et ma päris märsilohistajaid nagu ei tahaks, võiks veidi glamuursema seltskonna leida, et oleks ikka uhke tunne Instas näidata. Tõsimeeli on mu meelest tänamatu uskumus nagu peaks sünnipäevalaps ise oma sünnipäeva korraldama! Alati korraldasid sünnipäeva ikka emme ja issi, millal see muutus?! Tehtagu mu auks pidu. Ma ei tea, kes ja kuidas, aga olgu olla! Eelmisel aastal ju täiesti õnnestus niimoodi. 

Üsna hädise teostusega meem, aga asi seegi

 

See pilt ja proua Helme võidukas nägu tõid mulle koheselt meelde nii kümneaastase minu ja tema mõttemaailma. See hetk, kui sa võid rahulikult hinge tõmmata ja tõdeda, et näe, mind poisid ei narri, ma meeldin neile, ihihii! Ma oskan suud kinni hoida (vahel laulan õrnal häälel ainult). Ma olen heakskiidetud! 

Ok, olgem ausad, ma tegelikult ei osanud suud kinni hoida ka selles eas ja olin lihtsalt õnnelik, kui pauk minust mööda läks, ilmselt juhuslikult. Aga mingit solidaarsust üles näidata ma ikkagi ei oleks julgenud. Siiamaani mõtlen kohutava piinlikkusega hetkele, kui üks mölakas ütles mu kõrval istunud tüdrukule, et too oleks võinud hoopis reaalklassi minna, koledad tüdrukud käivad ju seal. Ja ma ei öelnud mitte midagi, ohkasin hoopis kergendatult, et seda mulle ei öeldud. Jah, solidaarsust võiks olla rohkem oma naha päästmise arvelt. Yana Toom võib seista teiste põhimõtete eest, kui mina, aga siinkohal annan talle au. Ma olen varemgi vaadanud, et äge naine, julge, ei hoia mokka maas ega püüa kellelegi meeldida.

Melomaaniast ja veidi ka muudest kummalistest hobidest

Spotifys on nüüd olemas uued listid, mis sisaldavad parimat iga aasta parimat rockmuusikat ja ma olen imestusega avastanud, et pea kõik minu suurimad lemmikud tegid olulisi asju aastal 1994. Isegi kui see kohati tundub kokkusattumusena ja häid albumeid jagub igasse aastasse, siis "best of rock 1993" või "best of rock 1995" erilist tunnet minu jaoks ei anna. 1994 ilmus minu jaoks olulisim album üldse, Hole'i "Live Through This". Huvitav on ka see, et kui Offspringi "Smash" ja Green Day "Dookie" olid mul juba tol ajal teada, siis enamus sellest, mis mulle hilisemalt korda läks, osutus alles tagantjärgi 1994. aasta loominguks. Aastal 1994 ei teadnud ma neist veel tuhkagi. Või ei pidanud neid millekski, nagu näiteks britpopi.

Mis otsapidi viib meid selleni, et reedel ilmus Offspringi uus plaat, mis liigutas mind viimase juuksekarvani, sest noh, esiteks nostalgia, teiseks, nad on ikka täpselt minu inimesed, nad ei ole muutunud ja suudavad ikka luua häid kombinatsioone meloodiast ja tekstist. Ning siis ma loen, kuidas nad oleks pidanud ikka kohe peale "Americanat"  pillid kotti panema, sest viimaste plaatide "produktsioon on sitt". Mis paganama produktsioon? Mida see teile annab? Mis kuradi asi see üldse on? Mind ei huvita see, mind huvitab ainult, kuidas muusika mulle mõjub, kuidas ma tajun inimest selle taga. Mis pani mu omakorda mõtlema sellele, miks mulle ei lähe korda instrumentaalne, klassikaline või elektrooniline muusika. Sest seal ei ole seda kombinatsiooni meloodiast ja tekstist, põhimõtteliselt ma kuulan muusikat nagu luuletusi vist. Paradoksina ma vihkan, kui luulet kõva häälega ette loetakse. See ei ole muusika, noh. Ma tajun muusikat kui mingit inimeselt-inimesele avaldust ja hindan kõrgeimaks seda, kui kogu kompott autentsena tundub. Miks mulle meeldib Hole - sest ma tajun esitajate hinge, nende valu, läbielamisi läbi muusika, see on midagi niisugust, mida enamik esinejaid anda ei suuda. Courtney on laval hirmuäratav, sest ta on ehe, tema viha ja äng on päris, ta ei näitle. See on kuidagi ilus. See on raamatutes, blogides, filmides sama muidugi. Teisalt oli mul üks sõber, kes väitis, et talle meeldib just suhkruvaabaga pop, sest see ei urgitse haavades ja on positiivne ning elujaatav. See oleks umbes sama, et ma eelistaks filtritega kaunistatud Insta-suunamudijate maailma ehedatele päriselukogemustele, sest nii on lihtsalt puhtam ja kuivem tunne. See on ilmselt inimeste loomuses kinni, kes mida näha tahab. Ma tahan maailma põlemas näha. Paradoksaalne on see, et tunnet, mida tekitab muusika, ei saa eriti hästi sõnades edasi anda, sõnadeta muusika aga minus erilisi tundeid ei tekita.

Veel muusikast, lugesin Müürilehest pikka intervjuud Mihkel Kleisiga. Mõned "ahhaa"-elamused tekkisid seoses melomaaniaga. No näiteks põhjendab ta oma harrastust "vajadusega korduva mustriga meeldiva tegevuse järele". Jaa, täpselt, mul on ka see vajadus tugevalt sees! On mida oodata, saab jälle maha istuda ja playlisti käima panna, otsida uut, katalogiseerida, taasavastada vana. Oh, äkki mõni teine saaks kasutada sama väljendit näiteks koristamise kohta? Õudne :) Lisaks mainib Kleis, et tema "loomuses on pigem olemasolevaga harjuda ja kohaneda kui otsida järjest paremat". Seda ta mainib seoses oma elukohaga. Muuseas on ta ka töötanud 15 aastat samas kohas (muuseumi (öö)valvurina) - ma ei saaks öelda, et ma poleks õndsalt ohanud, et see tundub mõnus - ju siis ongi olemas inimtüüp, kes tavapärase pürgimise asemel - lennukas karjäär, suurem eluruum, rohkem asju, leiab oma suurima rahulduse just neis korduva mustriga meeldivais tegevusis. 

Selle viimase kohta nendib Kleis kaunilt: "Ma elaks nagu piiritult laienevas raamatukogus, kuhu lisandub üha uusi teoseid ja mille sügavusest ilmub pidevalt välja seni avastamata riiuleid." Vot mulle meeldib ka just sedapidi laieneda, sügavuti minna ja avastada vastukaaluks inimestele, kellele meeldib kuulata/lugeda vaid ühte lemmikumat žanrit. Ju nende jaoks avaneb elu kuidagi muudmoodi. 

Kaunist nädalavahetusest ka, kolasime ümber Kahala järve, seal on kohati täiesti müstiline maastik, mis meenutab oma kadakate ja kiviste põllumaadega Saaremaad. Tohutud haneparved laiutasid mööda põlde. Muuksi linnamäe juures klindil on väga ilusa vaatega matkarada, läheduses asub ka Turjekeldri juga, mille juurde me täitsa esmakordselt sattusime (eelmine kord olid seal lambad ja me ehmatasime ära, et ligipääs vist kellegi eramaa ega julgenud edasi minna, seoses koroonaga on rahvast looduslikes kohtades rohkem ja kui mitu autot ees, siis on ikka julgem uudistama minna). 

Ajasin mehe puu otsa ehk meie kahtlased hobid

Aruanne

Olin siin neljapäevast esmaspäeva õhtuni netist täiesti eemal, pärast seda oli muud tegemist, märkasin küll, et inimesed on vahepeal bloginud nagu homset poleks , praeguseks olen nendega enam-vähem järje peale saanud, aga Facebooki pole siiani sisse loginud. Päris hirmus, õhtul vaatan, mis seal toimub #paargintoonikut 

Blogides oli palju huvitavat, aga kuidagi rongist maha jäänud tunne oleks kommenteerida, seega panen siia oma mõtted kirja. Kõigepealt üks tsitaat raamatust "Ema saladus": "Kontrollimatu ausus on julm ja äärmine eneseimetlus". See tõi mu suunurgad kohe kõrvuni, sest jee, seda ma olen. Ma ei saa neid põnevikke tõsiselt võtta, sest nad kõik põhinevad kellegi valedel, aga mina olen see julm eneseimetleja ega suuda suhestuda. Ma rääkisin alati oma peikadele, et mu ema vihkab neid, ema ei suutnud mu julmust uskuda. Ärge mulle saladusi usaldage, ma räägin need kõik välja. Salatsemise taga on enamasti see "aga mida inimesed muidu arvavad!" ja kuna mind see üldse ei morjenda, siis ma ei saa sellest aru.

Mõistmisest, jälle julmalt, ma pakun, et mitte keegi ei saa teist mõista. Ma olen nõus, et mina olen seesama mina, kes ma olin väikese lapsena, aga samas ei ole ma seesama, kes ma olin eile. Vastuoluline? Tegelikult mitte. Ma ei muutu ses mõttes, et põhiolemus jääb samaks, no ei toimu mingit murrangut nagu ma kunagi lootsin, et täiskasvanuna saab minustki mõistlik väikekodanlike huvidega inimene - selles osas jah on võimalik nö hingesugulasi leida. Aga päriselt mõista teise inimese motiive, impulsse, käitumismustreid? Ma ei mõista enda omi isegi. Näide. Mõni aeg tagasi lendasin sisse ühte situatsiooni, enda meelest õiglust jalule seadma "kui surmaingel, kahes käes granaat", olukord eskaleerus, mina käitusin halvasti, midagi paremaks ei läinud. Sündmuskohalt lahkudes imestasin, et kuidas see nüüd nõnda läks ja kui tagasi vaatasin, siis sain aru, et ma olin juba alguses täiesti rumalalt käitunud, mitte miski ei olekski saanud hästi minna ja kui keegi teine mulle räägiks, kuidas ta midagi sellist tegi, ma mõistaks ta joonelt hukka. Aga..ma ei saa ennast hukka mõista. Mu enesearmastus on nagu Stockholmi sündroom, mul ei ole ju kedagi teist võtta enda asemele, kedagi paremat. Kui sa armastad ennast tingimusteta, siis pead ennast õigustama. Kuidas ma seda teen? Ma räägin kellelegi sellest loost poole, sellise poole, mis mind süütukesena näitab ja teadagi, see mis välja öeldud, jääb paremini meelde ning lõpuks ununeb see päris lugu üldse ära. 

Pealegi, mul on ülihea lühimälu ja selle arvelt ilmselt keskmisest kehvem pikaajaline mälu, sest ma mõtlesin sellele traumeeritud lapse teemale ja kui teised mäletavad detailselt sündmusi ja lugusid, siis mina mitte. Ma tean, et oli kunagi mingi pime aeg, kui ma ainult röökisin, olid mingid tunde kestnud jõukatsumised ja ülekuulamised, aga konkreetsed situatsioonid, ei mäleta. Kunagi küsisin ema käest ka, temagi väitis, et jah, ma jonnisin meeletult, aga miks, ei tema tea. Mina ka ei tea. Kas ema viskas mu pabernukud prügikasti või lihtsalt ähvardas ja ma võtsin tõena? Millest need tülid üldse? Ükskord taheti miskipärast vitsa ka anda (ilmselt ei jõutud enam seda röökimist kannatada, see ei olnud mingi alandav "võta nüüd püksid maha" vaid pigem jõuetu viha), aga kuna ma kaitsesin ennast raevukalt, siis lõppes see mingi kohmaka kähmlusega ja asja ei saanud. Aga mis selle kõige taga oli? Ma ei tea. Kas ma tahan teada? Pigem mitte. On seal mingi vaiba alla lükatud trauma? Ma ei usu. "I was filled with poison but blessed with beauty and rage" (Lana Del Rey "Ultraviolence")

Mõistmise juurde tagasi tulles, ma ei teagi, kas mul on mõistmist vaja, pigem tolereerimist, rahule jätmist, aga olemas olemist. Eriti pretensioonikas olen. Mulle piisab endast, mul on neid erinevaid "mina"-sid peas piisavalt kellega suhelda, keda armastada jne. Ma olen halb sõber, aga suhelda mulle iseenesest meeldib. Ma lihtsalt ei vaja kedagi, kellegi aktsepteerimist või armastust, ei inimeste ega ka näiteks jumala. Ideaalne üksik vanamutt. Iroonilisel kombel pole ma kunagi eriti üksi olnud, äkki sellepärast. 

Me oleme nüüd mehega mõlemad esmadoosi kätte saanud, seda eliitvaktsiini ikka, ei hakka valetamagi, et ainult tänu tutvustele. Kõrvaltoimeid ei olnud. 

Puhkusepilte:

 

Daniela Krien. Armastus hädaolukorras

Olin puhkuselainel ja soov oli lugeda midagi kerget ning vähemasendavat. Selliste raamatutega on tavaliselt jälle see häda, et need on liiga roosamannad  - valida on kas lõbusate (ja sageli pastakast väljaimetud ning sellelõhnaliste) seiklusjuttude või siis haigutamaajavate romantiliste muinasjutukeste vahel. Raamat sellest, kuidas armastus meie elu muudab*? Kohe tekib kujutluspilt paarikesest, kes peale terve raamatu kestnud valestimõistmisi lõpuks käsikäes loojangu poole kappavad. Daniela Krieni "Armastus hädaolukorras" seda ei ole, autor hakkab meile jutustama lugusid sellest, mis saab edasi ning see on hoopis huvitavam kui tavapärane "ja nad elasid õnnelikult elu lõpuni", sest enda ümber ringi vaadates on ju selge, et enamasti nõnda ei lähe. 

Ma ei tahaks öelda, et see on nö "intelligentne naistekas", sest kuigi peategelased on raamatus kõik naised, siis suhetes on siiski kaks osapoolt. Ma ei teagi, miks suhteraamatuid sageli naistekateks liigitatakse - suhted on olemas ju mõlemal sool? Võib-olla ongi asi neis "õnnetu neiu otsib unelmate printsi ja lõpuks leiab ta"-tüüpi romantilistes üllitistes, mehed neid ilmselt lugeda ei soovi ja olgem ausad, ega suur osa naisigi seda ei tee. "Armastus hädaolukorras" räägib pigem inimeseks olemisest, aga väga suur osa sellest on suhted teiste inimestega, inimene on ju karjaloom. Mulle meeldib, kuidas autor on julgenud oma tegelaste galerii päris pikaks ajada, sest läbi selle saab ta näidata erinevaid eluvalikuid, mida ühe-kahe tegelasega teha ei saaks. Tegelaste elu oli huvitav jälgida, neist keegi ei olnud antipaatne ega väheusutav, samas ei toimunud ka mingeid erilisi vapustavaid sündmusi, kõike kirjeldati rahulikus tempos. 

Ma kardan, et ilmselt ei jää see raamat mulle pikaks ajaks meelde, kuid samas oli selle raamatuga koos veedetud aeg meeldiv ja kvaliteetne. Selline rahulik saksa seebikas, mitte mingi glamuurist kiiskav "Santa Barbara" ega ka labaselt kriiskav "Lihtsalt Maria". 

Mõned silmahakanud mõtted raamatust ka:

"Nende puudulik teadlikkus õige elu osas ajas talle hirmu nahka." (lk 17) Meeldivalt sõnastatud diagnoos teatud inimestele, kulub ilmselt kõigile ära :)

"Kõik, mida ta vajas, oli tema pea."/.../kaitses reaalsuse sissetungi eest, mis ei saanud kunagi olla nii intensiivne kui tema fantaasia sfäär." (lk 105) Oojaa! Ma olen hakanud mõtlema, et see on suur privileeg. 

"Armastus ei ole kahe sõltumatu indiviidi kooselu, kes võivad iga kell oma iseseisvuse juurde tagasi pöörduda." (lk 119) Karm tõde. 

"/.../ei ole kunagi usaldanud veendumustega inimesi. Nad peavad kõnesid ja esitavad harva küsimusi." (179). Mõtlemapanev, kuigi üldiselt peetakse veendumusi positiivseks asjaks.

"Kõik täiskasvanud teevad vastavalt oma kahjustuse määrale selles maailmas rohkem või vähem kurja." (lk 224) Paraku.

Paar kummalist asja jäi lugemisel ka silma - mismoodi need linnud küll piketeerisid? "Tihemini" paneb mu ka õlgu võdistama ja mis asi on "märgkasutusega raseerija"? Kas poleks mõistlikum öelda lihtsalt žilett?

Aitäh Varrakule raamatu eest!

*Elisabet Reinsalu väga hästi valitud raamatututvustusest esikaanel.