Karl Ove Knausgård. Koidutäht

Huh, kuidagi maru vastutusrikas tundub olla selle raamatu esimene arvustaja. Tegemist on nimelt alles äsja eesti keeles ilmunud teosega ja minu kätte jõudis see otse kirjastusest Varrak. Aga eks ma püüa väärikalt hakkama saada.

Knausgård armastab kahtlemata monumentaalsust, juba oma enese nii umbes poole peale elatud elust suutis ta kuus paksu köidet välja pigistada, kuid tuleb välja, et need olid kõigest käeharjutus. "Koidutähega" alustab ta planeeritud triloogiat, mis seekord on täielikult ilukirjanduslik. 

"Koidutäht" on mahukas, selles on üheksa (!) peamist tegelast, lisaks arvukas hulk statiste. Ma arvan, et enne järgmise osa ilmumist oleks mõistlik endale mingisugune mandala koostada kõigist neist isikutest ja nende omavahelistest seostest, sest paraku on Skandinaadia nimede valik üsna kesine. Kes meil siin olidki - Tuva, Tove, Torunn, Torill? Atle ja Asle olid isegi raamatus paaril leheküljel omavahel segi läinud. Mul on vähemalt see eelis, et teen nimede puhul sugudel vahet, seegi pole kerge - no näiteks Helga ja Inga on naised, aga Helge ja Inge hoopiski mehed. Siiski oli nimedesse puutuv enam-vähem ainuke pingutus raamatu lugemisel, üle 600 lehekülje sai paari päevaga loetud, sest lihtsalt nii huvitav oli.

Millest see siis räägib? Lihtne küsimus, raske vastata. Kõige laiemalt öeldes on Knausgård oma varasemate teoste üksikisiku uurimiselt nüüd vaatevälja laiendanud kuni..oehh, seda on raske määratleda, sest inimlikkuse kui sellisega ta ei piirdu, võiks vist öelda, et kõigele elusolevale kõige laiemas mõttes ja ka mõtete taga. Saite pihta? Ega vist. 

Selle kõige juures ei ole ta aga ka üksikisikuid unustanud, sest kõik üheksa peategelast, kelle lood antakse edasi mina-vormis, on meisterlikult kujutatud - neid on erinevast soost, vanusest, erineva temperamendiga, meeldivaid, ebameeldivaid ja sealjuures on nende sisekõne alati usutav ehk siis meisterlik karakteriloome. Juba selle eest saaks Knausgård mult maksimumpunktid.

Raamat algabki väga varasema Knausgårdi stiilis - ühe kergelt segaduses napsilembese pereisa looga, aga see haarab endasse ja ilmselt seetõttu jäävadki vähemalt mul esimesed ohumärgid algul tähelepanuta. No eks ta on ju varemgi ebameeldivatest asjadest kirjutanud. Kuni ühel hetkel saad aru, et see raamat ilmus kuu aega liiga hilja, sest see oleks olnud perfektne lugemine suvilasse, augustikuisesse pimedasse leitsakusse, ainuke asi, kas ma siis oleks üldse enam julgenud õue piiludagi. Oli jah kaane peal sõna "horror", aga see jäi kuidagi tähelepanuta...Muidugi on siin tegemist sellise stiilsema kraamiga - vaimuhaiged, kummaliselt käituvad loomad ja loomulikult - usk. 

Minu jaoks on usus alati midagi hirmuäratavat olnud, aga kui Knausgård ka sellelt pinnalt alustab, siis edasi pöörab ta usuteema hoopis sellesse sängi, milles minusugune paadunud ateist seda kõige selgemini mõistab. Ma ei taha siin midagi reeta, aga see on ääretult sümpaatne lähenemine ja ma usun seda. 

Kui juba triloogia esimeses osas on kolm olulist teose paradigma muutust - argisest paranormaalseks ja sealt edasi metafüüsiliseks, siis mida veel edaspidisest loota võib? Tõeliselt mastaapne teos, mis näitab taaskord seda, et ilukirjandusel on reaalne võimalus mõttemalle muuta, jääb vaid loota, et autor suudab oma idee lõpuni välja kanda. Mina tahan uskuda!

Aitäh Varrakule raamatu eest!

Vanemdamisest

Mulle ei anna rahu. Teate küll seda "mitte minu tagaaeda!"-stiilis teemat, kuidas "loomulikult võivad lapsed minna kutsekasse, kui nad tahavad...aga mitte minu laps!" Kuidas me lubame endale enne laste saamist, et "peaasi, et ta ise õnnelik oleks!", aga hiljem saame aru, et õnnelikkus ei tähenda alati igaühe jaoks sama asja. Äkki ta on hoopis õnnetu, kui lasta tal omaette triivida? Heidab hiljem ette, miks teda ei suunatud, sunnitud? Äkki ta ei ole nagu mina, äkki tema tahaks enamat? Kas on keegi üldse, kes südamerahuga ütleb, et tema laps ongi täiesti keskpärane, ei ole vaja teda kuhugi suunata? Ok, tegelikult olen kohanud, üks ema ütles mulle, et "mina ei ole oma lapse suhtes nii ambitsioonikas (kui sina)!" Mina ja ambitsioonikas?! 

Äkki siin ongi selle dilemma tuum, et enda suhtes ma ei ole ambitsioonikas (olen käega löönud?), aga lapse suhtes olen, aga ma ei tea, kas peaksin ja ma ei oska olla ka. Me kõik püüame anda endast parima, aga me ju ei tea, mis see parim olla võiks! Põrgutee on ka heade kavatsustega sillutatud. On ju inimesi, keda sunniti lapsepõlves millegagi tegelema nii, et see neile hilisemas elus vaid oksemaigu suhu toob ja teisi, kes tänavad Jumalat vanemaid, et seda tehti. Kas huvipuudus on põhimõtteline või lihtsalt teadmatuse tagajärg? No et ma lihtsalt pole talle jõudnud tutvustada mingit ala, mis teda tõeliselt tõmbaks ja ta ise pole selle ala peale tulnudki, aga kuskil on see olemas või leiaks ta selle ala nii või teisiti lõpuks üles? 

Konkreetne näide ka. Tänapäeval on kaheksandatele klassidele ette nähtud loovtöö, mida sooritamata põhikooli ei lõpeta. Loovtööks on kolm varianti - uurimustöö, praktiline projekt (kood kampsuni, meisterdad kapi) või ürituse korraldamine. Kahe viimase puhul kirjalikku osa väga ei ole, tuleb vaid raport koostada. Mini küsib, mis kõige lihtsam oleks. Minu moto koolis (see oli mul päevikusse kirja pandud, esilehele!) oli "Tee ainult niipalju, kui minimaalselt vajalik maksimaalse hinde saamiseks!" (või kuidagi nii, mulle tundub, et toona oli mul efektsem sõnastus.) Ehk siis käbi ei ole kaugele kukkunud. Ja mida teen mina? Üritan Mini veenda, et ei tohiks valida lihtsaimat teed, et lihtsaima tee võivad valida keskpärased, sina ei või, sest seisus kohustab. Raskem valik treenib tulevikuks, uurimustöö kirjutamise oskus on oluline. Kas pingutamine mitte ei sillutanud teed vaid edaspidiseks pingutamiseks, oli ju nii? Ma enda puhul olen nõus, aga mu laps...

Ja siis ma tutvustan talle lakkamatult igasugu kursuseid, koolitusi, ringe, trenne, ta noogutab pead ja "eks ma vaata". Mis ma ise tegin - käisin ainult neis trennides, ringides jms, kus käis mõni mu sõber, ainult sotsiaalse suhtlemise eesmärgil. Jälle käbi ja känd, sama põhimõte on temal ka. 

Saime sõbrannaga kokku, ta tütar on miski 16-17, sama vana, kui meie tolle sõbrantsiga ringi hängides ja sõbranna räägib, kuidas tütrel on keskkoolis vabaained ja tema valis täiesti vabatahtlikult matemaatika riigieksami ettevalmistuskursuse. Nõustume mõlemad, et meie ei oleks selles eas mitte midagi seesugust teinud, me viilisime kõigest, mis vähegi keerukas, me uskusime, et me lööme igal juhul läbi. Samas sõbranna rääkis, kuidas tema tütar on pigem ülemääraselt murelik ja ärev, sest äkki sellest kõigest ei piisa, et elus läbi lüüa? Kumb variant on parem?

Ega ma nõu ei küsi, ma olen aru saanud, et igasugune kasvatus mõjutab indiviidi üpris väiksel määral. Vanemate hoiakud, väärtused, see veel, aga see, mida me õpetame, see eriti mitte. Seega üks täiesti kasutu mõttemuster, aga ma pakun, et ma ei ole üldse üksi sellega.

Niisiis

Ma keeldun alla andmast! Ma ei paki suveriideid ära ega võta talveriideid kapist alla! Nii see ei käi, minuga niimoodi ei mängita, et esmaspäeval on +30 ja reedel pane kindad kätte!

Kes siis ilmast kirjutab, aga vat kirjutan, sest ilm mõjutab mu meeleolu märkimisväärselt. Oleks siis kasvõi päike väljas, aga selline tüüpiline hall koos külma tuulega on kõige rõvedam. Iseenesest aastaaegade vaheldumine mulle meeldib, aga no andke aega atra seada - praegune käis ikka kuidagi väga üleöö. Pole ime, et masendus tekib. Umbes nagu nii, kui lapsena Kanaaridelt saabudes (esimene soojamaareis, noh) jõudsid lumetormisele Arlanda lennuväljale ja adusid, et siin on su reaalsus va põhjamaalane - söö seda!

Kaur Kender kunagi sedastas mingis oma raamatus, et ilma üle vingumine olla vaeste probleem - rikas inimene sõidab lihtsalt sinna, kus on parem ilm. Ma ei saa enam puhata muul ajal kui suvel, sest meil on siin üks klient, kes puhkab vaid suvel ja kelle dokumentide eest ma muul ajal ainuisikuliselt vastutan. Miks ma ei delegeeri? Sest ma ei suuda. Kui mina teen mingit asja teistest paremini, siis ma ei saa lihtsalt loota, et kerge õpetuse peale (ja ma olen äärmiselt kehv õpetaja) suudab keegi seda kohe minu tasemel teha, eriti olukorras, kus vastutan ikkagi mina. Saab mingi prohmakaga hakkama ja minu nimi läheb alla? Ei lähe läbi. Kollektiivne vastutus, millest Indigoaalane hiljuti seoses Kaitseliiduga kirjutas, eks. Mina kui naine (I. seostab seda sooteemaga) ei suuda kah seda kollektiivset vastutust mõista. Üksi teen ja üksi vastutan. Üksi kannatan. Milleks üldse sellised ametikohad, kus a la minister astub alluvate prohmaka pärast tagasi? Arusaamatu. Ma küll ei astuks, hehee! Mis pagana organisatsioonikultuur, phäh! Kogu avalik haldus neli aastat on mul mööda külgi maha jooksnud.

Kuhu ma veel ei sobi, avastasin hiljuti - DJ-ks ei sobi. Nimelt peab DJ kohandama oma muusikavalikut publiku järgi. Täiesti kohutav väljavaade ju! Hiljuti suruti mulle baaris jälle juhtpult kätte, et noh, vali nüüd sina mõni lugu. Ma läksin nii krampi - peab nüüd valima selle ühe, mis iseloomustaks mind kui isiksust, onju, ja mis samalajal ei häiriks teisi, aga appi, neid raudselt häirib ju. No ja kui ma mainisin, mis lugusid võiks mängida, siis  - oo õudust! - minuga nõustuti, "et see jah ilmselt päris peale ei läheks". 

Teisalt õnnestus käia imetoredal peol. Ma pidudel eriti ei käi, sest seal tantsitakse, sahistatakse ringi ja keegi ju muusikat päriselt ei kuula, vähemalt minu definitsiooni järgi. Aga seekord oli täitsa istumise pidu, ok, paar tükki tantsis ka, aga seda oli vähe (raudselt seetõttu kvalifitseerus see üritus mittekordaläinuks!), aga point oli selles, et iga tunni sisustas erinev DJ erineva muusikaga kodumaise muusikavaramu erinevatest kümnenditest - listid olid valmis tehtud ja keegi ei arvestanud rahva meeleoluga, listides oli ka üsna eriilmelist muusikat. Mulle VÄGA meeldis, kõik istusid ja kuulasid, et ohh, see lugu! Ja oi, sellist lugu ma üldse ei tea! Ma leidsin ka paar pärlit ja siis selgus ürituse ainus miinus - avalikke playliste ei olnud ning nüüd ma ei teagi, kes näiteks esitas seda ägedat lugu 00ndatest, mille ainsaks mulle meelde jäänud tunnuseks olid sõnad "Ma olen purjus!" Teate, kui palju halbu laule seda kolme sõna sisaldab? Ma guugeldasin, ma tean, õiget ei leidnudki üles...

Paganama äärmused

Paganamaal on muide paganama ägeda vaatega vaatetorn!

Laps tahtis kangesti Intsikurmu festivalile minna. Mis seal siis on? "No seal on see LGBTQ+ pidu, kus drag-queenid esinevad!", "Oh, see on raudselt nii hilja öösel või suisa vastu hommikut, et mina juba magan ja sind ju üksi ei lasta, sa oled alaealine!"

Hiljem ilmub mu FB-seinale mingi peavoolumeedia (no saate aru küll, mitte "selles mõttes" peavoolumeedia, vaid lihtsalt, noh, "peavoolumeedia") artikkel (artikli peaks vist ka jutumärkidesse panema, sest need "asjad" ei ole ju mingid artiklid tegelikult...), kus reklaamitakse ka mingit drag-queenide pidu ja küsitakse rahvalt nende arvamust. Mul ikka vahel on vaja sellist asja torkida miskipärast. Ei, tegelikult oli seal paar normaalselt suhtuvat inimest ka, aga prevaleeris ikka "loomaaeda või seina äärde!" kogukond. Ma lihtsalt tahaks teada, kust tuleb see suhtumine, et kui sa ei mahu normi, siis tuleks sind elimineerida ja samal ajal pimetähn selle koha peal, et äkki keegi kehtestab varsti normi, kuhu sina ise hästi ära ei mahu. Ole normaalne või muidu! Ma saan aru, et norm olla on pealtnäha hästi turvaline, parem haukuda teiste peale, kui ise haugutud saada, soov sulanduda, massilt toetust leida, valideeritud saada, aga. Aga ikkagi. Miks nii agressiivselt? Kes neid normaalseid ähvardab? Maailmapilt mureneb, jah, aga mureneb see meil kõigil, maailm ongi muutumises, seda ei suru jõuga kappi tagasi.

"Vaata, et sina ka oma tütardele kohe varakult räägid, et nad mingeid välismaa mehi ei vaataks!" Tõsimeeli öeldud. 

Nii naljakas, kuidas noorem põlvkond sellest nii palju üle on (vähemalt see osa, keda mina kohanud olen enamasti on). 

Lapsel on uues inimeseõpetuse õpikus küsimus - mida oled sina vanemalt põlvkonnalt õppinud? "Nooh, kas siia võib panna rassismi, transismi, nonbinarismi ja muud sellised?" (Jaa, ta päriselt räägibki sellistes terminites. Tegelikkuses peaks eesti keeles olema vist transfoobia, teiste kohta päris kindlalt ei teagi, no näiteks "kritiseerimine kehakaalu põhjal" - kas sellele on emakeelset vastet? Keelekasutus muidugi näitab juba ka ära, kui teadlik on tänapäeva teismeline neist teemadest vastukaaluks vanemale põlvkonnale, kellel pole õigeid sõnugi..)

Vahel lihtsalt hämmastab, kui erinevates maailmades me elame. Ma enamasti ikka loodan, et vähemvaenulik võidab, aga piisab väikesest tõukest ja ma ei näe enam tunneli lõpus valgust. Siis ma mõtlen, et kes kurat siin riigis küll lapsi üles kasvatada tahab ja mingu nad siit minema, siis aga tuleb meelde, et "vabaduse kantsis" Ameerikas on veel hullem jne. 

Segadusse ajavaid raamatuid olen ka lugenud. Ma ei oska nende kohta palju öelda, aga tahaksin, et inimesed loeksid ja arvaksid ise. 

Charles Eisenstein "Kliima. Uus lugu."  - Sobib nii kliimakriisiskeptikule kui rohepöörajale, nagu päriselt, toob välja kitsaskohad paljudes levinud teooriates ja keskendub sellele, mis tegelikult ilmne. Kliima on pagana keerukas süsteem, üks ei mõjuta midagi, aga kõik mõjutavad kõiki kuidagi. Kõike me ei teagi, aga võiks veits aukartusega suhtuda, mitte lihtsate lahendustega peale lennata. Mu jaoks veidi liiga optimistlik äkki, ei saa see inimkond kollektiivselt mitte millegagi hakkama, näha on ju. 

Byung-Chul Han "Läbipaistvusühiskond" - Lühike tark jutt sellest, kuidas me näilises vabaduses läbi kõige avalikustamise tegelikult üksteist kontrollime ja nõnda totalitaarsesse ühiskonda sammume. Et tegelikult põrgu ei ole teised inimesed, teised inimesed on ravi, aga ainult siis, kui me neid pelgalt vahenditena ei näe. Anna käsi, mitte telefon. Tekitab mõtteid, kas blogimine on pigem ekshibitsionism või inimlik suhtlemine. Mõni tahtis suisa Goodreadsi konto sulgeda peale selle lugemist. Kui palju on selles kõiges nartsissistlikku endaga tegelemist, kui palju soovi kogemusi jagada ja päriselt suhelda?

Hüvasti, suvi!

Nii tore on olla jälle tööl! Ma ei ütle seda ei irooniliselt ega ka mitte siiralt võtmes "küll on tore orjata kapitalistlikku süsteemi", vaid pelgalt seetõttu, et nii palju muusikat on vahepeal kuulamata jäänud. Uut muusikat saab kuulata ainult klappidest ja kuna ma klappe kasutan ainult tööl, siis kogu puhkuse kuulasin ma ainult oma vanu playliste ja kõik "uue muusika reeded" on minust mööda läinud. Oo rutiin, mu sõber hea! Algul arvasin, et nii pika puhkuse järel kuluks ära mingisugune "allatulemise- tablett" (downer pill, noh), aga paistab, et ilm tegi selle triki ise ära. 

Juuli keskelt jäi siin see "käisin seal ja nägin toda" pooleli. Samal ajal kerkis blogides üles teema, mida keegi peab korras kodu all silmas ja mul sai just nii hea pilt tehtud, aga polnud aega üles riputada:

Ma arvan, et kõik, kes on käinud mul külas Vabaõhumuuseumis, tunnevad ära. Väga lahe maja on see seal, soovitan uurima minna. Ainuke asi, mille kallal vinguda, on see, et ma oleks tahtnud neid korterite taustalugusid rahulikult näiteks hiljem neti vahendusel vaadata, mitte koha peal rahvamurrus, aga kahjuks neid muuseumi kodukal üleval ei ole. 

Peale paari ringi Ida-Virumaal maabusime Pärnusse. Kohe peale seda kirjutas Nodsu oma Pärnust ja selgus tõsiasi, et me sõime ilmselgelt samas kohas sama asja:

Tagatipuks tuli õhtul välja, et Kasekese kohviku maja on alles ja seal on ikka söögikoht edasi. Mitte küll kohvik, aga täiesti tubli kiirtoidukas, müüs mulle odava raha eest ausa kamavahu mustasõstramoosiga, armsad noored müüjad ja nii puhas kemps, nagu vanasti kindlasti ei olnud.

See koht, eks:

Ja ma isegi ei söö magustoite, aga Mini andis mulle enda oma maitsta ning see kamavaht oli tõesti imeline. Muuhulgas saime sealt kamaluga EKRE nänni (kommid olid ausad ja head!), mida kodustele kingiks viia - Pärnu ju ikkagi! Paar nädalat hiljem taas Pärnus sõime samas kohas ja ma võtsin poke kausi, mis oli jälle parim, mida ma üldse saanud olen. 

Et ei jääks nüüd muljet, et ma mingi lihtinime olen ja ainult kiirtoidukates söön, siis kollaaž viisakatest kohtadest ka ikka - arvake ise ära, kumb on Michelini valikus ära märgitud Mere 38 ja kumb Kaspervik.

Pärnust sai sõidetud kuni Iklani, seejärel üles Sindi ja Suure-Jaani kaudu tagasi. Tuttaval territooriumil tagasi, käisin jala Saartneemel/Kuradisaarel ära. Ei aimanud, et see nii lihtne ja meeldiv võiks olla. Fotol on eneseuputamiseks sobivalt Opheliaga kleit seljas:

Meri oli millimallikaid paksult täis:

Jägala joast jalutasin ka ülevalt poolt üle. Neeme poolsaar oli vist viimane, kus põhjaranniku omadest veel käimata, see viga sai parandet. Seejärel jälle Pärnu, sõitsime Valgeranna poole, kuni päris alla välja, kust praam Manijale ja Kihnu käib. Oleks kangesti tahtnud ka minna, ma Manijale polegi sattunud, paistis teine nii kena ja käeulatuses, aga ei mahtunud kahjuks plaanidesse. 

Viimaks sai põrutatud Lõuna- Eesti kuppelmaastikule - Rõuge ja Paganamaa, sealt edasi Põhja-Läti. Ma ei tea, mis mul viga on, ise lõuna-eestlane ja puha, aga mulle meeldib mere lähedus rohkem, kui künkad ja järved. Ühe päevaga sai ära käidud kolmes vaatetornis, mõjus päris raskelt. Metsa kõlakojad nägin ka lõpuks ära, ei olnud midagi erilist. Lätis vaatasime kohalikke veidrusi - kitsarööpmelist raudteed (mis sõidab nii napakatel aegadel, et meil soovitati poolelt teelt takso võtta, kui ei taha tervet päeva 30 km läbimiseks kulutada...), ühe endise kekaõpsi pensioniaegset hobi - pudelite aeda, kus siis oma 40 erinevat skulptuuri + muuseum valmimisel - selline naivistlik-diletantlik kunst, sõbranna kaebas, et tal oli seal koguaeg nii piinlik :), lõpuks sattusime otsaga Piiblimuuseumi, kus haisva hingeõhuga onu meile privaatekskursiooni tegi, mis oli siis läti keeles, inglise keelde tõlkis kõrvalt infopunkti noormees. Nali selles, et tegelikult oligi meil vaja vaid infopunkti, aga keerasime kogemata valesse koridori otsa...Kui onu lõpuks aru sai, et me polegi mingid peened välismaalased, kes vaid inglišit räägivad, vaid lihtsad eesti matsid, pikendas ta ekskursiooni vene keeles, sest noh, sellest saavad ju kõik aru...Ok, tegelt oli hariv ja kõik, aga lihtsalt see palavus, tubakane hingeõhk, lapsed, kelle käest ka piletiraha küsiti, kuigi ilmselgelt nad jutust miskit aru ei saanud, see kõik kokku oli koomiline. 

Lõpetasime puhkuse Räpinas. Normaalne koht täitsa. Sadamas asub avalikus kasutuses jäämasin, kulus ära. 

Ahjaa, vahepeal sai kodulinnas ka mütatud. Kuskil olevat esinenud miski Trad. Attack! ja mitte keegi ei uskunud, et mul pole aimugi, millega tegemist: "No seda lugu ju ikka oled kuulnud /mingi arusaamatu ümin/" No ei ole, ausõna!

Tule, taevas, appi!

 Pealtkuuldud raamatukogus.

"Teate, ma pole siin juba aastaid käinud, ei tea, kas mu konto on veel alles ja saan laenutada?"

Teenindaja vaatab arvutist: "Ei, kahjuks teil ei ole kontot."

"Aga kuidas ma laenutada saan?"

Teenindaja selgitab.

"Oeh, mul ei ole üldse aega selleks, aga mul sündis äsja lapselaps ja mul oleks hädasti ühte raamatut tarvis..." /Mina mõtlen esimese hooga, et raudselt tahab Spocki/

"Nii, millist raamatut teil vaja oleks?"

"Päikesemärgid!"

No loodame ikka, et sai veel viimase Lõvi nagu mina, sest need Neitsid on ikka rämedad kontrollifriigid...

Kisuks patsist?

Nägin just postitust selle kohta, kuidas lapsele ei tohiks iial öelda, et keegi kiusab teda seepärast, et ta tegelikult meeldib kiusajale. Ma saan teoreetiliselt aru. Valed mõttemallid, mitte mingit reaalset abi jne, aga mulle lihtsalt meenus, kuidas mina omal ajal sellest toona täiesti tavalisest "õpetussõnast" jõudu ammutasin. 

Ma näen su läbi! Sa käitud, justkui ei salliks mind, aga mina tean, et tegelikult sa lausa armastad mind! Haa-haa! Ma ju meeldin sulle! Ja nüüd on võim minu käes, sest tea - minule ei hakka sa mitte kunagi, ealeski, eluilmaski meeldima! 

Ja praktilist kasu võis ka sel olla, sest kui ma tõesti julgesin mõnele mainida, et "kiusad mind, sest ma meeldin sulle?", siis oli teine sellest tavaliselt nii šokeeritud - "fui, sinusugune, muidugi mitte!" Aga kuna see võis mingi häiriva mõtte neile pähe sokutada, siis enamasti rohkem ei tülitatud, sest seda veel vaja, et keegi kõrvaltvaataja sama arvaks, kui see vastik plika.

Lihtsalt minu kogemus. Ma ei räägi siin tõsistest kiusamisjuhtumitest, ma ei mäleta, et mind oleks süsteemselt kiusatud, vahel jäin lihtsalt mõnele jobule juhuslikult ette.  

Festivalid, mu arm

Ma olen õudne snoob. Käblikule ei läinud, sest kehv ilm ja oleks pidanud telgis magama. Rammsteinile ei läinud, sest lollakas fännitsoon ja liiga palju suvalist rahvast. Viimasega meenub paari aasta tagune Tartu Punk & Rock, kus enne peaesinejat, kelleks oli Metsatöll, hakkas festivalialale järsku hulgim normcore rahvast ja dressinimesi valguma, nentisime - "näe, Metsatölli fännid saabuvad!" Millegipärast on Rammsteinist samamoodi "Eesti Rahwa Bänd" saanud. Mitte et bänd ise halb oleks või selles kuidagi süüdi. Ma olin Rammsteini viimase kontserttuuri õnneks enne koroonat Riias ära ka näinud juba, neli laulu vist vahetati välja, kuna vahepeal ilmus uus plaat, aga mulle meeldis niiehknaa eelmine rohkem. Mul on siiamaani meeles "Was Ich Liebe" kohe kontserdi alguses ja ma ei kujuta ette, et "Armee der Tristen" paremini oleks kõlanud. 

Punk & Rock Tartus on ses mõtted ideaalne, et saab ööseks oma voodisse ja bände on üsna seinast seina ning mis peamine, enamik tuttavaid tuleb kokku. Samuti on see piisavalt väike ja ebaglamuurne, et suvalist rahvast sinna eriti ei satu (kui just Metsatölli ei näidata, eks). Millegipärast suur osa inimesi eelistab festivalipaigana just mingit Pära-Peed, mis asub kõigist asustatud paikadest võimalikult kaugel ja kust mitte kuidagi enne koju ei saa, kui keegi seltskonnast on end kaineks maganud. No ei ole romantiline, üldse pole. Mulle näiteks meeldib koju jalutada, võimalikult suure ringiga. Pühapäeval jõudsin ma koju pool kolm, kuigi kontsert lõppes vist nii südaöö paiku, aga me tulime Narva mäest kesklinna, seejärel kesklinnast Annelinna ringile, sealt mööda Sõpruse silda Karlovasse ja sealt koju. Oli imeline. 

Inimesi oli ka igasuguseid, imelisi ja mitte nii väga imelisi. No näiteks üks, keda ma välimuse põhjal üliägedaks olen pidanud ja kellele ma ka lõpuks seda ütlesin, osutus täielikuks jobuks. Kuigi ta soovis minuga bändi teha, sest mul olevat sobiv hääl - hahahahaaa! Me tegime möirgamisvõistlust nimelt. Aga ta küsis mu sõbrannalt, kas too on mu ema, mis ei ole eriti meeldiv, kuigi tegelikult vanuse järgi võiks see sõbranna mu ema täiesti ollagi. Vastupidiselt noored inimesed ei uskunud üldse, et me nii vanad oleme, kui oleme, sest nende jaoks nii vanad kui meie on ilmselt ammu surnud ja mahakantud. Üks nii 15-aastane kippus musitama ka, ma keelasin, vabandusega, et ma lähen paragrahvi alla nõnda...

Koledat veel, üks tüüp kukkus lava ees kuklaga vastu metallpiiret, mu sõbranna läks appi, ütles, et tüübil silmad ei fokusseerunud, aga ta korrutas üht meesterahva nime. Mina parajasti ajasin selle meesterahvaga juttu, kelle nime korrutati ja kes väitis, et "ah, see minu poeg, lihtsalt täisjoonud ennast veidi!" Ma ütlesin, et krt, mine vaata, tal tuleb suust verd! "Ai, see põle midagi, sõbrad joonistasid talle selle huulepulgaga!" (oli see ka, aga veri samuti) Aasta isa kandidaat, noh. Viipasin siis turvameeskonda, sealne neiu keeras ruttu pilgu maha, vaatama ei tulnud, aga vähemalt kutsus mingi tähtsama mehe, kes nii isa kui poja kuhugi ära viis. Mu sõbranna kükitas kogu selle aja vigastatud noormehe juures, pärast tuli tema juurde keegi kõrvaltseisja ja küsis, ega ta ometi kehavedelikega kokku ei puutunud, noormehel olla midagi...Küsisin, kas HIV, aga vist siiski hepatiit. Sõbranna muidugi ohkas, et jah, vere- ja tatisegused juuksed ta tõesti lükkas kannatanul näo eest ära...Desosime sõbrannat veidi, õnneks need koroonajäänukina veel igal pool saadaval. Paari tunni pärast oli tandem isa-poega lava ees tagasi...

Mul jällegi vedas, seisin lava ees, kui Pedigree bassimees oma särgi publikusse viskas. Murdosa sekundiga sain aru, et mulle see tuleb, piisab ainult käe välja sirutamisest. Minu ees seisev kutt seda aga ei arvanud ja otsustas särgile järele hüpata, aga nii õnnetult, et järgmisel hetkel ma nägin, kuidas mu sõbranna mitu meetrit eemale lendab. Tüüp maandus talle selga. Sõbranna lõi pea ära, aga õnneks kergelt. Ma oleks särgi äärepealt noormehele loovutanud, aga sõbranna ei lubanud. Jube äge särk on iseenesest:

Foto Pedigree FB-lehelt

 

Ainuke häda, et XXL, bassimehe hüüdnimi on Kraana, ja mitte põhjuseta. Veidi higi järgi lehkas, aga mul oli õhtul kõhe hakanud, ajasin selga, oli selline aktsepteeritav higilehk, mitte ilge nagu mõnel. Koju tulin, Mini nõudis särki endale...Sõbranna lubas selle mulle kleidiks teha.

Just kuulsin ridu "body like an hourglass, it's ticking like a clock" - minust, noh. Kuna üks seltskonnast oli tulnud Ukrainast abistamast, siis tekkis meil idee minna punamonumenti lammutama (olgem ausad, vähemalt üks esinejatest agiteeris ka). Monument punnis vastu, kukkusin selle otsast alla. Empire strikes back. Erilisi vigastusi siiski ei saanud, küll aga rõõmsa meele ja plusspunktid teiste vandaalide poolt. Keskea rõõmud.

51-100

 Jätk eelmisele:

51. What's one thing you're certain of? 

Surm tuleb. 

52. Describe one of your colossal failures. 

Autokool 

53. What makes you cringe? 

 See, kui inimesed on uhked oma rumaluse üle.

54. What does your inner voice tell you? 

Milline neist? Neid on palju ja nad räägivad üksteisele vastu. 

55. What crime have you considered committing? 

Igasugu vihakuritegusid. Kui mul magada ei lasta, olen kõigeks valmis. Päriselt kutsusin siiski politsei ja mitte endale. 

56. What's great about your mom? 

See, et ta kunagi ei kahtle ja saab alati oma tahtmise. 

57. What’s great about your dad? 

See, et talle saab loota. 

58. Which day would you gladly re-live? 

Kõik ägedad kontserdid, reisid, puhkused, matkad, imelised õhtusöögid, kokkusaamised. 

59. What are you awesome at? 

Riimis rääkimises. Guugeldamises. Käekirjade dešifreerimises.

60. What do you want people you meet for the first time to think about you? 

Issand, kui ilus, tark, stiilne ja hea huumorimeelega inimene. 

61. When were you most afraid? 

Kõik need kohtumised kaheksajalgsetega. Enne nina karbikute oppi ka ja selle ajal. 

62. What are you terrible at but love to do anyway? 

No aga ei ole sellist asja. Ma ei usu, et kui sa päriselt milleski õudselt kehv oled, sa seda armastad, see on ikka selline "oi, ma tegelt ei oska tantsida ega laulda, aga ikka teen seda"-klišee. Kui sa midagi armastad, siis see mingil tasandil peab ikkagi edukalt välja kukkuma või vähemalt ehedalt. "Ma ei oska" on ju nii erineva kaaluga ka. Ma olin kunagi külas sõprusklassil Soomes ja sealne pere omas klaverit ja tahtis, et ma ka mängiks. Ma ütlesin, et ei oska ja nemad panid ikka vastu, et "ah, mis sa nüüd". Eks ma siis istusin klaveri taha ja lihtsalt klimberdasin neile. Ilme nende nägudel oli ikka päris hindamatu. Ilmselt nende jaoks tähendas "ei oska" midagi stiilis "ei ole just virtuoos", aga minu jaoks tähendas see "ei oska kohe mitte midagi teha sellega". Klaverimänguoskus oli neil ilmselge harituse osa, meil siin musikaalsete laste eralõbu.

63. What weapon would you carry during the Zombie Apocalypse? 

Leegiheitja, kuigi ma ilmselt ei jõuaks seda kandagi. Mürgikapsel enda jaoks oleks vist realistlikum.  

64. Which of your five senses would you keep if you could only keep one? 

Sellisel juhul võime end ära tappa. Ma olen elanud pikemat aega ilma haistmis- ja maitsmismeeleta, piisav, et teada, selline elu pole midagi väärt.  

65. What’s something you love to make? 

Kirjutada, kõndida...oh see nimekiri oleks väga pikk.

66. What do you cook better than anyone? 

Mitte midagi. 

67. What do you wish you’d invented? 

 Grunge

68. What would you like to invent? 

Iseenesest oleks ju kena leiutada midagi inimkonnale tõeliselt kasulikku, samas ilmselt kaasneks sellega minu ellu liiga palju soovimatuid muutusi, seega, vabandust, maailm, pead ise hakkama saama.  

69. Out of 100 random people, where would you rank yourself in terms of your intelligence? 

Vastame võimalikult faktipõhiselt. Keskkoolis pidime inimeseõpetuses seda, loodetavasti õiget, IQ testi tegema. Ma sain tulemuseks 126, 68% inimeste IQ jääb vahemikku 85-115. Ilmselt on mu IQ ajapikku siiski langenud, sest ma ei õpi enam aktiivselt. Ütleks siis, et veidi üle keskmise. Matemaatiline ja ruumiline IQ samas kindlasti alla keskmise.

70. Where do you want to be right now? 

Kusagil seiklemas. 

71. If you could be someone else for a day who would it be and why? 

Ma tahaks olla mõne suure rockbändi laulja, et näha, mis tunne on esineda tuhandete inimeste ees. Soovitavalt võiks mul siis lauluhääl ka olla ikka.  

72. What makes you feel powerful? 

Alkohol. Uskumatud õnnestumised. 

73. What’s the meanest thing you’ve ever said?

Niih...kõigepealt tuleb selgitada, et minu jaoks on õelad sõnad alati puhas kättemaks ja teisele haiget tegemise vahend olnud, millest ei maksa iial mingit tõde otsida, tuleb ainult sama kaalukat vastulööki planeerida. Mulle tuli üllatusena, et mõned inimesed päriselt võtsid südamesse asju, mis neile pahas tujus öeldi. Ainus kummaline jama, mille ma mittevihasena korraldanud on see, kui ma ütlesin elukaaslasele täiesti tõsisel häälel, et ma olen leidnud kellegi teise ja meie vahel on kõik läbi. Peale seda, kui ta tõsiseks jäi, ütlesin, et ah, lihtsalt nalja tegin. Miks? Ei oskagi selgitada. Või noh, äkki seal ikka oli mingi solvumine taga ja siis ma tahtsin tagasi teha, ei mäleta enam. 

74. What’s the meanest thing someone has ever said to you? 

"Sinusugune ei vääri iial emaks saamist!". Ma tean, et see oli ka vihahoos öeldud, aga lähedase inimese poolt öelduna ikkagi kuidagi üle võlli õelus. Ega ma ei nutnud küll, mõtlesin lihtsalt, et "küll ma sulle veel näitan!" Võib-olla lisasin, et aga vat sünnitan ikka, terve karja ja toon kõik sulle kasvatada!  

75. What three words would you have on your grave stone? 

Kas peab hauakivi üldse olema, kui ma tahan, et mu tuhk ilma peale laiali puistataks? Peale minu surma pole niikuinii vahet, mis must maha jääb, ma ise ei näe seda ju enam.

76. What’s your first thought when you wake up? 

Mis kell on? 

77. What’s one thing you wake up to in the middle of the night worrying about? 

Õnneks viimasel ajal enam ei ole selliseid asju, aga muidu suudan küll pool ööd mingit lolli "agakui?"-d peas põrgatada. Tähtsas Ministeeriumis töötades ja autokoolis käies tuli liigagi tihti ette.  

78. If you could tell someone something anonymously, what would it be? 

Anonüümsel ütlemisel pole mitte mingit jõudu, isegi minuna ütlemisel pole mingit jõudu seal, kus ma tõesti tahaks mingit muutust. 

79. Whom would you like to forgive and forget? 

Ma olen ammu kõik unustanud, ma ei oska viha pidada. 

80. If you could get rid of one of your responsibilities today, what would it be? 

Koristamine. 

81. What type of person angers you the most? 

Hädine, vinguv. Ennasttäis ja loll.

82. What is your greatest strength? 

Võib-olla see sama oskus unustada. 

83. What is your worst weakness? 

Mulle tundub, et iga nõrkus on millekski hea, ausalt. No nagu ahv oli tark, ei õppinud rääkima, siis ei saanud keegi teda ka tööle sundida. Ämblikuhirm, see jah segab elamist ega ole millekski hea, vastik rudiment. 

84. How do you show your love for others? 

Ripun neil küljes ja kisan: "Lahuta mu meelt! Lõbusta mind! Teeme midagi koos!" Ah, ma olen lausa hakanud mõtlema, on armastust üldse olemas? Kõiki neid asju, mida armastuseks nimetatakse, saab ka teiste sõnadega kirjeldada - kiindumus, harjumus, lugupidamine näiteks.  

85. Why are you here in this room right now? 

Tööd teen.  

86. When is a time you forgave someone or were forgiven for something? 

Unustamine on andestamine. Ma teen seda kogu aeg, see pole minu jaoks mingi otsus, ma lähen lihtsalt edasi. Oli, mis oli. Ja ma ei saa üldse aru neist, kes pikka viha peavad. Eriti minu vastu - ma olen ju nii nunnu?! 

87. What’s the biggest mistake you ever made? 

See eeldaks, et ma õudselt kahetseks mingit tehtud tegu, aga mul ei tule ette, et ma kahetseks. Jah, ma ei ole mõnede suhete hoidmisega kõige paremini hakkama saanud, aga see ei ole viga, see on lihtsalt asi, mida ma ei oska ja tuleb leppida. Mingid alustatud ja pooleli jäänud asjad, mingi õppetunni neist ju vähemalt sai.  

88. What are you hiding? 

Tatikolle kontoritooli all.  

89. What’s your unanswerable question--the question you seem to always be asking yourself? 

Kas see on see mida sa päriselt tahad? Mida sa päriselt tahad? Ma enamasti tõesti ei tea.

90. What are you ashamed of? 

No ega need tatikollid seal tooli all väga uhkeks ei tee küll...Häbi on muidu suht mõttetu - igasugu apsakaid juhtub kõigil ja oma olemuslikke asju häbeneda pole lihtsalt tervislik.

91. What is stopping you? 

Kahtlused selle üle, kas ma ikka päriselt ka tahan. 

92. What’s a secret you have? 

Võtan kõik omaks, nii on lihtsam, keegi ei saa santažeerida. 

93. How do you secretly manipulate people to get your way? 

Strateegia sõltub konkreetsest isikust. Mõnega tuleb teeselda, et sa pole üldse huvitatud, sest nad keelavad ja loobivad kaikad kodaraisse kohe, kui saavad aru, et asi on sulle ülioluline. Teistega sobib olla aus ja konkreetne, panna fakti ette. Oh, ma tegelikult jubedalt vihkan seda esimest varianti!  

94. When was the last time you apologized? 

 Mu meelest on vabandamise kontseptsioon vale. Jah, ma vabandan, kui astun varbale, kogemata müksan jms, aga ilmselt siin mõeldakse mingit tülivärki ikka. Ma jään enda juurde, et tüli käigus keevad mõlemad üle ja mida sa vabandad asja eest, mis sai niikuinii afektiseisundis öeldud-tehtud. Ma mäletan ainult ühte korda, kui ma sisuliselt vabandasin, väikelapsena, vanaema ees, sest ma sain aru, et olin tema suhtes kuidagi põhjendamatult halvasti käitunud ja teadsin, et tema on meie peres (vist ainus), kes ei usu kontseptsiooni "unustada, tähendab andestada". Vanaemale oli seda vabandust vaja. Teiste puhul, kes vabandamist on eeldanud, olen ma tajunud, et see on alanduse väljapressimine. Vähe on ju juhtumeid, kus vabandavad mõlemad pooled.

95. What is the biggest lie you tell yourself? 

Ma ei tunne ennast nii hästi, et oskaks kindlalt öelda, mida ma olen või mida ma ei ole. Ilmselt on vale endale öelda, et ma olen tugev. 

96. What’s the moment you left childhood behind? 

See hetk, kui ma sain aru, et täiskasvanu võib olla lollim kui mina. See oli vist nii teises klassis, kui õpetaja ei olnud kuulnud sõna "paavian". Mingi hetk oli siis ka, kui ma sain aru, et ma ei oska enam mängida. Teisalt, mulle ajab hirmu nahka kontseptsioon "täiskasvanu" - ma olen kogu aeg samasugune olnud, mõnes mõttes ei saa ma iial lapsepõlvest välja.  

97. What's missing from your life? 

Ori. Hunnik pappi.  Koristaja?

98. Do you believe in a higher power? 

Ei. 

99. What are you ready to let go of? 

Ma olen küljesrippuja, mul on raske millestki lahti lasta. Kapis on mul riideid, mida ma aastaid kandnud pole, aga "äkki ükskord algab aega", mõnikord meeltesegaduses on mul õnnestunud neid ka minema loopida ja ausalt, pärast ei mäleta, mis asjad need olid ja miks ma neid säilitasin. Seega igasugu saasta ikka on, aga ma ei ole valmis millestki vabatahtlikult loobuma.

100. What are you not saying right now? 

Enamikku. Kes seda lugeda jõuaks, kui ma siin heietama kukuks? Pealegi peaks ma praegu tööd tegema üldse. 

---

Igavlen kodukontoris, esimesed 50

Mismõttes need küsimused "Brave and Interesting" on? Võtsin algallikast. (Mitte, et ma teiste tõlget arvustaks, lihtsalt kopeerida oli sealt lihtsam.)

1. What’s the toughest decision you made today?  

2. What’s the toughest decision you made this year?

3. What’s the toughest decision you ever made? 

Nende otsustega on see teema, et ma ei tee neid. Suuri asju nagu elumuutused ma ei kaalu, ma lihtsalt teen ära, kui tunne peale tuleb ja väikeste puhul lasen voolul end kanda. Ma ei mäleta, et ma kordagi elus oleks mingi asja puhul plusse ja miinuseid kaalunud. Ükski otsus ei ole ühesõnaga raskelt tulnud.

4. What have you forgotten? 

Ilmselt enamiku asju, mis kunagi peast läbi on käinud. Korrutustabeli näiteks, kui tuua üks lihtne ja konkreetne asi.  

5. If you were guaranteed the answer to one question, what would it be? 

On siis kuskil veel midagi või ei ole? st. kas see reaalsus, mida näen enda ümber, on kõik? Ja kuidas see kõik lõpeb? Ah, neid küsimusi ikka oleks omajagu.

6. What’s it like being you right now? 

Nina on tatine, pea on märg. 

7. What makes you nostalgic? 

Muusika, lõhnad. 

8. If you had two hours left on earth what would you do? 

Karta on, et halaks ja paanitseks, midagi mõistlikku küll ei suudaks teha. 

9. What’s the most beautiful word in the world? 

Ei olegi kunagi mõelnud selle peale, aga praegu torkas kohe pähe: "ütled "kurat" ja sirguvad õlad ja tuju on korraga hää" (Propeller "Üks sõna") 

10. Who makes you laugh more than anyone? 

Ikka ise oma peas ja keskkoolis oli mul klassiõde, kellega meil oli hämmastav komme üksteise lauseid lõpetada, temaga sai naerdud ikka nii, et sõna otseses mõttes tilk püksis. (Ja ma väga kahetsen selle sõpruse mittehoidmist)

11. What did your father teach you? 

Armastust muusika ja huumori vastu ja seda, et meeste peale võib loota. 

12. What did your mother teach you? 

Seda, et unustamine on andestamine, et tegelikult saab kõik korda ja kõigest üle. 

13. What’s the best gift you’ve ever given? 

Ma olen meister tegema kingitusi, mis minu meelest peaksid inimesi rõõmustama, aga seda ei paista need tihti tegevat. Seega, ma ei tea.  

14. Best gift you ever received? 

Ma ise jälle kipun saama kinke, mis oma sobivuses mind alati üllatavad.  

15. How many times a day do you look in the mirror? 

Spetsiaalselt ei vaatagi, mul vanasti näiteks ei olnud toas ühtegi peeglit, esikus ka ei olnud ja seega ma tihti ei näinudki, milline ma välja näen. Nüüd on mul vannitoas peegel ja esikus ka, seega ma ikka näen, aga harjumust vaadata ei ole. Lolle nägusid teen pigem peegli ees, ma ei tea, miks. 

16. What do you bring most to a friendship? 

Hah, esimesena lõid jälle laulusõnad pähe "I bring everything sad and weird", aga kontrollisin järele ja õige on hoopis "all black everything sad and weird". Lolli nalja ilmselt, tabude murdmist ja õudset targutamist mulle olulistel teemadel. Joogi võtan ka ise kaasa enamasti. Ja snäkke.

17. If 100 people in your age group were selected randomly, how many do you think they’d find leading a happier life than you? 

Pakuks puusalt, et minu vanusegrupis on õnnelikkusega lood keskmisest etemad - ollakse piisavalt vanad, et endaga rahu teha ja mitte veel nii vanad, et tervis või realiseerimata unistused painaks. Enda topiks ka sinna kõrgemasse kolmandikku ikka.

18. What is or was your best subject in school? 

Bioloogia. Kirjandus. 

19. What activity do you do that makes you feel most like yourself? 

Mõtlemine, kirjutamine. 

20. What makes you feel supported? 

See, kui teised tulevad minu mõtetega kaasa ilma et ma peaks neid selleks mõjutama. 

21. Whom do you secretly admire? 

Avalikult imetlen ja kadestan neid, kes ei karda ämblikke. 

22. What time of the day do you feel the most energetic and what do you usually do in those moments? 

Mulle tundub, et minu puhul erilist vahet pole. Öösel ma energiline ei ole, aga samas ka päeval võin suvalisel ajal magama keerata. Energilisus ei sõltu kellaajast, mu meelest. 

23. What’s something you never leave home without? 

Alasti pole nagu ette tulnud õue minemist. 

24. What’s a recurring dream you have? 

Üleajavad peldikud, aastaid kestev rasedus, pean kuhugi jõudma, aga takistused, tagasi koolis või jubedas teises töökohas. 

25. What makes you feel safe? 

See, kui keegi ämbliku maha lööb. (Ikka veel võdistan õlgu, sest L. oli reede-laupäev ära ja siis pühapäeva õhtul oli vannitoas ämblik ja ma ei suutnud jätta mõtet, et mis siis, kui see oleks päev varem juhtunud. L. väitis, et ma oleks siis julguse kokku võtnud, mina pakkusin, et ma oleks vanematekoju emigreerunud) 

26. What’s the best thing that ever happened to you? 

Suur vedamine oli praeguse töö leidmine ja seoses sellega endasarnaste inimeste avastamine, kes teab muidugi, millele imelisele see omakorda tee sulges, iial ei tea ju.  

27. What do you want people to say about you once you’re gone? 

Pole mingit tähtsust, mind see niikuinii ei puuduta. Valedel põhjustel postuumselt kuulsaks saada muidugi ka ei sooviks, aga muu pole oluline. 

28. What’s the coolest thing about science? 

Et see areneb. 

29. What’s the best money you ever spent? 

Kogu see raha, mis on kulunud meeldivale äraolemisele on hästi kulutatud. 

30. What’s a bad habit you have? 

Juuste kruttimine, mul on ühelt poolt juuksed lühemad ja katki, aga ma ei suuda end peatada, sest see on mingil kummalisel põhjusel nii rahuldustpakkuv.  

31. What are you grateful for? 

Heade geenide ja toetava kasvukeskkonna. 

32. Whom are you envious of? 

Kas kadestamine ja imetlemine ei ole samad asja või? Ma kadestan neid, kes ämblikke ei karda. Muud põhjust teisi kadestada väga pole, sest ilmselgelt kaasnevad iga hüvega ka omad miinused, millest kõrvaltvaatajal aimugi pole.

33. What’s an image you’ll never forget? 

Ma loodan, et ma omaenese ja lähedaste nägusid ära ei unusta.  

34. Describe a near-death experience. 

On siis igaühel see, et oskaks kirjeldada? Mind olevat peale sündi neli minutit elustatud, paraku ei mäleta sellest midagi.  

35. If you had a clone, what would you have the clone do? 

Oot, kui ta mu kloon oleks, siis tal ju oleks ka samad mõtted, tunded ja tahtmised kui mul, seega klooni enda asemel koristama sundimine ei läheks läbi ju? H. de Tellieri "Anomaalia" tegeles selle teemaga, seal olid inimestel erinevad taktikad, kes ei tahtnud enda oma iial näha, kes sai temaga sõbraks jne. Ma tahaks enda omaga sõbraks saada, ma usun, et ta meeldiks mulle. Me teeks koos igasugu asju, mis meile mõlemale meeldiks jne. Ideaalne sõbranna oleks.

36. What’s your idea of Heaven? 

Ma ei tea, et mul kunagi Taevast mingi kujutlus oleks olnud, see on ju nii naiivne konstruktsioon. 

37. What’s your idea of Hell? 

"Hell is a teenage girl"  

38. When did you know? 

Kohe. 

39. What can you do better? 

Enamikku asju, aga miks peaks? 

40. When are you most yourself? 

Kui ma räägin või kirjutan, mida ma mõtlen. 

41. What superpower would you most like to have? 

Väiksena ma tahtsin mõtteid lugeda, aga praegu küll ei tahaks, oo õudu! Vahel tahaks teleporteeruda.  

42. If you were granted three wishes, what would you do with the second wish? 

Ma olen alati vastanud, et mul on ainult üks soov - see, et kõik mu soovid täituksid - seega vahet ju pole, mis järjekorras neid soovida. See, mis teisena pähe tuleks.

43. What is your actual superpower? 

Lapsena mulle tundus, et mu soovid päriselt täituvadki mingi aja möödudes ja tihti siis, kui olen juba nad unustanud. Praeguseks olen aru saanud, et selle asja nimi on vist pigem "madal latt" ja "vähene ambitsioonikus". Oskus endaga rahu teha, see vist on päris hea võime.

44. If you won 100 million dollars, what would you buy first? 

Matkaauto. (Sest "orja" vist ei oleks ilus vastata...) 

45. What's the best sound in the world? 

Viimati olime ööbimiskohas, kust üle tee asus raudtee ja ma saan aru, et enamiku jaoks on see ilmselt suur miinus, aga mitte minu, kes ma kasvasin raudtee ääres. Meil olid paberinutsakud sektsioonkapi klaaside vahel, et need ei kliriseks, kui rong mööda sõidab. Praeguse aja rongid enam eriti ei kolise, aga Lätis veel on vanamoodsad rongid, need kolisesid täiega nostalgiliselt. See hääl meeldib ka, kui rannas silmad kinni panna - inimeste hääled ja vee hääl.

46. What’s perfect about your life? 

Miski siin elus ei saa olla ideaalne, kui ämblikud eksisteerivad. Tõsiselt, elus ei saa miski olla ideaalne, hakka ainult veidi laiemalt mõtlema. 

47. What song do you sing only when you’re alone and what memory does it bring back? 

Ma ei laula kunagi üksi olles. Ma tõesti ei seedi oma hädist häält, see ei kõla üldse nii nagu ma sooviks. Röökida ma võin, aga mis sa ikka üksi röögid, eks. 

48. Describe a moment you were so embarrassed you wanted to disappear. 

Ma arvan, et meil kõigil on mingid omad momendid olnud, aga õnneks need ununevad. Ma ei mäleta, et midagi väga erilist oleks olnud kunagi. 

49. How many times a day do you think about money? 

Võib-olla mingi kümme korda, kes seda arvestab? Ma ikka kogu aeg muretsen, kas on piisavalt, loll harjumus, ma tean. 

50. Who has been the biggest influence on you in your relationship to money? 

Robert McPart ja Mr. Montgomery Burns. Ma olen jube ihne, ei mina tea, kust ma selle õppisin.

Judith Schalansky. Kaelkirjaku kael

Omade kaitseks astun alati välja! Mismõttes inimesed vihkavad seda raamatut Goodreadsis? Mismoodi see igav raamat on? Kui sinu jaoks on bioloogias midagi igavat, siis no palun...

Eks ta veidi algteadmisi vajab ilmselt, kui sa ikka ei tea, kes olid Mitšurin ja Lõssenko, siis jääb loo üks osa sulle mõistetamatuks. See Darwinist taganemise traktaat näiteks, kus sujuvalt lõssenkoismile üe minnakse. Mis selle kaelkirjaku kaelaga kõigel üldse tegemist oli, paljud ei raaligi välja, kui algteadmisi pole.

Äkki minusugune ongi veel viimane põlvkond, kes seda teemat jagab? Autori sünniaasta on muide 1980 ja bioloogiaalast haridust tal raamatukaane väitel pole, vägagi muljetavaldavad teadmised sel juhul ja tubli taustatöö. 

Kui ma nüüd mõtlen, siis nooremale lugejale võib see teos tõesti hirmus tunduda, aga minusuguste jaoks on see juba helge nostalgia. Peategelase sarnaseid õpetajaid oli meie ajal koolides küll ja veel. Tagantjärele on hoopis lõbus lugeda, sest mu meelest suur osa täiskasvanuid mõtleski toona nii. Ei olnud mingit kaastunnet, lapsed jagunesidki (vaimu)annete järgi klassidesse ja nende vahel liikumine oli vaid haruldane anomaalia. Rividrill ja lihtne elu, ei mingit kahtlast kujundavat hindamist. Ja noh, tegelikult on see piir, kus lõpeb Põlluaasalik "äkki hakkaks lihtsalt kõik normaalseks?" ja algab viljatu andetuse ülistamine, siiski kergelt hägune. Mõnikord lihtsalt tahaks Inge Lohmarkidele (raamatu peategelane) õiguse anda ja öelda: "Nii on!" Ma kipun küünilisust mõistma, mitte kartma. "Meid ju kasvatati nii!" nagu on kombeks öelda.

Mõistagi näidatakse raamatus siiski ära ka see külg, mis sünnib sellest, kui on kord, aga puudub täielikult igasugune empaatia. Looduslik valik ei toimu inimeste puhul vaakumis, me oleme liiga kaugele arenenud, et selle toimimist vaikides pealt vaadata. Me ei suuda olla piisavalt küünilised, et leppida. No ja selle tulemusena olemegi siin, kus meil ka igasuguseid poputatakse ja lastakse elujõuliseks saada ja lumehelbekesed vohavad ja laiutab abstraktne kunst! (see oli siis sarkasm, eks!). Raamat annab meile aimu, mida tunneb tegelikult üks igipõline konservatiiv nähes oma maailma vaikselt lagunemas. Miski ei garanteeri, et me ise, kes end praegu rõõmsalt liberaalideks nimetame, kunagi midagi sarnast tundma ei saa.

Mulle see raamat meeldis väga, nii temaatika pärast kui ka stiili, mis keskmise maitse jaoks ilmselt on liig sünge ja üle võlli.

Abitu eit

Ei teagi nüüd, kumb pealkiri siia rohkem passinuks: raamatuarvustus või hoopis "miks ma meestele meeldin?"

Ikka tuleb ette, et tahetakse su lemmikuid teada - ütle raamat, film, söök, lill? Ja kuigi õige vastus on, et "neid on palju" ja "sõltub olukorrast, meeleolust jms", siis mõnikord on kohatu niimoodi vastata, sest inimesed tahavad sind kuidagi lahterdada. Ma leidsin nüüd lõpuks raamatu, mille nime ma sellesse loetellu täie kindlusega üles seaksin: Ljudmila Ulitskaja "Sonjake. Lõbus matus" - see on jah minu lemmikraamat. Tegemist on küll pigem kahe pikema novelliga, aga asi seegi. "Sonjake" on ka hirmus hea, aga minu eriline lemmik on just "Lõbus matus".

Loomulikult, kogu see atmosfäär - "elu parim osa olidki need mõttetud olengud" (lk 127), hedonism, imelised kirjeldused, karakterid, uskumatult tabavad metafoorid, sümpaatsed üldistused, autoripoolne soe suhtumine oma kõigisse tegelastesse jne. Ma tegin pidevalt pause, ise edasi lugeda tahtes ja samas soovides, et see ilmaski ei lõpeks. Üks matus, ka lõbus, peab ometi ükskord lõppema kahjuks. 

Kuigi olen kuulnud ka vastupidist, siis eile J. Steinbecki "Hommiku pool Eedenit" lugedes, jäi taas silma, et ka Steinbeck väidab, kuidas meile lähevad korda vaid need lood, mis meid isiklikult puudutavad. Mu ema näiteks väidab, et tema oli eelmises elus raudselt Scarlett O´Hara, sest kokkulangevusi on liiga palju. Ja nüüd jõuamegi "Lõbusa matuse" Ninakese juurde. 

"/.../ naistega, kes nimelt oma piiritu abitusega äratavad ümbritsevates inimestes, eriti meestes, kõrgendatud vastutustunde." (lk 95)

Ma olen sageli mõelnud, kuidas kenad ja ägedad naised on üksi, aga näe, mina siin seevastu...No ja nüüd ma õppisin Ninakest tundma ja sain aru, et just see, see ongi see. Ninake - see olen ju mina! Jah, Ulitskaja kirjeldab Ninakest kasutades väljendeid "patoloogiline laiskus ja lohakus" ning neile eelneb "vaimunõtruseni ulatuv lollus", millest viimasele ma ei tahaks kuidagi alla kirjutada, aga mis omakorda näitab, et me loeme igast tekstist välja just selle, mis meid kõnetab ja meie teooriasse sobitus ning jätame sujuvalt tähelepanuta selle, mis ei sobi. 

Ninake ei suuda otsustada ja arendab oma kapriisid viimse piirini välja - mina, nii mina.

"Ta oli tõesti nõrguke: isegi suitsu hakkas tegema õhtupoole olles pärast esimest söögikorda ja esimest alkoholi jõudu kogunud" (lk 161) - mina oleksin täpselt selline funktsionaalne joodik, ma lihtsalt ei jõuaks rohkem - nõrguke, mis teha!

Kusjuures minu puhul ei ole abitus kuidagi teeseldud nagu ma olen mõne teise puhul täheldanud (ja see abitus töötab ka teeseldes), mulle on see kuidagi omane, sissekasvanud, ma pigem püüan seda varjata, kui afišeerida. Mõned väidavad, et oi, küll mina olen tugev ja iseseisev, aga ma, krt, ei ole üldse. Ma ei tohiks ennast feministikski nimetada vist. Üks näide elust: istun mina mingil üritusel ühe (nais)tuttava kõrval, keda ma alati erakordselt täiskasvanulikuks olen pidanud. Istun ja piidlen melonit. Ühel hetkel, ilma igasuguse strateegilise plaanita ütlen: "Vabandust, kas sa oleksid nii kena ja lõikaksid mulle melonit?" Oma küsimuse kohatusest täiskasvanud inimese kohta saan aru alles siis, kui teine mulle üllatunult otsa vaatab ja küsib, et miks ma ometi ise ei lõika? Vastan täiesti ausalt, et ma eriti hästi ei oska, kardan näppu lõigata ja üldse, enamasti on seda keegi teine minu eest teinud. Kõrvalistuja heldib - isver, mihuke nunnuke sa oled, muidugi ma lõikan sulle, otsa tiburull! Kui see toimib naistega, toimib see veel edukamalt meestega. Ma saan alati kõige paremad mehed, sellised, kes tahavad su eest hoolitseda, korralik perematerjal. Ainult isa käratas mulle mõnikord tüdinult: "Ära ole nii kuradi abitu!" See oli ärritav, sest sa ei aimagi, mida kõike ma tänu abitusele saavutanud olen, sa veel kahetseksid, kui ma abitu EI oleks!

Mis ei tähenda, et ma osades asjades äärmiselt otsusekindel ei oleks - Ninake arendab oma kapriisid viimse piirini välja - oojaa! Neid osasid minu jaoks olulisi asju on vähe, aga neis ma lähen nui neljaks lõpuni välja, tuimalt. Nii nagu raamatus Ninake ristimise oma kätte võtab ja mu meelest annab autor Ninakestele eluõiguse ka selle lausega: "Vapper on see, kes ei karda näida naeruväärne."

Siguldas

Esimese õhtu Siguldas veetsin mina kontserdil, aga mida me kõigi nende ülejäänud päevadega ette võtsime? 

Alustuseks sain üldse veidi karmakättemaksu selle eest, et ma nii uhke olin, kuidas Arlanda lennujaamas meile paberite puudumise juures lennukisse ikka kohad kätte võitlesin. Seekord siis juhtus see klassika "mina arvasin, et sinu käes on! mina arvasin, et hoopis sinu käes on!" kui selgus, et meie võõrustajat kusagilt ei paista ja Bookingu kinnitust kellelgi kuskil pole, rääkimata Bookingu sisselogimistandmetest. Õnneks võõrustaja siiski sai leitud ja tema paberitest ikka mu nimi välja ka tuli. 

Öömajaga oli veel selline õnn ja rõõm, et Bookingust sai algul loetud, kuidas koht on kuumalaine ajal väljakannatamatu, me mõtlesime, et no jaanipäeva ajal on ikka pigem külmalainet oodata ja loomulikult läks vastupidi. Õnneks tegelikult mingit erilist palavust meie korteris ei olnudki. Oli selline nelja apartemendiga ridakas, igaühel oma terrass pluss ühine hoov. Kõrval oli Ukraina pere, huvitav oli, et nemad pidasid meid algul keele põhjal leedukateks. Hea rahulik oli, jaaniks oli linn peale kontserti tühjaks voolanud, kena troopiline öö, keegi lõket ka ei teinud ega kisendanud kõrval. 

Jaaniöö vaade meie rõdult:

 

Me olime tegelikult plaaninud matkata, aga noh, 30+ kraadi mägisel maastikul ei ole kõige parem mõte. Natuke matkasime ka, selgus, et nõrgim lüli on lapsed, ausõna, nagu pensionäridega oleks reisinud - "meie ei jõua, böää, palav, väsinud, tahaks tuppa telekat vaatama!" No me siis L-ga kahekesi keeled vestil kulgesime enamasti. Tarzani pargis lapsed muidugi elavnesid märgatavalt. Nalja sai kah. Sõidame siis kõik neljakesi tõstukiga mäe tippu, et sealt monorelsiga alla kihutada. Selgitame lastele, et kihutama ei pea, kang on kenasti olemas, hoia endale sobivat tempot. L. paneb alla ära, peale teda peaks minema Mikro ja juba istume oma gondlites ootel mina ja Mini. Mikro sõidab esimese kurvi ära, teine suubub kuhugi põõsa taha tundmatusse ja Mikro ei julge. Miski ei aita, tema paigast ei liigu. Onu tõstab ta agregaadilt maha ja seletab, et alla saab kõrvalt trepist või siis tõstukiga. Mikro on kinni kiilunud ja seisab raja kõrval, ma siis seletan, et jäägu ta sinna, kus on, me sõidame alla ära ja tuleme talle järele. 

All olles teatan L.-le, kes viivitusest juba enam-vähem taipab, mis seis on, et ostku ta pilet ja mingu Mikrole üles järele. Piletiostuga on keeruline, sest ainult kaks kassat ja kui keegi seiklusrajale läheb, tuleb temaga veel leping teha ja sadat asja seletada. Kui L. on lõpuks üles saanud, otsustan minagi üles minna, sest Mini on otsustanud seiklusrajale suunduda. Astun piletisappa, kui järsku seisab mu kõrval morni näoga Mikro: "Konstruktor tõi mu alla ära..." Instruktor, parandan ja saadan L.-le sõnumi, et väänik on all. Ta vastab, et tean, nägin. Hakkame siis Mikroga koos tõstukiga L-i juurde minema. Mikro räägib: "Tead, see onu ei pannud kordagi pidurit..." Oot.. ma olin algselt eeldanud, et see onu tõi ta käekõrval alla?! "Oot, ta sõitis koos sinuga gondlis alla?" "Nojah..." Ehk siis hirmunud Mikro sai tänu oma hirmule ekstraelamuse, sest ilmselgelt instruktor on sealt sada korda alla tulnud ega pidanud mingit pidurit vajalikuks. "Mis sa tegid siis? Karjusid kogu tee?" "Ei, tahtsin küll, aga ei julgenud." Nojah siis. Nii kui tõstukiga üles hakkame jõudma, tunneb instruktor meid ära ja viibutab naerdes näppu, kinnitan, et uuesti me küll tsirkust tegema ei tule, lihtsalt lähme ülevaltkaudu minema. 

Vaated on seal muidugi hingematvad, me leidsime ühe koha, mida kusagil "kauni vaatega kohana" kirjas pole, aga kust avanev panoraam me meelest kõige etem oli:

Pildile seda avarust muidugi väga hästi ei püüa, aga üldmulje oli nagu Grand Canyon koos puudega. 

Selle vaate kõrval on kohe Sigulda bobirada, kus ma kunagi põhikoolis alla jalutanud olen. Lisaks jalutamisele saab sealt aga ka ratastel kelguga alla lasta, koos konstruktoriga instruktoriga muidugi. Instruktor on muide selline 50+ naisterahvas, ilmselt mingi endine Läti olümpiasangar, aga no ega me neid ei tunne ju. Mulle tundus see peale vaadates siuke meh-värk, aga L. tahtis ära käia. Pärast rääkis, et ega ei olnud meh midagi, ikka päris korralik sõit, kurvis külili jne. Kahjuks jäi tal go-pro kinnitus koju ja telefoni kaasa ei lubatud (lendab minema), seega videot ei saanud sellest. Aga olla tore olnud, p.s. sõita saab ainult nädalavahetusiti, kes tahab minna.

Video sellest, kuidas üks teine ekipaaž alla tuleb, sealt lõpukurvist alates pidavat asi tõsiseks minema:

Neli ööd koha peal oli täitsa piisav, et kõik vaatamisväärsused läbi käia ja ka niisama ringi tolgendada. Korra käisime ka kõrvalasulas Ligatnes, kus samuti mäed, koopad ja matkarajad. Ainus miinus palaval ajal on sealkandis see, et ujuda pole kuskil. Koiva jões on karastav +14 ja ega ta väga soojemaks lähe, sest palju allikaid. 

Loomulikult kordus sama jama tagasi Eestis, kui kohe sel päeval, kui põhjarannikule pagesime, vesi +16 peale läks. Aga see-eest nägin ma mega-madu-ussi, elu sees pole sellist jurakat Eestis näinud:

Pärast lugesin, et emane nastik võibki vabalt poolteist meetrit välja visata, lisaks on ta ka kõvasti jämedam kui isased liigikaaslased. Sõbranna mao-foobik sai ka muidugi ära rõõmustatud selle pildiga, pärast L. küsis veel üle, kas ma sulle seda ussi (jah, ma tean selgroogne, seega madu, mitte uss, Mikro kogu aeg parandab, et taksonoomiad ikka õigesti oleks..) ikka näitasin, sõbranna kuulis "bussi" ja pidi veel korra maoga tõtt vaatama...

Karma kättemaks oli kiire tulema - läksin kodus wc-sse ja potis hulpis ämblik...Mõelda, kui ma oleks seal potil istunud ja see elajas oleks mulle pähe kukkunud? Kust ta potti muidu sai? Iuuuu....

Placebo Siguldas

Ma olen nii ära metsistunud, et pidin inimeseks saamiseks suisa tagasi kontorisse ronima, see kodukontor on suvisel aal ikka saadanast (tegelt muul ajal ka). Feedlys on 163 lugemata postitust. Puhkuseni on veel aega, aga vahepeale aeg on ikka niisama molutamisele kulunud.

Kes paneks endale (ja endaga kaasa veetud perele) ööbimise Siguldasse neljaks ööks? No mina panin ja jään ikka selle juurde, et hoopis parem on olla ühes kohas natuke kauem kui et tõmmelda ühest ööbimisest teise plaaniga päev otsa sõita, õhtul kohale ja hommikul jälle minema, mispuhul kokkuvõttes mitte midagi ei nähta (nähtud-tehtud endal see). 

Miks üldse Sigulda? Sest Placebo! Oktoobris peaks nad küll Tallinna plärisevasse metallkasti (viimati nüüd Judas Priestil kõrvu kinni hoides veendusin, et selle kolaka peaks tõesti maha lammutama) ka saabuma, aga kes teab, mis toimub kunagi oktoobris?! Pealegi on Lätis kontserdipiletid siiani kümneka odavamad kui meil. Rammsteini viimase ma nägin ju ka Riias, meile jõuab see nüüd kolm aastat hiljem, ok, paar uut lugu teevad nüüd ka, aga mulle ausalt öeldes meeldis eelmine plaat rohkem kui see uus ja no Tallinnas on ju see paganama "fännide poolt palavalt soovitud" fännitsoon, kuhu edukad ettevõtted oma tublidele töötajatele piletid ostavad, et nood seal šašlõkivardaga patseerida saaks ja küsida, et "kes see laulab?" - vähemalt Tartus Metallical nii oli. Mulle meeldib ikka hammas-hamba vastu lava ette trügida, mitte selleks eraldi pileti lunastada. 

Tänapäeva kontserdid on üldse üks ikaldus, sest vähemalt pool rahvast kui mitte enam, on kohale tulnud vaid sellepärast, et "meie kandi hetke kuumim üritus, kõik lähevad ju" ning filmivad siis enamuse ajast 360 kraadi kaameraga klippe stiilis "mina siin rahva sees", teevad hulgim selfisid või filmivad lihtsalt tuima näoga üles kõik, mis ette jääb. Sellistest pääsemiseks pead üsna lava ette trügima ja isegi seal pole kindel, et oled pääsenud. 

Placebo oli imeline, võrreldes paljude muude suurkontsertidega, kus tehaksegi rahvale showd, ettevalmistatud etendust, oli Placebo ehe. Ok, nad ei ole päris sellise kaliibriga staadionibänd, aga ikkagi. Näiteks käis rahvast läbi rõõmus kahin, kui Brian suitsu ette pani - see oli selline intiimne tegevus, mis näitab, et esineja on samuti lihast ja luust tüüp, kuidagi kodune ja veel sigaret, mida viimasel ajal staaride puhul üldse harva näeb. "I smell weed, can you give me some?" küsis ta samuti nunnult lava ette kükitades. No ja siis rikkus loll rahvas Brianil tuju ära. Mitte, et kanepit ei antud vaid mingi tüüp üsna lava ees pimestas teda oma filmiva telefoni välguga. Brian üritas žestikuleerides teada anda, et talle see tegevus ei meeldi ja küsis peale loo katkestamist, kas on veel keegi, kes teda välguga pimestada tahaks ja no rahvas karjus muidugi kohe "jeeeee!", sest nad vist ei saanud keelest aru või olid muidu tuhmid. Alustati siis looga uuesti ja paarikümne sekundi pärast viskas Briani kitarri jälle nurka, sest no inimesed ei õpi: "Pagan, ma üritan siin tööd teha, aga teie ajate mu vihaseks!" Ma saan tast absoluutselt aru, see filmimine ongi läinud üle igasuguste piiride. Mu kõrval oli näiteks üks paarike, kes ka peale neid kahte intsidenti mõlemad eraldi oma telefonidega lakkamatult kõik üles filmisid. Internet on täis hea kvaliteediga kontsertvideosid, miks on sul vaja seda oma väriseva käe ja kehva teloga tehtud soperdist selle asemel, et see üks kord esinejat ja muusikat nautida? Õnneks kontsert siiski jätkus, sõber rääkis, et vist Barcelonas, kus tema neid kord vaatamas käis, läks Brianil tuju ikka nii ära, et ta pool kontserti esines seljaga rahva poole ja lõpuks lõpetati üldse enne õiget aega jant ära. 

Siguldas tehti küll vaid ainult üks lisalugu, mis tol hetkel tundus vähe, aga setlistsist vaadates selgub, et tegemist oli üldse ühe pikima kontserdiga sel aastal. Lugude valik meeldis mulle tohutult - esiteks see uus plaat, hästi palju oli sellelt, teiseks mingid lood, mis "just mulle" meeldivad ja mis minu hinnangul hitid väga pole ("Infra-red" - parim kättemaksu lugu üldse! "Too Many Friends"!) Mingeid suuri hitte "Every You and Every Me" ja "Pure Morning" näiteks, üldse ei tehtud. Oh, Setlists on täitsa äge, ütleb kohe täpselt, et lugu "Special K" -  (Stopped and restarted because Brian Molko asked to not put phone into his face) 

Aga jah, mulle ikka meeldib üksinda kontserdil käia, kuigi oma sõprade auks tuleb öelda, et ega nad mind kontserdi ajal üldiselt segama ei kipu, siis ongi igaüks omas mullis, suhelda võib enne ja pärast esineja vaatamist. Ahjaa, pärast selgus, et L. oli lastele rääkinud (nemad siis koha peal ei käinud), kuidas näe, kõigil esinenud bändidel (Sibyl Vane Eestist ja Purple Negative Lärist soojendasid) oli naisvokalist...Ta oli eluaeg arvanud, et Placebo laulja on naine. Johhaidii!

 Pilte mul kontserdist otse loomulikult pole, neid võib vaadata näiteks Läti Delfist.

Maailmalõpp oli juba ära

Appi, ma ei oska enam blogida! Hakkasin kirjutama, siis kustutasin ära, sest on ju sellest juba targutatud ka. Siis mõtlesin, et toetuse mõttes võiks vähemalt VVN-i juures kommenteerida, aga seal venis kommentaar liiga pikaks ja liiga isiklikuks ära. 

Ma olen ka alati olnud see "armumist esimesest pilgust ei saa olemas olla - see oleks niiii pealiskaudne!" ning "sõprus ja armastus on samad asjad". Kui inimene mulle juba väga oma on, siis ma muidugi tahan juba seda ka teada, mis tal riiete all on, aga mitte enne. Naiste puhul millegipärast seda pole, aus ju oleks tegelt, kui selline sõprus-armastus sugusid ei tunneks, aga miskipärast nii on, et ikka loomult hetero vist.
Aga jah, mulle tuli ka üllatusena, et teistel enamasti nii ei olegi, et sõprus-armastus, sama asi ju. Kui mu mees kunagi mokaotsast mainis, et ei ole ju ikka päris sama, siis ma tuimalt ignosin, sest see ei ole see jäneseurg, kuhu ma pugeda tahaks, sest ma võin ju avastada, et olengi ussi rinnal soojendanud :) St, kuni ma tema käitumisest välja ei loe, et tal teistmoodi oleks, on ok, vahet pole, mis ta väidab. Aga jah, ma muutun valvsaks kui mingeid kiharaid-tuharaid esile tooma hakatakse, sest see ei saa ju peamine olla?!

Ma olen alati oma tulevasi suhteid esiotsa väliselt ebaatraktiivseteks pidanud, muide. Eksi puhul tundsin suisa kaasa, et nii tore poiss, aga näe, välimusega ei ole vedanud. No ja pärastpoole ma sugugi seda ei arvanud ja olin nõus tuupi tegema igaühele, kes julges midagi kobiseda (ükskord üks kobises ja ma ei reageerinud ning siiani kripeldab, sest ma olin noor ja loll ja tema ütles "miks nii ilus tüdruk nii koleda poisiga" ja ma keskendusin ainult sellele "ilusa tüdruku" osale, nii piinlik). 

Meessõpru mul ei olegi vist kunagi olnud, sest ma olen ju pidevalt kellegagi suhtes olnud ja ma tõesti ei kujuta ette, et mul saaks sel juhul olla veel meessoost parimaid sõpru. See üks ju on? Tuttavaid, seda küll, aga mitte sõpru. Sõbra puhul kummitab mind ikka kuklas see, et sõpradesse armutakse ju ära ja mul ei ole seda kindlust, et suhtes olles ma ei armuks. Sellest sai ka siin kirjutatud-arutatud juba. 

Näe, kõigest 16 aastat võttis, et kõik öeldud saaks ja ainult enda kordamine võimalik oleks! Tulevikus siis ainult "käisin seal-nägin seda" postitused!

Käisin ära

Ungariga läks meil tegelikult pahasti. Olime rõõmsad, et saame külastada suisa kahte riiki, samal ajal kui kolleegid ühega piirduma peavad, aga tegelikkuses sellest asja ei saanud. (Pärast muidugi selgus, et see vangerdus tekkis lennupiletite vahefirma tõttu ja läks 500 eurot lisaraha maksma nelja reisija pealt võrreldes varasema otselennuga, aga see on ilmselt praeguse lennukaose loomulik osa.) Maandusime kell 21 ja plaanisime jõe ääres välja valitud kenasse kohvikusse suunduda kohe peale pagasi ööbimiskohta viimist (ja äraantav pagas oli meil ainult tänu sellele, et emafirma oli meile tellinud glamuursed saunalinad, mille kaasapakkimine hõivas kogu lubatud pagasiruumi...ahjaa, kui me kaebasime, käskis meie suure suuga emafirma kolleeg, keda siin varemgi sõnakasutuse tõttu mainit, rätikud rulli keerata ja sinnasamusesse toppida - me olevat ikka krdi tänamatud!), koha peal selgus, et Budapest on siiski suurlinn ja kaardil "kohe siinsamas" tundunud jõeni on oma 20 km ning lisaks on kesknädal ja kõik kohad kas juba on või siis pannakse kümnest kinni. Tormasime Tescosse, mis veel pooleks tunniks lahti ja see pluss taksoaknast nähtu jäigi meie ainsaks Ungari kogemuseks. Araknofoobide eri - mis mõttes on Bookingus keskmine hinne 9,5 majutusel, mis kubiseb kaheksajalgsetest jõledikest?! Minu õnn oli, et prillid kodus ja ämblikud olid sellised heledat värvi...

Normaalseid pilte mul pole, sest kui minu arvates on pildistamise mõte saada ilus pilt, siis L. väidab, et pildistamine on puhtalt dokumenteerimiseks ning nii ongi tema tehtud pildid a la jooksu pealt ja selja tagant. Mingi kollaazi tegin paarist väljalunitud poseeritud kaadrist pluss üks ootamatu mõistlik klõps, aga need pärast.

Niisiis, Kreeka. Kreekas oli siseruumide maskikohustus kuni 1. juuni ja nad päriselt täitsid seda. Alates lennukist lõpetades kohaliku metrooga. Neil oli kuumalaine +34, kellelgi polnud isegi nina väljas, kuigi paari päeva pärast oleks niikuinii maskidega lõpp. Lambakari, eks?

Hotell oli absoluutselt jumalik, soovitan sajaga. 5 tärni, meie saime öö ca 100 euroga, hetkel paistab veidi kallim, aga kui võtta, et Hiiumaal taheti nelja seinaga putka eest (wc ja vesi õues) 80, siis käib kah. Ainus kurb asi oli see, et me pidime enamikel hommikuil lahkuma enne ametlikku hommikusööki ja saime selle karbis kaasa, mis polnud veeranditki sellest, mis oli koha peal. Hakatuseks oleks päeva päästnud seegi, kui võileiba oleks tsipa röstitud ja mingit määret vahele pandud (neil oli imelist hummust!) ning ehk mingi salatilehtki või tomativiil, aga ei - kaks saia, sink ja juust. 

Aga muidu oli meil katuseterrass ja bassein ning kuna tegemist oli ühe kõrgeima hoonega ümbruskonnas, oli vaade täitsa hea. Need alumised pildid siis seal tehtud:

Mis me tegime? Käisime väikesaartel Aegina ja Agistri, ujusime meres (väga soe oli), sõime igasugu imelisi roogi, mille puhul reegel - mida lihtsam, seda parem. Tavaline kreeka salat on imeline, mitte segi ajada pläustiga, mida Eestis sama asja pähe pakutakse. Igasugu saiamäärded, tzatziki, artišokid mmmmm. Mereandide puhul kehtib ikka paraku see, et vabandage väga - mida siin head on? A no teised kiitsid...

Akropolis käisime. Meil oli imeline giid, ajaloolase haridusega, võtsime tuuri siit - julgen soovitada. Väiksed grupid, peale meie 11 tüübi oli veel 4 inimest USA-st. Naljakas, kui küsitakse, kust pärit olete, vastavad ameeriklased automaatselt linna täpsusega, mõtlesime, et võiks ka katsetada...Samas, meil oli niigi keerukas, sest alati küsiti - vastasime: "Neli on Eestist, ülejäänud Rootsist, aga neist üks on pooljuut-pooliraanlane, teine pool ungarlanna-pool poolatar, kolmas pool india-pool uganda ja siis üks bosnialanna ka!" Isegi uskudest oli meil vist vähemalt neli esindatud. Samas, väga hea seltskond, ikka jään enda juurde, et pool reisirõõmust on seltskond. Kuidagi sobis oluliselt rohkem kui eelmine firmareis, mil puhtad rootslased enamuses olid. Seekord oli üks rootsi tüüp päriselt häiritud ühe ekstravertse daami pidevast jutustamisest, aga meile täitsa sobis - vähemalt keegi rääkis meiega! Rootslastel kipub see suhtlus omakeski ära sumbuma, sama tegelikult meiega ka, aga see naine suutis kõiki kaasata, au talle. 

Enne Akropoli kioskist vett ostes varastati ära mu kolleegi rahakott. Õnneks oli tegemist kuigivõrd õnneliku õnnetusega, sest tal oli pass hotellis ja varas sai vaid id-kaardi ning pangakaardi, millelt viipega 40 eurot omastas, aga ilmselt saab selle tagasi. Samas taskus oli kolleegil ka telefon ja selle abil sai õnneks kiirelt kaardid sulgeda ja ka piletitest olid seal koopiad.

Aga Akropol - meie giid sosistas, et isegi enne pandeemiat ei ole ta seal nii palju rahvast näinud. Akropolil on ainult üks värav ja sealt sisse-välja liigutakse hanereas lauspäikeses +34 kraadiga. Kruiisilaevatäied rahvast. Vaade on muidugi võimas ja tasus külastamist, aga hoiatuseks.

Kaos lennujaamades? Ma külastasin nelja: Riia, Budapest, Ateena, Stockholm Arlanda ja viimases oli tõesti ennenägematult pikk turvajärjekord. Samas see liikus kiiresti ja 50 minutiga saime läbi. Võrdluseks kolleegid teadsid seda ja kui nende lend läks hommikul peale seitset, siis lennujaamas oldigi kolmest. Seega ei soovita lastega reisijatele mitte mingil juhul. Teistes kolmes lennujaamas polnud midagi silmatorkavat.

Minu personaalprobleem - neljast neli ehk siis õnnestus enne igat lendu kehaskännerisse sattuda. Arlandal Amy Winehouse´i meigiga tülpinud turvamimm toppis käed konkreetselt püksi ka, ei olnud lahe. Ma pakun, et probleem on firma Change rinnahoidjakaartes. Käisin kahe erineva rinnakaga ja kunagi varem Tallinnas küsisin turvanaiselt ja ta mainis, et ilmselt need kaared. Krt, pooltel naistest on rinnahoidjail metallkaared! Eks järgmine kord tisside lehvides...

Ja lennujaama paberimajanduse hirmust sain ka vist üle, sest päev enne ärasõitu teatas vahendusfirma, et meie lend Rootsist Lätti on tühistatud. Kogu asjaajamine käis läbi Rootsi ülemuse konto ja ta väitis, et leidis asenduse. Paraku meie poolele L.-i meilile uusi pileteid ei tulnud ja kuni ta naiivselt ootas, et internetiühenduse taastumisel see ilmselt tuleb, oli rootslane juba oma kodumaa rüppe sukeldunud. Seega meil oli telefon tekstiga "kontakteeruge lennufirmaga" ja vanad, tühistatud lennu piletid. Ei mingit uut bronni numbrit ega midagi. Kui me iseteeninduses hakkama ei saanud, pakkus L., et minge te praamiga koju, ma ostan endale uue pileti kuskilt (auto oli Riias). Ma aktiviseerun ainult tõsistes kriisides. Chek-inist saadeti piletimüüki, sealt öeldi algul, et nemad ei tegele, nemad ei saa kuidagi aidata, käskisin vaadata, äkki me ikka oleme sellel lennul kirjas, kuhu meid oleks pidanud suunatama ja voila! - olimegi. Tegin tuima näoga self-checkini kõigile ja oligi korras. (Pärast selgus, et tegelikult oli kogu info L.-i meilile saadetud, aga mingil kummalisel põhjusel ei saatnud postkast neid tema telefoni). Keegi ei kiitnud, ma olin nii uhke enda üle. Ma saan hakkama.

Kõik, mis mujal toimub, on halvasti. Ma ei taha. Möönan, et seda puhkust oli vaja.

Soovituslik kohustuslik kirjandus

Igaks juhuks jagan siia ka linki ühele põnevale artiklile soolisuse ja võrdsuse teemal. Intervjuu primatoloogi Frans de Waaliga, kel uus raamat ilmunud. Loetagu! 

Ma kommentaariks ei oskagi ise muud öelda, kui et nõus. Inimkultuur ei ole imeline asi iseeneses ja loomad pole "loomad".

Lugesin luulet

Hoiatan muidugi juba ette, et ma ei tea luulest mitte midagi nagu ma ka siin põhjalikumalt kirjutasin. Kuna keegi ei kommenteerinud, kuidas inimesed luule reeglitest teada saama peaksid, siis mina endiselt ei tea ja targutan oma teadmatusest lähtuvalt.

Lugesin siis selliseid teoseid - Natalja Nekramatnaja "Sinine pojeng", Andrus Kasemaa "Minu lõhn. Luuletusi 2015-2021" ja "Pipraterake" ning Joosep Vesselovi "Linna laul".

Nekramatnajat on siin-seal kõvasti kiidetud, mulle jäi ta silma Goodreadsist, kus kolm inimest tsiteerib üht tema luuletust:

tihtilugu istun õhtuvalguses mitte midagi tehes ja nukralt
mõtlen et oleme liialt raisanud ükskõikselt kõike mis oli antud
oleme valesti elanud loeme tundide viisi tekste mida oleksime pidanud
juba ammu tundma mõned teod on määratud kindlale ajale
vahel vaatan kella kuulan peatumatut tiksumist avan veinipudeli
suitsetan pisut tugitoolis ja olen rahul kuidas aega veedan (lk 71)

Tuleb tunnistada, et minugi jaoks oli see üks eredamaid hetki luulekogust (ok, "loen piiblit sügan vittu jään magama (lk 33.) - see ka muidugi) , aga ütleme nii, et ülejäänu mulle väga ei sobinud. Kui ma nüüd võrdleksin Kasemaaga, kes ka rohkem negatiivse alatooniga rusuvatest teemadest kirjutab (on erandeid, jah, muidugi), siis Nekramatnajast tahaks mööda vaadata, ta on liiga hirmus, eemaletõukav, "ma ei taha seda teada", Kasemaa puhul pigem mõtled, et "no nii ka päris ei saaks öelda ju, aga jah, midagi siin on", peatud ja jääd kuulama, mida tal öelda on. Nekramatnaja on liiga toores ja otse näkku. 

Kasemaa meeldib mulle väga, aga lugedes kogumikku "Minu lõhn", hakkasin ma aimama, miks mõnedele inimestele tema romaan "Vanapoiss" sugugi ei meeldinud. Osade "Minu lõhna" luuletuste puhul tundus isegi mulle, et krt, see on ikka liiga üle võlli, et ta võibki niimoodi mõjuda. Näiteks need luuletused sõjaootusest, seda eelkõige praeguse olukorra tõttu. Ma saan aru, et see on kõigest kirjandus, fantaasia, ma isegi mõistan, mis romantika siin taga on, aga ikka kuidagi ehmatab. Samas, luuletuse emast lugesin oma tütrele ette ja saime mõlemad naerda, kuigi see on ikka ju antianekdoot. "Pipraterake" on see-eest hoopis helgem, isegi nii helge, et alguses mulle ei meeldinud (mida sa tahad, naine?! Ei kõlba kui on liiga kole, ei kõlba kui on liiga ilus?!), aga lõpus tasakaalustus ära. 

Üks näide "Minu lõhnast": 

Väsinud maailm mis püsib vaid usul helgesse homsesse
kuigi homme on alati kuskil kellegi jaoks lõpp. 

ja "Pipraterakesest" ka:

Kellestki hoolides saad kaasa ka terve paki muid asju, mida sa pole tahtnudki.
Ja ka väikse pisikese kohvrikese, millest sa ei osanud unistadagi.

Joosep Vesselovi avastasin ma tänu Müürilehest loetud kahele luuletusele, mis mulle meeletult meeldisid  - sellise asja peale tulla, niimoodi kirjutada, vau! "Linna laul" on teistsugune, aga samuti andekas, ainus häda on see, et mul on vist mingi lapsepõlvetrauma seoses müütide ja muinasjuttudega, mulle lihtsalt ei istu need, tehke või tina. Vesselov kirjutab muidugi hästi, mulle tundub, et tema tehniline taiplikkus on Nekramatnajast ja Kasemaast üle, lihtsalt see tulemus ei ole väga minu teetassike. Aga Tartu tunde annab hästi kätte ja vägagi terviklik kontseptsioon on, kindlasti tuleks silm peal hoida, tundub väga andekas kirjutaja olevat. 

Ah et mis ma Lauri Räpist arvan? Ma varem olin ta Instagrami jälgija, aga peale seda, kui ta seal ainult oma mõtteteri avaldama hakkas, lõpetasin ära. Ma ei ütle, et ta ei oska, lihtsalt see pole üldse minu teema, ma ei talu neid motivatsioonitekste loojuva päikese taustal ka, kuigi näiteks Räpi turundustekstid on mulle alati andekad tundunud. Ainus asi, mis mulle vastukarva käib, on see tema teiste ideede taaskasutus ilma viitamata. Hetkel kohe meenub see "ma olen elus olemise tunne", mis on originaalis Jim Ashilevi raamatu pealkiri, aga neid on Räpil veel. Mu meelest teeks viitamine algallikale lugemise hoopis põnevamaks, sest alati ei pruugi ju originaali teadagi ja saab nii targemaks. Ma ei tea, miks ta seda ei tee.