Kuidas teha ilusaid pilte?

Alguse sai kõik sellest, et tahtsin lihtsalt pildistada üles selle, kuidas mu kass arvab, et arvutihiir kujutab endast kassisügamisabivahendit - ehk siis mina kerin nuppu ja tema naudib massaaži. Mul on tavaline seebikarp-fotokas ning pildi tegemise ajal kuvab see ekraanile igasugu infot kasutatava programmi ja lisavõimaluste kohta. Ehk siis kaadris näed sa selgelt vaid seda, mis jääb pildil keskele. Tegin siis rõõmsalt klõpsu ära ja laadisin arvutisse:

Nojah, eks.  Mõned inimesed ei vaata siis ka oma pilte eriti tähelepanelikult ning nii sünnivadki need "if you see this, you´ll ....." meemid. Eesti müügiportaalideski on pilte, kus keegi on korterimüügi kuulutuse jaoks vannitoast pilte teinud ning peeglist on kenasti näha see, et pildistaja pole pidanud vajalikuks pükse jalga panna. Ma õnneks oma kassi müüki ei plaani panna, seega pesunäitus jõuab vaid siia.

Vanu pilte sorteerides avastasin aga muidki pärleid. Ritsiku juures arutati hiljuti just blogis enda piltide avaldamise üle. Teate mis, selfid tulevad enamasti koledad välja, eriti kui teete nagu mina, ehk siis pildistate ennast suunaga alt üles ja surute lõua hästi kaela vastu, kõverdate suu ning pööritate sealjuures ka silmi. Selliselt käitudes olen mina suutnud saavutada näiteks äärmise sarnasuse Jabba The Huttiga Star Warsist. Kahjuks šokeeris too foto isegi L.-i ning ta kustutas selle Dropboxist ära ning kuidagi kummaline oleks küsida, et kuule, saada see foto mulle uuesti, tahaks selle enda blogisse panna. Võimalik, et sellise avalduse peale tuleks ta isegi vaatama, mis õudustega ma siin blogis ometi tegelen. 

Õnneks on ebafotogeeniliste inimeste jaoks olemas igasugu toredad programmid, millega end üldsusele vastuvõetavamaks tuunida. Ma tean, et ma lähen nendega alati üle piiride, aga nii lõbus on ju! Siin näiteks minu metamorfoos white-trash-mom´iks:

 

Ja palun, ärge tulge mulle ütlema, et ma näen niimoodi palju ilusam välja, see oleks alatu :)

Kes ikka kivi kallistaks?

Mul tekkisid mõned seosetud mõtted seoses viimasel ajal blogides aktuaalsete teemadega. Manjanalt ja Indigoaalaselt tugeva inimese teema ning väga väga naiselt lohutuse vs nõu teema.

Kas tõesti nõuka-ajal ei kasvatatudki meid kõik tugevateks inimesteks? Mind küll kasvatati ja ma eeldasin, et kõigil oli nii. Minu ema on kindlasti üks tugevamaid isiksusi, keda ma elu jooksul kohanud olen ja tema pealt õppisin ka mina, et nõrk olemine on lausa vastik kõrvalt vaadata. Kui sa oma arvamust ei avalda, lased endast üle sõita, nutad nurgas, ei tõuse pärast kukkumist püsti või ootad teiste abi, oled haletsusväärne ning vääridki seda halba, mis sinuga juhtus/juhtuda võib.
Tänapäeva terminites siis ohvri süüdistamine vist? Samas, kui ma ise poleks juba "geneetiliselt" samasugune olnud, oleks selline kasvatus minus ilmselt väga suurt stressi tekitanud. Võib-olla oleksin täiesti endasse sulgunud, veel rohkem vait olnud ja omaette hoidnud, kuid ma ei teinud seda. Vahepeal vihastas küll, et miks ema mind mingite pisitülide puhul ei lohuta, või veel enam, ise õiglust paika panema ei hakka, vaid hoopis leiab, et ilmselt oli ikka minus ka viga ja üldse, miks ma suhtlen igasugu põhupeadega, kas pole ometi selgeks saanud, et sellest midagi head ei tule. Ei olnud nii, et "otsa linnupojakene, tule, nuta emme õla najal". Tänapäeval kuuleme aga üha enam, kuidas lapsevanemad enda võsukestel üldse mingit süüd ei näe ning koole kohtusse kaebavad, trennides võõraid lapsi klohmivad ja täiskasvanud järglastega koos tööintervjuudel käivad. Kas need on need samad vanemad, kes omal ajal kodus vähe mõistmist ja kaastunnet leidsid ning nüüd seda tagasi teevad? Mina olen oma ema suhtumise üldises osas üle võtnud, ilmselt on selles ka midagi õiget, sest näiteks enneaegsete laste vanemate kogemusnõustaja rääkis ka, kuidas enamasti on kõige nõrgemad need lapsed, kelle vanemad neisse kui haigetesse suhtuvad.  Kui ikka eluaeg lapiga järel käid ja lapse eest otsuseid teed, siis laps jääbki abituks.
Teiselt poolt see tugevus justkui annaks teistele märku, et sa oledki alati üdini säärane ega vaja ilmaski hoolitsust. Leiadki endale sellise mehe, kes anekdootlikult "armastab sind nii palju, et oleks ükskord ääre pealt seda sulle öelnudki". L. imestas ka kunagi siiralt, et mis mõttes ma  nagu tähelepanu tahan, ma olen ju tugev ja iseseisev feminist.
Väga väga naine kirjutas (vabandust, ei leidnud seda õiget postitust kohe üles ja kui ma otsima hakkaks, kaoks mu enda mõttelõng ära), kuidas tema puhul polnud nõuannetest mingit kasu ja ainus, mis aidanud oleks, oleks olnud just lohutus ning pai. Ma olen ise õudusega avastanud, et mina olen just see vastik nõuandja. Ja veel nii vastik, et mind tüütab, kui teine mu nõuannet tõsiselt ei võta või kui tal ei hakkagi sellest parem. Teiselt poolt ei oska ma lohutada. Mul tuleb tõrge ette kui pean kallistama või pai tegema. Isegi siis, kui ma tegelikult tunnen, et tahaksin seda teha. Sest tugev inimene ei lasku nii "madalale" ja "mida nad minust niimoodi arvavad". Mingit käsu korras kallistamist ei tahaks ka juurutada ning nii ongi meil kujunenud, et ilma vingumiseta kannatab pigistamist ja musitamist kodus vaid kass (ok, temagi vaid loetud minutid). Ülejäänud kiljuvad/torisevad, et fui ja väkk. Ma ei ole üldse rahul. Aga ma ei oska teisiti ja ilmselt ma koondan enda ümber inimesi, kes on samasugused. Tugevad inimesed, kes ei oska pehmed olla, kuigi vahel isegi tahaks. Seisus kohustab jäine olema. Ehk on meil selles kalgis maailmas niimoodi lihtsalt kergem? Samas võib-olla jääme niimoodi hoopis millestki olulisest ilma.

Minu ema õpetas, et "avalik amelemine" ei näita sugugi tegelikku suurt lähedust ning enamasti on need pidevalt miilustavad paarikesed just need, kes esimestena lahku lähevad. Ma ei tea, mul on küll mõned tuttavad, kes isegi aastaid peale kohtumist käsikäes ringi käivad ning igal võimalikul juhul üksteisel ümbert kinni haaravad. Ilmselt on see mingi sügav isiksuslik erinevus. Ei saa ka öelda, et eraldusjoon mööda "tugev/nõrk" inimene skaalat käiks. Viimases Imelises Teaduses oli just mingi tabel selle kohta, kuidas mehed ja naised tajuvad erinevate inimeste puudutusi. No mehed põhimõtteliselt tunnevad end ebamugavalt isegi siis kui oma naine reit silitab, naistel pole suurt probleemi sellest, kui võõras naine nende tissi katsub (no nii radikaalselt päris mitte, aga üldjoontes, mehed on isikliku ruumi suhtes palju tundlikumad). Huvitav oli aga see, et testiti erinevate riikide inimesi ning meeste puhul tuli välja, et kõige pirtsakamad olid Suurbritannia mehed ja kõige lahkemalt lubasid end näppida....soomlased! Ainus seletus, mis ma sellele vastuolule leidsin (muidu ju Soome mees kui kinnine ja suitsidaalne alkohoolik), oli see, et soomlastel on sügavalt juurdunud saunakultuur ning neil on ehk lihtsalt suva.

Head ja halvad blogid

Käisin siis ka hääletamas. Mulle tundus, et kui ma varasemalt seda hääletamise juhendit lugesin, oli seal kirjas, et oma häält saab ka muuta, ehk siis samalt IP-lt läheb arvesse viimane hääletuskord. Nüüd ma seda lauset enam ei leia ja kui üritan ankeeti uuesti avada, siis Surveer vaid kenasti tänab mind hääletamise eest ning muud teha ei lase. Õnneks ma (vist) miskit ära ei soperdanud, tahtsin lihtsalt vaadata, mis kategooriates ma hääletasin. Vähestes, kahjuks. Asi pole mitte kategooriates, vaid pigem minus endas ja ma kaldun arvama, et see probleem on ka paljudel teistel - loetakse vaid ühte tüüpi blogisid. Ma loen enamasti elulisi ja/või arvamusblogisid. See piir on üsna hägune ju ka. Mõned mu lemmikud olid ühe, teised teise all, kuigi olulisi erinevusi nende teemades pole. (Siinkohal suured tänud žanriavardajatele, ilma nende leidlikkuseta oleks ma veel vähemates kategooriates hääletada saanud). Ma ise liigitaks ennast hea meelega arvamusblogiks, aga tegelikult tükib see eluline pool nii või teisiti sisse. Ise võtsin aluseks selle, et ma kirjutan pigem oma mõtetest mingi teemaga seoses, kui tegevustest, mida ma enda elus ette võtan. Elulised blogid olid ka kõige osalejaterohkemad. Mulle see sobib, ma eriti vaid ühele teemale truusid blogisid ei loe, mulle meeldib, kui mul tekib kirjutajast endast ka mingi ülevaade. Või no vähemalt võltsmulje, et ma justkui teaks seda inimest. Peale reisi oli mul näiteks lugemata kuskil 70 postitust erinevatest blogidest ja siis juhtus selline lugu, et hajameelselt feedlyt kerides pidasin ma ühe blogija postitust hoopis teise blogija omaks. No teate küll, loete kellegi teksti ja kujutate ette, kuidas see konkreetne inimene seda juttu rääkida võiks (ärge öelge, et ma olen ainuke, kes nii teeb...). Siis poole jutu peal tekkis mul tunne, et miskit on vist valesti, mingid imelikud vihjed tulid sisse ning ma sain aru, et olin kirjutise valele inimesele omistanud. Hakkasin siis otsast peale "teise autori häälega" lugema...Ehk siis - ka teised blogijad on olemas (enamikel juhtudel) vaid meie peas. Kujundame mingi varasema kogemuse põhjal endale võõrast inimesest arvamuse ja kujutame ette, et tunneme teda. Veider. Kuidas me saame siis üldse hinnata, kes neist parim on? Eks ikka see, kelle me enda peas kõige paremaks mõelnud oleme. Too parim võib olla ka kirjaoskamatu valevorst, kuid kui meie tunneme, et ta võiks mõelda nii, nagu meie tahame, siis ta ongi subjektiivselt parim. Igasugu kokandus-, käsitöö-, foto-, kosmeetika- ja muude hobiblogidega on vist veidi teised lood, neid hinnatakse ilmselt meisterlikkuse alusel, kuidas aga hinnata kellegi arvamust või elu? Kuidas üldse valida välja üks, kui ilmselt on kümneid, mida lihtsalt ei tea ega pole kunagi lugema sattunud?
Tegelikult arvan, et head on absoluutselt kõik blogid, mida omanik peab seetõttu, et ta kuidagi teisiti ei saa/oska/taha. Halvad on need blogid, mida peetakse moe pärast/nänni/feimi saamiseks/soovist olla kellegi teise moodi. Selles valguses oleks huvitav teada, kui paljud eelmisel aastal nomineeritud blogid tänaseks üldse alles on. Mitte, et lõpetamine tähendaks alati seda, et kirjutati vaid tühistel põhjustel, mõni blogi ongi vaid mingi kindla projekti jaoks või siis sõidab päris elu blogijast lihtsalt muude teemadega üle. Sealjuures on tore see, et tegelikult jäävad osad "taandunud" blogijad teiste kollektiivsesse mällu legendidena alles. "Kunagi kui nemad veel kirjutasid..." Ma ei hakka siin nimesid nimetama, paljud blogid on kuhugi paroolide ja privaatsusseina taha kadunud ning eksisteerivad seal valitute jaoks võib-olla edasi, mina seda ei tea. Mu meelest natuke kahju, kui hea blogi niimoodi pillid kotti paneb, aga inimesed ju muutuvad ning ega minagi pole enam päris see inimene, kes ma olin aastal 2006. Võib-olla kui ma viitsiks oma vanu postitusi lugeda, kustutaks need hea meelega ära, aga niikuinii ei loe neid ka keegi teine. Tegelikult vale, ma lugesin vanad postitused diagonaalis üle, kui neile sildid külge pookisin ning pigem ajasid need mind naerma, kui nägu põllepaeltesse peitma ja häbenema.
Aga see 11. juuni üritus. Lugesin, et mõned tuttavad (oma peas tuttavad, noh) blogijad vist isegi plaanivad minna. Kahjuks kõik mitte-tartlased. Kui keegi siitkandist ka läheks ja õhtul tagasi tuleks, võiks ju ka minna. Ehk siis olen avatud pakkumistele :)

Hea teeninduse kuu oli aprill ning see on nüüdseks möödas

Mõnus on ikka siin kolkas. Kohe uhke eestlase tunne tuleb peale. Ronisin ükspäev fantaasiavaesena Raekoja platsile õlut jooma. Erinevalt pealinnast küsitakse meil siin selle tegevuse eest sama hinda kui suvalises kõrtsis. Muus osas saab end turistina tunda. Või siis õnneks mitte.
Ümberringi istusid soome turistid, oli vist mingi mootorratturite üritus olnud, Harley riietes hallid vanaonud olid tulnud lõõgastuma. Koos prouadega, viisakalt, õlu, praad ja hiljem kohv. Saabub siis nooruke teenindaja. Soomlased püüavad püüdlikult eesti keelt purssida, neiu laseb sama vabalt oma emakeeles edasi. Muidugi, eestlase viga ju pidigi olema see, et vestluskaaslase keeleoskuse nõrka taset märgates läheb ta liig kiiresti võõrkeelele üle, kuigi turist tahaks ehk hoopis keelt harjutada. Antud juhul päris nii ei lähe, tekivad mõningad raskused üksteisest aru saamisel. Neiu ei saa aru, kas külalised soovivad vett mullidega või ilma nendeta. Mull ei ole soome ja eesti keeles sama sõna. Neiu proovib ikka "mulli" ja "mulli", aga sommid ei võta vedu. Ei saa aru, mis mullikat (noort veist) neile pakutakse. Inglise keel ilmselt teenindaja arsenali ei kuulu. Lõpuks võtab kimbatuses tütarlaps kehakeele appi ja siputab näppudega üritades imiteerida mullide tegevust veeklaasis. Kahjuks läks mul olukorra lahendus kõrvust mööda, sest selle pantomiimi peale haarasin ma endal peast ja kukkusin L.-le ohkima, kuidas on võimalik, et üks noor inimene, kes töötab teeninduses, Raekoja platsil, ei oska üldse inglise keelt?
Meid teenindas üks vanem naisterahvas, kes samal ajal teenindas ka meie kõrval istunud teist sarnast soomlaste seltskonda. Ühel hetkel lauas istunud meesterahva käsi vääratas ning õlleklaas maandus talle sülle. Lisan, et see ei juhtunud ülemäärasest joobest, vaid lihtsalt nagu vastikud asjad ikka vahel juhtuvad. Hetk peale seda saabus laua juurde teenindaja, kes üleolevalt nentis, eesti keeles muidugi (õnneks?): "No näete, te ei mahu ju siia ära, mul ei ole neid praadegi kuhugi panna siin! Miks te suuremasse lauda ei istunud?!" Ma ei tea, mulle tundub, et mina oleks vist reageerinud pigem nii: "Oi, oodake, kohe toon teile salvrätikuid, siin kõrval vabanes üks suurem laud, äkki soovite sinna istuda, seal on rohkem ruumi ja mugavam süüa." Ega sellegi eest mingit hea teeninduse auhinda ei saaks, aga vähemalt ei kõlaks see nii üleoleva ja parastavana nagu teenindaja vastus. Salvrätikute järele pidi õnnetu härra ka ise minema. Raekoja plats, linna teeninduse visiitkaart, ja isegi sinna ei suudeta leida inimesi, kes teaksid midagigi viisakast teenindusest või tunneksid mõnd võõrkeelt. Samal ajal on väidetavalt tööpuudus. Kus koolist üldse tulevad tänapäeval inimesed, kes inglise keelt elementaarsel tasemel rääkida ei suuda? Bubblegum peaks ju ikka kuulnud olema? Bubblegum ja bubbles, peaks ju olema loogiliselt tuletatav?
Ah, ilmselgelt olen ma noriv. Oli just juttu, kuidas kooliküpsuspaberile tulevad järele lapsed, kes pole kuulnud, et on olemas numbrid 24 või 48 ja ütlevad neid "kaks neli" ja "neli kaheksa". Lapsevanem oli selgitanud, et aga me ju ei kasuta kodus nii suuri numbreid. Mismoodi?

Reisikroonika

Barcelonast tagasi ja täitsa elus. Tavaelu rutiiniga kohanemine võtab aega, aga muidu oli tore.
Läksime ringiga ümber Riia, sest see tundus mõistlikuma variandina kui riskida ja võib-olla mitte kohale jõuda. Lufthansaga on lausa lust lennata (kui nad just parasjagu ei streigi), sest isegi meie alla kahetunniste lendude puhul jagati kõigile võileibu ning jooke (alates veest ja lõpetades šampusepudelis korraliku siidriga). Mina muidugi peenemaid jooke nautida ei saanud, sest tarvitasin suurtes kogustes erinevaid medikamente. Võib-olla tänu sellele aga ehk ka lihtsalt vedamise tõttu ma peas mingit survet ei tundnud, va Frankfurdist Barcelonasse, mil nii mul kui ka mõnel teisel kõrvad korralikult lukku lõi. Frankfurdis ootamine ka eriline piin ei olnud, sest igas väravas olid Lufthansa tasuta kohviautomaadid. Rootsi kolleegid olid meie peale suisa kadedad, sest nende Norwegian Airlines ei pakkunud neljatunnise otselennu jooksul mitte midagi peale vee. Lisaks seisid nad tagasiteel 3 tundi Frankfurdi lennujaama ruleerimisrajal õhkutõusmist oodates ning jõudsid kokkuvõttes koju vaid tund aega varem kui meie...Kolm tundi seisvas lennukis on hullem kui põrgu mu meelest. Meie aga lendasime samal ajal üle Püreneede, kus L. tegi läbi lennukiakna ühe ägedama pildi üldse:

Aga tagasi algusesse siis. Kohale jõudsime reede õhtul ja kuigi me olime päevasest teekonnast üpris väsinud, siis taksoga hotelli poole kihutades lõi mul suunurgad iseenesest üles - kõik need palmid, mööda mäekülgi üles tõusev linn ning viirukilõhn taksos - tõelised soojamaapuhkuse tundemärgid! Hotell oli täitsa korralik ja meeldivalt tühi, kuna olime broneerinud 5 tuba, siis oligi kogu hotelli kuues korrus vaid meie päralt. Hommikusöögid olid rikkalikud, lisaks pakuti igal hommikul toidu kõrvale tasuta šampust (mida keegi meist siiski ei proovinud).
Esimesel õhtul suundusime kohe linna peale, sest tuli välja, et läheduses peeti mingisugust vabaõhufestivali. Erinevates telkides esitlesid end Hispaania erinevad maakonnad, mis üldjoontes tähendas seda, et kõikjal pakuti sama toitu ja kõlaritest tuli hirmsat lärmi. Valisime kõige vaiksema telgialuse ja tellisime toitu, mis ootuspäraselt pettumuse valmistas. Tunde pannil kuivanud paella:

Millest vaatasid vastu sellised õnnetud loomakesed:

Ning mingid 13 - eurosed "praed", mis nägid välja sellised:

Põhimõtteliselt rasvaga praetud saiale asetatud poolikud vorstid või pihvid, kõrval mõru paprika. Tõele au andes oli tegemist kogu reisi kõige kehvema aga kalleima toiduelamusega. Kokkuvõtvalt võib kulinaaria kohta öeldagi seda, et head paellat saab ilmselt värskelttehtuna kellegi kodus, mõistlik on süüa tapas'eid, mis on siis erinevad eelroad - marineeritud oliivid, mereannid, fuet-vorstikesed ja minu kindel lemmik toorsink meloniga. Toidud on üldiselt vähemaitsestatud ning domineerivad sai ja kartul. Kaasa ostsingi vaid vorstikesi ja sinki (mida tegelikult saab ka Eestist enam-vähem sama hinnaga) ja hea meelega oleks toonud ka kartulikrõpse, aga ma sõin need juba kohapeal ära, sest seal toodetakse neid enamasti äädikamaitselistena, mida millegipärast meil saada ei ole.
Esimesel öösel sadas veidi vihma, kuid hommik oli õnneks lihtsalt sombune. Olime plaaninud esimeseks meelelahutuseks sõidu köisraudteega linna kohal kõrguvale mäele (kogu linn asubki mere ja mägede vahel). Kõndisime maha pika tee mööda randa köisraudtee alguspunkti. Sõit ise polnud üldse nii hirmutav kui alguses tundus.
Vaade teekonna algusest, meie kõndisime kohale mööda rannaäärt kusagilt sealt tagumiste kõrgete majade kandist, oma 10 000 sammu kindlasti:

Panoraamvaade sõidu keskpaigast:

Käisime ära üleval mäel, kus asus meie mõistes botaanikaaed, kust avanes kaunis vaade alla linnale ja rannikule. Selleks ajaks hakkas ka päike juba välja tulema. Alla sõites avastasime, et järjekorrad olid võrreldes meie saabumisega ikka kõvasti pikenenud ja ilmselt tippajal peab üles saamiseks tunde ootama. See oli ka ainuke kord reisi juures kui meil sellega vedas. Linnas suundusime esmalt sööma (pizza, friikad, kanašašlõkk jms) ja seejärel üritasime natuke jalutada. Kontoritööga harjunud inimesele on üle 10 000 sammu juba katsumus ning meiega oli ka 70-aastane raamatupidaja, kellega me arvestada püüdsime (ausalt öeldes oli tema vorm imetlusväärne, sest ka ma ise kasutasin iga võimalust istumiseks). Käisime vanalinnas ja üritasime pääseda Picasso muuseumi, kus täpselt meie nina ees öeldi, et sorry, tänaseks piletimüük lõppenud. Tagantjärele tarkadena tulebki öelda, et kõigis piletiga kohtades on see teema, et piletimüük on limiteeritud, ehk siis kui ostad oma pileti kell 12 päeval, pääsed sisse alles õhtul 19-st, sest sisse lastakse vaid limiteeritud arv inimesi ning enamik teadlikke on piletid netist ette ostnud. Meie ainus teadlik oli seesama raamatupidaja, keegi teine polnud võtnud vaevaks asja ette uurida (sest meie eeldasime, et rootslased kui võõrustajad teevad seda, aga rootslased lihtsalt eeldasid, et pileti saab kohapealt). Piletid iseenesest kusagil ületamatult kallid polnud (max 15 eurot). Kuna tagasi me mingi valemiga jalutada poleks suutnud (ok, rootslased suutsid), siis otsustasime kasutada metrood. Tagantjärele tarkadena teame nüüd, et oleksime pidanud kohe ostma metroo mitmepäevapiletid, mis olid soodsad ja millega pääses igale poole või siis kasutama hop on-hop off kahekordseid turismibusse, mis olid küll veidi kallimad, kuid millega sai külastada kiirelt kõiki olulisemaid vaatamisväärtusi üle Barcelona. Meie otsustasime kõndida, mis tähendas seda, et kokkuvõttes olime pidevalt väsinud ja nägime vähem.
Meie hotellist paari tänavavahe kaugusel asus ka Barcelona suurim kaubanduskeskus Diagonal Mar, kuhu me siis ühe kolleegiga väsimusest hoolimata suundusime. Palju poode olid samad kui meil, kuid näiteks Desigual, mis meil on imelikku kaupa täis ülehinnatud pood, oli seal hoopiski mõistlikum, ehk ilmselt peab paika see, et meil üritatakse turustada mujal ülejäänud kaupa ning seda palju kõrgemate hindadega. Üks õudne pood oli Primark, mida otsustasime külastada, kuna enamik möödujaid kandis selle kirjaga suuri paberkotte. Oo õudust! Tegemist oli hiigellahmaka alaga, kus kaup hunnikus üksteise otsas, hinnad küll stiilis särk 2 eurot, teksased 7 eurot, kuid kaup nägi välja kehvem kui meie Maxima riideosakonnas. Ilmselt Hiinast konteineritega toodud. Ka rahvas poes oli hoopis teine, kui muudes poodides (burkades naised lastekarjadega - õigluse huvides lisan, et lennujaamas kohtasin vastukaaluks ka mustas niqabis naist, kes luges parajasti ingliskeelset teadusartiklit). Üle tunni seal kooserdada ei jõudnud, oste 0. Hotellis leidsime, et samme oli selleks päevaks 25000 kogunenud. Õhtul käisime veel kogu kambaga sama keskuse toidupoes, mis oli tõesti imeline - läbi kahe korruse, hiiglasliku valikuga, hinnad odavamad kui Eestis. Seal tundsin küll kahetsust, et meil vaid käsipagas oli. Istusime hilisööni hotelli lobbys ja sõime-jõime poest kaasaostetud kraami, mida küll eeskirjade järgi teha ei oleks tohtinud, aga õnneks on Hispaanias kõigil eeskirjadest ükskõik.
Järgmiseks päevaks olid planeeritud Barcelona põhivaatamisväärsused Sagrada Familia ja Park Güell. Ilm oli pilvitu ja soe. Sagradani sõitsime metrooga, kohapeal selgus taas, et pileteid saaks osta küll, aga sisse pääseks nendega alles õhtul. Mis seal ikka, vaatasime siis väljast, eestvaade (nende tornide sisse sai liftiga):

Ja tagantvaade (või vastupidi):

Väga võimas ehitis. Ja milline ta veel siis välja näeks, kui nad ta lõpuks ka ära värviksid nagu mõnede tornide tipud tehtud olid! Kogu hoone peaks ilmselt olema valge ning kaetud värvikirevate mosaiikidega. Mõnede tornide tipus olid näiteks väga elutruud puuviljakorvid juba näha. Hetkel näeb maja välja sünge gootiliku katedraalina, mis jätab mulje otsekui oleks kontidest kokku pandud, lõplik variant on aga hoopis lõbusam kirikuke.
Sagrada Familia juurest hakkasime siirduma Park Güelli poole, mis kaardil tundus üsna lähedal olevat. Tegelikkuses läks pea kogu tee üles mäkke ning saabunud palava ja päiksega oli see korralik katsumus. Kohale jõudes selgus taaskord, et pilet on odav, aga sisse enne seitset ei saa. Mis siis ikka, pool pargist oli tasuline ja pool tasuta. Kahjuks oli tasuta pool keskendunud enam-vähem ainult looduslikule vaatele (taaskord kõndimine mööda mäekülge üles) ja vähem Gaudi arhitektuuriimedele. Loodetud värvilisi mosaiike ja läikivaid kameeleone me ei näinudki (kui välja arvata euro eest müüdavad külmkapimagnetid). Vaade oli muidugi ka omaette väärtus:

Vaade nähtud, hakkasime allapoole marssima. Kusagil poolel teel tegi kolleeg minust üsna hästi olukorda kirjeldava pildi - "kui need jalad ainult ei valutaks!":

Süüa otsustasime - KFC-s, ehk siis Kentucky Fried Chickenis. Sagrada Familia ümbruses olid endale vaate reserveerinud nii KFC, McDonalds kui ka Burger King. Kana oli üllatavalt hea. Eriti üks tükk, mis kujutas endast põhimõtteliselt friteeritud rasva...KFC olevat Rootsiski vaid Malmös.
Kuna eelmisel päeval jäi meil plaanitud rannapidu ilma tõttu ära, siis otsustasime hotelli tagasi jõudes oma valutavaid koibi merevees jahutada. Rand oli meil kohe üle tee. Üllataval kombel oli rand päevitavaid kohalikke täis ning vees harjutasid kümned surfarid. Äädikaga kartulikrõpsud, õlu Fanta, päike ja mühisev meri - mida veel õnneks vaja! Vedelesime rannal kuni päikese loojumiseni. Jalgupidi vees sai ka käidud, tavaline Eesti merevesi, Kakumäe + 14. Kõvemad vennad ja lapsed käisid ujumas küll. Rannapanoraam:

Päevase jalutuskäiguga olid õrnemanahalised end juba täitsa punaseks praadinud, seega päevituskreem on kindlasti omal kohal ka niisama linnas majade vahel käies, mitte ainult rannas.
Viimasel päeval pidime hotellist välja registreerima enne 12, seega mõtlesime algselt hop on-hop off bussiga linnas ring teha, kuid selgus, et meie hotelli juurest mööduv buss läbib enam-vähem neid kohti, mida juba näinud olime ning tagatipuks ostsid lahked rootslased meile ära metroopiletid lennujaama, seega jäime metroo juurde ja suundusime Barcelona keskväljakule, kust sai alguse ka peatänav Ramblas. Keskväljak oli oma purskkaevudega üsna tavapärane, lisaks protestisid seal aga telkidega pagulasPOOLDAJAD (vastuseks mu ema sapisele kommentaarile, et noh, oli palju musti, jah?). Peatänav oli muidugi tohutult rahvast täis, seda hoolimata esmaspäevast ning palju me seal kõndida ei jõudnud. Kui osad meist läksid turule tunglema (ja ostsid sealt maailma kõige vürtsikamat pipart, mis Interneti andmetel osutus küll alles teisel kohal olevaks), siis meie läksime kolleegiga Carrefour´i, sest ma olin lugenud, et see on miski hea pood. See oli põhimõtteliselt paradiis. Toidufänni paradiis. Värsked puuviljad, võileivad, vorstid, singid, sushi, saiad, erinevad rahvustoidud, smuutid jne jne. Oeh, ostsingi sealt vanematele vorste-sinke kingituseks, kassas aga selgus, et mu kaart ei tööta. Tore. Teenindaja proovis veel oma 4 korda ka, nii et mul tekkis kahtlus, kas äkki siiski raha ka nii palju kordi maha ei läinud. Välja aitas sularahaga kolleeg. Ostsime veel endile ülihead värsket smuutid ning oligi kõik.
Kokkuvõttes oli tore reis, koos parema eeltööga oleks veel etem olnud, aga see on vist alati nii. Linn oli väga puhas, inimesed sõbralikud, kusagil ei kohanud sellist pealetükkivust nagu näiteks Itaalias.  Inimeste kohta üks huvitav seik metroost. Istekohtadega on metroos üldiselt nii, et kes ees see mees. Siseneb üks kepiga eakas (valge) mees, soovib istuda esimesele vabanenud kohale, kuid sinna nihutab end sulejopes (must) noormees. Meie mehed vaatavad ja kommenteerivad, et "krdi murjan". Vanem kepiga mees osutab, et tegelikult ta tahaks sinna samasse istuda, kuhu noormees end ette libistas (tema kõrval jäi koht vabaks). Noor mees osutab vastu, et istu mu kõrvale. Vana mees vastab kannatlikult, et ta tahaks just uksekõrvast kohta, sest seal on toru, mille abil end hiljem püsti vinnata. Noor mees teeb arusaava näo ja taandub oma vanale kohale tagasi. Kaks meest hakkavad omavahel sõbralikult vestlema ja lõpuks lahkudes jätavad kättpidi hüvasti.
Vastukaaluks näitan kodus vanematele reisipilte. Meie seltskonnas on ka mustanahaline kolleeg, kõrgharitud programmeerija ja piloot.  Ema küsib: "Bfff, mis see on mingi pagulane vä?"

Aga tegelikult hea, et ma seal ei ela. Oleksin siis ilmselt 50 kilo raskem, joodik, veel laisem ja veel suurem pohhuist ning sureksin nahavähki.

All the Drugs

Sattusin lugema üht intervjuukatket aastast 1996, kus Madonna avaldab oma mõtteid seoses Courtneyga ning millegipärast ajendas kommenteerima:

“I think she’s supremely talented. I really do. When Maverick first started, we tried to sign her. But I think that drugs have destroyed her brain, or they are slowly destroying her. I am fascinated by her, but the same way I am by somebody who’s got Tourette’s syndrome walking in Central Park. I want to stop and just watch their human behaviour. She fascinates me on that level. I don’t know. I feel sorry for her. I really do, and I know if she reads this, she’ll be slagging me off online for the next eight months. I do think she knows not what she says. It’s true for old people who go around spewing venom on people, that deep down inside, they’re hurt, they’re sad, lonely, whatever/.../She was babbling about 25 different things. And at one point, she did grab my arm and said something to me like. “ ’94 sucked, but ’95’s going to be better, isn’t it?” And in that one moment I looked in her eyes and felt her vulnerability and her sadness and I felt bad for her. I felt that she was trying to reach out to me, even though at every chance she gets, she slags me off in the press. Years ago, she probably admired me and looked up to me, and now I’m like a parent to her or something, and she wants to destroy me. So, that’s what I think about Courtney. [laughs]” - MADONNA, 1996.

Kokkuvõtvalt siis: "Oi, ta on nii andekas, ma täitsa imetlen teda, aga näe, narkots on ta vaesekese hulluks ajand - sisemiselt on ta üks väga õnnetu inimene ja mul on temast kahju!"

Oeh, eks neil olnud toona muidugi kana kitkuda ka, aga seesugune "ma  ütlen "tõe" välja, sest ma ju tegelikult hoolin!"-stiilis solvamine on mu meelest nii mannetu. Ei öelda konkreetselt, et inimene on minu meelest lollakas, vaid soiutakse sinna juurde mingeid endaaretatud põhjuseid, miks see nõnda võiks olla - raske lapsepõlv, narko, alko, halvad sõbrad vms. Mitte keegi ei tea tõde sellest, mis kellegi teise sees teda hulluks ajab. Enamasti ei oska "hull" isegi seda kolme sõnaga põhjendada. Aga teistel on nii väga vaja lihtsustada, olukord enda jaoks selgeks teha. Ta käitub nii, sest temaga on nii. Tal on päevad, depressioon, madal enesehinnang, ta on lihtsalt kade või kibestunud. Lihtsad põhjused lähevad hästi peale.  Kõik tahaksid kangesti teistele diagnoose panna. Noh, loomulikult pole kellelgi keelatud teistest niimoodi mõelda, kuid avalikult väljaöelduna jätab see minu meelest hoopis ütlejast pealiskaudse mulje. 

Teisalt, arvata nüüd (nagu osa rajumaid fänne), et Madonna ütles seda kõike seetõttu, et ta oli Courtney peale kade, on ka ilmselge liialdus. Toonasel Madonnal oli vaevalt põhjust kellegi peale kade olla, saati siis veel sellise segase muti peale nagu Courtney. Madonna ja Courtney on pigem nagu sama kaardi kaks poolt - üks on Queen of Pop, peavoolu kuninganna, kelle löögid on alati täpselt mõõdetud ja paigas, kes alati õnnestub 100% ning on viimseni lihvitud, Courtney aga kui Queen of Rock (jah, ma tean Patty Smith või ka keegi teine ehk vääriks muusikaliselt seda tiitlit palju rohkem, kuid Courtney võtab selle tiitli pelgalt oma käitumisega) - sageli liimist lahti, ootamatu, improviseeriv ja alati tuhast tõusev. Ilmselt ei uskunud Madonna toona, et Courtney sellest madalseisust kunagi välja tuleb, kuid naljakas paradoks on see, et praegusel ajal, keskealiste daamidena, näevad nad üsna sarnased välja:

Madonna oli vähemalt kunagi kabala-usku, Courtney on praktiseeriv budist, mõlemad teevad liiga palju trenni (vähemalt minu silma jaoks on need soonilised käed õudsed), sarnasest soengust-prillidest rääkimata. Madonna suudles Britneyt, Courtney sõbrannatseb Kardashianidega. Mõlemad on kaks ohutut vanemat daami, kes praktiseerivad tervislikke eluviise ja lunastavad vanu patte. Päris õudne, kui minu arvamust teada tahate. Ilmselt ei olnud nad ka toona, noorte ja vihastena, üksteisest väga erinevad, nad lihtsalt tegutsesid nö oma žanri piirides. Ka Madonna ju šokeeris võimalustmööda. Tema pidi ka šokeerides stiilseks jääma, Courtneyl rokkarina seda kohustust polnud. Milleks üldse need staaridevahelised musta pesu pesemised? Eks ikka kõrvaltvaatajate rõõmuks. Kui kunagi Dave Grohl ütles Courtney kohta ühes oma loos sõnad "How could it be / I'm the only one sees / your rehearsed insanity?"- "kuidas on võimalik, et ainult mina näen sinu planeeritud hullumeelsust? ", siis tegelikult tundub, et mitte ükski solvang või leppimine pole staaridemaailmas korralikult planeerimata. Üsna külm ja julm maailm. Courtney on tunnistanud, et üle kõige otsib ta elus teiste poolt aktsepteerimist, seda, mis tema lapsepõlvest puudu jäi. Just seepärast oli talle vajalik kuulsus. Ma ei tea, kui palju reaalseid tundeid ja siirust niimoodi tegelikult leida võib ja kui palju võltse inimesi sa kogemata enda sõpradeks pead. Kas kuulsad on ikka "aktsepteeritud" või tegelikult lihtsalt tunnistatakse nende võimu ja lipitsetakse vaid nende ees, kes  parajasti tipus? "Ka kogu maailma rohud ei suuda sind päästa su enese käest". Ja inimestele meeldib vaadata, kuidas tähed nende silme all läbi põlevad. Ainult nii sünnivad legendid.

Kui pea plahvatab

Ma olen üks neist kahest inimesest, keda elu jooksul kohanud olen, kellel Tartus Riia mäest alla sõites kõrvad lukku lähevad. Tohutu kõrguste vahe ju. Alpides bussireisil olles sain ainult veepudel suus istuda, sest kohe kui ei neelatanud, olid kõrvad lukus. Oma imeliku "kalduvuse" tõttu pidin loobuma sukeldumisest, sest nii kui pea veidi sügavamale vajus, lõi pähe terava valu, mida oma suures sukeldumistuhinas alla suruda üritasin, kuid instruktor märkas mu tahtmatut grimassi ja sundis üles tagasi tulema. Kunagi vaevlesin Londonis peale maandumist pea 36 tundi lukus kõrvadega ning Egiptuses paar päeva räige peavaluga. Seda kõike oma loomulikus olekus, tervena. Praegu on mul vist põskkoopa põletik. Igatahes nina on otsustavalt kinni ning nuusates midagi erilist välja ei tule. Vahest lööb niisamagi otsmikku või kuklasse valu sisse. Ma eeldasin, et see on mingi tavaline nohu, mis lihtsalt veidi vintskemalt taandub, aga ta ei paista üldse taanduvat ja ülehomme pean lendama. Vahemaandumistega, mis teeb 4 tõusu ja langust. See on oluline, kuna rõhuvahe on just siis tunda. Mõnus. Lasin endale Cirruse välja kirjutada. Pseudoefedriini tabletid, mis peaks turset all hoidma. Huvitav, kas retseptiravimid konfiskeeritakse, kui Haigekassa paberit juures pole? Mul ilmselgelt enam aega pole selle taotlemiseks. Kõige kangemad käsimüügi valuvaigistid võtan ka kaasa. Tänapäeval ei anta lennukites ju enam tasuta klaasi vett ka, et tabletti võtta. Minu isiklik põrgu. Ma ütlen, vot seda jama ma ette mõelda ei jõudnud. Selles asi ongi. Põhimõtteliselt on valu selline, et tekib tõsine hirm, et ajud lihtsalt lendavad seintele, pea plahvatab ning ümbritsevad on su koljutükkide ja ajumassiga kaetud. Teismelisena Londonis maandudes kujutasin seda endale elavalt ette.

Ja see lennuk muudkui tiirutas ja tiirutas, pool tundi maandumist, piin ei lõpe. Meie kõrval istus üks noorpaar, mõlemad kägaras pead põlvede vahel, samuti näost hallid - vähemalt ei olnud ma ainus. Ülejäänud inimesed ei tundnud midagi.
Kui oleks olnud valida, kas see nohu või tänane Lufthansa streik reedeks (eile teatati, et Saksamaalt läbi minevad 900 lendu on tühistatud), siis kumma ma valiksin?

Riiaga või Riiata?

Tere! Seekord lihtsalt üks kiire küsimus lugejaile. Niisiis, meil vaja saada kaks autotäit rahvast reedel hiljemalt kella 13-ks Riia lennujaama. Autodega läheme sellepärast, et olukord ongi nii nutune nagu siit blogist lugeda saab. Starti plaanime Tartust max 8.30. Palju varem ei saa, sest peame arvestama lasteaedade avamisega. Plaan oleks minna läbi Riia, mitte kasutades lennujaama ringi, mis on vist ca 60 km pikk ja võtab lisatunni. Linnaliiklusega on meil siiani (3 korda) normaalsed kogemused olnud, pole kusagil ummikusse jäänud ja isegi veidi ekseldes on see tee olnud (tundunud?) lühem kui lennujaama ring. Reede lõuna ei tohiks ju veel tipptund olla? Google väidab, et Tartust Riia lennuväljale sõit võtab aega 3 tundi 26 minutit, kuid ViaMichelin lajatab ca 5 tundi?!
Taaskord saab kiruda rootslasi, kelle meelest on Tartu ilmselt enam-vähem Riia eeslinn ning Riia lennujaam meist sama kaugel kui Tallinn (seda viimast väidavad vist ka Riia lennujaama reklaamid). No ei ole ju.
Ma ei jää mitte kunagi kuhugi hiljaks. Ma olen alati esimene, kes juba ammu nurga taga aega parajaks teeb. Hilinemise võimaluski tekitab mulle külma higi otsaette. Kuuekesi lennukist maha jääda on muidugi iseasi. Kogu see võõras raha, mis tuulde lendab....Istud kuskil ummikus, kell tiksub, midagi teha ei saa. Peale üksteise peale karjumise muidugi...Ma arvan, et olen ainuke, kes sellele niimoodi vaatab. Alati eelda halvimat.

Minu nädalavahetuse 5 hetke

Ma olen jube õel ja kaval ning teen oma reeglid, sest kuigi Kristallkuul tahtis kangesti teada mu päevade konkreetsest kulgemisest, siis otsustasin ma, et ilmselt  enne reisi enam linna peale haigusi otsima ei lähe ja püsin need viimased päevad kodus. Seega pole siin mitte mingit kulgemist. Aeg seisab. Raamatute lugemiseks jääva ajaga on aga hetkel nii, et aega on jalaga segada, kuid raamat, mida loen, on nii igav, et ei taha seda kuidagi kätte võtta. Tegemist aga Varraku lugemisklubi ette antud teosega, millest end siiski läbi närima pean. Kui ei oleks, jätaks ilmselt pooleli, samas intrigeerib mind raamatu küllaltki kõrge keskmine hinne Goodreadsis ja ma tahan aru saada, kuskohast see ometi tuleb. Aga sellest raamatust pikemalt kunagi siis, kui ta läbi loetud saan.
Niisiis 5 hetke. Nädalavahetuse peale tuleb ehk isegi ära?
Esimene piiikkkk hetk, mis täitis mure ja frustratsiooniga kogu mu nädalavahetuse oli see, kui hakkasin vahetama laste voodipesu. Eelhetkeks sellele oli mälupilt haiguseajast, mil vaatasin voodis enda ümber ringi ja avastasin, et olen meeltesegaduses valge voodipesu vahel (mulle ei meeldi valged riided, aga kui koju on mõni sattunud, siis kasutama nagu ikka peaks ju) ning kogu see valge on pea ühtlaselt mustaga kaetud. Kassi karvadega siis. Tegin pilti ka, aga fotokas ei anna seda õudust edasi:

Need mustad peened kriipsud on kõik karvad. Karvad omakorda moodustavad armsaid, putukakujulisi tutsakuid, mida võib näha näiteks sellel pildil lapse sokkide peal:

Nii et ma ei imestanud sugugi kui eelmisel nädalal ämmal külas käies avastasin, et too oli enda pärslase pooleldi ära püganud (pooleldi, sest tervenisti kass ei lasknud ning kippus hoolimata manustatud unerohust hammustama...). Varem seda õudust polnud, kevadhooajal otsustas kass aga talvekasuka maha ajada ja kahjuks ei teinud ta seda korraga, nii et oleks tekkinud üks konkreetne karvahunnik (miks kassid kesta ei võiks vahetada nagu maod?) vaid jaotas oma karvad kogu kevadesse laiali. Isegi minusugune mitte-esteet oigab. Keegi soovitas kassile õli anda. No ma ei tea, õli teeb inimestel ju kõhu lahti? Enne siiski hunnikud karvu kui hunnikud seda teist asja. Kvaliteetsööki saab muidu. Lihtsalt, on inimesi, kes kasvatavad kodus pikakarvalisi kasse. Mismoodi nad kevade üle elavad? Laste voodit puhastasin karvarulliga (see kleeppaberiga variant, kust kasutatud paberi ära tõmbad) ning mul kulus oma 10 paberit, kõik peale kasutamist tihkelt mustad. Karvapall ise on aga nii jube nunnu, et kuidas sa frustreerud sellise peale? Ikka võtad kaissu ju (pildil ta küll kaissu ei taha vaid vaatab häirunud ilmel, et mida ma ometi klõpsin ja siiberdan kui tema magada tahab).

Meeldejääv hetk nr 2 oli Mini poetatud lause: "Aga mõnel tüdrukul on ka noku!" Teema tekkis sellest, et ma provotseerisin teda öeldes, et "päriselt ka tahaksid endale venda? Iuuu, poistel on ju nokud!" No ma olen selline hästi täiskasvanulik lihtsalt. Igatahes tol hetkel ma teadsin täpselt, keda ta mõtles. Nimelt olime Pärnus saunas ja sinna tuli üks Soome ema oma imeilusa pojaga, no sellisega, nagu vahel ikka juhtub - suured silmad, pikad ripsmed, õlgadeni lokkis juuksed. Ma siis ütlesin Minile, et see oli ikka poiss. Minil jäi suu sõna otseses mõttes lahti - aga tal oli ju täitsa tüdruku nägu ja pikad juuksed! Mõnikord veab jah. Aga muidu, kuidas seletada, et tegelikkuses see sugude värk pole tõepoolest alati nii lihtne? Ma arvan, et hetkel liiga vara veel selleks, aga samas on huvitav näha, kuidas lapse meelest ongi need piirid hägused.
Kolmas hetk oli laupäeval, kui mind sunniti pannkooke tegema. Meil on nii, et L. teeb suuri ülepannikaid ja mina teen väikseid junne. Ma ei oska suuri ümber keerata (ja ega mul see keeramine ka väikestega alati õnnestu). L. ei oska väidetavalt väikseid teha, ma ei tea, kuidas see võimalik on. Igatahes vorpisin neid junne teha siis, oleks võinud pilti ka teha kui kaunilt vormitud nad mul tulid, aga hetkel juba otsas kõik, ning mõtlesin, mis imelik kultustoit on pannkoogid ja koogid üldse. Mul ei tekita need mingeid emotsioone. Ei tekita nüüd, ega tekitanud lapsepõlves. Tegelikult ma tean, et tänapäeval teevad mõned kondiitrid ja koduküpsetajad ka tõeliselt häid kooke, kuid minu mälus seondub kook pigem nende mõttetute käkkidega, mida nõuka-ajal saada oli. Lisan, et meil kodus ei küpsetatud, ilmselt sellest see ühekülgne arvamus. Nõuka-aja tort oli ilge võist roosidega plönn, vahel alati üks ja sama moos. Ainsana kõlbasid tordi pealt beseed. Muud pagaritooted: moorapea - taas võikreem ja kakaolaadne ollus peal, keeleke - alati kuivanud lehttaigen, millest hambad läbi ei murdnud, Moskva sai - kollase läila plöga nimel ei olnud mõtet kogu selle kuivanud saia järamisel kohupiimakorp - ainuke veidi enam väärt sai, juhul kui ääred ära visata ja kohupiimale keskenduda, vastlakukkel - sai, lihtsalt kuiv sai, mina läksin alati vastlapäeval kooli hernesupi, mitte nende pätside pärast, pontšik - kilekotis kuivanud junn, läks alla vaid ohtralt suhkrusse kastetuna, konjakitoru - läila kuubis. Stritsel, saiavorm, võeh, üks kuivanud sai kõik. Igatahes, tundub, et kui te ei soovi sattuda saiakeste ahvatlevasse võrku, ärge neid jumala eest kodus valmistage! Ainukesed head asjad nõuka-ajast olid kirju koer ja kass Arturi kook, mida kellegi sünnipäeval pakuti ja neid olen ka kodus nüüd järele teinud ning tõesti kõlbavad (erinevalt poe analoogidest).
Kuna mitte midagi ei toimunud, L. nimelt ei läinudki sinna sünnipäevale, kus ilmselt rahehoogudes õues poolkülmununa lõdiseti - mitte et ma oleks teda survestanud, vaid ta ise jõudis sellele tõdemusele, siis hakkasin mina suvest unistama ja ohkama, kuidas võiks kuhugi reisile minna. L. on ses osas väga tore, et avab kohe Interneti (mis muidugi tal kogu aeg nina ees lahti on) ja kukub planeerima.  Õudusega avastasime, et kui minu kriteerium on päike ja soojus, siis L. leiab, et sellest ei piisa, tema tahab tegevust ka. Juba mitu aastat räägib ta mingist Nordkapist. Püha taevas! See on ju Euroopa põhja tipp! Ma ei taha kügeleda kusagil külmas, ükskõik, kui ilus loodus ümberringi on. Ma olen käinud kehva ilmaga Londonis (see vist on üsna paratamatu) ja Viinis ning ma ei mäleta neist kummastki pea midagi toredat. L. väidab, et suvel on Lõuna-Euroopas jube kuum, 30 kraadi. Kui ma kunagi Luxemburgis käisin, oli 40, aga see oli vinge! Paar meetrit said käia ja siis jälle kohvikusse külma joogi taha! Kas pole see nauding?! Hea, et veel Gröönimaale ei taha! Või Islandile, ahjaa, sinna ta tahab ju küll, aga õnneks on need kohad liiga kallid ja liiga kaugel. Mulle tundub, et need viimase aja kehvad suved on mu muutnud inimeseks, kes oleks nõus kõik oma talved Egiptuses samas hotellis veetma. Omal ajal me pööritasime silmi seesuguste fantaasiavaeste tüüpide üle. Kõik soojad maad on aga usu- ja muid hulle täis läinud, kuhu see vaene Ida-Eurooplane nüüd pagema peab? Neljas hetk oligi see, kuidas me Google Mapsis panime paika teekonna Rijekast Veneetsiasse, kaks ja pool tundi ning oledki Nordica otselennu sihtkohast kõige ilusamas linnas üldse....Tegelikkuses aga...Ma ei tea, mitu reisi me niimoodi juba paika pannud oleme. Keegi ütles, et planeerimine on juba pool reisirõõmust, aga minu meelest küll mitte.
Viies hetk on kõige tüüpilisem minu päeva hetk ehk siis praegune. Istun arvuti taga, tööaeg jookseb, tööd ei ole täna veel tulnud, kell on pool 11. Mõtlen, mida ette võtta, kui Internet läbi saab. Põhimõtteliselt sellised need päevad ongi - ootame suve, et elama hakata. Või mingeid vahepealseid süllekukkuvaid sündmusi. Hetkel on esmaspäev ja ma ootan reedet. Enne seda peab asjad kokku pakkima. Muid kohustusi nagu väga polegi. Laste järele vaadata, aga nendega mul üldiselt probleemi pole. Välja minna ei saa ega taha. Natuke tatised veel mina ja Mikro ning ilm on ka selline, et ei kutsu kuhugi. Kui ma kontoris käin, siis on sama teema - paar korda linna peal käia on tore, aga kui just šoppamishimu pole, siis polegi midagi teha. Päeva kõrghetk on lõuna - et no mida siis täna pakutakse. Kuskil poole neljast koju ära, molutame, et lapsed lasteaiast ära tuua, sööme, molutame, et õhtut veeta. Mida siis muud teha, kui raamatuid lugeda?

Oma mehe hoidja

Sain just sõimata. Ema käest muidugi. L. läheb nimelt nädalavahetusel sõbra sünnipäevale ja "minu kohus naisena" peaks olema teda takistada. Selle kopsupõletiku tõttu tuleks ennast hoida (seal sünnipäeval magatakse kuskil varjualuses nimelt, asi mille pärast mind ennast sinna ei kisu) ja kuna mees sellega ise hakkama ei saa, siis korralik naine aitab. Sõimab, viskab autovõtmed kaevu, põletab riided ära - teeb mida iganes, et meest ennast hävitamast takistada! Hea, et ma ei maininud, et me sel nädalavahetusel käisime tegelikult koos kontserdil, sest L.-i enesetunne on juba üsna ok. Aga kopsupilt oli ikka kole ja "ta võib ära surra!". Nojah, tema elu, tema valikud. Ma ise näiteks ei kujuta ette, et mees mulle seesuguseid ettekirjutusi teeks. Ma tunneks end isiklikult solvatuna. Loomulikult ütlen minagi, et "niimoodi haigena äkki pole mõistlik minna?" aga kui tema arvab, et on, siis mida ma kaagutan? Ma üldse imestan inimeste üle, kes "elukaaslase soovitusel" hakkavad tegelema spordiga, veganiteks, jätavad joomise ja suitsetamise maha. Ma nimme teeks risti vastupidi kui mu elukaaslane mulle selliseid asju soovitaks. Ei ole üldse täiskasvanulik, tean, aga selline ma olen ja samamoodi käitun ka teistega. Samas, täiskasvanuks saingi ma ju selleks, et ise enda elu üle otsustada, miks ma nüüd peaksin siis oma elukaaslase plaanide järgi käituma?
Huvitaval kombel surutakse just meeste tervis naiste kraesse. Leidsin kohe sellise , minu vaadetega põrkuva artikli. Tsiteerime "Imikueast kuni kõrge vanuseni on mehe elus tähtsal kohal naine. Ema või abikaasa/elukaaslane muretseb poja või kaasa tervise pärast ning viib ta vajadusel kättpidi arsti juurde." Mulle kangastub kohe mingi vastav šariaadiseadus stiilis "naise eest vastutab abikaasa või muu meessoost sugulane". Eriti õudne osa artiklist algab nii "Pakun, et mehe tervis sõltub naise hoolivusest 35–40 protsenti. Naine pereemana hoolitseb oma lähedaste toidulaua eest ja just temast sõltub, mida süüakse ja juuakse, kas see toit on tervisele kasulik või mitte. Naine oskab panna tähele muutusi mehe tervises ka siis, kui mees häbeneb oma tervisemuret sõnades tunnistada.
Tark mees hoolib oma tervisest ja naistele meeldivad targad mehed. Tark mees teab, mida tähendab olla terve, toituda tervislikult ja koormata mõõdukalt oma keha liikumisega." Ma eeldan, et selle jutu autor on tädi. Halvas mõttes. "Eks tihti on naine see, kes mehele meelde tuletab, millist kahju teeb tema tervisele suitsetamine, vähene liikumine, ebatervislik toit, liiga palju töötamine ja vähene puhkamine. Seda ei tohiks pahaks panna, sest naine tahab koos mehega vananeda, mitte jääda vanaduspõlves üksinda." See pole naine, see on näägutav tädi ja isegi kui tal kõmiseb kõrvus see "igati positiivne eesmärk" mitte mingi hinna eest vanaduspõlves üksi jääda, siis ma jätaks küll selle muti maha. Kelleks ta ennast peab, et öelda mulle, mis mulle hea on? Mu emaks? Ma ise olen enam-vähem sarnase liigse hoolivuse eest suhtest põgenenud ning ma ei usu, et ma ainus oleks. Mis muidugi ei tähenda, et ei leiduks inimesi, kes suhtest endale uut ema/isa otsivad. Oluline on ka see, et neis vaadetes sarnased omavahel kokku satuvad. Me oleme vist L.-ga ühtviisi hoolimatud, sest pööritame silmi lausete peale: "Naine peab siis kodus süüa tegema, jah?" ja "Mis su mees selle peale ütleb, kui sa peole lähed?" Mulle meeldib kui inimesed on individualistid, kes on ideeliselt koos mitte sellepärast, et üksteist abistada (abi-elu), vaid sellepärast, et nii on lihtsalt lõbusam. Muidu ju ikka toonitatakse, et teist inimest muuta ei saa, aga kohustus mees tervislikult elama panna on siiski olemas. Samas, vastikud ja näägutavad naised sunnivad ju üldlevinud arusaama kohaselt mehi enesetappudele, naisepeksule või lihtsalt joodikuks hakkama  - kas poleks siis ometi parem leppida arusaamaga, et igaüks on oma õnne sepp ning mitte selleks teist täiskasvanut kohustada?

Jalad kokku!

Sattusin just lugema seda artiklit. Teate, ma ei oskagi kuidagi reageerida, aga panen lihtsalt kirja enda mõtted sel teemal. Ma ei tea üldse, kui paljud inimesed (naised) seda tendentsi märganud on, aga mina mäletan oma lapsepõlvest küll seda pidevat näägutamist "jalad kokku!" Lapsed nimelt istuvad igasugu imelikes poosides. Sellest, et jalad tagumiku all pole soovitav koolipingis istuda, kuna selg läheb kõveraks ja jalad surevad ära, saan ma aru küll, kuigi istun ka ise väga sageli niimoodi ja pärast kirun ennast. Aga jalad harkis? Ok, seelikuga istudes on tõesti see probleem, et pesu võib näha olla ja see ei ole ehk kõige viisakam vaatepilt, aga muidu? Pahandada sai ka siis, kui seelikut seljas polnud. Hiljuti tuli Mini lasteaiast koju ja rääkis, et neile oli seal räägitud, kuidas on inetu, kui tüdrukud jalad harkis istuvad. Küsisin siis huvi pärast, et kas seda öeldi ainult tüdrukutele? Mini kinnitas, et jah, just, ainult tüdrukutele. Vaadake aga viimase naisteajakirja Anne & Stiil kaant (võtsin pildi FB-st):

Algul, kui see pilt FB-sse pandi, nägin kohe üht naisterahva poolt kirjutatud kommentaari, et kaanel olev naine võib küll kena olla ja kõik, aga niimoodi ikka ei istuta! Vuih! Jalad harkis, noor neiu, endal lühike kleit seljas! Praegu ma seda kommentaari enam ei leidnud, aga uskuge mind, see oli olemas. Hiljem nägin ka mingi intervjuu pealkirja sama pildil oleva Kaisa Seldega, kus ta mainib, et naised kardavad kohutavalt olla koledad. Mu meelest see natuke haakub teemaga.
Courtney Love oli omal ajal (ja tegelikult on veel praegugi, 50ndates) see naine, kes enamasti liikus ringi kleidikestes ega häbenenud sealjuures oma aluspesu näidata. Sest see oli rebel ja punk ja inimesed hakkasid ohkima. Aga miks? Issand, ta kannab aluspesu?
Kas see on kuidagi seotud sellega, et ennevanasti oli juba naise pahkluu kohutav porno, rääkimata pükste kandmisest, jalgrattasõidust või ratsutamisest? Mis seal naiste jalgade vahel nii õudset on, et vaid maani seelik seda varjata suudab? Eks keskajal olidki imelikud kombed, aga tänapäeval ikka neist vanadest tavadest inspiratsiooni saada?
Ma saaks aru, kui jalgade hargutamine oleks mingi üldinimlik tabu a la oma tati söömine, mida igaühe puhul imelikult vaadataks, aga mehed ju võivad hargutada, palju tahavad? Miks nende kubeme nägemine kedagi ei šokeeri? Kas see on nagu naise nibu vs mehe nibu, millest esimese FB ruttu ära tsenseerib, teist aga vabalt välgutada võib. Lahe aktsioon oli see, kus naise rinnale photoshopiti mehe nibu ja siis kirjutati juurde, et see on ohutu. FB arvates rind ise ju ropp pole, ropp on justnimelt nibu. Rinnaga toitmise pildid on näiteks äärmiselt šokeerivad ja eemaldatakse avalikust ruumist kiirelt. Miniatuursete bikiinidega hiidtiss seevastu ropp ei ole, sest nibu peal on a la plaaster.
Inimesed on ikka naljakad! Mina vähemalt mingit ratsionaalset põhjendust ei näe, miks naine ei või istuda, nagu tal mugavam on, aga mees võib. Naine peab olema naiselik (st istuma viisakalt jalad koos), sest kui ta ei ole naiselik, on ta kole ja see on kõige hirmsam asi, mis naisega juhtuda võib, sest siis ei taha teda ükski mees. Ja naine ilma meheta on ju teadagi...nagu kala ilma jalgrattata.

Päevad, mis ajasid segadusse

Läksin filmi vaatama puhtast nostalgiast, sest väljareklaamitud suvel 1997 sain ka mina 16 ehk siis ilmselt oleks pidanud äratundmisrõõmu olema. Ütlen ette, et film mulle tegelikult meeldis (head näitlejad, ei punnitatud nalja teha), aga ära toon asjad, mis minus küsimusi tekitasid.
Ma saan aru, et tegemist ei ole mingisuguse dokumentaalfilmiga, vaid tegijate tõlgendusega 90ndatest, kuid miks sel juhul see aastaarv üldse välja toodi? Mind erinevad vasturääkivused näiteks häirisid. Melomaanina panin esimesena tähele filmis kõlanud muusikat, juba filmi tutvustuses mainitakse, et "Tuul viliseb autoakna vahel, aga ikkagi on nii kuum, et põletab huuled." Konkreetne huulte põletamise lugu pärineb aga ansamblilt Nexus, mis tuli kokku alles aastal 2003 (!) ega kuulu 90ndatesse üldse. Ilmselt mainitakse seda seoses ex-Nexuslase Merilyn Uuskülaga, kellel filmis oluline roll mängida on. Aga ikkagi. Lisaks Nexusele jäi ajastuvälisest muusikast kõrva ka Anaconda. Lembeseriaal "Metsik roos" jooksis meie ekraanidel 93-94. Mälu on muidugi bitch, aga need konkreetsed asjad jäid mulle meelde seetõttu, et Nexuse ajal olin kindlasti vanem kui 18 ning siis tundus säärane muusika ikka väga "titekas", samal ajal kui omaaegne Nancy sellist emotsiooni ei jätnud. "Metsikut roosi" vahtides olin aga ikka päris laps veel.
Aga muidu, kas tuli tuttav ette? Üheks põhjuseks, miks filmi näha soovisin, oli kunagise klassiõe soe soovitus, olevat palju äratundmisrõõmu. Tema oli pärit väiksest asulast Lõuna-Eestis. Mina elupõlise linnakana erilise äratundmise üle rõõmustada ei saanud. Ehk siis film räägib tolleaegsete maanoorte elust, kellega minul toona mingeid kokkupuuteid polnud. Räägiti küll "maakatest" kui mingist eriti kohutavast tõust ja neid peeti "linnakate" hulgas alaväärsemateks, kuid otsest kokkupuutepunkti meil polnud. Ma ei tea midagi metsavargustest ega saekaatrimeestest. Võib-olla maakaid mõjutab see linnanoorte näiline parem elu rohkem, ma ei kujuta ettegi, kuidas see tänapäeval veel olla võib. Efektne oli mu meelest see koht filmis, kus maakad TÜ juurakate peole satuvad. Vot TÜ ja juurakad olid isegi linnanoorte seas üks eriline klass, kelle peale viltu vaadati, sest eeldati, et nemadki teiste suunas seda teevad. "Ähähähh, mingi tudeng oled vä?" aasimist võis kuulda ka selles seltskonnas, kus mina tol ajal uhkelt ringi jõlkusin. Linna-ossid, ühesõnaga. Meie kutid roolis viina ei joonud, sõitsime ülbelt taksodega ringi, niimoodi poolest kehast katuseaknast väljas nagu filmis, olen mina kevadise angiini ajal mööda Ihastet ringi sõitnud...Kummaline oli see kokaiini koht. Meil linnas seda ei liikunud. Ilmselt teenis metsavargustega paremini, linna-ossid tegid lihtsalt mingeid ausaid ehitusotsi (ja töötavad siiani selles valdkonnas) ning seal teenitud papi eest narkot ei ostetud.
Maakatega olen kokku puutunud hilisemas elus, sest L. on just nimelt maalt pärit. Esimene töökoht oli isa juures saekaatris, täpselt nagu filmis (kusjuures ta isal on ka pöial puudu...). Neil vist polnud eriti seda metsa, mida varastada, igatahes on tema sõbrad kõik korralikud inimesed. Ükski tüdruk ei saanud põhikoolis last ja ainult üks endine klassivend on joodik. Ja ainult üks sõitis end autoga surnuks (aga otsige Eestis üks klass, kus mitte keegi pole hukkunud purjus juhi autos või purjus juhi süül...). Ilmselt on see maakoha kohta suur saavutus kui ülbelt väljenduda. Kahjuks L. ise filmi ei näinud, muidu oleksin saanud rohkem pinnida teda, et kas teil ka nii oli vä? Kunagi nägin üht nende kamba 90ndatel vändatud amatöörfilmi, mis oli ka selline vahva road-movie, kus kimatakse sapakaga külavaheteedel ja tehakse laudaseinale graffitit. Aga nad ei ropenda seal eriti ja otsest viinajoomist ka ei näe. Ehk nad siis polnud päris ossid? Mulle aga tulid filmis tuttavad ette paar särki, mida Perekoolis tabavalt "bussiistmemustrilisteks" nimetati - ühe sellisega loivas L. veel mõned aastad tagasi ringi ning see seisab meil siiani kapis. Linnakas ilmselt seesugust ei kannaks, vähemalt mitte peale 90ndaid.
See maalt pärinemise taak on aga paljudel tolleaegsetel kaasas küll. Ei olnud kerge end linnas tõestada. Samas on mu meelest kogu Eestis levinud külakogukonna mentaliteet ja linnarahvas pigem lihtsalt arvab, et nad on paremad, kuigi erilist vahet pole. Tänapäeval on lausa romantiline maale kolida, kuid selle all ei mõelda neid endiste kolhoosikeskuste räämas kortermaju. Kas neis elab veel noori inimesi? Kes sinna jäänud on? Selline noor pere nagu filmis, üksiku kolkatee äärse kortermaja ees grillimas, on ilmselt ajalukku jäänud. Üldiselt mõjus film siiski ajaloodokumendina, pildikesena möödunud aegadest, samas on mu meelest oluline see pilt endale meelde jätta. Meenus ka hiljutiloetud Mihkel Muti "Kooparahvas läheb ajalukku" - tagasivaade Eesti kunstiinimeste elule nõukaaja lõpust Eesti aja alguseni. Soovitan lugeda, samuti hinnaline meenutus sellest, kuidas osadest said võitjad, teistest kaotajad.
Aga üldiselt tahaks röökida, et "issand, kui ilus see Eestimaa suvi ikka on!!!!!". Täitsa lõpp kohe. Kõik filmid, kus näidatakse Eestimaa suve, on vaatamist väärt.

"Lõuna-Eestist tulin ära pealinna,
teine variant oleks olnud kinni minna,
sest varastasin metsa ja küttisin sala,
käsigranaadiga püüdsin kala/.../

Kutsekoolis minust ei saanud traktorist,
isatalu maha mädaneb vist.." 

Kurjam "Suurlinna tuled"

Taevast raskem: Kurt Cobaini elulugu

Mul oli kunagi sõber, kes ütles, et hea meelega tapaks ta enda ära, aga ei saa, sest inimesed annaksid sellele teole kindlasti mingi lihtlabase seletuse - tööl oli probleeme, armastus jäi vastamata vms. Seda, miks ta tegelikult ennast tappa tahaks, ei saa nii lihtsalt öelda - võib-olla ehk vaid nii, et "maailm ei meeldi mulle". Inimesed otsivad lihtsamaid seletusi. Inimesed tahavad teada, mida oleks pidanud tegema, et seda tegu ära hoida. Üks muusikaajaloo kuulsamaid enesetappe on kindlasti Kurt Cobaini oma. Isegi mina, toona 12-aastane saksa diskost sissevõetud Lõuna-Eesti tatikas sain koolis ühe erudeerituma klassiõe käest teada, et keegi tähtis laulja on ennast ära tapnud ja ma olen lollakas, kui teda ei tea. Mul läks veel aastaid, et teada saada, kes Kurt Cobain tegelikult oli, sest erinevalt läänemaailmast tollases Eestis mingit erilist grunge-plahvatust näha ei olnud. Raadiost lasti DJ BoBot ning "Smells Like The Only Nirvana Song You Know" oligi peamiselt kõik, mida teati.
Charles C Crossi raamat ilmus originaalis tegelikult juba 2001.aastal ning ka siin jääb silma, et see tõlgiti eesti keelde alles nüüd, samal ajal kui näiteks Robbie Williamsi elulugusid on meie keeles lausa mitu ilmunud, rääkimata igasuguste Veet Manode elulugudest. Ei ole oluline meie kultuuriruumis. Ei ole ilmselt ka aktuaalne. Alternatiivseid noori on meil siin karvaste pealinnas küll, aga üldiselt - kui paljud tänapäeva noored Nirvanat teavad? Ühest eestikeelsest arvustusest lugesin, et "1990ndate lastele räägiti Cobainist ja Nirvanast kui grunge-liikumise aluspanijatest põhikooli muusikatundides." Päriselt  ka või? Meile omal ajal ei räägitud peale süvamuusika neis tundides küll mitte midagi. Vedas neil 90ndate lastel.
Crossi kokku pandud raamat on aga iseenesest väga hea. Ma ei ole just elulugude fänn, kuid see oli selline raamat, millele sai tõesti kaasa elada hoolimata sellest, et lõpp oli ette teada. 400 intervjuud 4 aasta jooksul on muidugi tohutu töö ka, kuid tähelepanu väärib just see, kuidas need erinevad killud on üheks äärmiselt empaatiliseks looks kokku pandud. Kui teil on plaan ennast ära tappa või lihtsalt ära surra, siis põletage kindlasti oma päevikud ära. Raamatut lugedes on sageli väga ebameeldiv teise inimese mustas pesus sobramise tunne. Ja no too pesu oli ikka kole must ka. Mitte ükski väljamõeldis pole ju nii paeluv kui päris elu. Ma ei tea, võib-olla kõik inimesed ei ole nii sisemiselt katkised, häiritud ja tavamõistes ebanormaalsed, kui paljude alateadvus manab esile sitta, verd ja loibadega beebisid, võib-olla on see erandlik, kuid äkki on ikka meil kõigil elus episoode ja mõtteid, mille kohta pealtnäha normaalsed inimesed kiljataksid, et "oi kui rõve!" Selle raamatu põhjal on lihtne hukka mõista. "Jeerum küll, ta oli ikka lapsest saati ebanormaalne!" Samas just see "ebanormaalsus" teeb loo ehedaks. Kõike seda "sitta" teades, saad sa aru, et mingit muud lõppu siin tulla ei saanudki. Mitte keegi ei oleks saanud mitte midagi teha. Vaadates videosalvestisi Kurtist hakkab vähemalt minule see morbiidsus kohe silma. Loomulikult oli temalgi helgemaid hetki, kuid kõik see taandus lõpuks ikkagi sellele, et lootused, mida mõnele asjale pandi, ei õigustanud end rohkem kui lühiajaliselt ning igale õnnestumisele järgnes tunne, et suures plaanis ei muutu sellest midagi.
Minu jaoks on hämmastav see, et peale neid 400 intervjuud leidub ikka veel inimesi, kes leiavad, et tegemist oli vandenõu ja mõrvaga. Milleks mõrvata niigi surnud inimest? Miks on mõnele inimesele nii meeletult süüdlast vaja? Need inimesed hoiavad kümne küünega kinni kõigist neist väikestest küsitavustest, ignoreerides täielikult kõigi Kurti lähedaste arvamust. See, et Dave Grohl vaenas aastaid Courtneyt ega öelnud sõna kaasa ka Crossi raamatu puhul, andis aastaid alust arvata, et "ta teab midagi". Noh, tegelikult tuli välja, et ta lihtsalt ei sallinud Courtneyt, aga nüüdseks on nad ära leppinud ning seal taga ei olnud mingit müstilist saladust. Kui oleks olnud, miks ta siis vaikima oleks pidanud? Kõik Kurti kunagi tundnud inimesed on kohutava Courtney võimu all ja julgevad öelda vaid seda, mille tema heaks kiidab? Kui tõenäoline see on? Kui tõenäoline on aga see, et inimene, kes igas oma loos ja intervjuus enesetapule viitab (enesetapuga pole nimelt nii, et kes haugub, see ei hammusta vaid enamasti eelneb teole appikarje), mitu korda enesetappu katsetab, oma elust ei hooli ning on raskekujulises narkosõltuvuses, ennast lõpuks ära tapab? Raamat olevat saanud Courtney heakskiidu ja pelgalt see fakt tegevat selle ebausaldusväärseks. See nullib ära kõik muud allikad, sealhulgas Kurti eksid, kellest mõnega Courtneyl on siiani kehvad suhted (Mary Lou Lordi ahistamist Courtney poolt on raamatus ka selge sõnaga kirjeldatud) - kas ta poleks mitte neid kohti välja jätta soovinud? Oh ei, hoolimata sellest, et ta on maailma kõige lollim ja nõmedam eit, on ta siiski kriminaalgeenius? Tõsiusklikud fännid on üks hirmus sekt. Kurt oli nende silmis eksimatu, jumalik, õrn olevus, kelle kurjad kõrvalseisjad hävitasid, sest sellist jumalikkuse kehastust maa peal kaua ei taluta. Samamoodi hämmastavad mind tõsiusklikud Courtney fännid, kes fantaseerivad sellest, kuidas nad siiamaani koos oleksid ja suure õnneliku perena kuskil rantšos surematut muusikat treiksid. Raamatus avaldatud sündmuste valguses on üsnagi selge, et nende suhe oli äärmiselt destruktiivne (mida kahe sõltlase suhe muud olla saabki) ning nad ei olnud kumbki piisavalt küps eluterve kooseksisteerimise jaoks. Kurti jaoks oli heroiin isiklik valik, mitte kogemata nõela otsa kukkumine. See oli osa temast ning oma muid probleeme lahendamata ei oleks ta võõrutusest mitte midagi võitnud. Tema müstiline kõhuprobleem muutis ta eluviisi sunniviisiliselt narkari omaks (ta ei saanud süüa, kannatas valudes, oksendas verd), millele ainsaks leevenduseks olid opiaadid - kui ma pean niikuinii elama kui narkar, miks mitte siis ollagi narkar, koos selle valiku positiivse poolega (kõhuvalu vähenemine)?
Igatahes raamat,  mida lugedes on raske neutraalseks jääda ja mitte kaasa elada. Vähemalt mitte minusugusel, kes oskab empaatiat tunda rohkem võõraste kui end ümbritsevate inimeste suhtes. Empaatiat nimetas Kurt ka oma enesetapukirjas üheks peamiseks teo põhjuseks.
Kas mõne inimese elu võib nii puntrasse joosta, et muud võimalust enam pole? Ma arvan, et mitte, kuid võimalik on, et inimene ei suuda enam mingit muud võimalust näha. Maailm on siiski rohkem meie peas, kui meie ümber.

Kuidas ma võimudega koostööd tegin

Tulen siis mina hommikul unesegasena last lasteaeda viimast ja näen, et mingi paarike kohmitseb meie fonoluku juures. Lähemale jõudes kuulen läbi luku L.-i hädist häält, mis püüab selgeks teha, et tema on kopsupõletikus ega saa inimesi kuidagi abistada. Minus tärkab lootus - mis siis kui lõpuks on Emori küsitlejad lõpuks õuele tulnud, mis siis, kui nad minu erakordselt olulist arvamust teada tahavad? Jehoovatunnistajatena nad just välja ei näe. Kohmitsejad märkavadki mind ja ka neis tärkab lootuskiir - kas ma laseks nad sisse ja vastaks paarile küsimusele ühe majas oleva korteri ning selle elanikkonna kohta? Ma ei mäleta, kas ma küsisin, kes nad on, vabalt võib olla, et mitte, aga nemad tutvustasid end Maksu-ja Tolliametina, mingid isikukaardid olid ka olemas. Loomulikult lasin nad sisse, MTA on ju see tore asutus, kes mulle iga kuu veebruaris 13. palka maksab. Seletasid edasi, et neil vaja natuke infot ja lisaks mõningaid isikuid fotode järgi tuvastada. Issand, kui põnev?! Mingid kahtlased ärid meie majas? Ega nad väga ei seletanud, pistsid mulle nina alla dokumendi minu õiguste ja kohustustega, millesse ma väga ei jõudnud erutusest süüvida (jah, enne allkirjastamist nad küll küsisid, kas lugesin ikka korralikult läbi, aga no kes siis sellele ausalt vastab, eks) ning mainisid miskit firma korterist. Põhimõtteliselt taheti teada seda, kes, mis ajast seal korteris elab, kui elab ja milline on tema eluviis (ei midagi kriminaalset, lihtsalt, kas tegemist eraisiku tavapärase eluga või aetakse mingit äri ka). Lõpuks pandi fotod ka nina alla, ilmselt siis passipildid, millest tuvastasin vaid korteris alaliselt elava isiku. Ülejäänute kohta kirjutasin, et võivad olla ja võivad ka mitte tuttavad olla, foto järgi keeruline 100% öelda. Kõike pidin oma allkirjaga tunnistama.
Tuppa minnes teadis L. kohe rääkida, et tegemist ilmselt firma korteri enda huvides kasutamisega, mille pealt siis mingit maksusoodustust on taodeldud. Tallinnas olevat selliseid skeeme uuritud, ilmselt nüüd ka siin. Nojah, tore, mina olengi see Pavel Morožov, kes teiste peale koputamas käib. Kui nüüd ukseesine ära mürgitatakse, on teada, mille eest. Miks sellised asjad alati mulle kui lihtsameelsele kaela kukuvad? Miks minu käest ei taheta teada pesupulbri kasutamise ja telekavaatamisharjumuste kohta? Õnneks L. ei aasinud, et miks ma ometi kurttumma mängida ei oska vms. Võimudega tuleb ju ometi koostööd teha, eks? Hirmus oli see, et pärast surus MTA onu mul veel kätt ka nagu tõelisel kollaborandil. Kas ma olen sama hea kui kulakutegija nüüd? Oleksin pidanud veel lisama, et "kogu aeg on mingid peod, akendest loobitakse raha alla ja irvitatakse Eesti riigi üle!"

Suveks saledaks ja palju muid haigusi

Ma olen alati kaastundlikult ohanud selliste inimeste peale, kes loobivad mõtteteri nagu "iga asi juhtub põhjusega"; "kui kusagil sulgub uks, siis teisal avaneb aken"  -  halvas hea nägemine mõjub vist positiivselt vaid siis, kui see halb su endaga juhtub. Igatahes seekord said meie unistused teoks - L. on viimase nädalaga 6 kilo alla võtnud ja mina kõigest 3, aga asi seegi. Meid tundes võib arvata, et ilmselt tabas kõhugripp, kuid see on siiski vaid valdkonnaga täppi panemine, mingi viirus meile sealt Pärnust kaasa haakis (lätlased, ma ütlen), mis L.-l on nüüdseks kulmineerunud kahepoolse kopsupõletikuga. Mina, vana umbrohi, tundsin vaid eelmisel reedel, et nüüd oleks see koht, kus ma kunstliku kooma üle tänulik oleksin. Oli selline üldine valu, millest ükski valuvaigisti jagu ei saanud. Mu organism on ka ses osas pohhuist, et tema ei viitsi palavikuga jändama hakata  - milleks ressursse raisata. Nii ma siis peale paari köhatust ja natukest nohu kohe terveks saingi. Lastega läks enam-vähem sama kenasti, aga L. piinles 5 päeva 39-kraadise palavikuga, mille tulemusena ta siin mingi päev kokku hakkas kukkuma ja pidin isegi kiirabi kutsuma. No vot, pea siin siis niimoodi arvamusblogi, kui elu täiega sisse sõidab. Elublogi, ma ütlen. Igatahes on L.-l nüüd keelatud põhimõtteliselt kõik peale magamise ja söömise, loodetavasti ta seda viimast nii tõsiselt ei võta, maastleitud figuuri ei saa ju niisama raisku lasta.
Minust muidugi omastehooldajat ei saa, ilus oleks valetada, kuidas ma hea samariitlasena siin mehe eest hoolt kannan, aga tegelikult mõtlen vaid, et "saa, krt, juba ükskord terveks" ning mingi hetk mõtlesin, kuidas võiks oma pangaarve lihtsalt tühjaks teha ja nelja tuule poole jalga lasta. Haigelt inimeselt ju ei nõuta kodulaenu välja, eks? Mis raskeid hooldamiskohustusi ma siin siis täitma pean? Aa, no ei, ei midagi, poes käin vahest ja lihtsalt, köhimine ajab närvi....
Kass on ka lolliks läinud. Iga päev ajab nimelt oma veekausi kummuli. Meil on veel selline raskem portselanist kauss, nii et ta peab jõudu ning osavust rakendama, aga see teda ei takista. No mida? Jätan ta saabuvaks suveks veeta või? Ta vist ei aima, et kui mind kodus ei ole ja ta kohe hommikul kausiga üks-null teeb, siis uut vett ei saa ta enne seda, kui mina tagasi tulen. Võib-olla on tal oma allikad, ei tea. Kas kassidele ei tehta mingit jootmisnõud nagu a la lehmadele, et vett niriseb vaid siis kui ninaga tonksad? Sellega, et ta veekraani õpib lahti tegema (ja lahti jätma) ei taha ma arvestada.
Kui juba füsioloogiliste protsesside kirjeldamiseks asi läks, siis anname aga hagu juurde, mis elublogi see muidu on ilma eluliste tunnusteta. Mehed ei pea edasi lugema, ausõna, juttu ei tule tissidest (sattusin siin kuidagi auväärt tissiblogijate eesotsa ju ka). Igatahes, naised, mida te teete esimese asjana, kui selgub, et on väljasõitu oodata? Loomulikult te arvutate välja, ega teil ometi sel ajal päevi ei hakka. No mu Barcelona väljasõiduga kukkuski see jackpot sülle ja kuna muid meetodeid pole kahjuks leiutatud (peale tahtliku rasestumise, aga tänan, ei), lasin endale selleks puhuks pillid välja kirjutada. Nüüd on nii, et päevad on üle päeva. Juba nii nädala jagu ja paar päeva lisaks. Jääbki nüüd nii või? Vihma käest räästa alla, ma ütlen. Mõnus laudlina suurune infoleht kõrvalmõjudega oli ka. Loomulikult ei viitsinud ma seda läbi lugeda, sest olin ju ometigi hea 8 aastat või rohkemgi pillide peal. Silma hakkas aga seesugune diagnoos nagu "vasomotoorne riniit" ehk siis teadmata põhjusega nohu. Mul oli see ju aastaid! Kas tõesti võib olla, et see oli pillidega seotud? Toona nagu seda kõrvalmõjude alt ei mäleta. Ometigi sai see mingi hetk läbi ja see mingi hetk langes sinna aega, kui ma enam pille ei võtnud. Sellise vihje sain ka, et üle keha sügelemine võib viidata maksa üles ütlemisele. Muidu olen kuulnud, et mul võiks urtikaaria olla - taas üks tore erinevate põhjustega häda. Mul tekivad need punnid ja sügelus näiteks peale tööd koju jõudes või magama heites, muul ajal harva, eriti tihti aga seoses sellega,  kui teiste inimestega räägin. Võimas. Võib-olla ei olegi siis närvid krussis vaid hoopis maks läbi.