reede, mai 06, 2016

Reisikroonika

Barcelonast tagasi ja täitsa elus. Tavaelu rutiiniga kohanemine võtab aega, aga muidu oli tore.
Läksime ringiga ümber Riia, sest see tundus mõistlikuma variandina kui riskida ja võib-olla mitte kohale jõuda. Lufthansaga on lausa lust lennata (kui nad just parasjagu ei streigi), sest isegi meie alla kahetunniste lendude puhul jagati kõigile võileibu ning jooke (alates veest ja lõpetades šampusepudelis korraliku siidriga). Mina muidugi peenemaid jooke nautida ei saanud, sest tarvitasin suurtes kogustes erinevaid medikamente. Võib-olla tänu sellele aga ehk ka lihtsalt vedamise tõttu ma peas mingit survet ei tundnud, va Frankfurdist Barcelonasse, mil nii mul kui ka mõnel teisel kõrvad korralikult lukku lõi. Frankfurdis ootamine ka eriline piin ei olnud, sest igas väravas olid Lufthansa tasuta kohviautomaadid. Rootsi kolleegid olid meie peale suisa kadedad, sest nende Norwegian Airlines ei pakkunud neljatunnise otselennu jooksul mitte midagi peale vee. Lisaks seisid nad tagasiteel 3 tundi Frankfurdi lennujaama ruleerimisrajal õhkutõusmist oodates ning jõudsid kokkuvõttes koju vaid tund aega varem kui meie...Kolm tundi seisvas lennukis on hullem kui põrgu mu meelest. Meie aga lendasime samal ajal üle Püreneede, kus L. tegi läbi lennukiakna ühe ägedama pildi üldse:
Aga tagasi algusesse siis. Kohale jõudsime reede õhtul ja kuigi me olime päevasest teekonnast üpris väsinud, siis taksoga hotelli poole kihutades lõi mul suunurgad iseenesest üles - kõik need palmid, mööda mäekülgi üles tõusev linn ning viirukilõhn taksos - tõelised soojamaapuhkuse tundemärgid! Hotell oli täitsa korralik ja meeldivalt tühi, kuna olime broneerinud 5 tuba, siis oligi kogu hotelli kuues korrus vaid meie päralt. Hommikusöögid olid rikkalikud, lisaks pakuti igal hommikul toidu kõrvale tasuta šampust (mida keegi meist siiski ei proovinud).
Esimesel õhtul suundusime kohe linna peale, sest tuli välja, et läheduses peeti mingisugust vabaõhufestivali. Erinevates telkides esitlesid end Hispaania erinevad maakonnad, mis üldjoontes tähendas seda, et kõikjal pakuti sama toitu ja kõlaritest tuli hirmsat lärmi. Valisime kõige vaiksema telgialuse ja tellisime toitu, mis ootuspäraselt pettumuse valmistas. Tunde pannil kuivanud paella:
Millest vaatasid vastu sellised õnnetud loomakesed:
Ning mingid 13 - eurosed "praed", mis nägid välja sellised:
Põhimõtteliselt rasvaga praetud saiale asetatud poolikud vorstid või pihvid, kõrval mõru paprika. Tõele au andes oli tegemist kogu reisi kõige kehvema aga kalleima toiduelamusega. Kokkuvõtvalt võib kulinaaria kohta öeldagi seda, et head paellat saab ilmselt värskelttehtuna kellegi kodus, mõistlik on süüa tapas'eid, mis on siis erinevad eelroad - marineeritud oliivid, mereannid, fuet-vorstikesed ja minu kindel lemmik toorsink meloniga. Toidud on üldiselt vähemaitsestatud ning domineerivad sai ja kartul. Kaasa ostsingi vaid vorstikesi ja sinki (mida tegelikult saab ka Eestist enam-vähem sama hinnaga) ja hea meelega oleks toonud ka kartulikrõpse, aga ma sõin need juba kohapeal ära, sest seal toodetakse neid enamasti äädikamaitselistena, mida millegipärast meil saada ei ole.
Esimesel öösel sadas veidi vihma, kuid hommik oli õnneks lihtsalt sombune. Olime plaaninud esimeseks meelelahutuseks sõidu köisraudteega linna kohal kõrguvale mäele (kogu linn asubki mere ja mägede vahel). Kõndisime maha pika tee mööda randa köisraudtee alguspunkti. Sõit ise polnud üldse nii hirmutav kui alguses tundus.
Vaade teekonna algusest, meie kõndisime kohale mööda rannaäärt kusagilt sealt tagumiste kõrgete majade kandist, oma 10 000 sammu kindlasti:

Panoraamvaade sõidu keskpaigast:
Käisime ära üleval mäel, kus asus meie mõistes botaanikaaed, kust avanes kaunis vaade alla linnale ja rannikule. Selleks ajaks hakkas ka päike juba välja tulema. Alla sõites avastasime, et järjekorrad olid võrreldes meie saabumisega ikka kõvasti pikenenud ja ilmselt tippajal peab üles saamiseks tunde ootama. See oli ka ainuke kord reisi juures kui meil sellega vedas. Linnas suundusime esmalt sööma (pizza, friikad, kanašašlõkk jms) ja seejärel üritasime natuke jalutada. Kontoritööga harjunud inimesele on üle 10 000 sammu juba katsumus ning meiega oli ka 70-aastane raamatupidaja, kellega me arvestada püüdsime (ausalt öeldes oli tema vorm imetlusväärne, sest ka ma ise kasutasin iga võimalust istumiseks). Käisime vanalinnas ja üritasime pääseda Picasso muuseumi, kus täpselt meie nina ees öeldi, et sorry, tänaseks piletimüük lõppenud. Tagantjärele tarkadena tulebki öelda, et kõigis piletiga kohtades on see teema, et piletimüük on limiteeritud, ehk siis kui ostad oma pileti kell 12 päeval, pääsed sisse alles õhtul 19-st, sest sisse lastakse vaid limiteeritud arv inimesi ning enamik teadlikke on piletid netist ette ostnud. Meie ainus teadlik oli seesama raamatupidaja, keegi teine polnud võtnud vaevaks asja ette uurida (sest meie eeldasime, et rootslased kui võõrustajad teevad seda, aga rootslased lihtsalt eeldasid, et pileti saab kohapealt). Piletid iseenesest kusagil ületamatult kallid polnud (max 15 eurot). Kuna tagasi me mingi valemiga jalutada poleks suutnud (ok, rootslased suutsid), siis otsustasime kasutada metrood. Tagantjärele tarkadena teame nüüd, et oleksime pidanud kohe ostma metroo mitmepäevapiletid, mis olid soodsad ja millega pääses igale poole või siis kasutama hop on-hop off kahekordseid turismibusse, mis olid küll veidi kallimad, kuid millega sai külastada kiirelt kõiki olulisemaid vaatamisväärtusi üle Barcelona. Meie otsustasime kõndida, mis tähendas seda, et kokkuvõttes olime pidevalt väsinud ja nägime vähem.
Meie hotellist paari tänavavahe kaugusel asus ka Barcelona suurim kaubanduskeskus Diagonal Mar, kuhu me siis ühe kolleegiga väsimusest hoolimata suundusime. Palju poode olid samad kui meil, kuid näiteks Desigual, mis meil on imelikku kaupa täis ülehinnatud pood, oli seal hoopiski mõistlikum, ehk ilmselt peab paika see, et meil üritatakse turustada mujal ülejäänud kaupa ning seda palju kõrgemate hindadega. Üks õudne pood oli Primark, mida otsustasime külastada, kuna enamik möödujaid kandis selle kirjaga suuri paberkotte. Oo õudust! Tegemist oli hiigellahmaka alaga, kus kaup hunnikus üksteise otsas, hinnad küll stiilis särk 2 eurot, teksased 7 eurot, kuid kaup nägi välja kehvem kui meie Maxima riideosakonnas. Ilmselt Hiinast konteineritega toodud. Ka rahvas poes oli hoopis teine, kui muudes poodides (burkades naised lastekarjadega - õigluse huvides lisan, et lennujaamas kohtasin vastukaaluks ka mustas niqabis naist, kes luges parajasti ingliskeelset teadusartiklit). Üle tunni seal kooserdada ei jõudnud, oste 0. Hotellis leidsime, et samme oli selleks päevaks 25000 kogunenud. Õhtul käisime veel kogu kambaga sama keskuse toidupoes, mis oli tõesti imeline - läbi kahe korruse, hiiglasliku valikuga, hinnad odavamad kui Eestis. Seal tundsin küll kahetsust, et meil vaid käsipagas oli. Istusime hilisööni hotelli lobbys ja sõime-jõime poest kaasaostetud kraami, mida küll eeskirjade järgi teha ei oleks tohtinud, aga õnneks on Hispaanias kõigil eeskirjadest ükskõik.
Järgmiseks päevaks olid planeeritud Barcelona põhivaatamisväärsused Sagrada Familia ja Park Güell. Ilm oli pilvitu ja soe. Sagradani sõitsime metrooga, kohapeal selgus taas, et pileteid saaks osta küll, aga sisse pääseks nendega alles õhtul. Mis seal ikka, vaatasime siis väljast, eestvaade (nende tornide sisse sai liftiga):
Ja tagantvaade (või vastupidi):
Väga võimas ehitis. Ja milline ta veel siis välja näeks, kui nad ta lõpuks ka ära värviksid nagu mõnede tornide tipud tehtud olid! Kogu hoone peaks ilmselt olema valge ning kaetud värvikirevate mosaiikidega. Mõnede tornide tipus olid näiteks väga elutruud puuviljakorvid juba näha. Hetkel näeb maja välja sünge gootiliku katedraalina, mis jätab mulje otsekui oleks kontidest kokku pandud, lõplik variant on aga hoopis lõbusam kirikuke.
Sagrada Familia juurest hakkasime siirduma Park Güelli poole, mis kaardil tundus üsna lähedal olevat. Tegelikkuses läks pea kogu tee üles mäkke ning saabunud palava ja päiksega oli see korralik katsumus. Kohale jõudes selgus taaskord, et pilet on odav, aga sisse enne seitset ei saa. Mis siis ikka, pool pargist oli tasuline ja pool tasuta. Kahjuks oli tasuta pool keskendunud enam-vähem ainult looduslikule vaatele (taaskord kõndimine mööda mäekülge üles) ja vähem Gaudi arhitektuuriimedele. Loodetud värvilisi mosaiike ja läikivaid kameeleone me ei näinudki (kui välja arvata euro eest müüdavad külmkapimagnetid). Vaade oli muidugi ka omaette väärtus:
Vaade nähtud, hakkasime allapoole marssima. Kusagil poolel teel tegi kolleeg minust üsna hästi olukorda kirjeldava pildi - "kui need jalad ainult ei valutaks!":
Süüa otsustasime - KFC-s, ehk siis Kentucky Fried Chickenis. Sagrada Familia ümbruses olid endale vaate reserveerinud nii KFC, McDonalds kui ka Burger King. Kana oli üllatavalt hea. Eriti üks tükk, mis kujutas endast põhimõtteliselt friteeritud rasva...KFC olevat Rootsiski vaid Malmös.
Kuna eelmisel päeval jäi meil plaanitud rannapidu ilma tõttu ära, siis otsustasime hotelli tagasi jõudes oma valutavaid koibi merevees jahutada. Rand oli meil kohe üle tee. Üllataval kombel oli rand päevitavaid kohalikke täis ning vees harjutasid kümned surfarid. Äädikaga kartulikrõpsud, õlu Fanta, päike ja mühisev meri - mida veel õnneks vaja! Vedelesime rannal kuni päikese loojumiseni. Jalgupidi vees sai ka käidud, tavaline Eesti merevesi, Kakumäe + 14. Kõvemad vennad ja lapsed käisid ujumas küll. Rannapanoraam:
Päevase jalutuskäiguga olid õrnemanahalised end juba täitsa punaseks praadinud, seega päevituskreem on kindlasti omal kohal ka niisama linnas majade vahel käies, mitte ainult rannas.
Viimasel päeval pidime hotellist välja registreerima enne 12, seega mõtlesime algselt hop on-hop off bussiga linnas ring teha, kuid selgus, et meie hotelli juurest mööduv buss läbib enam-vähem neid kohti, mida juba näinud olime ning tagatipuks ostsid lahked rootslased meile ära metroopiletid lennujaama, seega jäime metroo juurde ja suundusime Barcelona keskväljakule, kust sai alguse ka peatänav Ramblas. Keskväljak oli oma purskkaevudega üsna tavapärane, lisaks protestisid seal aga telkidega pagulasPOOLDAJAD (vastuseks mu ema sapisele kommentaarile, et noh, oli palju musti, jah?). Peatänav oli muidugi tohutult rahvast täis, seda hoolimata esmaspäevast ning palju me seal kõndida ei jõudnud. Kui osad meist läksid turule tunglema (ja ostsid sealt maailma kõige vürtsikamat pipart, mis Interneti andmetel osutus küll alles teisel kohal olevaks), siis meie läksime kolleegiga Carrefour´i, sest ma olin lugenud, et see on miski hea pood. See oli põhimõtteliselt paradiis. Toidufänni paradiis. Värsked puuviljad, võileivad, vorstid, singid, sushi, saiad, erinevad rahvustoidud, smuutid jne jne. Oeh, ostsingi sealt vanematele vorste-sinke kingituseks, kassas aga selgus, et mu kaart ei tööta. Tore. Teenindaja proovis veel oma 4 korda ka, nii et mul tekkis kahtlus, kas äkki siiski raha ka nii palju kordi maha ei läinud. Välja aitas sularahaga kolleeg. Ostsime veel endile ülihead värsket smuutid ning oligi kõik.
Kokkuvõttes oli tore reis, koos parema eeltööga oleks veel etem olnud, aga see on vist alati nii. Linn oli väga puhas, inimesed sõbralikud, kusagil ei kohanud sellist pealetükkivust nagu näiteks Itaalias.  Inimeste kohta üks huvitav seik metroost. Istekohtadega on metroos üldiselt nii, et kes ees see mees. Siseneb üks kepiga eakas (valge) mees, soovib istuda esimesele vabanenud kohale, kuid sinna nihutab end sulejopes (must) noormees. Meie mehed vaatavad ja kommenteerivad, et "krdi murjan". Vanem kepiga mees osutab, et tegelikult ta tahaks sinna samasse istuda, kuhu noormees end ette libistas (tema kõrval jäi koht vabaks). Noor mees osutab vastu, et istu mu kõrvale. Vana mees vastab kannatlikult, et ta tahaks just uksekõrvast kohta, sest seal on toru, mille abil end hiljem püsti vinnata. Noor mees teeb arusaava näo ja taandub oma vanale kohale tagasi. Kaks meest hakkavad omavahel sõbralikult vestlema ja lõpuks lahkudes jätavad kättpidi hüvasti.
Vastukaaluks näitan kodus vanematele reisipilte. Meie seltskonnas on ka mustanahaline kolleeg, kõrgharitud programmeerija ja piloot.  Ema küsib: "Bfff, mis see on mingi pagulane vä?"

Aga tegelikult hea, et ma seal ei ela. Oleksin siis ilmselt 50 kilo raskem, joodik, veel laisem ja veel suurem pohhuist ning sureksin nahavähki.









1 kommentaar:

Hen Zen ütles ...

Mitte ühtegi pilti lätlasest ?! Riia avalikus kempsus.
Mitte ühtegi pilti baskist ?! Barcelona avalikus kempsus.
Mis mõttega üldse reisitakse, aru-ma ei-saa...

Võibolla, et lihtsalt puhata sellest "reisimisest":
see on nüüd tehtud, linnuke krjas, ja võib raamatuid lugeda :D