teisipäev, mai 10, 2016

Head ja halvad blogid

Käisin siis ka hääletamas. Mulle tundus, et kui ma varasemalt seda hääletamise juhendit lugesin, oli seal kirjas, et oma häält saab ka muuta, ehk siis samalt IP-lt läheb arvesse viimane hääletuskord. Nüüd ma seda lauset enam ei leia ja kui üritan ankeeti uuesti avada, siis Surveer vaid kenasti tänab mind hääletamise eest ning muud teha ei lase. Õnneks ma (vist) miskit ära ei soperdanud, tahtsin lihtsalt vaadata, mis kategooriates ma hääletasin. Vähestes, kahjuks. Asi pole mitte kategooriates, vaid pigem minus endas ja ma kaldun arvama, et see probleem on ka paljudel teistel - loetakse vaid ühte tüüpi blogisid. Ma loen enamasti elulisi ja/või arvamusblogisid. See piir on üsna hägune ju ka. Mõned mu lemmikud olid ühe, teised teise all, kuigi olulisi erinevusi nende teemades pole. (Siinkohal suured tänud žanriavardajatele, ilma nende leidlikkuseta oleks ma veel vähemates kategooriates hääletada saanud). Ma ise liigitaks ennast hea meelega arvamusblogiks, aga tegelikult tükib see eluline pool nii või teisiti sisse. Ise võtsin aluseks selle, et ma kirjutan pigem oma mõtetest mingi teemaga seoses, kui tegevustest, mida ma enda elus ette võtan. Elulised blogid olid ka kõige osalejaterohkemad. Mulle see sobib, ma eriti vaid ühele teemale truusid blogisid ei loe, mulle meeldib, kui mul tekib kirjutajast endast ka mingi ülevaade. Või no vähemalt võltsmulje, et ma justkui teaks seda inimest. Peale reisi oli mul näiteks lugemata kuskil 70 postitust erinevatest blogidest ja siis juhtus selline lugu, et hajameelselt feedlyt kerides pidasin ma ühe blogija postitust hoopis teise blogija omaks. No teate küll, loete kellegi teksti ja kujutate ette, kuidas see konkreetne inimene seda juttu rääkida võiks (ärge öelge, et ma olen ainuke, kes nii teeb...). Siis poole jutu peal tekkis mul tunne, et miskit on vist valesti, mingid imelikud vihjed tulid sisse ning ma sain aru, et olin kirjutise valele inimesele omistanud. Hakkasin siis otsast peale "teise autori häälega" lugema...Ehk siis - ka teised blogijad on olemas (enamikel juhtudel) vaid meie peas. Kujundame mingi varasema kogemuse põhjal endale võõrast inimesest arvamuse ja kujutame ette, et tunneme teda. Veider. Kuidas me saame siis üldse hinnata, kes neist parim on? Eks ikka see, kelle me enda peas kõige paremaks mõelnud oleme. Too parim võib olla ka kirjaoskamatu valevorst, kuid kui meie tunneme, et ta võiks mõelda nii, nagu meie tahame, siis ta ongi subjektiivselt parim. Igasugu kokandus-, käsitöö-, foto-, kosmeetika- ja muude hobiblogidega on vist veidi teised lood, neid hinnatakse ilmselt meisterlikkuse alusel, kuidas aga hinnata kellegi arvamust või elu? Kuidas üldse valida välja üks, kui ilmselt on kümneid, mida lihtsalt ei tea ega pole kunagi lugema sattunud?
Tegelikult arvan, et head on absoluutselt kõik blogid, mida omanik peab seetõttu, et ta kuidagi teisiti ei saa/oska/taha. Halvad on need blogid, mida peetakse moe pärast/nänni/feimi saamiseks/soovist olla kellegi teise moodi. Selles valguses oleks huvitav teada, kui paljud eelmisel aastal nomineeritud blogid tänaseks üldse alles on. Mitte, et lõpetamine tähendaks alati seda, et kirjutati vaid tühistel põhjustel, mõni blogi ongi vaid mingi kindla projekti jaoks või siis sõidab päris elu blogijast lihtsalt muude teemadega üle. Sealjuures on tore see, et tegelikult jäävad osad "taandunud" blogijad teiste kollektiivsesse mällu legendidena alles. "Kunagi kui nemad veel kirjutasid..." Ma ei hakka siin nimesid nimetama, paljud blogid on kuhugi paroolide ja privaatsusseina taha kadunud ning eksisteerivad seal valitute jaoks võib-olla edasi, mina seda ei tea. Mu meelest natuke kahju, kui hea blogi niimoodi pillid kotti paneb, aga inimesed ju muutuvad ning ega minagi pole enam päris see inimene, kes ma olin aastal 2006. Võib-olla kui ma viitsiks oma vanu postitusi lugeda, kustutaks need hea meelega ära, aga niikuinii ei loe neid ka keegi teine. Tegelikult vale, ma lugesin vanad postitused diagonaalis üle, kui neile sildid külge pookisin ning pigem ajasid need mind naerma, kui nägu põllepaeltesse peitma ja häbenema.
Aga see 11. juuni üritus. Lugesin, et mõned tuttavad (oma peas tuttavad, noh) blogijad vist isegi plaanivad minna. Kahjuks kõik mitte-tartlased. Kui keegi siitkandist ka läheks ja õhtul tagasi tuleks, võiks ju ka minna. Ehk siis olen avatud pakkumistele :)

4 kommentaari:

Indigoaalane ütles ...

Muuseas, Sinu blogi on üks selline. Kuna ma loen ka Feedlys st blogi kujundust ei näe. Ülaservast vaatan põgusalt, et Marca. loen edasi ja mõtlen, mis jama... Marca ei kirjuta ju nii, Kerin uuesti üles, ja hoopis Murca ja vastupidi ka.
Samuti on mul lootusetult sassis Ebapärlikarp ja Kristallkuul, ei teagi miks. Midagi on stiilis sarnast ja kusagil keskel saad aru, et oot-oot... pole vist see.

Sesmõttes on minu listis paljudel väga oma käekiri ja stiil. Peakski mingi kord tegema pimetesti ja proovima, kas suudan kirjutamisstiili järgi ära arvata:)

Marca ütles ...

See on väga huvitav tegelikult, sest ma ise just kunagi vaatasin, et meil Murcaga on kole sarnased nimed, kuid nentisin, et vähemalt stiil on meil absoluutselt erinev :) Ehk siis ma ise tajun asja hoopis teistpidi, kui mõni teine inimene.

Kaur Virunurm ütles ...

Indigoaalane, tee teistpidi test ka. Kirjuta mõni mmurca-stiilis või printsessi-stiilis või photopointi-tootereklaami-stiilis sissekanne. Ja vaata, kuidas rahvas segadusse satub :)

Hen Zen ütles ...

Mulle Marca maailm on ka silma jäänud
(ma ei oska seda seletada, et miks),
igatahes midagi tal seal on.