Lauri Räpp. Linn on minu

Kui keegi veel ei tea, siis raamat räägib ühe mu kaaslinlase elust, aga veidi teises linnajaos ja paar aastat varem. Enne raamatut aga oli blogi, mille otsa ma sattusin oma ainsa mind ja Annelinna ühendava lüli kaudu, sellest veidi hiljem. Tegelikult on autorilt ilmunud veel ka Kuuba-raamat ja ta peab paari reisiblogigi, kuid nendega ma täpsemalt kursis ei ole. Igatahes tabas mind Tartu-blogi lugedes äratundmisrõõm ja nii jäingi seda jälgima. Raamatu ilmumisest kuuldes kartsin, et ilmselt olen tänu blogi lugemisele juba kõigega kursis, aga õnneks see 100% nii ei olnud.

Just selle varasema lugemiskogemuse tõttu ei oska ma nüüd tagantjärele neid eelnevalt blogist loetud osi hinnata (peamiselt läbu-osa) ja ilmselt on nostalgia üldse halb hindaja - kõigile ju meeldib see, milles nad ise sõna sekka oskavad poetada. Samas ega vist teemaga mittetuttav inimene seda raamatut väga lugema satugi? Nostalgia on igaljuhul hea, sest paljud mäletavad, aga vähe on neid, kes üles märkida viitsivad/oskavad/tahavad.

Lugu algab autori lapsepõlvega Veeriku linnaosas, mis on ühtlasi üsna samasugune kui oli minul Tammelinnas neli aastakest hiljem. Veerikule sattusin teadlikult siiski alles üheksakümnendate lõpus, aga ilmselt ei olnud ajavahed siis veel nii tuntavad kui mõned aastakesed hiljem ja lapsepõlvekirjeldustes midagi eriliselt rabavat polnud. Edasi satub autor aga elama Annelinna, kus läheb 84. aastal ka kooli, tollasesse 12. Keskkooli. Kusagil seal annab ajavahe ennast juba kõvasti tunda. 84. aasta Annelinnas on veel totaalselt punane värk - pioneerid, Leninid, venekeelsed Kakukese-etendused, sõjalise tunnid ja muu selline. Juba 4 aastat hiljem (ma läksin 5. Keskkooli 88.aastal) oli õhustik kõvasti muutunud - meil oli pool klassi pildil koolivormides, teine pool aga juba humanitaarabi-dressides (mis nägid välja palju hullemad kui koolivorm, aga mille kandjad end ometi poole paremini tundsid), vene keel algas alles kolmandas klassis ja pioneerindusest jäime hoopis ilma. Mu pinginaabri kaks aastat vanem õde sai seda lõbu aga veel kaasa teha.
Eks see vist sõltus koolist ka, ilmselt suurtes linnakoolides pidi rohkem nööri mööda käima, L. väikse maakooli lapsena läks kooli 85. aastal ega tea üldse midagi punasest värgist, ju seal sai sellele kergemini läbi sõrmede vaadata. Elasime huvitaval ajal!

Peale algkoolimälestuste pajatab autor üht-teist ka Annelinna elust-olust tollasel ajal, mis on minu jaoks aga üsna tume maa. Võrdluses tänapäeva Annelinnaga (kuhu ma ka tegelikult väga harva satun, sest kõik kolivad ju sealt minema) muidugi päris põnev lugemine.

Mu lemmikosaks raamatust oli aga kahtlemata autori mälestused Tartu Levimuusikapäevadest, kuhu ta küll 10-aastasena tänu tutvustele sattus, kuid hämmastavalt palju meelde suutis jätta (osalt ka tänu salvestustele muidugi). Mina kuulsin neist ainult läbi vanemate suude, et olla märkimisväärne üritus olnud, kas nad ka ise seal käisid, ei teagi. Sellega seoses tekkis mõte, et keegi võiks kirja panna oma Rock Summeri mälestused, just nii publiku poole pealt, esinejatest Onu Bella ja kas mitte M. Raud (võin nüüd ta kellegi teisega sassi ajada) on seda suurüritust küll veidi valgustanud, aga omal ajal oli see vähemalt minu jaoks selline mega-Meka, kuhu "kui suureks saan, siis raudselt lähen". Muidugi said Rock Summerid enne läbi, kui mina piisavalt suureks...Levimuusikapäevade mälestused on kindlasti väärt materjal ja hea meeldetuletus selle kohta, et laste kaasavõtmine rock-üritusele ei tähenda sugugi nende hukkaajamist.

Või noh, kui raamatut edasi lugeda, siis äkki ikka siiski? Sest edasi läks elu läbuks kätte. Mitte minul muidugi, mina olin igavesti ontlik, sest mul lihtsalt ei lubatud õhtuti väljas tolgendada ja selleks ajaks kui ma lõpuks uksest välja murdsin (umbes sama taktika, mis loo autoril - pidevad klassiekskursioonid ja igati korralike klassiõdede sünnipäevad kusagil pärapõrgus, kust õhtust bussi tagasi ei tulnud...) oli skene vist veidi maha rahunenud või ei "õnnestunud" mul siiski päris õige rahvaga tuttavaks saada. Satelliidi pidudel ja muidu Annelinnas kolamas käis ainult mu kunagine pinginaaber, keda ma koledasti kadestasin, aga üldiselt Tammelinnast ikka nii kaugele ei mindud. Selle paigaga, millest raamatus juttu, sain ma tuttavaks aga 90ndate lõpus, kui mul tekkis esimene boyfriend, kes elas Saare poe taga üheksakordses majas (see raamatus nimetatud samas majas elanud SATi-Mati tundus kuidagi tuttav tegelane) ning oli kunagine 12. KK poiss. Just ühe toonase ühise tuttava kaudu ma sellesse Tartu-blogisse sattusingi. Ihaste-peod olid aktuaalsed veel tollalgi ja üldse see Annelinna-Ihaste vibe tundus minusuguse algaja jaoks maru põnev ja ahvatlev, kuigi toona oli valdav enamus asjaosalistest juba peaaegu täiskasvanud ja oluliselt rohkem mõistuse juures, legendid sellest, mis kunagi oli, ei surnud kunagi. Noorus on ilus aeg jne.

Tegelikult meeldis mulle väga ka raamatu epiloog. See on selline Tartut armastava inimese pisarakiskuja, mis igaühel toob mõttesse omad assotsiatsioonid mingi paiga, lõhna, tunde või inimesega. No on ju üks jube vinge linn!

Mats metropolis

Indigoaalase humoorikas postitus tõi mulle meelde aja, mil ma ise võõras kodus elasin. Võõrastes kodudes vist tõepoolest juhtub asju.

Tegelikult juhtus see lugu pea kümme aastat tagasi, aga on erilise kogemusena siiani meeles. Enamasti elasime oma Rootsi komandeeringute ajal B&B tüüpi majutustes, hostelites ja ühel korral ka oma korterist tuba välja üürivate inimeste juures, kes samal ajal kodus olid, aga tollel kahenädalasel komandeeringul juhtusin elama üksinda kellegi võõra korteris, kes seda välja üüris. Korter asus pea Stockholmi raekoja taga, Mälareni järve ääres ning mu kolleegi sõnul oli see väärt ilmselt vähemalt miljonit, olgugi, et tegemist oli ühetoalise elamisega. Olen edutult püüdnud seda Google Mapsilt üles otsida, aga see kant on ühtviisi vanu ja väärikaid kortermaju täis ja õiget kohta on keeruline tuvastada.

Kõige napakam episood on seotud sellega, et tööandja abikaasa laenas mulle nädalavahetuseks oma suurt korviga naisteratast, et mul mugavam ringi liigelda oleks. Me ei teinud enne selgeks seda, kas ratast majas üldse kuskil hoida on, aga nemad väitsid mulle, et kui pole, jätku ma sõiduvahend maja ette (lukku rattal polnud) - ilmselt ei varastata ära ja kui varastataksegi, siis pole see enam minu mure. Halloo? Kas suudab mõni korralik Ida-Eurooplane sellise mõttega leppida?! Mina - ei iialgi! Sõitsin siis töökohalt mõningase ringiga koju ning tuvastasin, et mingit rattaparklat tõesti maja juures silma ei hakanud. Nojah, egas midagi, lift ju majas on, viin selle oma teise korruse korteri esikusse - maja ette jätaks selle ainult täiesti nõrgamõistuslik! Jube raske ratas oli, vinnasin ta liftiukseni ning pidin tõdema, et sellesse vanaaegsesse raudpuuri mahub heal juhul pool rattast, kui sedagi. Palju õnne, eks veame ta siis teisele korrusele, mis see siis ikka ära ei ole, õhtuks jõuan vast ikka kohale. Teekond oli jube, sellega kaasnes õudne kolin ja hirm, et keegi majaelanikest tuleb vaatama, mis siin, rikaste inimeste väärikas hoones, ometi toimub. Olin jõudnud umbes kolm astet minna, kui maja trepikotta sisenes keegi nägus noormees ja pakkus oma abi. Niikuinii olin vahele jäänud, las ta siis vähemalt aitab! Pingutatud small-talki käigus suutsin punastades puterdada, et " see ei ole tegelikult üldse minu ratas ihihihihii...". Ilma edasise selgituseta. Alles hiljem mõtlesin, et see kõlas ikka väga kahtlaselt. Aga no politseid ta ei kutsunud ja rattaga tuppa ma jõudsin. Loomulikult ei puutunud ma seda terve nädalavahetuse ja ei mäleta isegi, kuidas selle kolaka esmaspäeval tööle tagasi tarisin.

Toas oli samuti hunnik potililli, nende hulgas kaunilt õitsvad orhideed. Minu teada võõraid lilli ilma instruktsioonideta hooldada ei või, nii ma siis jälgisin, kuidas kaunid lilled päev-päevalt kõik oma õied kaotasid....Tegelikult käis tädi minu äraolekul posti järel ja ilmselt hooldas ise oma lilli, aga toona olin ma üsna ahastuses. Ilmselt olid orhideed lihtsalt oma arengu selles faasis, mil nad õied küljest viskavad.

Õhtuti oli mu meelelahutuseks peale tööd telekast Simpsoneid vaadata. Esimesel õhtul sain umbes pool tunnikest vaadatud, kui algas mingi võigas pinin. Algul ei tuvastanud ma selle allikat, aga siis avastasin, et teleka kohal on suitsuandur ning kodus see vahel pirises vastikult, kui tal patarei tühjaks hakkas saama. See veel puudus! Mismoodi ma magada saan, kui see pinin ei lõpe! Laed olid muidugi stiilselt kõrged ning minu võimaluseks andurit vaigistada oli seda voodil hüpeldes harjavarrega klobida. Õnneks midagi teha mul sellele ei õnnestunud. Panin teleka kinni ja istusin ahastuses voodile. Pinin lakkas. Ah, see oli hoopis kurjavaimu telekas, mis pinises! Panin teleka uuesti käima ja pininat polnud. Poole tunni möödudes hakkas see jälle pihta. Sain aru, et selline ongi tema "omapära". Või oli see mingi telekavaatamisvastane vahend, ei mina tea.

Igatahes oli mul igav. Toona ei olnud mul mingit läpakat, nutitelefonist või tahvelarvutist võis vaid und näha. Raamatuid vist ka polnud. Linnas jõlkumisest olid jalad juba valusad. Mis oleks põnevam kui võõra inimese sahtlites sobrada! No niikuinii on ta selle võimalusega arvestanud, eks?! Tõmbasin esimese sahtli lahti ja seal oli pakk punast Marlborot. Aarrgghhh! See veel puudus! Sul on igav ja pakk suitsu! Lahtine pakk oli ja selline suvaline arv sigarette sees, mitte kõik ja mitte paar viimast. Ega ta neid üle lugenud niikuinii pole!? A see suitsuandur? No kui ma kätt aknast väljas hoian, siis vast ei hakka undama?! No ja nii ma siis tõmbasingi seal väärika maja väärika akna peal võõrast suitsu. Võib-olla ühe, võib-olla paar. Suitsuandur oli vait.

Mis ma veel halba tegin. Vannitoas suutsin ühe klaasi ära lõhkuda, ikka nii, et endal ka veri taga. Kraapisin kõik kokku, viskasin prügikasti, kus peidetud konid, banaanikoored ja muu läbu ees. Prügikonteinerid pidid keldris olema, küllap ma viimasel päeval viin välja. Läksin siis viimasel päeval prügi viima ja no seal neid konteinereid ikka jagus! Meil toona veel sorteerimiskommet polnud, aga seal oli iga võimaliku kategooria jaoks oma tünn. Ei no tore, ei hakka mina sealt klaasikildude vahelt löga sorteerima! Miks sel tädil siis toas vaid üks prügikast oli?! Võib-olla sai ühistu hiljem minu pärast ilge trahvi kaela, aga sellest ma ka muidugi ei tea. 

Olgu öeldud, et kõik muud ööbimised jäid igati ontlikeks ning neis ma ei põhjustanud ühtki probleemi. Võõrastes kodudes kaotab inimene ilmselt osa iseendast ja hakkab kohtlaselt ringi rapsima, et ennast taasleida ning võib selle tegevuse käigus ümbritsevale keskkonnale pöördumatut kahju teha....

Michel Faber. Imelike uute asjade raamat

Pole ammu ühtki raamatuarvustust kirjutanud, aga selle, pea 600-leheküljelise loo, sain kolme päevaga loetud (muu elu kõrvalt, noh), seega väärib ilmselt meenutamist. Spoiler alert (Rents otsis eestikeelset vastet sellele, mul jäi kahe silma vahele, kas leidis ka?) igaks juhuks, ma ilma midagi paljastamata poleks saanud kuidagi miskit arvata.

Pühendunud usumees Peter sõidab elu põnevaimale missioonile: ta peab levitama ristiusku teises galaktikas planeedil Oaas. Abikaasa Bea jääb Maale meest tagasi ootama. Oaasil tuleb Peteril sisse elada uude keskkonda, planeedi põliselanikud paistavad olevat sõbralikud ja üllataval kombel ka innukad kristlased. Bea ja Peter hoiavad sõnumite abil teineteist oma eludega kursis, ent üsna pea on naise kirjad tulvil meeleheidet. Maad tabab üks looduskatastroof teise järel ja igapäevaelus võtab maad kaos. Bea usk Jumalasse lööb vankuma. Peter tajub küll abikaasast kaugenemist, ent on niivõrd hõivatud Oaasil toimuvast, et ei suuda naisele kaasa elada. Peategelaste katsumustest kasvab välja sügav mõtisklus inimsuhete, ennekõike armastuse, aga ka usu ja vastutuse olemuse üle.

Niisiis, raamat, mis nõretab religioonist. Ja on samas sci-fi. Ma pole varem sellist kombinatsiooni kohanud. Samuti on ta korraliku ulmeka jaoks ilmselt liiga vähese actioniga. Ma ei ole küll ulmelugeja, kuid imelikul kombel on kõik loetud ulmekad mulle meeldinud. Sealjuures lasen ma silmadega üle igasuguste tehnoloogiate ja muu sellise kirjelduse, mis (mu meelest) suuri ulmefänne väga huvitab ja keskendun ikkagi inimesele, nende mõtetele ja tunnetele. Selles osas oli "Imelike uute..." minu jaoks päris sobiv, sest täpselt seda sama tegi ka peategelane, kristlik misjonär galaktikas. Tulnukad olid loomulikult ka. 

Tulnukatega on alati see lugu, et nad on jubedad. Isegi kui nad on pealtnäha sõbralikud, kätkevad nad endas alati mingit ohtu, nende ligiduses ei saa inimene end turvaliselt tunda. Isegi kui me ei ole rassistid, siis olendid teiselt planeedilt ajavad meile ikka hirmu peale ja tõestavad seda, et võõras pole oma. Siinse raamatu tulnukad on veel jubedad ka, koledamad kui teada-tuntud punnissilmsed humanoidid. Aga nad on rahumeelsed ja nad on...kristlased. Mitte mõõk-pihus ristisõdijad vaid alandlikud lambukesed, kes ihkavad Jumala armastust. 

Terve raamatu ootasin ma, ja olin üsna kindel oma ootuste täitumises, et lõpuks paljastub vennikeste tõeline pale. Paljastub tõesti midagi nende usu kohta, aga füüsiliselt kellelegi kallale ei kiputa ning soolikaid ei lenda. Raamatu kõige õudsem koht puudutab planeedil Maa elavaid inimesi ja nende julmust, kaugel planeedil vägivalda pole. Üldse on seal kaugel planeedil ärevust palju vähem kui meil, sest välja on valitud "parimad parimaist", seda, et igasugu salaagentidel ja missioonivendadel peret ega lähedasi olla ei tohiks, on vana tõde (tegelikus elus see minu teada sugugi nii pole), aga seal on välja valitud ka tüübid, kel pole pea ühtki pahet ega nõrkust. Muidu läheks ju kord käest ära! Minu jaoks oli huvitav koht see, kus leitakse, et ilma pahede ja tugevate emotsioonideta pole tegelikult ka elu. Kõik pahed ja negatiivsed emotsioonid on endast välja rookinud aga ka loo peategelane. Talle on alles jäänud vaid armastus ja seegi ähvardab koost laguneda. 

Ma oleks tahtnud teada, milline on autori enda suhe religiooni, aga seda ma kuskilt välja ei guugeldanud. Ma ei ole usklik, aga ma suutsin seda raamatut vaevata lugeda, Piibli-tsitaadid ei häirinud mind, aga ma võib-olla ei saanud kõige paremini aru sellest, milline oli religiooni roll selles loos. Ma tahaksin täitsa teada, mida mõni kristlane sellest arvaks. Oli see raamat kristluse poolt? Vastu? Neutraalne? Mina ütleks, et raamat oli armastuse poolt ja paljud kristlased leiavad, et armastus ongi Jeesus. 

Eeldasin ka seda, et tuleb happy-end, ei tulnud, lõpp jäi lahtiseks ning autor on teada andnud, et see raamat jääb tema viimaseks romaaniks. Mind see ei häirinud, mulle meeldib, kui konkreetseid vastuseid ei anta. Mõtlema paneb see lugu küll, just inimlikkuse ja selle väljenduse üle. Ma julgeks öelda raamatu põhjal, et inimlikkus ei ole perfektne, selles on palju üsna kohutavat, kuid samas on see parem kui tunneteta kuulekus ja töörügamine, ilma armastuseta ei ole inimest. See peaks rahuldama nii kristlasi kui ateiste.

Otsides teistes ennast

Lugesin taas üht häirivat raamatut, Madissonil oleks ammu pea plahvatanud, aga mind häiris üldise "ebanormaalsuse" taustal hoopis üks päris tavaline asi, mis mind alati selle esinedes nii kirjanduses, filmis kui ka päriselus marru on ajanud. Nimelt see, kui enda eest välja ei astuta. Raamatus osutub jõhkardiks peategelase juurde ulualust otsima tulnud tütarlaps, mingi arulage, aga ülbe blondiin, kes peategelase valdustes peremehetsema hakkab, teda alavääristab ja lõpuks lausa füüsiliseks läheb. Loos on sellel kõigel oma mõte ja asi laheneb muid teid pidi, aga alguses ajas see enda mitte maksma panemine mind tõeliselt vihale. Karjuv ebaõiglus sinu suhtes ja sa ei tee midagi arvestatavat, et see lõpetada?! Ma ei suuda seda ilma ebamugavuseta isegi raamatust lugeda, päriselus talun veel vähem. No vähemalt siis, kui esimene ehmatus üle läheb. Teiste eest olen ka välja astunud, aga ükskord irvitas üks "jõhkard" (kelleks oli muide õpetaja) mulle näkku, küsides, et miks mina, kui ohver ise enda kaitseks välja ei astu, siis ta jääbki eluks ajaks tallaaluseks ning leidis oma käitumise veel sellega õigustatud olevat - treenib inimest eluks ette.

Mina sain ka lapsena alati ema käest pahandada, et miks ma temale kaeban, miks ma enda eest välja ei astunud! See ajas mu alati nutma, sest kas ei peaks siis vanem ikka lõugade lõrisedes oma järglase kaitseks välja astuma? Tagantjärele usun, et mu emal oli mu kohmetust sama vastik taluda, kui mul praegu suvaliste tegelaste oma lugeda. Ära ole selline pussy! Selguse huvides siis, et ei kästud mul kellelegi virutada või midagi sellist, vaid ikka sõnadega paika panna. Ma ei osanud, iial ei tulnud õiged sõnad õigel hetkel meelde, alles kümme minutit hiljem teadsin, et vot kuidas ma oleks pidanud vastama ja olema. Eks mingeid leebemaid soovitusi anti ju ka, aga kas keegi teab, et teise põse ette pööramine oleks kunagi agressorit taltsutanud? Mingid tobedad vanasõnad stiilis "kes teisele ütleb, see ise on!" jne. Vaikne leppimine sellega, et keegi su asjade peal trambib või järjekorras ette trügib. Ole sellest lihtsalt üle! - jube lihtne soovitada, aga üldiselt inimestel on siiski tunded olemas. Vaid igas olukorras enda eest seismine on see, mis elimineerib ohu mõne jõhkardi kergeks märklauaks saamisel. Kui nad näevad, et minuga ei tasu jamada. Muidu nad lihtsalt vaatavad, kui kaugele on veel võimalik minna, kui palju ta on nõus ära kannatama.

Miks on nii raske öelda ebameeldivale külalisele, et äkki sa tõmbaks nüüd siit uttu? Selle asemel tehakse head nägu ja loodetakse, et küll ta ükskord ikka ära läheb. Muidu äkki olen veel ebaviisakas. Astun temaga samale tasandile. Mu meelest ei tasuks seda küll karta, kui vabatahtlikult ei astu, siis küll ta su kaasa tõmbab ja oma mängus kaasosaliseks teeb. Kui sa tolgendad mingi lällava kambaga mööda tänavat, siis ei saa sa ju ette ja taha vabandada, et "tegelikult mina olen siin normaalne!", tulebki öelda, et niikaua, kuni te käitute nagu debiilikud, lähen mina minema. Eks see ole vist ikka enesekindlusega seotud, et julged enda huve kaitsta ka siis, kui pole kindel, kas suhted sellest rikkumata jäävad. Või "mis mulje minust niimoodi jääb!".

Aga miks see mind nii jubedalt häirib, kui teised sellega hakkama ei saa? Mulle tundub, et see on allakäiguspiraali esimene aste ja kui sinna juba astud, siis kolinal ka alla veered ning jube lihtne oleks seda kõike esimesel astmel peatada, edasi läheb juba palju hullemaks ning siis on väga raske olukorrast välja tulla. Ei tohi ebaõiglust võimutsema lasta ega lollide elu kergeks teha. Jõuetus midagi ise ära teha ajab tigedaks. Mu ema näiteks alati sisiseb igasugu naisepeksu ohvrite peale - vastikud, hädised naised, ei vääri naise nime, lasevad ennast peksta. Võtke ennast kokku ometi! Ärge häbistage naissoo nime! Sama valem vist, mille alusel mehed jalgpallureid sõimavad - vot, oleks mina seal platsil, küll ma siis lööks ja teeks, aga need hädapätakad! Liigne enda samastamine teistega? Raamatut lugedes ju tundub mulle ka, et minu elutoas trambitakse ning mind sõimatakse, mitte suvalist väljamõeldud tegelast kellegi fantaasiast sündinud loos. Mina-mina-mina! Kõik inimesed olen mina. Aga ei ole ju. See tuleb ikka enamasti üllatusena millegipärast...

Sul on nii paha ainult sellepärast, et see mõjub!

Üks mu tuttav võttis osa viimasest Detoxi-väljakutsest ning seoses sellega oli mu FB-seinal päris palju selleteemalisi postitusi. Siin blogis üks osaleja räägib pikemalt, millega tegu. Ma siinkohal ei räägiks üldse sellest, kuidas see toimib/ei toimi, on üks suur jama või mitte, vaid sellest, kuidas põhjendatakse seda, kui end väljakutse ajal kehvasti tundma hakkad.

No eks ikka sellega, et järelikult oled eriti toksiine täis ja mürgine tegelane, sellepärast tunnedki end nii halvasti. Pead lihtsalt rohkem kannatama, küll ükskord heaks läheb! Selle detoksiga on muidugi see teema, et pead mingi pulbri endale koju tellima, mis siis muidugi maksab ning sel juhul soovitus "telli aga juurde" ei tundu väga erapooletuna. Aga ütleme, et teeksid lihtsalt mingi dieedikuuri läbi, jooksid niisama smuutit - ma usun, et mõnele annaks see ehk tõesti energiat juurde, aga ka mina oleks ilmselt tühjast kõhust tujust ära ning eelistaks voodis vedeleda. Toitumise radikaalsest muutmisest võiksid tulla ka vinnid, rohelise kraami tarbimisest läheks ilmselt kõht lahti. No selline tavastsenaarium iga dieediga. On see siis organismi puhastumine või mitte? A miks pea valutab?

Oma elu ühe kõige võikama peavalu elasin ma läbi, kui käisin kapselsaunas. Ma täpselt ei mäleta, kuidas selle asja õige nimi oli, aga igatahes lebasin muna sees, mis toimis pmst infrapunasaunana, ja higistasin looma moodi. Kästi hästi palju juua, et mitte peavalu saada ja no ma proovisin, aga ikka sain. Lihtsalt totaalne veepuudus tekkis, keha higistas nii meeletult. Samamoodi olin peavaluga hädas Egiptuses, ei suutnud piisavalt juua. Ka pohmaka-peavalu peamine põhjus olevat see, et õlu läheb küll sisse, kuid tuleb välja sama hästi ning kui vett juurde ei joo, siis jääbki aju kuivale ja pea hakkab valutama. Kas see, et pea valutab, näitab siis, et aju võitleb mingi paha asjaga või lihtsalt seda, et sul on veepuudus? Toiduga saad ka olulise koguse vett, dieedi puhul võib see osa samuti vajaka jääda. Mul ikka valutab näljaga tihti ka pea.

Üldse see, et kannatus näitab, et asi toimib, toob mulle meelde ka möödunud aastase kloorijoojate teema. Seal ju toimis sama loogika. Samuti on olemas tõdemus, et "it's always darkest before the dawn" ehk siis enne, kui hakkab hea, on alati paha ja kole, seda võib ükskõik mille kohta rakendada. Kuidas siis aru saada, kas halb on "hea" või hoopis teeb asja hullemaks? Kas "ilu nõuab ohvreid"? Millal tuleb piir ette, et nüüd tuleks vist tõesti lõpetada? Ma ise olen õnneks piisavalt ennastarmastav hedonist, et ei taha üldse teha asju, mis mind kannatama panevad, ka hea eesmärgi nimel. Aga need teised, need, kes usuvad, et armastus tuleb vaid raske tööga? Neile saab igasugu asju müüa. Kui oled juba mingi asja eest maksnud, on ennast eriti lihtne veenda, et tegelikult ikka toimib see kallis asi küll, vaja ainult natuke veel kannatada.

Kuidas üldse millegi toimimist hinnata? Pea ükski asi ei tee sind paugupealt terveks, kauniks, nooreks jne, ometi ütleb paljude selliseid asju lubavate toodete reklaam seda, kuidas 98% kasutajatest tundis, kuidas nende nahk pinguldus, 95% tundis, et lihtsam on hingata jne jne. Kust nad seda teavad? Mina küll enamasti öelda ei oska. Ma näen, kui asi otseselt ei sobi - ajab sügelema, kipitama, häirib jne,  aga just neid positiivseid ilminguid on raske tähele panna. Palju lihtsam on need välja mõelda. Päris paljud naised näiteks väidavad, et kasutavad igasugu kreeme ja seerumeid, sest noh, äkki need ikka aitavad, mis sest, et otsest kasu ei näe, aga äkki siis kui ei kasutaks, oleks veel hullem? Isegi kui ma pole toodet ostnud, vaid olen näiteks ilublogija, kes mingi toote tasuta saanud on, kuidas ma kirjutan, et "ei tea, mina ei saand nagu aru, kas töötas ka või mitte, vahet polnud", kui asi just kohutavalt halb ei olnud, siis on ju ikka kena kirjutada, kuidas "tegi naha pehmeks, oli tore, lõhnas hästi" jms. Otseselt ei valetata ju ka, ilmselt oli olukord juba ennegi üsna hea, mis see üks totsik siia-sinna ikka muutis.

Ma ei taha isegi öelda, et olete lollid, kui mingeid ilustavaid, noorendavaid, parendavaid asju kasutate või teete detoxit kui see teile sobib. Andke aga minna, ma ise määrin ka endale igasugu möginaid peale, kui nad hästi lõhnavad ja mõnusa tunde tekitavad, aga mu meelest kannatada pole ilu nimel küll mõtet, niikuinii enamik asju ei toimi või teevad seda nii vähe, et vahet pole kõrvalseisjale näha. Isegi ilusüstid ja -opid kaotavad mõne aja pärast oma mõju.

Ma tean vaid seda, et ma mitte midagi ei tea

Lugesin Kauri postitust matemaatika riigieksamist ja mõtlesin, et mida hekki? Mismoodi ta seda teeb? Isegi kui teoreeme ja võrrandeid vaja pole, siis mida ma teen selle loogikaga, kui mul pole aimugi, mis asjad on sin/cos või funktsioon, tuletis ja integraal? Ja mul pole. Ma tean, mida tähendab liitma, lahutama, jagama, korrutama, protsendist aiman ka midagi (kui paberile joonistada 100 % on niipalju ja siis x on niipalju), aga muu on must maa. Ma muidugi käisin keskkoolis humanitaarklassis, kus mu matale läbi sõrmede vaadati, aga samas algklassides suutsin ma mata olümpiaadil linna vooru välja jõuda, seega loogiliselt mõelda ma kunagi justkui mõistsin. Keskkoolis, kui me kollektiivselt (tüdrukutega) vingusime, et milleks see matemaatika, seletas õpetaja (naine, muuseas), et mata õpetab mõtlema. Ma koguaeg kartsin, et ilmselt mul see mõtlemine lonkama jääb. Kas asi on lihtsalt selles, et mida Juku ei õppinud, seda Juhan nüüd ei tea? Aga no absoluutselt 0 teadmistega (nagu praegu) ei oleks ma ju kooli ikka lõpetatud saanud? Või sain? Või olen ma lihtsalt kõik ära unustanud? Kui aju seda osa ei kasuta, siis kaobki kõik?

Oma erakordset unustamisvõimet olen ka tähele pannud. Mul on väga hea lühimälu, mis on ühele koolilapsele tõeline õnnistus - ruttu pähe, õpetajale ette vuristatud ja võime unustada. Ma imestan, kuidas mõned, kes tuupisid oma luuletusi tunde ja tunde ning said ikka hädise kolme, mäletavad neid luuletusi siiani, samas mina, kes ma need kunagi viiele perfektselt ette kandsin, ei suuda enam ridagi taasesitada. Vene keeles me ikka tuupisime neid poeeme, nii et halb hakkas. Ma olen kõik asjad ära unustanud. Äkki see on geneetiline? Mu isa unustab ka kõik ära, temal on seda põhjendatud sellega, et tal on ka palju meeles pidada ning enamiku asju (ok, kõik asjad) kirjutab ta märkmikku ning sellega ongi oma aju laisaks muutnud. Mul on ka info üleküllus pidevalt. Uus info tuleb lademetes peale ja vana ei talletu. Paar korda on olnud juba ka seda "oot, ma vist olen tegelikult seda raamatut kunagi lugenud"-olukorda.

Aga kool? Mitu käänet on Eesti keeles? Mis on Hispaania pealinn? Ma pean kõik igaks-juhuks järele vaatama, ma ei ole kindel. Jumal tänatud sellegi eest, et ma kahtlen, muidu oleks lugu eriti hull. Laps pidi õppima 20 piires peast arvutama, küsisin siis talt tehteid, ise kontrollisin vaikselt näppude peal vastused üle...Mis kasu sellest koolist üldse oli? Keemiast, füüsikast ei tea ma mitte midagi, ajaloost samuti mitte, kõike avastan praegu populaarteadust lugedes uuesti. Ülikool? Me õppisime EV halduskorraldust, riigihangete korraldamist, õigussüsteemi. Paberite järgi olen ma ekspert sel alal. Ma võiks niimoodi töölegi saada ja siis koha peal pöidlaid keerutada ja öelda, et ma tean neist asjust sama palju kui algklassilaps. Ma ei ole iial nende teemade juurde tagasi pöördunud, sest need ei huvita mind. Kas ma tean ainult neid asju, mis mind kaasa haaravad? Jah, muusikast/muusikutest tean ma üldiselt rohkem kui keskmine inimene, seda siis selles kitsas valdkonnas, mis mulle korda on läinud. Mingeid mälumänge mängides on ka välja tulnud, et mul on üpris lai silmaring, tihti tuleb vastus kusagilt hämaralalt ja ise ka imestan, kuidas ja miks ma mingit fakti tean. Et kusagil peas on paljutki peidus, aga olen unustanud ligipääsu sellele infole.

Mida see kool siis õpetas? Mõtlema vist õpetas, mingeid asju seostama, oma arvamust välja ütlema. L. väitis, et ta oli omal ajal kirjanduse õpetaja lemmik, sest hoolimata sellest, et ta ühtki raamatut läbi lugenud ei olnud, võttis ta diskussioonist osa, vaidles ja targutas. Ma olen ka nii teinud. No näiteks "Kuritöö ja karistus" on mul lugemata, aga seda, millest see räägib, teavad ju kõik ning oskavad oma sõna öelda Raskolnikovi piinanud süümekate kohta. Kooli ajal ma naersin, et olen nagu Jevgeni Onegin (mida ma lugenud pole) - tean igast asjast midagi ning suudan jätta mulje, et mul on laiad teadmised. Mul on siiani see probleem, et vestluses võin mingi teooria eest seista kui ekspert, aga kui asi läheb mingi praktilise oskuse või probleemi peale, siis minust asja pole. Tüüpiline humanitaar? See Raketi-saade oli mu jaoks müstika - no mismoodi nad neid asju ometi teavad ja oskavad? Ma ei tea sedagi, miks tainas kerkib. Ta lihtsalt kerkib (ja inimesel pole asja selliste imede seletamisega :) Justkui valgustuseelne inimene, kes elab maailmas, mille toimimisest ta aru ei saa, aga tunneb suurt aukartust elu ees :)

Huvitav on veel see, et laste pealt olen märganud, kuidas Mini ei küsinud iialgi midagi. Imestasin, kui räägiti lastel olevat mingi "miks?"-periood, temal seda küll polnud. Ta oli oma peas mingid vastused välja mõelnud ja teiste käest ta neid küsinud. Osa järeldusi on tal küll täitsa valed ja nüüd vahel olen märganud, kui tema imestab ja teada saab, kuidas asjad tegelikult on. Ma ise olin ka selline laps. Vahel jõudis tõde minuni aastaid hiljem ja siis ohkasin, kuidas mina küll "terve elu" kõigest valesti aru saanud olin. Aga ma ei küsinud, sest ma vist väga ei kahelnud selles enda variandis. Mikro on hoopis teise strateegiaga, ta kogu aeg küsib. Kuidas vesi mööda torusid majadesse tuleb? Ma ei tea, ma pole mõelnudki selle peale! Valgustuseelse inimesena vastaks, et Jumal tahab nii ja Jumal teeb, nüüd ma muidugi tean, et mingid torud ja ilmselt pumbad, aga ette küll ei suuda kujutada, et kuidas täpselt. Geniaalne, kui inimest sellised praktilised küsimused huvitavad! Mind huvitasid ainult teoreetilised teemad - miks mõned inimesed on pahad ja teised head, seda tüüpi lootusetud küsimused. Ja nüüd ma ei teagi midagi.

Suitsuruum

Terve eilne päev läks raisku, vedelesin voodis ja õgisin paratsetamooli, nii kui pead tõstsin, läbis kukalt terav valusööst. Ah, et miks? No peol käisin laupäeval. Aga ei joonud ennast koledal kombel täis, vaid peavalu oli tingitud ühest teisest asjast, mida ma nüüd järjekindlalt tähele panema olen hakanud. Ja mitte ainult mina.

Rockiklubis on nimelt suitsuruum, aga mulle tundub, et see ei õigusta ennast või siis lihtsalt ei panda selle ventilatsiooni töölegi nagu L. kahtlustab. Ei, ma ei käi seal suitsuruumis, paar korda elus olen käinud, aga see elamus pole nõrkadele. Igatahes inimesi seal ikka voorib, aga suitsuruumi põhimõte on sama hea kui et nurgas on mingi paksu suitsu täis kapp, mille uks iga paari minuti tagant lahti tehakse. Koju minnes haisevad riided kuni aluspesuni niimoodi, nagu ma ainult seal kapis istunud olekski. Täpselt samasuguse peavalu saan ma siis, kui tõmban ööpäevas ära üle viie sigareti (ilmselt mingi loomulik kaitsemehhanism, mis takistab mul nikotiinisõltuvuse teket), Rockiklubis pole ma pidudel üldse suitsu teinud, sest sinna suitsukappi tõmbab vaid paadunud nikotiinikuid või umbjoobes tüüpe, kes enam ümbrust ei adu. Laupäeval kuulsin ülijubedat lauset kellegi möödamineja suust: "Ehh, X (mingi nimi) on juba kaks tundi suitsuruumis pingi all maganud!". Ma ei kujuta ette, mis peavalu sellel X-il veel võis olla...

Imelik mõelda, et veel mõned aastad tagasi oli selline olukord igal pool - ükskõik, kus baarist või klubist tulid, pidi riided kogu kupatusega rõdule tuulduma viskama ja juuksed tuletasid hommikuni meelde, kus urkas sa viibinud olid. Me sõime ja jõime tuhatoos samal laual, mõned suitsetasid toas, nii et seinad ja laed kollased. Brrrr! Ma tõesti ei tea isegi ühtki suitsetajat, kes seda aega tagasi igatseks. Ma ei saa aru, kas ma olen nüüd siis kuidagi tundlikumaks muutunud, et vinguhaisu üldse ei kannata? Jube vastik, sest peol nagu tahaks käia ja kõik paremad üritused on meil siin ikka Rockiklubis. Normaalseid suitsuruume on ju ka olemas, näiteks piljardiklubis Baribal olevat suitsuruumis selline tõmme, et tõmbab või sigareti näppude vahelt ära, ma ise ei ole käinud, aga räägiti. Kui aga arvatakse, et teeme suitsetajate elu eriti rämedaks, siis nad enam ei tee, siis see on küll loll mõtlemine, pigem tehtagu rohkem korralikke suitsuruume, mitte mingeid hädiseid - kõik on JOKK, ruum on ju olemas-lahendusi. Positiivne nii suitsetajatele kui neile, kes ei suitseta ega soovi ka haiseda.

E-sigaret lahendaks ka need mured, aga millegipärast enamik suitsetajaid eelistab ikkagi tavalisi sigarette. Ma pole küll kunagi e-sigaretti käes hoidnud, aga mullegi tundub see suitsetamise "maalähedase rituaali" asemel mingi imeliku steriilse aseainena. Ma ei tea, kas kaifis vahet on, aga mu meelest enamik sõltlasi ei suitseta ju üldse kaifi pärast - kui päevas 10 suitsu teha, ega siis enam midagi erilist ei tunne enam.

A see on siin üldse nii jube patujutt, et kole kohe. Enamik inimesi ei käi enam tänapäeval peol, ei joo alkoholi, suitsetamisest rääkimata, tehakse hoopis sporti, detoxi-väljakutseid, joostakse - 20 kraadiga õues ringi ja süüakse "patuvaba" kooki. (Vähemalt FB-s tundub nii olevat). Brrrr!

Mugavusabort?

Ma olen ju tegelikult üks jõle individualist ja miss nartsissist, hedonist, tolerast ja midaiganes veel, aga...Abort. Ma ei tohiks üldse sõna võtta, sest mul puudub isiklik kogemus ja ma ei võtagi, kui asi puudutab vägistatuid, terviseprobleeme, kindlasse vaesusse ei-tea-mitmenda lapse sünnitamist JA sealjuures kontratseptiivide puudumist jne, aga see paistab ikka kuidagi võigas. Postimehe vastastele lühidalt sisu: viimasel ajal on ühe Norra haigla poole pöördunud mitu viljakusravi saanud ja kaksikute ootel naist, kes soovivad ühest lootest loobuda. Norras on see lubatud. Sa teed kõik, et saada laps, aga juhul, kui tuleb välja, et sul "õnnestus" saada isegi kaks, soovid sa neist ühe surma. Kaks. Octomom-ide puhul ma saaks aru, see on juba oht tervisele ka ning normaalsetes kliinikutes niikuinii üle kahe või kolme embrüo ei siirdatagi. Ma usun, et kaksikud on väga palju keerulisemad kui üks laps, aga ma tean päris mitut inimest, kes on kaksikutega toime tulnud, ilma neid tapmata, isegi mitme teise lapse kõrvalt. Sealjuures ei näinud nad aastaid vaeva ega maksnud hiigelsummasid, et üldse lapsi saada, nad lihtsalt said kaksikud, ootamatult, kuid "leppisid" sellega. Kaksikuid saadakse ka ilma viljakusravita, ka kolmikuid. Mu tuttav sai kolmikud, olles juba eelnevalt kolme lapse ema. Siiani on kõik elus.

Kuskil on ka enesekesksuse piirid. Ma tegelikult ei kannata inimesi, kes targutavad, kuidas "peale laste saamist saad ise ka aru" ja vaidlen neile nüüd igal võimalusel vastu, aga siinkohal ma ei oska seisukohta võtta, kas ka enne oleksin nõnda arvanud. Igatahes kui ma nüüd kaaluksin, et kas ma oleksin nõus võimalusega, et elimineerin ühe juba olemasoleva loote, kellest võiks areneda uus Mini või Mikro, siis ei iial! Ma pigem mängin mõttega, et miks, kõigist neid miljonitest kombinatsioonidest, realiseerusid just nemad. Ma ei taha kohe kindlasti rohkem lapsi, see ei ole kogu meie leibkonda arvesse võttes reaalne, aga kui ma avastaksin, et olen kõigest hoolimata lapseootel, ma usun, aborti teha ma ei suudaks. See pole üldse mingi ratsionaalne kaalutlus, see on pesueht hedonism ja enesekesksus - saatus juhus on minu eest valiku teinud, ma tahan õudselt näha, milline see on. Mu kaks last on nii lahedad, nii erinevad, milliseid võimalusi geneetika meile veel pakuks? Tühja see hakkamasaamine, ma tahan teada! Absoluutselt ebaratsionaalne mõttekäik ju. Ilmselt lastetud sellest aru ei saaks,  ma ka ei oleks saanud*. Hea on, et meil on kontratseptiivid. Mis vahet seal on, kas see loode on juba eostatud või ma lihtsalt takistan tema tekkimist? Üks valik ju kõik? Ega ongi, aga kuidagi inimmõistuse, vähemalt minu oma, jaoks ei ole. Loode  - on olemas, munarakk - ei ole olemas. Loodet hävitades hävitan ma kaardid, mille saatus juhus (võib soovi korral asendada sõnaga Jumal) mulle juba välja loosinud on. Ma ei tea, kas siin kusagil on mängus mingi usk ja pühaduse mõiste, võib-olla et endale teadvustamata isegi on, mingi piir, millest üle ei tahaks astuda. Jumalat mängida. Sealjuures ma saan aru, et "õigus oma keha üle otsustada" on absoluutselt oluline vabadus. Aga mitte nii kergekäeliselt (jah, ma muidugi ei tea üldse, mis ajendas neid artiklis mainitud inimesi sellisele otsusele, kuid märgitud oli, et mõlemad looted olid terved, lisaks oli ju niikuinii tegemist oodatud rasedusega). Puhtast mugavusest siis?

Loo juurde tagasi - sul on kaksikud ja sa hävitad neist ühe. Kas sa tõesti ei käi kogu järgneva elu ringi, mõeldes, milline see teine oleks võinud olla? Loomulikult, munarakke sureb iga kuu, aga millegipärast me neile seesugust tähendust ei omista, loode, see on siiski midagi enamat. Jah, ega ta alguses ju olegi muud kui rakkude kogum, aga...temas on potentsiaali! Temas on olemas kõik see, mis temast kunagi kellegi võiks teha, või noh, vähemalt osa sellest. Ma saan aru, kui sa ei taha selle potentsiaali realiseerumist, sest sa vihkad seda teist, kellelt pooled geenid pärinevad (vägistamine näiteks), aga lihtsalt, soovist saada ainult 1 laps? Sel põhjusel tekitas minus kahetisi tundeid ka Caitlin Moran, kes kirjutas avameelselt oma abordist kui elu parimast otsusest, sest tal ju juba oli kaks last, kolmas rasedus oli "tööõnnetus" ja aborti tehes ei rikkunud ta ülejäänute elusid ära. Ma ei tea, kas see on mingi küpsuse tunnus nüüd või mitte, aga mina nii ratsionaalne (?) olla ei suudaks. Ja ma natuke pelgan neid, kes suudavad. Mu jaoks on ilmselt inimlik olla uudishimulik ja lasta end juhusel kaasa tõmmata, mitte teadlikult oma elu juhtida. Annab Jumal lapsed, annab ka leiva, nagu vene vanasõna väitvat (millegipärast õpetas meid nii koolis vene keele õpetaja...).

Võtan ennast ilmselt varsti kokku ja loen läbi Maarja Kangro "Klaaslapse". Ilmselt saab koledal kombel nutta, aga mis siis. Ikka eelistan selliseid tundeid variandile "võtsime looma, aga enam ei ole tema jaoks aega, anname ära, aga kindlasti heasse perre!" või "tahtsin last, aga no mitte kahte, saaks sellest teisest lootest nüüd kuidagi lahti?" See ei ole nagu see mugavus, millega end siduda tahaks.

*Hah, kirjutasin selle lolli kategoorilise lause siia eile. Täna mõtlen, et pole üldse nii. Vabalt võib ka lastetuna sedasi mõelda.

Aastavahetuse muljeid

Aastavahetusel tegin kõik risti-vastupidi planeeritust. Nimelt juhtus selline õnnetu lugu, et jõudsin Candy Crush Sagaga lõppu ning need laisad mänguloojad ei viitsinud ennast vanaaastaõhtul kokku võtta ega uusi tasemeid juurde vorpida, seega polnud mul arvutis midagi teha. L. jättis vaid temale teadaolevatel (ja mulle aimatavatel) põhjustel oma sõbrad meile külla kutsumata. Ei, põhjuseks polnud ilmselt see, et ta soovis pühad vaid pere keskel veeta (a mine sa hullu tea), aga ega ma täpselt ei uurinud ka (et mitte kodurahu rikkuda, eks :) Igatahes otsustasin ma, et ei viitsi siiski vihane olla ja surusin maha mõtted sellest, kuidas ma absoluutselt vihkan vanaaastaõhtul kodus passimist. FB muidugi meenutas, kuidas ma aastal 2011 seal ironiseerisin, et "vanaaastaõhtu kodus tõotab tulevat....eee...tore?" ja inimesed, kes mind piisavalt ei tunne, leidsid selle laikimisväärse olevat....

Ahjaa, enne õhtu saabumist suutis L. veel ühe paugu ka lõhata, mille tulemusena ta ise äärepealt südameataki oleks saanud. Ma tõesti ei teadnud, et kõik inimesed ei tea, et muna ei tasu mikrolaineahju panna....Isegi, kui see muna on juba keedetud ja kooreta. Pauk käis igatahes vinge ja täpselt sel hetkel, kui L. oli kausi kätte võtnud, et see ahjust välja võtta. Ma seisin parajasti samas kraanikausi juures ja sain munarahe ka endale kaela. Rohkem me saluudiga ei tegelenud.

Niisiis, istusin kell 22 teleka ette, et ennast professionaalidel lõbustada lasta. Vaatasin Edekabelit ja Ärapanijat, reklaamipauside ajal ka RaadioKinoteatrit, kuid sellest suuremat ülevaadet ei saanud, pealegi polnud ma originaal-Tarantinot näinud, keegi arvustuses mainis, et see andis palju juurde. Ma ei oleks Edekabeli osas sugugi nii kriitiline ja sean Ärapanija kõrgemale kohale vaid selle tõttu, et reaalne elu on paraku naljakam kui paroodia. Ilmselt kui ma regulaarselt telekat vaataks, mul nii naljakas poleks olnud, aga nüüd naersin küll, et päriselt on sellised saated olemas või?! No näiteks Edekabeli nõiasaate-sketš tõi mulle täpselt meelde Kristallkuuli selleteemalise postituse ehk siis originaalsaates ongi samas stiilis "katsumused" kui sketšis tehtud "millises toidus on mürk?". Keegi kommenteeris Lusti-sketši, et arusaamatu tõmblemine, noh jah, ilmselt ta polnud siis originaali vaadanud või oli vastupidi selle suur austaja. Vassiljev jäi mu jaoks veidi nõrgaks, aga samas ma pole originaali ka näinud. Reikopi presidendiintervjuu oli mu meelest muhe ja tabav, mitte tavaline nõme ning solvav naljategemine.

Ärapanijat sai ikka suu lahti vahitud. Ma pole kordagi seda proua Ilvese jutusaadet näinud, aga no need klipid sealt....Tule taevas appi! Mitte, et ma mingi kange puritaan oleks, aga no see oli ju lihtsalt labane. Ja see tantra-tädi! Kunagi kasutas sarnast hääletämbrit rääkimisel üks lindude vendade Tõnistete proua, endine miss Ingrid, me alati emaga kiljusime õudusest, kui tal rääkida lasti. Ausõna, tunnen kaasa, kui mõnel tõesti selline hääl on, aga minu kogemuse kohaselt kasutavad inimesed sellist "ninnu-nännu, olen keskealine beib"-stiilis mämmutamist tahtlikult. Ma olen niimoodi paari inimesega omavahel rääkides uskumatult avastanud, et nad oskavad ka inimese moodi häält teha, va juhul kui ligiduses viibib mõni vastassoo esindaja. Kas see on kellegi meelest tõesti....eeee...seksikas? Ja see Sõõrumaa - tõeline talent, kuidas on võimalik kogu selle jama juures tõsist nägu teha? Mina küll ei oleks suutnud, aga ilmselt ta on palju harjutanud.

Minile meeldis eelkõige "Savisaare nimekiri", ometi kord on tema lemmiklaulja Peeter Oja mõne uue looga välja tulnud :) Nimelt suvel ostis sõber Bläck Rokiti Greatest Hits albumi, mis hetkega laste hulgas suure populaarsuse võitis. Pet Shop Boys "The Rent" taustale võib muidugi mida iganes peale laulda, see on ikka üks jube hea laul.

PS. Avastasin, et tean Aastahiti Eesti top 40-st täpselt ühte (!) lugu, mõnda teist olen ka ilmselt kusagilt kuulnud, aga nime ega lugu kokku ei vii. Huvi pärast uurisin Aastahiti ajalugu ning esimesed minu jaoks tundmatud lood tekkisid tabelisse nii 2005. aasta paiku (enne seda teadsin käsi südamel ikka kõiki laule) ja kuskil 2010 läks asi täiesti käest ära, välismaa tabeliga enam-vähem samad lood, aga mitte nii drastiliselt. Välismaa puhul ma ikka aeg-ajalt kuulan ka uusi asju, sest sealt on lootust midagi head leida, kodumaiste artistide puhul on see lootus üliväike (ma mõtlen siin peavoolu-popi siis).

Päris-presidendikõnet ma ei kuulnud, sest siis ju hakati paugutama ja kui lõpetati, oli kõne juba läbi. Õues oli paduvihm, me sinna ei kippunud ning aknast ka väga palju ei näinud, vaatasime veel "Heeringas Veenuse õlal", aga need olid kõik kordused ja suurem osa mitte väga naljakad, seejärel kobisime magama. Ahjaa, söögist ka, menüüs olid sardellid ja kartulisalat, jõulude ajal sõime kapsahautist (Indiapärast, sest sinna kukkus terve purk musta pipart sisse, piprapurgi kaas irdus, ning kõike seda potist kokku kraapida ei õnnestunud...). Seekord siis sedamoodi.

Endiselt soost

Kui räägitakse, et tänapäeval pole enam miski püha, siis tundub, et vähemalt üks asi ikka on - nimelt sugu. Äsja andis National Geographic jaanuarinumbrina välja sugude-eri ning peatoimetaja peab vajalikuks oma kolumnis ära märkida selle, et "palun ärge nüüd närvi minge!" Oskate te ette kujutada veel mõnda teemat, millest kirjutamise puhul peaks toimetaja ette vabandama?! Ma ei tea, kas seal kolumnis mainitud tellimuse ülesütlejad ja telefonikõnede tegijad on päris või väljamõeldud, aga National Geographic Eesti FB-lehelt võib üsna huvitava diskussiooni leida küll, arvamusi on seinast seina, alates sellest, et kogu tiraaž tuleks hävitada...

Eriti kaval on kisendada enne seda, kui oled ajakirja sisuga tutvunud. Ma ei saa aru selles vihast täiesti ohutu teistsuguse vastu - kui 99 % inimestest on väidetavalt siiski sooidentiteedilt mehed või naised, miks tõsta sellist kära 1 % pärast, kelle valikud su elu niikuinii ei muuda, aga kelle olemasolu teadvustamine muudab ehk nende elu turvalisemaks? Kas see on mingi evolutsiooniliselt kujunenud jälestus kõige erineva suhtes? Mul oli küll huvitav lugeda.

Näiteks ei teadnud ma seda, et transsoolisus (ja muu mittebinaarne soolisus) on seotud autismispektri häiretega ning teatavasti selliste inimeste arv ühiskonnas suureneb. Kas tõesti vaid diagnoosimine või ka midagi muud? Ei, ilmselt mitte mingi vaktsiin. Homoseksuaalsuse pärandumise võimalikest teooriatest olen ennemgi kusagilt lugenud, aga üldjoontes siis esineb homoseksuaalsus tihti käsikäes suure sigivusega. Suurtes peredes on aga sageli lapsi, kes ohverdavad oma isikliku elu arvukate õdede-vendade eest hoolitsemisele. Loomulikult pole nad kõik homoseksuaalsed, kuid see on olnud väga levinud praktika. Mu enda suguvõsas on ka üks selline inimene ja selja taga sahistati alati, et "tegelikult ta on lesbi". Kuidagi väga deja vu tunne tekkis neid teooriaid lugedes. Samas, suuri peresid jääb üha vähemaks, kas ka homoseksuaalsus hakkab vähenema? Kas homoseksuaalsus ja muud normist kõrvale kanduvad seksuaalsuse vormid pole mingisugune evolutsiooniliselt kujunenud meede rahvastiku arvu normi piires hoidmiseks? Et isegi meie "isekas geen" tajub, et liiga palju endasarnaseid toob lõpuks hävingu?

Mis minu jaoks on veidi murelikuks tegev, on see laste väga varajane sooidentiteedi määramine. Kas tõesti on juba lapse puhul võimalik öelda, et ta on transsooline? Kust siin need piirid lähevad? Loomulikult, sugu ongi väga raske muuta, kui (valele) soole vastavad tunnused on juba välja arenenud ja seega oleks tore enne puberteeti endas selgusele jõuda ja ajakirjas räägitaksegi puberteedi pärssimisest nende valikute puhul, aga siiski. Väga karm ja elumuutev otsus ju. Ma tahtsin ka lapsena kangesti poiss olla, olin kindel, et kui riietun ja käitun nagu poiss, siis selleks saangi. Ei saanud, päriselt poleks ju tahtnud ka.

Samuti kirjeldatakse erinevaid viise meheks ja naiseks olemises läbi Aafrika suguharu initsiatsiooniriituse ja Sierra Leone tüdrukute karmi elu. Kas vägivalla, kui ühe meheks olemise peamise sisuga (peamiselt küll arenguühiskondades, kuid ega sellest päris vaba pole ka ükski tänapäevane ühiskond) saab põhjendada ka agressiooni transsooliste vastu? Ajakirjas on pilt transsoolisest seksitöötajast Jamaical, keda on mitmete rünnakute käigus sandistatud - aga kes tema teenuseid siis kasutavad? Kas mitte samasugused mehed, kes ennast oma teguviisi pärast vihates (või teiste endataoliste teguviisi) temasugustele "kätte maksavad"?

Selline pime viha teeb nõutuks. Tore oleks, kui just sellised vihkajad ajakirja läbi loeks ning endale selgeks teeks, et tegemist pole mingi "uue trendiga", mida meile pähe määrida üritatakse, vaid sellised inimesed on alati meie keskel olemas olnud, iseasi kui hästi nende käsi käinud on. Äkki lihtsalt teadvustaks, et iga asi pole vaid uus hullus ning laseks inimestel elada ega diskrimineeriks neid oma kitsa silmaringiga? Seda, et nad nüüd nõudma hakkaksid, et meil 60 eri tüüpi WC-d tehtaks (nagu FB-s kardeti), ma ei usu.

Vaadates fotot, kus kari rõõmsaid tädikesi heas usus pisikest röökivat tüdrukut ümber lõikavad, lähevad küll käed rusikasse, aga ometi usuvad ju kõik need võikad mutid end õige asja eest väljas olevat. Nendega tehti nii, nemad röökisid, nüüd teevad nad seda teistega - nii see elu käib. Ma arvan, et traditsioonid, mis kellelegi kannatusi põhjustavad, võiks küll siit ilmast kaduda. See käib ka traditsiooni kohta normist erinevat tümitada.

Ikka sohu ära

Ma justkui lõpetasin siin selleks aastaks ära, aga ma pean seda jagama - kõike seda tahtsin ka mina öelda, aga mul ei ole allikaid taustaks võtta ja eneseväljendusega on ka nii nagu on - loe ja targene, nagu tavatses öelda mu matemaatikaõpetaja (aga ma ei targenenud ja möönan, et enamasti on igasuguste linkide jagamine tühi töö). Ehk siis mida heidan ma ette tänapäeva feminismile. Ükskord ometi on asjalik artikkel Postimehes tasuta lugemiseks. 

Muuseas  - ostke ka uus National Geographic sugude eriväljaanne, hetkel mul pooleli, aga VÄGA huvitav ja hariv! Kindlasti kommenteerin, aga järgmisel aastal.

Meil ainult linnud veel lendavad siin

Kunagi räägiti, et Rootsis on jõulud nii suured pühad, et lind ka ei lenda. Samamoodi ei pidavat seal suviti keegi töötama. Mulle on viimased aastad hoopis teistsuguse mulje jätnud, meil on nimelt valdav enamus kliente Rootsist  - suviti on tööd stabiilselt ning ka praegu pole mingit vaikust. Tulin siis hommikul tööle ja viisin Mikro lasteaeda. Seal tuli välja, et ta on terve lasteaia (4 rühma, igas ca 24 last) peale ainuke laps! Täna ei ole isegi mitte lühendatud tööpäev. Õpetaja imestas samuti, kuidas see niimoodi võimalik on. Vaene lasteaia kokk murdis pead, kuidas toitlustamise küsimus lahendada, aegumise äärel kohupiima olevat palju, aga vaevalt see kõik Mikrole sisse mahub. (Eks ma oleks ka Mikro koju jätnud ja kodunt tööd teinud, kui oleks teadnud, et lasteaias selline olukord valitseb, aga ma tõesõna ei aimanud ette). Terve viimase nädala oli Mikro rühmas 5-6 last. Kas kõigil ülejäänud lapsevanematel on traditsiooniliselt jõulude ja uusaasta vahel puhkus? Sõitsid Alpidesse suusatama ja spaadesse? L. käis kolmapäeval Miniga keset päeva Kuutsekal (nad on täielikult Pulleritsustunud, oigavad ilmaennustusi vaadates ning planeerivad iga vaba hetke mäel) ja seal olevat tõesti ropult rahvast olnud. Spaasse mind talviti üldse ei kisu, eriti peale seda kui me eelmisel kevadel niimoodi mingi koleda viiruse hankisime, mis L.-l kahepoolse kopsupõletiku ja kiirabi külaskäiguga päädis.

Kesklinna poole kõndides oli samuti harjumatult vaikne, üks mees tuli vastu ja lõhna järgi suitsetas kanepit, ilmselt ei läinud temagi tööle. Päris kesklinnas kaubanduskeskuste vahel ikka rahvast liikus, pangas pesi koristaja põrandaid, aga ikka selline veidi postapokalüptiline tunne tuli peale. Samas ei saanud öelda, et linde lennanud poleks - millegipärast on uue Kvartali keskuse katus tõeline hakimagnet. Kirjutasin kõigepealt kogemata "kakimagnet" ja no eks see ole ka tõsi. Räägitakse, et katusel olla seal basseinid, kus inimesed vaadet nautida saavad, ma kujutan ette, kuidas hakid sealsed nautijad kõigepealt täis lasevad ning seejärel inimeste silmad välja nokivad. Neid linde on seal ikka metsik parv! Hakid on muidu toredad truud ja monogaamsed linnukesed, aga mine tea, mis kambas teevad. Brrrr!

Igal juhul head vana aasta lõppu, ilmselt olen siin küll hüüdja hääl kõrbes, kõik ülejäänud on ammu igapäevarutiinist irdunud ning peavad "nutivabu pühi". Phähh, ma kavatsen küll viimase võimaluseni netis istuda ja uhkes üksinduses Candy Crush Sagat mängida! Telekast niikuinii midagi ei tule (mida hiljem netist järelvaadata ei saaks). A võib-olla tulevad isegi meile külalised.

Läbikukkunud täiskasvanu ja jõulukass

Kui ma olin noorem, arvasin, et küllap saab minustki kunagi täiesti tavaline täiskasvanud inimene. Leidsin isegi mingi ülikoolis kirjutatud eneseanalüüsi, kus jahun sellest, kuidas mul kümne aasta pärast on ilmselt maja linnalähedases rajoonis, kena aed ja labradori retriiver. Ma pole kunagi osanud autoga sõita, armastanud aias tööd teha või koeraga enne kukke ja koitu jalutama minna, ei tea, miks ma arvasin, et ma üleöö hoopis teiseks inimeseks muutun. Ma olen endiselt see sama trotsi täis abitu tibi, kes ma olin 14-aastaselt, olen ainult õppinud end niimoodi hästi tundma, täiskasvanu maski kandma ja sisemiselt korralike inimeste üle irvitama. Need, kellest said normaalsed täiskasvanud, olid juba teismelistena teadlikud oma valikutest, suutsid tulevikku ette planeerida, hindasid end adekvaatselt, pidasid kõiges piiri jne.

Seega avasin üsna suure eelarvamusega artikli, mis paneb paika 19 märki, et oled täiesti täiskasvanu. Ei pidanud pettuma, puhas lollus ja ma millegipärast usun, et neid, kes igale punktile alla kirjutaksid, on ilma minutagi vähe. Aasta lõpus on nimekirjad populaarsed, teeme siis ära:

1. Sa valmistad toitu ette. (Sa plaanid oma toidutegemisi nii, et saaksid osa toidust järgmiseks
    päevaks külmkappi panna ja mingi osa ka sügavkülma, et sul oleks see vajadusel käepärast võtta.) - see on nii ja naa, vahel lihtsalt jääb üle ja mõni kord on tõesti ka täiesti kindel, et jääb üle. Mingit nädalamenüüd küll ei koosta.
2. Sa triigid oma riideid. (Isegi, kui sa triigid vaid oma tööriideid ja sedagi viis minutit enne kodust väljumist, on see juba midagi.) - ei. Kui eraldi elama kolisin, siis tõesti soetasin endale mingi kipaka laua ja triikraua, aga mind ajas vihale see, kuidas puhas pesu tuli peale masinast võtmist kuhugi hunnikusse triikimist ootama panna ja kuidas see elav etteheide siis mulle nurgast vastu vahtis. Meil pole kellelgi mingit kohustust kanda triiksärki ka tööl ja seega triigin heal juhul paar korda aastas mõne lapse pidulikku pluusi. Ah, välismaal ei triigi keegi, ütles mu sõbrannagi. Samas mu ema on triikimismaniakk, ta triigib ka sokke, aluspesu ja taskurätte, ilmselt meeldib. Mind hoiatati ka, et "kui sa kunagi lapsed saad, küll siis näed ja hakkad", ei näinud ega hakanud.
3. Sa viksid oma jalanõusid. - vahel harva kui meelde tuleb. "Tangid peavadki kulunud välja nägema"- ütles üks teine kena inimene.
4. Sa hoiad postmarke rahakoti vahel.  - ee..miks ma peaksin?
5. Sulle maitsevad täiskasvanute toidud nagu oliivid, kitsejuust ja rannakarbid. - maitsevad, va rannakarbid ja muidu merise maitsega asjad. Aga ma tean ka lapsi, kes selliseid asju söövad.
6. Sa puhastad oma hambaid hambaniidiga. - jah, sest mul on sellised hambavahed, mis muul juhul koguvad kiulisemad asjad külge ja ma ei saa magada, kuna igemed on paistes. Hambaniit on mul must-have, kui kuhugi ööseks minnes maha ununeb, pean kohe ostma. Kuigi hiljuti lugesin, et hambaniidi kasulikkus pole sugugi tõendatud, siis mul hambaarst igatahes kiitis ja ka sel aastal läks hambaarstile täpselt 10 eurot.
7. Sul on reaalne täiskohaga töö, kust sa teenid raha. Mitte stipendium, vaid korralik täiskasvanud inimese töökoht. - no nii ja naa, eks. Pigem on mul mugavustsoon, kus muuhulgas saab nii palju raha, et ots-otsaga kokku tulla.
8. Sa pead maksma makse ja arvete eest. - Pean.
9. Sa ostad toataimi, patareisid, prügikotte, seepi ja plaastreid. - toataimi ma olen ostnud, enam ei osta, sest mul on neid niigi palju, kuna inimesed kingivad. Eks ta tore on, kui mõni neist õitsema läheb, aga üldiselt ikka põgeneks ka sellise vastutuse eest. Patareisid ja prügikotte ostab mees. Seepi ostan ja vahel harva ka plaastreid, enamasti on neid niigi kodus viis karpi, igaühest võetud 1 plaaster, sest vajadus tekib ju siis, kui karpi käepärast pole.
10. Sa eelistad pubisid klubidele ja vahel tunned, et kodune diivan on neist eelistatuim. - See on vist pigem maitseasi. Rockiklubis käin küll regulaarselt, mainstream-ööklubid pole kunagi lemmikud olnud. Diivanit heale kontserdile ei eelista, muul juhul küll, aga siis mitte diivanit, vaid voodit.
11. Sa korraldad õhtusööke enda juures, mis ei lõppe purjujoomisega. Võimalik, et oled laua katnud kenade salvrätikute ja küünaldega. - Ei. Mitte, et korraldaks õhtusööke, aga need lõpevad alati padujoomisega, vaid lihtsalt ei korralda õhtusööke. Enamasti süüakse minu juures üldse papptaldrikutelt ja sooja sööki kohe kindlasti ei pakuta. Küünlafänn ka pole. Kes neid nõusid pärast pesema hakkab - võtame parem ühe sama kahvliga otse purgist!
12. Sa omad korralikku panni, häid nuge ja kannmikserit, mida kasutad smuutide ja suppide valmistamiseks. - Tavalist panni oman, noad on kingitud, aga seisavad suurema osa ajast niisama, kannmiksrit pole, sau on.
13. Sa pesed tumeda ja heleda pesu eraldi. Ilmselt kasutad ka loputusvahendit.  - Tumeda ja heleda pesu eraldi pesemine on vist üsna elementaarne? Loputusvahendit küll ei kasuta. Muuseas samas lehes oli artikkel sellest, kuidas enamik inimesi tegelikult ei kasuta ega teagi, miks peaks. Ma ka ei tea.
14. Sa tead, kuidas WC-poti äravoolu puhastada. - Ma ei saa nüüd küsimusest aru, tänapäeva potid ju ei ummistu enam? Kui sa sinna just oma tükeldatud abikaasat ei proovi peita (Keskturu šašlõkimehe kombel). Või mõeldakse siin lihtsalt seda, et oskad wc-harja triipude eemaldamiseks kasutada?
15. Sa viid ise prügi välja, mitte ei oota, et su ema/isa/korterikaaslane seda teeks. - Ootan küll, et mees seda teeks, sest "see on ju meeste töö" :) Ei, lihtsalt kuna ta ise enamasti seda teeb ja teeb paremini (ma olen näiteks kotti ämbrist välja sikutades selle ribadeks tõmmanud, nii et köögi põrand oli kaetud kasutatud mähkmete, kartulikoorte ja ebainimlikult haisva tundmatu lögaga, kraapisin seda ahastavalt ulgudes paljaste kätega kokku, sest haistsin võimalust draamaetteasteks), siis ma ei sekku.
16. Sul on külaliste jaoks eraldi rätikud, mida pesed pärast külalise lahkumist, mitte enne uue külalise saabumist. - Ei. Pole mul mingeid eraldi rätikuid.
17. Sa koristad kodu, mitte ainult ei võta tolmu. - Mida nad sellega mõtlevad? Tolmu võtab taaskord mees, põrandaid ka vahest tõmbab lapiga, ma moe pärast sopsutan tolmulapiga siin-seal, kas peaks midagi VEEL tegema?
18. Sa ei kuluta rohkem raha, kui sa teenid. Võimalik, et omad kindlat arvestust, kui palju sa kulutada tohid. - Ma ei julge üldjuhul kontole vaadatagi. Varem võisin jah säästude üle uhke olla, aga pidasin ilma emapalgata vastu ka siis, kui lasteaiatasud hüppelise tõusu tegid ning nüüd pole mu silmad ammu palgatõusu näinud, seega võib vabalt olla, et kulutusi on rohkem ja vaikselt tiksun vana rasva peal. Aga no sellele mõtleme siis, kui näpud päris põhjas. Loomulikult ei planeeri ma kogu palka ära stiilis "jee, kuu alguses saan hilpe kokku osta, eks pärast vaatab, kuidas edasi", see oleks lihtsalt loll.
19. Sind paneb imestama, kui nappide riietega noored väljas käivad. Kui neil pole salli kaelas, siis haigestuvad nad kindlasti köhasse. - Vot seda nüüd küll. Elu ikka midagi on õpetanud.
    
    Ja lõpetuseks kassipilte. Mees võttis endale pühalikult ülesande pühade puhul kogu suguvõsast pilte teha. Need pildid läksid kõik nässu ja tulid udused, ainsad õnnestunud olid kassipildid.
    Kui kõik kaebavad, kuidas kassid tahavad jõuluehetega mängida, mööda kuuske üles ronida või puud ümber lükata, siis meil seda muret pole. Meie kass üritab puud lihtsalt ära süüa. Ei saaks nagu öelda, et vitamiinipuudus ja kasvata kassimuru, sest kuusk on meil plastmassist. Kaks viimast udust pilti näitavadki, mida kass kuusest tegelikult arvab, kui tal on tunne, et see kaadrisse ei jää :)
    
    
    
    
    
    
    
    
    
    

Pai politseihärra, kuhu sa mu kuldikese viid?*

Ma tõesti üritan leida midagi muud, aga ilmselt olen ma kah mingite valede mõttemallidega (kindlasti olen) ja/või ebaküps (ka seda, jah), aga ma ikkagi ei saa üle ega ümber sellest, et lahvatanud koduvägivalla-kaasuse puhul häirib mind kõige rohkem see, kuidas kõik teised teavad asjaosalistest paremini. Isegi olukorras, kus kumbki pool on saanud oma suu puhtaks rääkida, leitakse endiselt, et "ta ütleb nii, sest tal on mingi kompleks" ja mu meelest seda kõike lihtsalt sellepärast, et meil on mingid normid, millele justkui alluma peaks, sest muidu sa ei ole "täiskasvanulik korralik kodanik". Ma jätan siin hetkel kõrvale fakti, et asjaosalised räägivad justkui ühest episoodist, aga kohtu andmetel oli neid siiski kolm. Oli kuidas oli, minu meelest peaks siiski rahule jääma poolte esitatud nägemusega asjast, kohtuvälisele kokkuleppele ju jõuti, miks peab edasi surkima ja mingeid omapoolseid teooriaid esitama? Meile ei meeldi see, kuidas teised elavad ja oma konflikte lahendavad, aga miks me peame enda reaalsust  teistele peale suruma - kui ohver end ohvrina ei tunne, milleks püüda teda veenda, et tegemist on lihtsalt eituse-faasiga?

Kui ohver ei leia, et ta sobituks rolli "naine, keda mees aastaid vaimselt ja füüsiliselt kuritarvitas", siis talle peab see võimalus jääma. See feminismikriitika tema loos oli mu meelest päris mõtlemapanev, või vähemalt olen ka mina seda stereotüübitamist "naine kui ohver"; "naine kui suhetes nõrgem pool" märganud ja ka mina ei tahaks (isegi juhul, kui mu mees mind lööks) niimoodi märgistatud saada. Ei ole nõrgem pool, vabalt löön vastu kui vaja, sel korral jõudis tema lihtsalt ette! Ma ei taha, et mingi meessoost naistekaitsja leiaks, et tal on õigus mind löönud mehe üle kohut mõista ja teda surmaga ähvardada, kui vaja, saan ise hakkama.

Minusuguste jaoks selline näidispoomine eeskujuks ei sobi. Ma ei läheks ilmselt kuhugi koduvägivallast teatama, eriti juhul, kui mu mees oleks miskitpidi tuntud, seda enda mustas pesus sonkimist avalikkuse poolt oleks hoopis jubedam taluda. Et oh sa vaene ohver, räägi nüüd, milline siga su mees oli, tõstame su feminismi lipule kui tõelise kannataja, kes lõpuks ometi julges rääkida. Sellises olukorras eelistaks ma õigusriigile ja ühiskonna hukkamõistvale pilgule siiski pigem omakohut. Nii on. Väga ebaküps seisukoht muidugi, aga mis teha.

Ja mulle tundub ikka üha enam, et feminism on religioon, selline kindla kombestiku ja käitumiskoodeksiga. Hiljuti just vaidlesin sõbraga, et feminism ei jutlusta naiste paremust ega väida, et "vägivald on mehe nägu, naine on igal juhul kõigest ohver", kuid tundub, et mingi iva tema väidetes oli. Ma ikkagi arvan, et vägivallal, nagu kõigel siin maailmas, on mitu tahku ning koduvägivald selle osana ei ole puhtalt must-valge, selline, mis sobib feministlike müütidega.

*Sarjast "Ohtlik lend", kus ment tuli kaklevat topsisõpradest paarikest lahutama. Lihtsalt, teemasse sobivalt, mitte otseselt konkreetse juhtumi või postitusega seotud.

OOTD ja jõulukingid

Kes meist poleks ihanud lapsena kosmonaudiks saada? Kergeid kahtlusi selle plaani täitumisse tõi fakt, et nõukaaegne lõbustuspargi-atraktsioon Saturn tuli minu pärast poole sõidu pealt kinni panna, sest ma ähvardasin kõik kohad täis oksendada ning ka Nu-Pagadi kuulus lennusimulaatori osa ei tekitanud minus erilist õhinat.

Sellest hoolimata saan nüüd kosmonaudina ringi käia, sest tellisin endale jõulukingiks skafandri. No tegelikult küll "pükstüki" (milline kohutav sõna, sama jube kui originaal - onesie) , millel on skafandri imitatsioon, aga ikkagi. Täiesti täiskasvanulik jõulukink mu meelest.:

Oli ainult Ameerika kosmonaudi variant. Ma ei tea, kus ma sellega ringi käima hakkan (igal pool, eeldatavasti) või kuidas ma vetsuskäimisega hakkama saan, ilma et pool kallist riideeset mööda põrandat ei lohiseks, aga mul oli seda skafandrit hädasti vaja. Ei olnud emotsioon-ost, kaua ega piidlesin, enne kui mustal reedel hinnad korralikult alla lasti. Mitte nagu meil, kus 90% musta reede allahindlusi oli stiilis "valik kaupa kuni -15% soodsamalt".

Seoses jõulukinkidega veel seda, et viimasel hetkel võtsid ennast kokku ka mu vanemad, kes siiani sellel suunal vaid ebamäärast mõminat kuuldavale olid toonud, ning otsustasid, et neil oleks hädasti vaja Rolling Stonesi ja Leonard Coheni uusimaid plaate. (Ma olen nii uhke oma vanemate üle, ei mingeid Nõid-Nastja elulugusid, Toomas Anni plaate või teleturu seljasoojendajaid). Mina, naiivne nagu ma olen, mõtlesin, et hüppan siis lõunapausil Rahva Raamatust läbi ning hangin need plaadid. Kokkusobivalt samal ajal saatis aga RR mulle oma uudiskirja, mida veidi sirvisin ning Coheni plaadi juures oli märge "pole saadaval". Uurisin siis veidi edasi, Rollinguid ei leidnud otsing nende poest üldse. Kappasin konkurent Apollo lehele, seal annab poe täpsusega teada, kust mida saab. Üks plaat oli ühes Tartu Apollos olemas, teist polnud kummaski. Tule taevas appi! Laseringis olid olemas, aga Lasering asub füüsiliselt ju ainult Tallinnas. Tarneaeg 2-11 tööpäeva. Pluss saatmine ja pakiautomaadid on ju kõik umbes. Mis mul üle jäi, tellisin kiiresti ära ja hoian nüüd pöidlaid, et äkki jõuavad kohale enne kui jõulud. Ma saan aru, et plaadiäri eriti ei õitse, sisse ostetakse riigi peale vist nii 10 CD-d ja ülejäänud on vinüülid, mida hipsterid mingite asjadega kuulavad, mida mul ei ole, aga no kamoon! Või siis on hoopis plaate ostvate inimeste maitse üsna hea.

Eesti Laul 2016

Kuulasin siis nüüd ka kõik laulud ühe jutiga ära ja panin jooksvalt oma arvamuse kirja.

1. Lenna Kuurmaa "Slingshot"
Tüüpiline hiti-võtmes tehtud professionaalne laul, seda võiks laulda ükskõik kes välismaa popstaaridest. Samas tekkis mul tunne, et olen seda juba kusagil kuulnud. Võib-olla olengi, või siis lihtsalt meenutab mõnd teist sarnast hitti. Ma võin vabalt seda lugu kuulata, hea laul, aga samas ei midagi erilist, wow-efekti pole.

2. Elina Born "In or Out"
Kah tahetud hitti teha, aga nõrgem kui Lenna, samas ei ütleks, et halb. Jala paneb tatsuma küll :) Latiinorütmid, meenuvad Ricky Martin ja teised.

3. Carl-Philip "Everything But You"
Ilusa häälega noormees, aga miks ta ometi ulguma on pandud!? Kui normaalse häälega salme laulab, on kõik kena, aga refräänid rikuvad kõik ära. Jubedalt punnitades tulevad need kõrged noodid mu meelest. Muusikal pole viga, vabalt kuulaks kui raadiost tuleks, aga ulgumine riivab kõrva.

4. Ivo Linna "Suur loterii"
Ivo Linna on pandud laulma sellist stiili lugu nagu kõik need Eesti popid nooremad meeslauljad laulavad. Mu meelest on igaühel neist Koit Toomedest, Taukaritest, Shanonitest jne vähemalt üks selline lugu, millegipärast läheb selline stiil koledal kombel peale. Ilmselt mingi umpa-umpa tantsitav rütm siis. Elmari tabelis teeks ilmselt ilma. Turvaline ja kodukootud. Võimalusel vahetaks jaama.

5. Ariadne "Feel Me Now"
Refräänis midagi nagu oleks, muusika on ka selline mõnusalt õhuline. Mulle meeldib senistest lugudest hetkel enim. Lauljanna hääl meenutab mu eelmise aasta lemmikut "Go Away Birdi", aga kindlasti popilikum. Imelik, aga mulle meeldis, jäi isegi kummitama :)

6. Uku Suviste "Supernatural"
See ei ole ju tema normaalne hääl? Mingi masinaga tehakse see "kaja" sinna taha? Oh, jumal, kõik raadiod on sellist asja täis! See on see muusika, mida ma tänapäeva vaibakloppimiseks nimetan. Kõik lood ühesugused, vahet pole, kes laulab, raudselt sees sõna "sexual", masinad möllavad. Laulda võiks robot. Igasuguse isikupärata mõttetu lugu minu jaoks. A Uku on vähemalt ilus, eks? Mitte minu maitse, aga selline klassikaline ilus mees.

7. Laura Prits "Hey Kiddo"
Meenutab mingit 00ndate keskpärast raadiohitti, ei ela, ei sure. Käima ei lähe, venib. Tahaks vist lõbus ja tšill hea tuju lugu olla, aga on pigem tüütu inin. Loos pole midagi huvitavat, ei mingit arengut, ühtlane undamine. Ok, nüüd üritas korra räppida, vist. Järgmine, palun.

8. Karl-Kristjan & Whogaux feat Maian "Have You Now"
Oot, seda ma olen ka kuulnud, vist. Järelikult ma ilmselt ikka registreerin muusikat, mis kuskil taustaks tuleb või siis sarnaneb see väga mõne teise looga.  Refrään on tugev, muu ei ole. Vastupidiselt eelmisele monotoonsele loole on see väga eklektiline. Jube lühike lugu oli, ei jõudnudki nagu sotti saada.

9. Janno Reim & Kosmos "Valan pisaraid"
Oi näe, kitarrid. Esimesena meenub Ans Andur. See pole päris see, mis mulle meeldib. Vanasti, kui ma ei teadnud, et indie tähistab suure plaadifirma puudumist, mitte muusikastiili, nimetasin ma sellist asja indieks. Miks see hääl peab nagu läbi mingi udu kostma? Miks mingi kahin pidevalt ees on? Ma puhastaks selle laulu üleliigsetest efektidest ära ja kuulaks siis.

10. Leemet Onno "Hurricane"
Kohe näha, et inglise keel pole emakeel, kõrvatorkav aktsent häirib. Selline tunne, et poiss proovib, mismoodi oleks võõrkeeles laulda, ei jäta muljet valmis loost. Muusikat nagu polekski väga seal taga, raiuva hääldusega laul käib üle. Põlve otsas tehtud asja mekk man. "Mahörrö, mahörrö". Iu.

11. Liis Lemsalu "Keep Running"
Taaskord võiks seda laulda mõni väljamaine popstaar, ideaalne produktsioon, toode, millesarnaseid paisatakse iga nädal turule. Laul ise keskpärane, kui raadiost tuleb, paneb jala tatsuma, aga meelde ilmselt ei jää. Huvitav, kui selliste lugude loojate käest küsida, mis just teie loo eriliseks teeb, siis mida nad vastaksid?

12. Koit Toome ja Laura "Verona"
Laural on tõesti võimas hääl, saad kohe aru, kes laulab. Nojah, Koidust saab ka kohe aru muidugi, aga Lauraga võrreldes jätab kohe sellise kodukootud mulje. Ilmselt lihtsalt harjunud Koitu eesti keeles kuulma. Aga laul on täiesti mõttetu, igav. Lõhmus vist püüab oma tekstides alati millegi ebatraditsioonilisega välja tulla, laulda millestki teistsugusest, aga samas see on juba väga traditsiooniliseks saanud.

13. Rasmus Rändvee "This Love"
Jälle mingid masinad hääle kallale lastud. Meenutab taaskord mingit teist lugu, kohe väga. Originaalsus puudub  minu jaoks. Ei viitsi kuulata. Aa, Ewert Sundja on üks autoritest, no muidugi, Draakonite viimast plaati meenutabki, see meil autos vahel mängib.

14. Kerli "Spirit Animal"
Kerlil on võrdselt nii häid kui ka halbu lugusid, tema viimane Diamond Hard mulle väga meeldib, see vahepealne suvadisko ei meeldinud. See lugu jääb kuhugi sinna vahele. Midagi huvitavat on, aga seda võiks rohkem olla, hääl tal võimaldaks, aga eks proovitakse ikka keskmisele maitsele neid Euro-lugusid teha. Ma arvan, et seda laulu võiks isegi mitu korda kuulata. Hetkel Ariadne järel teine hea lugu minu jaoks.

15. Daniel Levi "All I Need"
Oi kui ilus laul! Mulle väga meeldib! Kui eelmisel aastal andsin ma plusspunkte Danielile vaid puhtalt välimuse ja lavalise karisma põhjal, siis nüüd on ka lugu tasemel. Mõnus suvine laul. Sõidad lahtises autos randa ja siis see lugu käib taustaks. Hetkelemmik kõigist lugudest :)

16. Alvistar Funk Association "Make Love, Not War"
Midagi hoopis teistsugust kui Eesti Laulult oodanud oleks. Ok, ainult see riiginimede nimetamine on väga Euro :) Muidu täitsa kvaliteetmuusika, aga minu jaoks jääb selline jazzilik asi alati nö liftimuusikaks, ei kujuta ette, et lihtsalt kuulamise pärast kuulaks, niisama taustana väga mõnus.

17. Close To Infinity feat Ian Karell
Hah, esimene asi, mis mulle selle looga pähe tuli, oli sarnasus drag-queen Alaska Thunderfucki ühe looga, selline peenutseva häälega tehtud räpp :) Imelik lugu iseenesest, tundub, et neil endal oli lõbus seda teha, aga kuulata nii väga ei ole. Huvitav kooslus, tahaks nende teisi üllitisi ka kuulda. Tekitas huvi, aga ei oska seisukohta võtta, kas just meeldib.

18. Almost Natural "Electric"
Jälle see hääl...Selline tüüpilise poploo jaoks viimistletud hele meeshääleke. Taustaks ka tüüpilised raadiohiti "hääled", muusikaks seda väga ei nimetaks. Aeglasem kui Suviste lugu, aga pmst samasse auku. Mõlemad laulud räägivad seksuaalsest tõmbest, "Electric" või "Supernatural", otsustage ära siis, kumb...

19. Antsud "Vihm"
Folk ja etno on asjad, mis mulle üldjuhul väga peale ei lähe va kuumavereliste rahvaste etno, Svjata Vatra näiteks. Antsud jälle tüüpilised kodumaised vaoshoitud leelotajad. Mina sellist asja kuulata ei viitsi. A no mis teha, oleme juba kord selline pika vinnaga rahvas. No võtke või kõrvale see Ukraina hundinahkades neiu, vot tema keerutas ja põristas trummi, selline kudumistöö kõrvale leelotamine temasugustega juba ei võistle. Oma rahva reetur, nagu ma olen.

20. Angeelia "We Ride With Our Flow"
Pop on hästi murduva häälekesega laulda nagu Rihanna vahepeal teeb. Noh, see lugu ei lähegi vist käima. Justkui püütaks proovida miskit rütmi peale laulda, aga päris kindel pole veel, kuidas seda teha.  Mannetu kuidagi. Siin oleks ilmselt mingit kõva produtsenti taha vaja, kes sellest kuulatava loo teeks. Ahhaa, üks laulu autoritest on see Tenfold Rabbiti laulja, tegelikult on teda ses loos päris hästi ära tunda, Rabbitil on ju ka mu meelest 1 hästi välja kukkunud lugu, ülejäänud on samamoodi justkui poolikud, viimistlemata asjad. Aa, sama tüüp on nüüd see pop NOËP ka, vot sellest bändist ma muud ei teagi, kui et on pop :)

Lemmikud? Daniel Levi. Ariadne. Kerli.
Aga sel aastal ühtegi täiesti piinlikku esitust ei olnudki, muidu igal aastal ikka traditsiooniliselt mõni hull ka punti sattunud, plusspunktid selle eest :)

Üks tablett kolm korda päevas

Nalja kah natuke. Või noh, mis nalja, lihtsalt sellest, kui erinevalt inimesed asjadest aru saavad.
Meil on siin töö juures tellimisankeedid, millega inimesed saavad ajakirjade aastatellimusi edastada. On kahepoolne leht, ühel pool maksja andmed ning selle all kaks kasti tellimuste jaoks, teisel pool veel kolm kasti. No juhuks kui inimene soovib tellida mitut ajakirja. Tavaliselt tellitakse ikka üks, aga mõni tellib ka kõik viis võimalikku.

Üldiselt on kõik loogiline. Aga...esineb inimesi, kes jätavad esimese lehekülje tühjaks ja kasutavad tellimusteks ainult tagumisel leheküljel olevaid kaste. Ütleme paar protsenti kõigist saadetud tellimustest on sellised. Need "imelikud" siis sorditakse eraldi ühte punti nendega, kes üle kahe ajakirja tellinud on, ehk siis tuleb kasutada eraldi protseduuri menetlemaks seda tagumist lehte kasutanuid.

Siiani ei saanud me pihta, et miks nad alustavad tellimist alles kolmandast kastist. Ma vist täna sain aru. Nimelt on esilehe allservas väike nool ja selle all tekst "Soovid kinkida rohkem tellimusi? Täida saajate andmed tagalehel!" Mina loen sealt välja, et kui mul esilehel olevatest kastidest puudu jääb, siis saan ära täita ka tagalehe. Ilmselt on võimalik seda võtta ka sõna-sõnalt, arvestamata fakti, et esilehelgi on kastid olemas  - täida saajate andmed tagalehel. No ja niimoodi võttes talitavad nad ju õigesti.

Sellega seoses meenub ema hämming, kui ta soovis ühele regulaarselt ravimeid tarvitavale inimesele uue retsepti kirjutada, sest tema andmetel pidanuks inimesel tabletid otsas olema. Inimene aga ütles, et tal on küll veel neid. Aga kuidas see võimalik on? Kuidas te neid võtate? On ju kirjas, et üks tablett kolm korda päevas? Tuli välja, et inimene lõikas läbi häda ühe tableti kolmeks tükiks ja tarvitas "nagu ette nähtud" ühte tabletti kolm korda päevas...Keegi ei tulnud selle pealegi, et ka nii võiks sellest aru saada, no ei öeldud ju, et kolm erinevat tabletti samast purgist, vaid ikka ainult üks tablett. Eksteemsemaks minnes - üks tablett mitu korda päevas - äkki võtaks sisse, väljutaks ja võtaks seejärel uuesti?

L. väitis veel, et too inimene sai absoluutselt õigesti aru, tema saanud täpselt samuti. Enne seda oli ema jõudnud (mulle) teada anda, et ainult primitiivsed inimesed võivad niimoodi neid instruktsioone mõista...Mine võta nüüd kinni, kes on loll. Sest keegi ju peab olema, kui samast asjast erinevalt aru saadakse, on kindel vaid see, et need, kes teise vastuse said, on lollid.

Anomaaliad blogi statistikas

Ma täpselt ei mäleta, millal see esmakordselt toimus, aga ühtäkki hakkas ilmnema kummalisi anomaaliaid mu blogi statistikas. Ühel suvalisel hetkel läks vaadatavus lihtsalt lakke ning alguses tuli niimoodi klikke Venemaalt. Või mis klikke, tegelikult mu blogis keegi ei käinud, postituste vaatamine jäi ikka samaks, lihtsalt lehekülg oli kusagilt neid vaatamisi saanud. No ikka nii, et ühes pooltunnis mitusada. Mingeid startpage'e ma kusagilt ei leidnud, need olid ikka normaalsed blog.tr.ee, Google ja teised kohalikud blogid.

Seda ei olnud väga tihti, kuid mõni aeg tagasi juhtus sama asi ning "vaatajad" tulid nüüd USA-st. Millegipärast langes see aeg kokku sealsete presidendivalimistega. Ma Google Analyticut eriti kasutada ei oska, aga isegi mul on naljakas, kui silma hakkab selline asi (klõpsa pildil, näed paremini):

Nagu mida hekki? Igatahes nüüd väidab Bloggeri statistika mulle, et viimasel nädalal on mu blogis kõige rohkem külastajaid Venemaalt, neile järgneb tihedalt kannul USA ning alles seejärel on Eesti ehk siis ilmselt reaalsed külastajad. Kuu statistikas juhib USA Eesti ees.

Oskab keegi kommenteerida?

Ühe plaadi imed

Niisiis, lubasin, et kirjutan veidi sellistest bändidest, mille olen avastanud hulk aega hiljem, siis kui nad juba ammu laiali on läinud, kuid mis sellest hoolimata on mulle koledal kombel meeldima hakanud. No selle määratluse alla läheks tegelikult enamik mu lemmikmuusikat, aga vaatluse alla võtan eelkõige need, mis on tulnud, teinud ühe ideaalse plaadi ja seejärel kadunud. Tavaliselt räägitakse küll "ühe-hiti-imedest", aga mu meelest on ühe hitiga hakkama saamine üsna õnneasi, samas, kui saada valmis üks täiuslik plaat ja seejärel kaduda, see on kuidagi dramaatilisem.

Kui siin eelmiste muusikapostituste all on kommenteeritud, et enamik mu lemmikuid on tundmatud olnud, siis need ühe plaadi imed on ülisuure tõenäosusega seda enam. Mõni võiks kohe teada anda, kui on kedagi neist esitajatest kuulnud, oleks päris üllatav. Kuigi jah, see bändide teadmine-mitteteadmine on üsna ettearvamatu enamasti, küsisin just hiljuti oma kõige pungima tuttava käest, kas ta The Casualties'e kontserdile läheb, ta polnud kuulnudki sellest bändist.

1. Betty Blowtorch
1998. aastal Californias alguse saanud ainult naistest koosnenud hard-rock bänd. Läksid laiali detsembris 2001 peale seda kui laulja Bianca Butthole (milline ilus tütarlapse nimi!) hukkus autoõnnetuses kui läks koos ühe (purjus) fänniga sõitma. Tegelikult ebaõiglaselt siin tabelis, sest neil ilmus siiski 2 plaati, aga esimene sisaldas vaid kuut lugu. Bänd, mille plaate pole isegi Spotifys. Mul oli kunagi nende 2001. aasta šedööver "Are You Man Enough?" kuskil olemas, aga enam pole ning pean leppima mälestuskogumikuga "Last Call: Memorial Rarities Collection". Miks nad head on? No kõigepealt nende lugude sõnad "I'm Ugly and I Don't Know Why" oli ilmselt esimene lugu, mida neilt kuulsin. Üldse laulavad nad kompleksivabalt sex & drugs & rock'n'roll- elustiilist, lauljal on mõnusalt kähe tämber ja lugudes on kõvasti pauerit. Youtube's on isegi kogu "Are You Man Enough?" plaat üleval.

2. Fluffy
Mingi räppar esitleb end Spotifys sama nime all ja Youtube's keegi latiinost standupper (võib-olla ka sama tegelane, ei viitsi süüvida sellesse), aga mina mõtlen Inglise punk-rock tüdrukutebändi aastail 1994-1998. Toona tuuritasid nad koos Sex Pistolsi ja Marilyn Mansoniga, kuid millegipärast püsima see bänd ei jäänud ning välja andsid vaid ühe albumi, "Black Eye", mis on uskumatult hea. Hiljem mängis nende bassimängija ühes teises kõvas bändis Jack Off Jill  ning ka teised bändiliikmed tegelesid muusikaga edasi. Laulja olevat olnud hiljem bändis Harlow, aga sellenimelisi on terve hunnik, nii et ma ühtegi lugu leidnud pole.

3. Japanese Voyeurs
Grunge (?) bänd Inglismaalt, tegutses 2007-2012, andes välja ühe imelise albumi "Yolk". Soojendasid tuuril Slashi. Põhjendasid oma lõpetamist sellega, et "me lihtsalt ei saa endale lubada bändi tegemist."
Panen siia neilt oma lemmikloo, kuid see Youtube variant on hoopis kiirem kui albumi peal olev versioon, mis on kuidagi rohkem "eepilisem" mu meelest. Mulle väga meeldib nende laulja "vinguv" vokaal millegipärast. Üldiselt selline muusika, mille taustal sobib voodis tekkide sees aeleda ja ennast küüntega kraapida :) (no positiivselt ikka).

4. McQueen
Inglise nais-(punk)rockbänd. Tuli kokku 2004, ametlikult lahku läinud justkui poleks, 2007 anti välja siiani esimene ning viimane album "Break The Silence" ning käesoleval aastal teatas jõlebänd PopEvil, et McQueeni trummar on neile üle läinud. Ametlik veebileht on samuti maas, seega ilmselt surnud bänd. Isegi korralikku visuaaliga videot ei leidnud Youtubest...

Rohkem ma ainult ühe plaadi imesid ei tuvastanudki, Drain'i Stockholmist oleks kah siia panna tahtnud, aga neil oli tegelikult 2 imelist plaati, enne kui nad aru said, et neid ei võeta metal-maailmas kunagi tõsiselt, sest nad on liiga ilusad - they were simply too drop-dead gorgeous to be taken seriously by the notoriously chauvinistic metal masses, selline seletus on antud, miks nad suisa "kõige alahinnatumaks" bändiks said nomineeritud 1999. Laulja abiellus Toni Iommiga Black Sabbathist, muide. Naistebänd muidugi siis, unustasin mainida. Muusikaliselt grunge, tuntav Alice in Chainsi mõju, eriti teisel plaadil "Freaks of Nature". Naljakas on see, kuidas supermodelli-välimuseks peetakse väljaspool Põhja-Euroopat vist kõiki neid, kes on normaalkaalus ja pikkade, soovitatavalt heledate juustega. No Rootsis muidugi elavadki ju ainult supermodellid :)

Oot, nüüd said kõik peale ühe all-female bändid siia + ainsal ülejääjal samuti naisvokaal?! Ma ei saa endiselt aru, kus on kõik vinged Eesti nais-rockbändid? Deathcats läks kah nende FB andmetel 2013 laiali. Headest naisvokaaliga rockmuusikat viljelevatest Eesti bändidest oskaksin nimetada hetkel vaid Sibyl Vane'i, aga neil on ka plaadist 4 aastat saanud, sel aastal tuli küll uus singel.

Ja isegi kui meil naised laulavad kitarride taustal, teevad nad seda õrnal, kaunil häälel. Noh, oleks nagu Ines, Birgit, Lenna, Liis, Maarja või ükskõik kes tervest sellest kohalike naispopstaaride reast. A miks nii? Blackyl oli veidi põnevam tämber, aga tema enam ei laula ju.

Ohtlik naine

Madonna sai hiljuti ühe päris raputava kõnega hakkama (näe, sel blogil on sama kujundus, mis minu omal kunagi!), mulle hakkas sealt silma üks huvitav avaldus, millel mu meelest täitsa tõepõhi all on: "Be what men want you to be, but more importantly, be what women feel comfortable with you being around other men." See viimane osa just siis. Kontekstist välja rebituna kõlab kui soovitus, tegelikult konstateeris Madonna lihtsalt ühiskondlikku ootust.

Meenub, et teismeeas oli mul üks harukordselt armukade sõbranna. Tollasest armukadedusest on tegelikult lihtne aru saada - vanema boyfriendi kaotamine tähendas ju tüdrukule kõigi kraanide kinnikeeramist  - kus sa üksi saad raha, peole, autoga sõita, öösiti väljas hulkuda jne. Sina oled ametlikult laps ja pead koolis käima, vanemad on ihned ja kurjad, ainult vanem peika on see, kes su maailma avardada suudab. Ma põhjendaks enamike noorte tüdrukute suhteid vanemate poistega just seeläbi, no mis armastus, võimalus piiluda ahvatlevasse täiskasvanute maailma oli see, mis huvitas. Igatahes pidime minema tolle sõbrannaga ühe teise ühise tuttava sünnipäevale, sõbranna kuldaväärt peika ka. Enne üritust nõudis sõbranna kõigi kohale tulevate naissoost külaliste pilte  - et olla kindel, ega ühtki konkurenti ei paista...Üks oli, aga õnneks ma suutsin sõbrannat rahustada, et tollel plikal on juba oma poiss olemas ja üldse, ta pole nii litsakas, kui pildilt paistab....

Eks selline armukadedus ole vist erand, aga ma usun, et on ikka päris palju naisi, kes veel täiskasvanunagi teisi naisi sellisel skaalal hindavad. Ohtlik-mitteohtlik. Jube vastik on istuda seltskonnas, kus mingi tädi tõmbab kogu tähelepanu endale ja sina pead istuma nurgas nagu hall hiireke. Õudne mõelda, aga mina nii tundnud ei ole. Olen ma siis ise see tähelepanutõmbaja või? Ei, ma tõesti ei nööbi dekolteed sügavamalt lahti ega kisu seelikut ülespoole, aga mul on see "häda", et kõva häälega rääkida ja vestlust üleval hoida on mul küll kombeks. Ja meeste seltskonnas mitte viisakalt vaikida. Äkki tuleks olla solidaarne naistega ja tõesti teise tuppa varjule minna, et mitte ühtki sookaaslast end ebamugavalt tundma panna? Ma pole ausalt öeldes selle peale tulnudki! Oh mind ebaviisakat! Tegelikult ma siiski eeldan, et liigun seltskonnas, kus naised ei näe igaühes konkurenti ja mehed ei arva, et kui naine nende poole pöördub, siis ainult ühe mõttega.

Üks juhtum on olnud küll, kus ma niimoodi kergelt piinlikku olukorda sattusin. Nimelt pidin kunagi ühe meestuttavaga (täiesti neutraalne sõber) Metallica kontserdile minema, kuna minu isa sõidutas meid pealinna, küsis sõber, kas ta võib ühe tuttava neiu ka kaasa võtta. Muidugi, jah, ruumi ju on. Tuligi siis üks hästi vaikne tütarlaps meiega kaasa. Kogu tee lõõpisime selle sõbraga nalja teha ja ajasime juttu, istusime mingis baaris enne kontserti, jõime õlut, too neiu jõi vaikselt mahla. Kontserdi alates ei tahtnud nemad väga lava ette minna, istusimegi siis murule maha ja siis järsku pani sõber käe ümber tolle neiu õlgade...Aaa...oot...te olete nagu paar või?! Appi, ma ei saanud aru! Ma oleks teil lasknud siis ju omavahel kudrutada, mitte tükkinud ise pidevalt oma mulaga vahele...võib-olla.
Loodan, et sellele tütarlapsele minust väga kohutav mulje ei jäänud, kuigi ega vahet pole, mina ei pea ju ka ennast muutma. Oleksime siis kõik kolmekesi nagu tummahambad istunud ehk?

Ära ole teiste naiste jaoks ähvardav! Armukadedus armukadeduseks, ma ei saa selle mõttest üldse aru, ilmselt evolutsiooniliselt monogaamia kaitseks tekkinud mehhanism (et võõras su lapsi maha ei lööks), kuid üsna kasutu - vägisi kedagi kinni ju ei hoia. Ähvardav võib ilmselt olla ka muul moel, aga kas tõesti nii paljud võrdlevad enda turuväärtust (mehed, raha, tähelepanu jne) pidevalt teiste omaga? Alateadlikult ilmselt küll, aga et tõesti vaenaks kohe endast edukamat, ilusamat, nooremat, targemat jne? Miks need naised küll sellised ussid on nagu kõnekäänd leiab? Vennad ja vendlus, õed ja õelus? Ma usun, et kadedus on inimlik, targem on end sellest tundest inspireerida lasta (ei vihka sind, vaid tahan ka ise sinusarnaseks saada ja võtan õppust) kui vihkamisse kinni jääda. Ilmselt on mehed samasugused, nad ehk lihtsalt varjavad oma tundeid paremini kui naised (nii armastust kui kadedust).

Eks läbi ajaloo on olnud halb pööbli keskelt silma paista, kui keegi püribki kõrgemale ja kaugemale, tuleks ta tingimata tagasi mutta tirida. Esiletükkijad võivad küll veidi edukad olla, kuid madalamad ei andesta seda neile iialgi. Naljakas, kuidas ühelt poolt ollakse nii veendunud, kuidas igaüks on eriline indiviid, kuid ikkagi toimitakse karjana.

Ma ise justkui enda meelest neid "ohtlikke naisi" ei pelga. Kui kellelgi läheb väga hästi asjus, mida minagi saavutada tahaksin, siis  enamasti lihtsalt mõtlen, et "ohh, tahaks ka", ja järgmine mõte on see, et "küll ma ilmselt kunagi saan kah." Seda, et "ta võiks homme jala murda" ma küll ei mõtle. Ses mõttes FB ja Instagram oma ilusate eludega mulle stressi küll ei tekita nagu "teadlased on välja uurinud". Ainuke, mis seoses ohtlike naistega minus negatiivset suhtumist tekitab on see, kui tähelepanu kukub nõutama mõni suure suuga tühikargaja, kes arvab end tõelise femme fatale olevat. Sest tegelikult naised ju teavad ise ka, et meestele meeldivad just ohtlikud naised, mitte hallid hiirekesed, miks mitte siis püüda teeselda end seda olevat.