neljapäev, jaanuar 12, 2017

Otsides teistes ennast

Lugesin taas üht häirivat raamatut, Madissonil oleks ammu pea plahvatanud, aga mind häiris üldise "ebanormaalsuse" taustal hoopis üks päris tavaline asi, mis mind alati selle esinedes nii kirjanduses, filmis kui ka päriselus marru on ajanud. Nimelt see, kui enda eest välja ei astuta. Raamatus osutub jõhkardiks peategelase juurde ulualust otsima tulnud tütarlaps, mingi arulage, aga ülbe blondiin, kes peategelase valdustes peremehetsema hakkab, teda alavääristab ja lõpuks lausa füüsiliseks läheb. Loos on sellel kõigel oma mõte ja asi laheneb muid teid pidi, aga alguses ajas see enda mitte maksma panemine mind tõeliselt vihale. Karjuv ebaõiglus sinu suhtes ja sa ei tee midagi arvestatavat, et see lõpetada?! Ma ei suuda seda ilma ebamugavuseta isegi raamatust lugeda, päriselus talun veel vähem. No vähemalt siis, kui esimene ehmatus üle läheb. Teiste eest olen ka välja astunud, aga ükskord irvitas üks "jõhkard" (kelleks oli muide õpetaja) mulle näkku, küsides, et miks mina, kui ohver ise enda kaitseks välja ei astu, siis ta jääbki eluks ajaks tallaaluseks ning leidis oma käitumise veel sellega õigustatud olevat - treenib inimest eluks ette.

Mina sain ka lapsena alati ema käest pahandada, et miks ma temale kaeban, miks ma enda eest välja ei astunud! See ajas mu alati nutma, sest kas ei peaks siis vanem ikka lõugade lõrisedes oma järglase kaitseks välja astuma? Tagantjärele usun, et mu emal oli mu kohmetust sama vastik taluda, kui mul praegu suvaliste tegelaste oma lugeda. Ära ole selline pussy! Selguse huvides siis, et ei kästud mul kellelegi virutada või midagi sellist, vaid ikka sõnadega paika panna. Ma ei osanud, iial ei tulnud õiged sõnad õigel hetkel meelde, alles kümme minutit hiljem teadsin, et vot kuidas ma oleks pidanud vastama ja olema. Eks mingeid leebemaid soovitusi anti ju ka, aga kas keegi teab, et teise põse ette pööramine oleks kunagi agressorit taltsutanud? Mingid tobedad vanasõnad stiilis "kes teisele ütleb, see ise on!" jne. Vaikne leppimine sellega, et keegi su asjade peal trambib või järjekorras ette trügib. Ole sellest lihtsalt üle! - jube lihtne soovitada, aga üldiselt inimestel on siiski tunded olemas. Vaid igas olukorras enda eest seismine on see, mis elimineerib ohu mõne jõhkardi kergeks märklauaks saamisel. Kui nad näevad, et minuga ei tasu jamada. Muidu nad lihtsalt vaatavad, kui kaugele on veel võimalik minna, kui palju ta on nõus ära kannatama.

Miks on nii raske öelda ebameeldivale külalisele, et äkki sa tõmbaks nüüd siit uttu? Selle asemel tehakse head nägu ja loodetakse, et küll ta ükskord ikka ära läheb. Muidu äkki olen veel ebaviisakas. Astun temaga samale tasandile. Mu meelest ei tasuks seda küll karta, kui vabatahtlikult ei astu, siis küll ta su kaasa tõmbab ja oma mängus kaasosaliseks teeb. Kui sa tolgendad mingi lällava kambaga mööda tänavat, siis ei saa sa ju ette ja taha vabandada, et "tegelikult mina olen siin normaalne!", tulebki öelda, et niikaua, kuni te käitute nagu debiilikud, lähen mina minema. Eks see ole vist ikka enesekindlusega seotud, et julged enda huve kaitsta ka siis, kui pole kindel, kas suhted sellest rikkumata jäävad. Või "mis mulje minust niimoodi jääb!".

Aga miks see mind nii jubedalt häirib, kui teised sellega hakkama ei saa? Mulle tundub, et see on allakäiguspiraali esimene aste ja kui sinna juba astud, siis kolinal ka alla veered ning jube lihtne oleks seda kõike esimesel astmel peatada, edasi läheb juba palju hullemaks ning siis on väga raske olukorrast välja tulla. Ei tohi ebaõiglust võimutsema lasta ega lollide elu kergeks teha. Jõuetus midagi ise ära teha ajab tigedaks. Mu ema näiteks alati sisiseb igasugu naisepeksu ohvrite peale - vastikud, hädised naised, ei vääri naise nime, lasevad ennast peksta. Võtke ennast kokku ometi! Ärge häbistage naissoo nime! Sama valem vist, mille alusel mehed jalgpallureid sõimavad - vot, oleks mina seal platsil, küll ma siis lööks ja teeks, aga need hädapätakad! Liigne enda samastamine teistega? Raamatut lugedes ju tundub mulle ka, et minu elutoas trambitakse ning mind sõimatakse, mitte suvalist väljamõeldud tegelast kellegi fantaasiast sündinud loos. Mina-mina-mina! Kõik inimesed olen mina. Aga ei ole ju. See tuleb ikka enamasti üllatusena millegipärast...

13 kommentaari:

Mariliis ütles ...

Mulle ka ei meeldi, kui inimesed ei suuda enda eest välja astuda. Kui mina asjasse absoluutselt ei puutu ja tegemist on mulle täiesti võõraste inimestega, siis jätab tegelikult üsna külmaks. Aga kui minu heaolu kellegi teise töllakuse pärast kannatada saab, lähen ma jõle närvi.

Näiteks eespool järjekorras trügib keegi ette ja teda ei takistata. Esmajärjekorras peaks see häirima inimest, kelle ette trügiti, see peaks olema tema probleem. Aga kui ta otsustab ära kannatada ja andeks anda, saab sellest ju ka kõigi veel tagapool olevate inimeste probleem. Ja nii palju mul on küll julgust, et märkus teha: "Vabandust, meil on siin järjekord!"

Inimesed, kes ei julge öelda, et siin on järjekord ja, trügija, tõmba minema, ajavad mind kohutavalt närvi.

Nell ütles ...

See enese kehtestamata jätmine on mingi totter õpetus või harjumus. Et mis ütle nüüd mina olen või äkki solvub vms... Heaks ma seda ei kiida igatahes.
Aga mul on endal kogemus, et võid öelda nii otse kui ringiga aga midagi ei muutu. Inimene arvab, et ma teen mingit imelikku nalja ning lihtsalt ignoreerib mu palvet/käsku/soovi. Kuna tema on otsustanud, et tema õigus on õigem siis ta lihtsalt eirab mind.
Mul on päris eredad kogemused oma kodust, kaugelt külla sõitnud sugulastega. Palun oma lapse uinumise ajal vaiksemalt olla, minnakse toa juurde ja virutatakse uks pauguga kinni. Palun külalisel oma laste järelt jama ära koristada, ignoreeritakse. Vahet pole kuidas end sõnastan või väljendan, lubatakse asju küll teha kuid midagi ei muutu. Peale külaliste lahkumist sain teada, et ma olla oma kamandamisega nende puhkuse ära rikkunud...

Marca ütles ...

Nell: jah, see on juba raske juhus, aga vähemalt said nad aru, et kõik polnud sinu meelest kõige paremas korras kui nende puhkus rikutud sai, ilmselt teist korda mõtlevad pikemalt, kas tahavad ikka külla sõita või mitte.
Eks inimeste kombed olegi jube erinevad, aga kui üldse ei iitsatagi, et endale väga teiste omad ei meeldi, siis võidki kannatama jääda. Isegi kui teised aru ei saa, "mis sellel nüüd hakkas", siis ilmselt peavad nemad sind vastu samuti tülikaks inimeseks ega tiku niipalju tüütama.

Kaur Virunurm ütles ...

Sissekande stiili imiteerides:

Mulle käivad rämedalt närvidele inimesed, kes arvavad, et kogu maailm peab olema nagu nemad. Ülbed, julged, sõnakad, enda eest seisvad.

Inimesed EI OLE kõik ühesugused. Mõni on pikk, mõni on lühike, mõni kole mõni kaunis, mõni rumal mõni tark, mõni julge mõni uje. Ja nad ON sellised, iseloom või pikkus või ilu antakse suuresti sünniga kaasa. Meil ei ole inimlikult õigust öelda "mulle käivad koledad inimesed närvidele. miks nad on koledad? olgu ilusad!". Kust võtad sina õiguse öelda "mulle käivad arad ja allaheitlikud närvidele."?

Tegelt muidugi võib oma blogis kirjutada mida tahes. Mulle ei meeldi geograafia, indiaanlased, Loomingu Raamatukogu, uus president, väikeste tissidega blondiinid. Ja mul on õigus seda öelda. Aga reaalsuses eksisteerivad kõik need nähtused - geograafiast blondideni - objektiivselt ja minust sõltumatult. Minu eelistused ei muuda Eesti presidenti ega kasvata blondiinidele D korve.

Marca ütles ...

Ma enda arust üldse selles stiilis ei kirjutanud, ma pigem otsisin põhjust, miks mind selline käitumine ärritab, sest loomulikult on õigus inimestel teistsugune olla. Kui ma loen, no näiteks kalastamisest, mis mulle üldse huvi ei paku, ma ju ei mõtle, et issand, miks see ometi inimest huvitab, ei tohiks ju! Mind ei häirinud peategelase lesbilisus, ma ei tahtnud teda "õigeks" pöörama hakata, aga vot allaheitlikkus tõesti häiris. Ilmselt sellepärast, et ma tahaks õigluse võitu näha, seda, et pahad oma palga saaks jne, mis ei ole absoluutselt reaalse eluga kooskõlas. Vahel on lihtsalt reaalsusega raske leppida, eriti kui lahendus (minu jaoks) nii käegakatsutav on, aga teine inimene seda ei kasuta.

Külli ütles ...

a huvitab, et sa ärritud selles olukorras ohvri, mitte agressori peale (mina vihastan raamatuid lugedes tüüpiliselt just agressori või muidu ülbe tropi peale).

kas asi on selles, et agressoris sa enam inimest ei näegi ja võtad teda kui loodusjõudu, kellel puudub omaenda tegevuse üle igasugune kontroll ja igasugune vastutus? aga arvestades, et ta on rünnakuga alustades nagunii vähemalt esialgu eelispositsioonis - tema valis olukorra, teine peab sellele reageerima, mis on alati tülikam - oleks ju loogiline, et rohkem kontrolli on olukorra ja tegevuse üle just temal. ja võimete mõttes pole põhjust eeldada, et agressoril oleks vähem oskusi olukorda muuta kui rünnataval. vabalt võivad nad mõlemad ühetargad või ühelollid olla või võimed olla isegi agressori kasuks, pole põhjust ründajat vastutusest vabastada.

notsu

Lendav ütles ...

Ma olen just see vaikne, allaheitlik, leplik tüüp. Lõpuks hakkan igasuguses olukorras muidugi ennast kaitsma, aga see ei ole üldse esimene reaktsioon. Alguses on vaikus, olukorraga leppimine, sõdima hakkan alles siis, kui tõesti midagi muud üle ei jää. Ma ei tea, miks, aga jube raske on nõuda õigust ja õiglust. Igasugused teravad konfliktisituatsioonid kurnavad hullult. Lihtsam on olla vait ja taganeda, põgeneda. Agressoreid ma väldin. Ka raamatutes.

Külli ütles ...

üks asi on situatsioonis, kus keegi ründab, see, et kohe ei saa ju aru, mis värk on. mõistus tõrgub vastu võtmast, et keegi lihtsalt käitubki nii halvasti. selleks ajaks, kui juhe enam koos ei ole, on teine jõudnud juba tükk aega toimetada.

eriti veider, et see hämmastus ei lähe kogemustega üle. iga kord jahmatab uuesti. ja selles mõttes õhutabki agressorit vastutusest vabastama - tundub nagu arusaamatu loom. ja seda vähem oskab temaga midagi pihta hakata. visata kassikrõbin tagantkätt eemale ja loota, et ta jookseb sellele järele?

notsu

Marca ütles ...

notsu: raamatutes-filmides ma samastan ennast üldjuhul peategelasega, agressor selleks enamasti pole. Mina-tegelase üle oleks mul justkui voli otsustada, muud on kõrvalised loodusjõud. Ikka tükib sisse see, kuidas mina teeks ja oleks. Näiteks oli mingi üsna õudne film, hirmus nõiamoor ähvardas inimkonna hävitada, ühel hetkel filmi vaadates mõtlesin, et äkki oleks seda kõike lihtsam taluda (olin kinos seda vaatamas) kui end mitte positiivsete tegelaste, vaid just selle nõiamoori nahka asetaksin ja see nipp täitsa toimis. Lõpus löödi nõiamoor muidugi maha, aga see selleks.

See viivitusega reageerimine on häda küll. Sageli keegi ütleb midagi inetut kolmanda isiku kohta ja jõuab enne jalga lasta, kui sulle kohale jõuab, et ta tõepoolest ütleski seda, mida ütles ja siis jääd süüdlaslikult juurdlema selle üle, kui nõme see oli, et sa kolmandat isikut üldse ei kaitsnud ja oled nüüd justkui öelduga vaikivalt nõus olnud. Ja seda tõesti isegi isikute puhul, kellest sa juba tead, et nad on nõmedusteks võimelised.

Hen Zen ütles ...

Tavaline inimene ei reageeri tavaliselt.
Tavaline inimene teab, mis tavaliselt juhtub.
Tavaline inimene vaatab ebatavalise "vägivalla"
puhul kõigepealt oma taskud ja koti üle ja siis
pöörab pilgu "vägivallalt" kõrvale, et jälgida kuidas
sel ajal taskud tühjenevad ja vara vahetab omanikku :D

Tavaline inimene ongi elus ainult sellepärast, et ta reageerib erinevalt.

Kaur Virunurm ütles ...

Aga huvitav sissekanne. Paneb endas sarnaseid jooni otsima. Ja vastupidiseid - mis on need omadused, mis on mul PUUDU ja mida ma teistes sellepärast ei salli?

Lendav ütles ...

Jaa. Närvidele võivad käia nii need omadused, mis endal esindatud on (vanasõna ütleb selle kohta, et pindu teise silmas näeb, palki enda omas mitte) kui ka need, mis endal on puudu või väga nõrgalt arenenud. Kaudselt on selle teemaga seotud ka see fenomen, kuidas armusuhted (mõnikord) muutuvad - armudes hinnatakse kallimas mingeid iseloomuomadusi ja käitumisviise, aga aja möödudes hakkavad just needsamad omadused hirmsasti närvidele käima. Oo, kui äge kutt, teeb bändi ja puha!/Ma ei või kannatada, kuidas ta kõik nädalavahetused kuskil pidudel mängimas käib, joob ja teisi naisi vahib! või: Hea, turvaline, rahulik mees./Kuidas võib nii uimane olla, nõme!

Marca ütles ...

Ma ei julgeks nii kindlalt öelda, et asi on milleski, mis on puudu või üle, pigem ikka seoks kindla situatsiooniga seda sallimatust mingi käitumise osas. Ma üldiselt ülbeid inimesi väga kardan ja hoian võimalusel eemale neist, aga kui nad minu õuele juba trüginud on, siis pean ma enda kohuseks hilisema katastroofi (jääbki mu õuele ülbitsema) ära hoidmiseks vastu hakata. Ja kas on üldse inimest, kelles mingi joon täiesti puudu on? Avalduvad lihtsalt sõltuvalt situatsioonist.