esmaspäev, veebruar 02, 2015

Geneetiline hirm kilu ees

Arutasime eile Miniga toitude teemal. Mingil hetkel läks jutt kiluvõileibadele, et kas lasteaias neid ka serveeritakse.

Mini: "Kas kilu on see hõbedane ja läikiv?"
Mina:"See jah. Kas sa sööd seda?"
Mini: "Ei, seda ma ei söö."
Mina: "Aga miks sa seda ei söö?"
Mini: "Ei tea."
Mina: "Aga maitsenud oled?"
Mini: "Ei ole."

Ehk siis täpselt minu suhtumine. Geneetiline hirm kilu ees. Ja üldse hõbedaselt läikiva kala ees. Ma ei mäleta, et oleksin seda kunagi vabatahtlikult maitsenud. Mäletan kahte korda, kui seda kogemata sõin - ükskord oli see peidetud täidetud muna sisse (meil kodus tehti neid alati ilma kiluta) ja teinekord rosolje sisse (sama lugu, kuna kodus tehti ilma, siis ei osanud kahtlustada). Veel mäletan üht sünnipäeva, kus agar lapsevanem oli lauale pannud peamiselt vaid kiluvõileivad ning kuidas siis trobikond lapsi neid altkulmu piidles ning kuidas võileivad üha enam krimpsu kuivasid. Minu kodus selliseid apsakaid muidugi ei juhtunud, sest kiluvõileivad on ju siiski vaid meeste toit. Praetud räime sõid ka ainult isa ja vanaema. Heeringaga sama lugu. Naistele kõlbas angerjas, mida kusagilt üliharva saadi ning hilisemal ajal ka lõhe ning forell. Silmud olid raudselt ainult meeste toit. Suitsukala võisid ka kõik süüa, kuigi hiljem hirmutati ussidega ning siis ei julgenud enam keegi neid osta. Kuigi suvel sõbranna just pööritas silmi, et kui need Peipsi kalurid oma kaupa korralikult ei suitsutaks, paneksid nad ju ise oma ärile tule otsa. Kalasuppi ka ei tehtud, sest seal võisid ju luud sees olla. Alles täiskasvanuna avastasin, et lõhesupp on üks parimaid toite üldse ning mitte mingi kahtlane uhhaa. Mini rääkis, et ta oli lasteaias ka korra munaga kalakastet söönud, aga oli sealt ühe luu leidnud ja enam ta seda ei proovi. Kodus oleme ahjus teinud nii lõhefileed kui ka pangaasiust, kes meile kaugelt Vietnamimaalt kohale ujunud oli, neid Mini ei puutunud, keeldus isegi maitsmast. Kala ju. Suvel käisime forelli püüdmas ning seal nägi ta pealt, kuidas vanaisa nuiaga vaese forelli oimetuks lõi, loomulikult ei kõlvanud selline asi hiljem enam süüa. Seletasin siis, et lõhesuppi tehakse samast loomast ja seda ta ju ometi sööb.
Kala vist ongi üks toiduaine, mida kõige sagedamini nimetatakse asjade hulgas, mida ei sööda. Just need kalasemad kalad, mitte punase lihaga suguvennad siis. Mul vist enda meelest muid toite polegi, mida ma tõesti ei söö. Mereannid ehk ka. Need kalaselt maitsevad teod jms. Suuri, viinamäetigusid ma söön, kuigi ühel degusteerimisel selgus, et just nende suurte söömine on paljude jaoks esteetiliselt talumatu kogemus. Viinamäeteod ei maitse nagu meri. No see spetsiifiline kalamaitse, mis toidu suus keerlema paneb ja südame läikima võtab. Mulle mõjub see igatahes nii.
Ometi oleme ju mereriik, räimevorm olevat rahvustoit. Kust see nii levinud vastumeelsus? Koolitoidu õudsemad kogemused on ka justnimelt kalaga seotud, enne seda aega siis, kui kalapäevadel lihtsalt kalapulki pakkuma hakati ning mitte enam midagi "päris" kalast. Suur hall keedetud kalatükk, kalaseljanka...õäöüh. Ma ei mäleta ühtki last, kes neid nautinud oleks.

14 kommentaari:

  1. Ma olen kilu söönud väiksest saati. Kas ma lasteaias kiluleiba piimasupi kõrvale sõin, ma tõesti ei mäleta, aga koos vanaemaga olen ise vürtsikilu kümnete kilode viisi teinud. Koos puhastasime, koos ladusime potti ja koos sõime ka.

    Kas sa ise ja lapsed sprotte söövad? Need ju ka ikkagi kilu :) Mulle maitsevad sprotid väga, aga natuke pinda käib see, et puhastama peab ja see on rõve, eriti kui mingi tükk kogemata sisse jääb.

    Samal põhjusel ei taha ma heeringat süüa. Okei, ma võin süüa kui väga vaja, aga vastumeelsus on ainult sel põhjusel, et seal on luud sisse jäetud. Kui luid poleks, sööksin hea meelega. Minul on vastumeelsus teatud kalade suhtes ainult luude tõttu.

    VastaKustuta
  2. Sprotte ma ise söön küll, aga üsna harva. Lapsed ei söö. Ma söön selliseid sprotte, kus ainult saba peab ära lõikama, ülejäänu söön kõik sisse. Mismõttes sa puhastad neid?

    VastaKustuta
  3. ka mina olen lapsest peale kala armastanud, aga teisest küljest, öelge mõni toit, mida ma ei oleks lapsena armastanud. v.a ehk täidetud paprika, sest paprika oli mõru ja hilisemas elus olen aru saanud, et ega mu organism paprikat hästi ei talugi (aga isegi selle toidu kohta ei saa päriselt öelda, et ei armastanud, sest täidis ikka maitses ja kaste ka).

    VastaKustuta
  4. hakkaks nüüd heameelega targutama, kuidas Mini on lihtsalt sinu suhtumise üle võtnud, aga mu enda kogemused tunnistavad selle valeks, sest ma armastan ka toite, mida mu ema keeldub söömast (maksatoidud ja lumepallisupp).

    VastaKustuta
  5. Ma olen ise ka üritanud oma suhtumist mitte välja näidata ja räägin alati, kuidas enne tasub maitsta ja siis otsustada, kas maitseb või ei, aga enamasti see muidugi ei õnnestu. Maksaga oli küll selline lugu, et kui algul keelduti, siis peale maitsmist osutus suisa heaks. Seda, et maks halb oleks, on ta küll pigem lasteaias kelleltki kuulnud kui kodus.

    VastaKustuta
  6. Kalaga on tõesti huvitav lugu, ka minu tütre pere ei söö seda. Kilust ja praetud räimest ei ole mõtet üldse rääkida, aga isegi peenemad kalad ei sobi eriti. Samas minu põlvkonna nali mingitel pidudel pakutava praevaliku osas on, et "kes see liha sööb, kui kala on ka saada".

    Kui mul tütre juures last hoides "oma söök" ehk viilutatud soolalõhe hommikusöögiks kaasas oli, küsis suurem lapselaps seda maitsta ja pärast sõi terve saiaviilu sellega ära. Vanaemasse, mis muud :D Teine lapselaps aga sülitas välja, kui tallegi proovida andsin. Tütar aga väristas vastikusest õlgu, kui noal kalalõhn küljes oli :)

    VastaKustuta
  7. Äkki ongi asi selles, et kala on tegelikult maitsekam kui liha. Lapsed söövad ju algul täiesti magedaid möginaid, igasugu teravamad maitseelamused neile ei istu. Osa toite tahab ju harjumist, mina ei tahtnud ka algul oliive ja hallitusjuuste, aga nüüd armastan, samas kui võimalust üldse mitte anda, siis ilmselt inimene ei õpigi erilisemaid toite sööma.

    VastaKustuta
  8. mingi raamat ilmus jupp aega tagasi, sellest kuidas Kanada lapsevanem avastab Prantsusmaale kolides, kuidas sealsed lapsed kõike söövad. ja et see ei ole juhuslik, vaid vanemad pidid seal teadlikult lapsi erinevate maitsetega tutvustama ja dresseerima, enne kui lastel pirtsutamise vanus kätte tuleb. et siis, kui lapsed hakkavad juba toitu valima, oleks suurem osa maitseid juba tuttav.

    a soolakilujutt koos Bianka soolalõhejutuga meenutas, et osa inimesi ei kannata toorest liha ega kala, ja soolalõhe-kilu on ju toored. mul on üks sõbranna, kes ei saa ei liha ega kala toorelt süüa ja tal on see ilmselt mao alahappesusega seotud. oksendab välja, organism ei võta omaks. sama lugu on tal liiga rasvase toiduga. ei jätku sellise kraami jaoks maohapet ja selline toit osutub seedimatuks.

    VastaKustuta
  9. Tulles tagasi veel sprottide juurde, siis selgroog on neil ju sees. Ja mulle see ei lähe mitte (kuigi see on nii püdel, et läheb hamba all sogaks ja ideeliselt ei peaks midagi vist aru saama?).

    Soolalõhe mulle ei maitse, kuigi ema on mul võimeline seda kilode viisi näost sisse ajama. Suitsulõhe jällegi mulle sobib.

    Tegelikult on see huvitav teema jah, et miks osasid toitusid süüa ei taheta. Ma ei seostakski seda ainult lapsepõlvega, sest ka paljudel täiskasvanutel on totaalne vastumeelsus näiteks piima osas (miks küll?), osad aga ei taha köögivilju näha (tomat, kurk - kammoon, täiesti süütud tegelased ju?).

    VastaKustuta
  10. notsu: minu kogemus jälle näitab, et kui Mini sõi tõesti väikse titena kõike, mis ette pandi ning pirtsutama hakkas alles nii neljasena, siis Mikro oli pirtsakas juba titena - lihtsalt ei maitsenud mingid asjad. Tutvusta siis sellisele uusi maitseid...
    Mariliis: küllap ma ragistan siis seda selgroogu süüa...Mulle meeldib külmsuitsu lõhe, kuumsuitsu ja soolalõhe mitte nii eriti. Lisaks on veel mingi graavilõhe ka olemas. Iga kord poes pean meelde tuletama, et mis variant see mulle meeldis siis.
    Täiskasvanute pirtsakus on ilmselt ikka lapseeast pärit. Mu sõbrannal oli mees, kellega kuhugi välja sööma minna ei saanud, sest tema sõi pmst ainult paari erinevat rooga. Hiljem mehe emaga kohtudes olevatki välja tulnud, et ema tegi alati pojale eraldi toidu. Jube igav elu ikka niimoodi kui pole "riskima" harjunud.

    VastaKustuta
  11. no muist toiduainete ja muist inimestega on ka see lugu, et nad tõesti ei kannata neid aineid - vt tolle minu tuttava näidet. piim ongi päris tavaline halvastitalutav asi ja laktoositalumatus ei ole alati päris nii efektne, et inimene piima juues kohe pildi tasku paneks, mõnel tulevad lihtsalt seedehäired. inimkonna lõikes on erandlik pigem laktoosi talumine kui -talumatus.

    VastaKustuta
  12. Sellest ma saan aru, et kui on laktoositalumatus, siis sellest tulevad erinevad vaevused (ihulised). Aga sellistest inimestest palju rohkem tean ma inimesi, kes konkreetselt pirtsutavad (fuiiii piiim, issand kui rõve okse, öäkk), mingeid füüsilisi vaevusi pole.

    Mul olid lasteaias vastumeelsed tatrapuder ja hirsipuder. Tatart söön täiskasvanuna väga hea meelega. Ka kartulipuder ega kotletid kuulunud mu lemmikute hulka (ei ole õrna aimugi, miks), kuigi praegu on täiesti elementaarne, et neid asju söön. Ainus asi, mis minust alatiseks puutumata jääb, on sibul (suured tükid, pole vahet, kas praetud või toores). Tõesti ei maitse. Muud ikkagi vähemal või suuremal määral söön.

    VastaKustuta
  13. sibul võib kusjuures paljudele raskestiseeditav olla, nt maohaiged peavad seda vältima, aga ega kõik närvilise maoga inimesed veel otseselt maohaiged ei ole.

    pmst on sibulalised kõik mingil määral mürgised, inimene talub neid lihtsalt üllatavalt hästi ja saab isegi toitaineid kätte - kuigi üldiselt kasutatakse neid siiski maitsestamiseks.

    VastaKustuta
  14. kuigi see kisub juba sinna ooperisse, et peagu kõik söödavad asjad on toksilised või mutageensed või mõlemat ja kui seda kõike kartma hakata, ei saagi midagi süüa.

    VastaKustuta