kolmapäev, mai 20, 2015

Kes aitaks õigesti elada?

Kui ma L.-ga suhtlema hakkasin, rääkis ta rohkem oma sõbrast A.-st kui endast. A. oli äge! A. tegi erinevaid ägedaid asju ning temaga ikka juhtus. A. ümber elu kees. Lõpuks A.-ga kohtudes ütlesin talle, et olen temast palju kuulnud, mille peale A. imestas, kuivõrd iidolistaatuses ta L.-i jaoks on. Mul on kahtlus, et paljud meist vajavad sellist karismaatilist ja elust nõretavat sõpra. Mina küll unistan, et mul mõni selline käepärast oleks. Tartus on see inimeseliik kahjuks väljasuremisohus, sest seesugused inimesed vajavad suuremat mänguplatsi. Miks ma sellest kirjutan praegu? Aga seepärast, et loen A. Adojaani raamatut "On nagu pole" ning vägisi pressib keskkeakriis oma koledate küsimustega peale - et kus mina olin ja mida mina tegin kui teised mööda maailma ringi siiberdasid ja ägedat elu elasid? Raamat on mul ajapuudusel veel pooleli aga hoolimata toimetamatusest, mulle see täitsa meeldib. Selline lõbus (jah, kõik naljad pole ka minu tass teed, aga ikkagi) blogisissekannete stiilis lugemine, metafoore on küll metsikult, aga mõned neist täitsa tabavad ka. Adojaan oli mu meelest selles Orkuti pahade inimeste kommuunis ka ning juba seal lugesin ma tema arvamusavaldusi suure lustiga, sest jutt tüübil jookseb.
Milleni ma aga tahan jõuda on see, et miks, oo, miks, ei ole minu elu nii värvikas olnud kui Adojaanil. Terve elu pole ma muud soovinud kui istuda ägedate ja intelligentsete inimeste seltskonnas ning suu ammuli kuulata ja kaasa elada. Ometi istun ma siin, teen pmst liinitööd ja õhkan iseenda blogis tähtede poole. Miks ei ole mul olnud seda ühte ägedat sõpra, kes mu "heasse seltskonda" kättpidi kaasa oleks vedanud? Sellist, kes oleks julgenud elada (justkui minu elu juba elatud oleks)? Teate, mida mina tegin, kui sain teada, et olen välisülikooli sisse saanud või? Mina mõtlesin, et mul on ju Tartus peika ja kuidas ma ta ikka niimoodi pooleks aastaks maha jätan ning ütlesin koha üles. Päriselt. Selline õnnetusehunnik olin. Jäle mõeldagi. Loomulikult läksime selle peikaga paar aastat hiljem lahku.
Mu kunagine kunstiõpetaja pani meile südamele, et me jumala eest endale siit kolkast Tartust mingit meest ei leiaks, sest siis on eluga krõška kah. Ei lenda te enam siis oma unistuste poole! Toona ei osanud me sellest miskit arvata, aga nüüd vaatan ka neid 15-aastaselt kokkukolijaid, et jah, ise keerate oma unistustele kaane peale. Enamasti on valikuid kaks - kas unistused ja püsisuhteta elu või siis loodetavasti suur armastus ja mugavustsooni taandumine. Naised kipuvad armastust eelistama. Ma ei tea, ehk igatsevad need unistustepüüdjad ka mõnikord, et neil oleks selle asemel "kodu keset linna" ja võib-olla suurem osa "kodustatuid" ei igatsegi vabana mööda maailma lennelda? Mina olen küll see "mujal on rohi rohelisem"-tüüp. Kõige hullem on see, et tegelikult ei saa ju süüdistada kedagi teist peale enda. Isegi siis, kui ma oma otsustes veel täiesti vaba olin, magasin ma enamasti oma aja maha, minus ei olnud seda impulssi, et minna ja teha. Mugavustsoon oli nii hea. Selleks, et mitte päris raisku minna, sain lapsed, et noh, siis saab vähemalt öelda, et miskit on ära tehtud. Lapsed on maru head mugavustsooni kinnistajad ka, mis sest, et mõned käivad imikutega ümbermaailmareisil, ei saa minusugune lastega kuhugi minna, sest pole mugav. Ma ei saa kassigi võetud seepärast, et muidu ei saa enam üldse kuhugi kui sul kass on, peab ju alati temale mõtlema! Saate isegi aru kui lihtne on seda müüri ehitada, mis ei lase mugavustsoonist välja tulla.
Hull on veel see, et ehkki ma mõtlen "mis oleks kui", võib juhtuda, et mulle tegelikult sobibki mugavustsoonis paremini. Kui ma ikka väga oleks tahtnud, küll ma siis seda maailma avastanud oleks ka. Mulle ikka kangesti meeldib kui mul on oma kodu ja oma voodi ja vaikus ja rahu. Mulle meeldibki teiste seiklustest raamatuist lugeda. Eks ma olen mõnevõrra ikka käinud ja teinud ju ka. Äkki oleks veel hullem olla üle kolmekümne, üksik ja lastetu? Taas küsin, miks ei ole võimalik mitut elu paralleelselt nö proovida ja siis otsustada, missugune parem on?

21 kommentaari:

  1. Mäletad minu agooniat, mis oli tingitud üksindusest ja perse läinud suhetest? Sa oled sellest ilmselt mu blogist kilomeetrite kaupa lugenud. Minu reisimiste ja seiklustega kaasnes kõik see agoonia ja depressioon ja muud vidinad. Oleks mul hea suhe olnud (kas või noil pöördelistel hetkedel, mil mineku otsus sai tehtud), poleks ma kuhugi läinud. Nii et ma olen sinu arutluskäiguga täiesti päri, mõistan sind 100%. Kusjuures meenub, et ma käisin isegi ühe kaardimoori juures, kes minu pisaratest nõretavale küsimusele miks mul ükski suhe ei püsi, vastaski, et sest sul on mingid asjad tegemata, mingid kohad käimata, suhe ainult kammitseks sind ja sa ei teeks neid asju. Tol hetkel ma ei osanud midagi arvata, aga nüüd saan aru küll.

    Mitte et ma võrdleks oma seiklusi Alani omadega. Mina pole ihualasti kuskil eraplääžil päevitanud, ahvid pole mu pükse ära varastanud ja ammugi ei ole ma saanud lõbutseda 5 tärni hotellides ega üldse reisinud nii palju nagu tema, aga oma vinged momendid on mul siiski :)

    PS! Minu meelest oli Alan lausa Bad People kommuuni rajaja, mitte lihtsalt tavaliige.

    VastaKustuta
  2. Ma siin mõtlen, et kui kunagi lapsed suured, küll siis lähen ja seiklen :) Aga vabalt võib olla, et selle asemel istun suvilas ja kaanin õlut, sest see ei nõua nii palju pingutust ja on kah omamoodi lõõgastav.
    L. arvas, et kui me poleks nii ruttu last saanud, siis oleks saanud koos ringi rännata. Mina jälle pakun, et sel juhul oleks me raudselt hoopis lahku läinud, sest ma oleks mõtlema hakanud, et äkki ikka kuskil leidub keegi ideaalne. Oleks ja poleks.

    VastaKustuta
  3. kes on Alan ja mis on Bad People? aga:

    - alasti eraplaažil päevitamiseks ei ole eriti palju vaja. mul on põhja-eestis tükk mereranda, olete iga kell teretulnud seal alasti päevitama. (ma ise viibin seal väga harva ja ei segaks)
    - reisida saab kenasti ka laste kõrvalt, peab vaid mõistev kaasa olema ja no muidugi peab ka tema reisida saama (või mida tahes ta siis tahab)
    - viietärnihotellid muutuvad kärmelt igavaks

    aga muidu... mis on "õige"? kas seiklejatel pole keskeakriisi? eriti kui nad taipavad, et noorus, õnnelike suhete ja pere loomis aeg, on nende valikutes igaveseks väljas? seigelda saab ka 60+, sünnitada - ei õnnestu...

    VastaKustuta
  4. Alan Adojaan. Ma nüüd guugeldasin ja ega targemaks saanudki, kes ta nüüd täpselt on. Seikleja mainiti. Kirjanik, nagu kõik tänapäeval, kes midagi välja andnud on. Bad People oli kommuun kunagises Orkutis, ammu kinni pandud. See oli selline foorum, kus sai palju nalja, käis palju värvikaid inimesi aga lõpuks mandus ära.
    "seigelda saab ka 60+, sünnitada - ei õnnestu..." - see oli mul ka põhiline argument sünnitamise kasuks :) Ma usun ka, et laste kõrvalt saaks reisida küll kui väga tahaks, ilmselt ma ikka nii väga ei taha siis.

    VastaKustuta
  5. Ma ei saa aru. Miks sa ei taha? Kas sa üldse ei taha (aga miks siis see sissekanne) või lapsed kuidagi segavad või veel miskit muud?

    VastaKustuta
  6. Ma ütleks, et lastega koos on isegi naaberlinna lõbustusparki minemine paras seiklus :)
    Kes ikka väga tahab maailmas ringi vaadata, sellele pole lapsed ja "pesastumine" takistuseks. Näiteks Epp Petrone rändab nii koos lastega kui omapead, lihtsalt hea tagala peab kodus olema. Aastaks välisülikooli õppima väikeste laste kõrvalt ei läheks, aga on ju teisi, vähem pingutust nõudvaid variante.

    VastaKustuta
  7. Tahaks, aga üksi hästi ei julge (pluss süümekad, et jätan mehe lastega maha kui ta tegelikult tahaks ka kaasa). Mees lastega koos ei taha ja ilma lasteta ning koos mehega oleks jah lapsed takistuseks, sest kuhu nad jätta siis.

    VastaKustuta
  8. Päris selliseid seiklusreise ja nö "hullu panemist", millest räägib Alani raamat, vaevalt üks endast lugu pidav lapsevanem omale kunagi lubab :))) Vähemalt ma arvan nii.

    Üks asi on käia ilusat arhitektuuri vaatamas, teha mõni muhe matk loodusesse või päevitada kuskil ilusal rannal ning keerutada kell 22-01 hotellibaaris jalga. Teine asi on teha läbi raju periood oma elus, mida julgeks endale ainult noorena lubada (noorus toimib ka vabanduse ja õigustusena).

    VastaKustuta
  9. Jah, me oleme ka ikka lastega reisinud nii Eestis kui naaberriikides ja see oli täitsa ok. Aga see on tõesti midagi muud, kui see, mida mina pean silmas "seiklemise" all. L. samuti. Tema unistus seostub seljakottide ja tsiklitega, ma tahaks lihtsalt täielikku vabadust teha seda, mis parasjagu hea tundub.

    VastaKustuta
  10. Ma ka ei ütleks :D Kuigi see üks Alani pidu läks küll täiesti lappama :D Ma pole kindel, kas ma ise päris nii pidutseks, et hotellituba katab hiljem paks räpakiht ja on tunne, nagu keegi oleks kardinaga tagumikku pühkinud.

    VastaKustuta
  11. Mariliis: ma natuke muutsin enda kommentaari, sest ilmselt poleks viietärnihotellis vedelemine ainus, mida ma teha tahaks :) Lastega reisides võib muidugi täiesti reaalne olla olukord, kus keegi ongi kardinaga tagumikku pühkinud :) Mitte minu lastega muidugi, minu omad on ikka hästi kasvatatud :)

    VastaKustuta
  12. Ma olen ühtaegu Tartu elanik, püsisuhtes ja ikkagi viimase paari aasta sees häälega, seljakott seljas, reisimas käinud.

    Tõsi, mul ei ole lapsi - aga üks nende retkede reisikaaslane on varateismelise lapse ema. Laps oli sedaaegu vanavanemate juures; kuna üksikemadel on rahadega kitsas, siis oligi koos minuga hääletamine tal ainus võimalus sinna reisida, kuhu me reisisime - hosteli ja tantsukursuse eest tuli nagunii maksta, kui oleks veel bussipilet tulnud osta, oleks tal kursusel käimata jäänud.

    Ühest küljest võiks nüüd mõelda, et appi, endal laps ja seikleb niiviisi. Aga tegelikult ei ole selle distantsi peal hääletajatega juhtunud õnnetustest viimasel ajal kuulnud, küll juhtus aga õnnetus liinibussiga - ja bussifirma tööjõupoliitika olevat selline, et aeg-ajalt juhtuvad õnnetused on juba sisse programmeeritud (magamata bussijuhtide tõttu). Nii et seikluslikuma kuulsusega reisimisstiil ei pruugi praktikas ohtlikum olla.

    VastaKustuta
  13. Ma tean ka inimesi, kes jätavad aastase lapse hoidjaga nädalase reisi ajaks, pole minu asi öelda, mis nüüd ohtlikum on, kas selline asi või hääletamine. Ise ma ei tahaks kumbagi teha (kahekesi hääletamine oleks eelistatum siiski). Varateismeline vanaema juures on täitsa normaalne ju.

    VastaKustuta
  14. Seiklust kui elustiili totaalset muutust on laste kõrvalt raske ette võtta. Mõned teevad - kolivad tittega lõunamere saartele vms -, aga enamik mitte.

    Kuid lühemad seiklused... Meil on kõigil kuu puhkust, mõnel rohkem. Nädala veedad perega. See jätab kolm nädalat rihma lõdvaks laskmiseks. Seljakott selga ja hääletama, või sõpradega kala püüdma, või kuhutahes. Mis segab?? Mitte miski.

    Muidugi, noorte inimeste seiklused kipuvad sisaldama seksi ja suhteid. Mida lastega inimeste suhted ei tohi. Aga see pole enam seikluste eripära, laste saamisel (või enne) antakse ja võetakse lubadusi, mida murda ei saa. Kuid kõik muu? Laske käia.

    VastaKustuta
  15. Mina kui lastetu ei tohi väga kõvasti kaasa rääkida, aga pigem ma vist peangi silmas kannapööret per se. Mitte just seksi ja pidu. Kui laps olemas, ei saa enam otsustada lihtsalt elada 1 aasta teises riigis vms. Ega ilma lastetagi ei taha vanuse suurenedes enam seda otsust teha. Ei jaksa. Ei jaksa uuesti alustada ja läbi elada seda põnevust, mis teadmatusega tuleviku ees kaasneb. Ühest küljest on see ju jube erutav ja põnev, aga teisest küljest on hirmutav ja võib kaasa tuua ebakindlust, raskeid hetki. Ma pole kindel, kas lastega inimene tahab seda vabatahtlikult enda ellu tõmmata. Mõni tahab, a enamus vast mitte.

    VastaKustuta
  16. Mul on puhkus mehega samal ajal :) Julm kuidagi jätta teine lastega "puhkama" ja ise plagama panna. Ma eelistaks ka teda reisikaaslasena tegelikult. Või noh, lihtsalt ei ole teisi sarnaste huvidega sõpru võtta kusagilt.

    VastaKustuta
  17. Mehel on ju ka kuu puhkust. Mismõttes julm?

    Kui tahad lapsi JA koos reisida JA sõpru ei ole JA mõtle-ise-veel-sada-ettekäänet välja, siis jah, ei saa kuhugi ega midagi.

    VastaKustuta
  18. Mõnes rahvalikus laulus on sügavmõtteline sisu:

    Tahan lennata, aga mitte eriti kõrgelt ...

    VastaKustuta
  19. Mul peaks olema keegi, kes ütleb, et nüüd lähme ja nii ongi, ma oleks kohe nõus. Küll siis saaks takistused kõrvaldatud. Aga ise nullist alustada...kunagi panin fb-sse üleskutse, et kes tuleks minuga reisile. Keegi ei tahtnud. Muhv, nõudmiseni :)

    VastaKustuta
  20. Väikeste laste olemasolu võib päris suur takistus olla. Jah, ikka tahaks pikemalt kolama minna kuhugi, kuhu lapsi kaasa võtta mõistlik pole. Aga kui ei ole vanavanemaid, kes on nõus lapsi näiteks nädalaks enda juurde võtma? (vanaema oli, aga ööseks lapsi võtma nõus ei olnud.) Ja laste isa ka keeldub? Mul on selliseid aegu olnud pikalt.

    Seda juhtus ehk kord 2 aasta jooksul, et lapsed 3 päeva järjest isa juures olid. Küll siis oli imelik olla... Ei osanud esimese hooga endaga ja selle ajaga midagi peale hakata, nagu puuga oleks pähe saanud, nii harjumatu.

    Rohkem saime hulkuda ringi lastega koos. Nädalane retk Meremäele ei olnud mingi haruldus. Aga lastega reisimine on raske. Eriti bussiga (st. mitme bussiga, ümberistumistega), suur seljakott seljas, magamiskotid, riided ja nädala toidumoon kaasas... Päris jõhker oli. Üks kord olen lastega Tartust Meremäele ka hääletanud, see on väga ränk ettevõtmine.

    Nüüd muidugi on lapsed juba nii suured, et saavad vabalt ise endaga hakkama. Ja ma ikka ei käi nädalate kaupa seiklemas/matkamas. Miks küll? Ma ei tea. Kõige pikemad käigud on heal juhul 3 päeva korraga ja 1x aastas...

    Karta võib, et vanusega süveneb mugavuse tähtsus. Seal see kurja juur ongi. Tahaks, aga ei viitsi/julge/jaksa enam seigelda.

    VastaKustuta
  21. Lastega annab reisida küll. Me ise oleme oma kolme lapsega käinud ainult linnades (viimati 9 päeva Lissabonis), aga käiakse kustahes, pikalt Skandinaaviat avastamas või lõunamere saartel või kuskõikveel. Aga see ei ole muidugi väga seiklus. Ja tahab palju rohkem raha kui ise backpackerina käies.

    "Laste isa keeldub" on muidugi probleem.

    Igasugu reisi- ja matkasõprade leidmiseks on aga lahendusi küll. Tinderist alates (vt viimane Ekspress) ja reisifirmadega jätkates (sanbergi jne reisid on täiesti pädevad) kuni kodukoha matkaklubini välja.

    VastaKustuta