reede, september 11, 2015

Kuidas kellekski mitte saada

Indigoaalane kirjutas oma kutsumuse leidmisest ja kuna ma olen ka mitmeid sama metoodikat pakkuvaid nn teste läbinud, siis tahaks ka enda "tulemustest" rääkida.
Kõigepealt siis see "mida sa lapsena teha armastasid". Mina kirjutasin lapsena raamatuid. Isegi raamatusarju. Näiteks oli mul elulugude sari, kus ma erinevateks tegelasteks kehastudes nende elulugusid kirja panin. Lisaks "ilmus" mul regulaarselt ühe väljamõeldud kooli seinaleht. Siis meenub veel päevaleht, mis kajastas aias elavate sipelgate igapäevaelu uudiseid. Kooli ajal armastasin ma kirjandeid. Eriti armastasin ma neid kuni põhikooli lõpuni, sest keskkoolis pidi millegipärast arutlevaid kirjandeid kirjutama hakkama, mulle aga meeldis rohkem lihtsalt lugusid välja mõelda. Mis sissejuhatus, teema arendus ja lõppsõna? Mulle meeldis eksperimenteerida. Julgen väita, et siis ma oskasin veel kirjutada ka. Enam ei oska. Õigekeelsusest rääkimata, kõige hullem on inspiratsioon, seda lihtsalt ei ole enam. Kooliajal oli nii, et öelge vaid üks sõna, ma kirjutan teile sellest loo! Ma kirjutasin tolmurullide seiklustest ja sellest, kuidas oleks elu avamaa kurgil "Libelle". Lugu üksikkongis hukkamist ootavast surmamõistetust šokeeris küll mu tollast põhikooli kirjandusõpetajat, aga alla maksimumhinde ta mulle ikka panna ei julgenud, soovitas lihtsalt päikselisemaid teemasid leida. Eks ma eksperimenteerisin muude loominguliste tegevustega ka, aga kuna tuli välja, et muusikaline kuulmine mul puudub (aga oma esimese kauamängiva lugude tekstid olid mul olemas...ingliskeelsed loomulikult..ja esinejanime jõudsin ka välja mõelda...) ning samuti ei oska ma joonistada, jäi üle vaid võimalus kirjutamisega kuulsaks saada, sest sinna küsimustevihikusse, kus küsiti, kelleks ma saada soovin, kirjutasin ma alati, et "kuulsaks".
Keskkoolis avastasin enda jaoks näitlemise, esimese armastaja rolli ma oma vähese tagasihoidlikkusega (ja hääletämbriga) ei sobinud, aga enamasti jätkus mõni hääleka hullu roll mullegi. Kooliteatrist tiivustatuna käisin ka lavaka katsetel - see on vist üks väheseid kordi, kus mulle meenub, et ma midagi jubedalt tahtsin ja kuna ma olin harjunud, et soovid täituvad, siis sissesaamise soovi mittetäitumine mind üsnagi šokeeris. Muidugi juhtus ka see, et kui ette kästi valmistada 2 luuletust, 2 proosapala ja 1 laul, sooviti minult kõigepealt kuulda laulu ("Sauna-Antsu peni", vabandan kõigi saalisolijate ees, keda mitte vähe polnud), peale mida minult enam miskit kuulda ei soovitud...
Kirjanikuks ju kusagil õppida ei saanud, mõtlesin siis, et ajakirjandus oleks selline tore eriala, kus kirjutamisega leiba teenida saaks. Ehmatusega avastasin oma portfooliot kokku pannes, et suurimad kirjanduslikud saavutused olid jäänud põhikooliaega. Eks komisjon muidugi küsis ka, et miks siis keskkooliajast midagi ette näidata ei ole, ma ei mäleta, mida ma vastasin, loodetavasti mitte ausalt, et käisin peol ja polnud aega. Ma isegi ei tea, kas ma sain sisse või ei, sest esimesena pidin vastuse õppimaasumise kohta andma oma teisele eelistusele, isa poolt soovitatud haldusalale, kuhu ma esimese hooga eitava vastuse andsin aga kui muuhulgas õhtul isale sellest teada andsin, sundis ta mind meelt muutma ja nii ma siis sinna õppima prantsatasingi.
Niisiis "pööra tähelepanu tööle, mis on sinu jaoks külgetõmbav" - haldus seda kohe mitte kuidagi ei olnud. Pärisellu sukeldudes sain aru, et lisaks loomingule, millele mul enam aega ei olnud, rahuldab mind ka "rutiinne töö a la mingite andmete sisestamine, detailide  kontrollimine, kordamine, täpsust  ja kontrolli nõudvad ülesanded" (copy Indigoaalase blogist, asjade alt, mis temale ei meeldi). Siin ma siis nüüd olen. Aga mul on oma blogi ju ka, kus ma oma järelejäänud loomingulisust vallandan ja muidu oma naba imetlen!
"Lõpuks pööra tähelepanu sellele, mida sa kadestad." Siia tulevad nüüd kõik need, kes on oma raamatu välja andnud. Nirti, Daki, Mae...Mallukas, Katrin Lust, oh issand, blogijate hulgas neid ikka leidub. Lisaks kõik need, kelle mingigi tekst on kusagil paberi peal avaldatud. Neid on veel rohkem. Õäöü! Õudse meelehärmiga pean teatama, et ükskord saatsin ühe oma teksti ka...kuhugi. Ei leidnud ära märkimist. Edukad annavad ju esimese korraga alla, eks? Nüüd tuleb välja, et ma ei suuda enam üldse lugusid välja mõelda. Olen mõned korrad veel proovinud. Kes on süüdi, ah? Need pealesurutud arutlevad kirjandid? Blogi? Lollid liiga kõrgelennulised unistused? Tormiline teismeliseiga? Laiskus? Liiga kergelt alla andmine? Liiga vähene enesepromo? Igatahes ei ole ma mitte ühestki otsast see inimene, kelleks ma lootsin end saavat. Samas ma väga ei kurda ka. Paradoks? Pigem loomulik mugandumine, mandumine, kui soovite. Holden Caulfield ei ole enam minu iidol.
Sinu testi tulemus: sulle sobib loominguline töö. Näiteks kirjanik. Kunstnik, muusik, näitleja. Mida ma selle vastusega peale hakkan kui anne puudub, ah? Kui anne on ära raisatud, ah?

9 kommentaari:

Indigoaalane ütles ...

Sul on ju kõik väga hästi?!
Raamatu kirjutamine võiks eeldada küpsust, kogemust. Tore oleks omada ka materiaalset kindlustatust, et saaks jääda endaks, mitte et peaks mõtlema turule. Ja selle oled nüüd elu/saatuse tahtel omandanud ( vt. Kõomägi). Nii et, go. Viisaastaku plaani võta alustsueks blogi kogutud teosed(Kirju:)) ja seejärel ilukirjanduslik teos. Tõsiselt ka. Sul on sisu, powerit, huvitav maailmavaade ja oskad selle kirja ka panna, Ma ei ütleks, et see segment oleks Eesti kirjandusturul liigselt üleekspluateeritud.
Jään ootama, vaata et Sa alt ei vea:)

Aga huvitav on see, et nii paljud on meist lapsena-noorena andekad (ma olin oma klassi parim) ja täiskasvanueas taandub see parimal juhul keskpärasuseks
Miks see nii on?

Marca ütles ...

Ma vastan ainult sellele teisele osale nüüd :)
Seda, kuidas andekus taandub keskpärasuseks olen ise ka mõtisklenud. Ülikooli minnes näiteks avastasin, et minusuguseid tavakooli "oma klassi parimaid" oli eliitkoolides klasside kaupa. Ilmselt sõltub hästi palju ka keskkonnast, kas seda andekust toetatakse või mitte. Kui hiljem pole mahti oma annet edasi arendada, siis taandudki lõpuks keskpäraseks. Või siis tegelikult oledki kogu aeg keskpärane olnud, lihtsalt väiksemas grupis, kus keskmine tase juhuse läbi madalam oli, kerkisid esile.

ritsik ütles ...

Mul oli ka ambitsioon kirjanikuks saada, sest armastasin kirjutada ja kirjandeid kiideti. Aga nüüd olen avastanud, et raamatukirjutamine on hoopis suurem suutäis, kui kirjandid, loominguline töö või blogi. Ja nii mu kolm raamatualgust arvutis tolmuvad. Vbla kui ei teeks loomingulist tööd ja ei blogiks, siis suudaks paremini kirjutamise sundi raamatusse kanaliseerida. Või on seesama keskpärasuse paine. Ausalt öeldes eesti blogijate raamatud mulle eriti meeldinud pole (samas pole ma ka kõiki lugenud).

Mariliis ütles ...

Mnjaa, mina ei kadesta raamatute autoreid, kes on maha saanud teosega, mille loed läbi ja unustad ära. Ei viita kellelegi konkreetsele, aga nii üldiselt. Suvalise lugemisväärse õlgu kehitama paneva lektüüri suudaks valmis kirjutada nii sina, mina kui ka kõik need, kelle blogisid lugemisväärseks peame. Põhimõtteliselt on need tekstid meil kõigil ju juba olemas.

Mina unistasin ka lapsena kirjanikuks saamisest. Ainult et mida vanemaks sain, seda kaugemale see unistus triivis. Lihtsalt seetõttu, et ma ei pea end piisavalt heaks. Minu meelest on head kirjanikud ikka tõsiselt head ja iga mats nende tasemeni ei küündi. Vähem mind aga ei rahuldaks.

Keskkool oli minu hiilgeaeg :D Nii üldises kui kirjanduslikus mõttes. Parimad palad pärinevad just sellest ajast. Kahjuks ei ole mul peaaegu mingeid kirjatükke alles. Ja mis neist ikka näpu vahel krõbistada. Ei taha ju olla see tüütu vanainimene, kes käib ja ketrab, et "...aga üheksakümnendatel, siis kui ma selle ühe kirjandusvõitluse...."

Ma saan samas ideaalselt aru, miks keskas kirjandite kirjutamist õpetatakse. Paljudel inimestel on enese kirjaliku väljendamisega tõsiseid probleeme. Ja seda isegi pärast keskkooli lõpetamist. Mis veel ilma oleks, ei julge mõeldagi.

Marca ütles ...

Ma olen ilmselt oma standardeid alandanud, et noh, saaks vähemalt midagigi...Piinlik kohe :) Samas mulle tundub, et nn "suured kirjanikud" on kõik juba surnud (või vähemalt põlvkonna jagu minust vanemad), praegused ongi kõik sellised, et loed läbi ja unustad, isegi siis kui täitsa hea asi oli. Äkki hakatakse neidki alles tagantjärele hindama. Keegi pole klassik oma eluajal, või kuidas see oligi (mõned nagu ikka oleks ka, aga see jälle nii maitse asi).

Kaur Virunurm ütles ...

Ma püüdsin just lugeda üht Eesti uut lasteraamatut. Kiideti taevani. Aga no ei suuda - igav.
Ja ise loen Jan Kausi värsket romaani, sama häda - igav, igav.
Hästi kirjutamine ei ole üldse mitte kerge töö.

Marca ütles ...

Eks see ole maitse asi ka, kindlasti ei ole olemas ühtki kirjanikku, kelle "hästi kirjutamise oskuses" kõik üht meelt oleksid. Samas on siiski olemas mingid žanrid ja kirjanikud, mida/keda teistest kaalukamateks peetakse.

Hundi ulg ütles ...

Andekuse küsimuses. Ma arvan, et see vana tõde, andekus + töö on põhiline. Lapsena, noorena mingil alal andekad jätavad selle valemi viimase poole teostamata. Mäletan ühte põlvkonda, kellest loomingulisemalt andekad istusid teed lürpides õhtute viisi "Pegasuses" ja "Moskvas". Kurb oli vaadata, et viie aasta möödudes kui vähemandekad elasid juba tavainimese täisverelist elu, istusid mitmed nendest üliandekatest ikka veel samas kohas ja heietasid kuidas nad hakkavad looma surematuid teoseid.

Taavi ütles ...

Kooli ajal on lihtne: alati on tellimus, "pakkumine, millest ei saa keelduda", kirjutada kirjand või essee. Kui hästi kirjutad, siis saad hea hinde ja su jutt loetakse klassi ees teistele ette. Ja niimoodi pidevalt lihvid oma kirjutusoskusi. Öeldakse ju, et arenemiseks peab kirjanik iga päev midagi kirjutama. Väga tugev treening see ilmselt küll pole, kuid ikka rohkem kui enamusele inimestest peale kooli osaks saab.
Gümnaasiumi lõppedes kukuvad tellimused ära. Ülikoolis ei ole enam vaja ilukirjanduslikel teemadel jutte kirjutada, kui just pole kirjanduse erialale astunud. Keegi enam ei oota su lugusid, keegi ei jaga tunnustust. Anne jääb unarusse. Ainult need motiveeritumad, kes ise initsiatiivi üles näitavad ja endale avaldamisvõimalusi tekitavad, arenevad edasi.