teisipäev, september 08, 2015

Ma tean vaid seda, et ma mitte midagi ei tea

Peale M. Lotmani arvamuse lugemist, ja eriti tema loo kommentaaride lugemist nii Postimehes kui tema blogis, mõtlesin taaskord sellest, kuidas tegelikult on kõik see arvamuste jagamine mõttetu. Lotman kirjutas väga hea arvamusloo, kus ta vaagis kenasti mõlema poole argumente ja jõudis minu meelest välja ikkagi sinna "halli tsooni", kus kellelgi pole täielikult õigus ning kus keegi pole ka täielikult mööda pannud. Ometi leidsid paljud must-valge maailma pooldajad, et Lotmani kirjutis annab õiguse just neile. Kust nad selle välja lugesid? Taaskord meie aju reetlikkuse ja info selekteerimise teema vist - me omastame ainult seda osa infost, mis on kooskõlas meie olemasoleva maailmanägemusega ning heidame kõik seda kõigutava kiiresti üle parda. Mida me siis üldse vaidleme?
Teine samale asjale viitav olukord oli eile see, kui sattusin lugema ühe inimese arvamust, kus ta andis ühele, üle 70-miljonilise rahvaarvuga riigi esindajale võimaluse esindada kogu selle riigi inimesi ja laiemalt tervet kultuuri. See üks, kellega tema kohtunud oli, olevat igavene reeturlik siga olnud ning ta leidis, et meil oleks aeg silmad avada ja ka kõiki ülejäänuid selle arvamuse pinnalt kohelda. Kommentaarid olid 100% nõustuvad, inimesed tänasid, et lõpuks on tulnud keegi, kes "on asjaga ise kokku puutunud" ning teab "tegelikku olukorda". Ma lugesin ja imestasin. Kas tõepoolest ei teki mitte mingit küsimust sellest, kuidas suudab üks konkreetne inimene ära määrida kogu kultuuriruumi kuuluvate inimeste maine? Ja ma tean ka, kuidas minu sellisele küsimusele vastataks - et kas ei tee peavoolumeedia seda sama, söötes meile ette toredaid ja töökaid Abdulle, kes meil siin kenasti Eestimaal eksootilise toidu restorane peavad ja muidu seaduskuulekad inimesed on - kas see siis ei ole ühe inimese omaduste üle kandmine tervele grupile? Ja jälle oleneb vaatenurk sellest, milliste eelteadmistega lugeja sellised uudised vastu võtab. Mina, kes ma panen rohkem tähele labaseid naljapilte teemadel "neegrid Vaos", vaatan neid artikleid selle pilguga, et normaalne kui näidatakse ka inimlikumat vaatenurka. Need, kes näevad sisserändajaid mustade lojuste massina, loevad välja aga hoopiski selle, et meile püütakse pähe määrida mõtet, et kõik pagulased on head ja toredad. Kõik sõltub sellest, kuidas me end varem häälestanud oleme ning seda, milline kellegi "stardiplatvorm" antud teema suhtes on, määravad ära hoopiski segased jõud. Näiteks olen lugenud arvamust, et inimese poliitilised vaated määravad ära pigem geenid kui kasvatus. Et sa võid kasvada üles rassistlikus perekonnas ja olla ise tolerast ning vastupidi. Loomulikult mängivad rolli ka isiklikud ja väga subjektiivsed kogemused, näiteks seesama "kohtasin ühte moslemit ja ta oli täielik mölakas". Kehtib see ju tegelikult igasuguste teemade kohta, mitte ainult konreetse pagulasprobleemi valguses.
Kokkuvõttes kobame me selles maailmas siiski täiesti pimedatena ringi. Mitte kusagil ei ole mingit absoluutset tõde, mida otsida. Me ei saa iialgi teada, milleni mingisugune valik meid ja laiemalt kogu ühiskonda välja viib. Kas kõige õigem oleks siis igasugustest põhimõtetest sootuks loobuda ning lihtsalt vooluga kaasa minna?
Huvitavat seletust sellele dilemmale lugesin just Z. Smithi raamatust "Valged hambad" - kuidas kultuurilised erinevused ida ja lääne vahel on suuresti tingitud looduslikest eripäradest. Inimesed, kes elavad oma elu ebakindlates tingimustes (maavärinad, üleujutused, põuad jne), ei saa iialgi millelegi kindlad olla vs läänemaailma küllaltki turvalistes oludes üles kasvanud inimesed, kellel jääb palju rohkem aega oma elu üle mõtiskleda ning sellele mingit mõtet otsida. Ehk siis igavene sisse programmeeritud vastuolu nende inimgruppide vahel. Üldse on see mõtlemapanev raamat, mis kajastab sisserändajate identiteediprobleeme tänapäevases läänelikus ühiskonnas. Minu jaoks veidi liiga humoorikas võtmes kirjutatud, kui ei teaks, arvaks, et meesterahva kirjutatud tekst :)

13 kommentaari:

Kaur Virunurm ütles ...

Ma ei hakka näiteid tooma, aga IGA naisterahva blogis on vähemalt üks sissekanne teemal "kõik mehed on sead", mis on pmst seesama. Kui mehed blogiks, oleks neil igaühel "kõik naised on litsid" või "eesti naised on litsid". Nupukamad tüübid kirjutavad seda muidugi iroonilises võtmes, aga täiesti arvestav osa kodanikke arvab (vähemalt ajutiselt) siiralt seda, et neile ette sattunud indiviid esindabki kogu vastassugu.

(Teiselt poolt, kui igal naisel on kogemus "mehed on sead", siis me järelikult ju olemegi.)

Marca ütles ...

Ma tahaks küll nüüd näiteid näha :) Mu meelest on see "kõik on sead/litsid" ikka enam-vähem ühe vanusegrupi (teismeliste) või vaimselt sinna kinni jäänud inimeste teema. Oma blogist leidsin ma kõigest 8 postitust fraasiga "kõik mehed on sead" ja ma püüan ikka jääda selle arvamuse juurde, et kõigest "95% meestest on sead ja 99% naistest haned" :)

merione ütles ...

Ma olen ka mingil määral millalgi miskit bloginud, aga pole sellise väitega välja tulnud, so "kõik mehed on sead" - "kõik naised on litsid". Teisest küljest ma ei oska ka neid "mõisteid" defineeridagi eriti ja pole sel teemal üldistavalt mõelnudki. Äkki sa Kaur aitad siinkohal, mis sina nende nimetuste all õieti silmas pead, blogiomanik (kes paistab seda arvamust selle väljatoodud päris kõike hõlmava % põhjal jagama vist - ka järsku selgitab rumalale, st mulle lähemalt omapoolset nägemust:)? Teisest küljest, kui need nii üleüldised sugusid iseloomustavad omadused on, äkki siis polegi midagi katki, täitsa ee... normaalne mehelik ja naiselik käitumine, mida iganes see endas siis ka ei sisaldaks ?

Kaur Virunurm ütles ...

Ma tahtsin öelda, et ühelt üldisele üldistamine on 1) üldlevinud ja 2) inimlik. Ja et oma ainsa neegri / asiaadi / indiaanlase kogemuse laiendamine kogu rassile või kontinendile on seega samuti täiesti normaalne. Ei muud.

Kui tahate mitte-soopõhist näidet, siis selleks on üldistus nimega "välismaa". "Välismaal on niiiii viisakas liiklus". "Kõrged palgad". "Hea tervishoid". Kui uurid, kus välismaal inimene siis käinud on - Stockholmis kruiisil ja lastega Muumimaal. Seda, et Pihvas / Moskvas / Delhis on mingi muud olud, ei viitsita mõelda, sest välismaa on on välismaa. Ja nagu öeld, on see kõik täiesti normaalne.

Marca ütles ...

merione: niih, vaatan, et ma siiski eksisin, otsinguga "kõik mehed on sead" leidub mul siiski vaid 7 postitust, 8 tuleb siis kui otsida "mehed on sead". Ma ise siin küll mingit definitsiooni andnud ei ole, pigem on olnud tegemist vastuvaidlemisega erinevates foorumites levinud seisukohale. Need minu protsendid on ahastamapanev arvamus selle kohta, kui paljud inimesed tunduvad tõemeeli seda soostereotüüpset jura ajavat. Läbi huumoriprisma siis ikka, eks.
Kui tahta kokku võtta seda üsna levinud seisukohta, siis "mehed on sead" tähendab mu meelest vist seda, et mehed tahavad naistelt ainult seksi, joovad ja laaberdavad, petavad ja jätavad. "Naised on litsid" aga seda, et naised valivad mehi rahakoti järgi, joovad ja laaberdavad, petavad ja jätavad. Eranditult kõik.
Mu meelest ei ole see arvamus just pädev aga siiski uskumatult populaarne mõningates ringkondades.

Marca ütles ...

Kaur: nõus, aga samas on see minu arvates kuidagi selline esimese emotsiooni teema. Natuke järele mõeldes meenuvad lisaks bussis sihvkasid sülitanud Vovale ka need kuulsad vene kirjanikud jne. Kuigi muidugi sageli lisatakse sinna siis "aga ikkagi" või "see on hoopis teine teema".

Taavi ütles ...

"Inimesed, kes elavad oma elu ebakindlates tingimustes (maavärinad, üleujutused, põuad jne), ei saa iialgi millelegi kindlad"

Kui nüüd selle kallal lammutada, siis tuleb kohe meelde Jaapan. Maa, kus maa pidevalt väriseb ja aeg-ajalt on tsunaamid.

Olen kuulnud samasugust kapi otsast võetud teooriat, mis loeb oluliseks temperatuuri või siis täpsemalt elukeskkonna vastamise inimese vajadustele. Et riikides, kus on aastaajad, peavad inimesed nuputama, kuidas talv üle elada, ette mõtlema, varusid koguma, valmistuma... Seal, kus talve pole, pole vaja maja soojustada ega sooje riideid muretseda ega toitu salvedesse koguda. Ja nii ongi lääne inimesed (kes enamuses elavad parasvöötmes või sellest põhja pool) muutunud nii nupukaks ja leiutavad kõiksuguseid tehnoloogilise lahendusi, mis elu lihtsaks teevad.

Aga nüüd tekib küsimus, miks inuiidid pole kõige tehnoloogilisem rahvas maa peal. Pole piisavalt arvul inuiite?

Marca ütles ...

Taavi: eks see oli muidugi ilukirjandus ka, aga pigem oli seal mõeldud elufilosoofiat kui sellist. Aasia kultuur peaks ju olema kollektivistlikum kui lääne oma - ehk on nii lihtsam looduskatastroofe üle elada kui individualistina.

Hen Zen ütles ...

Siiski, soovid ju sa kuidas sind koheldaks samas olukorras?
Olukorras, kus keegi sinust midagi ei tea, oled võõras kohas.
Tuttav tunne, olles lõuna-eestis, väikelinnas, Pärnus näiteks:D

Marca ütles ...

Pärnus saad raudselt peksa, see ju Eesti peksupealinn :) Aga tõsiselt rääkides, sõltub see ilmselt ikka rohkem sellest, kelle otsa satud ja kuidas ise teistele paistad.

notsu ütles ...

Jared Diamond on keskkonna mõjust kultuuridele - ja mitte ainult, mh ka immuunsüsteemile - terve paksu raamatu kirjutanud, soovitan, selline mõnus populaarteaduslik tellis "Püssid, pisikud ja teras". Kui ma õigesti mäletan, määrasid eurooplaste eripära tema jutu järgi peamiselt 1) Euroopa geograafiline liigendatus (sakiline rannajoon pluss sood ja mäestikud siin-seal), mis toetab etnilist ja kultuurilist liigendatust-kirevust (tähendab, eurooplaste head-halvad küljed ja ajalugu on kujunenud just nimelt multikulti keskkonnas); 2) palju kodustatavaid ja/või koduloomi (see on küll juba terve Euraasia peale, mis on suur just laiuskraade pidi, mida mööda loomadel on lihtsam liikuda või mida mööda loomi on lihtsam suurte vahemaade taha karjatada, erinevalt nt Ameerikast või Aafrikast), mis omakorda tähendab palju vingeid baktereid, keda endale külge saada ja kes populatsioonis kõva immuunselektsiooni tegid; 3) suhteliselt palju loodusvarasid ja suhteliselt hästitaastuv keskkond (et kui jätad põllu sööti, kasvab sinna varsti võsa peale ja mõne aja pärast saab jälle harida).

Otsisin oma blogist "mehed on sead", leidsin ainult ühest kommentaarist tsitaadi kujul, kus ma karikeerisin sellega hüpoteetilise traditsioonitruu naise hoiakuid (sellise, keda Deida kirjeldab). A ma ei saaks meeste kohta suurt midagi arvata ka, ma ei ole neid elus kuigi palju kohanud.

Marca ütles ...

Aitäh soovituse eest, tundub huvitav raamat olevat. Samas, ma ikka kadestan, kuidas Sa suudad raamatust sellise kokkuvõtte anda (kui see just kõrvallaual ei lebanud, muidugi), mul ei jää tavaliselt midagi paremat meelde kui "eee..siis ta seal nagu rääkis loomadest..vist" ning kui miskit kindlat meelde jääb, siis jälle ei meenu see, kust ma seda lugesin...

notsu ütles ...

Ma jõudsin muide just kahtlema hakata, kas mul on ikka õigesti meeles, et kogu see info sealt pärineb. St geograafilise liigenduse ja koduloomadelt saadud haigusetekitajate ja loodusvarade jutt oli küll seal. Aga keskkonna kerge taastumise jutt võis mulle meelde jääda hoopis Clive Pontingu "Maailma rohelisest ajaloost".