Häda moega

Oluline on sisemine ilu, eks. Ära narri mehe mütsi. Riided ei tee inimest. Ja ometi tunnen ma ennast paremini kui mul on seljas ägedad riided. Ma püüan nüüd selgitada, mida see minu jaoks tähendab. Vaatasin eile Kaubamaja viimast ajakirja Hooaeg, kus räägiti uuemast Eesti disainist. Eks ma olen seda varem näiteks Siisonist ka kiiganud. Ikka ma loen disainereid rääkivat, kuidas nad poest ägedaid riideid ei leidnud ja otsustasid neid siis ise tegema hakata. No vaatan mina siis neid üllitisi ja imestan, kus siin see uudsus ja ägedus siis on. Enamasti minnakse ikka keskmise konservatiivse tarbija peale välja. No et, vaadake, on küll tavaline must T-särk, aga kui hästi vaadata, siis näete, seal selja taga on üks hästi vahva detail, üks nööp noh, näete seal! Küsime selle särgi eest 80 eurot, sest see on nii omanäoline. Vähemalt minu maitsele on see igavesti popp minimalism kole igav. Teine suund on mu meelest jälle tibidele suunatud, sest see on ju meil põhiline kontingent, kes šoppamisest hoolib, noortel tibidel ehk raha veel pole, aga eks ka suur osa vanemaid naisi tahab tibidena paista - neile on meil Tallinn Dolls, satsiseelikud ja vene vanatädi pearäti mustriga kleidid. Need on popid ja need on kõigil. Issand, ma tahan ka, kõigil on sellised, need on moes!
Miks ma nii õel olen? No ma ei ole tegelikult nii õel, ma võiks ka nende riideid kanda kui poole odavamalt saaks, sest ma lihtsalt ei tahaks osta kalli raha eest asju, mis mulle tegelikult väga korda ei lähe. Ma tahaks ikka päriselt ägedaid asju. Haigeid asju. Selliseid, mida kellelgi teisel ei ole. Hakka siis õmblema, mida sa jahud! No ei oska.
Eile käisin mööda poode ja kõik oli selline keskmine, turvaline, mahe ja igav. Mõnikord, kui mul fantaasia eriti hästi töötab, suudan ma välja mõelda mooduse, kuidas mõnda sellist tavalist asja mõne enda kapis leiduva haige asjaga koos kanda ning ostust saab isegi asja, kuid kui mulle satub selga mitu seesugust igavat asja (nagu enamikel päevadel), tunnen ma ennast ka kohe kuidagi hallina. Teate Mango poodi, eks? Mu meelest on see täielik igavuse kants - niivõrd iseloomuta asju annab ikka teha! Ja sel hooajal on neil plakatitüdrukuks veel Cara Delevingne - igavesti äge naine, kelle seljas on üks päris vingena näiv militaarstiilis pintsak, aga kui ma seda nagis rippumas katsusin, jäi järele vaid kehvast materjalist keskpärane kalts. Fui. Mõnikord olen leidnud üksikuid ägedaid asju New Yorkerist ja Reservedist, teised poed ei peida isegi neid üskikuid välgatusi. Kaubamaja müüs (pole viimasel ajal jälginud) sellist kaubamärki nagu Elisa Cavaletti - seal ägedaid hilpe leidus, aga nende hind lõi jalust maha. Selle asemel võiksin juba Vivienne Westwoodi kraami tellida - ikkagi maailmakuulus tippdisainer ning näiteks mantlihinnad suvaliste kaubamärkide puhul ei jäänud enam sugugi Westwoodi überägedatele asjadele alla. Nendest kahest kaubamärgist saab ehk veidi selgust ka, millised asjad mulle meeldida võiksid. Ega ma ise seda päris hästi ei tea ka tegelikult. Enamasti saan sellest teada alles poes mingit asja silmates - näe, see on minu jagu! Eile näiteks vaatasin netist saapaid. Võrreldes meie poodide ühesuguse valikuga on netis valik sadu kordi parem. Mõelda vaid - üle põlve roosast lateksist tikkkontsaga saapad - jube äge ju! Ja nii odavad ka, sest keegi ei taha selliseid! Kui ma siis asjasse süüvisin sain peale esimese eufooria möödumist ise ka aru, et need on üsna kantamatud saapad - ei sobi millegagi, määrduvad kergelt ja hoolimata kõigist ponnistustest näen ma ilmselt ikka nendega välja nagu odav prostituut.
Mulle tundub, et kõige hullem ongi see eklektiline maitse. Kui ma muusikast kuulan järjest Slayerit ja Aquat, siis enamasti on mul klapid peas ja kedagi teist ma ei šokeeri, aga riidessepanekuga on ikka see häda, et inimesed ju näevad sind. Mäletan veel seda kui kunagi toppisin jalga trukkidega turu-Adidased ning sinna alla tikkkontsaga saapad, vaadati ikka üsna imelikult ja sosistati ning hoolimata sellest, et "mulle teiste arvamus korda ei lähe", läksin ikkagi koju ja vahetasin riided ära. Mul on praegugi kapis terve hunnik asju, mis kuidagi ühegi teise asjaga kokku ei lähe. Aga need tundusid poes nii ägedad! Veel hullem on see, et kuna mul on üldse üsna vähe asju, siis ongi tavaline see olukord, et ilusad asjad nutavad kui ma jälle mustad retuusid ja pika tuunika välja kaevan, sest see on kõige lihtsam valik. Hea ja lihtne on olla keskpärane või ka siis, kui sul on mingi oma kindel stiil. Oled gooti või punk või tibi või märsilohistaja. A ma tahaks kõike ja korraga nagu ikka. Selle stiili nimi on vist "hull kassinaine"?