neljapäev, september 10, 2015

Häda moega

Oluline on sisemine ilu, eks. Ära narri mehe mütsi. Riided ei tee inimest. Ja ometi tunnen ma ennast paremini kui mul on seljas ägedad riided. Ma püüan nüüd selgitada, mida see minu jaoks tähendab. Vaatasin eile Kaubamaja viimast ajakirja Hooaeg, kus räägiti uuemast Eesti disainist. Eks ma olen seda varem näiteks Siisonist ka kiiganud. Ikka ma loen disainereid rääkivat, kuidas nad poest ägedaid riideid ei leidnud ja otsustasid neid siis ise tegema hakata. No vaatan mina siis neid üllitisi ja imestan, kus siin see uudsus ja ägedus siis on. Enamasti minnakse ikka keskmise konservatiivse tarbija peale välja. No et, vaadake, on küll tavaline must T-särk, aga kui hästi vaadata, siis näete, seal selja taga on üks hästi vahva detail, üks nööp noh, näete seal! Küsime selle särgi eest 80 eurot, sest see on nii omanäoline. Vähemalt minu maitsele on see igavesti popp minimalism kole igav. Teine suund on mu meelest jälle tibidele suunatud, sest see on ju meil põhiline kontingent, kes šoppamisest hoolib, noortel tibidel ehk raha veel pole, aga eks ka suur osa vanemaid naisi tahab tibidena paista - neile on meil Tallinn Dolls, satsiseelikud ja vene vanatädi pearäti mustriga kleidid. Need on popid ja need on kõigil. Issand, ma tahan ka, kõigil on sellised, need on moes!
Miks ma nii õel olen? No ma ei ole tegelikult nii õel, ma võiks ka nende riideid kanda kui poole odavamalt saaks, sest ma lihtsalt ei tahaks osta kalli raha eest asju, mis mulle tegelikult väga korda ei lähe. Ma tahaks ikka päriselt ägedaid asju. Haigeid asju. Selliseid, mida kellelgi teisel ei ole. Hakka siis õmblema, mida sa jahud! No ei oska.
Eile käisin mööda poode ja kõik oli selline keskmine, turvaline, mahe ja igav. Mõnikord, kui mul fantaasia eriti hästi töötab, suudan ma välja mõelda mooduse, kuidas mõnda sellist tavalist asja mõne enda kapis leiduva haige asjaga koos kanda ning ostust saab isegi asja, kuid kui mulle satub selga mitu seesugust igavat asja (nagu enamikel päevadel), tunnen ma ennast ka kohe kuidagi hallina. Teate Mango poodi, eks? Mu meelest on see täielik igavuse kants - niivõrd iseloomuta asju annab ikka teha! Ja sel hooajal on neil plakatitüdrukuks veel Cara Delevingne - igavesti äge naine, kelle seljas on üks päris vingena näiv militaarstiilis pintsak, aga kui ma seda nagis rippumas katsusin, jäi järele vaid kehvast materjalist keskpärane kalts. Fui. Mõnikord olen leidnud üksikuid ägedaid asju New Yorkerist ja Reservedist, teised poed ei peida isegi neid üskikuid välgatusi. Kaubamaja müüs (pole viimasel ajal jälginud) sellist kaubamärki nagu Elisa Cavaletti - seal ägedaid hilpe leidus, aga nende hind lõi jalust maha. Selle asemel võiksin juba Vivienne Westwoodi kraami tellida - ikkagi maailmakuulus tippdisainer ning näiteks mantlihinnad suvaliste kaubamärkide puhul ei jäänud enam sugugi Westwoodi überägedatele asjadele alla. Nendest kahest kaubamärgist saab ehk veidi selgust ka, millised asjad mulle meeldida võiksid. Ega ma ise seda päris hästi ei tea ka tegelikult. Enamasti saan sellest teada alles poes mingit asja silmates - näe, see on minu jagu! Eile näiteks vaatasin netist saapaid. Võrreldes meie poodide ühesuguse valikuga on netis valik sadu kordi parem. Mõelda vaid - üle põlve roosast lateksist tikkkontsaga saapad - jube äge ju! Ja nii odavad ka, sest keegi ei taha selliseid! Kui ma siis asjasse süüvisin sain peale esimese eufooria möödumist ise ka aru, et need on üsna kantamatud saapad - ei sobi millegagi, määrduvad kergelt ja hoolimata kõigist ponnistustest näen ma ilmselt ikka nendega välja nagu odav prostituut.
Mulle tundub, et kõige hullem ongi see eklektiline maitse. Kui ma muusikast kuulan järjest Slayerit ja Aquat, siis enamasti on mul klapid peas ja kedagi teist ma ei šokeeri, aga riidessepanekuga on ikka see häda, et inimesed ju näevad sind. Mäletan veel seda kui kunagi toppisin jalga trukkidega turu-Adidased ning sinna alla tikkkontsaga saapad, vaadati ikka üsna imelikult ja sosistati ning hoolimata sellest, et "mulle teiste arvamus korda ei lähe", läksin ikkagi koju ja vahetasin riided ära. Mul on praegugi kapis terve hunnik asju, mis kuidagi ühegi teise asjaga kokku ei lähe. Aga need tundusid poes nii ägedad! Veel hullem on see, et kuna mul on üldse üsna vähe asju, siis ongi tavaline see olukord, et ilusad asjad nutavad kui ma jälle mustad retuusid ja pika tuunika välja kaevan, sest see on kõige lihtsam valik. Hea ja lihtne on olla keskpärane või ka siis, kui sul on mingi oma kindel stiil. Oled gooti või punk või tibi või märsilohistaja. A ma tahaks kõike ja korraga nagu ikka. Selle stiili nimi on vist "hull kassinaine"?

7 kommentaari:

Mariliis ütles ...

Riidepoes käimisega on mul viimasel ajal väga leiged suhted. Viimane kord oli juuli algul, kui käisin maani seelikut ostmas ja pidin hinnasilte nähes ära minestama. Kuid stiili osas olen ise ka täiesti hetkiline. Ma tahaks mingi selline (http://www.askmamaz.com/wp-content/uploads/2014/02/How-To-Wear-Ankle-Boots-21.jpg) olla, aga ma ei oska :(

Vanasti oli kuidagi lihtsam. Mulle meeldisid oma asjad ja uusi asju ostsin ka palju tihedamini. Mul oli kümneid paari jalatseid. Ja tegelikult on endiselt päris palju. Aga ma kannan ainult kahte paari. Ei teagi, milles asi...kas enam ei viitsi muud peale suvalise jalga lükatava paadi jala otsa torgata või ma enam ei käi kuskil, et midagi natuke teistsugust kanda? Imelik.

Marca ütles ...

Inimene vist jah muutub ajaga nõudlikumaks ja kui ma miljonär oleks, siis ma küll (vist) teaks, kust ja mida osta ega pööraks oma peadki nende tavamoe poodide poole.

Hen Zen ütles ...

Sõltub peeglist,
ehkki sulle teiste arvamus korda ei lähe, aga siiski:
1) Tere Marca! Kalli-kalli, ma ei ole sind nii ammu näinud...pikk südamlik jutt, sõnagi riietest...
2) Vau, Marca! Bitch, sul UUED need, need ja need... Kust said? Mis maksid? Vau, niiiii kallid...
3) Tsau, persetta-persetta, mis sul seal ninast tolkneb, pikk must karv, oot ma tõmban välja.
Sa ei peagi valima seda õiget peeglit:D, et aru saada, et häid sõpru jagub iga laua alla.
Aga kui usaldusväärseid peegleid ja enesehinnagut napib ja lappad laual nõutult ajakirju,
siis oled sa varem või hiljem moesüstla otsas ja sõltuvuses. Luusimas loomelinnakutes...

Inimene on väga vilets enese eemalt hindaja ja enamus vajab ikka stiilinõustajaid,
alates emast, siis sõbrannadest ja lõpetades oma lemmikloomadega.
Aga kui sa oled ikka tõesti veendunud... kassinaine? (soome kontekstis prükkar),
siis on see kindel signaal, et varsti oled ikoon moeajakirjades:D

Kui naiste mustad retuusid ongi tänapäeva pikkumusta*, mis sobib nii pulma kui matusele,
tänavale ja poodi, siis meestel piduliku smokingu või tumeda ülikonna asemel pole midagi.
Mustad sokid sandaalides või valged varbavahedes, see ongi kõik.
*Coco Chanel, must lühike ja lihtne kleit, 1926.

Marca ütles ...

Luusimas loomelinnakutes - hehee, see on väga tabav tõesti!
Ja prükkarist moeikooniks pole ka just suurt sammu - mine sa tea tõesti, ainuke jama, et meil siin "väikelinnas" neid fotograafe napib, kellele silma jääda :)

Manjana ütles ...

ainuke pood, millega ma suht hästi läbi saan on seppala. eriti kui nad müüvad odavalt seismajäänud asju maha. ma juba mitu korda olen vaadanud nende 3-eurost võrksärki ja mõelnud, kas tahan või ei taha. roheline on ja vist liiga kitsas, oleks must ostaks, sellega saaks väga hullu looki komponeerida :D seppalast olen ma naljakaid pihikuid, imelikke pükse, omapäraseid veste leidnud. haigelt madala hinnaga.

ainus koht, kus eestis saab heade firmade asju, on kaltsukas. stockman ei müü juba ammu normaalseid riideid, neil pole selleks ostjaid. nende kraam on nii igav, et ennast ribadeks töötanud naistele meeldida. surmväsinud inimesele pole huvitavaid riideid vaja, ta ei saaks neid kontoris kanda.

aga kui ma mõtlen kodus täpselt välja, mida mul vaja on, siis kaltsukast ma alati leian selle. keskturu tagumises servas on kastid, kus käivad ostlemas inimesed, kes vajavad odavaid riideid, neid huvitavad riided ja heast materjalist korralikult õmmeldud asjad ei köida. sealt võib igasuguseid riideid leida, kui kalahais ei häiri.

aa näiteks siit saab inspiratsiooni kuidas roosade saabastega mitteprost välja näha: www.facebook.com/TokyoFashion

Marca ütles ...

Seppäläst võib jah alede ajal imelikku kraami leida, nüüd kui käisin, siis eriti miskit enam järel ei olnud. Kaltsukatesse peab vist süvenema, Tartus on neid ju nii palju ja mõnes, kus ma käinud olen, on küll ainult jubedad riided olnud. Ma olen nn Interneti-kaltsukaid kasutanud - erinevaid FB gruppe (n Gooti/punk/rock riided), seal ka mõnikord veab.
Jaapanlased ikka oskavad jah ägedad välja näha. Samas teisest küljest peaks seal ju ka olema tohutu tappev töökultuur, aga ilmselt on rahvast lihtsalt nii palju, et ka teistsugusele on turgu.

notsu ütles ...

Ma olen oma kaks kõige aurupungilikumat jakki Tartu kaltsukatest saanud - ühe sealt Kõige Poest, mis Pepleri ühikate kandis on, teise hiljuti Humanast. nii et leiab ikka.

Muidu ma soovitaks täitsa Exclusive'i keti kaltsukaid - mu lähedal Puiestee tänavas on üks ja mul on pooled riided sealt pärit.

Ja siis on see pisike punker või urgas või kuidas seda nüüd nimetadagi, Struve tänava ja Akadeemia tänava vahel hoovi keldris. Vahel ei ole seal suurt midagi või on ainult midagi hirmsat, aga vahel trehvab uskumatute asjade peale - võib leida käsitsiõmmeldud maksikleidi, olen seal näinud Tallinna Moemaja klassikat jne.

Muide, nüüd hakkasin mõtlema, et ma peaks oma väikseksjäänud või muidu seismajäänud riideid laiali jagama, äkki peaks mingi basaari tegema.