neljapäev, september 24, 2015

Kõige hullem prohmakas

Eilsete uudiste valguses - mis on teie kõige suurem prohmakas tööl? Ma ise olen selline inimene, kes kontrollib enamasti kõik asjad sada korda üle, see mul juba geenides vist, mäletan, kuidas ema alati silmi pööritas kui isa enne reisile minekut sajandat korda kontrollis, kas pass ikka sai kaasa. Ükskord ta muuseas unustaski küllakutse maha ja meie autolt tõmmati isegi ustepolster lahti, et näha, kes me sellised kahtlased tegelased oleme, et ilma küllakutseta Soome pinnale saada tahame. Olid sellised toredad ajad. Ja Soome pinnale me lõpuks ikka saime ka. Ehk siis sada korda üle kontrollimine ei ole mitte kunagi liiast. Ma ikka alati imestan, kuidas hoiatatakse inimesi kontrollimaks, kuhu vestlusaknasse nad millise teksti trükivad või kellele meili saadavad - ei ole ju võimalik nii hooletu olla! Aga loomulikult on. Ma ei tea, mida ma selle vaese riigiprokuröri nahas olles teeks. Oleneb ilmselt inimese enesehinnangust ka, kuidas ta seda pauku seedib. Mul juhtuvad enamasti unenäos sellised prohmakad - saad aru, et oled mingi täiesti tagasipööramatu jama kokku keeranud ning jalge alt kaob pind, adrenaliin voolab verre ja süda jätab mitu lööki vahele. Nüüd on lõpp! Andke mulle püstol, mul pole siin enam midagi teha! Kõik vihkavad mind, mul ei jää muud üle kui kuhugi koopasse eremiidiks minna! Aga sellises olukorras veel ajakirjanike ette ilmuda ja öelda, et nojah, mina tegin, juhtus nii. Loomulikult oleme me kõik inimesed ja hullemaidki asju juhtub. Kogemata kombel kellegi ära tapmist näiteks. Ilmselt hoiame kõik hinge kinni, et meiega iialgi midagi sellist ei juhtuks.
Aga ikkagi - kõige hullem prohmakas on ilmselt igaühel ette näidata. Minu oma on siis selline (see on siin kusagil varem ka kirjas olnud, aga kes neid vanu asju ikka loeb) - läksin mina esimest päeva Tähtsasse Ministeeriumisse tööle. Minu esimeseks ülesandeks sai valdkonna arengukava koostamise koordineerimine (seda siia kirja pannes on ikka ilmatuma hea tunne, et enam nii jubedaid asju tegema ei pea). Mingid arutelud olid juba toimunud ka ja selle kohta oli olemas mingi algne dokument, käsikirjaliste kommentaaride ning ministri allkirjaga. Ma ei ole kindel, et sellest elektroonilisel kujul täpset koopiat oli ja no igal juhul oli tegemist tähtsa töödokumendiga. Ei tea, mis mu tollasel ülemusel küll arus oli, aga ta lubas mul selle dokumendi koju läbi töötamiseks kaasa võtta. Oli reede, ma suundusin, mapp kaenlas, bussijaama poole, et Tartusse sõita. Mapid, vihmavarjud jms ei ole minu teema - selleks, et olla kindel, et kõik vajalik kaasas on, peab see minu küljes kinni olema. Isegi kui mõnikord tuleb ette käekotita päevi, ehmatan end mitu korda kangeks - kuhu ma selle käekoti ometi jätnud olen! Ääremärkusena, unenägudes kaotan ma pidevalt oma kingad ära, vaene alateadvus vist kogu aeg ketrab seda "jälgi, et sa miskit kuhugi maha ei jäta!"-teemat. No igatahes oli vaja Viru keskuse pangaautomaadist läbi lipata. Kus mu mõistus küll oli kui ma selle mapi pangaautomaadi peale panin? Sinna, kuhu see lahkudes kindlasti silma ei jää? Olin juba poolel teel bussijaama, ühes konkreetses kohas veidi enne Stockmanni, siiani mäletan, kui äkki kuum jutt kehast läbi käis. Kus see mapp jäi!!!??? APPPPIIII!!!!!!! Sel hetkel ma lihtsalt jooksin oma tudisevatel jalgadel Viru poole tagasi ja mõttes palvetasin, et see mapp seal automaadi peal alles oleks. Oli. Sel hetkel tekkis maailm mu ümber tagasi. Praegune prohmakas saadeti kohe mööda Internetti ringlema. Mõelda vaid, kui tol ajal oleksid lehed olnud täis pealkirju "Tähtsa Ministeeriumi algaja töötaja kaotas ära tähtsa riikliku dokumendi". Su nimi jääb igavesti leitavaks seoses seesuguse skandaaliga. Samas suutis ju üks ministergi riigisaladuse ära kaotada ja jäi ellu edasi. Praeguse skandaali põhisüüdlast guugeldades leiab aga näiteks artikli, kus Igor Gräzin teda liiga lühikese seeliku kandmise pärast hurjutab. No ja panemegi otsad kokku - mingi tibi, mis sest, et veidi haridust saanud, ikkagi tibi, kanapea, saadab laiali vale dokumendi, mis juurdluse siseinfot lekitab! Jumal teab, mida need tibid seal tähtsate kohtade peal veel teinud on! Miks mulle tundub, et mõned inimesed näevad seda asja ka nõnda? Naised ikka ei tohiks seesuguseid vigu teha. Kui sa oled juba kõrge koha peal, pead olema meestest parem.

1 kommentaar:

Indigoaalane ütles ...

Minu 2015 aasta on olnudki üks suur prohmakas:( nii rasket aastat pole mul olnudki
See naine käitus tegelikult väga õigesti.
Kriisikommuniaktsiooni esimene reegel on, et räägi ausalt ära, et jama on. Mida siiram ja madalam ja alandlikum oled, seda parem- 90% inimestest hakkab kahju ning maaslamajat ei löö.

Minu jamad tulevad eeldamisest, et teised inimesed on head. Üritan olla kontrollivam ja kurjem, Ja kui untsu läheb:
asjadel on kaks seisundit. Nad kas õnnestuvad, või on neist midagi õppida...:)