teisipäev, september 29, 2015

Minu Helsingi ja Kambodža

Tegelikult mulle üldse ei meeldi negatiivseid raamatuarvustusi kirjutada, sest, noh, inimene on ju ometigi raamatuga valmis saanud! Raamatuga, mõtelge! Seekord sattusin lugema järjest kahte Minu-sarja lugu ja kui üks neist oli väga hea, siis no teine, teise rolliks jäi siis mitte nii hea olemine. Ütlen kohe ära, et ma usun raamatu meeldimise sõltuvaks nii lugemise ajahetkest, tolle hetke tujust kui ka eelhäälestusest. Ja mõne inimesega kohe ei kliki üldse.
Nii "Minu Helsingi" kui ka "Minu Kambodža" autorid on muuseas ajakirjanikud (olnud). Helsingi oli nii minu kui ka ilmselt väga suure osa muude eestlaste jaoks esimene "imeline välismaa", Kambodžast seevastu oleme vaid igasugu hirmutavaid lugusid kuulnud, sattunud sinna on vähesed. A. eelmisel aastal käis ja tänu sellele olin ma vähemalt osa pildimaterjaliga ka veidi tuttav.
Aga alustame siis sellest õnnetust Helsingist. Üks asi, millele ma omistan rolli loo meeldivuses on see, kas jutustaja läheb sellest lihtsalt läbi, konstateerides mingeid fakte, või püüab edasi anda ka tausta, miks mingi asi niimoodi olla võiks. Helsingi-Kambodža võrdluses jäi mulle just see silma. Kui Helsingi on kole ja sealsed inimesed enamjaolt imelikud, siis see oleks justkui autori väljakäidud tõde. Kambodža puhul näeme me samuti, et inimesed on veidi laisad ja rumalad, kuid autor püüab sellisele hinnangule ka seletuse anda. Helsingi puhul minu jaoks hinnangud ei päde. Kuidas saab öelda, et Helsingi on ilmselt Euroopa koledaim pealinn? Halloo? Kas ilu pole mitte vaataja silmades? Või on siiski asi selles, et minu Helsingi on ilus linn, aga autori Helsingi ei ole? Samuti pani mind kulme kergitama "fakt", et Helsingi ja Soome üldiselt on hulle täis, kuna 90ndatel likvideeriti kõik psühhoneuroloogiahaiglad ja hullud lihtsalt "integreeriti ühiskonda". Kindlasti oli see ka raamatus kirjanduslik liialdus, aga mu meelest ikka natuke liigne liialdus. Ma ei usu seda. Sirbi arvustuses nenditakse, et autor eksib ka näiteks Suomenlinna kindluse ehituse faktides. Minu jaoks on teos üldse kuidagi liiga pealiskaudne ja hüpiklik. On mingid teemad (Nokia ja muud tehnikateemad, millega autor  töö käigus tegeles), millega süvitsi minnakse, aga enamus asju lihtsalt mainitakse ära. Palju rohkem süüvitakse mingitesse isiklikesse teemadesse, mis minu arvates Helsingit ja helsinglasi üldse ei iseloomusta. No kuidas näiteks hinnata mõne veidi imeliku naabri põhjal kõiki soomlasi ja nende suhtumist eestlastesse? Stiilinäiteks see, kuidas uute naabritega tutvudes mainib naabriproua autori naisele, et tema mees võlus ta ära siis, kui ta teda ujumispükstes nägi. Noh, võib-olla veidi kehv nali, aga naised vahepeal teevadki omavahel seesugust huumorit. Hoopis imelikum on minu jaoks autori väide, et peale sellist avaldust oleks tal imelik olnud selle mehega koos töötada. Mh? Ei saanud aru. Või siis lugu sellest, kuidas lasteaias keegi tüdruk nende tütrele põlvega näkku lööb ja kasvatajad püüavad "teemat summutada", mis sest, et "see laps on ju vaieldamatult vägivaldne". Ilmselt olen ma selle koha pealt külma kõhuga, aga no mida siis veel tegema oleks pidanud? Lapse parandusasutusse saatma? Lapsed ju ongi sageli väiksed vägivaldsed tõprad aga enamik kasvab sellest välja, mitte vanglasse. Või siis väide, et mõni soomlane süüdistab siiani eestlasi selles, et nende kodumaad pommitati Eestis asunud baasidest. Eks iga rahva hulgas on erinevaid inimesi, mis sellest siis ikka. Jääb mulje, et soomlased on üks nüri kamp, kes vaevleb kompleksides ja sugulaste vahelise sigimise tulemusena saadud vaimuhaiguste käes, armastab kollektiivselt Venemaa ees koogutada ega salli ei eestlasi ega neegreid. Mu meelest oli selles raamatus liiga palju tegeldud "Minu" ja liiga vähe Helsingiga.
Vastupidiselt suutis "Minu Kambodža" mind kohe esimesest leheküljest alates köita. Lugesin kunagi kellegi Kambodža reisist, kes samuti käis Punaste Khmeeride tapategude jälgedes ning suutis hiljem kirja panna vaid selle, et see kõik oli nii õudne, et ta ei tahagi midagi meenutada. "Minu Kambodžas" õnneks nii ei tehta, eriti positiivne on see, et autor ka lihtsalt ei löö käsi kokku, et "issand, kui hirmus", vaid püüab omalt poolt inimeste seesugust inimsuse kaotamist selgitada. Ära on tehtud ka korralik kodutöö erinevate ajalooliste faktide tutvustamisel. Tundub, et autor ei ole lihtsalt käinud mööda maad ringi, vaid ka kõige kohta täpsemalt huvi tundnud (kuidas mingeid toite valmistatakse, kuidas täpselt elatakse jms). See annab lihtsale vaatlusele palju juurde. Näiteks kui autor saab teada, et kusagil asub tsirkoonikaevandus, siis läheb ta sinna kohale (tee ei ole mingi viitadega tähistatud lihtne rada) ning vaatab täpselt järele, kuidas kogu protsess käib. Niimoodi satub ta aga ka tavaliste kambodžalaste elu kaema, kuhu muidu tavaturist ilmselt ei pääseks. Suur osa infost pärinebki vestlustest kohalikega, kellega ilmselt igaüks rääkima ei juhtu, eriti veel arvestades fakti, et enamik kohalikke populaarsemaid maailmakeeli väga hästi ei räägi. Lõpuks otsutatakse end lausa kloostrikooli õpetajateks pakkuda! Mulle meeldib kui inimesed on julged ja eelarvamustevabad. Ja lõpuks, ehk mõjutas ka minu arvamust Mae kirjapandud lause "Tegelikult tunnen ma piiritut hingesugulust kõigiga, kes ei juhi ühtegi mootorsõidukit ja kelle ääretu antipaatia on suunatud ämblike vastu". Autori elukaaslane on just selline "minu moodi" inimene ja eks meile meeldib ikka lugeda lugusid endasarnastest inimestest. Nagu ikka tuli positiivne jutt kõvasti lühem kui negatiivne - head raamatut oskad vaid teistele lugemiseks soovitada, aga halva kallal võid tunde närida ja tsitaate esile tuua...Õnneks raamatuid mul praegu käepärast pole, seega jätan igaühele võimaluse ise lugeda.

2 kommentaari:

Morgie ütles ...

Ma nüüd natuke solvun kõigi ämblike nimel.

Ma ei juhi ja ei kavatse juhtida ühtki mootorsõidukit, niipalju kui see minust oleneb, aga ämblikud ja maod mulle meeldivad.

Marca ütles ...

Mul on ikka kohe raskekujuline foobia ämblike suhtes, hea meelega saaks sellest priiks, aga ei oska. Madusid ma ei karda, aga torkima ka ei lähe.