reede, september 04, 2015

Arvamisest

Viimasel ajal on mitu korda olnud selline tunne, et tahaks mingi teema kohta oma arvamust avaldada, panen juba paar rida kirja ka, aga siis tundub, et kõike seda on ju juba öeldud, enamasti palju targemate inimeste poolt või siis enda poolt sajas postituses jahutud ning kuhu ma ikka sellega välja jõuan. Kas mina olengi üks neid naisi, kelle arvamust kuulda pole? Triin Toomesaar on selles vallas arvestatava töö ära teinud, osutades esiteks seda, et Eesti meedia arvamusküljed on keskealise valge mehe nägu ning hiljem ka püüdes selgitada, miks see niimoodi olla võiks. Loomulikult pole minu puhul tegemist inimesega, keda arvamustoimetajad "tikutulega taga otsivad", sest ma olen lihtsalt üks suvaline tädi Maali, kelle arvamus kedagi ei huvita aga kujutlegem ette, et oleksin. Kas mina tahaksin oma näo ja nimega kusagil peavoolumeedias midagi arvata? Ei noh, eks ta uhke ju oleks, aga...pigem ei. Triin Toomesaar toob kenasti välja kõik selle, miks ma seda ei sooviks. Ma siiralt imetlen naisi, kes on seda teinud ja siis kogu pasarahe endale kaela saanud. Viimasel ajal ei ole peavoolumeedia (Postimees, Delfi) kommentaarium enam mitte midagi muud kui peldikusein, koht, kus inimesed oma kõige madalamaid tunge eksponeerida saavad. Õnneks on veidi teine lugu näiteks Postimehe arvamusküljega, kus teoreetiliselt anonüümselt kommenteerida ei lubata. Ma olen üldiselt sõnavabaduse pooldaja, aga ma ei saa tõesti aru, mis eesmärki anonüümne kommenteerimine kannab - las need inimesed kiruvad ja mõnitavad omaette, mis kasu see toob, et nad ennast kellegi võõra peal välja elada saavad? Mu meelest just see ongi päästikuks, et tegemist on võõra inimesega, kellele siis distantsilt kambakesi kallale karatakse. Kirjutaja ju ennast kuidagi kaitsta ei saa. Kas te olete näinud, et mõni arvaja on kunagi nende kommenteerijatega dialoogi astunud? Võib küll öelda, et mida see annaks, aga ma arvan, et äkki see ikkagi distsiplineeriks veidi. Ei tekiks tunnet, et sõimatakse kedagi distantsilt, kes vastu ei hakka. Selle pärast mulle blogid rohkem meeldivadki. Tekib dialoog ning arvajal jääb võimalus end kaitsta. Blogides ei teki massipsühhoosi. Eks muidugi on juba ka nii populaarseid blogisid ka, kus kommenteerijaid on sadades, kuid ka neis on olukord parem kui peavoolumeedias. Ka Triin Toomesaar osutab, et alternatiivsetes kanalites on naisi arvamas rohkem. Naised on alalhoidlikumad? Naised eelistavad dialoogi? Mina oma blogis anonüümset kommenteerimist ei luba, sest olen näinud, et just anonüümsus on see, mis inimese negatiivses mõttes vabastab. Oma identiteedi alt enamik laussõimu ei edasta. Olgu see identiteet kasvõi vaid virtuaalne. Miks ei võiks peavoolumeedia seda praktiseerida? Kasvõi testi mõttes? Äkki saaks parem? Miks ma peaks tahtma oma arvamuse lihtsalt Internetti lendu lasta, hoolimata sellest, et iga teksti on võimalik mitmeti mõista ning sageli tekib vastuseis lihtsalt sellest, et üks inimene on teise mõttest midagi välja lugenud, mida tegelikult öelda pole tahetudki? Või on tegelikult parem, et eksisteerivad eraldi pea- ja alternatiivmeedia, kus siis erinevad inimgrupid ennast teostada saavad? Meie, tagasihoidlikud blogijad (sic!), peaksime olema tänulikud peavoolule, mis hullud meist eemal hoiab?

11 kommentaari:

ritsik ütles ...

Blogides on asi rahulikum tõesti, kuigi blogijad ja kommenteerijad on ju ka enamasti anonüümsed. Mina oma nime ja näoga küll ei tahaks blogida, sest elan nii väikeses kohas, igaüks võib näpuga näidata. Need noored ja ilusad, kes kleitidest ja restoranidest blogivad, ei karda oma arvamust avaldada, aga noh, nad kirjutavad kleitidest..

Marca ütles ...

Ma kunagi blogisin oma nimega, aga kui esimese lapse sain, siis muutsin nö anonüümseks. Ma blogide anonüümsust siiski päris netikommentaatorite anonüümsusega ei võrdleks, sest isegi kui blogi põhjal isikut kindlaks ei tee (ja see on Eestis ilmselt väga lihtne, kuigi mina küll enamasti ei vaevu - mind huvitavad ju inimese mõtted, mitte aga see "kes ta tegelikult on"), siis igal blogijal on vähemalt mingigi identiteet olemas, mis tema loomusele valgust heidab. Kommentaatori puhul ei tea me seda, kas arvajaks on koolilapsest troll või sinuga samas ruumis istuv kolleeg, kes sind tegelikult südamest vihkab.

merione ütles ...

mina küll olen näinud, et autorid anonüümste kommentaatoritega dialoogi vahel astuvad.
Ma ei tea, vahel jääb küll mulje, et netikommentaatorid on debiilsevõitu, ei aitaks ega distsiplineeriks seal oma nimi ka midagi, kui mõistust ikka ei ole. No näiteks uudise all, kus räägitakse T.H.I. borrelioosi haigestumisest oli kommentaar, et sihukese tühja-tähjaga ikka õige mees küll arsti poole ei pöördu vaid põeb niisama paari päevaga läbi ja see kommentaar oli saanud seitse plussi ja vist kaks miinust selleks hetkeks, kui ma lugesin. Kui ma ise nii kuri olen, et juba kommentaari kuhugi ette võtan kirjutada, siis sama hästi võin seda ka oma nime alt teha (seda siis küll fb-s pigem) Aga ma olen sedasorti inimene muidugi, kellel palju just kaotada pole ka ausa arvamus avaldusega.

Kaur Virunurm ütles ...

Viskun ambrasuurile!!! Olen veendunud anonüümse kommenteerimise kaitsja. Ja anonüümsete foorumite / blogide / mistahes vormis arvamuse avaldamise kaitsja. Oma nimeta söandavad inimesed avaldada arvamust ja anda infot, mida nad oma täisnimega iial ei ütleks. Seda eriti siis, kui neil on arvestatav töö ja positsioon. Seda eriti siis, kui nad on keskkonnas, kus tööandjal on oma alluvate suupruukimise kohta väga tugev arvamus. S.t. "läänemaailmas" - USAs, Jaapanis, Lääne-Euroopas.

Mu põhiline uudiste-allikas on Slashdot. Nagu paljud teised, loen ma seda eelkõige kommentaaride ja arutelu pärast. See on tõeliselt huvitav, sisaldab väga arukaid kirjatükke (st inimesed viitsivad kommentaari vormis kirjutada sisuliselt lühiartikleid), viiteid jne. Aga seda ei eksisteeriks, kui seal nõutaks pärisnime. Enamik kirjutajaid on USA arvutinohikud ja nad kirjutavad teemadel, mis on nende tööga vähemalt ääriveeri seotud ja kui nad peaks täisnimega esinema, siis nad lihtsalt ei saaks, ei tohiks. S.t. anonüümsus on selle keskkonna eksisteerimine ALUS. Ilma ei saaks.

Teine on Perekool. Seal on lõputult totrust ja trollimist, aga on ka väga palju reaalset abi. Jällegi - inimesed küsivad asju, mida nad oma nime alt ei küsiks ei sõbrannalt, ei arstilt, sest neil on ühel või sajandal põhjusel piinlik. (Mis sest, et ei peaks, aga ikkagi on.) Ja neile vastatakse ja sellest on kasu! Minul, vähemalt, oli esimese lapse saamise eel / ajal / järel väga palju kasu. Mitte ise küsides, vaid lihtsalt lugedes.

Ehk. Neis kohtades, kus ma inimeste enda kirjutatut loen, annab anonüümsus väga palju juurde - nii palju, et ilma anonüümsuseta neid keskkondi lihtsalt ei oleks või oleks nad täiesti kasutud.

Blogid on pigem pseudonüümsed. St su identiteet pole avalik, aga on püsiv. Ja lekib ajapikku välja.

Marca ütles ...

Kaur: ma kindlasti ei sooviks anonüümset kommenteerimist ära keelata, seda mitte. Aga, mulle tundub, et kuskil on mingi piir, kus see anonüümsus ongi kasuks tulev, millest sa näiteid tõid ja teiseks on kohad, kus see anonüümsus lihtsalt läbuks kätte on läinud. Seesama Perekool näiteks, foorum on seal ju liigendatud erinevateks teemadeks. Rasedust ja beebit jms puudutav osa on ka minu hinnangul ok ja vajalik, kuid näiteks see "vaba teema" nurk seal, kust enamik "huvitavaid" teemasid pärineb - on see ka tegelikult vajalik?

Kaur Virunurm ütles ...

Mida Sa nüüd mõistad sõna "vajalik" all? Delfi kommentaaride "vajalikkuse" otsustab sisuliselt CFO; kui ta arvab, et kommimise-võimalus paneb inimese sama artiklit mitu korda lugema (ja reklaame mitu korda vaatama), siis järelikult on kommentaarid vajalikud, teise sõnaga - kasumlikud.

Ühiskondlikust vaatevinklist on asjade jagamine kasulikeks / vajalikeks hullult libe tee. Mis üldse on vajalik? Mul kõrval-chatis paar meesterahvast üritavad defineerida naiste korralikult läbikeppimist, tööajal muide (ehkki nad pole kolleegid), see ilmselgelt ei ole vajalik - keelame? PK vaba aja foorum - pole vajalik - mis me nüüd siis teeme sellega? Käsime ämmaemandate ühingul v kes seda peabki, et pandagu kinni? Kes käsib, kes otsustab?

Sul on kindlasti õigus, et kusagil on mingid piirid. Aga nende piirid tõmbamine võib olla ohtlikum kui nende puudumine.

Marca ütles ...

Ma pakuks, et praegu otsustab ehk veidi liiga palju see kasumlikkus ja klikid. Kui tahta kvaliteetsemat sisu ja dialoogi, siis võiks ehk kommenteerimist veidi rohkem reguleerida (mitte ära keelata). Iseasi, kas sellest üldse huvitatud ollakse. Nii kaua kui arvamuslugude all käib suvaline pasaloopimine, ei tasu loota, et kõik sellest osa saada tahaksid.

Kaur Virunurm ütles ...

Mõistlikes keskkondades on isemoderatsioon. Kasutajad annavad +- süsteemi abil tagasidet ja saavad valida, mis hindega kommentaare nad näevad. Ja autenditud kasutajatele antakse automaatselt boonust.

Ma ei tea, kas see delfi puhul töötab või kuidas töötab. Kui šovinistlik sitt kogub palju kiitust, siis võib see sita veel rohkem püünele tõsta.

Aga. Moodne meedia elab reklaami vahendusest. Vihakõned ja provokatiivsed teemad võimaldavad rohkem reklaami müüa kui analüütilised artiklid ja vaoshoitud arutelu. Seega ei kujuta ma ette mehhanismi, mis kommenteerimist piiraks: see on meedia-väljaandale kahjulik. See, et aremad arvajad vestlusest kõrvale hoiavad, on kurb kõrvalefekt. See, et naised on aremad kui mehed, on kurb tõsiasi. Ja nii oleme seal, kus oleme. Triinul pole lahendusi, meil ka mitte.

Aga anonüümsuse võimalus on mu arust nii suur voorus, et ma ei oleks nüõus sellest loobuma mitte mingi hinnaga.

Marca ütles ...

Ju siis peab lihtsalt julgem olema. Näiteks tänane Kelly Grossthali juhtum (http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/uks-telefonikone-inimoiguste-keskuse-eksperdile-kuule-miks-tahad-neid-ratipaid-siia?id=72367549) näitab, et julgelt enda eest seismine võib ründavale poolele isegi mõjuda. Et siis kui julged avaldatud saada, julge ka enda artikli all kommentaatoritele vastu astuda!

notsu ütles ...

Kelly Grossthali lugu oli ka selle poolest tore, et ta mitte ainult ei seisnud enda eest julgelt, vaid ka sõbralikult. Justkui õpikunäide vihase inimese rahustamisest.

Meenutas mulle ühest briti teadlasest (heh) tehtud persoonilugu - tema saab samuti sageli sõimu - või roppusi, ühel juhul nt karikatuuri, kus ta oli kujutatud naise suguelundina - peamiselt seoses sellega, et on naisterahvas. Tema strateegia on olnud just trollidele reageerida, kas oma blogis või kommentaariumis - ühest küljest seega häbenemata ja mahavaikimata, teisest küljest sõbralikult ja võiks öelda, et emalikult - kuigi ta ise eelistas selle kohta öelda "inimlikult". Ja trollid mitte ainult ei vabanda, vaid ka selgitavad ja püüavad pärast sõbralikud olla.

"...Beard retweeted a message that she had received from a twenty-year-old university student: “You filthy old slut. I bet your vagina is disgusting.” One of Beard’s followers offered to inform the student’s mother of his online behavior; meanwhile, he apologized.
...

The university student, after apologizing online, came to Cambridge and took Beard out to lunch; she has remained in touch with him, and is even writing letters of reference for him. “He is going to find it hard to get a job, because as soon as you Google his name that is what comes up,” she said. “And although he was a very silly, injudicious, and at that moment not very pleasant young guy, I don’t actually think one tweet should ruin your job prospects.”"


"She has discovered that, quite often, she receives not only an apology from them but also a poignant explanation. After she published the genitalia photograph on her blog, the man who ran the site where the image had originally appeared wrote her a long letter. “He explained his personal circumstances—he was married with kids—and he said how he should never have done it, in a way that was very eloquent,” she told me. After a “Question Time” viewer wrote to her that she was “evil,” further correspondence revealed that he was mostly upset because he wanted to move to Spain and didn’t understand the bureaucracy. “It took two minutes on Google to discover the reciprocal health-care agreement, so I sent it to him,” she says. “Now when I have a bit of Internet trouble, I get an e-mail from him saying, ‘Mary, are you all right? I was worried about you.’ ”"

notsu ütles ...

ja siin on üks teine kurja trolli maharahustamise juhtum. puhtalt siira emotsiooniväljendusega.