reede, detsember 11, 2015

Mina ja mu pseudoprobleemid, taaskord

Eelmise postituse kommentaariumis kerkis esile sundsuhtluse teema, millega mu tänane mure (uus päev, uued mured :) otsapidi seotud on. Nimelt on ka minul see viga küljes, et mu suhtlemisvajadus on selline...bipolaarne. Mul on vaja suures hulgas vaikust ja kui ma sellest küllastun, siis jälle aktiivset suhtlemist. Pubekana oli pidevalt see mure, et ema pistis pea ukse vahelt sisse just ajal, kui ma iseendaga oma peas suhelda tahtsin ning siis kippusin ma kähvama. Või noh, see komme on mul siiamaani küljes. Kui ma siis ise suhtlust üles võtma läksin, oli teisel pool solvumine. Igasugused pikemaajalised sunnitud koosviibimised muidu kenade inimestega tekitavad mulle samuti piinu kui ma vahepeal minutitki omaette olla ei saa. Üksiku lapse teema ehk? Mõni ju elab sünnist saati kellegagi koos ühes toas ega oska unistadagi privaatsusest. Kunagine sõbranna rääkis ka, kuidas tal oli ülikooliajal südamesõbranna, kellega nad olid kui sukk ja saabas ning kuidas see sõprus siis ühel hetkel pauguga otsa sai, peale mida tundis mu sõbranna võluvat vabanemistunnet ega suhelnud pikka aega mitte kellegagi. Õnneks on Eesti mehed (üldistan muidugi) täpselt sellised, nagu ühel bipolaarsel suhtlejal vaja - istuvad omaette arvuti taga ega kipu küsima, kuidas sul täna päev läks või millest sa mõtled. Ma olen ju L-ga enamasti 24/7 koos, aga see ei koorma mind, sest suhtlust on selle aja sees vastuvõetaval määral.
Teisest küljest tahaks ju normaalne, viisakas inimene olla ja suhelda ning nii ongi mul selle bipolaarsuse teises otsas paiknedes enamasti tunne, et seltskonnas olles tuleks pidevalt vestelda. Oeh, appi, ebamugav vaikus, ruttu-ruttu, võta mingi teema üles! Niisiis olen veendunud, et mind vaid suhtlussituatsioonides kohanud inimesed peavad mind kindlasti suureks suhtlejaks ja ekstraverdiks, kellel suu hetkekski kinni ei seisa. Ja nüüd siis tänase mure juurde - ma lähen õhtul kontserdile (jube sõna, iga kord pean ÕS-i vaatama, kuidas seda õigesti käänata, osastav (eriti mitmuse) on minu jaoks täiesti vastuvõetamatu) ja seda ilma L.-ta, kuna kõik lapsehoidjad on hõivatud haiguste ja muu hooajalisega ning L. oli suuremeelsena nõus loobuma, sest ka ta ise pole päris terve. Niisiis lähen ma sinna koos tema sõbra või sõpradega. Ja ma ei oska suhelda. Kui me kõik oleme kusagil karjas ümber laua ja üksteisest üle karjume, pole probleemi aga niimoodi üks-ühele, ilma vahendaja L.-ta...Ma ei oska oma probleemi isegi sõnastada. No vaadake, tegemist on tema, mitte minu sõpradega. Mina olen lihtsalt...tema naine. Mingi sugude teema tuleb siin ka sisse, sest L.-i naistuttavatega suheldes seda probleemi pole. On justkui mingid universaalsed naiste teemad, millest rääkida. Aga meestega? Ainus teema, millest rääkida, tundub olevat muusika (ja sellest ma võin muidugi tunde jahvatada). Ma olen vist imbetsill. Või on probleem selles, et mul ei ole mitte kunagi olnud ühtki isiklikku meessõpra. Sellist siis, kellega ma ei ole seotud kellegi teise kaudu (sõbranna mees või oma mehe sõber) või kellega ei ole lootust romantilisteks arenguteks. Ok, üks sõber siiski varem oli ja temaga me vestlesime tõepoolest ainult muusikast või filmidest. Üldise sõbrustada mitteoskamise juures on meestega sõbrustamine veel eriti keeruline. Nooremana võisin ma suisa vaielda teemal "meeste ja naiste vaheline sõprus on võimatu". Nii radikaalne ma enam ei ole aga tunnistan, et mulle on see raske. Miks minul ühtegi geist sõpra ei ole? Aga mu geiradar on niivõrd roostes ka, et enamasti olen alles hiljem üllatusega teada saanud, et ahsoo, ta oli gei või. Täiesti õudne on minul kui võrdõiguslikkuse tulisel pooldajal ja soorollide vastasel tunnistada, et vot sõpruses tõesti mängib sugu rolli. Ma vist tõesti oma hämaramates ajusoppides kardan, et keegi võib kellessegi ära armuda ja kellel seda jama siis vaja on. Piinlik kohe. Ma näen mehi ainult kui võimalikke seksobjekte? Appi, ei , lõpetage ära! Ma olen kuulnud küll mehi ütlemas, et neutraalselt on võimalik suhelda ainult koledate (ses  mõttes, et konkreetse inimese silmis partneriks ebasobivate) naistega. Võeh. Kas ma ise olen samasugune? Evolutsiooniliselt s***peaks arenenu, kes vaatab kõike ainult geenide edasikandmise vaatenurgast? Sest ma arvan, et just kuhugi sinna on selle meeste ja naiste vahelise sõpruse koer maetud.
Aga ma kavatsen ennast täna ületada ja meestega neutraalsel pinnal suhelda. Edu mulle.

7 kommentaari:

sukelnorsu ütles ...

elu läheb palju lihtsamaks, kui meelde jätta, et kontsert on nagu part. :)

Marca ütles ...

Asi on ilmselt selles, et mulle üldiselt tundub olevat loogilisem variant ka õigem, ja enamasti ongi, aga "kontserditel - vale" vs "kontsertidel-õige" on selle teooriaga karjuvas vastuolus :)

Kaur Virunurm ütles ...

Sul ei ole kunagi ühtegi sooneutraalset hobi olnud? Sellist, kus on ka mehi? Koerte koolitamist või mistahes spordiala või filmiklubi? Kui on, siis ka sa seal suutsid meestega normaalselt rääkida? Ilma neid objektistamata?

Kui ei olegi olnud, siis ehk jõuad veel hankida :)

Meestega võib alati rääkida näiteks tööst. ("Kas sinu ülemus on ka tropp?"). Lastest. ("Kas sinu jõmpsikad on matemaatikas tugevad? Minu oma on hull udupea.") Naistest. ("Kas sinu naine ka kogub kingi nagu hull? Minu mehe oma küll kogub, täitsa imelik kohe.") Kui vestluskaasasel naisi või lapsi ei ole, saab uurida, mida ta kogu oma vaba rahaga siis teeb. Millist õlut ta eelistab. Jne jne...

Marca ütles ...

Hobidest rääkides vist ei ole tõesti ühtki sooneutraalset olnud. Vähemalt mitte peale seda iga kui sugudest vägagi teadlikuks saadi. Näiteringis käisid meil ainult tüdrukud. Alates 16. eluaastast olen ma pidevalt kellegagi suhtes ka olnud, ja niimoodi väga ei teki neid isiklikke vastassoost sõpru.
Ilmselt tuleb ikka jah oma liistude juurde jääda ehk siis õlu ja muusika, sest see tänane sõber on lastetu-naisetu. Tööst võib-olla ka, aga mulle ei meeldi tegelikult vabal ajal tööst rääkida.

notsu ütles ...

Kui tahad sellist hobi, siis hakka mälu mängima, seal on piisavalt mehi, samas on mõnus neutraalne keskkond, ei kohusta flirtima ega midagi, ja on muud, millele keskenduda.

Mälumänguklubi meestega õlut juues on küll vahel tekkinud olukord, et nad räägivad kõik oma lastest ja ma ei saa sõna sekka öelda.

notsu ütles ...

apropoo, mul oli kunagi vaat et vastupidine probleem: vallaliste meestuttavate hulgas polnud heteroid peaaegu üldse või päriselt mitte ühtegi. Mis tähendas, et meestega neutraalselt suhelda oli lihtsamast lihtsam, aga väljavaated erootilisteks või romantilisteks suheteks olid kas olematud või moraalselt kahtlased, olenevalt sellest, kas abielumehi potentsiaalsete partneritena üldse arvesse võtta.

Johanna ütles ...

Oleksin nagu endast lugenud - vajan palju privaatsust ja kui sellest küllastumus tekib, siis tahaks meeletult suhelda. Mingi aja pärast väsitab suhtlemine jälle väga ära ja ring hakkab otsast peale. Ja ma pole üksik laps :P