kolmapäev, detsember 09, 2015

Minu Tenerife ja maailmavallutuseks ebasobiv inimene

Lugesin Mart Normeti "Minu Tenerifet". Seda Minu-sarja raamatut üldiselt kiidetakse ja ma ei vaidle vastu, lugu on ladusalt kirja pandud ning autor valdab ka huumori keerukat kunsti. Samuti on reisihuvilisele piisavalt infot ja vihjeid kohtade osas, mida külastada. Mina käisin Tenerifel pea 20 aastat tagasi ega mäleta suurt midagi peale emotsiooni, et oli tore. Käisime mingis loomaaias - oli see siis Loro park või mitte, ei tea, samuti ühes veepargis, aga samuti ei kujuta ette, kas tegemist oli selle samaga, millest raamatus juttu. Vulkaani otsa ronimine jäi meil pooleli, sest ema keeldus käänulisel teel ülespoole ronimast. Raamatus põgusalt mainitud rüütliturniiri külastasime ka - huvitav, kas see kitšimaiguline kindlus on seal alles veel? Seega äratundmishetki raamatus minu jaoks just polnud, ei saa ju eeldada, et teismeline mingid kohanimed endale meelde jätaks. Siiski - Santa Barbara sildi juures tegime pilti, sest tollal oli pop samanimeline seriaal Edeni ja Cruz Castillo surematust armastusest...
Mõtteainest jätkus aga seoses raamatuga hoopis teisel teemal, nimelt töönarkomaania ja enda eest põgenemine. Nagu autor ka mainib, siis enamik kaugele maale seiklema läinuist üritab just nimelt kodumaise rutiini eest jalga lasta. Tema laseb küll vaid pooleks aastaks ja sedagi mu meelest osaliselt ebaõnnestunult. Nimelt tunnistab Normet, et tal on raskekujuline töösõltuvus - töö on väga tore, aga seetõttu ei suuda ta sellest ka eemal olla ning mingisugust vahet töö ja vaba aja vahel sisuliselt polegi. Mingil hetkel hakkab see aga siiski tervisele. Minu jaoks on see nii võõras teema, sest olgugi, et mulle mu töö meeldib, teen ma seda ainult töö ajal ja vaba aja hoian muude asjade jaoks. Mu meelest tingib selle suures osas töö iseloom - igasugune suhtlemine, sebimine ja asjaajamine ei saa toimuda ainult kellast kellani  - kui midagi organiseerida, peabki kogu aeg asjal silma peal hoidma, meilidele vastama, helistama jne. See on selline ekstraverdi õudne töö. Aga minu meelest on see ka selline töö, millega saab kergemini karjääri teha ja haljale oksale jõuda. Mis hinnaga siis, aga ikkagi. Ka eraettevõtjad ajavad enamuse ajast "asju" ning sebivad ringi. Ses osas olen mina üsna kindlasti introvert, sest juba mõte sellest, kuidas ma peaksin kellelegi helistama, tekitab minus vastumeelsuse. Natuke torkas mind see koht raamatus, kus autor kohtub rannas fotosid tegeva Eesti neiuga, kes tundub talle kuidagi ebalev ja õnnetu ning kes tunnistabki, et peale kuu aega Tenerife paradiisis igatseb tema juba koju. Normet väidab siis, et osadel inimestel pole seda avatust ja optimismi, et uues keskkonnas hakkama saada. Mu meelest see päris õige pole, ma tahaks ikka uskuda, et minus on avatust ja positiivsust, kuid ma ei kujuta ette, et suudaksin olla õnnelik kusagil võõraste inimeste hulgas neile midagi pähe määrida üritades. Lihtsalt kõigile inimestele ei sobi ühesugune töö. Mina ei suudaks ilma toetava võrgustikuta pioneeri mängida. Või noh, eks ikka suudaks, aga see ei teeks mind üldse õnnelikuks ning hirmus koduigatsus ja pilli nurka viskamise iha oleks ka. Paradoksaalsel kombel meeldib mulle jubedalt üksi töötada. Aga seda alati võimalusega sellest üksindusest välja tulla. Ma kujutan ette, et kui ma läheks üksi reisima, siis ma olekski üksi, mitte ei leiaks oma teelt sadu potentsiaalseid parimaid sõpru. Ilmselt ma siis pole piisavalt avatud? "Maailmas reisimiseks valet tüüpi inimene"? Juhtusin hiljuti ühele lingile, kus räägiti sellest, kuidas meile tutvustatakse üha inimesi, kes on jätnud oma rutiinse elu, ilma peale põrutanud ja siis "oma tõelise kutsumuse" leidnud, kuid tegelikult on olemas ka terve kari neid, kes niimoodi oma elu hoopis pekki keeranud on. Näitena oli seal üks kõrgesti haritud paarike, kes lõpetas soojal maal peldikuid koristades, mitte oma vabast tahtest siis, lihtsalt tuli välja, et nad ei olnud maailmavallutuseks "sobivat tüüpi".
Lohutuseks mulle on aga see, et vähemasti oskan ma puhata. Raamatu juures pani mind pidevalt imestama see, kuidas perekond Normetid sõltusid internetiühendusest ja tahtsid aina kursis olla Eestis toimuvaga. Neil oli kaasas suisa neli arvutit ning lisaks tunnistas autor, et nende perekondlik õhtusöök möödus sageli igaühel ninapidi oma nutitelefonis. Vähemalt seda häda mul ei ole, ma ei tunne puhkuse ajal mingit vajadust info järele. Kui vaadata mu blogi või last.fm-i logi, siis iga aasta augustis kui mul puhkus on, ei ava ma ei ühte ega teist - mis sest, et muul ajal ma neist nö "sõltuvuses" olen. Nutitelefonid on mu meelest üldse saadanast. Mida need inimesed sealt üldse vaatavad? Mul on pidevalt see olukord, et "Internet sai otsa" ehk siis läbi on loetud kõik blogid, FB sein läbi vaadatud ja Candy Crushis elud otsas - rohkem polegi nagu midagi teha.
Kes aga ütleb, kas minusugune on lihtsalt rutiinis jubedalt kinni või siis sobibki mulle selline igav elu paremini? Äkki ma lihtsalt vabandan ennast välja ning selle asemel, et "tõeliselt elama hakata", astun lihtsalt vanal ja väljakujunenud rajal edasi? Kõige kõnekam näide minu elust on ilmselt ikka see, kuidas ma ülikooliajal sain stipendiumi Erfurdi ülikooli, aga jätsin selle kasutamata. Kas hirmust muutuse ees või siis sisemisest veendumusest, et ega ma seal õnnelik ei oleks? Ei olnud sellist positiivset ootusärevust sees vaid pigem rusuv tunne - ma ei taha ju tegelikult sinna minna. Kas oleks pidanud ennast ikka sundima? Miks ma siis üldse stipile kandideerisin? No tegelikult kandideerisin ma Helsingisse, mis on ju turvaliselt lähedal, aga kuna panin lolli peaga kirja, et olen kolm aastat (tulemusteta) saksa keelt tudeerinud, siis valiti mulle Erfurt, kuna saksa keele oskajaid oli väga vähe. Äkki on see loomulik, et enamik inimesi eelistab planeerimata seljakotireisi asemel kõik hinnas viietärnihotelli paketti? Või kas tegelikult ikka eelistab? Sõltub see inimesest, inimese vanusest, eelnevatest kogemustest? Kas igaüks saaks õnnelikumaks oma mugavustsoonist välja astudes? Vastaks, et ei, aga ma ju ei tea.

9 kommentaari:

Mariliis ütles ...

No mind sa juba tead piisavalt hästi. Ma olen ju väga sageli inimpõlgur ja paras argpüks, kuigi mõned väljakutsed oma elus olen ikka vastu võtnud. Enamasti selleks, et avastada, et jõle vinge on.

Näiteks Austraalias sain minagi ühe päeva teha ukselt uksele müügimehe tööd. Kui ma oleks teadnud, et see on selline töö, ma poleks kandideerinudki, aga algselt kuulutati see välja kuidagi salapäraselt. Tööd oli mul hirmsasti vaja ja ma läksin kohale. Tuli müüa elektripakette. Eks nad tegid seal parajat ajupesu meile ja lõpuks tunduski üpris normaalne töö. Läksin siis kellegi vanema olijaga õpipäevale. Sõitsime kaugele äärelinna rikaste kvartalisse. Õues oli 35 kraadi kuuma ja me pidime inimestelt vett kerjama, kui joogijanu oli. Vetsu muidugi ka. Inimesed olid 90% ulatuses ülisõbralikud. Keegi ei sõimanud ega minema ei ajanud. Ühes kohas anti vee asemel meile külmikust jääkülmad Coca purgid. Teises kohas oli kahel keskealisel mutil parasjagu veini joomine pooleli, meid kamandati tuppa, siis tagaaeda ja löödi uuel veinil punn pealt. Istusime seal mitu tundi ja kui nad oleks vähegi linnale lähemal elanud, oleks veel õhtul tagasigi läinud, sest nad kutsusid. Siuke kogemus, et hoia ja keela :D Hullult vinge oli.

Ega me keegi teiste inimeste sisse näe. Veel vähem oskame hinnata teise kasutamata jäänud võimalusi. Enda põhjal võin aga öelda, et jätnuks ma need väikesed eneseületust nõudvad sammud astumata, oleksin paljust ilma jäänud.

Marca ütles ...

Eks ta ole. Ma käisin ka kunagi selle kuulsa raamatumüügi (Southwestern vist?) värbamisõhtul ja sealt läks kuskil 90% inimestest minema ilma ankeeti täitmata, mina nende hulgas. Samas, need, kes seal käinud on, ju enamasti tõesti kiidavad. LHV ja SOS Lasteküla on endiseid raamatumüüjaid omale müügitööd tegema palganud ja need inimesed on kohe kuidagi sellised toredad ja hakkajad. Huvitav, kas nad on seda lihtsalt loomu poolest või raamatumüügi töö muutis nad sellisteks? Et kui said seal hakkama, saad igalpool? Muidugi ei tea me neid negatiivseid lugusid eriti, neid rääkima ei kiputa.

ritsik ütles ...

Mina olen loomu poolest arglik ja endassetõmbunud inimene. Kui tegin kunagi neli kuud müügitööd (põhiliselt telefonimüük), siis sai ikka väga villand sellest, kui päevast päeva pikalt saadeti.
Samas see töö, mida praegu teen, eeldab väga julget ja avatud ellusuhtumist. Alguses ikka enne telefonikõnesid kirjutasin teksti paberi peale üles. Aga 9 aastaga olen arenenud ja praegu võin vabalt tänaval astuda juurde ükskõik kellele ja küsida ükskõik mida :). Kuigi helistada ei meeldi mulle endiselt. Nii et kui vaja, siis elu õpetab ja saab introvert ka hakkama, kui vähemalt mõnes aspektis tegevus meeldib.

Mariliis ütles ...

Kellele ei sobi/meeldi müügitöö, see ei pea veel introvert olema. Ja ega selle töö meeldimine või mitte meeldimine määra ka ära seda, kas välismaal elamise kogemus on meeldiv või mitte.
Müügitöö on täiesti eraldi teema.
Minule ka ei meeldi müügitöö, ma ei näe mitte ainsatki põhjust, miks keegi müügitööd teha peaks tahtma. Ometi tahetakse. Ja tehakse.

Kaur Virunurm ütles ...

"osadel inimestel pole seda avatust ja optimismi, et uues keskkonnas hakkama saada"

Inimeste iseloomude jaotus on looduse poolt seatud. Millegipärast on evolutsioon otsustanud, et ON VAJA, et oleks nii koleerikuid kui flegmaatikuid, nii intro- kui ekstraverte, nii opti- kui pessimiste.

Seetõttu EI SAA olla kurb või pettunud selle üle, et inimene on kinnine ja pessimistlik - see on looduse valik, mitte inimese enda oma; sellisena on see paratamatu ja normaalne; ja optimiste (v sangviinikute) kiitmine ja pessimistide (v melanhoolikute) laitmine on täiesti jabur.

Samamoodi on loodus loonud mõned naisterahvad klassikaliselt ilusaks ja mõned - noh - teistsuguseks. Ja jällegi ei ole võimalik inimest kiita "küll sa oled tubli, et oled nii ilus" - selle taga on ju evolutsioon ja geneetika, mitte inimese enda töö või valik.

Raamat (minu Tenerife) tundus pinnapealne ja igav, ilmselt seetõttu, et autor tundus pinnapealne ja igav. Vbl on ta päris-elus huvitav inimene, aga selle raamatu järgi küll mitte.

notsu ütles ...

Mis reisieelistustesse puutub, siis minu jaoks on seljakotireis palju rohkem mugavustsoonis kui viietärnihotelliga grupireis, lihtsal põhjusel, et esimene on tuttav ja teada, teine mingi tundmatu kahtlane asi ("mis siis, kui mul hakkab igav? mis siis, kui mul tuleb poole pealt tahtmine hoopis teise kohta minna, aga raha juba makstud?"). Üldse on mul kalduvus igasugused siduvad reisiplaneerimisliigutused viimasel minutil ja suure vastumeelsusega teha ("kui ma ostan bussipileti, siis ma ju PEAN selle bussi peale minema ja ei saa viimasel minutil ümber mõelda") - häälega seljakotireis on selles mõttes ideaalne, et plaanid on ainult hästi üldjoontes ja täppisplaanid tuleb teha ad hoc.

notsu ütles ...

ahjaa, grupireisiga muidugi ka "mis siis, kui mulle ei meeldi need inimesed / grupijuht?"

Marca ütles ...

Ega need küsimused on väga loogilised ju. Ilmselt ma mõtleks ka nende peale, aga mina olen just pakettreisil käinud ja seljakotiga mitte. Ja loomulikult käisin oma esimesel pakettreisil inimestega, kel oli juba eelnev kogemus olemas. Ok, paketi puhul on tegelikult see ka, et enamasti peaks koha peal olemas olema reisisaatja, kelle poole oma muredega alati pöörduda saab. Va. juhul kui just tema ei ole see, kes ei meeldi muidugi :)
See "kellegagi koos" on mulle ilmselt oluline. Mariliis ju käis ka ukselt-uksele vanema olijaga koos, see ei ole nii hirmus kui päris üksi (ilmselt neid üksi ei saadetagi muidugi).

notsu ütles ...

Minu jaoks oleks ukselt uksele käimises eriti hirmus just see sundsuhtlus. Mida ma kardaks ka grupireisist. Et olen sunnitud suhtlema inimestega, kellega ma ei taha suhelda, või täitsa meeldivate inimestega siis, kui ma ei taha suhelda.

Seljakotireisil end kellegi peale hääletades küll suhtleks, aga kui üldse ei tahaks, võiks end kasvõi päevaks ajaks kuhugi metsa ära peita.