kolmapäev, detsember 02, 2015

Moest väljas

Eile sattusin õnneliku juhuse tõttu teleka ette täpselt selleks hetkeks kui algas Jaak Kilmi dokumentaalfilm moelooja Reet Ausist "Moest väljas". Ilmselt paljud on seda sel aastal näinud, tegemist tänavuaastase linateosega. Sisust niipalju, et Reet ostab Tallinna Zara poest püksipaari ning üritab välja uurida, kus, kuidas ja kelle poolt on need valmistatud. Uuribki läbi raskuste välja, loomulikult selgub, et ses osas on püksid seotud igasugu koledustega - need on täis tervisele ohtlikke kemikaale ning neid valmistavad inimesed, kelle nahas ükski meiesugune arenenud maailma inimene olla ei tahaks. Meie tahame odavaid pükse, ruttu ja palju, muu meid ei huvita. Jõudnud Bangladeshis tehasesse, mis konkreetselt neidsamu pükse toodab, leiab Reet aga eest täitsa toreda ja toimiva meeskonna, kes tema ideedest vägagi huvitatud on - tuleb välja, et neil ei olegi suva, vaid nad on nõus hea meelega Reedaga käed lööma, et tootmisjääkidest riideid valmistama hakata. Kõik päris libedalt ei lähe, aga on näha, et tahe olukorda parandada on sealses tehasejuhtkonnas olemas. Edust tiivustatuna suundub Reet suurte müügikontsernide juhatuste poole USA-s ja Euroopas, kus teda aga sugugi nii soe vastuvõtt ees ei oota (ok, vastuvõtt iseenesest on soe, muljet jätta oskavad kõik). Olevat väga suur masinavärk, ei saavat muuta, kas tõesti tekib meil niipalju ülejääki? Ok, teie tahate ülejääkidest riideid teha, aga meie tahaks hoopis teada nüüd, et miks see tootmine seal nii ebaefektiivne on (aitäh, et selle töö meie eest ära tegite ja probleemi avastasite, me ise ei teadnudki, mis seal kusagil Bangladeshis toimub). Sellised toredad arvud ka, et ühe teksapaari tootmiseks kulub 10 kuupi vett (neljaliikmelise pere kuu vajadus) ja elektrit samapalju kui tarvitaks ööpäev läbi töötav pesumasin. Seda ühe paari tootmiseks! Lõpetuseks tõdeti, et kunagi peab miskit muutuma, sest sellisel kujul jätkamine ei ole lihtsalt kuidagimoodi jätkusuutlik. Aga seni kuni lõppu veel päris näha ei ole, eelistab enamik silma kinni pigistada.
Reet Aus uuris Zara pükste elutsüklit ning avastas sealt palju õõvastavat. Iseenesest on Zara ju korralik pood, asub suurtes kaubanduskeskustes, ei ole tuntud kui kõige odavama saasta müüja, paljud inimesed unistavad, et suudaksid endale sealt midagi lubada. Poest osta on ikka veel kallis - odavam on tellida Hiinast. Mis sest, et kohe ära laguneb - kaua ma neid hilpe ikka kannan. Ehk siis esimene põhjus, miks me neid asju tarbime, on meie vaesus. Teine aga just see "ma ei tahagi asja, mis igavesti vastu peaks"-põhimõte, mida tarbimisühiskond meile peale surub. Varem oli aastas neli moekollektsiooni, üks igaks aastaajaks  - nüüd on olemas ka vahekollektsioonid. Et ikka rohkem tarbida saaks. Tarbimine on see, mis meid õnnelikuks teeb. Kui palju inimesi kannab teie töökohas/koolis kaks päeva järjest samu riideid (juhul kui teil just vormiriietust pole)? Pakun, et vähemus. Vähemalt sel juhul kui teid ümbritsevad suures osas noored inimesed. Asi ei ole enam isegi mingis moes, vaid etiketis - jääb mulje, et need, kes igapäevaselt riietust ei muuda, on kuidagi lohakad ehk. Ebahügieenilised. Meil veel ei ole kombeks end 3 korda päevas duši all pesta, aga Ameerikas juba on, ja kes nii ei tee, on ropp. Kuskil kümme aastat tagasi käisin koos pealinna sugulasega Hollikas ja enne pidu ägas ta, et pole miskit selga panna - neid teksaseid ma ju enam ei pane, korra juba käidud klubis nendega. Toona pööritasin ma silmi, et halloo, meil provintsis ongi tavariided ja peoriided, ongi mingi komplekt, mille ma peole minnes selga ajan. Alati. Enamasti. Enam vist nii ei ole? Naisteajakirjad teevad lugusid staaridega, kellel on kapis 50 paari teksaseid. Mis paganama kapid neil on? Ega kõik nii ei mõtle, paljud mõtlevad ilmselt, et miks mul ainult 5 paari on kui tema saab endale 50 lubada! Keegi ei küsi, mida sa nendega teed - kui võimalus on, siis miks mitte! Miks mitte tellida Hiinast 20 kleiti, millest 10 kohe prügikasti lendavad, kui neid sealt tasuta saadetakse! Me tahame kõik endale ühesugust, ameerikalikku eluviisi, isegi siis kui me seda rahaliselt lubada ei saa on meil võimalik endale soetada hunnikute viisi analoogkaupa Hiinast, mida isegi meie osta jõuame! Mis mõttes pean just mina ennast piirama kui kõik teised, kogu maailm, elab niimoodi? Mis te arvate, et need praegused rõhutud kolmanda maailma talupojad ja vabrikutöölised hakkavad keskklassi jõudes kohe ökotooteid tarbima või? Looda sa, kõigepealt tahavad nad ruttu, palju ja odavalt. Öko on vaid valitute pärusmaa. Evelin Ilves võib sellest rääkida, palju tahab, keskmine Eesti tarbija endale igapäevast ökot lubada ei saa ning teda vaid vihastab jutt sellest, kuidas just tema oma tarbimist piirama peaks. Kõik tahavad näiliselt hästi elada ja kui sellele aitab kaasa hunnikute kaupa Hiina postimüügikaupa, siis inimesed seda ka tarbivad ning lõppu ei paista kusagil.
Lõpp oleks see, kui kogu maailm järsku rikkaks saaks. Ebavõrdsus kaoks. Kas seda on lähitulevikus näha? Või lõpp oleks muidugi ka see, kui kõik lihtsalt otsa lõppeks. Kõik oleksime ühtviisi vaesed. Seda, et kõik ja ühtviisi, ilmselt ei juhtu, otsa hakkab aga varsti saama vist küll. Meie ei taha tarbimisest loobuda ja samas tahavad India ja Hiina tohutud rahvamassid alles meie stiilis tarbimist alustada.  Asi on põhimõttes - enamik inimesi igatseb lihtsat elu, elu nagu Ameerikas, lähed poodi ja ostad, kõik on olemas, midagi ei pea ise kasvatama ega tootma. Need mured on kusagil meist eemal. Vaid väike käputäis naudib ja saab nautida endale tootmist, ülejäänud peavad tootma teistele. Kui paljud meist tahaksid oma kätega füüsilist tööd teha? Kas pole ajalugu meid kogu aeg sellest eemale triivinud, näidates, et jõudeelu on eesmärk ja kehaline töö ropp? DIY jääb alati hobiks neile, kes tegelikult päev läbi füüsiliselt rügama ei pea.
Mis siis saab? Tuleb ISIS, tuleb keskaeg, lahendab kõik me mured? Alustame otsast peale, nagu tsivilisatsioonid aegade algusest peale teinud on? Vabalt võib nii olla kui just tehniline progress meiega imet ei tee ja me ei leiuta lõputut energiaallikat, roboteid, kes meie eest kogu füüsilise töö ära teevad ning meil kõigil jõudeelu elama lubavad hakata. Mis on tõenäolisem, ma ei tea.

33 kommentaari:

  1. See on nüüd mingi teine paralleelmaailm. Meestekeskses ITs on kõigil täiesti pohlad, mis sul seljas on või mitu päeva järjest. Kui just haisema ei hakka. Mul ei ole iial olnud viit paari teksaseid korraga.

    Mõttekäik, et naised defineerivad end eeskätt välimuse järgi ja seepärast tellivad netist sitta või loevad, tõsiselt, moeajakirju, tundub õõvastav ja ma hoian end sellest eemale. Naabersissekandes kirjutab su suguõde, kuidas tal väljas käies jalad kipitavad, aga paksemate või pehmemate pükste asemel tahab ta seda ravida eri sorti õlide ostmise ja endale peale määrimisega. Ee... ää... ei, ma ei saa aru.

    VastaKustuta
  2. Kaur, mille järgi sinu tutvusringkonna mehed end defineerivad?
    Mu meelest moeblogide pidajatel ja niisama fashionistadel on lihtsalt väga palju aega ja raha, mida nad siis oma hobisse investeerivad. Üldiselt vast naiste puhul on tegu lihtsalt püüdega kena välja näha. Meie kollektiivis on jagunevad naised laias laastus pooleks: ühed käivad suht suvalt riides ja teised (reklaamiosakonna daamid) tõesti tunduvad pingutavat ja klapitavat. Osav inimene suudab oma isikupära ka väiksema riietehulgaga väljendada.

    VastaKustuta
  3. Mul on ka keskmine naisterahvaga võrreldes ilmselt üsna vähe kaltse, aga viimasel ajal on kuidagi silma hakanud, et see pole vist mitte lihtsalt erinevus vaid taunitav kõrvalekalle. Moehuvi iseenesest on mu meelest lihtsalt hobi nagu iga teinegi. Mu ema on elu aeg moeajakirju ostnud, aga mingit odavat nodi ei käi ta sellegipoolest kokku krabamas.
    See reiteprobleem on muuseas mul ka, aga ma langen veel kolmandasse gruppi - ei ole tulnud ei selle peale, et end kreemitada (kuna mul tõesti ülikuiv nahk, siis kreemitan niigi) või paksemate pükste ostmisega (hakka nüüd sellepärast eksta pingutama) vaid lihtsalt kannatan :)

    VastaKustuta
  4. Töö, hobid ja pere. Eri inimestel eri osades, keskmiselt ütleme 5:3:2 või 5:2:3. "Olen radikaärimees ja surfaja ja mul on väike laps." "Olen isa ja ametnik ja mulle meeldib looduses käia." "Mõtlen maju välja ja mängin viiulit ja just võtsin uue naise."

    Ei, see ei ole lihtsalt tahtmine kena välja näha". Mõttekäik "sama kleidiga samas kohas mitu korda ei käi" on liiga haiglane nii mõistliku seletuse jaoks.

    VastaKustuta
  5. Inimesed on loonud endale lihtsalt illusiooni, et kõiki huvitab, mis neil seljas on, aga olgem ausad - kui just otseselt silma ei riiva või just äärmiselt kaunis ei ole, ei pane keegi meie riietust tähele. Olin ühe oma meessoost töökaaslasega pool päeva koos olnud ja tihedalt suhelnud, kui palusin tal silmad kinni panna ja öelda, mis mul seljas on. Ta ei mäletanud.

    VastaKustuta
  6. No see sama kleidiga samas kohas on ju väga aktuaalne alati Presidendi vastuvõttudega seoses. Kirjutatakse OMG! see taaskasutas oma kleiti! Vau! Vaadake! Sama kleit, mis kolm aastat tagasi! Mis annabki ju signaali, et selles on midagi erakordset ja tavaline on sama riiet kaks korda mitte selga panna.

    VastaKustuta
  7. Probleem pole selles, et kirjutatakse (igast sitta kirjutatakse), vaid selles, et seda ka loetakse. St inimesed reaalselt vahivad seda vastuvõttu ja selle kajastust.

    Presidendi vastuvõtt muudab meie riigi mingil määral paremaks: tunnustus hea asja eest on ise ka hea. Aga selle sidumine riietuskoodiga on nõme. Keskendumine riietusele - väga nõme.

    VastaKustuta
  8. Mina ei tea, ma olen kuidagi eriti välimusekriitiliste inimeste sekka vist sattunud või siis käin kuidagi eriti kohtlaselt riides, aga ma kuulen pidevalt mingeid riietusse puutuvaid kommentaare. Ise eeldan ka, et kes see ikka märkab, aga kui ikka ses osas maa peale tuuakse, hakkad mõtlema, et ehk peaks rohkem vaatama, mis selga sattub.

    VastaKustuta
  9. Aga kes kommenteerivad? Ja kas sind või kedagi teist? Ma ei kujuta ette, kuidas mõni meeskolleeg teise meeskolleegi t-särki analüüsiks. Daamidele tehakse komplimente, aga tagaselja seeliku pikkuse või kleidi korduvkasutuse üle küll ei arutleta.

    VastaKustuta
  10. Mehed vist võõraid naisi nii ei analüüsi jah. Viimati, kui kontserdil käisin, siis juhuslik naistuttav haaras esimese asjana rinnust, et "issand, sul lausa mingi spetsiaalne rõivas seljas". Ma isegi ei saanud aru, mida ta selle all mõtles, seljas oli mul üks vana pluus, millega aastaid käinud olen, aga tema nägi seda vist esmakordselt. Ämma kommentaar selle kohta, kuidas ma olen vist väga kokkuhoidlik naisterahvas, on ka meeles, kui küsisin, et mis mõttes, vastas ta, et juba mitmes kord näen seda kampsunit sul seljas. No siis ema kukub lausa sikutama, et "mis lirakas sul jälle seljas on". Meenuvad veel "mul on ka samasugune pluus, aga ma enam ammugi ei kanna sellist" ühelt tuttavalt, no ja muud igasugused "ma mäletan, kui sul see seljas oli"-tähelepanekud.
    Tegelt kui meenutada, siis ikka mehed ka mainivad tavaliselt kellegi neile ebameeldiva juures riietust a la "mingi Armani särgiga ilueedi" või "mingi lakutud välimusega hipster". Positiivseid kommentaare pole kuulnud küll.

    VastaKustuta
  11. Kas ma olen ainus, kes arvab, et need Hiinast tellitavad riided on a) isikupäratud ja b) koledad? Kõige rohkem komplimente olen mina näiteks saanud selliste riiete kohta, mis olen kaltsukast ostnud või siis kelleltki saanud. Eks negatiivne arvamus jäetakse enamasti ju tagaselja arutamiseks. Ja mul on ka poogen, kui keegi minestab, nähes mind kaks päeva järjest samade teksadega (sel juhul peaks muidugi mu ümbrus minestavaid inimesi täis olema) - peaasi, et riided puhtad ja terved oleksid.

    VastaKustuta
  12. Isikupäratud on need Hiina riide kindlasti, muidu neid ju nii tohutul hulgal müüa ei saakski. Isikupäraste riietega ongi üldiselt kitsas käes, ma kunagi juba kirjutasin ka sellest murest. Samas ei saa alati öelda, et ka kõrgelt hinnatud disain sh Eesti oma, erilise isikupäraga hiilgaks. Enamik inimesi ikkagi ei taha riietudes massist erineda.
    A teksade kohta keegi tähtis disainer alles hiljuti teatas, et neid ei tohtivatki pesta - seega pole vist ka probleemi rokaste pükstega ringi käia :)

    VastaKustuta
  13. See oli väga huvitav saade. Tegelik probleem on selles, et materjale kasutatakse liiga kergekäeliselt. Tegelikult kokkuvõtvalt, toodetakse prügi, sest tegelikult selle massilise tarbimisega kantakse asju vähe ja juba läheb prügimäele. Pigem on varsti tekkimas probleem, kui kõik on prügi, millest siis riideid tootma hakatakse. Maailma otseses mõttes mürgitatakse ju. Ja kõike selleks, et olla ilus ja moekas :(

    VastaKustuta
  14. Ma poetan kõrvalmärkusena vahele, et film ise oli audiovisuaalteosena tähelepanuväärselt hea. Kõiki komponente üles ei jõua lugeda: stsenaarne plaan, mis mõjutas narratiivi, reportaažvõtte hea pilt ja kvaliteetne heli, vahekaadrite-episoodide mõttestatud kandvus, pildi- ja helirea täpne montaaž, Jarek Kasari muusika ja kogu helikujunduse märkamatu toetus ja vajalik rõhutamine teose kandvale ideele jne.

    VastaKustuta
  15. Tegemist ongi päris jõhkra teemaga, mida toidab tugevalt meie tarbimisühiskond. Hiinast saadetav saast peaks täiesti keelatud olema. Üks teema on rõivaste tootmine ja sellega kaasnev saaste, teine teema on kangaste tootmisega seonduv, siis veel see, mida teha jääkidega. Mainin igaks juhuks, et aitan ise inimesi riiete valikul, kuid minu moto on alati "pigem vähe, aga hea" ja lausa keelan üleliigset osta. Ausse tuleks tõsta kohalik käsitöö alates algmaterjalist, taaskasutus jmt. Eelkõige aga on vaja teadvuse muutust ökonoomsema elu suunas.

    VastaKustuta
  16. Ma tahaks meelde tuletada, et ruttu, palju ja odavalt saab riideid ka ökolt, kui asju mitu ringi kasutada.

    Aga mis välimuse kommenteerimisse puutub: esiteks, nohiklikus seltskonnas ei vaadata üksteist selle koha pealt nii kriitiliselt, kamp rahvaluuleteadlasi on selles mõttes sama ohutu seltskond kui kamp IT-kaid; beenemas seltskonnas võivad juba kriitilisi pilke heita nii mehed kui naised. Teiseks, kui küsimus on võhivõõraste inimeste kriitikas, siis seda saavad tõenäoliselt väiksemad ja ohutuma välimusega inimesed rohkem, tähendab, naiste kallal õiendatakse rohkem kui meeste kallal. Ma mõtlen neid, kes tänaval vms avalikus kohas teiste kallal norivad. Nii et mida kahjutum keegi välja näeb, seda suurem on tal surve välja näha võimalikult silmatorkamatu, kui ta ei taha norimist kuulda. Iseasi, et need võõrad norijad ei tea muidugi, kas eile olid samad riided, mis täna, nad mängivad nii üleüldiselt moepolitseid.

    VastaKustuta
  17. Käisin mina eile muusikaüritusel. Been oli igatahes - kohal vähemalt üks minister, hea hulk kultuurirahvast, ERR tegi otseülekannet ja värk.

    Meie seltskonnas oli kolm daami ja ma püüdsin ette kujutada, mis peaks juhtuma, et nad üksteise või kellegi teise välimust arvustama hakkaks. Ei mõelnud välja. No ei ole võimalik lihtsalt!!!

    Ma arvan, et need välimuse kommenteerijad on kas vanem generatsioon (mul ka võib ema mu riietuse kohta midagi öelda; olen õppind teda lihtsalt ignoma) või pööbel, kel muid huvisid lihtsalt ei ole. Kui inimene millegagi päriselt tegeleb, siis ei ole tal viitsimist sihukestele pseudo-asjadele tähelepanu pöörata.

    Aga Hiinast kauba tellimine vs kohapealne öko ei ole küll nii lihtne, et kohalik = hea ja hiina sitt = halb. Moodne maailm optimeerib end raha kaudu ja kui hiinas tootmine + turustamine + transa Eestisse on odavam kui siin tootmine, siis selleks on omad põhjused. Ja neid täiega lolliks pidada ei saa. Kui kohalik turg on nii tilluke nagu ta meil siin on, siis kanga siia toomine, tootmise korraldamine jne ongi ebaefektiivne. Öko mõttes oleks kõige parem, kui KOGU maailm ostaks neid isikupäratuid Hiina / Filipiini / Vietnami päritolu riidetükke ja ei pusiks riideid näpu otsas toota seal, kus selleks eeldusi pole. (Näiteks arktilises Eestis, kus puuvill lihtsalt ei kasva ja ka kõik muu vajab meeletud tööd vrl lõunapoolsed maad.)

    Ja tootmise kulukus - minge linamuuseumi ja uurige, KUI töömahukas on linast kanga tegemine.

    VastaKustuta
  18. Hiina kaubal kipub olema see häda, et see ei pea kaua vastu. Mina olen küll naisterahvas, aga kannan samu pükse ikka mitu päeva järjest jalas ja pidulikumat kleiti nii palju aastaid, kui kas figuur lubab (st. kui ma liiga paksuks ei juhtu minema) või kuni riie ehk õmblused hakkavad rebenema. Ja mulle väga meeldib olla kindel oma hilpudele, et nad peale soetamist ka näiteks aasta ehk paremal puhul ka mitme aasta pärast veel kasutuskõlblikud on. Niisiis lähevad käiku kaltsukad, sest seal on riided juba ennast tõestanud ja ei lagune koge esimeses pesus või siis õmblen ise. Olen endale õmmelnud-kudunud-heegeldanud vägagi töömahukaid (ja seetõttu ka kalleid disain-) hilpe ja kavatsen neid surmani kanda ning lastelastelegi pärandada.

    Mulle tegelikult väga meeldib Kauri mõtteviis. See mis on inimesel seljas, ei tohiks olla tähtsam, kui see, mis on ta ajukäärude vahel. Aga ma ei ole ka tibi, olengi Notsu kirjeldatud nohik-boheem.

    VastaKustuta
  19. See, et Hiinas toota on odav, ei tähenda tingimata, et see on öko. Sest keskkonnakulukus ei sisaldu eriti müügihinnas, vahel kipub lausa vastupidi olema (kuskil, kus tülikaid keskkonnanõudeid ei ole, on odavam toota, sest ei pea näiteks puhastusseadmetele kulutama). Ja fossiilsed kütused, millega lõviosa transat toimub, on keskkonnakulukuse vaatenurgast põhjendamatult odavad ja eks nad jäävadki selleks, kui keskkonna rikkumise eest maksta ei tule (ma ei mõtle siinkohal isegi kasvuhoonegaasidele, vaid konkreetselt nafta ammutamiskohtade laastamist).

    VastaKustuta
  20. a riideid toodetakse nagunii rohkem kui ära kanda jõutakse, nii et kõige ökom oleks üleüldse vähem toota, vähem osta.

    VastaKustuta
  21. Ma ei usu, et isegi kõige puhtaverelisem tibi julgeks öelda, et see, mis seljas, on olulisem kui see, mis ajukäärude vahel. Või no vähemalt väljendudes umbes nii ehk: "mis sest, et sul Guessi kotti pole, kui sa muidu lahe oled!" :)
    Mu meelest polegi asi niivõrd konkreetsetes persoonides ja nende valikutes, kui selles, milline on üldine mentaliteet ja mille poole see meid suunab - just vastupidi sellele "vähem toota, vähem osta"-le kahjuks.

    VastaKustuta
  22. Julgevad ikka öelda. Harva, aga siiski. Näiteks sellisel kujul: "einoh, muidu täitsa arukas inimene paistab, aga vaata, kuidas ta riides käib!" Koorist mäletan sellist lausejuppi: "viisi peab ja hääl on ka hea, aga stiili pole mitte mingit, kannab jubedaid räbalaid, meie ansamblisse ta küll ei sobi". Mõte siis selline, et kui inimene ei käi sõnavõtja normi järgi riides, siis on ta ikkagi millegi poolest puudulik. Imelik. Ebausaldusväärne.

    VastaKustuta
  23. Ee... aitäh Lendav. Aga siin on veel see häda, et inimene ise ju ei vali oma ajupotentsiaali. Definitsiooni kohaselt on pool rahvast alla keskmise IQga. Kui sündisid viletsate geenidega ja lisaks veel sotsiaalselt kehva keskkonda, siis on see sinu saatus, mitte isiklik süü.

    S.t. rumalat ("lamedate käärudega") inimest ei saa süüdistada, ega narrida, ammugi mitte mõnitada - see ei ole ju ta enda valik.

    Nüüd on küsimus, et kas _käitumist_ on võimalik halvustada. Kui oledki nõrga genotüübi ja nõrga lastetoaga - ja oled seetõttu lihtlabane jõmm või tibi - siis kas on teistel, sünnilt õnnelikumatel inimestel õigus sulle halvasti öelda?

    Vt ka Luige nakside poegade artikkel eilses lehes.

    VastaKustuta
  24. A mida mina siis kogu aeg räägin: kõigil oleks kergem, kui jätaks kindluse mõttes narrimata ja mõnitamata. kasvõi sellise vaikiva kokkuleppega, et "sina ei narri mind riiete pärast, mina ei narri sind rumaluse pärast".

    See on küll väga hüpoteetiline juhtum, sest mu tähelepanekuid mööda nt intellektipuudega inimesed küll teiste kallal rohkem norimist ei harrasta kui normintellektiga. Teiste kallal vingumise komme ei olene IQst ja kui ma õigesti mäletan, siis ei ole sellega isegi korrelatsioonis (st agreeability on selline Big 5 omadus, mis ei korreleeru IQga üht- ega teistpidi).

    VastaKustuta
  25. Autor on selle kommentaari eemaldanud.

    VastaKustuta
  26. Ei noh, grupikuuluvust on vaja kinnitada, muuhulgas ka narrimisega. Ja riietus on grupi tunnusena väga hea.

    "Alpha children wear grey. They work much harder than we do, because they're so frightfully clever. I'm really awfully glad I'm a Beta, because I don't work so hard. And then we are much better than the Gammas and Deltas. Gammas are stupid. They all wear green, and Delta children wear khaki..."

    Nii et iga päev uut hilpu vajav beeta lihtsalt kinnitab endale, et ta on parimas võimalikus, iga päev uut hilpu vajavate beetade grupis.

    VastaKustuta
  27. Ja filmi vaatasin ka ära. Oli tõesti üsna hea, aitäh tähelepanu juhtimast!

    VastaKustuta
  28. Lendav, jah, tegelikult sul on õigus, selliseid väljaütlemisi olen ma kuulnud küll - "issand, algul vaatasin, et kes see imelik veel on, aga tegelikult oled täisa ok, mis sest, et naljakalt riietud". Ma lihtsalt mõtlesin seda, et päris KÕIGE tähtsamaks asjaks riietust ilmselt ei peeta. Esmamulje loomisel mängib välimus nii või teisiti olulist, kui mitte peamist rolli.
    Grupikuuluvuse tunnusena toimib riietus ka kindlasti. Narrimisel on ilmselt see põhjus, et läbi selle üritatakse oma identiteeti kaitsta, ennast paremini tunda vms. See sama erinevuste mitte aktsepteerimine, loomad ju samuti ajavad "valged varesed" enda hulgast ära. Neil on ehk see mõte, et enda rühma kaitsmiseks nõrgim lüli elimineerida, a la tõmbab liigselt tähelepanu? Ma ei tea, inimestel ehk see kuidagi rudimendina säilinud?

    VastaKustuta
  29. grupikuuluvuse kinnitamisest - nojah, lihtsalt see pisigrupikuuluvus ja selle kinnitamise vajadus on üks neid Kahnemani mõttes "kiire mõtlemise" näiteid, mis on küll kiire ja käepärane, aga võib anda valesid vastuseid, kui on vaja keerulisi probleeme lahendada; ja tänapäeva globaalne maailm ja ühiskond on piisavalt keeruline, et inimestele keerulisi probleeme ette sööta. Sellises keerulises võrgustikus, kus iial ei saa päris kindel olla, et kellegagi ebaviisakas olemine hiljem kätte ei maksa, saavad paremini hakkama parema impulsikontrolliga inimesed.

    VastaKustuta
  30. Eks jah sellele viimasele viitab ju seegi, et välimuse üle arutamist peetakse pigem tibide/pööbli (ehk siis rumalate ja mitte nii hästi hakkamasaavate) või vanema generatsiooni (neil pole enam palju kaotada) tegevuseks.
    Iseasi, kas ülejäänud hoiavad oma suu kinni nö loomulikust intelligentsist või siis on endale teadvustanud teiste (avaliku) arvustamise kahjulikkuse ning tegelevad sellega vaid kitsas ja kontrollitud samade huvidega grupis :)

    VastaKustuta
  31. Vanema generatsiooni nõrgema impulsikontrolli põhjus võib olla ka ealine iseärasus: kõik funktsioonid ei tööta enam päris korralikult. Samas olen näinud ka suht süüdimatu suuvärgiga vanainimesi, kelle puhul on mul kahtlus, et nad kontrollivad ennast küll, aga teavad, et vanainimestelt enam nii palju ei nõuta, ja naudivad meditsiinilise probleemiga eakaaslastelt saadud reputatsiooni eeliseid.

    Ja on ka meie maailmas keskkondi, kus grupikuuluvuse rõhutamise eelised kaaluvad enesekontrolli eelised üles - väike küla- või isegi väikelinnaühiskond. Vähemalt kohati ma panen mõne inimese lahmimise selle arvele, et maainimene, see tuli kunagi Väga väga naise pool kah jutuks.

    VastaKustuta
  32. Selle külateemaga olen 100 % nõus. Seoses elukaaslasega olen selle teemaga alles nüüd kokku puutunud ja tunnen tõsist kergendust, et mul vähemalt seda taaka küljes pole.
    Ses suhtes tekitavad minust võõristust ka igasugused kogukondlikkuse ideed. Ei tule sealt head nahka mu meelest.

    VastaKustuta
  33. Vbla individualistide kogukond oleks ohutum :). Kui lepitakse kokku, et toetame üksteist turvavõrgustikuna, nt raha ja tööga, aga muudesse asjadesse oma nina ilma küsimata ei topi.

    Ei tundu päris võimatu, eriti pärast seda, kui lugesin artiklit, et individualistlike põhimõtetega inimesed osutusid mingi uurimuse või lausa katse järgi abivalmimaks. (teisalt, vbla on siis kollektivistidel kollektivismi just sellepärast vaja, et abivalmiduse puudujääki kompenseerida - et ei viitsiks aidata, aga näe, kollektivistlik moraal sunnib. pikas perspektiivis on vastastikune altruism kasulik.)

    VastaKustuta