kolmapäev, detsember 30, 2015

Hüvasti, Lemmy!

Kõige keerulisem on nekroloogi alustada, pole varem ühtegi kirjutanud ju ka. Lihtne ja selge oleks ilmselt alustada faktidest. Motörheadi bassist ja laulja, Ian "Lemmy" Kilmister, kellel jõululaupäeval täitus 70. juubel, sai kaks päeva peale sünnipäeva teada, et tal on vähk ning suri peale kaht päeva selle teadmisega elamist, 28. detsembril oma kodus videomängu mängides. Ma arvan, et see oli üks üsna hea viis surra. Lemmy soovis ju lõpuni lavale jääda ja põhimõtteliselt see tal ka õnnestus. Euroopa tuur pidi jaanuari lõpus jätkuma. Nüüdseks on Lemmy bändikaaslased teada andnud, et Motörheadiga on lõpp. Õige kah.
Kuradi-kuradi-kurat! Nii kurb on! Ma ei näinud Lemmyt mitte kunagi. Alles 8. detsembril olid nad ju peaaegu siin, Helsingis. Miks ma seda ei teadnud? Miks ma seda kavva ei võtnud? Kes oleks arvanud, et Lemmy üldse sureb? Lemmy oli ju Jumal. Kui keegi ei tea, siis Lemmy oli tõepoolest Jumal. Selline oli nimelt tema hüüdnimi rockskenes, kus Ozzy on näiteks Pimeduse Prints. Lemmy oli Jumal. Juhul kui Jumalad ei sure, siis on ta seda siiani.
Mina kohtasin Lemmyt esmakordselt varajases teismeeas kui olin "kõva räppar" ja nägin Ice-T ja Motörheadi ühiselt esitatud lugu "Born To Raise Hell". "Born to raise hell, born to raise hell, we know how to do it, and we do it real well!" Otsi teismeline, kellele selline sõnum korda ei läheks. Lemmy plakat oli mul alati seinal, kõigi nende siledanäoliste tiinipopparite vahel. Lemmy oli äge. Mis sest, et juba toona vähemalt minu silmale vana mees, aga Lemmy oli äge. Läksin isaga Anne turule (Kadaka turu vaste Tartus) ja ostsin sealt isa raha eest Motörheadi "Ace Of Spades" albumi Poola versiooni. Isa mainis, et julge valik. Oligi, ma ei olnud plaadilt ühtki lugu varem kuulnud. Aga kogu plaat oli puhas kuld! Lisaks sai sellega hirmutada külla tulnud tõelisi tiinipoppareid. Äkki sai just Motörheadist minu pilet roosast seebimullimaailmast välja räpaste rokkarite juurde? Lemmy muuseas, liigitab ennast vanaks ja viisakaks rock'n'rolli meheks: "We are Motörhead and we play rock'n'roll!" on nende kuulus kontsertide avalause.
Lisaks kiiretele lugudele, on Motörheadil veel terve posu bluusilikke lugusid, mis ilmselt läheksid peale ka neile, kes kardavad kiireid kitarre. Näiteks see siin, "1916", mis on üks mu lemmikumaid lugusid Motörheadilt üldse:
Sõjavastasus on üldse läbiv joon kõigis neis rokkbändides, mida ma armastan. Eriti selline lüüriline, piltlik asja selgeks tegemine. Nagu Remarque raamatute puhul.
Motörheadi lugu "(Don´t Need) Religion" pani mu mõtlema järgmise stsenaariumi peale:
Lemmy (kes on teatavasti Jumal) läheb oma üllatuseks kuhugi, mis meenutab afterlife´i , kohtab seal oma kunagist tööandjat Jimi Hendrixit ja teisi toredaid vendi ning lõpuks kohtub ühe keskealise karva kasvanud vennikesega, kes parajasti Jack Danielsi klaas käes, sigarit pahvib. Mees ütleb Lemmyle: "Sorry, vana, mul paremat lõppu ei olnud sulle pakkuda. Surid saapad jalas vähemalt. Ma teadsin, et kui sinuga kööga on, mõtlen midagi lahedat välja, aga krt, sa ei oleks enam lavale välja vedanud. Vähk, raisk, ega ma ka kõikvõimas ei ole. Tead, sa olid lahe vend, ära arva, et ma sind ei armastanud. Sellepärast, et sa minusse ei uskunud. Kurat, ma ei usu ju ise ka endasse! Tule, valan sulle ka klaasikese, koju jõudmise terviseks, siin enam maiste hädade pärast muretsema ei pea!" Ma arvan, et see oleks tore. Ma ei usu, et Lemmy tahtnuks rahvast enda pärast vesistamas näha. Sest Lemmy oli, on ja jääb lahedaks.
Mu lemmikpilt Lemmyst on see. Mul oli küll roos hambus versioon, aga paistab, et see oli labane Photoshop.
Loudwire 10 unustamatut Lemmy momenti kah. Algab sellega, et Steve Buscemi (kes on ka äge mees) teeb selgeks, et Lemmy on Jumal.
Aga ikkagi, nad hakkavad nüüd ilmselt kõik järjest surema. Kõik mu iidolid. Sest nad on juba selles eas.
Aaaarrrggh. Ja ma sain praegu teada, et Motörhead käis kaks korda Eestis. Esimest korda ma tean, olin siis 14 ja loomulikult käis see üritus mul üle jõu, aga teisel korral olin ma 18, ega tea üldse, et see üritus toimus: Dio, Manowar ja Motörhead Tallinna Linnahallis. Inimesed, käige üritustel, kui ei käi, siis pärast kahetsete. Enam vist muidugi selliseid suurnimesid siiakanti ei satugi.

Kommentaare ei ole: