reede, detsember 18, 2015

Kõigi teemade ema

Feministeeriumi kodulehel avaldasid Aet Kuusik ja Nele Laos ühe äärmiselt mõtlemapaneva artikli.
Eestlastel, ja ma usun, et ka paljudel teistel rahvastel on selline tore vanasõna nagu "igaüks on oma õnne sepp", mis ühtpidi ilmselt ka innustab enda eest seisma, kuid teistpidi asetabki kogu vastutuse inimesele endale. Sellega seoses meenub hetk lapsepõlvest, mil seisin ühe eduka inimese kõrval, kes sajatas temalt raha palunud kerjuse peale: "Mina olen kõik pidanud ise saavutama! Minule pole mitte keegi mingit almust jaganud!"  Millegipärast tundsin end jube halvasti seda kõrvalt vaadates, ja mitte ainult selles mõttes, et "ah, viska talle see viiekas, inimesed vaatavad, häbi on!" Kogu sellesuunalise retoorikaga läheb mu meelest vastuollu üks teine vanasõna "käbi kännust kaugele ei kuku" ja sellega seotud teadmine, mis pea igaühte juba lapsepõlvest saatnud on - korraliku inimese lapsest kasvab korralik inimene, jotade lapsest jota! Sellest mudelist hälbivaid näiteid tuuakse esile kui imesid. Mäletan enda kooliajast, kuidas üks tüdruk rääkis, kuidas kodus korraldatakse tema keskkooli lõpetamise puhul suur pidu, sest ta on oma suguvõsast esimene, kes sellega hakkama sai. Loomulikult ei mõelnud mina "kolmandat põlve haritlane" nagu mulle maast-madalast korrutati, et jube tubli tüdruk, vaid ikka seda, et "iuuu, milline suguvõsa!" Ja ma ei mõelnud kunagi, et ma olen "jube tubli tüdruk" just oma suguvõsa tõttu - ma olin tubli, sest noh, ma olin tubli ja teised olid kehvemad. Nagu ütlevad ka Luisa Värk ja Kristi Liiva - võta ennast kätte ja hakka ägedaks naiseks, siis pole sul mingit feminismi vajagi! Täpselt see, mida minagi alati mõelnud olen.
Aga see artikkel pani mind mõtlema. Ääremärkusena, mulle meeldib, et mul on see võime - mitte kohe vastanduda vaid proovida ka asja teise kandi pealt vaadata (kui jutt muidugi täielik umbluu pole). "Olen vist piisavalt tugev karakter, et ei ole kunagi millestki ilma jäänud sellepärast, et olen naine. Ja ma ka ei tea kedagi, kel oleks midagi soo tõttu saavutamata jäänud." (Luisa Värk) Tegelikult ju kirjutaks alla, ongi nii noh, ägedad naised ruulivad! Aga. Njah. Mul ei ole tutvusringkonnas mitte ühtegi kassapidajat, kellele öelda, et "hakka ägedaks!"(artikli näitel). Meie keskkoolist ei tulnudki vist ühtki kassapidajat. Kassapidajad saavad ju nendest, kes kooli pooleli jätavad, kellel ambitsioonid puuduvad ja kes midagi muud ei oska. See siin on siis ilmselt selline tavamõistes arusaam kassapidaja saatusest. Kas keegi teab kedagi, kelle mõlemad vanemad oleks olnud kõrgharidusega, edasipüüdlikud tüübid ning kellest oleks tulnud kassapidaja? Ma usun, et see on äärmiselt suur erand. Ma tegelikult kujutan ette, et paljud kassapidajad on hoopiski noored, kes omandavad kõrgharidust ega plaani eluks ajaks poodi tööle jääda, aga tegelikult ma ei tea, sest ma ju ei tunne ühtegi kassapidajat! Me liigume üldiselt omasuguste keskkonnas. Laste plaanid piirduvad üldiselt sellega, mida nad näinud on - mõne jaoks on tavapärane see, et minnakse ülikooli, teise jaoks see, et nii kui kael kannab, hakatakse raha teenima. Tehti ju mingi uuring, kus lastel paluti koostada poenimekiri peo jaoks - leidus lapsi, kes panid sinna kirja suitsud ja viina, ilmselt mitte seetõttu, et see neile tore tundus, vaid lihtsalt niimoodi olid nemad näinud peoks valmistumist. 
Privileegipimedus saadab meid sünnist saati, tore, et sellele on hakatud tähelepanu pöörama. Selle arvessevõtmisel on aga oma konksud. Meil peaks olema kõigil võrdne stardipakk ning tulemused võiks sõltuda vaid võimetest, kuid tegelikkuses...Mu meelest ainuke koht, kus midagi reaalselt ära teha annab, on töö väikeste lastega - samas kodu mõju jääb ju alati sinna kõrvale ning mitte keegi ei oska öelda, kas kellegi vähene saavutusvajadus on kinni kasvatuses/keskkonnas või ta tõepoolest ei suudagi rohkem. 
Mulle väga meeldib artiklis välja toodud lause Raili Marling´ult “Edulood on ehitatud varjatud abiliste nähtamatule tööle.” Mu meelest paistavad need nähtamatud abikäed enamasti edulugudes siiski välja ka - selleks võib olla tugev perekonna/kogukonna toetus, selgitamata "vaba raha olemasolu", elamispind, mida välja üürida jms. Aga kui seda ei ole? Ma ei ütle, et ei saa, eks mõni ju saab ka ajalehepoisist miljonäriks, kuid enamasti ja praegusel ajal enam mitte. Vaja on raha, tutvusi, positsiooni, toetajaid, eeskujusid jne. 
Mu meelest seostub selle "hõbelusikas suus"-teemaga ehk siis privileegipimedusega ka üldine parem- ja vasakpoolsus. Kas me oleme nõus, et tublid on tublid ja neid peakski rohkem kiitma ning need, kes ei ole nii tublid, pingutagu lihtsalt rohkem või me mööname, et osadel on kehvem stardipakk ning neid peaks toetama ja see, et keegi pole päris nii tubli, ei tähenda, et ta virelema peaks, sest kõik ei saagi ühtviisi edukad olla, see aga pole põhjus, miks keegi kannatama peaks. Palju mugavam on mõelda, et mina olen tubli ja teised pingutagu lihtsalt rohkem. See on kui palsam hingele. Pealegi saan ju mina siis vähem, kui kõigile võrdselt jagada. Teised ei ole ju ometi niipalju väärt kui mina.
See on kapitalistliku võidujooksu peegeldus, mis ei taotle võrdsust, vaid isiklikku heaolu. Soovitusega olla ise piisavalt tugev karakter saab süsteemse ebavõrdsuse ees silmi kinni pigistada ja visata mugavalt pall nende väravasse, kes edukad ei ole. Väga hästi öeldud! Kas see võidujooks pole aga mitte lihtsalt kapitalistlik, vaid pelgalt inimlik? On ju nii hea ennast pehmel voodil kerra tõmmata ja ohata "tänan, geenid ja keskkond minu privileegide eest, ma olen seda väärt!"(nagu mina seda ikka igapäevaselt teen:) Ja kardin ette kiskuda, et tänaval lõdisevaid kerjuseid mitte näha. Miks nad siis koolis ei õppinud? Oh, see teema jookseb kokku ka ohvrirolliga - "see pole mingi naine, kes end peksta laseb, jätku mees ometi maha siis!", igasugu vaimsete häiretega - "võtku ennast kokku lihtsalt ja hakaku elama, mul on ka vahel masendus peal, aga ma suudan endaga toime tulla!" Selline mõtlemine töötab, sest nii hea on ju ennast tugevana tunda, teistest paremana.
Kas "võrdsus, vendlus, vabadus" on inimühiskonnas kunagi tegelikult töötanud? Mida siis üldse arutada? Aga äkki kehtib ka siin seaduspära, et probleemi tunnistamine on esimene samm paranemise teel?

44 kommentaari:

ritsik ütles ...
Autor on selle kommentaari eemaldanud.
ritsik ütles ...

Väga huvitav lugemine!
Mina olen oma lähiperekonnast üks kahest kõrgharidusega inimesest, aga päris kindlasti on minu tehasetöölisest ema minust sada korda tublim. Tema astus ülikooli, aga see tuli pooleli jätta, sest maja vajas ehitamist ja tehases oli hea palk. Kui mina sündisin, oli maja valmis. Meil oli, kus elada, mina ei pidanud midagi ohverdama, et ülikooli minna.
Tubliduse kriteeriumide järgi võttes tunduvad mulle need naised "ägedamad", kes kehvalt stardipositsioonilt alustanuna pisikese palga peal suudavad lapsed üles kasvatada, kui need, kelle kulgemisel edu poole erilisi takistusi pole.
Omaette küsimus on see, kuidas või millega edukust mõõta. Hea sissetulek ja töökoht ei pruugi õnnelikku elu tähendada.

Indigoaalane ütles ...

Saavutusvajadus ja energiatase on kaasa sündinud.
see ei meeldi mulle absoluutselt, aga nii see kahjuks on. See kas sellest ambitsioonist saab tulemus, see on juba teine teema- siin on vaja õiget keskkonda, tutvusi, enesekindlust, riskijulgust jne, Ja need omadused on kohati omandatavad.

Meie vanemate põlvkond pole minu meelest hea näide. Nagu ma tavatsen öelda, kõik mis mul täna on, on tänu nõukogude võimule... Ilma selleta poleks mu vanematel kõrgharidust ja tööd, mis nad täna teevad. Fakt.

aga küsimus, mida ma täna iga päev endalt küsin, on hoopis see, et miks me loeme eduks teatud ameteid ja positsioone. Me kõik oleme kuulnud, et "hea keevitaja võib teenida rohkem kui arst", aga ometi peame arsti kutset kuidagi nooblimaks. Näiteks kõik väga heade tulemustega keskkoolilõpetajad, tunnevad kutsumust just arstiameti vastu, mitte ei taha keevitajaks..
Ja see pole niimoodi ainult meil. Hiljuti lugesin uurimusest, kus keegi oli võtnud isikupärasemad nimed ja vaatas neid läbi ajaloo. Kui õigesti mäletan, siis Rootsis ja Inglismaal. Ja tulemus oli ettearvatav: edu toodab edu. Seesama, millest kirjutasid- et kui vanemad on edukad, siis keskkond sunnib ka last end kokku võtma ja sama rada pidi minema.
Vaata Eesti naiste edulugusid, analüüsi nende sõpruskonda ja sa näed, et 95% on seal taga nö õiged sõbrad või õigesti valitud mees, või sündimine mõjukasse perekonda.(ok, va arvatud andekad nt näitlejad, lauljad)
Erandeid on, ja see jätab siiski lootuse.

Nii nagu Ritsik viitab. Tegelikult on ju eesmärk olla õnnelik. Aga raske on olla õnnelik, kui ühiskond vaatab su ametile viltu ja selle mainimine tekitab seltskonnas piinliku vaikuse.
Mul on väga eriametiline sõpruskond eksministritest kuni hauakaevaja ja rekkajuhini ( kas need on õiged äärmused???). Ja tõsi, on raskem suhelda, kui teie materiaalsed tasemed on erinevad ning eluväärtused samuti.
Nii kogumegi enda ümber rohkem sarnaseid. Ja nii need klassid kivistuvadki.

Marca ütles ...

Eks seal ole vahe ka sees: see, kes haridust väärtustab, kuid mingitel põhjustel sellest loobuma peab vs see, kes leiab, et haridus on mõttetu, peaasi, et asju osta saab. Kui ma mõtlen siis väga paljud naised sellest "emade põlvkonnast" pidid ülikooli pooleli jätma (minu ema sealhulgas), põhjuseks siis kuskil makstav parem palk. Samas need samad emad ei ole kunagi haridust alahinnanud. Tänapäeval vist jätavad pigem mehed sel põhjusel kooli pooleli (IT valdkond väga suurel määral), pooliku haridusega naistele kuskil pudrumägesid nii väga ei terenda (või noh, neil erialadel, kus naised domineerivad). Iseasi, kui palju hariduski neid pudrumägesid lähemale toob.

Marca ütles ...

Jah, selle poole, et kõik erinevate ametite tegijad enda üle uhkust võiksid tunda, tuleks püüelda. See ei tähenda seda, et me peaks kõigile sama palka maksma. Lihtsalt praegu on justkui nii, et osa inimesi teeb palehigis tööd, aga ei teeni sealjuures nii paljugi, et isegi normaalselt ära elada.

Kristi loeb ütles ...

Kui ma rahvaloenduse korraldusega seotud olin, tuli välja, et kõige rohkem häbenevad oma elu kassapidajad. Keskealised mehed, nii lahutatud kui süütud, kes ema pensionist elasid, ei häbenenud midagi.
Kui aus olla, ei saa ma aru, miks kassapidaja töö see kõige nõmedam on.
Kui ma peaksin maailma halvima töö välja mõtlema, on see vist parkimiskontrolör. :D
Ehkki ma hindan väga kõrgelt inimesi, kes oma väljamõeldud uhkuse on nurka visanud ja tööle läinud.

Hundi ulg ütles ...

Mulle meeldib, et allikartikkel ja Sinu arutlus lähevad kaugemale nn. "naisküsimusest" ja sellest liberaalfeminismist. Probleem on ju sugudeülene. Valikuvabadus ja/või selle puudumine määrab trendina ära ka poiste elusaatuse. Ja äkki isegi "traagilisemalt", sest nagu Kristi tabav märkus näitab, siis kui need kehvema taustaga poisid saavad keskealisteks meesteks, siis nad ei oska isegi häbeneda. Muidugi annan ma sellise hinnangu oma mätta otsast nagu seda siin juba ka mainitud on.

Kutseharidust ja kuldseid käsi ei tohiks mingil juhul häbeneda. Paraku on siin palju variserlikkust. Poliitiline eliit propageerib ju jõudsalt ameti õppimist juba peale põhikooli. Kui aga küsida, et millisesse kutsekooli siis nende lapsed peale põhikooli läksid, saabub vaikus. Seegi on privileegipimeduse vorm oma laste suhtes. Ja jõudsingi sujuvalt oma põhipostulaadi juurde - igale lapsele kohustuslik keskharidus ja alles siis kutsevalikud. Vastuväide, et laste võimed erinevad ... See läheks nüüd pikaks. Laste haridus ja täiesti kardinaalselt, aluspõhiselt ümberkorraldatud sotsiaalhoolekanne vähendavad pisutki ebavõrdsust, mis mmuidu määratud sünnihetkel kätte antud kaartidega ühiskonna sotsiaalsest kaardipakist. Ning siinkohal oleks ebavõrdsuse vähendamine sõltumata sellest, kas tüdruk või poiss.

Sry, sellel teemal jääksingi jahuma :)

Mariliis ütles ...

Ma võiks ka sel teemal tunde jahuda. Mul on aga paar fragmenti, mida ma sooviks teiega jagada.

1) Minu vanaema on koolis käinud pärast sõda ja tal on 7 klassi jagu haridust. Kõva tööga on ta end ja oma peret (vanaisaga koos) terve elu väga edukalt ära toitnud. Väääga edukalt, kõik pojad on pärandused saanud juba oma vanemate eluaja jooksul. Ja ei saa vanaema rahalise abita hakkama vist ükski kolmest pojast tänagi. Vanaema on 75-aastane, jätkab töötamist. Mitte ükski vanaema lastest ei aita rahaliselt ühtegi oma täiskasvanud lastest. Kuhugi on see "hea tava" kaduma läinud.

2) Austraalias oli mul venelannast kolleeg, raamatupidaja, eduka keskklassi esindaja. Ükskord kurtis ta mulle, et noorem poeg on otsustanud supermarketisse kassapidajaks tööle minna. Kolleeg oli äärmiselt mures ja isegi paanikas - MIKS ometi? Nii hea haridus, nagu talle on võimaldatud, rahast pole puudus, aga poeg läheb....kassapidajaks? Poeg põhjendas end sellega, et soovib päris inimestega suhelda, tahab näha igasuguseid inimesi, ei taha roosa vati sees rullida. Hoolimata sellest, et roosa vati sisse teda terve elu kasvatatud oli.

3) Minagi ei tundnud enne Austraaliasse minekut ühtegi sinikraed. Ma arvasin, et õige inimene pigem ei hakka sinikraeks. Esiteks sellepärast, et see on üldsuse silmis äärmiselt taunimistväärt. Kui sellise ameti valid, ongi seltskonnas piinlik seda kõva häälega välja öelda. Ja raha ka ei saa normaalselt. Austraalias kohtasin rohkem sinikraesid kui ma elus näinud olin. Kõik väga targad ja meeldivad inimesed, mitte ükski ei häbenenud enda ametit!!! Pärit olid nad nii Euroopast kui mujalt.

4) Mul on lähedane sõbranna, kes on sündinud kuldlusikas suus. Vähe sellest, et ta vanemad on saanud talle mõnusat elu pakkuda, on ka tema mees rikas. Pärast lapse sündi ta arvatavasti enam tööle ei lähe. Tema mees on talle öelnud: "Ah, mõttetu sul mingi 1000 euro pärast tööle minna, ma võin ise ka sulle iga kuu selle 1000 eurot anda." Kui palju selles peres vaeste inimeste käekäigu või eksistentsi üle pead murtakse, võite ise arvata.

Loomaaed on kirjumast kirjum. Näiteid võib leida absoluutselt igasuguseid, aga mina siiski usun statistikasse. Vaesus sünnitab vaesust ja on moraalselt õige, et edukamad selles osas abikäe ulataksid. Vähemalt selle üle mõtleksid, mitte 1 miili kauguselt põlgusega ei vaataks, pead kuklasse viskaks ning nähvaks: "Ise tuleb ägedam olla, küll siis saad edukaks."

Marca ütles ...

Hundi ulg: nõus Sinu väljatoodud postulaadiga. Palju on räägitud, kuidas keskkoolis ja ülikooliski midagi vajalikku teada ei saa, kuid mu meelest unustatakse ära siin see, et keskkooli läbinud inimesel on ikkagi kuidagi laiem silmaring, oskusi võib tal ju vähem olla, kuid valikuid on rohkem (Indigoaalane on ka sellest kirjutanud).
Mariliis: ma mõtlen selle esimese punkti peale ja see oli vist tollal (vanaemade ajal) kuidagi teisiti. Siis oli veel võimalik raske tööga rikkaks saada :) Ja haridus oli palju vähematel. Mu vanaema korrutab ka siiani, kuidas tema andis oma lapsele kõik ja imestab, et minu vanemad "nii ihned on" (nad ei ole kusjuures, aga vanaema ei mõista, miks vanemad mul pangalaenu lasevad maksta ja lihtsalt mulle korterit ei osta, eks siin tule mängu ka juba see raha väärtuse teema, mida vanaema ehk enam nii hästi ei jaga, aga üldjoontes sama teema).
Selle häbenemise taga on kindlasti ühiskondlik suhtumine (miks see selline on, ei tea). Ma ju ka omal ajal imestasin, et misasja, Rootsis on meeskassapidajad! Meil on nüüd ka neid tekkima hakanud, ehk see kuigivõrd parandab selle ameti mainet? :)

Kaur Virunurm ütles ...

Huvitav artikkel, hea arutlus sinult, huvitavad märkused siin blogisabas.

Lisaks stardipositsioonile on meile loodusest antud ka iseloom ja välimus. Sünni pealegi hõbelusikas suus - kui oled kole tüdruk, siis on elu ikka viletsavõitu.

Aga ma arvan, et kuitahes ebaõiglane see ka ei ole - endast nõrgemate halvustamisest me ei pääse. Inimestel on vajadus kuhugi kuuluda. Intelligentsi, aristokraatiasse, valgekraedesse, boheemlaste või ärimeeste või inseneride või sõjameeste või kelletahes hulka. Ja sellega kaasneb enda vastandumine neile, kes EI kuulu. Mis sest, et intelligentsi v saavutusvajaduse puudumine, hariduse kättesaamatus või lihtsalt sitt lapsepõlv pole ju inimese enda valik. Halvustatakse ikka, sest see kinnitab halvustaja kuulumist paremasse klassi / klikki / ringi.

Ma ei tea, kas kapitalism puutub asjasse v ei. Jah, see on isiklikku saavutust ülistav ja võimendav ühiskonnakord. Aga kas feodalism või orjanduslik kord olid paremad? Ei olnud ju. Tuleviku-ühiskonnad on mu arvates aga veel hullemini klassideks jagatud kui praegune maailmakord. S.t. ma arvan, et võrdsemat ja vabamat ühiskonda kui praegu ei ole iial olnud ja ei tule ka.

(Ja Kristi LIIVA, artiklis on ta nimi käändes.)

Kaur Virunurm ütles ...

(Hea) kooli läbinud inimestel on lisaks silmaringile ka tutvused ja sotsiaalne turvavõrk. Korporandid on hea näide.

Meil oli klassi 25 a kokkutulek ja siis me õhtu otsa rääkisime, kes kus on ja mida teeb.
1) uskumatult huvitav oli
2) uskumatult erinevaks on inimesed kasvanud
3) kõigil läheb (vähemalt oma jutu järgi) sitaks hästi.

Marca ütles ...

Aitäh veale tähelepanu juhtimast, parandasin ära.
Muidu ka nõus, olen enam-vähem sama pessimistlikul seisukohal :)

Kaur Virunurm ütles ...

Järeldusena:
- naudime hetke!
- ei põe äpude ja lollide halvustamist, see on loomulik ja loodusest ette seatud!

Marca ütles ...

Loogiline oleks tõesti sellisele järeldusele jõuda. Samas - millegipärast oleme (no vähemalt mingi osa meist on) jõudnud oma arengus nii kaugele, et ei taha enam oma seesuguse inimlikkusega leppida. Äkki on sellel välja arenenud empaatiavõimel ikka mingisugune evolutsiooniline seletus - no et kunagi seesugune mõtteviis valdavaks saab? Või jõuab ikka maailmalõpp enne kohale...

Hundi ulg ütles ...

Mina põen küll äpude ja lollide halvustamist :).

Esiteks on selline mu hoiak. Teiseks leian, et peaksime kõik endast oleneva tegema, et neid, saamatumaid ja rumalamaid, vähem oleks. See teine põhjus on aga väga pragmaatiline. Edukamad ja targemad peavad neid nõrgemaid teatavasti oma maksudest ülal pidama. Piisab vaadata järgmise aasta riigieelarve sotsiaalkulutuste kasvu ühelt poolt ja teisalt abivajajate arvu kasvu rahvastiku üldise vähenemise taustal. Päevapoliitikud rahustavad end sellega, et annavad puudustkannatavatele (loe: vaestele) paarkümmend eurot ja vastutasuks ootavad elektoraadi klikke. Pärispoliitikuid, kes vaataksid asju pikas perspektiivis, paraku meil võtta ei ole.

Nooremad ja hakkajamad, minge poliitikasse ...

Marca ütles ...

Mulle paraku tundub, et poliitikas pole ideedega inimesel mitte midagi ära teha. Peale hulluks minemise. Poliitika on kompromisside kunst ju, mis ühtlasi tähendab seda, et tegelikult ei suudeta ühtki ideed korralikult realiseerida. Igaüks veab koormat erinevasse suunda jne. Peale enda seljataguse kindlustamise seal muud eriti ei saavutata. Demokraatia varjukülg ilmselt. Oh, oleks meil üks ja õilis valitseja! :)

Kaur Virunurm ütles ...

Hmm. Hunt, sa lähed väga väga libedale jääle. Kui me (oletame hetkeks, et need edukamad ja targemad) hakkaks oma käitumist optimeerima sots-maksude vähendamise suunas, siis läheb asi kärmelt hapuks. Harimine ja aitamine on vähemalt lühemas perspektiivis kõige vähemökom meetod sots-kulude alla saamiseks. Silme ette tulevad hoopis mitmesugused meditsiinipoliitilised ja eugeenilised meetmed...

Mõttekäik, et keegi peab kedagi oma maksudest ülal, on üldse sellise kaheldava väärtusega. Vanema generatsiooni kohta see ei kehti: nooremad mitte ei pea neid ülal, vaid elavad nende ehitatud riigis. Nooremate palgasaajate kohta ka ei käi: pigem võib öelda, et madalamapalgalised on lihtsalt alamakstud (ühiskonnakorralduslikel põhjustel) ja neile minevad sots-kulud on selle osaline kompensatsioon. Lapsi me ei pea ülal - noored on investeering tulevikku (ilma irooniata).

Keda me siis maksudest "ülal peame"? Ehk neid, kes tõesti ise üldse ei panusta - invaliidid, pagulased, kroonilised töötud, vangid. Aga kui me nüüd hakkama mõtlema, kuidas neile minevaid kulusid vähendada, on tulemuseks paremäärmuslus ja marurahvuslus. Pole vist see, kuhu sa välja tahtsid jõuda, Hunt?

Kaur Virunurm ütles ...

Ah ja see "üks valitseja". Ma just loen I maailmasõja algust, mh seda, kuidas poliitika sõjani viis. Lugege ka. Ausalt, te ei taha mingit "ühte valitsejat" pärast seda.

Marca ütles ...

Ei, kindlasti ei taha ma mingit ainuvalitsejat, see oli ikka naljaga öeldud.

Hundi ulg ütles ...

Pisut läheb põhiteemast kõrvale see maksude asi, kuid ...

Ma vaatan neid asju pikas perspektiivis. Meil on täna kusagil 16 tuhat seitsmeaastast last. Kui me suudaksime neid kogukonnana rohkem võrdsel järjel hoida - toita, kasvatada ja harida, siis 20 aasta pärast on suurem tõenäosus, et nad saavad täiskasvanuna elus pisut võrdemate võimalustega hakkama. Hetkereaalsus on aga see, et enne põhikooli lõpetamist on nendest seitsmeaastastest juba mitusada koolist välja langenud, keegi ei tea, kuhu ja mis nad edasi teevad. Kokkuvõttes täiendavad nad äpude ja lollide ridasid. Täna on ju nii, et 33 tuhat meie noort vanuses 15-24(?) ei õpi ega tööta kusagil. Keegi neid ju üleval peab nendest samadest peredele eraldatavatest toetustest, abirahadest ja muust sotsiaalabist. Nii me nurisemegi, et tööjõumaksud on kõrged, aga vähendada ei saa, sest "vald" peab ju väeteid aitama.

Seega haridus ja haridus. Sealt tuleb töö tootlikus ja muu majanduse kasvuks oluline. Miks mitte 15 aastaga 5 Euroopa harituma rahva hulka?

notsu ütles ...

Hundi uluga nõus. Kui Kaur ütleb, et "lapsi me ei pea ülal, sest nad on investeeringu tulevikku," siis unustab ta ära, et suure osa laste kohta kehtib "me ei pea neid ülal" palju literaalsemas tähenduses - lapsed, kes saavad mis iganes tuge ainult minimaalselt, ühesõnaga, ei ole ka mingit investeeringut. Jäetakse ripakile, uju või upu, suurem osa sellisel juhul upub.

"ei põe äpude ja lollide halvustamist, see on loomulik ja loodusest ette seatud!" oli muidugi provokatiivselt mõeldud, aga kaks asja - esiteks on teatud loomulike asjade (näiteks kakamise) häbenemine üks inimkultuuri põhiomadusi. Kõiki loomulikke asju ei lubata kultuuri uksest sisse. Teiseks, kui ma vaatan isiklikust kogemusest, kuidas mul nõrgemate halvustamise peale füsioloogiliselt halb hakkab, rääkimata n+1 artiklist, mis empaatia evololutsioonilisest kasust räägivad, on ka kaastunne ja teiste aitamine loomulik ja loodusest ette antud. Inimese kui liigi kohta räägitakse ju, et temast pidi saama kõigepealt hea ahv, et temast võiks saada tark ahv - sest selleks, et nii kitsast sünnikanalist sünniks nii suure ajuga järglasi, sünnivad nad nii abituna, et kuidagi ei piisa ainult lapse emast, et seda abitusehunnikut elus hoida; inimene sõltub sünnist saati teiste - ja mitte ainult lähisugulaste - abist.

Viskan selle kohta, kuidas puuduses elamine negatiivselt mõjub, paar linki ka: Medical Expressi artikkel vaesuse neurobioloogilistest mõjudest (mh et vaesus mõjub intellektuaalsele sooritusele halvasti, kuigi võimed lubaks enamat - st samad inimesed mõtlevad lahedamates oludes paremini). Ja ühe inimese isiklikust kogemusest - kuidas osa pikas perspektiivis heaks osutuvaid otsuseid ei ole vaesuses lihtsalt kättesaadavad, sest kogu elu on pidev tulekahjude kustutamine. Alates sellest, et ei saa midagi suuremas koguses (seega odavama kilohinnaga) osta.

Otsapidi teemasse artikkel sellest, kuidas otsustamine nõuab ressurssi ja mida rohkem otsuseid teha, seda suurem risk, et viimasest söömaajast kõige kaugemale jäävad otsused on kehvemad. Seos teemaga ei ole tingimata sedapidi, et "vaesed on näljas ja madala veresuhkruga tulevad halvad otsused", vaid isegi kui inimene ei ole lausa näljas, vaid peab lihtsalt iga sendi kulutamise üle mõtlema, kas see läks nüüd õigesse kohta, tähendab see, et tal tuleb päeva jooksul teha tunduvalt rohkem otsuseid. Otsustamisjaks läheb triviaalsuste peale ära, pika perspektiivi otsuseid on nii raskem teha.

notsu ütles ...

Muide, mis "kõvamehekultuuri" puutub, siis kui ma ringi vaatan, tundub pigem, et privilegeeritumad inimesed - põlisharitlaste perest, kes ei ole pidanud läbi tule, vee ja vasktorude ronima, et kuhugi jõuda - on nõrgemate vastu pigem kaastundlikumad. Seda kinnitab otsast ka see statistika, et tüüpiline Eesti sotside valija on kõrgharidusega; tüüpiline reformivalija põhiharidusega. Lihtsustatult öeldes, vaesed ei taha võrdsust, vaid rikkaks saada.

Teisalt on muidugi olemas ka jõhkrate rikaste grupp... mõtlen näiteks nende briti noorte kõrgklassi meeste klubidele, kes lõbustavad end vaesemate alandamisega.

Vbla seletab nende olemasolu see, et psühhopaadil on võimalik väga edukas olla, kui ta juhtub ühtlasi olema ka võimekas. Moraalsed kaalutlused ei sega. Teisalt on täheldatud ka seda, et isegi kui valida katsealused juhuslikult, siis kui jagada konkreetse katse ressurss nende vahel ebavõrdselt, hakkab see, kellele anti rohkem, halvemini käituma.

Ma ei tea, mis seletus suudaks nüüd klapitada seda, et "rikkus teeb sitapeaks," ja seda, et "võrdsemat ühiskonnakorda pooldavad paremini kindlustatud".

Kadi ütles ...

Väga huvitav lugemine. Aitäh!

Seoses notsu kommentaariga et "privilegeeritumad inimesed - põlisharitlaste perest, kes ei ole pidanud läbi tule, vee ja vasktorude ronima, et kuhugi jõuda - on nõrgemate vastu pigem kaastundlikumad" tahtsin siia lisada veel ühe näite.
Tean ühte keskealist soomlast, kelle suguvõsale on juba aastasadu üks suhteliselt suur talukoht kuulunud. Võiks ju arvata, et see tagab valikuvõimalused, aga tegelikult jäi temal just seetõttu kool pooleli, et isa suri varakult ning tuli peremehe koht üle võtta. Ja pole inimest, kellega ma rohkem sisukaid vaidlusi maha peaks, olgugi et meie hariduslik taust on väga erinev. Aga kuna ta armastab lugeda, siis ma julgeks väita, et Soome ja eriti tema kodukoha ajaloost teab ta rohkem kui paljud kraadiga inimesed, st võiks öelda, et ta on ennast ise harinud. Ent siin on üks suur AGA, kus tuleb minu meelest mängu just ülikooli silmaringi avardav mõju, sest seal peab lisaks raamatute lugemisele ka maa eri otsadest (Eesti on nii väike maa, et geograafiline päritolu ei mängi mõttemaailma kujundamisel erilist rolli, aga Soomes on sageli ikka väga suur vahe, kas kodu on Lapimaa metsade vahel või Helsingis) kokku tulnud inimeste arvamustega kokku puutuma ja arvestama. Nimelt nende teemade puhul, kus mängib suurt rolli empaatiavõime (nt pagulased, homoõigused jne) jääme me peaaegu alati eriarvamusele. Ja muidugi ei ole ta, olles veetnud kogu oma elu väikeses külas kaugel Kesk-Soomes, päris oma silmaga kunagi ühtegi pagulast või homo näinud.

Mina ka ei ole tegelikult nö privilegeeritud taustaga inimene, vaid tulen pigem vaesest perest, kuid minu napi kooliharidusega ema (sellest eelpool mainitud "emade põlvkonnast"), kes mind üksi üles kasvatas, tegi ikkagi võimalikuks selle, et sain ilma õppelaenu võtmata ülikoolihariduse omandada. Ja see on tegelikult suur privileeg.

Tuli natuke segane jutt, aga sel teemal võiks arutlema jäädagi.

TT ütles ...

Lõpupoole kommenteerijana oleks nagu kohustus kõik eelnevad läbi lugeda aga ei jõudnud lihtsalt. Igatahes tundub, et jagunetakse laias laastus kahte gruppi - need kes toetavad "looduslikku valikut" alati on olnud liidrid ja sabassörkijad ning sinna pole miskit parata ja need kes sooviks et liidrid veaks sabasörkijaid nööriga järgi. Mina kuulun esimesse gruppi, sest olen näinud palju probleeme toob kaasa jõuga "võrdsuse" tagaajamine. Esiteks pärsib edukate initsiatiivi ja teiseks juurutab laisemale kontingendile lodevust. Ideaalis näeks, et kõigile pakutakse võimalus "edukas" olla, mille aluseks minu arusaamist pidi on haridus (tasuta kooli ja ülikooliharidus). Inimese enda otsustada, kas ta seda soovib vastu võtta ja kuidas oskab ära kasutada.

Elukutsed on alati olnud vähem ja rohkem prestiizhikad aga esiteks muutub see osaliselt ajaga ja teiseks usun, et ühtegi elukutset pole põhjust häbeneda, pigem seda kui ei olda nõus töötama vaid elatakse "sponsori" kulul parasiidielu. Ma ei pea silmas olukorda kus füüsilised või vaimsed puuded töötamist ei võimalda.

Tõeliselt õnnelikud on need inimesed, kelle töö on samas hobi ja kes teevad seda just nii palju kui viitsivad (teadlased, loovinimesed, sportlased, ... aga isegi neil on enamasti tähtajad ja tulemused kummitamas). Paraku on taolisi õnnelikke kaduvväike protsent, enamus meist teeb tööd vaid sel eesmärgil et äraelamiseks raha teenida. Oluline kuidas suudame tööd, palka, puhkust ja eraelu balansseerida - siin aitab haritus (tugeva t tähega ;)

Lõpetuseks olen veendunud, et vastupidiselt Indigoaallase arvamusele, on mul kõrgharidus ja töö mitte tänu vaid vaatamata nõukogude võimule, justnagu sõda ei võidetud mitte tänu vaid vaatamata Stalini panusele. Usun, et oleks minu nooruses Eestis valitsenud Soome laadne majandus ja poliitiline kord oleksin nii mina kui enamus teisi eestlasi suure tõenäosusega veelgi edukamad olnud.

TT ütles ...

Muideks, selle kommentaatorite seltskonnaga oleks igavesti põnev kusagil koos istuda ja "maailma parandada".

notsu ütles ...

noh, meil on küll tasuta haridus, aga ainult neile, kes õppimise ajal tööl ei käi, st vaikimisi eeldus on "küll vanemad ülal peavad". mis tähendab, et kõrghariduse kättesaadavus sõltub sellest, kas vanemad on nõus toetama või mitte. Mõnda last ei ole vanemad nõus isegi keskkooli ajal toetama, sest "mis ta läheb sinna linna hobusevargaks õppima", mis siis, et seadus nõuab kuni kaheksateistaastase lapse toetamist. Mõne lapse vanemad ei ole suutelisedki teda toetama.

Ja ma ei tea, võib-olla ma olen "jõuga võrdsuse tagaajaja", aga ka mina ei pea normaalseks, kui täiskohaga töötaval inimesel on valida, kas maksta üüri või süüa kõht täis. Mul ei ole midagi selle vastu, et mõni on teistest jõukam, kui tal on rohkem ettevõtlikkust või kasvõi õnne. Aga on närune, kui inimesed, kes siiski peavad end ise ülal, teenivad täiskohaga nii vähe, et ei tule ots otsaga kokku, kusjuures neid sõimatakse selle juures muidusööjateks. Eeldus, et töö tegemise eest saab palka, ei ole minu arust "nööriga järelvedamine". Me ei saaks tegelikult elada maailmas, kus on ainult loomingulised ettevõtjad või tippjuhid.

Samamoodi on mage, kui osa tähtsaid ja vajalikke töökohti on sellise reputatsiooniga, et "sellele tööle minemiseks on rikast meest vaja". Kaur nt väljendas end kunagi õpetajatöö (või üldse kultuuri tegijate) kohta sedaviisi.

Apropoo, Soomes on õpetajatöösse suhtumine hoopis teine. ja see kajastub ka palgas. Ja ühtlasi on Soome Eestiga võrreldes tunduvalt sotsiaalsem riik; ja suutnud endale kõige sellega kokku väga hästi haritud elanikkonna kasvatada.

Ise olen ma just see õnnelik, kes elab endale meeldivaid asju tehes ära. ja ma näeks heameelega, et teised oleks sama õnnelikud. Või vähemalt ei oleks sodiks kurnatud. ma näen inimesi ja kuulen inimestest, kes on minust PALJU tublimad ja töökamad - ja ometi hädas. Ma lähen väga tigedaks, kui nad tembeldatakse laisaks paljalt selle põhjal, et nad on vaesed.

notsu ütles ...

Muidu vaatan ma praegu suure murega, kuidas teaduse rahastamist koomale tõmmatakse (ja hingan ise kergendatult, et ma selles süsteemis ei ole). Teadlased saavad järjest kinga või peatatakse nende tööleping, kuniks raha tuleb. Ja karta on, et kui nad selle peatatud lepingu ajal mingi kindlama töö saavad, ei lähe nad enam nii ebakindla asja nagu teaduse peale tagasi. Inimestele üldiselt meeldib, kui nad teavad, mille eest järgmisel kuul elada.

Marca ütles ...

Mulle tundub, et tegelikult on kõik enam-vähem ühel nõul siin või siis tuleneb see mulje lihtsalt sellest, et keegi ei sõima kedagi otsesõnu idioodiks :) Kuigi enamasti ka sellistes seltskondades, kus sõimatakse, on inimesed põhiasjus ühte meelt, "devil is in details" kui moodsalt väljenduda.
TT: "Muideks, selle kommentaatorite seltskonnaga oleks igavesti põnev kusagil koos istuda ja "maailma parandada"." - minugi poolest, kui vaid keegi teine korraldaks :)

notsu ütles ...

ei pruugi tingimata olla üht meelt. Ma ei ole Mihkel Kunnusega alati sugugi nõus, aga ükskord suutis ta küll väga elegantselt ära sõnastada ühe põhilise dihhotoomia: kuna on paratamatu, et kunagi ei õnnestu teha sellist toetussüsteemi, mis leiaks ühest küljest üles kõik tõelised abivajajad, aga teisest küljest ei laseks end kuritarvitada võltsidel, siis jääb valik: kumba ma vähem talun, kas nälgiva lapse nuttu või täissöönud parasiidi irvitust. Mõlemast korraga ei pääse.

Ja kui on kaks inimest, kes teevad selle valiku erinevalt, siis nad saavad küll ühel meelel ja liitlased olla mingitel muudel teemadel, aga selles küsimuses on neil põhimõtteline erimeelsus, seda annab detailidega ainult maskeerida.

notsu ütles ...

(tõsi, kuna asjad lähevad omapäi jättes puhtalt entroopia tõttu hullemaks, siis see variant on küll võimalik, et saab korraga mõlemad halvad: nälgiva lapse nutu JA täisssöönud parasiidi irvitamise. aga kui üritada asju kuidagi korraldada, nii et vähemalt kogu aeg ei oleks kaks halba korraga, siis mingil hetkel tuleb otsustada, et kui süsteemis mingeid vigu paratamatult tuleb, siis kummas suunas pigem.)

Kaur Virunurm ütles ...

TT, ma ei usu, et blogi-saba-arvamuste põhjal annab inimesi gruppidesse jagada. Kasvõi seepärast, et selliste väitlevate ühiskondlike teemade juures ei tea me iial, kas inimene
1) väljendab iseenda siirast arvamust
2) teeb nalja või on sarkastiline
3) loob intellektuuaalselt huvitavat konstruktsiooni, mis ta päris-arvamusega üldse kokku ei lähe
4) mängib saatana advokaati
5) trollib.

Teemast. Ma nüüd lugesin algse artikli kolmandat korda läbi - ja Marca sissekande neljandat - ja olen jätkuvalt mõlemaga nõus, niivõrd kui see võimalik on. Ja muidugi tuleb teemast rääkida. Kui ei räägi, siis me aktsepteerime, et meie praegune ühiskond (palgalõhe, väärtustamata ametite ja demograafiliste jamadega) on parim võimalik. Aga seda me õnneks ometigi ei usu!!!

Kaur Virunurm ütles ...

> teaduse rahastamist koomale tõmmatakse

Maailma lõikes kindlasti ei tõmmata. Kõige usaldusväärsemad on vist UNESCO andmed,
http://data.uis.unesco.org/ ja sealt täpsemalt
http://www.uis.unesco.org/DataCentre/Excel/RD/Regional%20Totals%20-%20Totaux%20r%C3%A9gionaux%20-%202002%20-%202007%20-%202009.xls. Teaduse rahastamine tõuseb nii absoluutarvudes kui protsendina inimkonna kogukuludest väga hoogsalt.

Iseasi on muidugi Eesti teadus ja kohalikud teadlased, aga sellega peaks kõigepealt tõestama, et sellist nähtust on üldse vaja.

notsu ütles ...

sa pead silmas, kas meil on vaja, et siin oleks nt biotehnoloogiat või mitte? põhilised koondamised, millest ma kuulen, on bioloogide hulgas, aga see võib olla muidugi mu kiivas valimi süü.

iseküsimus, mismoodi üldse defineerida "vaja". ega päris lõpuni ei anna nagunii mitte millegi vajadust põhjendada. a siis võiks ka riiklikul tasemel vähem viriseda, et rahvas voolab riigist välja, eriti haritud inimesed. mis "talendid koju", kui talente pole vaja?

TT ütles ...

Mul hea meel, et uuesti selle postituse üles otsisin. Kauril on muidugi täiesti õigus kui ta toob välja põhjendused miks ei saa gruppidesse jagada. Eks olen isegi aeg-ajalt kommenteerinud kõigi loetletud põhjendustega, enamasti lihtsalt vaidlushuvist. Seekord siiski avaldasin ausalt oma arvamust ja eeldasin (naiivselt?) et teised seda samuti tegid, no vahet pole, sest ega meie võimuses pole miskit muuta niikuinii :P

Marcale: Olen suht harv kommenteerija ja ilmselt tänu sellele pole ka eriti kokku puutunud tüüpidega kes sõimlema kukuvad, nendega ei viitsiks vaielda niikuinii. Olukorda iseloomustaks hästi Türgi peaministri kommentaar Putini ütlemise kohta: "Ta ei laskuvat nii madalale, et kommenteerida tüübi avaldusi, keda kogu maailm enam tõsiselt ei võta".

Notsule: Sul on õigus, et stardipositsioonid on erinevad, aga sinna pole miskit parata, me ei saa ju eeldada, et võrdsuse nimel ei tohi vanemad lapsi toetada või et kõik õpilased (üliõpilased) saavad korteri ja kodanikupalga - selliseid vahendeid lihtsalt pole ka rikastes riikides. Samas on hea tahtmise ja pingutuse korral võimalik elumaratoni tagaridadest kõvasti ettepoole jõuda ja samas ka esiridadest viimaste hulka kukkuda. Olen mõlema variandi esindajatega kokku puutunud ja julgen väita, et suures osas on siiski "igaüks oma õnne sepp".

Teaduse koha pealt on paljudel ehk natuke liiga roosiline arusaamine kui väljapoole Eestit vaadata. Teadlastega on ka arenenud lääneriikides sama lugu nagu nõuka eestis oli arstidega, teadust ei tehta mitte raha vaid kutsumuse pärast, sest nende ajudega saaks oluliselt lihtsama vaevaga kõrgemat tasu ärimaailmas. Igal pool võideldakse rahastuse nimel ja kahjuks võtab see suure osa ajast, mida võiks otse teadusele pühendada. Kokkuvõttes julgen kinnitada, et teadlase elu pole meelakkumine - nende tunnipalk pole sugugi selline, mida ette kujutatakse, tegu entusiastidega. Samas on teatavasti tegu alaga, mis pikas plaanis kõige suurema kasuteguriga riikide jaoks (USA's toob väidetavalt iga kosmoseprogrammi investeeritud dollar tagasi 8 dollarit).

TT ütles ...

Marca: Mul poleks miskit kokkusaamise korraldamise vastu kui kitsad olud ei sega aga teil kole kauge tulla vahtralehe maale :P

Morgie ütles ...

Äpude ja lollide halvustamine on juba sellepärast halb, et esiteks alustatakse sellega tihti väga varajases eas, suunates selle kõikide nende pihta, kes mõne üksiku tunnuse alusel normist erinevad, tekitades sellega isetäituva ennustuse ja lõppkokkuvõttes võib öelda, et halvustamine tingib nii mõnelgi juhul subjekti motivatsioonilanguse, sellest tulenevalt (kuna inimese elu esimese veerandi hõlmab tavaliselt eluks vajalike oskuste omandamine) ka teadmiste, kogemuste ja hakkamasaamisvõimekuse taseme, kokkuvõtvalt - halvustamine TOODAB äpusid ja lolle, mitte vastupidi.
Kuivõrd endast nõrgemate halvustamine on tõhus vahend jõudluse ebavõrdsuse suurendamiseks, on mul kahtlus, et sedasama halvustamist kasutataksegi edukamate poolt enda positsioonide säilitamiseks lihtsalt.
Loomulikult on edukamatel ja suuremate teadmistega/suuremate võimalustega konsultante palgata suutvatel perekondadel oluliselt lihtsam omaenda (bioloogilises mõttes normist hälbivaid) võsukesi kaitsta, halvustuste mõju kompenseerida ja sellest kõrvale hiilida. See ei tähenda, et sama tuge tuleks keelata ka vähemvõimekate perekondade lastele sellesama lihtsa argumendiga: "ise on süüdi". Ega ikka ei ole küll.

Morgie ütles ...

Niiet tõttöelda häirib mind see "igaüks on oma õnne sepp" mentaliteet ennekõike just haridussüsteemis. Kas mitte sama argumendiga ei tahetagi riigi tuge erakoolidelt ära võtta?
Meie haridussüsteem on praegu julm ja masinlik ja paistab, et "optimeeritakse" veel julmemaks ja masinlikumaks.

KR ütles ...

See on just seesama stardipositsiooni küsimus. Ma ei igatse seda aega taga, aga kumbki mu vanaemadest poleks ei toonases EW ega ka praeguses Eestis jaksanud oma 6- 7le lapsele kõrgharidust pakkuda- kinni maksta ( aeg 1960 +).
See aeg oli väga nõme, aga lõi kaardid segi ja andis paljudele võimaluse.

Kooli kõrvalt käidi tööl + stpp+ odav ühikas+ suunamine st garanteeritud töökoht

Ind

notsu ütles ...

me ei saa ju eeldada, et võrdsuse nimel ei tohi vanemad lapsi toetada või et kõik õpilased (üliõpilased) saavad korteri ja kodanikupalga - selliseid vahendeid lihtsalt pole ka rikastes riikides. Samas on hea tahtmise ja pingutuse korral võimalik elumaratoni tagaridadest kõvasti ettepoole jõuda ja samas ka esiridadest viimaste hulka kukkuda. Olen mõlema variandi esindajatega kokku puutunud ja julgen väita, et suures osas on siiski "igaüks oma õnne sepp".

Ja seda pole ma ka eeldanud. Ma oleks täiesti rahul sellega, kui meie kõrgharidussüsteem oleks praegu sama paindlik kui minu ülikooli ajal (üheksakümnendate lõpp-nullindate algus) või kas või sama paindlik kui ütleme viis aastat tagasi. Siis oli veel võimalik osakoormusega tasuta õppida, praegu enam ei ole. Nende hulgas, keda sa tead ja kes on "elumaratoni tagaridadest" ettepoole jõudnud, ei saa olla praeguses süsteemis ülikooli lõpetanuid, sest esimene lend bakat lõpetab alles saabuval kevadel.

Ühesõnaga, ma räägin sellest, et praegu, paar aastat tagasi kehtima hakanud kõrgharidussüsteemis on "tagaridadest" edasipürgijate teele seatud takistusi, mida seal enne ei olnud.

Kusjuures varasem süsteem ei läinud riigile kallimaks maksma - vähemalt minu teada annab riik ülikoolidele raha nominaalaja jaoks ja kui kõrgkool otsustab oma äranägemisel lasta osal õpilastel hõredama ajakavaga õppida, ei saa kõrgkool sellepärast veel riigilt rohkem raha. See raha lihtsalt jaguneb teisiti. Ma ei saa uue süsteemi vajadusest selles mõttes üldse aru ja eriti käib mulle närvidele micromanagement seadusandluses. Kogu kõrgkoolis õppimise korraldust ei pea seaduses ära otsustama - kui kõrgkool otsustab, et ta lubab ühe ja sama raha eest tudengil kauem hingekirjas püsida, siis ei tohiks olla riigi asi seda ära keelata.

notsu ütles ...

nii et ma tahaks kõigest, et kõigil oleks sama lihtne kõrgharidust saada kui minu põlvkonnal (ja et seda saaks soovi korral sama põhjalikult ja laia haardega teha, 1990. aastate lõpu aeg oli selle koha pealt ikka eriti hea).

Kaur Virunurm ütles ...

notsu, tasub arvestada, et ei TTl ega mul pole aimugi Eesti kõrghariduse korraldusest või selle muutustest viimase paari aasta jooksul.

Biotehnoloogia v mis tahes fundamentaalteaduste vajalikkus on omaette teema. Tuletan muide meelde, et ma töötu diplomeeritud astrofüüsik :)

Aga mõtleme, MIS on teaduse mõttes on Eesti riik:
- miljon inimest, neist ülikoolilinnades pool miljonit
- sedagi väikesti rahvahulka lõhestab kakskeelsus
- asukoht täiesti pärapõrgus
- lähimast suurlinnast (Peterburg) lõikab meid ära poliitiline piir
- Skandinaaviast (mis on samuti ääremaa) lõikab meid ära meri
- teaduse rahastamise traditsioon kadus ära koos N Liidu lagunemisega
Ma ei näe mingit põhjust, miks peaks keegi teadust tegema just siin, eikusagil.

Kui me võtame kõik arenenud maade ääremaade poole-miljoni-linnad ja vaatame, kui paljudes neist tehakse fundamentaalteadust - ja mitte nii, et siin on firma X R&D kontor, vaid riiklikult rahastatud füüsika-semiootika-biotehhi institutsioonid -, siis see protsent ei saa olla väga suur.

"Kas meil endal on teadust vaja" on samasugune filosoofiline, vastuseta küsimus nagu "kas on vaja eesti keelt ja kultuuri". Meile endale muidugi meeldiks. Kellelegi teisele see jälle korda ei lähe...

Marca ütles ...

Kõrgharidussüsteemi pekki keeramise koha pealt absoluutselt nõus, mu meelest hakkas see pihta juba 3+2 süsteemi juurutamisest ja eriti peale "tasuta kõrghariduse" tekitamist, millega igasugune töö kõrvalt õppimine pmst täiesti kinni keerati.
Teaduse vajalikkus - mina näekski seda just meie enda riigi seisukohast võttes - äkki aitaks see kaasa nn "viie rikkama riigi" hulka jõudmisele? N. mingi oluline avastus biotehnoloogia vallas vms. Üldine kõrgharidus on kindlasti ka tore, aga seda ei suudeta ju väga ära kasutada kui tegelikult pakume ikkagi siin enamasti vaid odavat allhanketööd. Kui mina ülikooli astusin, 2000. aastal, oli vastuvõtt biotehnoloogiasse üks suurimaid - mis neist edasi sai, ma muidugi ei tea, igatahes toona tundus see vägagi perspektiivikas ala.

notsu ütles ...

Kaur, eks väikest, vähese rahvaga riiki olegi kallim ülal pidada. Siit tulevad ka "väikesed ülikoolilinnad" ja "väike pealinn" ja see, et kuidagi tuleb oma ressursside juures ikkagi arvestatavalt teiste riikidega suhelda, nt saatkondi rajada.

*

Leidsin servapidi teemasse artikli, põhiteema on "ebaõiglusega võitlemine on privilegeeritute kohus" - mis ongi laias laastus mu seisukoht, omamoodi ortegaygassetlik eliidikäsitus - kellel on õnn kuuluda eliidi hulka, on ka kohus pidevalt tõestada, pidevalt ennast kontrollida, et ta on väärt sinna kuuluma. Ehk veel lühemalt, "noblesse oblige".

notsu ütles ...

artikli link ka:
http://www.curiousapes.com/mindful-revolution-the-duty-of-the-privileged-to-overcome-injustice/