teisipäev, detsember 29, 2015

Sali Hughes. Ausalt ilust.

Ma ei tea, kuidas oli lugu teiega, aga mina olin teismelisena vägagi võlutud Inna Tarmaku raamatust "Peeglike, peeglike". Oh, keegi on isegi sisukorrast pildi teinud! Peale selle kuulusid tolle aja naiseks kasvamise varamusse ju veel vaid "Avameelselt abielust"  - väga põnev, kuid kohati arusaamatu raamat, mis muuhulgas sisaldas alapeatükki "Nekrofiilia".. .ning "Tütarlapsest sirgub naine", millest mäletan vaid jubedat pilti sellest, kuidas tuleb endale valmistada mingisugune vöö, mis marlist ja vatist tehtud hügieenisidet paigal peaks hoidma. "Ma ei saa sellega iialgi hakkama! Minust naist ei saa!" Selle kõige kõrval oli "Peeglike, peeglike" justkui kaunis muinasjutt. Ilmselt oli selleski raamatus tänapäeva kohta ulmeliselt palju käske-keelde, kuid sealjuures ka palju põnevaid tooteid nagu puuder, lauvärv ja huulepulk, mis emalgi sahtlis seisid, aga mida laps puutuda ei tohtinud. Meie vaesed emad seisid ju töö ajast järjekorras, et neid asju saada! Minu ema töötas kõigest paarisaja meetri kaugusel Tartu kauplusest "Eva", kuhu siis vihjete peale kohale joosti. Mäletan, et kord sai ema mitu karpi pärlmutterhõbedast Tšehhi lauvärvi ning tema sõbranna sõitis selle peale lausa Pärnumaalt kohale ja oli üliõnnelik kui ühe karbikese endale sai. Mis vahet seal oli, mis värvi või millest tehtud - peaasi, et sai! Ma tegelikult ei tea, kui paljude nõukaaja naiste jaoks meik midagi ihaldusväärset oli. Minu ema jaoks küll oli, aga ta kasutas seda vist pigem eriolukordades, mitte igapäevaselt, vähemalt nii mulle näis. Erinevalt minust, kes mäletab täpselt, kuidas ema talle tema esimese huulepulga (Avon) ostis ja kuidas asi peale seda lappama läks. Enamasti küll pühkisin koju jõudes suuremad katsetused näiteks lumega maha. Igatahes olen ma teinud kõike. Kõike. Valge ripsmetušš, must lainer peaaegu kogu lau ulatuses, must huulepulk, valge peitekreem huulepulga asemel, žiletiga kulmud maha ja musta pliiatsiga asemele, ripsetušiga juuste triibutamine, sinine silmapliiats huultel, pruun huulepliiats koos roosa huulepulgaga jne jne. Seda mitte kodus siis, ikka kooli läksin nii. Kuhu sel alaealisel ikka mujale minna on. Ma oleks raju ilublogija omal ajal olnud vist. Nüüd ma olen "rahunenud naine", Mart Juure terminoloogiat kasutades. Kodunt välja minnes meigin (erandiks kiirkäik toidupoodi) , aga ei aja enam trende taga, pole ilumaailma uudistega kursis.
Sali Hughes (jah, lõpuks jõuame mina-mina kõrvalt ka raamatu juurde) alustab haaravalt. Ta toob kohe mängu feminismi ja selle, kuidas ilust hoolimist peetakse pinnapealsuseks. See on selline raamat, millele tahaks nii vastu vaielda kui ka kaasa kiita. Ma ei saa aru, mis see on? Kas tõesti mina, ilust huvitatud  naine, olen lasknud endale ajupesu teha ja kahtlustan nüüd siiralt, et ilust huvitumine muudab mu pinnapealseks ja rumalaks? Samas, inimesed, kes ainult kreemitotsikutest jahuvad on ju ometi natuke...kerglased? Miks aga on just see hobi kerglase sildi juurde saanud? Mis mingi autotuunimine sellest parem on? Ok, ei olegi. Kas sellepärast, et iluteema erutab peamiselt vaid naisi ja geisid? Et nagu kõik teemad, mida naissugu puudutab, muutuvad koheselt nõmedateks, alamakstuteks ja häbiväärseteks? Iluteemas, kui sellesse süvitsi minna, on kõva annus keemiat, muide. Mida tahab raamatu autor öelda ja millele ma ikka ja jälle alla kirjutan, on see, et me ei meigi end selleks, et me "peame", seetõttu, et "ühiskond käseb". Me ei meigi end selleks, et meestele meeldida (ok, ka selleks annab meik võimaluse) - meikimine on eneseväljenduse vorm. Hughes kirjutab muuhulgas ka enda sünnitusjärgsest depressioonist ja sellest, kuidas ta siis nö standardile vastata püüdes end "konservatiivselt" meikima ja riietama hakkas. Mina ka ei saa aru neist "naturaalsuse" kampaaniatest, milleks need? Jah, ma julgen ennast meigita näidata, aga kahjuks ei ole see siis enam mina. Mu meik on osa mu identiteedist ning sellest loobumine ei näita mingit julgust vaid hoopis seda, et ma olen nõus massi sulanduma. Ma meigin, sest ma soovin eristuda. "Kohe näha, et lollakas" karjuvad hääled saalist. Las jääda.
Ilmselt just seda pro-make up-meelsust peetakse silmas raamatu pealkirjas "Ausalt ilust" (lisaks sellele, et autor peab osade toodete kasutamist ausalt raharaiskamiseks). See on selline toredalt eristuv raamat ilust, kus pole pilte ega jooniseid. Mul on olemas Katrin Kuldma meigiraamat, mida kangesti endale soovisin ja vist korra sirvisin läbi ka ning minust ta vedelema jäi. Hoolimata pildimaterjali puudumisest on Hughes´i raamat parem. Neid ühesuguseid nippe võib lugeda igast naisteajakirjast. Ok, siin on ka palju juhiseid, osad neist minu silmis kaheldava väärtusega - proovige panna keel suulae vastu ja vaadake, kas teie lõualott vähenes? Mul küll hoopis suurenes. Raudselt on viga minus muidugi (a la "no niiii suure lõualoti vastu aitab vaid lõikus") .Või kes viitsib oma nägu froteelapiga puhastada! Mida iga päev vahetada tuleb. Nagu marlimähkmed juba! Milleks meil siis vatipadjad on?! Ja mis mõttes märgade juustega ringi käimine on märk laiskusest ja lohakusest (jah, ma olen mõlemat, aga ikkagi)?!
Mulle meeldib autori otsekohene stiil. Tegemist ei ole mingi sõrme viibutava tädikese või peenutseva beibega. Näiteks ütleb ta välja karmi tõe: "Kellelgi ei õnnestu näha mind nii koledana kui mu elukaaslasel. Ausalt öeldes näen ma suurema osa ajast välja nagu täielik pask."  Ehk siis see justkui põrmustaks ju põhimõtte, kuidas me ennast meeste jaoks meigime. Sinna otsa suudab ta ka mind mõnikord välja vihastada, aga siiski on tore näha, et inimene tegeleb selle osaga "meigi-dilemmast", mitte lihtsalt ei jaga üksteise otsa tootekirjeldusi nagu 99% ilublogijaid ja naisteajakirju seda teeb. Ilmselt kui sa oled tõsine karvane ja kuri feminist, siis see raamat sulle ei meeldi, aga kui sa oled selline poolkõva välimusest ja meigist huvitatud isend, siis kärab "Ausalt ilust" küll.
"Ma eeldan - võib-olla ülbelt - et iga mees, kes tahab minuga magada, on ilmselt juba veendunud, et talle meeldib minu stiil, ja ma jätkan samas vaimus[...]Kui asi puudutab ilu, olen ma paindlik ja valmis katsetusteks, ent ma pole kunagi kohusetundlik ega allaheitlik. See on minu etendus - kui soovid, siis naudi seda nagu pealtvaataja." 
Mulle tundub, et see raamat on parem kui suvaline meigistiile tutvustav teos, sest suudab näha inimest meigi fassaadi taga, eriti meeldisid mulle peatükid küpsest ilust (meie ühiskonnas ju kole tabuteema) ning ilust haiguse ajal (äärmiselt mõtlemapanev, inimese välimuse rollist üldse, vähihaigete näitel). Peavoolu "meigipiiblid" neid teemasid ei käsitle.
Mõned pildid ka seekord, sest raamat ise on samuti ilus:


3 kommentaari:

Hundi ulg ütles ...

Jutu alguse ja feminismiga seoses meenub ühe noormehe arvamus: Kui ma hommikul ärkan ja enne tööle minekut endale tuššiga nina alla vuntsid maalin, siis tööle jõudes peavad kõik naised, kes on endale kulmud pähe maalinud, mind idioodiks. Kuidagi ebaloogiline?

Marca ütles ...

Jube deja vu tunne tekkis, olen ka hiljuti seda kusagilt lugenud :) Aga tegelikult tušiga maalitud vuntsid on selgelt silmatorkav pettus, samamoodi peetakse idioodiks tegelikult ka kõiki neid naisi, kes endal žiletiga kulmud maha ajavad ja ise uued joonistavad :) See näide läheb kuidagi liiga üle piiride. See, kui (mees)rokkarid oma silmi värvivad on ju üsna tavaline ja keegi neid lolliks ei pea (va mõned eriti konservatiivsed tüübid), mu meelest poleks selles midagi hullu kui mehed end meigiksid. Kui aga seda järsku tegema hakata, ilma eelneva hoiatuseta, peetakse jah ilmselt lolliks. Samamoodi vaadataks kõõrdi naist, kes muidu end ei meigi, aga järsku ilmub tööle täismeigis.

Kaur Virunurm ütles ...

Huvitav arutelu.

Mu arust on ilu tegevus nagu iga teine. Pole mingit vajadust põhjendada, miks või kellele.

Halva maine loovad ilule need, kelle jaoks see on AINUS huvi. Kui naise kogu energia läheb enese tuunimisele, kogu identiteet seisneb kepitav olemises ja muud eneseväljendust pole. Naisteajakirjad ja ilutööstus pushivad seda maailma usinalt. Ja see on nii jõle, et heidab varju kogu valdkonnale.