kolmapäev, mai 25, 2016

Keda mees klatšib?

Kristallkuul kirjutas naisi halvustavate naiste teemal ja loomulikult mina, kes ma kunagi mõtlesin välja mõttetera "90% meestest on sead, aga 99% naistest on haned" (ausõna, ma olin toona sisisevate hanede poolt nurka aetud ja enam ma nii ei arva, ka 90% meeste kohta mitte), leidsin taas mõtteainet. Seekord siis selles suunas, et kas mehed ka oma sookaaslasi nõnda vaenavad?
Eks selle vaenamise põhjus ole vast bioloogiline a la kõrvalda konkurendid, seega peaks see justkui mõlematpidi toimuma, aga millegipärast nagu ei tule väga ette, et mehed omavahel "mingeid nõmedaid mehi" klatšiks. Eks mehed muidugi räägivadki omavahel pigem praktilistel teemadel kui emotsionaalselt ohates "küll see mu naabrimees on ikka imelik, iga päev niidab poolpaljalt muru, arvab vist, et on jube kena kehaga, endal pekk ripub - igalt poolt!".
Kristallkuuli juures tuuakse ju välja ka see, et naised, kes naisi halvustavad, ei kannata üldiselt ka mehi, kes "naiselikke" jooni kannavad. Kas te olete kunagi kohanud mõnda meest, kes ütleks, et ta tegelikult sobib naistega paremini, on eluaeg tüdrukutega mänginud ning segaseltskonnas jutustab pigem vastassooga? Ma mõtlen, sellist heteromeest? Selline mees on automaatselt gei, nii meeste kui ka naiste meelest. No ja ilmselt ta ongi gei, sest ühtki sellist heterot mul küll ette ei tule ja geisid ma lähemalt ei tunne. Või eelistavad ka geid ikka meeste seltskonda, mitte ei liigu ringi moeteadlike naistega, nagu meile seriaalides näidatakse? Meeste jaoks ongi mu meelest see "teine", see "nõme mees", just geimees. Vähemalt nende jaoks, kes ühtki geid tegelikult oma silmaga näinud ei ole (või on, aga pole ära tundnud, sest tema gei on roosades stringides vikerkaarelipuga vehkiv stereotüüp)  - ma tean päris mitut klassikalist machot, kes mõne geimehega tuttavaks saades enam tema seltskonda ei pelga.
Muude tunnuste alusel on muidugi olemas vastuseisud stiilis kiilakad vs karvased, ossid vs hipsterid, maakad vs linnamehed, aga need on pigem sellised sooülesed kategooriad ja eristuvad meeste puhul pigem seetõttu, et mehed lähevad mõnikord nende erinevuste põhjal karvupidi kokku, naised lihtsalt sisisevad omaette buduaarides. Pealegi ei ole need omadused alati olulised või konfliktitekitavad - kui inimene on "oma" siis võib ta vabalt olla Guessi särgiga punkarite peol või kampsuniga ööklubis. Mehed oleksid justkui solidaarsemad üksteise suhtes. Kas tuleb see sellest, et mehed ongi homogeensem grupp kui naised, või hoopiski sellest, et mehed ei puutu nii tihedalt kokku nende meestega, kellel neist täiesti erinev maailmavaade võiks olla? Võtame või Perekooli - seal on ju enamuses naised, väga erinevad naised erinevate maailmavaadetega ja konflikt on kerge tekkima. Naiste "häda" on see, et olenemata maailmavaatest jääb suur osa neist elus rasedaks ja kuna "teadjanaisi" enam väga ei ole, siis ronitaksegi Internetti infot koguma ning avastatakse seal "kui palju lolle maailmas olemas on!". Meestel justkui selliseid üldhuvi-foorumeid eriti pole (ja Perekoolis saavad sinna roninud "eit-mehed" naiste käest kolki), käiakse huvipõhistes kohtades, kus maailmavaade eriti jutuks ei tule. 
Või on lihtsalt asi selles, et naised räägivad meestest lihtsalt nii palju rohkem ja kui mehed ka nõnda lõugu lõksutaks, küll jõuaks ka nemad teiste meeste nõmeduseni välja? :)
Või on põhjus lihtne ja bioloogiline  - naisi on ühiskonnas rohkem, nad peavad meeste pärast konkureerima ning seetõttu on ka üksteise suhtes vaenulikumad, mehi kaasvõitlejad nii palju ei ohusta?

4 kommentaari:

Manjana ütles ...

meestel on netis palju foorumeid, erinevate hobide baasil: autod, sport, mängud jne.
meeste põhiline hirm on teiste silmis lolliks jääda ja seda mängu mängivad nad hoolega - kes teab kõige rohkem ja seda ka kõige õigemini antud seltskonnas oskab välja öelda. kui sõprade ringis on mehed välja selgitanud, kes on kõige targem ja kes kõige lollim, siis neid rolle hiljem enam ei muudeta ja kui ka kõige targemaks kuulutatu ajab juhuslikult lolli juttu, suhtutakse temasse ikka austusega.

ma kunagi uurisin vaatluse teel neid meeste omavahelisi võimumänge, päris naljakad ja kõvasti ürgsemad kui naiste mängud. naised mängivad rolle sõpraderingis pidevalt ringi, mehed mitte, aga seda kõvem on meestel omavaheline võitlus tutvuse alguses või uue seltskonna moodustamisel. klatšida pole neil ka hiljem enam vaja, kuna rollid on paigas ja nendega lepitakse.

Marca ütles ...

Täitsa nõus sinuga. Samu asju olen ka ise tähele pannud. Mu mehel on väga vana sõprade kamp ja sageli ma ikka pööritan silmi, kui enesestmõistetavalt seal kõik ühe nn alfa sõna järgi käib. Isegi oma mehega tuttavaks saades, rääkis ta mulle rohkem lugusid sellest alfast, kui endast. Too tüüp on tegelikult ka laia silmaringiga ja karismaatiline, kuid naised mu meelest nii lojaalsed "alluvad" ei ole. Isegi kui on mingi naistekamp, kus "ühte ilusat sõbrannat" kummardatakse, siis sisimas ollakse enamasti tema peale kadedad ja soovitakse tema asemel olla, mehed aga justkui lepivad oma kohaga hierarhias.
Aga eks see ole muidugi üks enda kogemuse põhjal tehtud üldistus :) #notallmen jne

Hundi ulg ütles ...

See on vist see, millest mina räägin kujundlikult, et iga mees peab teadma oma kohta laua taga.

Kaur Virunurm ütles ...

Ma arvan, et see "oskab välja öelda" on tihti tähtsam kui "targem". Paljudes küsimustes, olgu siis naiste või meeste omades, pole ju mingit otsest tõde. Kas Evelin Ilves on lits? Kas Mac või PC? Kas Tallinnas on parem elada kui Viljandis? Milline õlu on hea? Mingi tarkusega neid küsimusi ei lahenda, küsimus on puhtalt enesekindluses ja sõnaõiguse võtmises.

"Koht laua taga" on ka hea võrdlus.