neljapäev, mai 26, 2016

Kukerpallihirm

Täna on siis kätte jõudnud see päev, mil Mini lõpetab ametlikult lasteaia ning sügisel ootab ees kool. Kuna Mini on muidu täitsa kooliküps laps, üllatas mind alguses see, et koolimineku vastu ta erilist vaimustust üles ei näidanud. Põhjus oli samuti üllatav  - koolis tuleb kehalise kasvatuse tunnis kukerpalli teha ja mina ei oska! Loomulikult olin sellise hirmu põhjustajaks mina, kes talle kunagi rääkis, kuidas ma omal ajal kukerpalliga hakkama ei saanud (ja ei hakanudki saama).

Karikate emand kirjutas samuti just oma tütre kehalise kasvatuse muredest, mis on põhimõtteliselt täpselt samad, mis minul omal ajal. Mina ei saanud toona aru, mis mul ometi viga on  - ma ei ole ju paks, aga ikkagi ei suuda nii kiiresti/kõrgele/kaugele kui teised! Olin hoopiski kõhn ja kondine, lihasteta laps, ei tulnud selle pealegi, et ilmselt sinna see koer maetud oligi. Ainult selle suutsin välja mõelda, et ilmselt ei jookse ma piisavalt kiiresti seetõttu, et mul on lühike jalatald  - mu kinganumber oli klassis kõige väiksem :) Vanaema põhjendas mu kobadust aga hoopis sellega, et ainsa lapsena olin ma liiga "vatis hoitud" ning polnud lihtsalt piisavalt kehalist võimekust arendada saanud.
Igatahes on ka Mini nüüd tunnistanud, et spordivõistlustel kipub temagi sageli viimaste hulka jääma ning kuna ta on pärinud mulle omase võidutahte, siis ei ole ta sugugi asjade sellise käiguga rahul. Ka muus spordis pole midagi erilist ette näidata - jalgrattalt saime abirattad alles sel kevadel ära võetud ning Mini on tunduvalt ebakindlam kui teised temavanused, vett ta kardab, uisutamises olevat ta peale lasteaia uisutunde ainuke, kes sõitmist korralikult selgeks ei saanud. Võimlemistrennis talle ei meeldinud, sest ta paindus vähem kui teised. Ainult suusatamisega läks paremini, sest mäel võeti talle see talv eratreener, kellega Minil kenasti klappis ning mäest tuleb ta nüüd püsti alla, mitte käpuli, nagu mina.

Mini ei ole ei paks ega ülemäära kleenuke, vatis me teda ka kasvatanud pole. Ta on lihtsalt...kehaliselt kohmakas, paindumatu ja ebakindel nagu mina. Tundub, et süüdi on täielikult geenid ja mitte üldse keskkond. Ma ei tea, kas see on lohutus või mitte. Kui koolis satub olema õpetaja, kes näpuga normides järge ajab, siis ilmselt saab ka temast inimene, kes tulevikus spordist kauge kaarega mööda käib. Kui on ilmselge, et võimed pole vähese pingutuse vili, siis võiks ju osavõttu hinnata ja seeläbi lapses tunde tekitada, et tähtis pole võit vaid sportimisrõõm? Loodetavasti pole see palju tahetud.

Inimesed pole kindlasti kõiges võrdsed ning isegi oma võimeid arendades ei saavuta kõik sarnast edu. No ei tule ju igaühest tippsportlast, ooperilauljat või kunstkudujat. Ometi oli "minu ajal" koolis just nendes ainetes probleem, et õpetajad nõudsid normikohast tulemust, niisama osavõtt ei maksnud midagi. Viisi ei pea  - hindeks "kolm" (maailmalõpp lapsele, kes on harjunud viisi saama), kootud kampsun ei vasta õpetaja esteetilistele normidele  - harutame üles, kunstiõpetuses joonistatud pilt ei ole ikka päris niisugune nagu õpetaja ette kujutas - hindeks "kolm". Mu meelest on need ained kohad, kus võiks vabalt arvestuslikku hindamist kasutada. Ei meeldi mulle laulda, joonistada ega käsitööd teha, spordist rääkimata, sest "niikuinii ei tule välja". Selle, kas tuleb välja või mitte, peavad ju teised otsustama, minu tegemisrõõm ei maksa midagi. Miks oli vaja lapsi niimoodi harida?

Loomulikult võib selle peale osatada, et aga hakkame siis emakeelt, matemaatikat ja maateadust ka niimoodi hindama - välismaal pidada juba nii olema, et last kiidetakse ka vale vastuse eest, peaasi, et osa võttis. Mulle tundub, et kõike siiski ühte patta panna ei saa - osad on ju faktidel põhinevad teadmised, teised aga ideeliselt loovained (ja kehalise mõte peaks olema vist see, et inimestes liikumisharrastust soodustada).

EDIT: Kirjutasin selle postituse tegelikult eile, nii et õhtul jäi aega samal teemal L.-ga diskuteerida ning tema hakkas raiuma, et sel juhul peaks ka kirjandus arvestuslikult hinnatavate ainete hulka lisatama. Et miks tema sai kolme, kui lihtsalt õpetajale tema mõtted ei meeldinud ning loomulikku fantaasialendu pole piisaval määral antud (igaühel oma koolitraumad, eks). Ma olen nõus sellega, et (hea) kirjutamisoskus on tõesti suuresti anne nagu laulmine, joonistamine jms, kuid loova kirjutamisega tegeldi vähemalt meil ainult põhikoolis, hiljem kirjutati vaid arutlevaid kirjandeid ning ma leian, et arutlemisoskus on siiski asi, mida hinnata ja arendada saab. Lisaks tegeldakse kirjanduse tunnis ju ka muu, kui kirjandite vorpimisega. Raamatu tekstist arusaamist peaks ju saama hinnata? L. jälle väitis vastu, et ei saa, sest tema sai mõnest teosest aru teistmoodi kui õpetaja. Mul juhtus seda ka tõesti ja kuigi ainult korra, aga sellest piisas, et vihaseks minna - nimelt süüdistas õpetaja mind kurjuse õigustamises, aga mina püüdsin vaid kurjuse põhjuseid välja tuua (igikestev probleem ju ka päris-kurjategude kajastamise juures) ning sain seetõttu kehva hinde. Keeruline teema igatahes.

27 kommentaari:

Kaur Virunurm ütles ...

Ma olen nendel teemadel tuttavatega lahinguid löönud ja facebookis / foorumites piki lõimi lugenud. Mina olen igatahes sajaga sinu parteis. Loovained peaks olema arvestuslikud. Erinevalt matemaatikast ja vene keelest.

"Miks?", küsivad need, kellele matemaatika oli raske ja viisipidamine kerge.
"Miks ei tohi mina saada kehalises viit ja sina matemaatikas tohid?"
Aga mul on vastus olemas.

Mata kui õppeaine ülesanne on õpetada matemaatika kooli jooksul SELGEKS. Vähemalt sellel määral, et lõpetaja saaks edasi õppida. Matemaatika on töövahend, mehhanism paljude muude ainete jaoks. Sellisena on tal selge sisu ja programm: korrutustabel, algebra, mat-analüüs, trigonomeetria, stereomeetria ja nii edasi. Sama on keelega: sa pead teda VALDAMA. Seega peab koolisüsteem lapsele need töövahendid ära õpetama mõõdetaval tasemel, nii et nii kooli kui laps teaks, kui hästi / kui täielikult ta vastava oskuse omandanud on. Kas ma saan minna IT-d õppima, kui ma tean, et mu matemaatika on keskpärane?

Kehaline kasvatus, muusikaõpetus ja kunst on asjad, mille eesmärk peaks olema vastavad alad lapsele meeldima panna. Pole vahet, kas laps õpib koolis ära 100 laulu või 10 või 1; kui talle meeldib muusika, kui tal on oma muusikamaitse ja kui talle on antud võimalus mõnda pilli proovida, siis on ülesanne täidetud. Sama asi kehalisega. Laps ei lähe ülikooli / tööle ja ei hakka seal üle kitse hüppama. Aga talle peaks liikumine meeldima. Talle tuleb kooli jooksul anda võimalus proovida erinevaid liikumise viise uisutamisest pallimängudeni ja loota, et ta leiab sealt endale mõne meeldiva, millega tegeleb ka edasises elus. Aga nende pallimängude või uisutamise hindamine ei aita sellele ülesandele mitte mingil viisil kaasa. Vastupidi - see peletab.

Ehk. On ained, kus õpitulemuse mõõtmine on vajalik-kasulik. On ained, kus see on kahjulik. On aineid, mis kukuvad kuhugi vahepeale (geograafia, inimeseõpetus). Kehaline läheb minu jaoks selgelt sinna, kus mõõtmine ja hindamine teeb ainult kahju.

Kaur Virunurm ütles ...

A iseenda lapse kontekstis - ära põe!!! Ja ärgu su laps ka põdegu. Mul on kaks kohmakat last koolis ja pole neil kehalises häda miskit.

Veel:
1) Mõõtma-hindama peaks õppimist. Kehalises teadupärast ei õpetata, vaid lihtsalt hinnatakse. See on igas mõttes täiesti väär.
2) Ma olen su L-ga nõus, kirjanduses peaks hindama kas üldse mitte või palju vähem.
3) Anna mulle võimalus ja ma vahutan koolisüsteemi ja konkreetsete õppeainete suunas tundide kaupa. Ainus, mis seda parandavad, on head õpetajaid. Neid õnneks on.

Kooliasjad on teil ikka ostetud juba?

Marca ütles ...

Nõus. Mu tark vanaema käis veel kunagi välja selle hüpoteesi, et ehk tunnevad osad nn loovainete õpetajad ennast ja oma ainet lihtsalt kuidagi alaväärsena a la matemaatika ja ajaloo kõrval ning seega püüavad karmilt hinnates oma aine "tähtsust" tõsta.
Kehalise õpetaja puhul me ka alati imestasime, et miks tal ometi dressid seljas on, kui ta tegelikult meile iial miskit ei õpeta ega ette näita...
Kooliasjad...Oleks lapse teha, oleks kõik ammuilma ostetud :)

Pikajuukseline Ema ütles ...

No meil nii kehaliselt andekaid kui kohmakaid peres, kõik on sunnitud koolis käima. Matemaatikahuviline laps saab kehalises, tööõpetuses ja kunstis siiani mingeid madalamaid numbreid, sest "värvis üle ääre" või "harjuta veel sirutust" vms.
Minu meelest on edasiminek seegi, et osasid oskusaineid (näiteks laulmine) hinnatakse algklassides teisiti - meil küll pole ühtki laulmise numbrit madalamat teemal "laulab omal viisil" ja nüüd need kujundavad hindamised 3.klassini eeldavad ka, et "oskab laulda teistega koos/ teistega samas rütmis" jms, mitte midagi hullemat.
Kiituskirja jagamisel klassi lõpetamisel (KUI hinnatakse numbritega) vist võib ka olla kuni kahes oskusaines "neli", ikkagi saab kiituskirja. Samas kui matemaatika "neli" on, siis ei saa mingit kiitust. Või noh, eks koolid oma hindamisnormidega võivad erineda ka.
Aga kukerpalle algklassides tegema ei pea? seal ju sportmängud ja tantsud jms?

Marca ütles ...

Meil oli ilmselt algklassides mingi eriti kukerpallilembene õpetaja :) Pea iga tund tehti mingeid teatevõistlusi a la põrgata matini palli, tee kukerpall, jookse varbseinani, ripu seal jne. Pidin kodus emaga kukerpalli harjutama, aga no ei julgenud mina seda teha.

Kaur Virunurm ütles ...

No a kas see õps siis ei võtnud neid lapsi, kes kukerpalli ei osand, ja ei õpetanud neid seda tegema? Igat asja saab ju õppida. On mingi posu juurdeviivaid harjutusi, teed alguses neid, saad enesekindlamaks ja lõpuks paned need kõik kukerpalliks (või kolmikhüppeks või rinnuliujumiseks või mawashi-geriks) kokku.

Marca ütles ...

Ei, meil oli justkui selline kord, et "pole aega õpetada asju, mis peaks selged olema". Näiteks oli meil koolis bassein ja kui keskkooli tulid uued lapsed muudest koolidest ning üks neist ei osanud üldse ujuda, siis oli lahendus see, et tema ei pidanud ujumistundides osalema ja sai alati veerandihindeks kolme, sest no ega siis õpetaja ei hakka seda ühte last õpetama ometi. "Liiga vana, et ujumist ära õppida" kõlas ka toona 15-aastase neiu kohta.

Kaur Virunurm ütles ...

Ma õppisin jalgrattaga sõitma umbes 30, ujuma 35 ja suusatama 40 aasta vanuselt.
40 aastasena läksin elu esimesele triatlonile :)
Üleeile, 46 aastasena, läbisin elus esimest korda o-päevaku pika rattaraja.
Neile "liiga vana" inimestele tuleks mingit õpetamisega mitte seotud tööd pakkuda.

Aga siit tuleb kenasti välja see, miks kehalist EI peaks hindama.
Sest hindama peaks kooliprogrammi raames tehtud tööd.
Kui seda tööd ei ole tehtud, ei tohi seda ka hinnata, ja ongi kõik.

Mariliis ütles ...

Kukerpalli ma tegin küll, aga hundiratas on minu jaoks täielik mõistatus tänaseni. Ma ei oska ja ma ka absoluutselt ei taha seda teha. Loomulikult tuli koolis hundiratast hinde peale teha. See oli üks "element".

Põhikoolist meenub veel teine veerand, mil oli kohustuslik koostada, õppida selgeks ja esitada tantsukava. Saate aru, tantsukava! Keegi ei küsinud, kas sulle meeldis tantsida või kas sa oskad seda, kas sa oskad või tahad koreograafiat koostada. Kõigile tüdrukutele oli see kohustuslik. See oli minu jaoks täielik õudus, ma vihkasin seda kirglikult ja mõtlesin tõsiselt kooli vahetamise peale.

Indigoaalane ütles ...

Ma olen pm Kauri kommentaariga nõus, aga ma lisaks ühe teise nüansi

jah, loomingulisust ei peaks hindama, aga hinnata saa teadmisi. Kui muusikatund on viisipidamise hindamine, siis on see vale. Kui muusikatund on koht, kus noored saavad üldkultuurilised teadmised, elementaarse noodilugemisoskuse, miks mitte ka oskuse kitarril duure tinistada või plokkflööti puhuda.
Kui kunstiõpetus on kunsti õpetus- värvid, kompositsioon, ajalugu, moodsast kunstist arusaamine
kui kehaline kasvatus on õpetus, millised on erinevate alade mängureeglid ja tehnika..?

siis on nad ju samal tasemel nt matemaatika (või keemiaga, mille haridulikke lünki tajun ma iga päev ümbritsevatel inimestel).

Tantsukava võib samuti vaadata kui tantsukava- aga see on ka meeskonnatöö, projektijuhtimise, ajajuhtimise, muusika valmise oskus.

ehk siis kõik sõltub õpetajast ja sellest, kuidas ta suudab oma aine lastele " maha müüa"

notsu ütles ...

Ja kirjanduses saab lisaks faktiteadmistele (stiilis "kes mida üldse kirjutas ja kellega ta kaasaegne on ja kellega ta üksteist suheldes vastastikku mõjutada sai" jne) hinnata analüüsivõimet - mis tähendab, et õpetaja ei saaks niisama lihtsalt teatada, et "õpilane sai teosest valesti aru", oluline oleks, kui hästi suudab õpilane oma arusaamist põhjendada: kas plõksib niisama või on tal argumente. A selleks peaks õpetaja ise piisavalt analüüsivõimeline olema, et neil asjadel vahet teha. Mul vedas, oli järjest kolm võimekat kirjanduseõpetajat ja nemad tegidki vahet, kiitsid heaks, kui õpilased nendega argumenteeritult vaidlesid. Õpilased pidasid neist kõigist lugu, isegi kui tingimata häid hindeid ei saanud.

Millega jõuab jälle tavalise asjani: loll õpetaja on ikaldus, tark õpetaja on õnnistus (ja õppekavast sõltub tunduvalt vähem).

Kaur Virunurm ütles ...

Indigoaalane, ma olen sinuga ka nõus.
Aga - kordub "kui, kui, kui".
Kahjuks on tegelik elu "ei, ei, ei".

Muusikatund on reaalses elus koorilaulu õppimine.
Lapsed õpivad ära ühe laulu, teise, kolmanda.
Nii möödub esimene klass, teine, kolmas...

Muusikas peaks minu arust lähenema "moodsalt vanemale".
Alustama muusikast meie ümber, meie igapäevases elus.
Eurovisioon ja Jüri Pootsmann, Katy Perry ja Metsatöll, Youtube ja Spotify.
Sealt üle jazzi, rocki, muusikali klassikani ja vanamuusikani.
Lapsed saaks aru muusika mitmekesisusest ja kõikjalolemisest,
õpiks märkama-kuulama muusikat multifilmides ja reklaamides ja üldse igal pool.
Aga meie muusikaõpetus lömastab lapsed koorilauluga lihtsalt ära.
Ma taas ei näe, mida selle hindamine annab.

Kaur Virunurm ütles ...

Notsu, kirjanduses võiks üldse palju huvitavat õpetada.

Sinu enda blogis tuli välja, et juristidel pole loovkirjutamise kogemust.
Miks ei ole?
Ilmselt ei õpetata.
Miks ei võiks kirjanduses lisaks arutleva kirjandi kirjutamisele õpetada
ulmejutu, romaani, muinasjutu kirjutamist?

Kõige rohkem hämmastab mind kirjanduses muide see, et ei õpetata filmikunsti ajalugu.
Film loob 21. sajandi kodanikule vähemalt sama palju ühist kultuurilist tausta kui kirjandus.
Miks ühte õpetatakse aastaid ja süsteemselt, teist mitte?

Eliisabet ütles ...

Ma olen kehalise osas mõlgutanud Kauriga sarnaseid mõtteid - kui selles aines tekitatakse lapsel kehvade hinnetega tunne, et ta nagunii ei oska, ei saa, ei jõua ja kõik need muud mõtted, siis on see kuritegelik inimkonna tervise suhtes. Lisaks on kehalises minu meelest veel see pinge, et sa pead oma osavust/kohmakust näitama kõikide teiste ees. Kui sa matemaatikat oskad kolmele, siis ei pruugi seda keegi tead, kui sa ise ei taha, aga kui sa jooksed teistest aeglasemalt, siis on kohe näha, et sa oled nõrgem. Ja kui jooksus pole see veel kõige määravam (jooksed ikka, nagu torust tuleb), siis rohkem osavust nõudvatel aladel võib see pinge niigi ebakindla tüübi sooritust veelgi kehvemaks teha.

Laulmise ja kunsti osas olen ma leebem :D Põhjus on mu enda kogemuses - meie muusikaõpetus keskendus algklassidest alates muusika kui aine, mitte laulmise õppimisele. Õppisime muusikaajalugu, pille (kahjuks minu ajal koolides pillimängu ei õpitud, trianglid olid ainult), nooti lugema ning rütmi kuulama ja koputama. Laulmine oli tunnis lõõgastuseks :D Minu jaoks on täielik hämming, et väidetavalt kõik ei olegi seda õppinud.

Peaaegu sama asi oli kunstiga, ka algklassides oli ikka mingi tehnika, mida pidi tegema, viiendas-kuuendas oli suht teooriapõhine asi juba (jällegi olen ma teinekord hämmingus, et inimesed ei tea vastandvärve või milliseid värve kokku segades uusi värve saab). Ja seitsmendast alates oli meil juba joonestamine. Nendes ainetes sõltub kõik ikkagi õpetajast ja õnneks on olemas õpetajaid, kes ei hinda koera moodi hobust kolmega, vaid vaatavad, kas laps on teinud seda, mis oli tunni teema. Kuigi ausalt öeldes ei näe ma hindamisele siinkohal väga suurt pointi.

Ja nüüd siis kirjandus :D Ma meie praegust kirjandusõpetuse traditsiooni vaadates ei saa küll aru, kuidas see siia nimekirja sattunud on. Eelkõige valitseb meil ju kirjandusajaloo õpetamine (vähesel määral tõlgendusteooria õpetamine), selles mõttes samasugune aine nagu ajalugu. Kirjandeid kirjutatakse eesti keele tunnis.

Marca ütles ...

Eliisabet: mul ongi tõesti vist eesti keel ja kirjandus segi nagu pudru ja kapsad, sest mõlemat andis ju sama õpetaja ja nii ma ei mäleta, mis tunnis mida tehti. Kirjanduses tõesti õpiti kirjandusajalugu, aga samas hinnati ka kohustusliku kirjanduse lugemist ning seda enamasti kirjandi või essee vormis. Ilmselt kirjutati neid arutlevaid kirjandeid siis eesti keele all tõesti.

Madlike ütles ...

Mina olen ehtne näide sellest, et halb kehalise kasvatuse õpetaja võib terveks eluks spordihuvi ära viia. Ma olin (ja olen siiani) näiteks hästi hea võimleja, kukerpallitasin, viskasin igast asendist silda ja keerutasin rööbaspuudel nagu nalja, aga pallimängud mulle ei istunud. Kehkaõps juhatas aga vabal ajal võrkpallitrenni ja seega kõik, kes võrkpalli ei osanud või ei jumaldanud, said halvemaid hindeid või suhtumist. Kui õpetaja tunnis midagi teha ei viitsinud - seda tuli väga tihti ette - lasi ta meil lihtsalt võrkpalli mängida. See kõik viis selleni, et keskkooliks loobusin ma kehalise kasvatuse tundides käimisest ja kui väga peale hakati käima, tegin lihtsalt veerandi lõpus vajalikud asjad ära. Praeguseni ei seostu mulle sportimine mitte mõnusa ajaviitena, vaid ebameeldiva kohustusena, millest on mul äärmiselt kahju.

väga väga naine ütles ...

Ma jätan kõik meelde ja kui maailma muumisega koolisüsteemini jõuan, arvestan teie mõtteid nig palun allkirju =) See on mul häguses plaanis kohe pärast elutöötubade ja -koolituste tegemist.

Marca ütles ...

Järelikult lootust on, seltsimehed! :)

Kaur Virunurm ütles ...

Mu küsimus kooliasjade ostmise kohta oli muidugi nali. Kooliasjad saab kätte suvalisest suurest poest päev enne kooli algust ja igasugu koolilaadad jne on puhas tobedus. Ainus erand on koolikott, see vajab mõtlemist ja valimist (võta poole suurem kui see, mida sa arvad, et su laps tassida jaksab - see on uskumatu, kui palju peab koolikotti kola mahtuma). Laud võiks ka olemas olla, aga pole hädavajalik. Laps võib ka köögilaua taga õppida, kirjutamist pole esimesel poolaastal kuigi palju (mäletan ma).

Küsisin ühelt oma kohmakalt, kuidas kehaline koolis meeldib. Väga pidi meeldima. Sest seal ei pea kirjutama. Kõlab usutavalt :) Igatahes pole see õppeaine, mida karta või mille pärast muretseda.

Uisutama ega suusatama ei õpi moodsad lapsed niikuinii mitte kunagi ja seda ei nõua koolis minu teada ka mitte keegi. ;)

Sujuvat kooliminekut teile!

Lendav ütles ...

Oo, kehaline! Ma olin oma klassis alati viimane ja ei salli näiteks jooksmist siiamaani. Veerandihindeks pandi siiski alati neli, sest ma olin ilusti tundides ja ülejäänud hinded tunnistusel head - kehalisega nad seda ära rikkuma ei hakanud. 7. klassis jäin aga südamelihasepõletikku ja pääsesin sellega aastateks igasugusest kohustuslikust kehalisest. Mõni asi mulle kekas meeldis ka - orienteerumine näiteks. Seal ei pidanud jooksma, piisas kaardilugemisoskusest :) ja seda ma oskan.

Nüüd näen vaeva sellega, et saada ennast kuidagi liikuma. Jalgrattasõit sobib, ujumisel pole ka viga. Aga kondid lähevad järjest kangemaks, iga päev peaks painutama ja venitama ja... Aga juba sõna "harjutus" kehalises kontekstis tekitab bloki. Kõik on peas kinni...

Õudne on see, et minu kooliajast on möödas üle 20 aasta, aga ikka on samad jamad. Vaatan oma tütart ja ei oska muud teha, kui kaasa tunda ja öelda, et kannatagu ära, see läheb mööda, kehalise tunnid ei kesta igavesti.

Kaur: ujuma ja suusatama õppisid mu lapsed just koolis. Eks me enne olime ka natuke sellega tegelnud, aga vee peal püsima said nad tundides. Ja suusatamine ning orienteerumine on ainukesed asjad, mida tütar kehalises sallib, isegi armastab. "Tantsukava" tõttu oleks ta aga peaaegu suvetööle jäänud. Igale oma :)

Lendav ütles ...

Muuseas - meile anti ... kes seda aastat mäletab, äkki oli umbes 1985 ja teise-kolmanda või kolmanda-neljanda klassi vahel koduseks suvetööks (trükitud) kehalise vihik, kus samm-sammult kirjas, mida peaks uue õppeaasta alguseks oskama ja kuidas seda saavutada. Seal oli kukerpall, hundiratas ja pea peal seismine. Mina, alati vilets, nõrk, paindumatu jne, harjutasin suure rõõmuga kodus muruplatsile veetud tekil ja sain need kõik selgeks (tiritamm oli küll pisut ebakindel). Ja siis sügisel neid ei kontrollitudki, vaid pandi jälle aja peale jooksma. Mina olin ikka viimane. Vastik. Kiiresti jooksma, üle kitse hüppama, pallimänge mängima ma ei õppinudki, jooksin niisama platsil kaasa, et õpetaja ei õiendaks. Aga hundirattaga saan siiani mõlemat pidi hakkama.

Ma võin tulla kukerpalli õpetama, kui vaja :) Ma tean küll, mis osadest see koosneb.

notsu ütles ...

oh, ma mäletan seda kehalise tundide ajal osalemisteesklemist ("jooksin niisama platsil kaasa, et õpetaja ei õiendaks"). Kohati juhtus sedasama käsitöötunnis ("liigutan korrapäraselt heegelnõela või vardaid, et õpetaja ei õiendaks, mis siis, et mul pole õrna aimugi, kuidas lõngast peaks selle heegelnõela või varraste abil silmused saama ja küsida enam rohkem ei julge").

a mis kirjandustundidesse puutub, sis meil täideti seal mitme teise tunni puudujäägid ära. nt Dreyfusi afääri juttu mäletan eelkõige kirjandustunnist, mitte ajaloo omast. filmikunstist räägiti seal mõnevõrra ka, nt mul on udune mälestus, et eri modernismivoolude õppimise ajal käis jutust ka Dziga Vertov läbi. ja mingil määral saime seal ka filosoofiat, enne kui meil päris filosoofiatunnid tulid. ning oli ka loovkirjutuse ülesandeid (korra oli grupitööna ülesandeks komöödia kondikava tegemine, kuna see oli grupitöö, siis küll minu jaoks võrdlemisi raske). üldse kirjutasime väga palju, kirjandustundide analüüsiülesanded olid de facto lühikirjandid.

Täpselt nagu ma sain peagut kõik, mis ma koolis keskaja ajaloost teada sain, prantsuse keele tundidest, mitte ajalootundidest.

Näidata muidugi ei oleks filme saanud, koolil ei olnud nii palju tehnikat. Ma oletan, et tehnika nappus takistaks filme näitamast ka tänapäeval, eriti suurtes koolides, kus õpetajad kisklevad niigi väheste projektoriaegade pärast (nagu ma ühelt tuttavalt õpetajalt olen kuulnud). Neil koolidel, kus pearahakoefitsient on parem kui Tartus-Tallinas, on tehnikaga paremini - mul annab üks tuttav ühe väikelinna koolis sellist ainet nagu "ajalugu ja film", kus ta integeerib ajalugu filmide näitamisega. Tema eruditsiooni arvestades on ta ka ilmselt kõva ajalooõpetaja.

Kaur Virunurm ütles ...

Kaadrid otsustavad kõik! Eile tunnistas üks mu eks-kolleeg üles, et ta on tegelikult õpetaja. Ei saanud ühelegi päris-erialale sisse ja pidi ülikoolis õpetajakutsega leppima. Pane selline hädapedagoog lastele miskit õpetama - muidugi elab ta oma kibestumuse nooremate peal välja. Õnneks mu eks õpetajaks siiski ei saanud. Ja sama õnneks on ka mul oma kooliajast võtta õpetajaid, kes tõesti meeldisid.

Lendav, suusatamise õpetamine 40 lapsega klassis 1 x talve jooksul lumel käies ei ole võimalik. Kusagil maailmas on kindlasti koole, kus lapsed õpivad ka suusatama. Tallinna kesklinnas ei ole. Mis teha - ma ei pea seda isegi kellegi süüks, vaid pooleldi paratamatuseks. Ujuma õpivad lapsed tänapäeval aga küll, ujumistunde on palju ja need on programmis kohustusena sees. S.t. ka ujulata kool PEAB korraldama lastele ujumistunnid. (Ma ei tea, kuidas see maakoolides välja näeb.)

Filmiajaloo õpetamisel tuleb vist autorikaitse teema sisse. Kitzberg ja Kivirähk on raamatukogus kõigile olemas, võta koju kaasa ja loe. Miyazaki ja Spielberg... kust neid saada? Nii, et saaks lastele anda ülesande "vaata läbi mõni nende film ja kirjuta kirjand"? Ma ei tea. Aga see, et laps võib saada keskhariduse ilma neid nimesid teadmata, on ikkagi sigadus. Eriti kui ta samal ajal Jesseninit ja Lermontovi peast peab oskama.

Marca ütles ...

Kaur: no ma ikka sain aru jah, et see oli nali :) Jesseninit ega Lermontovi ei pidanud mina küll enam oskama.
Lendav: jah, orienteerumine oli väga lahe, aga seda tehti heal juhul kaks korda aastas. Üks mu klassiõde sai ka südamelihasepõletiku ja kuna see oli selline haigus, millega vaevusi välja näha ei olnud, olin talle tema kehalise vabastuse tõttu lausa kade.
notsu: see teesklemine, jaa :) Mina istusin korra terve käsitöötunni laua all - puudujaid märkiv õpilane teadis, et ma kohal olen, õpetajal polnud vaja teada. Ma oleks isegi julgenud abi küsida, aga järjekord selleks oli nii pikk, et kui ma tunni lõpuks oleks oma küsimused esitatud jõudnud (ja heal juhul mõnest seletusest ka aru saanud), oleks tund juba läbi olnud ja tehtud poleks ma ikka midagi jõudnud. Liiga suurte klasside probleem.

Kaur Virunurm ütles ...

Mul on laps vasakukäeline ja uje. Heegeldamise / kudumise üldisest õpetusest pole talle abi (sest valekäelistele), suures klassis õpetaja tähelepanu saamine vajab oskust kisada ja trügida. Tulemus - käsitöö hinne tahtis tunnistusele tulla kaks. Lapsele, kes hirmsasti armastab käelist tegevust ja võib päevade kaupa mingi kunstitöö kallal nikerdada.

Siingi pole kedagi süüdistada; suured klassid ja individuaalsete vajadustega lapsed lihtsalt ei lähe kuidagi kokku.

Marca ütles ...

Jah, ma olen ka vasakukäeline ning käsitööõpetaja tõstis käed püsti, et tema ei oska minusugust erandit juhendada.

Lendav ütles ...

Meil on siin suusatamisega hästi jah, maratonirada kohe kõrval. Ujuma viiakse lapsi bussiga (Elvas ka pole ujulat).

Vasakukäelisi on päris suur protsent. Normaalne õpetaja teeks endale selgeks ka peegelpildis tegutsemise. Kustkohast neid normaalseid õpetajaid võtta, on juba ise küsimus. Eriti arvestades, et palju aastaid püüti vasakukäelisi paremakäelisteks ümber kasvatada ja teistpidi heegeldamine ei tulnud kellelegi mõttessegi. Õnnelikud on need inimesed, kes mõlemat kätt juhtida suudavad (kasvõi vibuga mõlemat pidi lasta jne).

Muuseas - hundiratas on ka ühtpidi lihtsam (nii nagu enamus tegevusi on meil harjumuspäraselt ühe poolega seotud). Olin juba 20-ne, kui trennis taheti, et me hundiratast mõlemat pidi teeks. Algul oli päris õudne, mis sest et ühtpidi lausa lobedalt jookseb. Sõbranna aga (100kg) alustas kukerpallidest ja oli lõpuks enda üle väga uhke, et ta üldse julges hundiratast proovida.