neljapäev, juuli 21, 2016

Hinnangute andmisest ja teadvustamata süütundest

Seoses selle vegan-teemaga hakkasin pikemalt mõtlema teadvustamata süütundele. Seal teemas siis kerkis see esile seoses mitte-veganitega, kes tajuvad veganlust alateadlikult rünnakuna - lihasöömine on paha, järelikult olen mina ka paha ning seetõttu ründan veganit, sest võib-olla ma sisimas tõesti tunnengi, et lihasöömine on ebaeetiline.

No selliseid teemasid on tegelikult veel palju. Isegi kui keegi sulle miskit ette ei heida, tajud sa teistsugust arvamust rünnakuna, sest sisimas sa päris rahul endaga pole ja tajud, et see teistsugune arvamus ongi õige, aga sa ise ei suuda/oska selle järgi elada. A la tunned häbi, et oled laisk ja siis pasundad Internetis, kuidas õige inimese kodu ongi sassis ja segamini (nagu mina). Ainuke asi on see, et ma tõesti ei tunne erilist häbi selle laiskuse pärast, aga mulle on õpetatud, et peaks. On see siis teadvustamata süütunne või mitte?

Mõni aeg tagasi sattusin FB-s sellise lõime peale, kus üks mu paljulapseline tuttav soovis saada nõu, kust saaks kõige paremat piparkoogitainast. Tema üleskutsele reageeris üks inimene aga hoopis sellega, et soovitas tal tainas ise valmis teha, sest see on nii lihtne ja hoopis maitsvam. Kerge iroonianoodiga vastas too küsija siis, et kui tal laste, kodu, toidu, käsitöö jms sellise tilu-lilu kõrvalt aega jääb, küll ta siis teeb. Kas sellist vastust võiks pidada märgiks solvumisest? Mina pigem nii ei võtaks, sest no küsimus oli ju konkreetne ega sisaldanud huvi isetegemise vastu. Võib-olla see isetegemise soovitaja aga imestas, et miks niimoodi reageeriti, tema ju lihtsalt soovitas.

Eks see kõik vist olegi pigem tunnetuse küsimus. Kindlasti sõltub isikutest ja arvatavasti ka tujust. Eriti veel Internetis, kus sa teise inimese miimikat, tooni jms väga hästi ei taju. Ühel poolel on kerge näha teises oma arvamuse pealesurujat ja teisel asjatut solvujat, sisemise süütunde käes vaevlejat. Kõik need emaduse teemad on ju seda täis. Keegi küsib foorumis, kui vanalt lapse hoidu viisite ja alati leidub keegi, kes vastab, et tema küll oma last iial hoidu ei paneks vaid kasvataks ikka ise. On seal mingi negatiivne hoiak taga või mitte? Minu jaoks pigem on. Aga kas ma sealjuures tunnen end tegelikult sisimas halva emana, et oma lapse hoidu panin või mind lihtsalt ärritab selline ainult endast lähtuv lahmimine? No ja siis see teine vastaks, et tema üldse ei lahminud, ei tahtnud kedagi solvata, aga. Minu jaoks on see ikkagi selline "ma ei ole küll rassist, aga"-tüüpi arvamus. Küsiti, kui vanalt hoidu panite - vasta lihtsalt, et ei pannudki, ei ole vaja lisada, et "eelistan ise kasvatada", mis ju ometi sisaldab hinnangut (aga äkki ainult minu jaoks?). Täiesti väljamõeldud juhtum muuseas.

Saad ju öelda: "Olen vegan", lisamata, et loomade söömine on sinu meelest ebaeetiline.
Saab ju öelda: "Koristan iga päev", lisamata, et koristamata kodu on sinu meelest rõve.
Saab ju öelda: "Andsin lapsele 3 aastat rinda", lisamata, et rinnapiim on lapsele hädavajalik.
Jne Jne.

Võib-olla mulle meeldib lihtsalt märgata neid hinnanguid lausete taga? Võib-olla ma olen ülitundlik? Võib-olla ma tunnen end sisimas kõigi maailma asjade pärast süüdi? Võib-olla minus pesitseb soov olla igas asjas absoluutselt ideaalne?

"Minuga on lihtne toime tulla, kui mind pimesi jumaldada*" - teema äkki?

*Mu üks lemmikuimaid tsitaate, autorit ei tea, leidsin selle kunagi mingist nalja-päevikust.

9 kommentaari:

KASI ütles ...

Minu meelest ainsad, kes tunnevad, et veganeid rünnatakse on veganid ise. Vähemalt need keda mina tunnen on sellised. Inimene sööb teistmoodi, kui mina- OK, las ta sööb, see on tema valik. Mina söön ikka liha. Ja joon ikka piima, kuigi jaa ma ei sureks kui ei sööks. See on minu valik. Veganite põhi jututeema on toit. Liha on nii halb ja piimast ja nisust ei tasu üldse rääkidagi. No tõesti ma ei tea, aga mulle jääb küll juba totaalselt tunne nagu need veganid peaksid end mingiteks geeniusteks või jumalateks keda kogu ülejäänud maailm peab kadestama ja kummardama, sest nemad on seestpoolt nii puhtad ja meie sureme kohe ära. Olgu need veganid õnnelikud, et minusugused ära surevad, sest mina tahan elu nautida ja ma söön liha ja ma joon piima. Ja ise küpsetatud saiakesi söön ka. Nisujahuga küpsetatud. Ja kui keegi tuleb mulle ütlema et see on mulle halb ja ma ei peaks seda sööma... Siis käigu seenele, mina ei ütle talle, et ta peab liha sööma, ärgu siis tema öelgu ka et mina ei peaks...

Marca ütles ...

Mul on ses osas vedanud, et mina selliseid veganeid kohanud ei ole. Olen kohanud normaalseid, kes oma arvamust mulle peale surunud pole.

notsu ütles ...

Mina ei ole vegan, söön igasugust toitu, aga seda, et keegi norib lambist veganite kallal, olen märksa rohkem näinud, kui mütoloogilisi ründavaid veganeid. päris lähedaste tuttavate hulgas pole õnneks kumbagipidi ründajaid. a mõni tuttav taimetoitlane (isegi mitte puhas taimlane, vaid selline, kes muna ja piima ikka sööb) on kannatanud passiivagresiivsemate rünnakute või lihtsalt salakavaluse all. nt ühele pandi salaja salati sisse vorsti. ja siis korra oli mingi konverents, kus korraldajad enne ekstra küsisid, kas osalejate hulgas on taimetoitlasi, lubades neile sobivaid toite, aga koha peale jõudes selgus, et taimetoitlastele oli ainus valik küpsiseid närida. kusjuures kohal käinud tuttav (samasugune segatoitlane nagu mina) rääkis, et mulje jäi, et see oli sihilik tüng. "miks nad siis ei hinda meie kokakunsti, las närivad nüüd kuivi küpsiseid".

Kui ma rääkisin teadvustamata süütunnetest, pidasingi silmas selliseid motiveerimatuid ründajaid. või õigemini motiveerimatuid vasturündajaid, kuigi neid ennast keegi rünnanud ei olegi. Neid, kellele piisab kuulmisest, et keegi on taimetoitlane, et hakata tema kallal õiendama "misasja sa kogu aeg süüdistad kõiki". ja siis tundub kuidagi väga ilmne, et kui inimene tajub süüdistust seal, kus seda üldse ei ole, siis ju see süüdistus pesitseb temas endas.

umbes nagu ühel mu kunagisel tuttaval paistis olevat mahasurutud ja teadvustamata seksuaalsus. talle meenutas iga teine asi seksi ja ta kartis pea igast füüsilisest kontaktist, et äkki on see peaaegu juba seks.

ja mõni näeb kõiges tülinorimist. ja neti peal oli üksvahe üks tegelane, kes iga natukese aja tagant väitis, et "ma tean küll, te peate mind lolliks".

Kaur Virunurm ütles ...

"Võib-olla mulle meeldib lihtsalt märgata neid hinnanguid lausete taga?"

Ei, ma arvan, et sa ei "märka üle". Inimesed annavadki kogu aeg hinnanguid. Minu jaoks on see passiiv-agressiivsus. Ma ütlen midagi, pealtnäha süütus vormis, aga loodan, et õiget lugejat see puudutab, vihastab ja paneb mulle peale käratama. Nett on seda paksult täis.

Aga kui inimene iga aja tagant ütleb "te peate mind lolliks", siis on tal ilmselt õigus. Kui ma kirjutan süstemaatiliselt "te peate mind vist trolliks, aga tegelikult [solvang solvang solvang]", siis te ju peategi?

Marca ütles ...

Mulle on lihtsalt öeldud, et ma näen tonti seal, kus seda pole, aga ma ise suhtun täpselt niimoodi, et see ikka on selline passiiv-agressiivsus ja ma tunnistan ka, et kasutan ise seda samuti. Võib-olla siis osad tõesti ei teadvusta seda enda poolt või siis nimme eitavad - ei, mina olen ikka nii meeldiv inimene ega survesta kedagi kuhugi suunas.

Kaur Virunurm ütles ...

Inimesed käivad netis mölisemas mingi eesmärgiga. Ja tihti on see eesmärk näida (teistest) targem, läbinägelikum, ettenägelikum, kogenum, mõtlevam, paremini informeeritud või mingis muus mõttes üle. Aga samas päris otse "sina loll, mina tark" öelda ka nagu ei taha. Eks sealt see p-a käitumine tuleb.

Mõnda aega olid CNN-is anon kommentaarid lubatud ja mõnikord (harva) ma lugesin neid. Sellist omavahelist tulistamist nagu seal pole üheski Eesti lehes/kanalis/saidis olnud. Ehk, omavahel kakelmine on globaalne nähtus, mitte meie konnatiigi eripära.

Külli ütles ...

no aga kui inimene ütleb, et ta on taimetoitlane, lihtsalt eesmärgiga, et talle kuskil peol järjekordselt karbonaadi ette ei üritataks tõsta, siis ei pea seal olema mingit kaugemat teiste õpetamise eesmärki. aga ka selliseid üritab keegi vahel pöörama hakata. või urgitsema, et "sa pead ennast teistest paremaks, jah?" Isegi kui asja taga on puhtalt harjumus või maitse-eelistus.

või siis see kuramuse konverents. ise nad küsisid, eks ole. keegi ei läinud neile vägisi oma taimetoitlusest rääkima.

või siis kõik need juhud, kus keegi lihtsalt leiab, et õudselt naljakas on sajandat korda seda "kehva küti" nalja šeerida, sest äkki keegi ei olegi veel näinud. sellisel juhul käib provokatiivsuse ja vaidluseärgitamise jutt hoopis selle šeerija kohta. või pagan teab, äkki on see samasugune keiss, kus otsitakse oma grupi õlalepatsutusi kellegi sellise arvelt, kellest loodetakse, et see on kindlasti grupiväline. nagu misiganes neti-ilkumine, mis käib selgelt mingi Teisena defineeritud grupi arvel.

notsu

Marca ütles ...

Mina mingit "olen taimetoitlane"-ütlust kindlasti rünnakuna ei näe.
See grupiväliste kallal ilkumine on ses mõttes lahe, kui tuleb välja, et on vale inimese otsa satutud, enamasti jäädakse siis väga ruttu ja üllatunult vait. Mul on paar korda juhtunud. Et no lihtsalt on selline üldlevinud ilkumisteema, aga no kui sina ka nende hulka kuulud, siis tegelikult on see ok, ega mul nende vastu päriselt midagi polegi. Netis anonüümsena saaks edasi peksta.

notsu ütles ...

mul on selle näitena kõige eredamalt meeles kunagi Kroku pool olnud karvaste naiste kallal keele teritamine. sest eeldati nähtavasti, et ükski selle blogiringkonna tegelane selliste hulka ei kuulu - kuni VVN hakkas sõna võtma, ja siis mina ja. ja järgmiseks keeras Kroku oma postituses kraade umbes poole võrra vähemaks.