neljapäev, juuli 07, 2016

Mereusku

Ritsikust inspireerituna hakkasin minagi mõtlema, mis kohad meie suurel laial Eestimaal mulle kõige südamelähedasemad on. Ma ei tea, palju selles kõiges on oma juurte tunnetamist ja palju lihtsalt seda, et oled neis paigus kõige rohkem viibinud.
Esikohal on minu jaoks kindlasti Tartu. Siin olen ma ju elanud kogu oma elu va 9 kuud Tallinnas, aga ka siis sõitsin pea igal nädalavahetusel kodulinna. Aga Tartu on nii igapäevane, nii loomulik.
Kust ma siia Tartusse sain? Isa tuli Virumaalt ülikooli ja ema oli tartlane, sest tema ema oli Kesk-Eestist sõja jalust ära Tartusse tulnud.
Lõuna-Eesti ja kuppelmaastikega ei seo mind miski. Muidugi, see kõik on kena, aga pigem tunnen end selles keskkonnas turistina. Kõige rohkem eestlasena tunnen end pankrannikul. Minu lemmikkoht Ontika:
Sealtsamast Virumaa rannikult on aga pärit ka mu isa suguvõsa. Mitte küll päris mererannast, vaid põldude keskelt, kuid alateadvuses on see mühisev meri seal kusagil alati olemas. Sõja ajal olevat vanavanaema peaaegu ära põgenenud üle lahe Soome, kuid poolel teel olevat hirm peale tulnud ja vanavanaisa keeras paadiotsa tagasi. No ma ei tea, kui poolelt teelt muidugi, aga mind on see legend ikka paelunud.

Seoses sellega meenub, kuidas põhikoolis Kihnus ekskursioonil olles püüdsin vanavanaema jälgedes käia ning ärandasin rannalt ühe paadi, millega kavatsesin Rootsi sõuda...Üks hull sõbranna oli ka nõus kaasa tulema. Mis see siis ära ei ole - sõuda ma ju ometi oskan ning meri on siin rannas ka rahulik. Juunikuised valged ööd pealekauba. Lähen ju ikka otse kogu aeg, küllap varsti ka maa paistab. Noh, mingil hetkel vist läks tuul suuremaks ja imelik tunne oli ka, et äkki see siiski pole nii lihtne, miks muidu igapäevaselt aerupaatidega üle lahe ei käida. Läksime ikka telki magama tagasi...

Nii, et ma olen rohkem mere-, kui metsa- või mägedeusku. Meri peab olema, sest mere taga on lõputud võimalused. Meri justkui lubab, et on nii palju veel, kõik ei lõpe siin ja selle maaga. Meri annab avaruse.
Kas ma armastan mereäärt seetõttu, et olen seal rohkem käinud kui Kesk-Eestis ema suguvõsa talus, kus ma vist paar korda oma elus olen viibinud ja millest ma väga midagi ei mäleta? Ilmselt. Läänerannik ja saared on ju ka mereäärsed ja toredad, aga seal on ikkagi see va turistitunne peal. Virumaa on oma. Praegusel ajal on ka me suvila Virumaal. Metsa sees ja mere ääres. Metsa ma eriti minna ei julge, sest metsas on ju iga puu taga karu. Mere ääres võin see-eest lõputult logeleda. Ujuda ma eriti ei oska ja päike mind ka ei armasta, kuid nende nn rannailmadega on merest eemal olles alati tunne, et päev läheb raisku.

L. on Kesk-Eestist, aga järve äärest. Tema ütleb samuti, et ilma veeta pole elu. Kuidas nad elavad kusagil keset põlde, kus pole ei merd, järve ega jõge? Neid kohti on. Mingid talukohad maanteede ääres. Kuidas seal võimalik elada on? Põld pressib peale, avarust pole. Ahmid kuuma õhku nagu kala kuival. L. tahtis omal ajal kangesti Merekooli minna.

Mulle meeldib mere ääres, aga avamerd ma pelgan. Sest Titanic ja Estonia. Ma olin siis vist väga mõjutatavas eas kui linastus esimene ja juhtus teine. Võib-olla muudab mere külgetõmbavaks just see hirm ja arm käsikäes?

Ahjaa, praegu käib ju Merekultuuriaasta ning otsiti rahva lemmik mereteemalist lugu. Mulle just meenus see lugu, oleks pidanud hääletama:
Loomulikult said valituks hoopis teistsugused lood.

4 kommentaari:

Hen Zen ütles ...

Ma aimasin seda ammu, et Marca ei ole mingi mulgi mutt, ehkki
see Tartu ja lõuna eesti on tema mõtisklustes alati kohal olnud,
aga ikka kumab ridade vahelt justkui oleks ta seal vangis...

Üks müsteerium on saanud seletuse, minu jaoks vähemalt - meri,
laine loksumas, mere lõhn, kajakad... see kõik on inimeses
ja tema tekstides alati olemas, ka olukirjelduse taustal...

Marca = Mereigatsus

Olen lapspõlves põhjaranniku Toilast Ontikani läbi kooserdanud,
päevasel ajal seal all rannas mingit piirivalvet ei olnud.
Hiljem, Tallinnas, Koplis, Professorite külas elades,
majal on nüüd Signature House nimi, oli mereni 200m.
Hiljem, Tallinnas, Lasnamäel elades, oli mereni 500m.
Nüüd, viimased 10 aastat, on mereni igavik - 10km,
ehhki Tallinna lahe laevade udupasunaid on ikka kuulda.

Marca müsteerium on nüüd saanud seletuse,
paha lugu, sest nüüdsest loen teda teise filtri/pilguga,
aga loodan, et Viru veri ei värise, ja tulema alles hakkab.

Marca ütles ...

:) See meenutab mulle kooliaega, kui üks õpetaja väitis, et raudselt on mus Viru verd, kuna ma nõnda imelikult rääkivat. Ma ei saanud täpselt aru, mida ta mõtles, hiljem põhjendati ka minu vältevahelduse mittekuulmist Viru verega.

Liisi R ütles ...

Satun siia blogisse aeg-ajalt ja mõtlesin, et ütlen, et mul on täpselt vastupidi. Lapsepõlv Tartu Tammelinnas ja ülejäänud aeg Rakveres ning hiljem Tallinnas. Tallinnas küll mitte eriti kaugel merest pole ju ükski koht, aga siis oli juba ilmselgelt liiga hilja. Vesi on kõige võõram, vesi on salalik, ma ei saa teda usaldada. Metsatukk on palju omam, väikelinnatänavad kõndimiseks mõeldud. Igale oma :)

Triin Katariina Tammert ütles ...

Juured ja veel rohkem ilmselt lapsepõlvekogemused ikka tõesti mõjutavad palju, mul on sarnased tunded Lääne-Eesti ja saartega (ja merega!), kuigi samas meeldib hulk alles täiskasvanuna avastatud (sisemaa)kohti ka väga.