teisipäev, juuli 19, 2016

Kuidas minust sai HAPKOMAH

Mitte minust siis, vaid raamat on selline (kuigi mõni konservatiivsem võiks ehk eelmise postituse valguses minustki miskit sarnast arvata).

Suveajal rändavad ka populaarsemad teosed raamatukogu avariiulitele ja kuigi ma arvasin, et seda üllitist ma lugeda ei viitsi, haarasin ta ikkagi kaasa. Peale esimesi peatükke tahtsin alla anda, sest tundus selline tüüpiline nihilisti-stiilis (jah, seal pidi ka päriselt häid kirjutajaid olema, aga ma mõtlen neid tänavatarku isehakanud filosoofe) "kõvatamine"  - olen kõva gängsta, elu on nii p****s rsk, kõik teised on süüdi, mina olen ainsana "riil" jms jama. Või no nagu batja Kender sisse juhatab: "Nagu ütleb Nassim Taleb: idioodid loevad õigekirja, targad aga mõtet." Ma olen hea meelega idioot, aga mind see "õigekiri" tõepoolest alguses häiris. Pärast harjusin ära. Kuni selle kohani, kus on kirjas "tegi puhta fuugi" - nagu päriselt?

Tegelikult panin raamatule Goodreadsis isegi 2 punkti, sest need peatükid, kus autor iseendast ei kirjuta, on ta väga hästi kokku pannud. Nendele teistele tegelastele suutsin ma kaasa elada ja -tunda. Talle endale aga mitte nii väga. Võib-olla oleks raamat kolmgi punkti saanud, kui Kender ise oma lõppsõnaga mind naerma poleks suutnud ajada. Naljakas ju, kuidas vana mees tahab nii kangesti noortepärane olla ja noortele peale minna: "Narko rahulik tegemine on üks normaalsemaid asju, mis täiskasvanuks saamisega kaasas käib. See on hull maailma avardumine. Seda eitada on võimatu, kuni tahad aus olla. Elu ei ole mingi eriti erutav sageli enivei. Ja noored ei taha lihtsalt vanemate alkohänge. Jajah, alko on narkohängi erivorm. Pere istub laua taha, seapraad pannakse lauale ja hakatakse alkoringe tegema. Sada kord aastas. Alkohäng, kus onu tädimehe õde kardina taga kepib, ja kus mürtsub Tony Aare ja kus vahele vaadatakse Tujurikkujat on kõige nõmedam häng üldse. Tahaks mõnusalt trippida. Teisi aineid. See on normaalne ja selles ei saa kedagi süüdistada." Ega ma muus osas temaga vaidlegi, kindlasti on fentanüüliäri suur ja kinnimakstud äri, aga just see KÕIGI noorte eest rääkimine - "võrreldes aastaga 2008 on olukord selline, et kõik noored teavad nüüd kedagi, kes teab kedagi, kes on fentanüüli teinud." Kuigi Kenderi kasuks räägib ehk see, et kogu raamat tundub olevat väga pealinna-keskne.

Lisaks räägib Kender kergelt vastu ka raamatu põhiautorile, kes väidab, et tema liikus kangete narkootikumide peale just kanepi juurest ja oleks talle vaid räägitud seda, et kanep põhjustab ärevushäirete, skisofreenia ja muu väljaarenemist, juhul kui on olemas geneetiline soodumus ja kanepit hakatakse tarvitama noores eas (vastukaaluks siis sellele, et lihtsalt hirmutati, et kanep tapab). Samuti ütleb loo autor, et nõela otsa jäämiseks on siiski vaja mingit vajakajäämist elus. Ei ole nii, et kõik, kes korra proovivad, jäävadki tegema. Järelikult ei ole sugugi nii lahe nagu Kender väidab. Kõik ei ole pärit "alkohänge" harrastavatest peredest ja kõigi elu ei ole ka äärmuslikult igav.

HAPKOMAH väidab ju ka seda, et isegi kanepist ei saa osa inimesi mingit kaifi. See on täpselt see, mida enamik mu kanepit teinud tuttavaid väidab ja need, kes on mingi kaifi saanudki, lisavad, et see pole vaeva väärt, kestab liiga lühikest aega ega edesta "alkohängi" kuskilt otsast. Ka see pidevalt tarvitav neiu, keda Punk'N'Rollil trehvasime, tunnistas, et tema tarbimine hakkas ülekäte minema peale seda, kui ta kaotas töö ja elukaaslase (ma ei tea küll, mis oli põhjus, mis tagajärg, aga eeldame, et oli nii nagu tema väitis ning enne neid sündmusi oli tal tarbimine kontrolli all). Seega inimesel peab kusagil mingi probleem olema, et ta narkovõrku jääks. Raamatust saame teada, et fentanüülikaif toob kaasa eelkõige unustuse. Aga kui kõik elus on enam-vähem ok, mida see unustus sulle annab? Samuti on enamik raamatu "narkokangelasi" väga kehvadest peredest või lastekodudest pärit.

Jah, räägitakse ka "korralikest peredest" pärit noortest, kuid mis korralik pere on see, kus lapsel on üldse võimalik oma vanemate tagant tohutuid summasid pihta panna või oma tarbimist varjata? Autor ise toob näiteks välja, kuidas ta lootis, et kui öösel välja hiilis, siis keegi teda ei märka, sest seletama poleks suutnud hakata. Mis krdi seletama? Mind oleks pikema jututa kinni hoitud, valvatud ja selgeks tehtud, et vanemate katuse all on vanemate reeglid. Ma üldse imestan peresid, kus sanktsioonide asemel pisaraid valatakse. Loomulikult, mingil hetkel jääb ehk ka sanktsioonidest väheseks, kuid kusagilt saab kõik see jama alguse ju. Keegi ei hakka üleöö raskekujuliseks sõltlaseks.

Mu sõbranna kohtas kord (Tallinnas muidugi) üht "heast perest" pärit süstijat. Tore poiss olnud, tahtnud rääkida, lubas, et on just laksu kätte saanud, niipea kohe uut ei taha ja on seega ohutu. Kurtis, et tal on emast kahju - igakord, kui poeg jälle ravilt tuleb, viiakse ta mõnele turismireisile, et seltskonnast välja saada ja nii, aga ometi läheb lõpuks kõik ikka vana teed. Said mu sõbrannaga FB-s sõpradeks ja mu sõbranna avastas, et pea kõik tolle kuti "sõbrad" tegelikult mõnitavad teda FB-s avalikult narkariks. Või käituvad temaga muudmoodi ebasõbralikult. Mis sest, et nö "heast perest" - tegelikult ikka üks väga õnnetu tegelane.

Seega, mu meelest selle asemel, et õndsalt ohata, kuidas narko ilmapilti avardab või muidu täitsa lahe on, võiks küsida hoopis, miks ikka ilma üldse lahe ei ole. Nii väljapäästmatus olukorras need noored ju ka ometi ei ole, et midagi muud peale narko neile peale minna ei võiks. Pigem arvan, et kui kanep legaliseerida, siis juhtub nii, et ka need Tony Aaret (kes krt see on üldse?) kuulavad lapsevanemad hakkavad kanepit viina kõrvale tõmbama ning lapsed peavad endale jälle uue hobi leidma, et lahedaks jääda. Ka alkohol on ju ideaalis tarkade jook, kuidas lolle sellest eemale hoida, on küsimus.

5 kommentaari:

Hen Zen ütles ...

Jah,
ma olen vist seda juba tunnistanud, et kui sul pole raha õige asja jaoks,
siis on olemas alternatiivravi, millega tegelevad vastava ala inimesed,
ei ole vaja hiilida hommikul ümber raamatupoe enne avamist,
et seda kallist ja kuuma asja omada ja siis tarbida,
mine marcamaale ja sealt saad hoopis parema laksu,
kui hetkel turul olevast kallist raamatust :D

ma ei aja siin Galikova asja, ma olen sõltuvuses Marca asjast :D

P.S.
Tony Aare on üks kohalik apelsinisort

Marca ütles ...

Nii, mulle hakkab vaikselt tunduma, et äkki Kenderil oli ikka õigus ☺

notsu ütles ...

ma lugesin millalgi artiklist, kus kirjutati isegi rottidest, et kui katsealustel rottidel oli mõnus elu (ilus avar hästisisustatud puur, mis pakkus mängimisvõimalusi, parasjagu teiste rottide seltskonda), siis ei saanud rottidest sõltlasi (ma ei mäleta, mis sõltuvusainega nad katsetasid, võimalik, et mitmega); vastikus puuris ja üksikvangistuses rottidel tekkis kiiresti sõltuvus. Kusjuures kui sõltlasest rott viidi mõnusasse hea seltskonnaga puuri üle, siis läks sõltuvus varsti üle.

notsu ütles ...

näh, leidsin ühe HuffPo populaarteadusliku artikli, kus seda rotikatset kirjeldati, ja märgiti, et inimestega on uuringute põhjal sama lugu - pistad "meeldivasse puuri" ja jätavad maha (nt USA sõdurid, kes sõjas massiliselt heroiini pruugivad, aga koju jõudes jätavad üldiselt maha, kusjuures enamjaolt lihtsalt niisama, ilma võõrutusravita).

Marca ütles ...

See mahajätmise osa on ka minu jaoks kahtlane, sest kui kannatused on ikka nii hullud nagu raamatus kirjeldati (valud, pidev oksendamine, kõhulahtisus, palavik jne), siis mismoodi sa sellises olekus uut doosi hankima lähed? Kui minul on ülihalb olla olnud, pole ma voodist väga välja saanud, rääkimata linna peale vargile minemisest :) Iseasi muidugi, kui sa tead, et need hädad kestavad ilma "abita" vähemalt nädala (nii raamatus väideti) ja kindel abi on olemas (mitte nagu mõne haiguse puhul, et peadki kannatama ära).