neljapäev, juuli 28, 2016

#bändisärgisuvi

Raadio 2-l on sellenimeline (ja -sisuline) kampaania käimas ning kuigi ma mingeid otseseid reegleid sellel ei tuvastanudki, siis inspiratsiooni sain intervjuust Niinestega, kus ta murdosa oma särgikogust esitles ja samas ka nii mõnegi kriitikanoole suvaliste bändisärgikandjate suunas heitis.

Ma olen ka nimelt selline pirtsakas, et vaatan viltu, kui keegi mingist bändist teadmata selle kollektiivi logoga särgi endale selga ajab. Minu jaoks on bändisärk endiselt statement. Samas on mu jaoks oluline ka särgi üldine väljanägemine. Sellest tulenevalt on mul bändisärke väga vähe.

Esiteks tahan ma, et särk oleks mingi mulle meeldiva bändi oma. See on see esimene ja kõige lihtsam kriteerium.
Teiseks peab särk olema äge + naiseliku lõikega. Selle teise punkti tõttu pole mul suurema osa oma lemmikute särke olemas. Isegi kui on ägeda kujundusega särk, on see enamasti tavalise T-särgi lõikega ning ma tõesti ei kujuta ette olukorda, kus ma väljaspool kodu sellist asja kannaks. Niisama kappi seisma pole mõtet isegi Iron Maideni särki osta. Paljudel Eesti bändidel on ka see sama jama. N. Psychoterror, kes muidu iga plaadiga ka särgi üllitanud on (viimaste plaatidega siis).
Kolmas põhjus, miks mul näiteks pole Motörheadi särki, on see, et ma tahaks originaali ehk siis bändi ametlikku merchi (nonii, nüüd ma kasutan ka ise seda sõna, mille peale vihased oldi, aga eesti keeles kõlaks see vist kui promokraam vms ja see pole oluliselt parem). Ehk siis tahaks toetada bändi. Ülemaailmselt poppide bändide häda on see, et originaalkraam on jube kallis, feik aga kõigil seljas.

Aga minu särgid siis. Esimesena minu au ja uhkus, mille kohta ma võiks isegi oletada, et Eestis ainueksemplar, on muidugi Courtney Love´i ametlik T-särk. Netist tellitud:
Kui keegi "brändikauge" inimene seda vaatama satub, siis tegemist on Versace logo töötlusega, kus Medusa asemel Courtney. Lisaks sellele kujundusele disainis (eks)Courtney fänn Greg Frederick veel teisigi ägedaid särke C.L-i viimase tuuri jaoks. Mis ta ise sellest sai, võib lugeda siit. Iseenesest inetu lugu. Samas särk on ju äge, idee hea ning väärib kandmist.

Teine särk, mida ma hea meelega kannan ja mille ma pildistamiseks pidingi mustapesukastist välja koukima, on kodumaise industriaalrockbändi Evestus oma:

Maikad meeldivad mulle isegi rohkem kui tavalised naistelõikega T-särgid, eriti siis, kui neil on trükk nii ees kui taga. No siin on veel lisaks ka intrigeeriv tekst. Evestus on ka muidu visuaalselt (muusika meeldib mulle muidugi ka) perfektne bänd. Vaadake või seda videot - on ju palju ilusaid inimesi!?
Nii, veel on mul Velikije Luki bändisärk:

Foto autor Päivi Leino
Selle sain suisa taaskasutusgrupist. Olevat autogrammid ka peal olnud, aga neist polnud palju järel ja nüüd enam üldse mitte. Kui küsida, mida mina kaltsukatest ostan, siis vot selliseid rariteete ostan küll.

Viimane bändisärk mulle kingiti. Koos Metal-survival-kit´i nime kandnud albumikogumikuga. Särk on selline:
Äärmiselt kokkusobiv kingitus, aga ega ma ei kurda. Kus ma seda kandnud olen? Viru Folgil näiteks. Mitte, et hipid mulle seal selle pärast kallale kippunud oleks, aga ikka on niimoodi omaette südames hea mässata.

Meenus veel, et mul oli kunagi Musta Q fännklubi poolt välja antud Musta Q T-särk. Google on selles osas täitsa abitu, aga mu meelest kandis ka bänd mingil ajal neid samu särke. Need olid küll tavalised sootu lõikega ürbid, kuid see-eest väga ägeda disainiga nii ees kui taga. Seitse korda ägedamad kui klassiõdede Kadaka/Anne turult ostetud Backstreet Boysi särgid. Mingi arusaamatu diip lause oli veel tagumiku peal, aga no mitte ei mäleta, mis see oli. Kantud sai ribadeks.

Ahjaa, hiljuti leidis ema kapist ühe veneaegse valge särgi, kus rinnal tekst TYPИCT CCCP . Ehk siis ansambli Turist fake-bändisärk. Veneaegsed materjalid on muidugi nii ebameeldivad naha vastas, et kandnud olen seda vaid korra.

5 kommentaari:

ritsik ütles ...

Kui sa sekkarist särgi leiad, kuidas sa aru saad, kas on päris bändisärk või feik?
Mul mehel on palju bändisärke, aga uuemad ei pea üldse vastu, lähevad kiiresti värvist-vormist välja. Vaidlen veneaegsete särkide kvaliteedi osas vastu: mu meelest nt Marati t-särgid olid väga head, näiteks mingit helesinist EÕM-särki, mille vast umbes 7. klassis sain, kandsin poolde ülikooliaega välja. Ja mulle just see natuke pikema varrukaga ja mitte nii liibuv lõige meeldis.

Marca ütles ...

See konkreetne Velikije Luki särk peaks ikka originaal olema, sest see 25. aasta juubelikontsert neil oli. Eesti bändisärke väga järele ei tehta vast ka. Väljamaa omadega jah ei pruugi aru saada.
Marati särgid on ilmselt puuvillased, too "Turisti" oma mingist kummalisest kunstmaterjalist.

Mariliis ütles ...

Muideks, ma lugesin selle lingitud saaga läbi. Väga inetu lugu ikka. Inimesel on raha tõeliselt palju, nii palju, et ta ise seda äragi kulutada ei suuda, aga ikkagi lastakse keegi väike inimene, kellel on õigus oma osale, lihtsalt üle. Ma mõistaks, kui Courtney ise poleks asjaga seotudki, kui tema palgalised oleks käki kokku keeranud. Aga et ta ise asjast täielikult teadlik oli...suht kole. Mees on tõesti omadega tupikus.

Marca ütles ...

Jah, tundub, et ilma s***pea olemata on raske kuulsaks saada ja eks see suhtumine jääb ilmselt külge.

notsu ütles ...

ma ütlen selle kraami kohta, mida keegi kunstnik või artist oma põhitegevuse kõrvalt müüb (ja mis on vahel tema ainus elatusallikas, kui ta nt oma põhitegevuse eest ei võtagi raha), "nänn". nt räägin veebikoomiksite autoritest, kes elavad nännimüügist jne.