Alustagem siis aga ikka algusest, mis üldse head ei tõotanud. Kõigepealt tekkis arusaamatusi lapsehoiuteemadega ja ma olin peaaegu leppimas kompromissiga, et esimese õhtu käib festivalil L. ja teisel mina (ega ma muidugi ei tea, mida tema seesugusest kompromissist arvas, aga OMA peas oli mul säärane planeeritud - Exploitedist ei oleks ma mingi hinna eest loobunud). Arusaamatus sai kuskil seitsmeks õhtul lahendatud, aga siis kerkisid taevasse ähvardavad vihmapilved, tõusis vinge tuul ning me kiirustasime veel koju riideid juurde panema, sest nii peened punkarid olemegi, et toome ilu mugavusele ohvriks. Lõpuks kui tagasi jõudsime, oli peale minemas juba esimese päeva viies esineja Legshaker ning vihmapilved taandusid üldse kaugusse.
Sealt edasi läks kõik vaid ülesmäge. Legshaker oli oma tuntud headuses ning tõmbas rahva korralikult kargama. Järgmine esineja Redneck Rampage ei esindanud küll punki vaid pigem metalit. Sel aastal aga jaguneski varem Punk'n'Rolli nime kandnud festival, mis viimased aastad samas Raadil toimus, kaheks, ning see nüüd Raadile jäänud osa kandis lisaks pungile oma nimes ka rocki ja oli seega rohkem avatud muudele rocki alaliikidele. Silma jäi küll see, et tegelikult moodustasid suure osa publikust siiski vanad tuttavad punginäod ning punkbändide ajal oli lava ees rahvast tunduvalt rohkem kui metalbändide ajal. Samas ka meie seltskonnas oli inimesi, kes just metali-osa eelistasid. Õhtu peaesinejaks oli esimesel päeval J.M.K.E. Ma ei mäleta, mida teised tegid, aga mina läksin päris lava ette järgmiseks päevaks soojendust tegema. Seal oli üks kena raudlatt, millest kinni hoides sai ennast vastu lava äärt surutud ja hüpeldud. Eks tagant lennati muidugi selga ka, aga minusuguse kärbeskaallase jaoks on turvalisem kuskil lava külge klammerdunud olla, kui lasta end kaltsukubuna mööda moshpiti lennutada. Järgmine hommik muidugi imestasin, et mis pudeleid ma ometi lahti keeranud olen, et peopesad nii valusad on? Siis tuli meelde, et hoidsin lihtsalt raudlatist kinni ja selja tagant lennati pidevalt selga.
Järgmisel hommikul avastasin ka selle, et mu tanksaapad, mida ma juba pikalt kandnud olen, on seekord salakavalalt mulle villid kandadele hõõrunud. Teine päev oli jube palavus ka, seega teipisin jalad plaastritega üle ja panin hoopis hiina ketsid otsa. Õudne! Need hiina imed on kordi umbsemad kui rauast ninadega tangid! Igatahes mööda linna jalutades ja jõe ääres peatusi tehes jõudsime õhtuks taas Raadile välja. Kuna kaasavõetud kraami konsumeerimine oli festivalialal keelatud, siis istusime jääkide hävitamiseks "natukeseks" maha ning nii jäi meil taas nägemata noorte poiste punkbänd Solidaarsus, mida me pidime solidaarsusest toetama minema juba Punk'n'Rollil, aga sealgi olid mingid sarnased hämarad põhjused, miks me telklast välja ei saanud...Loodetavasti saavad poisid vanemateks ja kogenumateks ning neid pannakse kavas ka muuks ajaks esinema kui teise päeva esimeseks bändiks.
Teise päeva teine bänd oli Tankist, kes taaskord metal-suunda esindas. Täitsa hea bänd oli, keegi meie pundist võitis veel nende särgi ka. Ahjaa, igasugu merchi müüdi ka (meie omadest mõned vanemad inimesed pahandasid, et mis krdi asi see möörtš on? rääkige eesti keeles!). Oli plaanis ka festivali särk soetada, aga lõpuks päädis šoppamine vaid ühe Sõpruse pst minu jaoks tundmatu plaadiga "Oota mind ära", mida täikal müüdi. Ma nimelt kaotasin mööda nõlva laskudes peost 2 eurot ära ja seejärel ma rohkem laristada ei julgenud...
Peale Tankisti tuli Kurjam tuntud headuses. Siiski mainin ära, et uued maikad polnud üldse nii lahedad kui vanad, sest need olid lihtsast T-särgi materjalist, mitte aluspesu-maika moodi. L.-l on neid vanu ju suisa 2 tükki, ühe ostis bändimehe seljast ära kunagi ja tema seljast on seda samuti mitu korda ära soovitud osta. Üllataval kombel tegi Kurjam ka ühe senikuulmata loo hirmsast keskajast (kus polnud mingi ime, et inimese ära tappis surm), mida nad nimetasid Islami pungiks, samamoodi nagu Punk'n'Rollil nimetas oma a capella esitust Freddy.
Kurjamile järgnes Nyrok City. Viimasel ajal esinevad nad oma uute, eestikeelsete lugudega, ingliskeelsete laulmise monopol on vist Petsi käes, kes aga harva Eestisse satub. Ma veidi igatsen just neid vanu kuulda.
Seejärel esines Catnap. See oli pigem selline bänd, mis õlgu kehitama pani. Muusika oli justkui täitsa ok, aga laulja osa jäi veidi lahjaks. Eriti võrreldes järgmise bändiga, milleks oli Deformation. Deformation oli nii äge, et isegi meiesugused laisktagumikud ronisid viimase loo ajaks lava ette. Pealegi olid ühel Deformationi mehel samasugused oranžid patsid peas nagu Exploitedi Wattiel kunagi.
Sest no peale Deformationit pidigi ju Exploited tulema. Ütlesin teistele, et ei tea, mida teie teete, aga mina lähen igatahes lava ette. Exploitedi lavaletuleku ajaks selgus, et sel korral pelgalt lavale toetumisest ellujäämiseks ei piisa - tagant lennati kolm korda kõvemini selga kui eelmisel päeval, lisaks olid mul ju tankide asemel ketsid jalas. Ronisin siis lavakonstruktsiooni alumisele latile ning olin oma rõõmuks ometigi sama pikk, kui mu kõrvalolijad. Kindlama oleku nimel põimisin käed ümber ülemise lati ja no seetõttu ma neid lihaseid nüüd tunnengi. Aga no ma olin täitsa lava keskel, otse Wattie jalgade ees! Lavale tulles viskas ta käppa ka, aga kõigist vastuviskajatest oli minu käsi muidugi see, mis piisavalt kõrgele ei ulatunud....Ette rutates tuleb kahjuks öelda, et päris lava ees on see viga, et lauludest on raske aru saada, hiljem kaugemal olles, jõudsid kõik sõnad ideaalselt minuni ja ka praegu Youtubest videosid vaadates on kõik selge, aga esimene kord kui Wattie mulle mikri suu ette torkas, ma küll aru ei saanud, mis sõnu ma peaks laulma. Hiljem sõber ütles, et iga kord, kui mikker kellelegi rahvast anti, laulsid teised bändimehed vokaali. Teine kord sain "Troops of Tomorrow" mikrisse röökida ja no seda juba millegi muuga segi ei aja. Õudne möll algas lava ees pihta kusagil poole kontserdi pealt, kui mõned mehed said aru, et lava pealt alla hüppamine võib isegi õnnestuda. Tegelikult oli alguses kõik siiski lahe, aga mingil hetkel tekkis mu kõrvale kõigepealt härra Missi-Laura boyfriend (tuntud kui kõva punkar, eks), kes lihtsalt lampi tõmblema asus ja teistele jõuga selga sõitis eesmärgiga võimalikult palju kaost tekitada ja inimesi pikali tõmmata. Õnneks mingi hetk otsustas ka tema, et oleks õige aeg lavale suunduda, kuid õnneks selle asemel, et tal sealt alla hüpata oleks lastud (95% tahtjatest lasti), suunati ta hoopis lava taha ja minema. Peale selle tegelase lahkumist oli natuke hingetõmbeaega, mille käigus ulatas Wattie mu kõrvalolijale oma pooliku õlle (jube palav ja janu oli tõesti kõigil) ning ma veensin teda edukalt ka mulle lonksukese andma. Seejärel tekkisid aga juba uued agressiivsed hullud sinna etteotsa (üks hüppas enamvähem ise ja vabatahtlikult näoga vastu raudlatti...) ning ma tulin igaks juhuks tulema. Sinikad ju kaovad, aga hammastest ei tahaks päris ilma jääda.
Nägin vist üsna räsitud välja, sõber igatahes imestas, et "kust sina veel tuled?!". Ega paar lugu kõlaski veel kuni lõpulooni, mille ajal terve lava rahvast täis lubati. Ega ma ei kahetsenud, et tol hetkel lava ees ei olnud, oleks jah ilmselt lavale saanud, aga pigem oleks pidanud ikka ise crowdsurfingut proovima. Siis tundus, et kõik julged oli vaid meessoost, nüüd videost nägin, et vähemalt üks neiu suutis ka naissoo lippu üleval hoida ja seekord ei pidanudki see mina olema. Samas miniseelikuga pole see vist väga hea mõte, nagu Courtney kunagi tõestas....
Igatahes peale kontserdi lõppu olin ma ikka täitsa eufoorias. Issand kui äge! Ülejäänud meeskond, kes rahus künkanõlval kontserti nautinud oli, ei paistnud üldse aru saavat, millest kogu mu lust ja rõõm. Ega ma asjata ei räägi, et lemmikbände pole mõtet kusagilt kaugelt kaeda, sama hästi võid siis juba kontserti telekast vahtida. Tõeline emotsioon tekib ikka lava ees olles.
Kõndisin jälle jala koju. Õnneks tekitasid ketsid vesiville teistesse kohtadesse kui tangid. Öösel ärkasin mitu korda üles ja Troops of Tomorrow kummitas kõrvus.
Pilte me ise eriti ei teinud ja teiste piltidelt pole end ka veel avastanud (Postimehes ühel olen tegelt, aga hästi kaugel ja uduselt ning ühel Wattiest tehtud kaadril oli 90% kindlusega minu nina ka näha...).
Panen siis siia ühe uduse kaadri Exploitedi esinemise lõpust, kus kogu mass juba lava täidab:
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar