kolmapäev, juuli 20, 2016

Kiida lolli ja loll teeb

Inspireeris mind Rabarberibulvari kirjutis Tove Janssoni elulooraamatust. Raamatut ma lugenud ei ole, aga see tööhimu puudumise teema suhestus minugagi. Just see osa, et "Töötahet seemendab tegelikult positiivne tagasiside."

Minu palgatööle puudub igasugune tagasiside. Teen oma asja ära, personaalsest perfektsionismist väga korralikult, aga ei midagi enamat. Ma ei pinguta rohkem kui vaja, ma ei paku mingit lisandväärtust, sest mitte keegi seda ei tunnustaks. Varem olid meilgi arenguvestlused, seati eesmärke, kuulati ära, tehti ettepanekuid, aga inimene, kes sellega tegeles, läks ära ja tema asemel on teistsugune, selline, kes annab vabad käed, aga keda samas ei huvita ka. Heal juhul korra aastas näeme teda, aga siis ta ka kellegagi personaalselt ei räägi. Eelmise inimesega olime ikka iganädalaselt kirjavahetuses, nüüd oleme täitsa omaette. Ega ma ei kurda, hea vaba elu, keegi ei ela seljas, keegi ei nõua midagi. Raha ju ikka antakse. Vaba aega on palju.

Võib-olla, kui asjad oleks teisiti, saaks ka minust Kristi Täht? Ma lugesin selle artikli täismahus läbi toona kui see teema aktuaalne oli ja tegelikult ma saan temast aru. Isegi kui kõik need tsitaadid ongi šokeerivad, siis ärialal on tal ju õigus. Ta on olnud väga tubli, töötanud ennast nullist üles, ta on enesekindel ja lööb läbi. Ainus asi, millest mina aru ei saa, on see, miks ta arvab, et kõik peaksid olema sellised nagu tema? Miks ma ei võiks elada Mustamäel, omada Kiat ja olla sealjuures õnnelik? Tema rabab, kogub raha ja käib korra aastas Ameerikas, mina tšillin niisama, käin paar korda aastas Lätis ja Soomes ning küll ma kunagi sinna Ameerikasse ka saan. Ma ei taha rabada, ma tahan rahus elada. Mul ei ole vaja asju, ma tahan pigem vabadust. Samal ajal on ajakirjandus täis artikleid, kuidas tuleb osata puhata, kuidas ennast mitte surnuks töötada, kuidas stressi vältida jne. Mul neid probleeme pole - äkki olen hoopis mina õigel teel?

Loomulikult ei puudu mul saavutusvajadus. Selle rahuldamiseks läksin ma töö kõrvalt magistrisse. Koolis on hea käia - teed tööd ja saad kiita. Enesekindlus tõuseb. Kui keegi tööl ka märkaks ja kiidaks, ilmselt teeks ka. Selle asemel on töö ajal hea blogida - inimesed loevad, reageerivad, sa näed, et oled olemas. Kas ma jõuaks blogida, kui ma korralikult tööd teeks? Ei jõuaks, aga kuna kirjutada mulle meeldib, siis jääksin ma töö tõttu sellest võimalusest ilma. Kas blogimine ongi minu vabatahtlik töö, mida ma enda lõbuks, inimestega tutvumiseks ja enda arendamiseks teen? No kui ma töö ajal blogin, siis mul palk jookseb ju. Ideaalne variant ju.

Ainuke asi, mis ilmselt kurvastab kedagi teist peale minu - üks korralik ja koolitatud inimene istub põhimõtteliselt jõude, ajab netis lolli loba ega paranda piisaval määral riiklikku SKT-d. Samas on mu meelest palju töökohti, kus samuti mitte midagi kasulikku ei tehta, aga lisaks tuleb veel oma tagumikutunnid täis teha ja teeselda, et oled jõle tähtis isik, kelleta kogu Eesti riik kokku vajuks. Ma olen seda ka teinud ja vot see oli õudne. Ei kiidetud, pidid hoopis kogu aeg oma seljatagust valvama, sest nö sooja koha peale soovijaid oli teisigi.

Aga ma möönan, et positiivne tagasiside on äärmiselt oluline ja see motiveerib. Kui mitte keegi mu blogi ei loeks ega kommenteeriks, siis kaoks ilmselt ka isu musta auku kirjutada.

Töö kiidab tegijat, mind ei kiida keegi - asi selles ongi, et mina tööd ei teegi.

10 kommentaari:

Indigoaalane ütles ...

Ma nüüd jagan klatši, aga inimesed rääkisid, et pr Täht ei ole end nullist üles töötanud, et olevat pigem selline ajalehepoisist miljonäriks, et " seni müüsin ajalehti, kuni vanaisa miljoni pärandas".

Aga teemasse. Kuhugi vist juba kommenteerisin, et see on äraütlemata kurb, kui palju tarku ja nutikaid inimesi on rakendamata, alarakendatud või siis valesti rakendatud.
Ma arvan, et kui Eesti riik investeeriks parimasse kutsesobivuse väljaselgitamise süsteemi + koolitaks tööandjaid märkama ja toetama talente. Oleks me tõesti 5 rikkaima hulgas...

Marca ütles ...

Eks see ole vast igal pool nii. Meenub, et kunagi oli juttu ühest uuringust, kus siis vaadati, millega tegelevad inimesed, kellel on ülikõrge IQ tase. Tuli välja, et osad neist olid tõesti edukad ja tegutsesid enda jaoks õigetel aladel, teine osa olid keskpärased, kes oma tõelisi võimeid rakendada polnud saanud ja oli ka osa täielikke paadialuseid.
Tööandjate puhul olen aga kohanud suisa vastupidist lähenemist - kes vähegi silma paistab positiivses mõttes, sellest tuleb lahti saada - muidu tahab veel äkki juhtivale kohale saada või jätab juhtidest endist küündimatu mulje...Igaüks püüab kümne küünega kinni hoida kohast, kuhu ta hea õnnega sattunud on ega soovi teistele mingeid teid lahti teha.

ritsik ütles ...

Mulle ka meeldis see lause, et tööga peab sõber olema.
Kiitus on tähtis, aga olulisus samamoodi. Vähemalt minu jaoks. Mul on vaja kinnitust, et minu panust on kellelegi tõesti vaja, see rõõmustab kedagi, aitab või täidab kõhtu või paneb mõtlema.
Tööl tunnen seda üliharva. Blogimine annab vähemalt tunde, et kui mõni inimene vaevub seda lugema, ehk siis isegi mõni asi läheb kellelegi natuke korda.

Madli ütles ...

Ma olen ka seda tüüpi inimene, et ei viitsiks eales pingutada rohkem, kui vaja. Ma ei taha hakata ettevõtjaks, sest siis poleks mul enam vaba aega, ma ei taha kõrgjuhtivat tööd (vastutus, prr...), ma ei taha ennast mitmel töökohal katki rebida. Ma olen jube laisk, aga samas see töö, mida ma teen, meeldib mulle piisavalt selleks, et kogu oma tööaeg sellele pühendada. Õnneks tuleb piisavalt kiitust ka.

Mis see ülikõrge IQ on üldse? Ma pidin kunagi koolis IQ testi tegema ja pärast siis õpetaja ohkas, et nii kõrge IQ juures võiksin ma vähemalt kuldmedaliga lõpetada, kui vähegi püüaksin. Aga ma ei püüdnud. IQ oli vist 140 kandis.

Mariliis ütles ...

Seal va DISC koolitusel, kus ma käisin, selgus täpselt, mis kedagi motiveerib. Kiitus motiveeris minu mäletamist mööda neid, kes olid tundeinimesed (I ja S tüüp). Kuna minu ülemus ei ole ise I ega S, ei tule temalt ka positiivset tagasiside, kuna ta ise ilmselt ei näe selles mingit väärtust.

Näiteks meil on kujundaja, kelle tööd ma aeg-ajalt kiidan, kui ta millegi väga ilusaga maha on saanud, aga ei tundu, et talle see vähimalgi määral korda läheks. Pärast DISC koolitust muidugi selgus ka, et ta pole I ega S :) Nii et ma toetan seda teooriat.

Marca ütles ...

Madli: ülikõrge vist algabki selle 140-ga.
Mariliis: mul mees on ka see mitte I ega S tüüp, tema jaoks on kiitus ja komplimendid midagi piinlikku ja vältimisväärset (sest nendega tõmmatakse tähelepanu tema tagasihoidlikule isikule) ning seega ei jaga ta neid kunagi ka teistele, sest arvab, et teistel on samuti vastik neid saada. Minu jaoks on see täiesti äärmuslik seisukoht, aga ju siis ma olen lihtsalt kardinaalselt teist tüüpi.

notsu ütles ...

Töö vajalikkuse tähtsus on üks põhjus, miks mulle meeldib, et mul on tükitöö. See tähendab, et ma asun tööle siis, kui keegi on ekstra palunud mul see ära teha, mis on juba ise signaal, et kellelegi on seda vaja. Laiskus aitab kaasa, sest selle pärast ajan ma vahel isegi siis sõrgu vastu, kui keegi palub, ja kui keegi siis ikka veel viitsib peale käia, no ju tal on siis ikka VÄGA vaja.

IQ kohta - Madli, vt kasvõi vikilehelt. 15 punkti on üks standardhälve, tähendab üle 130 on juba kaks standardhälvet üle keskmise. Tolle vikilehe andmetel on üle 125 punktise IQga inimesi populatsioonis 5%. Sealt ülespoole on tglt juba kahtlane, kas üks koolis tehtav test suudab erinevusi usaldusväärselt mõõta, st kui suurt võimekuseerinevust testipunktide erinevus näitab - keskmise ringis oleva võimekuse mõõtmiseks toimivad testid paremini.

Teine asi selliste testide puhul on see, et oleks huvitav teada, mis on see populatsioon, millega võrreldes sind mõõdeti. sest IQ 100 punkti ei ole ju mingi kindel suurus, mis vastab kindlale õigete vastuste määrale, vaid populatsiooni mediaan. nt eestlaste populatsioonil on mitu iseärasust, üks pidi olema suhteliselt väike standardhälve, teine on see, et siin on naiste keskmine IQ kõrgem kui meeste oma (maailma lõikes suht ebatavaline, paar kohta on veel, üks oli vist Austraalia).

väga väga naine ütles ...

Oo, tähtisolemise vajadus polegi mingi haruldane asi, me kõik jagame seda!


Madli ütles ...

See IQ test tehti jube ammu, nii et ma ei mäleta selle kohta midagi muud peale tulemuse. Ega ma ise seda tulemust surmtõsiselt võta, õpetajad millegipärast võtsid, aga tulutult.

Eliisabet ütles ...

Mina ei ole ei I ega S, aga kiitus motiveerib mind väga :D