neljapäev, jaanuar 26, 2017

Kui suureks saan, hakkan blogijaks!

Lasteaias oli taaskord see päev, mil lapsed said joonistada seda, kelleks nad tulevikus saada tahavad. Selguse huvides siis, ehk miks ma ei ütle, kelleks minu oma tahtis saada, lasteaias on liitrühm, kus erinevas vanuses lapsi ja neilt noorematelt selget tulevikuvisiooni veel ei nõutud. Ilmselt oleks Mikro teatanud, et tema tahab saada kas kassiks või hobuseks. Aga millistest ametitest siis tänapäeva lapsed unistavad? Oli mitmeid traditsioonilisi ameteid - ehitaja, politseinik, kokk, oli päris arhailisi ameteid nagu korstnapühkija, aga kõige üllatavamana torkas silma kahe noormehe (no ilmselt üks oli teise pealt viksinud, aga see selleks) valik - nemad tahtsid saada youtuberiteks.

Ma olen ikkagi vanem põlvkond ja minu arusaam youtuberist seondub meiginippe tutvustava tütarlapsega, kuigi ükskord saatis L. mulle videoid ka mingist mees-youtuberist, kes külastas erinevaid luksuslennukeid ja kümbles seal heas-paremas. Tuleb tunnistada, et see oli päris meeldiv vaatepilt - paljud meist ikka luksklassis lennata saavad, mida ei andnud võrreldagi meie kodukootud blogijate "mulle saadeti kohupiima, söön nüüd seda siin kaamera ees ja kiidan"- katsetustega.

Mis minu jaoks on üllatav, on see, et lapsed üldse teavad, kes on youtuberid (blogijaid nad ilmselt veel ei tea, sest ei oska lugeda...). Selle tulemusena hakkasin mõtlema, mida lapsed üldse arvutimaailmast teavad. Mulle tundub, et ses osas on laste vahel päris suured käärid. Kindlasti on lapsi, kel on juba algklassides oma arvuti ja nad oskavad seal ka midagi teha, minu "kohe-kaheksane" vist küll ei oska. No kui Youtube käima panna ja näidata, millistele ikoonidele vajutada, siis ta oskab järgmise video käima panna küll (kunagi vaatas ta sealt heegelkummide õpetusi), aga ei enamat. Mõnel ta klassiõel on vanemate tehtud FB konto olemas, aga seda ei kasutata ja ka Mini leiab, et FB on mingi täielik jama (iiiigav! nagu ta väljendub). Nutitelefon on tal uhkem kui mul (ei ostnud spetsiaalselt, L.-i vana, aga mul endal pole üldse nutitelefoni), kuid seda ei kasuta ta muuks kui helistamiseks, sms-ks ja vahel harva pildistamiseks. Mingitest äppidest pole ta huvitatud olnud, kunagi mängis L.-i eeskujul Simpsonite mängu, aga nüüd on ta huvi kaotanud (L. mängib jätkuvalt edasi...). Sugulasel, kes on Minist pool aastat vanem poiss, on juba mitu tahvlit ja nutikat otsad andnud, mingeid Legosid tahtis ta ka ainult sellepärast, et neis olid mingid koodid arvutimängu jaoks. Mini siis vahtis ka üle õla, mis värk on, aga erilist innustust ta sellest ei saanud.

Ma ei tea, kas siin mängib mingi eeskuju ka rolli, aga töö tõttu on meil kodus kontor, kus kaks arvutit ning üldiselt on lapsed mind näinud seal ainult töö tegemas (iiiigav!), nende nähes ma niisama netis ei surfa tavaliselt (sest tööl saab seda silmini teha). L. mängib küll kodus mänge, aga need on enamasti tapamängud ja ma eriti ei taha, et lapsed neid üle õla piiluvad, ega neid väga ei huvita ka. Võib-olla on sellest tingitud Mini arusaam, et arvuti on üks igav asi? Mitte et ma kohutavalt igatseks seda, et mu lapsed totaalses tehnikasõltuvuses oleksid, aga nende huvipuudus on kuidagi kummaline võrreldes mõne teise lapsevanema juttudega sellest, kuidas lapsed salaja nutikaid või tahvleid pätsavad jne. Või ongi nutiseadmed põnevamad laual lebavatest arvutitest? Nutikad on lapsele kindlasti lihtsamad käsitseda kui arvutiklahvid ja hiir.

9 kommentaari:

  1. Mu viiene jälgib (vaatab aegajalt, kui meelde tuleb) paari umbes 7-10 aastat youtuuberit. Üks näitab seal oma (ilu)võimlemisnumbreid, eakohase lakkamatu vadistamise saatel, teine kannab erinevaid printsessikleite ja... teeb midagi väikeste etenduste sarnast - räägib kaisukatega jms. Kahtlustan, et mu viiene ei tea, mida tähendab sõna youtuuber, küll aga youtuubereid :)

    Saada unistab esialgu küll peamiselt printsess-politseinikuks, ooperilauljaks või looma(peamiselt kiisude)arstiks.

    VastaKustuta
  2. ma tean ka paari peret, kus lapsed teavad, et arvuti on suurte inimeste töö tegemise vahend ning seega iiiigaaav.
    Aga eks see ilmselt olenebki vanemate tekitatud harjumustest. Kui ikka alla aastane igapäevaselt tunnikeseks ekraani ette istutatakse siis kasvatatakse harjumus sisse. Meie 3-aastane näeb võib-olla korra nädalas läpakast laulukese või paar ja rohkemat ei tea tahta. Ise loodame, et ta sellest rumalamaks ei jää kui praeguses vanuses nutikal klahvilukku maha võtte ei oska ega youtube`st ise multikaid otsida. Meil on nagu Nõukogude Liit, kui pole head asja saanud siis ei tea tahta :D

    VastaKustuta
  3. Kuidas tekib lastel mõttekäik, et täiskasvanute töö on igav?
    See ei saa olla õige.
    Laps peab mõtlema, et täiskasvanu olla on äge!
    Äge on käia tööl, äge on abielluda ja saada lapsi ja teha kõiki neid täiskasvanu-asju!

    ... when I grow up (x2),
    I will eat sweets every day,
    On the way to work, and I will
    Go to bed late every night.
    And I will wake up
    When the sun comes up, and I
    Will watch cartoons until my eyes go square,
    And I won't care 'cause I'll be all grown up.
    When I grow up...

    VastaKustuta
  4. Aga laste arvutikasutust tuleb suunata. Mu nyyd-kuuene hakkas kaheselt Minecrafti mängima. Viieselt õppis redstone kasutuse ära (kes ei tea, siis see on sisuliselt elektroonika ja vooluringide tegemine Minecrafti sees, päris hea inseneriharjutus). Kuueselt õpetas vanem vend talle Scratchis programmeerimise selgeks. Mudilane ehitab igavese innuga "kolm lindu ajavad kassi taga ja maja kräunub" sorti programme. Üheksane ise kirjutab mõnikord Pythonit.

    Sotsiaalmeedia / võrkude kasutus pole mina arust üldse arvuti kasutus, vaid midagi muud. Okei, kui sa mingeid pilte v videoid ise töötled, siis jah. Aga instagram või musical.ly käima panna ja sinna sisse laulda - pole eriti "arvuti".

    VastaKustuta
  5. Pipi arvas küll teistmoodi...Ega ma muidugi tea, kuidas täiskasvanute ellu suhtutakse, on see põnev või igav, ma ise vist suhtusin neutraalselt - tuleb niikuinii.
    Ma kardan, et valdav enamus ei oska laste arvutikasutust suunata, sest ka valdava enamuse täiskasvanute jaoks on fb, youtube, delfi kogu "arvuti". Et arvuti on kuidagi edasiarendus tv-st, kus vaadata juba tehtud sisu, mitte seda ise toota, isegi oli mingi uuring selle kohta, kuidas vaid alla 5% noortest teadis, et internetis saab kuidagi oma loovust ka rakendada (ja sealt valdav enamus leidis selle rakenduse olevat netikommentaarid...).
    Võib-olla kooli arvutitundides räägitakse ka midagi, veel ei tea. Hiljuti anti mingi link, et laps saaks kirjutamist harjutada, see oli päris jube asi, Painti stiilis käkk, mis küll kuskilt otsast ei arenda.

    VastaKustuta
  6. Enamik lapsi ju loob mingit sisu? Olgu see siis järjejutt või youtube kanal. Pooled eesti lapsed progevad mingeid minecraft mod'e, teine pool (või siis ka seesama pool) käib robootikas. Ma ei näeks elu nii mustades värvides.

    See "valdav enamus täiskasvanuid". Meil siin kilulinnas on valgekraede ühiskond, kõik _teevad_ midagi arvutis. Laste suunamisega on paljudel kindlasti raskusi, aga kool peaks aitama. (Ma ei tea, kas päriselt aitab ka.)

    Misasi on "link, et kirjutamist harjutada"?

    VastaKustuta
  7. see Pipi-raamatu moment tundus mulle juba lapsena maru ebausutav. Õieti - just lapsena ta tunduski ebausutav, oleks ma seda suurest peast lugenud, oleks ehk lasknud end äragi petta, aga nüüd on mul meeles, kuidas ma lapsena seda kohta lugedes mõtlesin "no mida jutt." Minu enda seisukohta suureks saamise kohta kajastas palju paremini "Kui ma oleksin suur", see oli mul päris väikesena nii lemmikraamat, et selleks ajaks, kui ma juba mäletan, oli ta katki loetud. Mitte lihtsalt kaaned küljest ära, vaid kõik lehed olid lahti, ema liimis aknakleeperibaga kokku tagasi.

    VastaKustuta
  8. Kaur: link, no selline veebileht, kus siis idee poolest kirjutamist harjutada, mis pmst oli sama, mis Paintis hiirega kriipse tõmmata. Kust otsast see arendab, ma ei tea, sa ei kirjuta ju tegelikult hiirega.
    notsu: Pipi mitte suureks kasvamise juures tundus mulle jube see, et kui sina vanaks ei saa, siis teised su ümber ju saavad. Mulle tundus hirmuäratav selline "looduse seadustesse sekkumine" :)

    VastaKustuta
  9. Minu kui ema ettekujutus juutuuberitest on hoopis see, et need on vinnilised noorukid, kes valjuhäälselt kisendades oma erinevate mängude mängimiseks kogemusi ja nippe jagavad.
    Minu kui mitte-ema juutuubi kogemus on hunnik tutoriale, seinast seina teemadel.
    Seega, juutuuberiks olemine on kindlasti pro bono publico, aga äraelamiseks seisukohalt natuke küsitava kindlusega tegevus.

    VastaKustuta