Kui suureks saan, hakkan blogijaks!

Lasteaias oli taaskord see päev, mil lapsed said joonistada seda, kelleks nad tulevikus saada tahavad. Selguse huvides siis, ehk miks ma ei ütle, kelleks minu oma tahtis saada, lasteaias on liitrühm, kus erinevas vanuses lapsi ja neilt noorematelt selget tulevikuvisiooni veel ei nõutud. Ilmselt oleks Mikro teatanud, et tema tahab saada kas kassiks või hobuseks. Aga millistest ametitest siis tänapäeva lapsed unistavad? Oli mitmeid traditsioonilisi ameteid - ehitaja, politseinik, kokk, oli päris arhailisi ameteid nagu korstnapühkija, aga kõige üllatavamana torkas silma kahe noormehe (no ilmselt üks oli teise pealt viksinud, aga see selleks) valik - nemad tahtsid saada youtuberiteks.

Ma olen ikkagi vanem põlvkond ja minu arusaam youtuberist seondub meiginippe tutvustava tütarlapsega, kuigi ükskord saatis L. mulle videoid ka mingist mees-youtuberist, kes külastas erinevaid luksuslennukeid ja kümbles seal heas-paremas. Tuleb tunnistada, et see oli päris meeldiv vaatepilt - paljud meist ikka luksklassis lennata saavad, mida ei andnud võrreldagi meie kodukootud blogijate "mulle saadeti kohupiima, söön nüüd seda siin kaamera ees ja kiidan"- katsetustega.

Mis minu jaoks on üllatav, on see, et lapsed üldse teavad, kes on youtuberid (blogijaid nad ilmselt veel ei tea, sest ei oska lugeda...). Selle tulemusena hakkasin mõtlema, mida lapsed üldse arvutimaailmast teavad. Mulle tundub, et ses osas on laste vahel päris suured käärid. Kindlasti on lapsi, kel on juba algklassides oma arvuti ja nad oskavad seal ka midagi teha, minu "kohe-kaheksane" vist küll ei oska. No kui Youtube käima panna ja näidata, millistele ikoonidele vajutada, siis ta oskab järgmise video käima panna küll (kunagi vaatas ta sealt heegelkummide õpetusi), aga ei enamat. Mõnel ta klassiõel on vanemate tehtud FB konto olemas, aga seda ei kasutata ja ka Mini leiab, et FB on mingi täielik jama (iiiigav! nagu ta väljendub). Nutitelefon on tal uhkem kui mul (ei ostnud spetsiaalselt, L.-i vana, aga mul endal pole üldse nutitelefoni), kuid seda ei kasuta ta muuks kui helistamiseks, sms-ks ja vahel harva pildistamiseks. Mingitest äppidest pole ta huvitatud olnud, kunagi mängis L.-i eeskujul Simpsonite mängu, aga nüüd on ta huvi kaotanud (L. mängib jätkuvalt edasi...). Sugulasel, kes on Minist pool aastat vanem poiss, on juba mitu tahvlit ja nutikat otsad andnud, mingeid Legosid tahtis ta ka ainult sellepärast, et neis olid mingid koodid arvutimängu jaoks. Mini siis vahtis ka üle õla, mis värk on, aga erilist innustust ta sellest ei saanud.

Ma ei tea, kas siin mängib mingi eeskuju ka rolli, aga töö tõttu on meil kodus kontor, kus kaks arvutit ning üldiselt on lapsed mind näinud seal ainult töö tegemas (iiiigav!), nende nähes ma niisama netis ei surfa tavaliselt (sest tööl saab seda silmini teha). L. mängib küll kodus mänge, aga need on enamasti tapamängud ja ma eriti ei taha, et lapsed neid üle õla piiluvad, ega neid väga ei huvita ka. Võib-olla on sellest tingitud Mini arusaam, et arvuti on üks igav asi? Mitte et ma kohutavalt igatseks seda, et mu lapsed totaalses tehnikasõltuvuses oleksid, aga nende huvipuudus on kuidagi kummaline võrreldes mõne teise lapsevanema juttudega sellest, kuidas lapsed salaja nutikaid või tahvleid pätsavad jne. Või ongi nutiseadmed põnevamad laual lebavatest arvutitest? Nutikad on lapsele kindlasti lihtsamad käsitseda kui arvutiklahvid ja hiir.