teisipäev, jaanuar 24, 2017

Will Self. Vihmavari

See on üks väga vastuoluline raamat. Võtsin ta kätte ja mõtlesin peale esimesi lehekülgi, et millesse ma ennast nüüd ometi mässinud olen!? Vaatasin, et ka Goodreadsis on arvustusi seinast seina ning seetõttu keskmine hinne vaid sutike üle kolme, pole väga tavaline, et kirjutatakse kommentaare, kuidas ei suudetud raamatut lugedagi või mainitakse irooniliselt, et ilmselt sai see Bookeri auhinna nominendiks vaid seetõttu, et tundus enamikule loetamatu ja seetõttu "ilmselt geniaalne".

Mina lugesin raamatu läbi ning möönan, et sain isegi aru, mis eesmärki autori kirjutamisviis võis kanda, kuid tunnistan, et lugu ise pigem kannatas, kui võitis sellest. Niisiis:

1918 Naisõiguslane, sotsialist ja sõjamoonavabriku tööline Audrey Death haigestub Euroopas hävitustööd tegevasse letargilisse entsefaliiti, mis tapab kolmandiku ohvritest ning muudab teise kolmandiku elavateks laipadeks. 
1971 Ligi viiskümmend aastat Frierni psühhiaatriahaiglas hoitud Audrey Death pälvib abielukriisis vaevleva uuendusmeelse arsti Zack Busneri tähelepanu. Kas lootusetuks vaimuhaigeks peetud vanaproua on tegelikult täie mõistuse juures? 
2010 Frierni vaimuhaiglast on saanud luksuslik korterelamu. Nüüdseks juba pensionil dr Busner uitab mööda Põhja-Londonit, otsides tõde tolle tormilise suve kohta, mil ta postentsefaliitsed patsiendid uue võimsa ravimi abil üle aastakümnete üles äratas. 
Briti kirjaniku Will Selfi ambitsioonikas romaan „Vihmavari“ (2012) koob kireva gobelääni teadvuse voolust ja sajandi jooksul elatud eludest. Man Bookeri auhinna kandidaatide lõppvalikusse jõudnud vana kooli modernismi vaimus raamatut on võrreldud free jazz’iga: elulood ja sisemonoloogid põimuvad, tegevus hüpleb ajastute vahel, ühe inimese kogemusi filtreeritakse läbi teise omade. Zack Busneri tegelaskuju on tuttav juba Selfi varasematest jutustustest ja romaanidest, see aga, kuidas ta katatoonias patsiendid otsekui imeväel üles äratab, põhineb samal ajaloolisel episoodil, mille briti neuroloog ja kirjanik Oliver Sacks jäädvustas 1973. aastal raamatusse „Awakenings“
Sünged sõja-aastad, industrialiseerumise raske ja tervistkahjustav algus, Viktoriaanlik hullumaja, poliitilised intriigid. See kõik on väga huvitav, kuid esitatakse kogu lugu läbi teadvuse katkematu voolu, just nii, nagu me tegelikult mõtleme. Selle aja jooksul, mil ma panen siia kirja ühe enam-vähem loogilise lause, jõuan ma tegelikult oma peas päris mitut poolikut, asjaga mitteseonduvat mõtet mõelda. Täpselt samamoodi liigub edasi ka autor - tegemata vahet alateadvusest pärit võrdlustel, laskmata end takistada erinevatel aegadel, keelelistel erinevustel (originaalis kasutati (vist) kokni aktsenti, nii et osa ingliskeelseid lugejaid olid ka selle dešifreerimisega üsna kimpus, selle eestikeelne tõlge on arusaadav, aga omamoodi) või tegelaste vaheldumisel. See kõik teeb lugemise üsna keeruliseks. Kõige parem on keskenduda täielikus vaikuses ja siis hakkab lugu tõepoolest elama. Katsu sa aga raamat korraks käest panna ja hakata uuesti pooleli jäänud kohast lugema - see on juba keeruline. Mingeid peatükke või muid tekstimassiivi eristamiseks kasutatavaid markeeringuid Self ei kasuta, see-eest leidub aga ohtralt kursiivi, mille kasutamismetoodikale ma pihta ei saanudki. Seega lugesin enamasti peale raamatu pooleli jätmist viimast lehekülge mitu korda, et tuvastada - ahhaa, siia ma vist umbes jäin. Aga kas meie mõtted on tegelikult niimoodi liigendatud nagu korralik essee? Kas me suudame kord peast läbi käinud mõtte algsel kombel taastada? Ei suuda ju. Just sellest aga "Vihmavari" räägibki - inimestest, kes on haiguse tõttu oma aega kinni jäänud ja inimestest, kes muul põhjusel pidevalt mõtetes ajarände teevad. See räägib mälust, unustamisest ja liigsest mäletamisest. Huvitava põikena märgin ära, et loo aineks oleva tõsielulise sündmuse põhjal tehtud filmi "Awakenings" olen kindlasti näinud, tean, et see meeldis mulle väga, aga sellegipoolest ei mäleta mitte vähimatki üksikasja. 

Aga kes või mis on vihmavari? Minu meelest on vihmavari kõige laiemalt (teine) inimene. Leheküljel 37 mainitakse: "/.../ vihmavarjude saamiseks ei sõlmita ealeski lepingut, neid ainult omandatakse mingil salapärasel moel, et nad oleksid viivuks kasulikud, seejärel tüütud ja koormavad ning viimaks läheksid kaduma." Vihmavarje leiab raamatust veel enamgi, aga mulle meeldib just see nukker mõte - kas pole me kõik kellegi jaoks vaid vihmavarjud? Samas on ka iga vihmavari inimene oma tunnete ja sisemaailmaga, mis on iseenesest elu suur ime. Raamatu tiitellehel tsiteeritakse James Joyce´i: "Venda on sama lihtne kaotada kui vihmavarju." Jah, ka loos on inimesi, kelle jaoks ei sea unustamisel piire isegi veresidemed, mis siis veel "tavainimestest" rääkida, samas eks ole inimesed laiemalt võttes kõik üksteise vennad (ja õed). Äkki vähemalt üritaks üksteisesse suhtuda paremini kui vihmavarjudesse, mida kasutad kui vajad ning nende tüütuks muutumisel kaotad lihtsalt ära? Seda on aga palju lihtsam öelda kui teha. Kogu selles aja ja inimsaatuste virvarris - äkki me siiski olemegi vaid lihtsad vihmavarjud aegade tuultes?

Raamatus on koos palju huvitavaid lugusid, elusaatusi, need põimuvad, kuid igaühest saame me vaid raasukese maitsta, täpselt nii, nagu ka päriselus. Ilmselt on "Vihmavari" raamat, millest mitmekordsel lugemisel erinevaid tahke avastada, poleks see lugemine ainult nii vaevaline!


3 kommentaari:

Kaur Virunurm ütles ...

Sa loed mingeid eriti poppe raamatuid. Käisin kahes raamatukogus, nimekiri näpus, ja ei saanud midagi.

(Jah, ma tean, et Ester on olemas, aitäh.)

Marca ütles ...

Lugemine on vist popiks muutunud, viimasel ajal ei saa jah ilma end järjekorda panemata midagi kätte.

notsu ütles ...

või siis on lugejatel vähem raha raamatute ostmiseks. või liiga vähe riiuliruumi, et neid endale päriseks soetada.