Keeletunnetus kui ebaõigluse alustala?

Minil oli koolis elu esimene etteütlus. Mitte millegi konkreetse õpitu kohta siis, vaid lihtsalt, et näha üldist taset. Selline poole lehekülje pikkune üsna lihtne tekst, kirjavahemärkide kasutamist (va punkt) ei vaadatud. Õpetaja oli öelnud, et keskmiselt tehti tekstis 10 viga. Mini ja veel üks tüdruk tegid ainsana klassis töö veatult. Huhh, vähemalt see kivi kukkus südamelt. Vähemalt selles osas pole geenid alt vedanud  - keelevaist on olemas ja see annab kogu kooliajaks väga oluliselt parema positsiooni. Sest see, kes ei oska õigesti kirjutada on automaatselt loll ja halb õpilane - vähemalt minu ajal oli nii. Selline õpilane ei saa iialgi üheski aines üle kolme - olgu sisu nii hea kui tahes, vorm hukutab selle. Võib-olla tänapäeval on teisiti? Tegelikult see esimene etteütlus ju näitas, et algpositsioonid on äärmiselt erinevad, selleks, et saavutada ühtede tulemust, peavad teised kõvasti õppima. Need esimesed aga ei saa aru, miks on vaja mingeid reegleid jms, kirjuta nii nagu tunned, et on õige ja enamasti ongi! On ju apsoluudselt võijmatu kirjudada valesdi! Mis kaashäälikuühend ja pikk või ülipikk häälik, niimoodi seda ikka selgeks ei saa! No tegelikult enamik siiski saab, ega tee sõnade kirjutamisel enam nii palju vigu kui esimest korda kirjutamisega kokku puutudes. Ma ise kirjutasin ka väiksena "imbregneermantel" (misasi see üldse on?) ja "tökravik" (töögraafik) - vanemad said koledal kombel nalja, mulle meeldis end toona proovile panna. Ja vältevaheldust ma ei taju, üks õpetaja seostas seda mu Ida-Viru juurtega, sealt pidi säänseid hulgakaupa tulema (FB-s ka väideti, et eriti tugevate konsonantide poolest on tuntud Kirde-Eesti murre). No näiteks "käis duši all" on mu meelest vale, kuigi tegelikult pole. Ülipikalt ma seda ei ütleks, aga pikana kõlab ta mulle küll. Ja "tekkivad" ja "lõppevad" muidugi ka, see on ÕS-i põhjal lubatud, aga mitmed oigavad, mulle tunduvad just "tekivad" ja "lõpevad" ebaloomulikuna. See murrete pärandumine on tegelikult põnev, ega minagi ole ju seal Kirde-Eestis elanud, aga näiteks L.-i õemees on saarlane ja nende poeg, kes on kogu elu elanud mandril ja enamasti koos ema ja tolle sugulastega, sest isa on välismaal tööl, räägib ikkagi nagu saarlane - "töömö öhö söörö söölö" :)

Aga on üks ülimalt õnnetu kontingent, nimelt düsgraafid. Mu eks oli selline, minu jaoks täielik mõistatus. Ma ei osanud teda kuidagi aidata, korrutasin ikka enda mantrat, et mõtle, kuidas sa seda sõna hääldad ja püüa selle põhjal kirja panna - minu hullemateski fastaasiates ei näinud need sõnad sellistena välja nagu tema neid kirja pani. Koolist saadud diagnoos oli selge  - rumal laps, õppimisvõimetu, ebaintelligentne. Ma oleks omal ajal tahtnud veidi juttu puhuda selle kirjandusõpetaja nimelise idioodiga, kes kõik tema kirjandid sisust sõltumata kahtedega hindas. Eks see teeb sama välja, mis minul kehalise tunnis - kui ikka ei suuda joosta ettenähtud normi piires, siis ei suudagi. Kui suudaks ennast olulisel määral parandada, võiksime kõik Usain Bolti ohustada, aga millegipärast see nii pole. Ikka eeldused ja kaasasündinud võimekus mingil alal. Ses osas olen ma väga rahul meie linna otsusega mitte hinnata lapsi numbritega neljanda klassi lõpuni. Loomingulistes ainetes kaalutakse selle reegli laiendamist kooli lõpuni.

Teisest küljest tekitab õõva ka see, kui loed mõnd ülikoolitööd ja seal on riburada kirjavigu. No kuidas selline tohlakas ülikooli sai? Kas see on selle kooliaegse lollideks tembeldamise kõrvalmõju või tõepoolest tegelik õiglane hinnang? Üldiselt targad inimesed ju vigu ei tee! Või siis need potentsiaalsed targad, aga düsgraafid lihtsalt ei jõua nii kaugele, et oma tegelikke andeid demonstreerida? Mine sa tea. Mul oli samas ka üks äärmiselt kitsa silmaringiga tuttav, kes maailmaasjadest pea miskit kuulnud ei olnud, põhikoolgi sai vist hädaga läbitud, aga kirjutas perfektselt, ilma ühegi veata. Ega ta muidugi väga nõudlikku teksti ei kirjutanud, aga selline igapäevasuhtlus oli korras. Ma ei taha muidugi öelda, et kirjaoskus on ülehinnatud ega peaks seda olema, ma lihtsalt nõustun sellega, et kirjaoskusel on äärmiselt suur mõju meie elule ning see ei põhine sugugi õiglastel alustel. Noh, elu ei olegi õiglane. See, kui inimene aeglaselt jookseb või viisi ei pea, ei mõjuta ta elu siiski nii palju, kui see, et ta kirjutab vigadega.