Käisin Miniga kinos, "Koera elu mõtet" vaatamas. Ma ei tea, mis mul mõttes oli, et silmad ära värvisin. Igatahes, iga kord, kui ma mõtlesin, et nüüd vist saab lõpuks rahu ning nina ära nuuskasin ja põsed ära kuivatasin, tuli uus laks. Loomafilmid, noh.
Huvitav on see, kuidas enam piinlik ei ole. Kunagi põhikoolis käisime sõbrannaga "Sügislegende" vaatamas ja vabandasime mõlemad pidevalt üksteise ees - "ei tea, kust see nohu nüüd järsku tuli, vist mingi allergia". Kuskil ees istus mingi veel nõrgema närvikavaga neiu, kes ikka häälekalt nutta halas ja lõpupoole, kui Brad võidukalt hobuse seljas kodutallu naases, suurest rõõmust plaksutama hakkas (seda rõõmu küll kauaks ei jätkunud, üks igavene traagiline lugu oli). Praegu on mul ka ükskõik, no päris teisi segavalt nutta kõõksuda ei tahaks, aga no kes see neid pisaraid ikka loeb. Mini on küll juba selles eas, et mark, väitis mulle, et tema küll ei nutnud, kuigi ma raudselt nägin pisaraid. Tema omi ma lugesin, sest kui ta poleks nutnud, oleks mul küll häirekell peas lööma hakanud. Mingi südametu jõhkard oled või? (Mikro seevastu on samasugune ebastabiil nagu mina, jõulude ajal vaatasime mingit multikat, kus puupulgast pereisa satub oma puupulkadest perest eemale ja otsib siis teed nende juurde ning ulgusime mõlemad nutta, Mini seevastu itsitas reeturlikult pulgakese "seikluste" peale).*
Samas, ratsionalist on ta küll, küsis "mismoodi see koer kogu aeg uuesti sündida saab?". Ütlesin, et see on selline film, ise imestasin, et mina uskusin nooremana küll raudkindlalt uuestisündi. Mitte piibellikku viimse kohtupäeva ootust ja pärast seda paradiisis (või põrgus) elamist, aga pigem sellist pidevat hingede ringkäiku nagu filmis. Aga ikka sama liigi piires, mitte budistlikku värki. Miks ma uskusin? Sest ma polnud piisavalt kursis sugulise paljunemise geneetiliste eripäradega ja leidsin, et kui meil kõigil on kaks silma, nina ja suu, ei saa ju ometi olla lõputut välimuste varieeruvust. Samuti arvasin ma, et mu "mina" on liiga väärtuslik selleks, et niisama kaotsi minna, küllap ikka sünnin uuesti, lihtsalt ei mäleta eelmisi elusid (mis lähemal vaatlusel tähendab ju tegelikult seda, et kui ei mäleta, siis pole ka sellest eelmisest elust mingit tolku).
Üks kahtlane raamatuarvustus ka või pigem vandenõuteooria. Lugesin Armin Kõomäe "Lui Vutooni", mu esimene kokkupuude selle üsna tuntud kirjanikuga. Ei sobinud mulle see stiil, meenutas tohutult Hooaja kolumnisti muusik Leslie Laasneri tekste. Selline pidev killurebimine, mis ruttu tüütuks muutub ja isegi mõistlikud mõtted ära matab. Kui mõelda, siis kes muu on Hooaja kolumnist, kui kaubanduskeskuse turundaja - täpselt nagu ka Kõomäe raamatu peategelane. Kõomägi kirjutabki ise neid kolumne? Kõomägi sai neist kolumnidest inspiratsiooni? Pigem muidugi suvaline kokkusattumus, mis võib eksisteerida ainult minu kujutlustes, aga ikkagi tore ka ise mõne sellise mõtte otsa komistada.
* Kõige kurvem multikas üldse oli see vene multikas mammutipojast ja
lillekesest, kus mammutipoeg jääb ema kutsest hoolimata lillekest
soojendama ja tuleb jääaeg ning hiljem leiavad Nõukogude teadlased
mammutipoja luukere ning panevad selle muuseumi üles - justkui see
väiksele vaatajale mingi lohutus oleks. Kui kuskil käsu peale nutta oli
vaja, piisas mul ainult sellele multikale mõelda.
Muudest pisarakiskujatest kirjutasin kunagi pikemalt siin.
Küsisin tütrelt, kas ta nuttis seda filmi vaadates. Vastuseks imestunud "ei".
VastaKustutaIsadele jaa raudselt tunnistatakse :) Ei, tegelikult vabalt võib olla, et inimestel ei teki seda nutmise reaktsiooni ja sellest ei pruugi midagi nende olemuse kohta välja lugeda (et a la on üks tuim tükk või siis kenasti tasakaaluka tundeeluga), enda järglaste puhul tekib rohkem see reaktsioon, et appi, miks ta minu moodi pole?!
VastaKustutaEh?
VastaKustutaKüll ta ütleks.
Ja ta ju ON minu moodi.
Ma tegelt olen ise muutunud. Nooremana ei saanud ma kinos või üldse kustahes nutmise kontseptsioonist ÜLDSE aru. Nüüd olen vanem, targem ja ise emotsionaalsem ja mul võib vabalt ise ka silmanurk märjaks minna. Harva, aga võib. Nii et ma mingil määral saan aru. Kuid et inimene päriselt nutab mingi väljamõeldud loo üle, nii et taskurätti vaja on - see on endiselt müstika ja miski, mis sugupooli vist igavesti lahutama jääb.
Ma mõtlesin seda "minu moodi" enda kohta st miks ma tunneks end imelikult kui minu laps ei vesistaks.
VastaKustutaSugude erinevus ilmselt tõesti. Ma ei tea, kas naistel on siis nii suur empaatia ülejääk, et absoluutselt väljamõeldud teemad nutma ajavad? Ma olen enda puhul isegi seda tähele pannud, et ennast puudutavast õnnetusest suudan ratsionaalselt üle olla, aga kui kellegi tuttavaga on pahasti, siis tunnen rohkem tungi nutta...Igasugu Aleppod ja muu selline, milles kuidagi ise osaline pole jne.
Ma kujutan ette, et mehed tunnevad samuti võõrastele kaasa jne, aga neil ei aja see tunne lihtsalt pisaraid välja. Pole ehk lihtsalt harjunud, kuna mingist east alates on meeste nutmine tabu?
Üks asi on tabu - A. on emotsionaalne küll ja minu arust hoolivam ja kaastundlikum kui mina, aga väidab, et nutmisel on nii kõva plokk ees, et lihtsalt ei saa, ja et ta on minu peale nutmisvõime pärast lausa kade.
VastaKustutaKeskajal nutsid mehed avalikult ja sageli, kui kirjanduse põhjal otsustada. st keskaja kirjanduses ei ole nutmine mingi naiste tegevus, vaid kõik nutavad, mitmesuguste tunnete pärast.
Ja ma tean seda plokiasja natuke ka ise, mul tuleb see plokk peale teatud kontekstides, sinnamaani välja, et ma võin hästi kurval momendil hoopis kramplikult naeratama kukkuda, sest issandjumal, ei saa ju avalikus kohas nutma hakata.
A kui ikkagi ühel läheb silm märjaks, aga teisel on samas olukorras taskurätti vaja, siis siin võib olla ka ehituslik erinevus - ma lugesin kuskilt, et Statistilise Mehe ja Statistilise Naise silma ehitusel on mingi selline vahe (ei mäleta, kas see oli pisarakanalite suuruses või silma kui terviku kujus kinni), et naistel hakkab sama kogus pisaraid rutem üle ääre ajama. Meestel on seal rohkem ruumi, kuhu pisarad ilma lekkimata ära paigutada.
no ja selle kohta, mis Kaur kirjutas, et noorelt ei läinud silm kunagi märjaks ja nüüd läheb, lugesin jälle kuskilt, et meestel pidi noorukieas hormonaalsete muutuste tõttu vahepeal tunnete tundmine paigast ära minema. mis pidi olema üks seletus, miks noorukid ja noored mehed kergesti surma saavad - sest neil on teravaid elamusi vaja, et üldse midagi tunda. Aga see on ajutine, väikesed poisid tunnevad igasuguseid tundeid ja pärast suured mehed tunnevad jälle.
a minu raudne nutumultikas on "Viimane jaht". Sellele ei tohi pikemalt mõeldagi.
VastaKustutaGuugeldasin nüüd seda "Viimast jahti", sest mul ei seostunud sellega midagi. Vaatasin nüüd ära ja muidugi olin lapsena ka näinud, tuttav tuli ette, aga nuttu sellega seoses ei mäleta. Olin vist loodusfilmidega karastunud ja tänulik sellegi üle, et lindu maha ei lastud...
VastaKustutaMa just täna rääkisin oma ameeriklannast sõpsile, millise trauma mulle titena see mammutimultikas tekitas! Ma tõesti ei tea, missugune sadist tuleb selle peale, et selline lastemultikas teha... ma nutsin vist kaks tundi jutti pärast selle nägemist, kui ma väike olin.
VastaKustutaMiks sadist? Kui inimene ise multika peale ei nuta, siis ta lihtsalt ei saa aru, et teised võiks. Emotsionaalselt taibutu filmimeister noh.
VastaKustutaKas Thompson Seton oli ka sadist? Keegi ei jaksa tema tõttu nutetud tunde kokku lugeda.
Ja notsu (vandesõna) - mis mõttes PAIGAST ÄRA???
Kui kõigil noormeestel muutub tundemaailm mingisuguseks, siis see ongi ju norm, mitte "paigast ära".
See, et teil (naistel) samas vanuses emotsionaalsus teistsugune on, ei muuda asja ega tekita "paiga" definitsiooni!!!
Ma arvan hoopis, et need traagilised lood tehti mitte sadismist või ka sellest, et tegija ise ei adunud, et need kedagi traumeerida võiks, vaid leiti need õpetlikud olevat. Mida nad ju ongi, tegelik elu ongi kole. Ei ole mingit ilusat harmoonilist loodust, kus kõik sõbralikult koos elavad, siil läheb mõmmile külla jne.
VastaKustutaMinu paik on ikka seal, kus mina olen ning teised ongi selle paiga pealt vaadates paigast ära :)
eiei, Kaur, "paigast ära" meesterahva enda elutsükli kontekstis.
VastaKustutapluss selles mõttes, et see on poiste elus eriliselt ebastabiilne periood. "paigast ära" selles mõttes, et läheb kergesti uppi. lisaks riskidele, mille saaks evolutsiooniliste eelistega ära põhjendada, ka tervisehädad.
tüdrukutel on mingil määral samad hädad, st neil on sel ajal (või paar aastakest varem) samas mõttes asjad "paigast ära", aga väiksemal määral. kõrge testosteroonitaseme kallis hind.
VastaKustutaüldisemalt teismeliste kohta - vt, mis üleüldse teismeliste aju arengust kirjutatakse. et intellektuaalsetelt võimetelt võivad nad olla juba täiskasvanuga täiesti võrdsed, aga teevad ikka lollusi, mille üle ise kah hiljem imestavad. vahel hullemaid lollusi kui väikesed lapsed.
lugesin artiklit, mis väitis selle põhjuseks, et teismelised pigem "tunnevad lollimalt" kui mõtlevad lollimalt. et selles vanuses peavad nad endale iga otsuse puhul ratsionaalselt ära põhjendama, miks midagi teha või tegemata jätta - selliste otsuste puhul, millega täiskasvanul tuleb palju kiirem reaktsioon tunde pealt.
ja seal artiklis kirjeldati katset, mis üritas seda vahet mõõta. selles stiilis, et panid elektroodid külge ja mõõtsid jälestus- või hirmureaktsiooni, kui esitati nt küsimus "kas sa sitta tahad süüa" või "kas sa tahad sõrmed elektrikontakti toppida". teismelistel käivitus ee... prefrontaalne korteks, no igatahes see piirkond, kus loogiline mõtlemine enamjaolt paikneb; täiskasvanutel tuli laksti "võeh"-reaktsioon ära, ilma et oleks pidanud selle otsuse peale ratsionaalsust raiskama. Kusjuures vastused, mis küsimustele anti, olid teismelistel ja täiskasvanutel üldiselt samad, aga teismelistel läks rohkem aega, sest nad pidid ka selliste justkui-lihtsate küsimuste peale reaalselt MÕTLEMA.
no ja alati ei ole seda aega, pealegi ratsionaalsuse kasutamine on väsitav ka, kogu aeg ei jaksa.
Meeste ja naiste kohta ütleksin oma väikese valimi põhjal, et eksiga võisime Titanicut vaadates mõlemad haigutada, aga kui kuskil mõni koer surma sai, olid mõlemal silmad märjad. :D
VastaKustutaAga ... aga ... aga sõrmed ju ei MAHU elektrikontakti?
VastaKustutano vbla oli "katsud isoleerimata ja voolu all olevat juhet" või "hoiad paljas käes traatharki ja ajad kontakti". igatahes tegu, mis juhul, kui küsijad ei valeta (à la et juhe polegi päriselt voolu all), toob kiiresti valusa kogemuse.
VastaKustutama lapsena leidsin ükskord ühe seinakontakti, kus seina ja karbi vahelt turritas ilus roosa (või oli ta nüüd sinine) juhtmeots ja sain kiiresti teada, et selle katsumine ei olnud hea mõte.
iseküsimus, kui mõni TAHABKI valusat kogemust. aga need on ilmselt erandlikud juhud, ei sõltu sellest, kas on teismeline või täiskasvanu; ja üldiselt vastasid teismelised ikkagi küsimustele samamoodi nagu täiskasvanud, lihtsalt neil läks kauem aega, sest neil oli vaja mõelda. ja päris elus ei ole alati nii palju aega mõelda nagu ankeeti täites.
Ma olen lapsena näpud kontakti ajanud. Oli värske tapeet seina saanud, plastkate oli kontaktilt ära võetud. Tapeet seinas, märg, tapeedis mingi kahtlane ja huvitav auk, mida ma näppima läksin. Ja vool juba sisse lülitatud. Ma ei saanud esimese raksuga aru, mis mu näppu raputas, katsusin teist korda veel... Viieaastase mõistus ei ole veel väga terav.
VastaKustuta