Stabiilselt ebastabiilne*

Lugesin täna üht mu meelest väga tabavat tsitaati: "Igaüks meist mäletab ja unustab sellise mustri järgi, mille labürintlikud käigud on vähemalt sama ainulaadselt isikupärased kui sõrmejälg." (Philip Roth, Ameerika pastoraal, lk 62)

Sarnast mõtet kohtasin ka Mathura "Jääminekus", mis sattus mulle kätte nii absoluutselt õigel hetkel - vana mees, kes oma elu lõpusirgele jõudes leiab, et pole mõtet üritadagi kellelegi midagi jutustada, sest mitte keegi ei saa sinu elust, tunnetest ja mõtetest niimoodi aru nagu sa ise. Mitte kellegi teise jaoks ei tähenda sinu lugu midagi sellist, nagu su enda jaoks. Ilus raamat, selline nagu tüüpiline Eesti film - pikad loodusvaated ja minimaalselt tegevust, aga minu meeleoluga praegusel ajal haakus, ei teagi, kuidas muidu arvanud oleks, võib-olla õlgu kehitanud.

Oh, inimene on nii üksik ja mäletab tegelikult nii lõpmata vähe ning sedagi suures osas vildakalt. Seisin matustel kirstu juures ja kuulasin, mida räägiti minu vanaemast ja tundsin, kuidas see ei ole üldse see vanaema, keda mina tundsin. Ma ei teadnud peaaegu mitte midagi (va peamised faktid) tema elust enne minu elu. No näiteks oli ta minu jaoks ju sanitar, aga matustel tuli välja, et hoopis emakeeleõpetaja - sellised täiesti hämmastavad asjad. (Seda on võimalik seletada faktiga, et peale "rahvavaenlase" naiseks olemist ei tohtinud ta enam seesugusel ideoloogiliselt tähtsal kohal töötada ja pidi leppima muude ametitega, kes seda ikka lapsele nii täpselt rääkis, hiljem ei osanud lihtsalt küsida). Või et vanaema kõige õnnelikum aeg oli möödunud Pärnus. Ma ei teadnud sellest mitte midagi. Samas mõtlesin kogu aeg sellele, mida vanaema ise kogu selle "tema elu kokkuvõtte" peale ütleks, kas ta oleks nõus või vaidleks vastu? Tasub mõelda, kas mitte see tekst enne lõppu ikka ise kokku kirjutada, et võimalikult tõetruu saaks. Kelle tõele truu siis? Kas elulugu saab üldse tõetruu olla?

Veel oli kummaline tähelepanek see, kuidas ma päris mitu korda nii matustel (jah, konkreetselt avatud kirstu kõrval seistes) kui peielauas mõtlesin, kuidas "sellest räägin küll vanaemale!" või "seda peaks vanaema käest järele küsima" ning kuidas siis reaalsus ehmatavalt kohale jõudis. Inimest ja tema surnud keha ei pane justkui kuidagi kokku. Ses osas nõus, et ta jääb minu jaoks alatiseks olemas olema. Ja ma ei nutnud, kuidagi liiga sürr olukord oli see, ei tundunud tõeline. Tõeline ja nutmaajav oli siis, kui ma oma peas sellest kõigest mõelnud olin enne matuseid.

Peielauas küll korra viskas kaane pealt, kui ema käratas, miks ma nii kõva häälega räägin (oma last tuleb ikka avalikus kohas korrale kutsuda, eks) ja siis kohe pärast seda käskis mul vanaema mälestuseks toost öelda. Mul tuli kohe nii hädane tunne peale, et "oh, oleks vanaema ometi siin ja astuks minu eest välja", no ja siis valgusid kohe silmad vett täis ja poleks suutnudki mingit toosti öelda. Istusin siis ema range pilgu all nagu pulk ja lõpuks pidi ta ise selle toosti ära ütlema. "Näitasin iseloomu", nii öelda.

Teine ebatäiskasvanulik moment oli veel, naabrinaine tuli mu blogi aadressi küsima ja ma ei öelnud...

Aga kirjutage ikka blogi või päevikut, sest muidu äkki avastavad ka teie lapselapsed, et ei tunne üldse seda inimest, kellega vereliinipidi seotud ollakse. Iseasi, kas te tahate, et nad tunneksid ja asjadele endast sõltuvaid tähendusi annaksid. Ega mu ema kasutas ju ka vanaema eluloo kirja panemisel vanade kirjade abi, mitte nii väga oma mälu. Nii triviaalsetest asjadest nagu elu ju üldiselt omavahel ei räägita.

*Üks põhjus, miks ma oma blogi nime öelda ei taha, on see, et see nimi on nõme. Ma kiiruga midagi kunagi panin, ei arvanud, et see jääbki. "Stabiilselt ebastabiilne" oleks palju tabavam ja parem nimi, aga ma kahtlustan, et see on ehk võetud ka juba.