reede, aprill 07, 2017

Praktilise inimese mured

"Meie ajal küll sellist tsirkust ei olnud! Õpetajale viidi lilled esimesel septembril ja lõpetamisel, muud midagi!" väitis L., kui rääkisin talle, et nüüd arutatakse õpetajale sünnipäevakingituse tegemist. Tõepoolest, ega ma ka ei mäleta eriti midagi õpetajale kingituse tegemisest, kuidas ma saakski mäletada, seda organiseerivadki ju lapsevanemad, aga omal ajal ei olnud neil erilisi võimalusi omavaheliseks sidepidamiseks - ei mingeid meililiste, sotsiaalvõrgustikke ega enamasti isegi mitte telefone. Me ei teadnud ju õpetaja sünnipäevagi, selle väljauurimine oli palju raskem, kui tänapäeval Palju jama jäi ära selle tõttu, võiks vist isegi öelda. L. meenutas, et jõulupaki klassijuhataja isegi sai, tehti loosipakid ja siis õpetaja osales selles õpilastega võrdsetel alustel. Mina seda ei mäleta, tean aga, et põhikooli lõpetamiseks kinkisime klassijuhatajale enda klassi poolt suure kaisulooma. Ei tea, kellel nii rumal mõte tuli ja mida see vaene õpetaja selle hiigelloomaga hiljem ette võttis. Keskkoolis organiseerisime vist ikka ise (vanemate raha eest) midagi, meenub mingi klassipildist moodustatud pusle näiteks. L. ka ühmas, et võib-olla plikad korraldasid midagi, aga tema küll ei teadnud ega võtnud osa. Tüüpiline.

Igatahes, teema aktualiseerus selle tõttu, et keegi käis välja idee kinkida õpetajale keraamiline kauss, aga kartis, et see ajab eelarve lõhki. Ma imestasin selle peale, et no mida, mismoodi, isegi 2 eurot näkku peaks klassi peale ju piisava summa kokku tegema. L, samuti eluvõõras, oli minuga nõus.
Seejärel teatas järgmine inimene, et no see kauss maksab 130 eurot, peaks ikka välja tulema küll. 130 eurot mingi kauss!? Me L.-ga jälle naersime ja imestasime.
Selle vastuse peale teatas aga esimesena eelarve pärast muretsenud inimene, et oi, ongi nii või, tema nägi ainult 500-600 euroseid kausse, 130, muidugi, jah, milles küsimus. Selle peale me L.-ga enam naerda ega imestada ei julgenud.

Ma tahaks nüüd kirjutada, et "nagu päriselt, mida ta teeb selle kausiga, selle raha eest saaks ju midagi mõistlikku ka osta", aga ma hästi ei julge, sest tundub, et mu maailmapilt erineb teiste omast juba liigsel määral. Kui mina saaks ühe ilusa kausi oleks tore küll, ma paneks selle kappi ja võtaks ehk paar korda aastas sealt välja, aga kui ma saaks teada, et see maksis rohkem kui 100 eurot, haaraks ma südamest ja mõtleks, mida kõike ma selle eest saada oleks võinud. Ja ma ei mõtle siin kastitäit kaltse kuskilt AliExpressist vaid erinevaid elamusi, asju, mis ei jää mul kapinurka tolmu koguma.

Teise variandina pakuti välja erinevaid ehteid. Sellega on jälle nii, et tore küll, aga... L. kinkis mulle ükskord ehetekomplekti, siukse mittemidagiütleva. Ma ei julgenud talle öelda, et sorry, mul on nii peen nahk, et alla kulla ma asju kanda ei saa (hõbedat ma näiteks ei kannata) ja kuna ma kannangi üldiselt vaid seda, siis enamik materjale sinna kõrvale ei sobi lihtsalt. Siis vaatasin, et mingid märgid ikka on neil ehetel peal. Kingitud hobuse suhu ei vaadata, aga kuna üks kõrvarõngas oli veidi praak, siis tuli seda parandada ja selle käigus sain teada, et tegemist oli hinge hinda maksnud disainitud Itaalia kuldehetega. Ilmselt kurtis L. oma kingikimbatust ühele me tuttavale armeenlannale, kes ise kullafännina leiab alati, et kuld ei tee kunagi paha ja nii L. siis mulle  tema soovitusel "midagi kullast" ostiski. Kahjuks mitte minu maitse järgi ja absoluutselt vastuvõetamatu hinna eest. Krt, me oleks võinud reisile minna või kuhugi. Ehk siis, lõhnaõlid ja ehted, mu meelest ei saa neid kingisaaja maitset eirates kinkida. Jah, on inimesi, kes rahulduvadki sellega, mis kellegi meelest popp ja hetkel moes on, aga mina nii ei saa.  (Näitena minu halvast maitsest  - kunagi nägin ühel naisel "superilusat" kaelaehet, mõtlesin siis, et saaks endale ka sarnase kuskilt. Nüüd aastaid hiljem tean, et see oli Reich'i kotkas...).

Ehk siis minu meelest, kui sa inimest ja tema maitset 100%  ei tea (ja ta pole sulle vihjanud, et tahaks kangesti Reich'i kotkast), on kindlam kinkida kas midagi praktilist või kinkekaart mingiks elamuseks.

4 kommentaari:

  1. mu lapse koolis pole olnud erilist õpetajale kingituste tegemise kommet. isegi kooli alguse puhul pole laps juba mitmeid aastaid lilli kaasa tahtnud. ma täpselt ei tea, kas teised lapsed on lilli viinud või ei, ta on mul selline iseteadlik, ma pole liialt uurinud ka. algklassides lapsevanemad vist organiseerisid rohkem, aga see oli ammu.

    aga rääkides kaussidest meenus mulle mu eilne ülihea ost. ma olen pisut nõudefriik, muud asjad mind eriti ilma vajaduseta ostma ei pane. aga ma käisin eile sikupilli prismas ja seal oli see odavmüük, või kuidas nad seda kutsuvad, kui igasuguseid soodsaid asju pakutakse. saad sa aru, seal olid imeilusad kausid, mille tükk maksis 67 senti. täiega ilusad. no ma siis ostsin, kaks tükki. ega mul vaja polnud aga nii ilusad ja soodsad :P

    VastaKustuta
  2. Nõus.
    Ma ei lase isegi esimeseks septembriks lastel mitte lilli viia, vaid ostan mingid peenemad šokolaadid. Edasikinkimiseks ka paremad kui lilled!
    Ja mul küll pole tõrget öelda - eeee, kirjutada, ma ikka suhtlen kirja teel sellistes asjades - et võiks midagi vähe praktilisemat olla. Mu poja klassis on õpetajatele kingitud sõba ja süüa, kinkekaarte ja vist korra ka mingi puust söötegemisasjade komplekt (no lõigulaud ja puulusikas ja pannilabidas jm).
    Aga peamiselt ikka süüa.

    VastaKustuta
  3. Jõuluks sai meil ka süüa kingitud tegelikult. Mul selle arvamuse avaldamisega on see teema, et päriselt on ükskõik, tehku, mis tahavad, lihtsalt imestama paneb, kui erinevad on inimeste vaated.

    VastaKustuta